Helga ja. Tere algamas on heligaja. Kas täna räägime Eesti kontserdi maailma tulevikuvisioonidest ja samas vaatame tagasi möödunud Tallinna kitarrifestivalile, MINA OLEN Annebromic. Kui täna on veel kõige levinum viis elavat klassikalist muusikat kuulata Ta minna kontserdisaali, kus kell seitse esineb solist või orkester siis tulevikus ootab meid määratu hulk erinevaid kontserdi formaat toimuga, need üritused kas kaubamajas, kõrghoone katusel, baaris või spordiklubis ja kõrvuti Mozarti klaveri sonaatidega võib seal kõlada nii džässimprovisatsioon kui eurolaul. Flöödimängija Tarmo Johannes on publiku pannud nii pikali kui ka ise muusikat tegema. Ja ka Eesti Kontsert on valmis minema klubidesse. Kuigi leidub ka muusikuid, kes on tulihingeliselt muutuste vastu. Vestlusringis arutlevad äsja Rotterdamist klassika foorumilt Classical next saabunud Eesti Kontserdi peadirektor Jüri Leiten ja Pille Lille. Muusikute fondi tegevjuht leelo lehtla ning muusikud, kelle kontserdikavad on sageli seotud teiste kunstivormidega ning esinemispaigatki vahel harjumuspärastest erinevad pianistid Diana Liiv ja Kadri-Ann Sumera. Oma eksperimentidest kontserdi formaadi lõdvendamisel räägib Tarmo Johannes. Lõppeval nädalal toimus ka kitarrifestival, kus käis aedniki nelevast. Endiselt aga räägib meile, mis on toimunud mujal maailmas. Hülgaja Mai lõpus toimus Rotterdamis klassikalise muusika foorum Classical Next kus kõige enam diskussiooni tekitas uute esitusformaatide leidmine. Ehk siis arutelu, missugused peaksid klassikakontserdid tulevikus välja nägema vaieldi uute kontserdipaikade eri žanride ja kõla eesteetikate segamise üle. Samuti küsiti, kas on vaja ikka kunstlikult tekitada uusi olukordi ja kust lähevad hea maitse piirid. Klassikafoorumi direktor Jennifer Altermann väitis, et tulemas on tohutult palju erineva formaadiga kontserte ja traditsiooniline kella seitsmene kontsert vaheajaga akadeemilises saalis saab olema vaid üks väga paljudest võimalustest. Altermann soovitas osalejatel ka olla kontserdikavade koostamisel julgem. Mitte lähtuda ainult heliloojate surma või sünniaastapäevadest. Helistuudios on nüüd Pille Lille muusikute fondi tegevjuht, leelo lehtla, Eesti Kontserdi direktor Jüri Leiten ja pianistid Kadri-Ann Sumera ning Diana Liiv. Leelo ja Jüri osalesid ka Classical, Nextil. Olete kindlasti maailmas ringi liikudes näinud kontserte, millest me Eestis unistadagi ei oska. Kas me peaksime neid formaate ka Eestisse importima? Leelo, sina olid klassika Lextil neljandat korda. Kas sa said sealt inspiratsiooni, et korraldada Eestis nüüd midagi enneolematut? No ma olen ikka päris palju asju olen käinud ja näinud mujal, jaga meil ja ma arvan, nüüdismuusikaga on need võimalused ikka väga-väga suured, olen käinud mitmeid kordi olevat ka tonni grammofoni elule, on üritustel, mis on siis klassikaklubiõhtu, võib nii öelda, et ta on põhimõtteliselt ikkagi nagu klubi moodi pidu, kus Deutsche grammofoni staaride esinevad klassika Reilil olen ka käinud. Ei ole siiamaani sellist tohutut inspiratsiooni tulnud, et nad ise sinnapoole hakkaks vaatama ja tegutsema, aga, aga eks me püüame väikest viisi kogu aeg ikkagi inimestele tuua seda muusikat lähemale, neid muusikuid lähemale, kellega me töötame ja selle jaoks kasutada väga palju ikkagi jutulist osa kontserdil üles, et mis ei ole nüüd midagi uuenduslikku, aga vähemalt ta ikkagi loob mingisuguse lähedama sideme ja seose meie artistidega. Klassika reiv on ka nüüd Eestis toimunud, aga kas Eesti Kontsert peaks korraldama näiteks mõne ürituse hoopis mõnes klubiruumis? Kindlasti kui küsimus oli, et kas peaks olema midagi