Lendavad pead, lendavad, pead, lendavad, pead lendavad, pead lendavad. Head sõbrad, head kuulajad, pühapäeva pealelõunate eetris, selle saade pealkirjaga lendavad pead ja nagu ikka stuudios Tartu kõrgema kunstikooli lektor Andreas vee ja kultuurihuviline Jaak Tomberg. Me proovime siin täna kõnelda sellest ostu-müügi maailmast, sellest nii-öelda majanduskasvu maailmast proovime väärt mööda analüüsida selle maailma retoorikat või sõnavara. Võib-olla viidata mingitele toimib mehhanismidele kõigele sellele, mis seda meid ümbritsevat maailma nii täiskäigul töötamas hoiab. Kui sellest saatest veel etteruttavalt rääkida, siis võib juhtuda niimoodi, et esmalt läheb meie jutte Jaak Kilmi ja Andres Maimiku müügiinimeste maailmaavale suhteliselt värskele dokfilmile müümise kunste. Käsitleks seda kui teatud sellist näitealuste maailmast rääkimisele. Vahepeal teeks väikese mõttelise pausi. Lähme ostame kuskilt midagi. Et ehk siis viime oma raha nende kätte, kes seda meilt välja meelitada oskavad ja tahavad. Ning tagasi jõudes võib-olla saate lõpu poole. Heidame siis pilgu sellesama maailmalt ühte teise äärmusse ja proovime vahest osutada sümptomaatilistele kohtadele viimase paari kuu jooksul ilmunud eesti ärimeeste intervjuudes. Ja me alustaksime, võib olla sellise küsimusega, kuivõrd ja kasse müüke. Kui selline protsessina on ainuke tänapäeva lääne ühiskonda, aga ka nii-öelda mitte Läänemaid ühendav suur mõte. Kas see on mingi selline kõiki hõlm Ma filosoofia, mille eest siis inimesed kuidagi vankumatult seisavad, millesse nad usuvad selle asja loogikasse ja mida nad püüavad ka siis jõudumööda edasi arendada, täiendada ja nõnda edasi. Ma püüdsin selle excuse küsimust formuleerisite mõelda välja midagi, mis võiks olla tänapäeva maailmas globaalsem ühendavam. Ja esimese hooga mulle midagi pähe ei tulnud, sellist ma küll ei ole päris kindel, kas inimesed tingimata usuvad müüki ja muidugi ütlen kohe alguses ära, et ma ei ole mingil määral ei kriitiline, irooniline. Müügist rääkides ma kindlasti ei püüa mitte ligilähedaseltki võtta mingisugust kultuurihierarhias kõrgemaks positsioneerivad seisukohta kui näiteks noh, müük või kaubandustegevus. Pigem mulle meeldiks just nimelt neid võrrelda nagu täiesti võrdsete katetega kooriatena, mis lihtsalt on kuidagi erinevad maailma tunnetamise viisid. Aga nüüd selles, et kas inimesed müüki usuvad, siis mulle tundub, et nagu uskuma peab, sellesse ei paista. Et inimesed usuvad näiteks jumalasse ja jumal ei ole ennast ilmutanud, kui jumal tuleks ja meie keskel oleks, siis me ei peaks temasse uskuma. Ja ma arvan, et müügiga on midagi ligilähedast, et inimesed ei pruugi uskuda müüki sellisel seosel põhinevalt, vaid müük lihtsalt on ja toimib ja see on üks hästi välja töötatud masinavärk, mis taastoodab ka ühtlasi ennast ja mille funktsioon ju tegelikult ongi iseennast taastoota. Aga kas inimesed ei usu näiteks müüki selle põhimõttel, et nende unistustes on mingisugused suured ja hõlmamatut nii-öelda numbrid? Ma ei tea, kas sellel juhul peaks rääkima müügist, sest et müük on vist kogu selle majandusliku süsteemi ainult üks ja noh, siis on ikka pigem juba nagu ostmine ja müümine, noh tõepoolest selline asi toimib ka aktsiaturgudel, aga ma ei oskagi praegu nagu oma tegelikult ju kõrvalseisja positsioonilt öelda, mis, missugune üldistav termin võiks siin hoopis asemel olla. Sest et suuri rahasid liigutatakse ju tegelikult investeerimiste käigus ka paljuski ja noh, täpselt samamoodi see on mingisugune jällegi nagu teistsugune valdkond kui, kui müük, kui me seda nüüd niimoodi nagu otse otse ja kitsalt mõistame. Ei noh, kui sa nüüd räägid sellest, et kas müük peaks olema miski, millesse uskuda või mitte ja ja kui siin alguses sai küsitud, et kas on selline, kas müümine või tarbimine, siis teiselt poolt vaadates võiks olla selline globaalset maailma ainus edasiviiv energia siis tegelikult ma võib-olla kui sa, kui sa ütlesid, et noh, uskuma peaks millessegi mida, nagu justkui pole nähtaval või mida pole meie seas. Et ma mingis mõttes noh, ehkki ka mul ei tule pähe mitte midagi peale müügi, mis oleks sedavõrd nagu ühendav või seda prot globaalne tekkis nagu natukene vastupidine küsimus, et kas müük ei ole just midagi niivõrd põhimist, et meie usk