Täna jätkame paar nädalat tagasi pooleli jäänud kõnelust Lydia Koidula elukäigust ja loomingust. Saate autor Malle Salupere jõudis jutujärjega sinnamaale, kus sõjaväearsti Eduard Michelson ei abiellunud. Poetess koduks sai Kroonlinn. Noh, see see müüride tagune elu jälle Aino Kallas on selle teinud palju vaesemaks, kui sa need tegelikult küll olija. Sest noh, muidugi, kohalik seltskond oli Koidulast nii palju allpool, et tal oli sellega väga raske harjuda ja, ja ta iseloomustab neid küllaltki irooniliselt ja sapiselt oma kirjades kodustele. Aga see ei olnud siiski nii kaugele Peterburist, eriti kui oli võimalik üle jää minna. Või suvel üle v no seal oli võimalik suhelda ta teistsuguste inimestega, oli võimalik käia teatri Scurtade pool käidi väga palju, nii et ühesõnaga ikka käidi, seda võimalust kasutati ja seda võimalust ikka kasutati, niipalju kui muidugi, kui tervise aeglubacia lapsed lubasid siis oli ju kaks aastat peaaegu Eduard Michelson sai täiendus stipendiumi täiendamiseks välismaal. Ja vaatamata kõigele Läks siiski perekond kaasa sel ajal, kui tollal oli juba kaks last, Hans oli, oli kaheaastane, tütar oli alles neljakuune see jäeti küll nad esialgu pidid peaaegu sellega kaasa võtma, siis jäi see siiski vanaema juurde Tartusse. Tütar Hedvig Heda. Aga poeg Hans oli kaasas, Sa need välismaal aastat. Saksamaal käidi õige mitmetes linnades suheldi seltskonnas, Koidula sai jälle särada ja, ja üldse kosus seesmiselt. Vaatamata raskustele, mis seal olid. Ja siis jäid nad pidama, vilinesin, sündis Koidula all teine tütar on, see oli muidugi niisugustes oludes siis olid neil otsas, siis, siis ei tahetud neid kuskile korterisse võtta kahe lapsega, nii et neid visati mitmest korterist välja ja lõpuks ei jäänud muud üle, kui Koidula saatis ahastava kirja koju ja isa ja vend tulid talle järele ja toodi ta ära Tartusse. Ja mees jäi siis veel pooleks aastaks või tähendab, tema stipendium kestis edasi veel. Aga noh, see senikaua oli ta Tartus ja noh, see aeg oli ka veel rahulik seal. Õnnelik aeg. Muidugi kogu aeg on, teda, on teda kiusanud. Tervis, Eduard Michelson ise on ka väitnud, et tema sai Lydia juba varemetes. Sest kõik need unetu ööd ja, ja see, see tõeline orjatöö siiski, mis meile on täiesti arusaamatu ja ette kujutama, et see kõik oli niivõrd mõjunud, et ta juba Tartu päevadel ja enne abiellumist kiti vahel kuude kaupa voodis lamama ja käsi ei lasknud ennast üldse liigutada. Ja seesama seesama kestis Kroonlinnas. Kurb oli veel see, et neil oli pidevalt hädateenijatega, püüti ikkagi Eestist teenijaid saada, nii teenijad olid eestlased kogu aeg, aga noh, alati ei suhtunud mitte kõige parem valik ja siis ei saanud neid ka kohe tagasi saata ja ja kogu aeg oli, oli pahandusi ja närveerimisi? Jah, juba siis, kui Koidula on päris haige, 84. aastal juba moodustama haigus õige rängaks siis üks operatsioonidest, kui kergendas asja talle rind ära, siis oli veel üks sünnituspoiss, kes ei jäänud elama. Ja selle peale haigus ägenes uuesti ja siis juba läks peatumatult lõpupoole. No sel ajal on Koidula ise olnud kaunis ebaühtlases meeleolus, mis ei ole ka mitte mingi ime, aga juba vähemalt 1885. aastal andis ta endale täiesti aru mis temaga toimub ja kõige rohkem häiris teda see, mis saab laste Ja siis juhtusid veel üksteise järel niisugused teenijad, keda ei saanud üldse usaldada, või jällegi üks, kes oli harjunud teenima