Tänast saadet teeme jälle teiega kirjandusloolane Malle Salupere, kes te olete jätkuvalt viitsinud huvitavaid materjale arhiivist otsida ja ise mõelnud ja välja valinud kõikidest poliitiliste sündmustest, nende inimlikest tagapõhjadest ja täna tänaseks saateks, kuidas, millise teema formuleering olete teie välja mõelnud? Ma mõtlen, et väga huvitav oleks lugeda neid ajalehti, mis pärinevad Eesti vabariigi ülesehitamise ajast, tähendab periood ütleme, Tartu rahust kuni esimese riigikogu ametisse astumiseks ja selle osaliselt ka selle esimese riigikogu tegevus sest mitte ainult, et see mitmeski mõttes on analoogne meie praeguse olukorraga ja, ja vägagi palju võib seal leida P-le ja kui kaasajastada neid tekste, mis tolleaegsetes ajalehtedes oli, siis võiks neid ära trükkida ka tänastes ja keegi ei saaks arugi, et nad on 70 aastat vanad. Aga samal ajal on seal ka paljugi olulisi erinevusi. Just nende erinevuste peale ei ole meil kuigi palju nendes üldüldistes ajalookäsitlustes tähelepanu pööratud. Esiteks ja teiseks päris ta igapäevast olmet seda ei saagi nendes käsitlustes muidugi puudutada ja selle peale eriti ei mõtle ja ei anna õhtule, võtame seda siis natukene meelde, mis, mis üldse tol ajal silma hakkas ja mis kõige rohkem hakkab silma muidugi ja millest me kõige vähem oleme rääkinud või oleme tahtnud rääkida, see on see, et Eesti riiki tol ajal ehitasid üles vasakpoolset parteid. Nii huvitav kui see ka ei ole, asutavas kogus oli rohkem kui üks kolmandik sotsiaaldemokraate. Ja kui veel teised vasakparteid juurde arvata, siis olid nad kõvasti üle poole, nii et nemad töötasid välja selle konstitutsiooni ja nende nõudmisel jäi ka see ilma. Presidendita oli ainult peaminister riigivanema õigustes parempoolseid erakondi eriti ei olnudki, sest Tõnissoni rahvaerakond oli siiski kes kurat ja tugevasti ka vasakpoolsete sümpaatiatega võiks ütelda. Tööerakond Strandmannika eesotsas. Kah võiks ütelda vasakpoolne, ja noh, nemad selle asutava kogu moodustasidki õia. Esimeses riigikogus sai küll rohkem kui viiendiku natukene 21 kohta 100-st Põllumeeste kogu, mis oli tõesti või maalid mis oli tõesti parempoolne, aga samal ajal ka äärmised, vasakpoolsed said veel rohkem kohti lüüa. Tõnisson niisuguses olukorras vabariigi ülesehitamine käis aga nüüd reaalne elu, kuidasmoodi inimesed elasid ja mis, mis neid kõige rohkem. Tas loomulikult aineline olukord selles suhtes veel 21. aastal kehtisid tšekid tähtsamate toiduainete peale petrooleumi ja suhkru peale. Suhkrut oli üldse vähe saada ja sellepärast olid suured suured suhkrusabad. Piin oli tšekkidega ja seal müüdi teda väga piiratud kohtades, noh, nii nagu Soomes praegugi veel alles Tartus oli näiteks kaks piinaputi ainult ja isegi selle tšeki piirituse järgi tekkisid järjekorrad. Elukallidus oli üsna kõvasti tõusnud, need andmed, mis seal toodi, tuli välja, et umbes umbes sajakordselt olid tõusnud 20. aasta sügiseks hinnad võrreldes nii-ütelda vene ajaga. Nii et see, mis varem maksis 25 rubla ülikond näiteks, maksis nüüd 2500 marka Eestis kingad seitse, 50 rubla, maksid nad nüüd maksavad 750 sealiha keskeltläbi 10 marka nüüd ja maksis 