erilist või teistmoodi, siis ma arvan, et kõige rohkem peaksime importima teistmoodi mõtlemist. Ja ma arvan, et kontserdikorraldaja täna on kohustatud kas väga meeldib või ei meeldi, aga ta on kohustatud lihtsalt mõtlema tuleviku peale. Ja kõige keerulisem ongi siin nagu kontakt interprojektiga, et interpreet ei solvu selle peale, kui talle tehakse ettepanek mingisuguseks fantaasiaks. Mul oli lähiminevikus siin selline väike diskussioon, kus üks tunnustatud Eesti intervjuu ja ütleb, et ei taha erilisi kontserte. Rahalist kontserti tahangi mängida ainult häid heliloojalt täitsa tavaliselt nii nagu mängitakse kontserdil. Aga just kui me räägime Rotterdamist, et loomulikult võib mängida ka tavalisi kontserti ja kindlasti on tavaliselt kontsert ka väga head. Rotterdami kogemus ja nähtu-kuuldu seal andis just ideed, kui palju täna, kus me oleme jõudnud sellise Youtube'i ajastusse, kus inimene võib kodus väga vabalt ülikvaliteetset muusikat endale 10 minuti kaugusel juba esitada. Et sellel ajastul on minu meelest väga oluline lülitada klassika kontsertitel aga fantaasia, sest olen nõus Leenuga, et nüüdismuusikas annab tõesti rohkem võib-olla atraktsioone ja fantaasiat rakendada. Aga just klassikas on näiteks ühe väikse nipi või väikse nüansi, et kui me vaatame lava peal sümfooniaorkestrit siis dirigent teadupärast seisab meie poole seljaga. Aga pool elu tuleb dirigenti näost ja me ei ole seda väga palju. Vähemalt ma ei tea, et Euroopas oleks, seda võib olla kasutatud küll, aga Ameerikas, kus kuvatakse ekraanile dirigendi nägu ja publik saab sellest näomiimikast läbielamisest saab ka osa. Nii et, et eks siin ole, võtteid võib olla palju, aga minu sõnum oleks täna see, et kõige tähtsam, mis meie nägime Rotterdamis. Ja sellest sündiski otsus, et järgmine aasta peaksid Rotterdami, teeme kõik Eesti kontserdiprodutsendid, mitte üldse juhtkond ega reklaamiinimesed, et nad sammutaksid sealt just mõtteid ja ideid, mismoodi sealsed muusikud endid esitlesid. Minul on jäänud just see mulje, et Eestis sageli interpreedid on need, kes vaatavad ebatraditsioonilisi asju või nagu meil on ka täna siin sellest mõned näited stuudios ja samamoodi ma usun, et kõige ebatavalisem asi, mis Eestis on tehtud, Tarmo Johannese algatatud lamamiskontserdid ja osaluskontserdiks on olemas kaane interpreedid, kes on tegelikult valmis astuma selles tavapärasest raamist ilmselt välja. Mina interPedina just isegi tunnen seda, et ma tahaksin sagedamini astuda raamist välja, aga väga paljude sarjades või väga paljude korraldajate puhul on seda raske teha, sellepärast et mitmedki välja astmelised nõuavad ju teatavat lisaeelarvet. Näen natukene võib-olla ohtu selles, kui üritatakse kõiki nagu liiga huvitavaks põnevaks muuta või ma leian, et vana hea klassikaline programm on jätkuvalt hea väärtuslik muusika, mida tasuks ja tulekski esitada. Aga ma ei arva, et see ruum ja see valgustus ja, ja see niisugune tavaline õhustik peaks alati olema täpselt samasugune küll, aga ma lihtsalt olen näinud, et kui tahta kas või valgustaja Ta ruumikujundajate juurde või tuul ja teistpidi seada sisse alati lisada midagi eelarvesse ja kui endal ei ole parasjagu nii paksu kukrut, et, et tahta seda kergendada, siis korraldaja enamasti ei ole väga huvitatud sellest, et seda lisakulu kanda. Et kes see siis lõppude lõpuks peaks olema, et ega kulka iga kord ju ei taha, ütleme, valdkondade välist tegelast toetada, et ma sain aru, Diana, sinu listist oligi probleem, kus Kristiina Ehinytei toetatud helikunstist, et kust see raha siis peaks tulema. Väga keeruline küsimus on tegelikult, et kus siis algab ja lõpeb