sellesse on juba antud ühesõnaga, et ikka seda müüki kui mingisugust asja, millesse peaks uskuma just sellepärast, et me justkui varjatult usume sellesse ja just sellepärast, et meile pähe tuleb, et müük võib-olla meie usk siia on juba sisse kirjutatud. Et noh, kui võtta niisugune müügiinimene, positsioon või, või selline noh, ütleme lihtne näiteks jumala eitaja positsioon, kes ütleb, et aga kes sellesse ikka usub, sellele ei ole tõestust siis võib-olla vastupidiselt, sest me ei peagi rääkima müügist usu terminites, kuivõrd me usume teda temasse juba nii põhimiselt, et meie usk on Me jänesest varjatud Jah, kui me tahaksime sisse tuua mingisuguse eristuva näite, siis eristuks pigem see, kui keegi kuskil midagi annab ära või kingib ära. Mitte ei müü, et enamik selliseid noh, materiaalse või, või mingisuguse muu väärtuse üleminekuid ühelt inimeselt teisele, ühelt organisatsioon tegelikult teisele, need toimuvad just läbistavalt nagu läbimüügi ja ostukategooriate ja äraandmine millegi millegi nagu eest siis väärtust vastu saamata. See on eristuv. Just ehkki selle koha peal mulle tuleb meelde üks hääl Just sellesama nii-öelda kinkimise kui, kui mingisuguse vaba taustaakti kohta, et ühesõnaga ütleb seda, et see nii-öelda kinkimise akt ise tegelikult kohustab seda, kellele sa asja kingid, et noh, mingis mõttes, mis teeb selle justkui vaba tahteaktiks, on kingi ja vastu kingivaheline intervall ja sellega nagu natuke seab kahtluse alla selle nii-öelda vaba tahte akti ütleme suveräänsuse või nagu ta küsib selle järgi, kas kingitus on ikka kingitus ja mil määral me saame sellest ausalt mõelda. Oota, ma toon siia veel ühe näite, minu meelest sedasama, mida sa praegu rääkisid, saab veel edasi arendada indiaanlaste ühiskonna Potlatši näitel kellel on jah nagu kaks erinevat, kaks erinevat suurt traditsiooni ja üks oleks siis tõesti see, mis põhineb kinkimisel, et mehed hakkavad vastastikku üksteisele oma asju kinkima ja no täiesti see on, see lõpeb sellise tõelise kinkimise orgiaga, sest et kõvem mees on see, kes kingib teisele rohkem oma asju ära, millega ta iseenesest nagu tõestab oma majandusliku ja positsioonilisi võimsust ja noh, see, kes siis nagu viimasena enam kinkida ei suuda, teeb lihtsalt suurde hädasse. Aga sellel on veel üks nagu selline kauge edasiarendus väärmuslikule piirile jooksev variant, kui kinkimise asemel hakatakse purustama oma asju, et asja isegi mitte ei anta ära, vaid lihtsalt lõhutakse ära, mees läheb katki oma paadi, oma paja, naised jäeti mängust välja, tähendab, naisi ei, ei purustatud, selle käigus aga lõhuti just nimelt materiaalset vara. Oma koda lammutati maha ja seal oli täpselt samasugune suhe, et häbisse ei see mees, kes ei suutnud piisavalt palju oma asju purustada, kes näitas sellega, et tema, tema võimsus on liiga väike, ta, tal tuleb ühel hetkel piir vastu ja ta peab loobuma sellest purustamisest, aga võimas mees oli see, kes võis lõhkuda ära kõik ja öelda, et so vot see ei kahjusta mind. Ja mõnes mõttes seal on, seal on taga ikkagi selline väga tervendav ja teraapiline idee. Et mingisugusel hetkel demonstreerida materiaalsetele objektidele materiaalse maailmale, et nad on väärtusetud. Noh, mõnes mõttes, see on nagu selline suhe, et nad ei halda mind, nad ei kontrolli mind mingisugusele üleoleku temalt samasugust seisu väljendas ju tegelikult Faid Klaabis, thelor, pöördeni, kuulus lause. Sa ei ole sinu töö, sa ei ole sinu riided, sa ei ole sinu rahakoti sisu. Ja sellest kinkimise võimalusest on ju tegelikult rääkinudki, aga teised targad prantslased, eks ju. Ja aga kas nad ei ole käsitlenud seda, eks ju, mitte kui teatavat alternatiivset praktikat kapitalistliku süsteemi sees. Ja mulle tuleb üks, seesama kinkimise episood veel meelde ühest teisest kunstiteosest nimelt Nikolai batuurini Karu südamest kus täpselt samamoodi siis mingisugusel laadal või mingisugusel sellisel küla nii-öelda kogunemisel ei müüda asju, vaid antakse üksteisele asju, kuulub tolle, olgu ta siis nii-öelda noh, nii-öelda jutumärkides tsiviliseerimata ühiskonna juurde väga tugevasti, et seal rahalised suhted, kui sellised ei ole, midagi maksvad seal maksab ma ei tea, et mis siis on inimsüda või sõna või misiganes. Nojah, samas mingis teises võtmes asja vaadates