10 kopikat. Ja need andmed olid toodud sellega seoses 20. aasta alguses Postimehes. Et mõned kirjanikud, need olid Tuglas, Semper ja Visnapuu olid keeldunud kirjanikud abiraha vastuvõtmist lugedes seda endale solvavaks, et neile oli antud igavesele ainult 5000 marka, mis tähendab võrdub sisendisse 50 rublaga. Samal ajal kui isegi Kirjanduse selts suutis määrata tsaariajal oma liikmetele 100 rubla kaupa toetust. Seal märgitakse siis väga mürgiselt, et veel ei ole kõik spekulatsioonist rikkaks teinud. Veel on vaeseid, sealhulgas ehk mõned ministrid on muidugi irooniliselt mõeldud. Et, et jah, kirjanikkude ja kultuuriinimeste peale keegi ei mõtle, kõik püüavad ainult käigu pealt püstijalu rikkaks saada. Nonii, nagu praegugi. Ma ei tea, kas nende kultuuriinimeste olukord tookord oli kehvem kui praegu või, või kuidas, seda ma arvan, et ta oli enam-vähem samal tasemel, kuigi. Tundub nii vähemalt selle järgi, mis seal mitmetes mitmetest ajalehtedest läbi käib, et nende kultuuriinimeste peale, olgugi, et nad ise nurisesid, mõeldi ikkagi natukene rohkem küll, kui praegu ja peale selle kultuuriüritusi toimus arvestades tolleaegset olukorda ikkagi tunduvalt rohkem, kõik need kunstinäitused, ballasse ja Arci ja isegi külalisnäitused, mis toimusid ja mida ikkagi kajastati siis raamatuid ilmus küllaltki tähelepandava hulgal ja 20 Kümnenda aasta jõuludeks reklaamitakse kõikide meie tuntud luuletajate luulekogusid romaane, nii et neid võimalusi leidus ja nähtavasti ka ostjaid leidus. Muidugi samal ajal halgustatakse 200, seda uus kodanlus, toi tõuseb pluss, nii nagu nii nagu praegugi, kes skulptuuri vastu mingit huvi ei tunne. Nii et üldse, kui me vaatame neid tolle aegseid ajalehti, siis ühest küljest nad pakuvad väga palju äratundmisrõõmu, aga teisest küljest minu meelest annavad ka lootust, et saadi tol korral jagu, küllap saadakse pärast nüüd kah mis, mis tol ajal muidugi sellest piirituse müügist juba oli juttu, siis ilmub seal üleskutseid Postimehes eriti, sest noh, teatavasti Tõnisson oli äge alkoholivastane üleskutse üliõpilastele alkoholi vastu, kus on näiteks öeldud niimoodi, et vaenlane jääb vaenlaseks, kuid aga nüüd Eesti riigile sissetulekuid tooks. Neid peaks eesti riik saama teel, mis ei hävita rahvast kehaliselt ega vaimselt ja ka majanduslikult. Noh tasuks täna vist ka meeles pidada. Ma ei tea, kas meie need, kellest sõltub, neid asju, ei taha lugeda või ei taha meeles pidada, võiks. See oleks tõesti väga kasulik lugeda, aga muidugi nojah, neid lugeda on natukene raske ja neid eksemplare on ainult meie suuremates raamatukogudes neid vanu ajalehti järgi jäänud ja kui palju meil neid on. Just eriti poliitikute hulgaski, seda gooti kirja lugeda oskavad ajalehed ilmusid tol ajal selles kohti, kirgas, ilmselt nende raskuste tõttu lugemata jäävadki. Kuritegevuse üle nurisetakse ka õige palju ja niisama nagu võib-olla seda nüüd arvuliselt nii palju ei olnud, aga, aga tolleaegsete inimeste jaoks ikkagi ehmatavalt palju ja kuritegude raskusastmed olid kah täpselt samasugused jäegase. Eesti rahvas siis ka, kuigi suure aususega õilsusega silma ei paistnud, näiteks on seal röövmõrtsukate kandev must käsi, kelle üle mõisteti kohut kah veebruaris. See oli 18. 