kontserdipiir, mida me üldse nagu peame kontserdiks ja mis on valdkondadevaheline projekt, et tegelikult, et ka ju sõnaline osa kasvõi laululoomingu läbi on ju tegelikult osa muusikast või kontserdist, et et aga neid piire võib siis jah nagu laiendada. Aga minu jaoks kui kontserdikorraldaja, kui interpreedi jaoks rääkides sellistest valdkondadeülest või, või siis ebatraditsioonilistest kontserditel, et tegelikult kõik algab küsimusest, miks ma seda teen, kellele ma seda teen kas see kõnetab mind, mis kõnetab mind? Mina olen ka absoluutselt traditsioonilise puhta muusika väga suur austaja, kus on tõesti klassikaline kontsert kõige paremas mõttes ilma igasuguste jutumärkides huvitavaks tegevate elementide taas, aga kui nüüd tõesti tahta eksperimenteerida, siis seda ei oleks kindlasti vaja teha, sellepärast asju kuidagi huvitavamaks teha, sest et väärtmuusika klassika on juba piisavalt huvitav. Iseenesest ei ole nagu mõtet hakata nagu seda kuidagi alavääristav tema või mõtlema, et see vajaks midagi juurde, tegelikult ei vaja. Ja sellepärast, et mul on nagu ka kriitika võib-olla nende asjade suhtes, kus on pandud kaks asja niimoodi natuke võib-olla meelevaldselt kokku, et kus tegelikult võib-olla muusikaga ootab oma tähelepanust seda vääriva osa, et kui on asju liidetud omavahel, et muusikale midagi lisatud, et siis siis võib-olla see, see publiku tähelepanu, nagu on kõigel sellel karneesil selle ümber ja siis tegelikult kes on kaotaja, on tegelikult muusika ise, et see on nagu tugev oht muusikaürituste puhul, mis on nagu liidetud millegi muuga või millele midagi lisatud, et ühesõnaga räägime sellistest kontsertidest, kus on siis mitmete kunstivormide ühendamine Mina näen ka selliselt ohtu, et kui see ühendamine on tulnud natukene nagu vägivaldselt või väljastpoolt või kui korraldaja tahab tingimata, et mingid asjad pannakse kokku, aga temal puudub nägu, väga selge kunstiline nägemus. Tõesti, ka probleem on selles, et meil on ka võib-olla vähe inimesi, kes oleksid nagu mitmes valdkonnas väga kodus. Et ma tegelikult usun sellesse, et on võimalik kokku panna ka klassikaline muusika näiteks videoga või niisuguse juba väga spetsiifilise asjaga edukalt, aga selleks peaks väga palju vaeva nägema selles mõttes väga palju kokku harjutama ja see ei saa olla niimoodi, et mina teen midagi kihvti ja siis sina teed midagi kihvt ja siis vaatame, mis kokku tuleb, et et see on lihtsalt see oht, et me üritame teha midagi huvitavat ja põnevat, aga tegelikult kumbki ei tea teineteisest piisavalt palju seda süvenemise aega. See on nagu see probleemi koht, kus mina nagu hästi ei tea, kuidas seda aega ja võimekust nagu leida, kuigi ma usun isenesest selle asja võimalusse. Mind huvitaks teha projekte koos täiesti teiste asjadega. Nojah, see nõuab nagu juba kolmandat meedet sinna juurde, et kus tegelikult sünnib juba midagi uut ja juba selle uue loo ja ehk siis ma ei tea, kas seda nimetada kunstiliseks juhiks või jänesest mingi uue terviku loojaks, et see on ju ka nagu siis hinnatav, et kas seda saab teha paremaks. Või oleme moel selle 12 aasta jooksul, mis me oleme peale messiga asju teinud, siis eks meil on juhtunud ette igasuguseid oleme teinud mitmeid Chlasid koos tantsuga valgusega koos moesõuga. Et see kõik on nagu hästi tore ja alati jääb väga hea emotsioon, aga kuna meie põhitegevus on ikkagi Eesti-keskne, et kuidas tema saaks areneda, mis on need kõige olulisemad sammud sellel veel siis me kuigi palju sellele aega ei pühenda, aga noh, näiteks ma ikka mitmed restorani sarju endiselt teeme oleme teinud vabaduse klassikakolmapäevasel, Aviis, Fahle restoranis ja need