kinkimisega palju kurjatehase, meie kultuuris kinnistunud kõige kuulsam kinkimise lugu on kahtlemata Trooja hobuse kinkimise lugu ja sellest kingitusest tuli ainult halba. Aga veel mulle meenub üks narratiivi teooriast pärite konstruktsioon. Kui ma nüüd ei eksi, siis selle konstruktsiooni viste esitas Valdur Mikita ja Se konstruktsioone järgmine, kus narratiiviteooria klassikaline esitus on pööratud pea peale. Et on kangelane, kellel on midagi üle ja ta on väga mures pärastelt. Loogiliselt peaks asi algama nii, et on kangelasel puudu midagi ja siis ta läheb kuhugi selleks, et seda midagi saada, ta võtab selle millegi halva inimese käest ära, toob selle oma ühiskonnale ja siis on kõik õnnelikud, aga selles selles pöördpidises loos on siis kõik, täpselt vastupidi, kangelasel on midagi üle. Ta on väga kurb, sellepärast ta tahab seda kogu aeg kõigile ära anda, aga keegi ei võta seda tema käest, sest kõigil on niigi piisavalt. Ja siis ta mõtleb, mõtleb, kuidas küll ometigi nagu sellises kitsikusest välja pääseda. Ja lugu lõpeb tegelikult halvasti, sest et väljastpoolt läheb keegi võõras, kes toob talle seda asja veel juurde, mida tal niigi liiast olnud. Ja lõpuks on kangelane nagu üliõnnetu ja on tõeline niisugune paha lõpp sellel lool. No pead läksid jällegi lendama ja tegelikult sellest müügiteemast läksime natuke sammukese kõrvale ja aga mind ikkagi huvitab see, mis me enne kuidagi üritasin mõista anda, et kas see müüke võiks olla nagu täna päeva teatud tüüpi, mis on selline nii-öelda paganate harimine või paganate toomine tsiviliseeritud konteksti ja miks ma seda küsin ja mis mulle see nagu on tähenduslikke selles samas Jaak Kilmi, Andres Maimiku filmis müümise kunst? Tegelikult ju vähemalt nii, kuidas mina seda mõistsin? Sellist ideed tahetakse väljendada, et võrrelda ja paralleelselt esitada seal sedasama Peep Vainu sellisteks raatilist juttu, teiselt poolt ka ühe lihtsa sellisena Köögi naise tõelist pühendumust ning selle kõrval veel palun paralleelselt arendada kolmanda tegelase Kristlusesse nii-öelda pöördumise lugu ja hiljem ka päris selgelt nii-öelda siis kristliku sekti baptistide seki, nende liikmeks saamist. Nii selle kristliku diskursi puhul kui ka siis selle müümise teema puhul räägitakse teatud ratamisest ja eriti langeb kokku nendest asjadest rääkimisetoonia rõhud ja nii edasi. Mulle tundub, et siin peaks tegema vist ühes selge vahe kohe alguses sisse, et lõpeks ju Kilmi ja Maimiku film tegeleb üksikisiku psühholoogiliste probleemidega. Ja noh, ka Peep Vain õpetab põhimõtteliselt inimesi, kuidas nad saaksid ületada mingisuguseid omadusi, loogilisi probleeme, mis takistavad neil olla piisavalt efektiivsed ja samasugune piisava efektiivsuse puudumise probleem on ju ka nendel ülejäänud tegelastel. Nad võitlevad selle nimel, et muutuda piisavalt efektiivseks aga mõnes mõttes tundub mulle, et kas see pole mitte müümise juures üks selline reaalsemat sorti probleem. Ma üritan sellega kuidagiviisi Kilmi ja Maimiku teemavalikut nurka kinni lüüa, kaugel sellest, aga mulle tundub, et see asi, mis müügis tegelikult nihutab maailmas mingisuguseid jõujooni, et see asi ei tööta üldse mitte sellise psühholoogiliste probleemidega käes vaevleva enese ületamisena vaid see töötab nagu puhas, hästi õlitatud matemaatiline masinavärk, kus liiguvad just nimelt suured summad tänu sellele efektiivselt, et see masinavärk mitte veatu, aga see masinavärk on niivõrd suure veojõuga ja seal on nii palju hästi välja häälestatud osi, et sedasorti probleemid nagu müümise kunstifilmis välja tuli. Et sedasorti probleemid ei pääse nagu sellesse maailma üldsegi kaasa rääkima kuidagi ja kui nad pääseksid, siis see juba iseenesest näitaks, et see maailm ei oleks suuteline toimima korralikult, siis see oleks juba nagu veaga süsteem, aga vead ilmnevad seal pigem mingisuguse intuitsiooni, arvestuse kalkulatsiooni analüüsitasandil kui keegi eksib mingisuguse väga täpse rõhub või tendentsi välja balansseerimisel, et see noh, ma ei tahaks nüüd hakata ütlema, et üks on reaalne müük ja teine mitte. Aga mulle tundub, et ikkagi see suurte jõujoonte nihutamine on see, mis maailmas pidevalt midagi muudab. Ja just see, see matemaatiliselt täpne välja töötatud masinavärk on, on see, mis on nagu see