19. aastal tegutsenud mitmes vallas 23 kuni kolmeks viie aastased, neli meest. Nemad mõisteti surma haka samasuguseid tegusid oli päris päris mitmel pool ja oli näiteks ka juhuseid, kus üks vend oli oma õe ja selleaastase lapse ära tapnud ainult selleks, et siis raha ka rahaga minema minna ja, ja sellest jätkuks talle kahepäevaseks pommeldamiseks, enne kui ta kinni võeti. Aga tollel ajal olid need kurjategijad põhiliselt eesti rahvusest. Ka, aga põhiliselt olid muidugi kallid, kallid suguvennad ja isegi ei saa ütelda, et oleks palju olnud neid niinimetatud aptante. Kuigi mõnikord on ka niisugustest rühmadest üks, üks selline juhus, mulle jäi ette, oktandid olid, olid need rahulepingu põhjal võisid valida Eesti kodakondsuse ja tulla Eestimaale tagasi läbi nende aastate, kuni 23. aastani on see orienteerumine toimus läbi nende aastate on väga palju juttu sellest, kuidas missugustel raskustega võideldes need inimesed kodumaale tagasi pöörduvad, missuguseid takistusi neile seal kohapeal tehakse, kuidas neid seal paljakse, riisutakse ja, ja nii edasi, nii edasi meil on siiamaani räägitud või üldse üldiselt on arvamine, et eestlasi oli Venemaal umbes 200000, tol ajal Nendes lehtedes on isegi esitatud andmeid, nagu oleks neid veerand miljonit. Noh, nii või teisiti tagasi jõudis nüüd lõpuks umbes 40000 umbes üks viiendik, teised jäid kas raskuste tõttu Venemaale või ei. Ei pidanud olukorda seal nii ohtlikuks, et oleks vaja põgeneda. Nojah, nii et nendel oktantidel oli siin tööd leida ja kortereid leida üsnagi raske, nii et selle tõttu niigi oli korterikriis, mida arutatakse küll asutavas kogus, küll riigikogus. Ajalehed kirjeldavad tere, kuulutustest lubatakse 100000 marka sellele, kes soovitab korteri heakorrastada. Üsna raske. Ja kuigi ma ei tea, kas oli tegemist siis ka sellega, et oli osaliselt sotsiaaldemokraatide sotsialistide mõju noh, neid nimetatigi, sest tavaliselt ühesõnaga sotsideks olid need siis iseseisvad sotsialistid sotsiaaldemokraadid või veel sotsialistide-revolutsionääride partei aasale kodanliku vabariigi ehitamisel võeti väga palju vastu niisuguseid otsuseid, mis ka täiesti inimeste sotsiaalseks kindlustamiseks võeti vastu otsuseid ülikasumite vastu. Nii et juba sajaprotsendilist kasumit nagu mõnedes kauplustes või kioskites võis leida, seda peeti juba ennekuulmata röövimiseks ja selle vastu võeti määruse vastu, meil 400 protsenti ei ole veel midagi. Kuidagi eetilisemad inimesed olid sellel ajal, paistab, et tõesti ise mõttelise osa on jah, tol ajal tol ajal see veel ei olnud paljas sõnakõlks ja kuigi oli ka niisuguseid ütlemisi jaanuaris, et selle üle just seoses, kui seoses sellega, kui räägitakse kuritegevuse kasvust, et sõnavaras on juba muutunud peaaegu nagu aunimetuseks ja riigivargaid olevat enneolematult palju siginenud ja muidugi olid seal korruptsiooninähud ja kõik need asjad olid olemas. Aga siiski, mitte sel määral ja seal mingisugune häbitunne oli ka olemas, muidugi oli ka nende parteide tegelased olid mitmesugused kõikidest nendest meie poliitikutest