ainult rikaste juures, kus 10 rubla ei olnud mingi raha ja kus tema ise oli harjunud rahasid käsutama ja seal ei saanud temaga midagi teha ja siis tema kotkakirjadest juba juba 80. aastal. Muidugi jah, Tartu Tartus olemine lõpes Koidula jaoks suure löögi ka selles mõttes, et et just 10 päeva pärast neljandat sünnipäeva kaotas ta oma väikese poja. See Hans Voldemar, kellest oli loodetud moti, ta oli isegi vana Jannseni sarnane, nagu piltide järgi võib otsustada, keda Koidula püüdis kasvatada natukene eesti vaimus ja arvas, et talle eriti meeldib eesti keel. Jaanus, kelle edusammudest ja väikestest ütlemistest ja ärksast olemisest ta pidevalt kirjutab ja Hans-Voldemar haigestus korraga nii sarlakitesse kudisterit Ma ei tea, niisiis jäigi ta siia Tartusse, nii et siit kotikesega võeti Molta kaasa Kroonlinna. Ja sealt peale hakkab Koidula kirjadesse kaugenema niisuguseid noote, kui ta oli varem küllaltki vapralt iseendasse peita, oma muresid ja nii nagu Anna Haava ütleb, et jääb sügavalt südametud südamesse sügava mõnia südame sügavam palunud ainult aimata on, ei tule ju, puhul oli ka seal pidevalt rohkem aimata, aga nüüd ta juba hakkab ise surmast rääkima. Asja selle Soome, Soome ja soomlastega lõpetuseks, seal on ju ka veel üks moment, kui ta Halnbergile kirjutades pärast seda äraütlemiskirja oli ta talle saatnud jõulukingiks Kalevipoja ja nähtavasti midagi kirjutanud sinna esilehele. Alberti kõiki kirju pole säilinud just need viimased. Aga seal on olnud midagi sellist, mille peale Koidula järgmises kirjas kirjutab. See oli siis veebruaris 73. Et viimane arusaamatus meie vahel oli ainult minu süü, need sõnad raamatus ei olnud aga mingil moel arvestatud demonstratsioon või mitte sinnapoolegi. See oli üks tavaline tsitaat luuletusest. Mu isamaa on minu arm. Ka, mul pole ju midagi teile andeks anda, noh ja nii edasi. Aga see tsitaat Mu isamaa on vist olnud, Mu isamaa on minu arm viimane salmisest, Alberg on hiljem pliiatsiga kirjutanud selle just selle viimase salmi ümbrikule. Nii et tol korral, noh, see oli 72. aastal, kus tundus juba Koidula läheb arvatavasti, et noh, elu on läbi ja ja sedasama väljendab ka see tuntud episood, mis mulle ikkagi tundub väga kahtlane nende Koidula käsikirjadega, mis sattusid tuleroaks just nagu teenijanna süüks. No ei ole mõeldav, et, et niisuguses majas, kus kogu aeg on tegemist käsikirjadega, mitte ühte teeni annab kõigepealt hoiatatakse, et laua peal midagi puutuda ei tohi. Aga see võis olla meelejaid, kes noh, liigutus, mille, mille ta võis ka ise teha ja pärast kibedalt kahetseda ja siis oli kah kogu valu ja nutt oli, oli siis hiljem juba arusaadav ka teiste ja isegi isegi võib-olla. Nojah, see on jällegi ainult niimoodi oletus, aga võib-olla et seesama mõte võis tulla ka Kreutzwaldi, kellele Koidula kirjutas sellest õnnetusest, sest tema kui ise kirjamees pidi ka teadma, kuidas teenijarahva ja, ja kirjutuslaua vahekord peab olema, sest just pärast seda Kreutzwaldi last nagu ei ole enam tahtmist kirjutada. Muidugi, seda võib ka seletada selle solvumise, Koidula mehel ehku pärast akvaatlik nendest käsikirjadest, mis võisid niimoodi hukka saada, midagi ka konkreetsemat teada, no mitte midagi rohkem kui ainult seda, mida Koit on kirjutanud, et seal oli kogu see tema Emajõe ööbiku, teine osa ettevalmistatud väljaandmiseks. Et seal oli olnud 10 jutustavat luuletust, siis tähendab selles