tegelik müük. Olgugi, et see on hinnanguline, ma ei saa öelda, mis on tegelik ja mitte, aga aga no ma väljendan seda nii praegu ja kuidas sa arvad selle filmi ideoloogiaga? No mina arvan seda, et kui nüüd tõesti jääda sinuga selles osas nõus, aga mina nõustun sellega, et et film keskendub tegelikult teatud klõpsata, võiks võib-olla isegi öelda valitud üksikisikute isiklike probleemide ületamisega ja kui siis ka võib-olla mõnes mõttes täiesti jääda nõusse sellega, see see samas sedasorti psüühiliste probleemide ületus on müügi mõttes või müügienese kontekstis ja toimemehhanismide kontekstis nagu marginaalne. Et siis mingis mõttes just siit hakkabki välja kooruma sellele teatud ikkagi varjatud tähendus, mida Maimik ja Kilmi selle filmiga tahavad edasi anda, sest et vähemalt minu enese tähelepanek on olnud see, et pressis nad kas paaril-kolmel korral kindlasti on öelnud, et nad ei taha selle filmiga anda mitte mingisugust hinnangut. Noh, õigustatud on see sellepärast tõstet. Et siin on see üksikisikute probleemide küsimus, aga teiselt poolt teiselt poolt see, et nad ütlevad, et nad ei anna selle ka hinnangut loob teatava aluspinna sellele, et noh, me võime neid hinnanguid sealt ikkagi ise välja lugeda. Ja kui see film tõesti, nagu sa enne ütlesid loob teatava ekvivalentsus suhte müümise ja usu levitamises toimemehhanismide praktikate vahel, et siis varjatud hinnangulisus, mille nad on tahtnud siit välja jätta, on nende kultuuride eetiline hinnang müügisuhtele, religiooniga, aga sellisel on, mul on tunne, et see film jääb paratamatult kuidagi lihtsalt selle ekvivalentsus suhte reselteerimise tasandile. Ja, ja võib-olla ei, ei küsi üldisemalt seda softi alus ideoloogia loomuse kohta, mis siis võiks panna müüki ja uskus sedamoodi seostama. Kui me nüüd vaatame imiku eelnevat loomingut, siis see film ka loogiline pikendus edasi loogiline edasiarendus varasematest teemadest, seda kindlasti ja nüüd ongi see, et kui ma püüaks positsioneerida või nagu mingisuguse moderjalisatsiooni kujule kokku võtta seda, mida mina ootaksin müümise mehhanismidega tegelevast kunstiteosest siis või pigem pigem ma ootaksin hoopis sellist toki, mis analüüsib majanduslikke mehhanisme. Ses mõttes, et. Ma vaatan väga hea meelega seda Kilmi ja Maimiku filmi ja see räägib mulle paljusid asju, mida ma võib-olla ise ei olekski mõelnud ja ennekõike sunnib mind küsima just nimelt seda, kuidas nad niimoodi ligi pääsevad sellistele psühholoogilistele aspektidele, kuidas nad saavad inimese noh, niimoodi kätte, et ma nagu pea praegu kohati ei taju, juuresviibijad kuigi juures ei pea, on üliintensiivselt kohal, aga see on nagu dokumentalistika probleem. Ja minu isiklik valik oleks just nimelt majandusteoreetiline dokfilm, mis järjest samm-sammult analüütiliselt käsitleks maailma majandusmehhanism, aga see on hoopis hoopis üks teine asi ja neid asju ei saa üldse võrrelda. See oli üks teine film, arvatavasti. Aga. Võib-olla see film müümise kunsti sildi all just nimelt ei analüüsi rohkem noh, mingisuguseid, kas siis teisenenud muundunuid või reaalselt kehtivaid hoopis usu levitamise vorme. Ma ei tea, kuidas teie jaoks, aga kui seda filmi näiteks esilinastusel näidati, siis saal ikkagi rõkkas kogu aeg nagu naerda ja naerda rükkas. Ilmselt just nimelt sellepärast, et Kilmi ja Maimik ikkagi mingisuguse sellise koomilise hoiaku sinna vaatamata kõigele sellele üksikisiku psüühika jälgimisele on ikkagi suhteliselt tõsiselt lisasid. Tead, ma usuksin siinjuures, et nad just nimelt seekord ei teinud seda, nad on lisanud seda koomilist vanasti väga osavalt paljudesse asjadesse, aga mulle tundub, et selle juures see väide, mida nad ise ütlevad, on tõele väga lähedal, et nad püüdsid interpreteerida nii vähe kui võimalik just nimelt, et nad püüdsid hinnanguliselt nii vähe kui võimalik sekkuda neisse inimestesse, sest nad ei oleks pääsenud sinna ligi. Seda ma tegelikult tahtsingi veel öelda või sinna välja jõuda, et koomiline koomiliseks. Aga noh, minu emotsioonid, mida rohkem ma selle filmi peale mõtlen, on seotud ennekõike sellega, et selles filmis on küllaltki palju agressiivsust ja, ja sellist silmakirjalikkust, ikaga ja jõhkrust, mingis mõttes on see film nagu õudne ja, ja ka hirmu tekitav. Tead, üks selline nüanss