minule isiklikult on küll kõige sümpaatse mulje jätnud Jaan Tõnisson ja noh, tänu temale räägime me ka tänapäevani sellest Tartu vaimust, see oli tõesti erineb Tallinna ärimeeste ja, ja noh, tol ajal nimetati kah kodanlasteks kodanlikust vaimust, aga Tõnissoni ta oli peaministriks asutava kogu paika pandud valitsuses. Tähendab, see oli siis 18. novembril 1919 vabariigi valitsus selle esimeheks, riigivanemaks oli Tõnisson, tema pidas vastu kuni 20. juulini 1920, tähendab kell kuus oli, oli üsna pikaleveninud valitsuskriis, kus mitte keegi ei tahtnud nendest enamus erakondadest tolleaegses asutavas kogus ei tahtnud valitsusohje enda kätte võtta, sellepärast et käimas oli juba valimisvõitlus Riigikogusse valimiseks. Ja noh, kui kriis oli kestnud juba enam kui kolm nädalat, siis Tõnisson oli nõus ennast noh, sõna tõsises mõttes ohverdama ja võttis valitsuse moodustamise siiski enda peale sai pandud kui ainult rahvaerakonnast, teised teatasid, nemad sellest osa võtta ei saa, sotsiaaldemokraadid ütlesid, nemad kodanlikust valitsusest osa ei võta ja, ja ägedat kihutustööd hakkas kohe tegema maaliit. Ja veel, mulle tundub, et Tõnisson sirgjoonelisus ega liiga vähe arvestas, aga massipsühholoogiat, mida oskas hästi arvestada, päts, no temal oli selle eest vaimuliku seminari haridus, kus kapsühholoogiad õpetati muidugi, Tõnissonile tundus ilmselt nagu tarkadele inimestele üldse inimestele pruugib asi selgeks teha, hea küll, nad aru saavad, asi muidugi nii ei läinud ja nii lihtne ei olnud. Kui siis valimised novembri lõpus mõtlesid ja siis selgus, et võrdselt olid hääli saanud tööerakond ja põllumehed. Rohkem kui rahvaerakond olid saanud veel sotsiaaldemokraadid ja iseseisvad sotsialistid. Ja vaatamata sellele, et et kommunistidevastane võitlus käis tol ajal juba ägedalt kommunistide vastu, oli tulnud mitmed kohtuprotsessid, Tallinnas näiteks said kommunistid kõige rohkem hääli üleüldse sest kommunistid toetasid ametiühingute nimekirja. Just ametiühingute nimekiri sai Tallinnas kõige rohkem hääli mujal vabariigis vähem, nii et need sümpaatiad ei olnud veel mitte kuskile kadunud. Vaatamata sellele lühiajalisele, enamikule valitsusele ja vaatamata sellele näitele, mis piiri taga näha. Et Venemaa olukorda Heame suhteid Venemaaga valgustati muidugi tunduvalt elavamalt ja paremini tol ajal kui praegu ja isegi Venemaale anti vilja abil koguti siin seemnevilja, osteti kokku ja Venemaale saadeti üle 300000 puuda seemnevilja näljahäda leevendamiseks. Öelge kuigi sümpaatia ei olnud täielikult kadunud, aga ta oli siiski vähenenud, aga mille tõttu ta oli vähenenud. Enamlased. Ses suhtes oli, oli muidugi sümpaatiad üldiselt vähenenud, minu meelest mulle tundub isegi üllatav, et seda nii palju alles oli jäänud, seda vabadussõda meeles pidades. Agana niisugune niisugune ajalugu olija. Tol ajal ikkagi tuleb meeles pidada, et terve, terve Euroopa kääris sel ajal ikkagi selle vasakpoolsuse ja sotsialismi sildi all ja paljudes riikides on veel tol ajal niisugused revolutsioonilised ülestõusud toimusid ja kuningaid lükati troonilt ja sest ikka tundus noh, nagu ikka iga uus asi, nii nagu omal ajal