vaimus nagu on see udu kuningas või kaks kuninga last ja nähtavasti tan hiljem ühtteist taastanud. Aga noh, nii et ei ole päriselt kah teada, kui palju seal lõplikult hukka võis saada, aga aga kindlasti kindlasti oli, seal võib olla päris palju seda, mis, mis olid need tõelised nagu ta ise kirjutab, et laulud, pisarad on ikka salapiisad, südamest tolku magus valu suundumas Algo Ella õnne tundmuslitanud lätlikest, seda ei saa taastada. Selle tõttu sellest perioodist on siiski suhteliselt vähe Koidula luuletusi. Kroonlinnaperioodist on neid veelgi vähem, sest seal on juba ka teised põhjused ja nagu Koidula ise üks üks luuletus, mis oli vastuseks olevikus avaldatud mingile üleskutses oli ka luulevormis pöördumine Koidula poole ööbiku poole ta vastab, see ilmus ka olevikus. Seppik hüüdku, eks ole, sa läbi nad ju ise teda jää ning lume taha seal üldse see, see kujund linnust, kes on tarretanud tiivaga, väriseb, hoolinud tarretnud laulutel, supine sild ja, ja veel mitmes teiseski luuletuses. See ongi väga ilmekas pilt Koidulast kroonilt. Ja tarretantiib on isegi materiaalselt ülekantav, sest ta käsi tegi talle seal ikka väga palju häda ja ta oli üsna tihti nii, et ta ei saanud kirjuki kirjutada. Ei saa need luuletused, mis seal on kirjutatud ja ainult vaat siin on üks, üks küllaltki kibe ütlemine, see on juba 1880. aastal, aga see oli ka seoses. Aga see on juulis 80, kui vanem vend oli saanud õnnetu vanema venna, vaene, nurjunud elu on lõppenud seal seal sellessamas kirjas. Kui ühel päeval säärane lühike telegramm ka kroonlinnast tuleks, siis muidugi leinaksid nad mind taga kahtlemata vahest rohkemgi kui teda vaest, keda tundis hoopis vähe inimesi. Postimehes ilmuks Koidula lühike elulugu ja tema kirjalikud tööd, nagu ema tavaliselt ütleb, ilmuksid teises trükis sellest all isegi olnud õigustanud kirjalikud tööd, ilmunudki. Ehk võtaks ja kirjutaks keegi geniaalne vaim luulelise järelehüüde kindlasti aga algaks kallas oma järgmise laulupeokõne mõningate vaimustatud sõnadega või tsitaadiga unustamatu lauludest. Vahepeal oleks neist siiski neist kõigist ometi üsna inimest sõbralik, tulevast unustamatut esialgu siin mitte liiga kibedalt unustusesurma surra lasta. Ja oleks minu tõelise, minu arust sugugi mitte üsna kerge reaalse teene järele, ainult poolt nii palju nõudmist kui selle järele, mis minusse head tuleb ülevalt kah, kuis oleksin ma rahul. Nojah, see oli see sellessamas kirjas jällegi et see oli see ülearune, päälekauba pihutäis, noh see, mis temas on. Ja mida kellelegi nagu vaja ei ole ja siin jällegi tuleb vist kallastele au anda, et ta tõesti selle nägi läbi, et peamine, mis Koidulat näris kroonlinnas ja mis ta nii kiiresti hauda viis oli just see kütusetunnetamine, et ta nagu ei olnudki enam vaja, noh, loomulikult lapsed ja ja mees, aga aga ikkagi ja siis teatavasti ka just 80.-te aastate algul. Ja 70.-te lõpus läksid need erinevate parteide vahel tülid suureks. Sakala väljaandmisega tekkis mitte ainult konkurent Postimehele, vaid ka Postimeest hakati süüdistama kõiksugustes asjades Johnsonit ja Koidula kui oma isa tütarti. Loomulikult tema poole astuma on isegi üks niisugune kirje, kus ta on valmis esinema kaebusega pealinnas, see tähendab Peterburis Sakala peale palub ainult Rosentaalil mehel vastavad väljakirjutused talle saata, noh, aga sisse keelati Sakala Jutana kuni pandi kaheksaks kuuks kinni. Noh, see