tuli mulle praegu pähe, räägime selle filmi pealkiri on müümise kunst. Nüüd me vaatame ikkagi seda kogu aeg nagu müümise kontekstis, üritame teda sinna lähendada. Ja siis mingil hetkel jõuame jälle sinna, et ta tegeleb võib-olla hoopis mingi muu probleemiga kui müümine. Ma arvan, et see aspekt, mis tekitab koomilisuse tunde võib-olla just nimelt see ühene tõlgendus, kuidas müümine on selles filmis valdavalt nende inimeste jaoks, keda seal presenteeritakse seotud selle objektiga, mida nad müüvad. Nad näiteks nagu see Tupperware näide. Nad müüvad seda ja seletavad, kuidas see on parem kui ükskõik milline teine asi. Nüüd, minu meelest nende inimeste jaoks, kes on professionaalsed müüjad ei ole küsimus mitte selles, mida nad müüvad vaid selles protsessis endas. Mulle meenub üks elupõliselt kauplemisega seotud olnud inimene kes ütles mulle, et tema vanaema õpetas talle juba varases lapsepõlves niisuguse maksiimi. Sina müü iga päev midagi, müü kas või kanasõnnikut, aga vaata, et sa müüd. Ja, ja siin on minu meelest sõnastatud perfektselt ära, see müümine ei ole seotud tegelikult objektiga, see on protsess, see on olemise viis, see on mingisugune mood. Kuidas sa suhtled maailmaga, aga mis objekt selle juurde jääb, see on nagu juhuslik, et mõnes mõttes, kui nüüd me siit nagu kultuuriinimese seisukohalt vaatajana asja, siis meie oleme harjunud oma tegevust alati tegelikult seostama selle lõppobjektiga, milline tekst see välja tuleb, milline raamat see on? Noh, millised on detailid, aga mõneti protsess jääb nagu selle kõrval teisejärguliseks. Me ei keskendu niivõrd protsessile, vaid just nimelt sellele lõpptulemusele. Ma mõtlen kultuuriruumis üldiselt ja see, et keskendume protsessile, teeme midagi sellist, mille lõpptulemus ei olegi ettemääratletud nagu mingisugune radikaalne kõrval seismine, selline radikaalne voog, mis püüab toota teistsugusest, aga müümise juures. Nii palju kui mina sellest aru saan, on just nimelt seesama voog, see protsess ongi see asja tuum. Ja kuna seesama protsessile orienteeritus seal filmis oli puudu Nendel inimestel nad nagu klammerdusid Nende objektide külge, siis võib-olla koomiline oli hoopiski see, et nende suhe objektiga ei olnud üldse müüja suhe. Nojah, ma tahaks uuesti adresseerida sedasama laevu, mida sa seal esietendusel võib-olla kohtasid ja siis võib-olla tõesti seda ühest tõlgendust, mis on siis äkki jäänud nagu vaataja väljendada. Et ma tahaks süstida siia sellise pisikese kahtlus, et kas see naeb, mida seal esietendusel kuuldi, kas ei ole võib-olla selline hirmu naer? Võib-olla selline tõesti kusagil kuklas kangastub selline õõnestav tunne, et ma ise teen midagi sarnast. Kui ma nüüd meenutan kahte ideoloogia definitsiooni ja ma tahaks võtta ka nüüd oma varasema jutuga veel selle kohta kokku, kuidas see film püüab kõrvutada usu levitamist ja müümist. Kaks ideoloogia definitsiooni, millest üks vist on marksistlik ja see kõlab täpselt nii, et nad ei tea, mida nad teevad. Siis teine, mis on vist psühhoanalüütiline, ütleb, et nad teavad küll, mida nad teevad, ent nad teevad seda ikkagi. Et kas siin ei ole just selline postmodernse vaatleja positsioon? Mingis mõttes vaieldakse selle asja kui koomilise üle, aga kusagil kõditab see teadmine, et ma teen seda ikkagi. See mõte, mis mul seoses selle religiooniga või teatud religioosse sega ning selle müümise ja majandusliku heaoluga seoses tekkis, pärineb tegelikult ühest eesti kirjanduse klassikasse kuuluvast tekstist. Noh, ma lähen praegu see eluperiood, kus ma loen eesti kirjanduse kanoonilisi teoseid üle ja ma juhtusin seda filmi nägema just siis, kui ma lugesin päästi Eduard Vilde prohvet malts Läti ja noh, need paralleelid, selle maltsvetlus, aga ka vennastekoguduse liikumisega mulle kuidagi noh, elustusid sel hetkel või seosta siit sellepärast et seesama õpetus, selle õpetuse eesmärk või ideaal oli ikkagi nii-öelda liha kohalike elik siis ka olid teatud majanduslikud väljavaated. Pärast realiseerusid seal küll Lõuna-Venemaal Krimmis, võib-olla selle viljakandva maatükiga. Aga see nii-öelda impulss oli paljuski ikkagi ka majanduslik. Ma pidasin ka seda mõneti silmas. Ja mis ma tahaks veel öelda selle koomilise ja mingisuguse tõsiduse paralleelse olemasoluga selles filmis on see, et, et