kristlust, nii ka nüüd vähemalt uus usutunnistus, mis pidi ikka lubas inimestele õiglast korda ja vabadust ja võrdsust jälle. Äkki on see dialektiline vastuolu? Ühelt poolt tahavad kõik rikkad olla, teiselt poolt tahavad kõik võrdsed olla, targad inimesed peaksid teadma, et mõlemad ei ole võimalikud. Aga samal ajal suured poliitikud ajamises oli, on see alati nii olnud, et et just nende vähem haritud inimeste enamust kasutavad targad inimesed ära ja noh, esitades neid üles nii nagu nendel on kasulik ja noh, pärast pärast tuleb välja, et rahvas on ise tahtnud. Seal saan detsembri alguses, kus ta kirjutab lüüasaamise järele, ilmus Postimehes, seal on umbes niimoodi, et teie usute küll, et ma nüüd tulen kõrge poliitika poliitika korrast pettunult lootuseta murtult kibedustunne südames, et ausaid püüdjaid nii vähe mõistetud ennast algavad tööd Eesti riikluse vastu, nii vähe, hinnad, pettumus hulkade hingeelu pärast, mis ikka sinna kaldub, kus kõige rohkem tõotusi, meelitusi kõmutuult ja tolmu võimalus võetud nüüd otsustaval ajajärgul tegevalt kaasa töötada Eesti riigi riigiloome ehitamisel ja korraldamisel isa siis ta ütleb, et mitte sinnapoolegi, et ega me pole kunagi lootnud selle peale, et, et ei ole meist rahvaerakondlastest küll keegi välja läinud tööle, et selle eest tänulik tunnistust saadavaid ainult sellepärast tarvis oli ja jõudu oli midagi teha, et eesti tõuseks kasuks. Vot Tõnissoni puhul need nüüd kindlasti paljad sõnad ei ole, sest nii ta tõesti mõtles ja nyyd aga tegutses plaanis niisugustel rasketel aegadel, kui meil nüüd Eestis on üsna loomulik, et hulgad oma lootuse panevad uute meeste peale. Liiati veel siis, kui need mehed nii paljulubavad ja hoolimatult seniste tegijate vastu ässitavad, süüdistades, kahtlustades, laimates noh nagu, nagu ikka, kui need parteilise lehti lugeda, eriti maalidu leht. Ta oli kaja, siis seal tõesti Tõnissoni tõrvati ja süüdistati absoluutselt kõikides pattudes kõik, mis kõik, mis riigis korras ei olnud, see oli kõik valitsuse süü ja nemad ise pidid kõik kohe korda tegema. Noh, Päevaleht on kas loetavamaid lehti ja sealjuures ka nii võiks ütelda parteidest sõltumatu leht ja seal on ilusaid analüüs ja ka väga meeldis mulle seal, seal ilmus Richard Rohu. Kas lühike artikkel valimiste kohta ja selle võiks tõesti tänapäeval tervelt ära trükkida ja tema imestab, et mikspärast mikspärast siiski need kaotajad ei võinud ka rohkem lubadusi anda, et tahad saaga tingimata võita siis luga sarnaseid asju, mida keegi lubada ei söanda. Rahvas, kelle nägemine kaugele ei ulata. Ja kes peamiselt hoolitseb oma soomusseest, oleks täna päev nõus, kasvõi jumal teab missuguse jagamisega, no siis oli ka ju igasuguste jagamiste ja parandustega. Ja millega põllumehed muidugi rahvast võlusid oli, oli see nagu roht ka ütles, et peaasi luga neile suhkrut ja ja riik oli kehtestanud linamonopoli, nii et peale selle olid viljarekvisitsioonid, sunduslikud, viljanormid seal kõik põllumeestele on, loomulikult oli Rantia ja ei meeldinud ja maareform ei edenenud. Mõisnikud käest olid küll mõisad võõrandatud, aga nende jagamine veel nii ei läinud, nagu oleks