asjaajamine ja isik seal ei käi siis ära. Ja ikkagi noh, kõik need kurvad ja saanid Koidula inimlik pool ja samal ajal samal ajal on ta ikka luuletanud ikka püüdnud midagi teha ja juba 85. aastal siis kui ta oli 86. juba üsna üsna enne surma, kui tundub kirjade järgi just nagu oleks kogu tema mõte ja kõik seotud ainult ainult oma lastega ja mis sellest saab. Ja siis alustajad, kas ei tuleks Marie Rosenthal, Seewaldi õemehe õde võib-olla laste juurde või aitaks teda majapidamises. Ja siis on üks üsna kurb kirise maikuul 1886. Siis ongi hea, et ma varsti lahti on, sest nagu sina näiteks siin nõnda mõtleb ja tegutseb ka maailm, vähemalt see maailm, kus teie endile meeldib, seal on surev õde, kes abi vajab, sest et mure ja valude all kokku langeb. Ja teine noored ei võiks teda toetada, olekski selles valmis, siis aga tuleb kolmas ja korraldab moraalse eksami nagu preester Yaleviit lahata kõigist neist asjust peab ta loobuma sinu pärast. Tähendab sellele palvele Marie sinna tuleku asjus on vastatud, noh, et, et jah, et ta ta kaastundest muidugi võib-olla tulekski, aga noh, et ta peab nii palju nii palju selle heaks ohverdama ja see on tõesti läinud, sest et Marie, kaastundlik süda mulle siiski meeleldi selle ohvri tooks. Väravad ja isegi mitte väga peened nooled varitsuse kohast on kivi, mida pakutakse nälgijale leida asemel. Nii rasked ohvrid peaksid andma surijale rahu, nad aina piinavad iga vähegi tundlikku südant enne kui ma säärast omaenesearmastuse vaest ohvrit tahaksin alati näha. Ähvardusena enesest mööda minevat sooviksin pigemini lõppeda kui metsloom võsas, igatahes kaugel igasugusest sugulaste armastusest. Miks oli tarvis mulle seda mürgitilka mu viimasele teele veel kaasa anda? Elu võimsa noore tütarlapse eest, kes au temale ison osanud elust läbi lüüa, astub väljakoor, hääletasin tiigrikoopas, ei peaks ilma jääma õrnusest tundmusest, igasugustest sisemistest ja välistest hüvedest. Ning seab mulle silmadeta ohvrit, mille pilguta mulle osaks saada laseb. Kas ta, minul, vahest nii naljatamisi oleks mõningaid ohvritele põhjenevaid soovi ette tuua, see tule juba küsimus? Seda ei ole ma nii vähearenenud kui ka olen kuskilt püüdnud esile tuua. Mulle näib mitte mõõdoandval viisil, et küsimusele, kuidas tuleks surijat kohelda hoopis kõrvale jättes, et mina, see surija olen oleks vähemuse õigust tähelepanuks juba järgmine kiri seal, ta palub andeks kõik need ütlemised ja vabandab oma närvilise olekuga. Aga loomulikult peab aru saama, et need mõtted pidid teda samal ajal pidevalt piinama. Maria õnneks siiski saabus juunikuus ja nii, et vähemalt viimane kuu enne surma sai Koidula selles mõttes rahu, et ta nägi, et tema lapsed on vähemalt kindlates kätes ja hiljem. Michelson on väga kahetsenud, et kui meil mari oleks varem olnud, võib-olla oleks ka Lydia kauem elanud, noh et just see just see majapidamise hobuseteenijate jant hävitas teda kõige rohkem. Nüüd Koidula puhul muidugi juhtuski enam-vähem nii, nagu ta ise oli juba kuus aastat varem ette näinud. Kõikides eestikeelsetes lehtedes ilmusid esilehekülgedel järelhüüded vägagi südamlikud ja ilusad. Muidugi Koidula maeti, ta suri 30. juulil ja Mati juba teisel augustil, nii et Eestisse jõudsid sõnumid küllalt hilja, nagu Postimehes ka kirjutas, et ei jõutud saata, ei esindajaid, aga pärgi ja nihi toimistama ära saatma Vene küllaltki kitsastes ringkondades olevikus kahetsetakse, tal