see võib ju mingisugused episoodid on ju seal tõesti sisalduvad nagu mõlemat emotsiooni. Ühel hetkel on see, kui tüüp õpetab teiste sama vana või õigemini sama noort inimest laua taga, et vaat, kirjutanud suurte tähtedega paberi peale. Selline lause Sky seal Limite mis väga šeff lause ja veel mingisuguseid lauseid inglise keeles suurte tähtedega selline maailmale vaade, selline vähene sõnavara, sellised klišeelikult mingisugused laused tegelikult tekitavad samal ajal ka mingisugust hirmu õõvastuste. Kuidas sa suhtled sellise inimesega, kes räägib üksnes ja ainult teatavatest sellistest veidratest, klišeedest? Mina tabasin selle filmi juures oli see, et et kõik kõik need tegevused või mis seal läbi viidi, kui kedagi õpetati või, või kui mingit sõnumit levitati, et kõik need tegevused oled orienteeritud selleks, et saavutama mida mitte selleks, et noh, mingisugust konkreetset asja teha. Et noh, siin on nagu selline nimetan siin teatavat sihukeste simulatiivset distants ei teha asja ennast ei müüa, ei toodeta, midagi, vaid õpitakse saavutama ja seda asja ennast tehakse justkui kiiluvees nagu muuseas, et see selline usk või, või tagant kannustuse piits muudab selle tegevuse enda natuke simulatiivseks. Aga ma arvan, et siin on õige aeg teha üks väike paus ja me lähme käime vahepeal võib-olla ostame midagi. Tasapisi saavad teatavaks jõuavad avalikkuse ette ka siis märtsikuiste valimiste loosungid ja tegelikult on küllaltki hämmastav see, et kõik need põhilised ideed, mis nendes lendlausetest siis rahvani tuuakse kinnitavad seda mingisuguse vaesuse või rikkuse teemat. Kuivõrd need siis kinnitavad seda meie tänase päeva suurt õpetust ja keskset müügifilosoofiat. No mina olen kuulnud ainult seda senimaani veel ainult seda ühte loosungit ma isegi ei tea, kes on selle autor või propageerija, raha ei tee õnnelikuks vist. Jah. Õnn ei peitu rahas. Õnn ei peitu rahas. Ja see oli Isamaaliidu ja Res Publica ühenduse vist mingisugune valimisplakat, jah. Et mul siin kangesti tulevad meelde jällegi inglise kirjanik James leian ballardi sõnad, kus ta ühes oma romaani eessõnas samastas poliitikat või poliitkultuuri, reklaamiteaduse alamharuna ja kuidas kõik sedasorti loosungid, ehkki nad paistavad küll olevat eitavas võtmes ja raha on siin alati seotud õnnega, ükskõik, kas jaatavas või eitavas vormis siis tundub see loosung mulle ise juba müümisena. Inimene võib ju võtta mingisuguse positi, see on, et ma nüüd ütlen, et tõepoolest jah, see on tõsi. Õnn ei peitu rahas. Aga, aga kas teiselt poolt siin jälle ei tule mängus sedasama justkui alateadlik ideoloogia mehhanism? Tean küll, mida ma teen, aga ma teen seda ikkagi, et ma lükkan selle sõnumi, kuid küll tagasi, aga noh, teisest küljest ta juba nakatab mind niimoodi. Ma ise ei saagi arvud. Sellist loosungit kuuldes minu peas käivitub automaatselt keele analüütiline masin. Ja muidugi, andes endale täielikult aru, et poliitikas ei pea mitte keegi sellist küsimust endale esitama ega esita mitte kunagi siis minu vastuhakk sellisele loosungile on koheselt, et sisemine ma tahaksin, et keegi defineeriks ära selle, mis on õnn. Ja mul on kahtlane tunne, et õnn kipub kuuluma sinna Rordi termineid, kasutades sinna lõppsõnavarasse nende sõnade hulka, mille kohta öeldakse, et neil puuduvad mitte tsirkulaar argumendid nende tõestamiseks või nendest rääkimiseks, see tähendab siis täpsemalt lahve seda lahti seletades niisugust asja, et me ei saa neist sõnadest rääkida ega neist mõistetest mitte kuidagi teisiti, kui me peame ikka jälle kasutama neid samu sõnu. See tähendab, et ei ole kuhugi mõtestatult sügavusse välja viivat lõpp definitsiooni ja need on sellised mõisted, mis jooksevad lihtsalt keelepiiri kinni ühel hetkel. Ja kui need mõisted kahtluse alla pannakse, siis inimest tabab agressioon ja viha ja ta ei ole lihtsalt võimeline lõppkokkuvõttes argumenteerima enam mõistuspäraselt ja selgitama nende mõistete sisu, sest lihtsalt keel kaotab oma teovõime sellel piiril. Nüüd muidugi tavakasutuses saab inimene aru, sest et seesama piirsõnavara on väga hästi kasutatav igav päevases mõistes kuna keegi ei hakka Giselle defineerimisega tegelema, aga minu jaoks niisugusest positsioonist, nagu mina seda vaatan, tundub see kohutavalt tühja sõna