kõik on hästi toredad ja armsad ja töötavad omas võtmes, aga noh, lihtsalt kuna siin oli eelarvest ka juttu, eks ole, siis eks me peame oma tegevusest väga selgelt määratlema, mis nagu viib meid punktist A punkti B ja mis liiga ei kalluta seda teelt. Aga üks sõbra näide veel, mis tõesti oli meil väga edukas, oli üks neli aastat tagasi Tallinn Music, kuigi klassika kontsert, mis hakkas vist kümneste kuskil üheni Estonia kontserdisaalis, seda tegime ja tagant olid sealt ka uksed avatud, et inimesed said ikkagi liikuda Ta kohvikust ja seista ja olla ja sinna sattus tõesti igasugust publikut ja kõik olid sellest muidugi lummatud, et siis sa oled seal öises kontserdisaalis ja muidugi ikka väga lühikesed paladeteks 10 minutit iga artist sai ennast näidata nagu TMW-le omane, et aga ma arvan, et peab katsetama seda žanrite vahelist loomulikult seda ei saa nagu suruda, see peab tulema loomulikult ja need inimesed peavad ise sellesse ka uskuma, et see täiustab tervikproduktsiooni, mitte ei ole lihtsalt kokku klopsitud. Mul on hea meel, et ikkagi nii Eesti muusikud kui mujal katsetatakse ja eks me kõik otsime seda enda jaoks õiget. Et ma mõne asjaga ei ole päris nõus, aga, aga leelo just juhtis jutu publiku peale. Me räägime väga interpreedikesksed, aga kontsert tavapäraselt koosneb kahest poolest, et teine pool on ka publik suheldes publikuga, näiteks eriti suheldes sponsoritega, kelle taga tavaliselt on tänapäeval hästi suur hulk inimesi. Ma just eile tulin, suured sponsor, jutuajamised ja väga huvitav jälgida, et kus Eesti eduka panga juhtkond küsib, et aga mis seal huvitavat on. Ja siis ei oska öelda, mis tähendab, mis meil huvitavat on, et aga mis seal erilist on. Ja sealt muidugi see, et, et tegelikult on ikkagi publik täna hästi informeeritud ja hästi kogenud inimesed, rändavad, inimesed reisivad, inimesed kuulavad ja jutumärkides ei tohi katkestada fantaasiamängu, et rikastada aga tänapäevaseid formaate millegagi. Loomulikult tööd tuleb teha, palju tuleb teha ja minu meelest ei ole päris õige hakata kohe rääkima siin ressursist või rahastusest. Tegelikult kui on hea idee, siis just heale ja, ja mul on just tunnet just sellisele teataval määral hulludele ideele veetakse just toetust ja leitakse raha. Ja minu kogemus räägib just sellest, et ei tohi karta tegelikult neid julgeid ettevõtmisi, isegi kui on vaja palgata lavastaja või kujundaja või kes iganes, et igatahes see väärib seda kõike. Jah, no selge on see, et sisuline pool on kontserdi puhul number üks, aga teisest küljest ka nagu klassikateksti, Peadirektor tseenikesed Altermann ütles intervjuus madilis Partsile, et tema hinnangul ikkagi tulevikus praegune traditsiooniline õhtune kontsert vaheajaga, mis on ikka suhteliselt ühesugune. Et sellest on tulevikus saamas pigem selline marginaalne kontserdivorm, et on tulemas hästi palju erinevaid. Ja siis see paneb mõtlema, et kuidas need vormid peaksid siis olema üles ehitatud, et kuidas teha seda nii, et mitte teha lihtsalt sellepärast, et oleks teisiti, vaid et sellel oleks see põhjendus. Aga seal on looming, see on looming ja täna on minu meelest uksed lahti väga paljudele loomingusuundadele ja me peame saame üle siin Eestis ka sellisest grammist, et kui me suudaksime kuidagi kokku leppida omavahel, siis me võiksime oma kontserte vähendada tunduvalt ja selle vähendamise arvelt teha suuremat loomingut. Aga samas publikuni mingite asjadega niivõrd harjunud ma tean enda seisukohast, et kui mingil põhjusel ooperietendust tõstetakse kaks tundi varasemaks, siis võib-olla lähed sa sinna täiesti automaatselt kogemata, valeks ajaks kohale kas ei ole