tsiteeritakse küllaltki tema luuletused, Koidula, kes nii palju kordi oli Nobeli kirjutanud sellest, et noh, Eesti muld ja Eesti süda, kes neid jõuaks lahuta. Ja, ja veel see viimane luuletus väriseva käega juba enne surma Eestimaale jälle hõlmad lahti, hoia mulle hingeelu Eestimaa. Et ei saanud, ei saanudki teoks. Sai nagu me teame, alles 60 aastat hiljem. Aga veel kurvem lugu oli Koidula luuletustega. Tema eluajal ei saanudki Emajõe ööbiku järjest asja, ilmusid üksikud luuletused siin-seal ajalehtedest, siis Koidula ise oli palunud Jaan Bergmanni oma luuletuste väljaandmine oma mureks võtta, need käsikirjad olidki tema käes. Aga siis hakkasid hiljem sekkusid sugulased, tekkisid tülid selle omandiküsimuses. Mihkelson arvas, et seal on luuletusi, mis assitavad rahvastevahelist vaenu jääd ikka, kõiki ei saa trükkida. Asi pandi seisma, kuni Michelson ise või tütred oleksid eesti keele selgeks õppinud, hädise seda asja edasi viia. Noh keegi neist sellega toime ei tulnud, Mihkelson suri 1907. Tütred tütarde kätte jäi väljaandmisõigus. Ja nagu Gustav suits kirjutab 1925, kui ilmusid Koidula kogutud luuletused, et läks vaja maailmasõda ja vene revolutsiooni, et siis lõpuks need küsimused noh, nii kaugele lahendada, et et oli võimalik luuletused välja anda. Aga Koidula käsikirju ei saadud ikkagi kätte, tähendab Bergmanni ärakirjade järgi. Ja tema redigeeritud variantides ilmusid need luuletused. Kusjuures Koidula eluajal oli ilmunud 132 luuletust ja siis selles kogutud luuletustes oli veel 147. Ja juba siis, kui lõpuks saadi kätte Koidula käsikiri, peaaegu nagu imekombel olid säilinud, sest Koidula tütart suries Leningradi blokaadist 1941 juba. Muide sellesama tütrega oli ju veel siis niimoodi, et ta tahtis okteeruda 1902 kümmet. Ja siis juhtus siin ametnikud, näpuviga, talle saadeti äraütlemine, kuna keegi teda Eestimaal ei tundvat. No võib arvata, et see oli niisugune solvumine, ta muidugi enam ei püüdnudki siia tulla, ta pole vist isegi Eestis käinud. Teine tütar Anna käis Eestis, tema elasid Itaalias. Jumalale tänu, et need käsikirjad lõpuks siiski leiti, kuigi seal oli ka mitmesuguseid lugusid taga ja niisiis käsikirjade põhjal ilmusid luuletused alles 1959 või koguni 1969. Muidugi siin on nüüd ka redigeerimise küsimused, kui Bergmanni oli süüdistatud liigses oma volis Koidula tekstidele kallal, siis nendes luuletustes võib-olla minu silmale tundub jälle, et paiguti on, on liialt järgitud seda Koidula teksti. Kui Bergmanni lon põhjendamatuid parandusi, siis siin on jälle põhjendamatult jäetud ilmselt vigaseid ütlemisi ja seda, mis, mis tänapäeva lugejale teeb võib-olla raskeks nende luuletuste lugemise. Nii et kui veel mingi rahvaväljaanne peaks ilmuma ja peaks ikkagi tõesti ilmuma, siis, siis oleks parem leida kuldne kesktee ja ja mitte panna sisse neid laene ja naene, mis eriti kui nad on hästi seatud häälega näitlejate poolt loetud nagu Koidula plaadil, siis noh, tähisemalt tänapäevast kõrb ja see tõeline tõeline Koidula, noh tõesti geniaalne luuletalent jääb meil siis kuulmata, sest Koidula luuletustest minu meelest, et pärast seda on niisugust sõna muusikat, ta kasutas väga palju alliteratsiooni ja sonantse jäämalt rahvaluuleelemente. Samasuguse sõna muusikaga on eesti keelt suutnud kasutada Artur Alliksaar ja kõik vahepealsed, nii suured ja head luuletajad, kui nad ka ei ole, aga tähendab seda, seda helinat