kõlpsutamisena. Sest et õnn võib tähendada niivõrd erinevaid asju niivõrd väikestes detailides niivõrd suurtes detailides, et selline üldistus tundub mulle lausa mitte lihtsalt meelevaldsena, vaid teatud mõttes nagu pahatahtlikuna, kuigi seda pahatahtlikkust ei ole keegi paha tahtlikkusena mõelnud. No ilmselt sina peaks valima siis kahe ülejäänud loosungi vahel, et kas, et need on, need pakuvad siis kindlalt piirmäära nii-öelda palga osas üks siis vastavalt 40000, Reformierakond ja 20 vist mingisugune 5000 Keskerakond ma eelistan Läksin sellises olukorras siis juba numbrilist definitsiooni, et on vähemalt väljendatud midagi selgelt ja ilma suurtesse rohelistesse kõrgustesse, tõusvaid ebamääraseid mõisteid kasutamata, aga noh, muidugi paratamatult see olukord, et Ma ei lähtu üldse sellistest loosungitest mingisuguste otsustuste tegemisel. Noh, nii ka mina, aga mul tuli seal kõrvale meelde veel see, et kui öelda õnn ei peitu rahas, siis see tegelikult ei ole ka peaaegu mitte millegi väitmine, see vaid see on ainult ühe pisikese asja välistamine kõigest muust. Et siin ei ole ka peaaegu midagi kindlat väidetud. Või lubad, kusjuures selle juures võiks küsida, et kas tõesti on piisav valimisloosungiks valida midagi sellist, mis välistab ühte pisikest detaili kõigi teistega asjade hulgast. Kas ei ole ülemääraselt kitsendatud valimisloosung, lõppkokkuvõttes viidatakse õllele just nimelt esialgu kui, kuigi tundub, et tegemist on mingisuguse üldhumaansel üle haaravaga ja lõpuks seda asja nagu täpsemalt vaadates selgub, et seal on midagi väga väikest, kitsaste piiritletud seda, kuidas parteide Nii-öelda enda müük läheb, läks selle, saame siis märtsikuus näha, aga tulles tagasi Nonii see teema juurde, siis võib öelda, et on inimesi, kellel müük on väga hästi läinud. Ja viimasel ajal ongi eesti ajakirjanduses ilmunud võrdlemisi mitmeid artikleid või ka intervjuusid, kus Eesti suurärimehed on mures selle pärast, et raha on kogunenud juba nagu liiga palju. Sellega ei ole enam midagi peale hakata. On siin mingisuguseid sümptomeid kapitalistliku protsessi või sellise ostu-müügimaailma kohta? Ma kaldun arvama, et see on lihtsalt üks väljakujunenud retoorika, mida üks kokkuleppeline retoorika, mida ka ajakirjandus võimendab, ma olen peaaegu kindel, et kõik need inimesed, kes seda öelnud on, teavad väga hästi, mida oma rahaga peale hakata. Ja see on lihtsalt üks selline väljendus vormel, mis, mis võib-olla tõepoolest peegeldab kuidagi ka mingisugust sisemist teadmatust või ebaselgust. Aga see teadmatus, ebaselgus võib-olla pigem küsimus, millisesse kanalisse investeerida või millises suunas teha oma järgmised malekäigud ja see on miski, mis viitab pigem mõtlemisele vajalikkusele, aga ma arvan, et seda küsimust, mida oma rahaga reaalselt teha ärimaailmas, inimestel efektiivselt toimuvatel inimestel tegelikult ei ole mehhanisme, mis hästi töötavad ja mis seal on, välja noh, väljakujunenud ajapikku neid mehhanisme on piisavalt. Ma arvan, et et see küsimus, et inimene on võib-olla taganud endale mingisuguse materiaalse stabiilsuse ja et tal ei ole nagu näivalt minna enam kuskile ta võib osta, ütleme näiteks 67 toaga maja. Kuid ta võib osta ka 89 toaga maja, et nagu see valik talle nüüd elu keeruliseks teeks. Tundub küll, et see on pigem nagu probleemi metafoorne pinnakiht. Et tegelik küsimus jällegi nii palju, kui ma julgeksin arvata, võiks olla võib-olla selles, et millised võimalused on Eesti turult väljapääsemiseks, aga enamik neist, ma arvan, kes opereerivad suurte rahadega ja suurte majanduslike väärtustega ongi juba Eesti turult väljas, sest et Eesti turg on niikuinii nii väike, et ta noh, väga ruttu vähegi efektiivsemale majanduses tegutsejad jookseb kinni, aga siin on ka võib-olla üks aspekt, mida, mille üle peaks mõtlema, on see, et mismoodi see virtuaalne raha, mida tegelikult näha ei ole ja käega katsuda ei saa, mis liigub numbritena pangaarvetel, et mismoodi see virtuaalne raha võib tekitada psühholoogilise ehmatusega psühholoogilise hõlmamatuse tunde, et, et ma ei tea, kui palju ütleb, tähendab, et kas neil üldse tekib mingisugust reaalset analoogi, kui näiteks tsiteerida majandusteoreetik Kennet Rogofit ja ta on selle kirjutanud, see kolumn on avaldatud 18. oktoobri äripäevas