ohtu nii-öelda solvata siis seda publikut, kes on eluaeg käinud seal Eesti kontserdisaalis? Mina arvan, et Eestis on see suhteliselt väike probleem ja murekoht, et Kesk-Euroopas võib-olla ka Inglismaal, kus see publik on tõesti tunduvalt vanem kui meie keskmine publik, on see suurem murekoht, et meie, selle peale ma arvan, üldse ei tohiks mõelda. Ma arvan ka, et meil on nii lahe ja innovaatiline publik, et siin on võimalik võtta paljusid asju, et proovi sa Inglismaal võtta niukseid eksperimente ette ja eelmine klassikaline, eks mis toimus Viinis oli just väga tore loeng, et just minu meelest inglased pidasid seal loengut teemal, et mis juhtub siis, kui vanem publik kaob saalist ja vanem publik nende mõistes hakkab pihta 75 pluss ja see, mis juhtub, on häving, son, pankrot, siis on saalid tühjad. Sellepärast et minu meelest me mitte ei võiks, peaks täna tegelema oma publikuga just sellel suunal, et uusi, lahedaid ja tasemel ma just rõhutan tasemel asju teha, taseme asju teha, selleks tulebki pühenduda ja palju harjutada. Ma tean ise muusikuna võib-olla jah, see on ka rahaprobleeme, aga ikkagi muusika tuiskab viies bändis ringi ja tähendab inimesele aeg, et mõelda, et leida see oma idee, see oma isiklik nii-öelda mineviku vormis Nokia ülesse. Ja seda lihtsalt ei tohi karta. Ma võin tuua ka näiteks mitte seal nüüd siin teema juures väga tähtis on aga meie äsja lõppenud Pärt Wilson, et kui te arvate, et sealt läks nagu publik minema, kõik ütlesid, et fenomenaalne eurod kõige tähtsam publikeks minema ja sügas nii-öelda kukalt, see oli midagi teistmoodi. Paljudele meeldis muusika, paljudele meeldis laava paljudele ei meeldinud lavas nii ja naa. Aga tegelikult see 6000 inimest, kes kuulamas käid, põhiliselt nad ikkagi teinud mõtlema pärast sõda. Ma olen kuulnud ka mõtteid, et miks peaksid olema ühel kontserdil vaid klassikalised teosed, et võiks ju olla segamini klassikat, poppi, rokki, mis te sellest arvate, kas see järgmine hea maitse piiridesse? Minu jaoks on lihtsalt naljakas või kurb see, et seda klassikat tahetakse kogu aeg küll rikastada muude stiilidega ja näiteks täiesti isenesest klassikalisel klaverifestivalil ju on juba olnud näiteid, kus on ka jazz, kontserdid sees, aga vada vastupidist. Niisugust liikumist pole ma veel märganud, et ma leiaks, et siis peaks olema vastupidi, k, et jazzkontsertide või džässifestivalide vahele midagi klassikalist, et siis peaks lihtsalt mõtlema, kuidas seda teha, et muidu me laseme ennast lihtsalt alla neelata. Isenesest. Anna andeks, sa just eile ütles Anne Erm, et jazzkaarel tuleb ka Arvo Pärt. Tüür. Väga äge, et võiks ka Bachi võtta, sest minu teada kõik džässimuusikud anaadi, Bachist tõusevad vaimustanud ütlevad, et see on esimene Kruuvia. Aga kas te olete kuulnud džässi improvisatsiooni Bachi teemadel? Ma jään praegu võlgu selle prantsuse pianisti nime. Kahtlemata on ja pakun vist eriti et iseenesest ma arvan, et muidugi, miks mitte lihtsalt, et tõesti siis me juba räägime Kaala kontsertidest, repredine ise ma tean, et ikkagi mõnes mõttes süvenemine ja ütleme huvi Sul nagu eeloleva esinemise vastu on erinev, kas sa mängid ühte lugu kontserdil või on sul kanda terve kontsert, kus sa saad nagu terve kava üles ehitada enda tõekspidamiste järgi või enda maitse järgi, olgu see siis üksi või mingisuguse koosseisuga naljalt neid, kes eks ole, suudaksid teha nii klassikat, poppi, rokki, džässi, kõike neid ju ei ole, et siis oleks ikkagi tegemist galaüritustega rohkem, mis võivad ka olla huvitavad, aga no ma ikkagi loodan, et niisugused nii-öelda ühemehekontserdid jäävad ka päevakorda. Eks ma arvan, et mahub