tahetud. Nojah, Roht edasi, kuid tagajärjed. Rahvas kannab, need ise. Partei selle eest ei vastuta, rahvas on nii tahtnud. Ühesõnaga, ise oled loll just täpselt ja sellepärast siis ta rõhutab veel. Kägi julgesti võib lubada lubada kõike, mis aga pähe tuleb, ega midagi ei juhtu, aga kes rohkem lubab, sega rohkem hääli saab. Aga kui vaadata? Selle aja ajalugu juba siit on praeguse ajadistantsilt siis said mida tahtsid. Nii kaua nad vahetasid neid valitsusi, kuni kuni said selle vaikiv ajastu ja täpselt nii see läkski. Tegelikult selle vaikiva ajastuga oli nüüd nii, et roppajale kaldus sinnapoole nende suurte suurte käärimiste ja seal pendliefekt, mis on ajaloos kogu aeg töötanud kogu Euroopas, vaid isegi terves maailmas, võiks ütelda, tulid tol ajal küllaltki autoritaarsed valitsused mitte ainult fašistlikud, vaid ka Inglismaal ja ja Ameerikas kõigi oma demokraatlike traditsioonide juures oli ka neid elemente selle kõva käeelemente. Süüdi oli muidugi see 80.-te aastate lõpu majanduskriis, mis viletsuse ja rahulolematuse siis jälle sellise piirini, et, et mitte ainult Eestis ei saanud siin lehmakauplemisest kõigil kõrini, vaid ka mujal ka. Sinnamaani oli veel aega ja kui me püüame püsida selles huvitavas 20 20 esimeses Aga nüüd selles jah, sinnamaani läks aega, sest tõesti 21 valitsust oli ju riigipöörde teinud valitsus. Kui esialgu on veel ühes ühes artiklis on siis veel sealt paar nädalat edasi sellest Tõnissoni valimistulemuste, kus ta ütleb, et ega me ei ole löödud, et me läheme uuesti edasi, seal ta nimetab kahh, et mis olid need põhjused, mis selle rahvaerakonnani alla viisid, meie rahamassilangemine, sunniviljanormivõtmine, trahvimised, linamonopoli sisseseadmine, aga samal ajal see linamonopoli sisseseadmine viis meie väliskaubanduse siiski tugevasse plussi. Lina väljavedu moodustas 20. aastal kogu Eesti väljaveost, umbes kolmandikku väljavedu oli rohkem kui 100 miljoni margaga sisseveost üle väljaveo artiklite hulgas oli ja noh, peale peale linna kababer küllalt tähtsal kohal mets, mida mitte ainult balti täna veel ei peetud, vaid ka lauamaterjali, vineeri fineerina ja nii edasi, siis see veeti siis metallikaupu, heeringaid, suhkrut, noh, niisuguseid toidukaupu, mida kodumaal ei toodetud. Majal oli ka Ameerika abi aktuaalne ja Ameerikast saadi kaaviljaagi tol korral ja tulid isegi Punase Risti kaudu. Abipakid ja nende jaotamisega olid samasugused tülid kui tänapäeva. Aga tänapäevaks põhiline valupunkte energia ja selle kallidus, mis energialiike siis tollel ajal kasutati? Siis oli peamine energia meil siiski veel puit, sest põlevkivitööstust hakati arendama ja küllaltki energiliselt ja selle ümber on ka väga palju juttu, näiteks metsa saadeti korraga igasugusteks karistustega. Läti metsatöödele ja küttepuud olid küllaltki kallid ja nende hindu püüti riiklikult reguleerida, normipukud olid siiski reguleeritud hinnaga, turul olid mõistagi kallimad turvast ka kulti, palju kasutati aga ikkagi väga palju puitu, materjali, Nocketti plaan ja ka Narva kose taltsutamiseks tol ajal juba muidugi põlevkivid tehaseid hakati siis tunduvalt laiendama näiteks üleüldise tööpuuduse