ja seda siirust, seda tükib ikka puuduja. Nüüd Lydia koidule täienduseks oleme me kohe saate lindistamise vahel. Malle Salupere teiega targemaks saanud või õigemini, esialgu olete ainult teie targemaks saanud. Jah, tõepoolest ma mõtlesin vahepeal, et noh, kui juba niisugune kahtlus tekkis, et miks siis mitte üle vaadata ja tulebki välja, et arhiivitöös on tõesti nii, et usalda, aga kontrolli igat asja. Ja kuigi eelnevalt on väidetud, et mingisuguseid andmeid Koidula emapoolsete esivanemate kohta ei olevat võimalik leida, osutus, et ikkagi on esimene asi kohe kuidagi on peale siis muidugi selle Koidula enda kirjaridade ta vanemad ja vanavanemad, eestlased olnud, on jäänud kahe silma vahele ka see väike märkus Koidula vanaisa surma surmateates. Tähendab, see oli Wilhelm Andreas Koch, kes suri Vändras 1845. aastal, aga seal on kirikuraamatus märgitud ka tema sünnikoht ja see on Kärgu Pärnu-Jaagupis. Ja teiseks on Vändra kirikuraamatus siiski ja ka tema abiellumine kirjas, see on 1800 seitsmeteistkümnendal aastal on ta abiellunud lelle mõisa vaba toatüdrukuga Elizabeth Henriku tütrega, nii et see toatüdruk oli päris kahtlemata eestlane. Kui mõnedes mälestustes on räägitud sellest, kuidas see vanaema Elizabeth olnud tõsine ja pedantsusega Ta nõudev, siis võib ka sealt mõisast pärit olla. Nüüd eelsel Mandreast tuleb välja, on sündinud pisut hiljem kui selle kirikuraamatu sissekande järgi, kus ta olevat surres olnud 53 aastat vanad, tegelikult on ta sündinud 21. mail vana kalendri värki 1790 kuusega oli 49 aastane, kui suri siis Pärnu Jaagubki Kärgu köstri Andreas Kochi pojana. Kusjuures selsamal köstril on seal sündinud ka poeg Karl Friedrich 1786. aastal, see oli hiljem kõrtsmik Vändra, seal on tal sündinud vähemalt üks poeg, siis sündisid tal tütred Katarina šarlotaja, Nazarlotta, nendest pole midagi teada. Reinhold Martin sündinud 1798 oli Vändras köster, seesama, kelle Jansen välja vahetas. Ja veel üks poeg Johan Peeter, kes on sündinud vist enne sinna Kärgusse tulekut, sest selle kohta seal Pärnu-Jaagupi kirikuraamatus andmeid ei olnud, aga temal on surnud Vändras. Kirikuraamatusse on kirjutatud Johan Peter kov köstri vend. 1827. aastal on ta surnud 48 aasta vanust. Nii isegi on võimalik, Lääne-Nigulas tuli mulle ette 1696. aastal juba ÜKS köster Jörgen kov, kes suri 1710. aastal. Võimalik, et see, et needsamad kohvid on isegi sellest nii vanast köstrite dünastiast pärit, sest me teame ju, et Eestimaal on neid niisuguseid dünastiaid olnud päris palju, noh, nii lendarit needsamad Ignatsid või nad seosed hiljem Masingut. Ja on ka see võimalik, aga nii, et nii et me võime selle maha võtta, et Koidula ema oli sakslane tõi ta nüüd peresse head või halvad omadused, aga igatahes olid need ikka meie oma maatõugu. Lydia Koidula AT eraldab meist ajaliselt rohkem kui sajand kuid looming oleks nagu tänasest päevast või ei ole maailmas midagi muutunud. Kuulakem näiteks soneti, tule loeb Härmosaurm. Täis ahastust ja sõda sinusse ülimu, isamaa. Ja halastust ei jaksa Suhavul leida 10 kohtusaks, kes kõik sul loovad uue õnne küli vaid kannatavat tugisemalt tüli. Ei vihast, üksigi nad nihku vaksa, kui tahaksime sulle kätte maksa. Mis maha murdku, so luude lüli. Kus su mõõgatera kus kangelane, sinu välgud käes, et tegevuseks ärkaks sõnakera ohtule juhatameid, vanas väes, su hulgad, sinu lipust pööruvad ära, kui ise sai, kõnni meile ees.