väga erinevaid formaate meie saalidesse ära, et ei pea ka nagu kinnistama ühele asjale. Eks asju annab alati ikkagi maitsekalt teha, et ja ma ei ütleks, et nüüd nii vähe seda ütleme, popmuusikapoolel on ikkagi päris palju, kaasatakse aga meil ju tihti instrumentalist ja ja klassikalises võtmes tehakse asja Tallinna filharmoonia ka meil plaanis üks projekt vabariigi sünnipäevaks, mis on eesti luule eesti laulus ja see on küll, mis tuleb nüüd kõikidest muusikas andmetest kokku need kavadeta. Tõsi, eks siin aita jääb see väike kalamaik, nagu Kadri ütles, aga ma loodan, et läbi selle teksti me saame ikkagi päris palju anda huvitavat edasi muusikat. See tähendab seda, et eeskätt ongi meil tegelikult vaja lihtsalt väga palju häid ideid. Aga need ongi kõige kallimad nende peale kulubki rohkem raha. Ja samas ka on tegelikult ikkagi suhteliselt keeruline ju ette näha, missugune nendest headest ideedest hakkab tööle, see tähendab, et tuleb väga palju katsetada. Kindlasti, aga ma olen nõus kaevandus, mis Kadri ütles, et segamine, et ega tõepoolest üks interpreet ei pruugi tõenäoliselt kõiki stiile erinevaid siiani hästi nagu käsitleda, et siit hoopiski midagi koomilist välja tulla, et et las interpreet peab ikka oma mõtete juurtega, olgu ta meid mõtet lihtsalt palju. Ja ma leian ka, et, et loomulikult publik on see meie peegel ja me ei saa elada ilma publikule mõtlemata, ilma publikut on meid ju tegelikult ei oleks olemas. Aga ei ja ikkagi panna oma kava kokku ainult oodates või kujutledes, mida see publik meist tahab, et tegelikult ma arvan, et ikkagi tuleb leida see enese väga suur veendumus ja seda lihvida ja sellest nagu kaevata. Ja ma nagu ise idealistlikult vähemalt loodan, et kui ise oled nagu väga nõus, aga mis sul lõpuks välja tuleb, kui oled ise väga süvenenud, siis lõpuks meeldib publikule ka, et see on nagu see asi, mille vastu ma võitleks, et teha mingeid asju, mis oleks nagu pealtnäha vahva, et lihtsalt selleks, et publik kohale tuleks, mitte sellepärast tegelikult hea asi, aga no ma loodan, et me oleme siin selle laua taga vist küll kõik nagu ühel nõul, et niisuguseid pealiskaudsed tsirkust ei ole nagu kellelegi tegelikult vajalik. Korraldajana on see täpselt sama kogu aeg see, kas just dilemmaga, et hoida seda balanssi, sest ilmselgelt on palju asju, mis meeldiks sponsoritele ja teistele rahastajad. Aga et jääda endale kindlaks ja, ja ikkagi ajada seda liini, millesse on usk ja pühendumine, et see nõuabki meilt sellist head diplomaati, oskust, Korraldaja seisukohast, tal on ikkagi vaja, et saalis oleks võimalikult palju inimesi, siis ilmselt on siin ka küsimus just selles, et osata iga asja jaoks valida õige koht. Jah, aga need TMW puhul üle elanud mõned aastad, kus ju väga hästi sobiksid igasugused ebatraditsioonilised kontserdipaigad sellesse tervikformaati, aga, aga eks meil on jälle takistuseks klaveripill ja kus teda on, ja siis akustikat tahaks ikka ka natukene, et kust sa järgi annad, et seal on ka igaühe enda südametunnistusel ja artistidele, noh, ei ole ju sugugi meeldiv, kui sa mängid sellises vannitoa tüüpi akustikas, et aga proovime ikka, katsetame. Muusikapäeva on ju selline, kus tõesti viiakse sõna otseses mõttes inimestele muusika igale poole koju kätte ja kontorisse ja kaubanduskeskustesse kuhu iganes. Ja mina just taas ka ele pianistina ja öelda, et selle muusikapäeva kontsertidega mul ongi paar korda lausa niisuguseid anekdootlikult juhtumeid olnud, kus tahetakse head, aga välja kukub nagu ikka, et kus sa lõpuks mängid kuskil kaubamaja nurgas, mitte keegi tegelikult ei kuule ja sa mängid mingisuguse võimatu süntega peal