foonil. Ajalehtedes on pidanud valt kuulutusi, kus kutsutakse ehitama uut põlevkivi, kaevandust kusjuures ehitajatele lubatakse, tähendab, nemad saavad siis naela leiba päevas ja Kuut kartuleid nädalas jäädes kaks aastat juba on töötanud, see saab paari parandatud saapaid. Ajatöö puhul oli mula töölistel 60 marka, päevatasu ja tükitöö puhul olid taksid kõrgemad ja need kuulutused ilmuvad lähtuvalt nii et nähtavasti sinna väga ei tormatudki sinna põlevkivirajooni. No muidugi, nädalas pidid ehitama maju ja elama seal üsna nii kehvades tingimustes, esialgu mida veel kuulutatakse näiteks 20. aastal otsitakse väga palju veel tüdrukuid teenijaid, 21. aasta lõpupoole hakkab olema juba vastupidi, juba need teenija inimesed pakuvad ennast korteritest paistab väga suurt puudus olevat, eriti nende preemiatega arvestades, mida seal soovitajale sokutele pakutakse. Seal küll müüakse rohkem, küll kõik tahavad igasuguseid asju müüa. Kuna korterite pinda ka keerati, ülemäärased, ülemäärased pinnad, rekvideeriti seis müüakse üsna palju saali mööbli ei tea, aga pakutakse saali üürida välja. No mis tol ajal üsnagi meeli erutas, oli muidugi piiride küsimus ja tol ajal noh, Venemaaga Venemaaga piiridest kuigi palju juttu ei olnud, sest siin täiesti ootamatult õnnestus saada suur tükk ka seda mitte kunagi Eestile kuulunud ka endale. Aga tervelt poolteist aastat käib suur kemplemine Läti piiriga ja Valga kuuluvusega. Tõestatakse, et see Valga on alati olnud eesti linn ja noh, kui tal siis lõpuks pooleks saetakse. Noh, kuna Eesti sai suurema osa, siis muidugi Norrise projekti, aga siis arbiitriks oli üks inglise kolonel, kes pidi olema nagu erapooletu hindaja, siis aeti Läti Läti piir seal väga paljudest valdadest, lõunapoolsetest valdadest lõigati Lätile tunduv osa, noh võib-olla, et siis nagu taheti heastada seda Valga kaotust, sellepärast on eesti poolel suured nurinat. Petserimaaga oli nüüd jälle teine asi, ilmuvad need kirjeldused Petserimaast, sest kuna läbi saanud sajandite on piiripostiks olnud Vastseliina kindlus ja seal taga on olnud ikka see püha Venemaa, siis missugune Räpane vene küla pidi olema Petseri ja ja kuidas oleks vaja teda ikka Eestimaale tuua, siis anti välja määrus, et Petserimaalt uus maakonda tekkis. Petserimaa elanikud peavad võtma eesti nimed ja siis oli sellega suur tegemine, sest paljudes külades, kuid seinad olid noh, Eesti või Leedu päritolu inimesed juba nooremad inimesed enam ei osanud eesti aga setu keelt, rääkisid ainult vene keelt ja ei tahtnud ka neid nimesid võtta, millest nad aru ei saanud ja mis meeles ei seisnud, aga samal ajal jälle määrus oli niimoodi, et kes siis teatud seal kahe kuu või kui palju, kui pikk see aeg anti iseendale nimesid ei valinud, endale pannakse, nimetas sundkorras. Nii et niimoodi said nad siis vähemalt eesti nimed. Aga me muidugi ei jõua ühes saates kogu seda pulbitsevat aega ammendavalt ära käsitleda ja Malle Salupere, teeme plaane nüüd järgmiseks, saateks. Võib-olla loeme ajalehti edasi ja siis vaatame natukene seda pätsil valitsust, mille kohta juba, mis langes 10 kuu möödumisel ja ja kuidas riigi ehitamine edasi käisid.