siis ta mainis seal näiteks niisugust asja, et George Soros, kes ka Eestiga seotud, palju, kes on finantseerinud kõikvõimalikke kultuuriprojekte Soros teenis näiteks üheksakümnendatel inglise pangaarvelt täpseid õigeid liigutusi, tehes õigel hetkel ühe tunniga miljard dollarit. Ja nüüd minu küsimus on see, et kas me üldse oleme kuidagi suutelised seda mastaapi aduma? Ma arvan, et ei ole, et see on nüüd nagu seen number, mis on tajutav just nimelt sellel investeerimise piir nivool töötades. Ja see on nüüd see koht, kus võib esitada küsimuse, et kas rahaga on midagi teha või kuhu see suunata, aga jällegi nagu maailma majandussüsteemi tervikuna vaadates, siis mul on tunne, et raha on alati kuhugi võimalik suunata. Nii nagu on alati võimalik kusagilt liikuma saada, et ühesõnaga, tagasi tulles Algse küsimuse formuleeringu juurde. Minu meelest on see pigem metafoorne ja kuidagi traditsiooniks kujunenud väljendusvorm, et inimene ütleb, et tal ei ole rahaga midagi teha, aga ma usun, et ta tegelikult teab ta hästi, mida sellega teha. Seda probleemi võib-olla isegi ei eksisteeri. Ja ma selles mõttes tõesti nõustun sinuga, et tegelikult seda küsimust on väga, väga raske adresseerida, kui ei võta arvesse väga paljusid aspekte, nagu seda, et ajakirjandus kipub asju tendentslikult kajastama kui seda, et kui ise sellist soorosliku raha juurdevoogu ei ole tunnetanud, siis noh, tegelikult kogu see jutt võib jääda kõlama mingit sorti suhteliselt pindmise irooniaga, et kui ma nüüd ise üritaks läbi tunnetada, mis tunne võiks olla võib-olla tunniga miljard teenida siis ma mõtlesin selle peale, kuidas üks vana film, üks Sergei Aizens taine film, mille pealkiri on Ivan Julm, minu mälu järgi on see aastast 1944. Ja kui ma nüüd väikesele külavahe teele keeran ses asjas saine filmises, reageera asend, filmid on tuntud oma erilaadse Mont meetodi poolest, see tähendab seda, et jutustada tihti lihtsalt mingisugust ühetasandiliste lineaarset lugu, noh, ütleme nagu raamatut, mida me võiksime lugeda või ütleme nagu ladina tähestikus matut vaid tähendus ise tekib hoopis teise tasandilisena montaaži erinevate fragmentide vahel ja nende nende järjestamise vahel umbes nii nagu kahest hea glühvist saab, kolmas, mis ei meenuta neid kahte eelmist, ent on saavutanud uue tähenduse ja selles filmis on üks noh, nii-öelda stseen, kus tsaarile valatakse kandikutest kulda pähe ja kaadrid vahelduvad seal niimoodi, et kõigepealt näidatakse kandikuid, neid kandikuid hoiavad käed. Ja nendelt kandikutelt valatakse kuld alla ning seejärel näidatakse Saaris, kellele see kuld nagu kaela kukub. Ja noh, need kaadrid niimoodi vahelduvad omavahel. Aga siis ühel hetkel tekib sinna montaaži kaudu selline justkui igapäevasest jätkuvuses. Ebaloogiline nihe. Et Lähme ühes kaadris, kuidas kuld kandikutelt hakkab peaaegu otsa lõppema. Ent sellel hetkel järgmises kaadris näidatakse meile ebaloomulikult pikalt. Aga kuidas see kuld ikka kukub ja kukub ja kukub ja ehkki ta justkui võiks nendelt kandikutelt juba otsas olla, tuleb selline tontlik või viirastuslik ülejääk tsaarile ikkagi kaela. Et ma kujutaks midagi niisugust ette. Mul on ka vene filmist paralleelne näide kohe, kus vastupidiselt jaagu esitatud kirjeldusele tegelaseks on hästi lihtne inimene inimene nimega Uku, Riho, Mai ja ma ei mäleta kahjuks filmi pealkirja, aga tegemist oli ehtsa sellise tummfilmiga ja ühes kaadrisse. Ugariumi esitas suurepärase kontseptsiooni sellest, milline oleks majandusliku täiuslikkuse majandusliku õndsuse kontseptsioon. Ta ütles, et Jeff, Liia Põltsa, Arjom ja Kuushla slaalom ja selle käigus pühkis enda rasvaseid sõrmi enda juustesse puhtaks ühesõnaga tõlge oleks siis see, oleksin ma tsaar, siis ma sööksin pekki pekiga. Meie saateaeg hakkab vaikselt otsa lõppema ja äkki teed kaks metafoori vene filmikunstist võikski jääda selle saate lõpuks ning üritasime täna siis nii-öelda omast perspektiivist mingisuguse oma sõnavara kaudu hinnata nii müügiga seotud tegevusi, võib-olla piiluda sellesama tänapäeva müügimaailmakardinate taha stuudios. Jaak Tomberg, Andreas vee ja saatejuht ja toimetaja Janek Kraavi. Me lehvitame kõik kolmekesi ka oma helirežissöörile. Ta läks nagu ikka, on Liivika Ludvig, kohtume ilmselt juba jaanuaris. Kõike hääl.