kord näiteks oli vill, millel ei olnud pedaali ja mis oli kohutavalt madal, niiet klarnet, kellega ma koos mängisin, ta lihtsalt ei saanudki häälestuda, et me olime veerandtunnises vahese, pidime niimodi, seal mängib, see võib nagu muutuda lõpuks iseenese farsiks vastupidise mulje jätta, eks ole. Aga iseenesest ma olen nõus sellega, et oleks väga vahva, kui saaks kontserti viie, igale poole muule lihtsalt alati see häda, et ma olen seal klaverimängija, et loomulikult iga muu pillimängijal, noh, peale oreli on palju lihtsam. Kadriorus mulle väga hea idee kontserdisarja pealkirjaks kontsert, mida keegi ei kuule. Kui palju sa tekitaks inimestes küsimusi ja ehitused, mis tants ja nüüd on need väga hea, teeme ära. Tegelikult ma ühe asja siia mõtte veel lisaks. Ühelt poolt et kui rääkida siin publiku edust ja sellest, mis keda kõnetab, siis tegelikult ma siiski panustaks ka selliste ürituste peale, kus võib-olla just sellele konkreetsele üritusele ei ole see publikuedu nii primaarne või suur, aga millel on väga kaugeleulatuvad mõjud, kui kõnetada näiteks selliseid võtmeisikuid või, või huvigrupp Nende eestkõnelejaid, kes on sellised arvamusliidrid ja kelle arvamus kajastub kaugemale kuist sellel konkreetsel üksiküritusel, et siis sellised asjad tegelikult ka kasvatavad meie publikut ja võib siis mõjutada väga palju tulevikku. Et sellepärast just näiteks Heli ja keel ka Meie sari on kokku toonud erinevaid valdkondasid kus just siis väga ootamatult erinevad valdkonnad 11 leiavad, kuigi mina siiski pigem panustaks selle peale, et teha midagi sellist, mis on võib-olla isegi väiksemale inimgrupile. Aga mis jätaks niivõrd ereda mulje või oleks nii perfektselt läbi mõeldud ja kohta aeg ja kõik omavahel nii hästi suhtestatud, et see väiksem inimgrupp saaks nagu maksimumi. Ja vot see oleks asi, mis võib-olla jääks neid kõnetama nagu hiljem ka, et kui, nagu nigelates tingimustes võib-olla üks kvaliteedi kiir kellelegi südame võidab, aga hüdroület sees võidetud süda on tõesti nagu siis selline totaalne võhik kuskilt. Aga kui võita nagu kellelegi teadlikuma inimese süda võib olla väga viljakale pinnasele, siis selle võidetud südame järelmõju on väga produktiivne. Et selles suhtes panustaks pigem sellele Ma olen nõus Rotterdami Nexti juhiga, et see traditsiooniline kontsert kaob ära, aga selles mõttes ei ole nagu kurb uudis, et kontsert, formaat kaob ära, aga muusika nagu ei kao ära. Ja minu arust ongi hästi põnev põld on nagu kõigi ees nagu lahti künda, et mis siis nagu juhtuma hakkab või et kuhu poole see asi tik liikuma hakkab. Aga kui me ütleme, et ta kaob ära, et mis selle põhjus andmete kaob ära, siis põhjus ei ole see, et muusika ei mängi või taha mängida või ei, see põhjus on just see, et, et sotsiaalne ümbruskond muutub see kõik, mis selle kontserti ümber keerleb. See muutub nii kiiresti, et sa pead ikka ise muutuma. Aga see on põnev. See, kui formaat kaob, see ei ole mingi kadu, peaasi, et ei kao väärtused või peaasi, et ei, kaose tase võis see kvaliteet. Kui on hästi tehtud asi sisse igal juhul kannab ja ükskõik millises formaadis ja siis ei ole tehtud, see on, on väärtus. Mina arvan, et see oli Jenniferi poolt nagu täielik liialdus, sest see, et, et nüüd kaoks kontserdi formaat, seda ei juhtu. Et loomulikult seal toimuvad väiksed teisenemised, võib-olla tuleb midagi natuke juurde, natuke muutub, aga ma olen täiesti kindel, et jätkuvalt on neid inimesi, kes tahavad istuda rahus, kuulata muusikat ilma igasuguste muude asjadeta seal kõrval. Ma võtan ka oma mõnda tuttavat käivad, ma tean ERSO kontserditel, see ongi nende see üks hetk, kus ta on enda jaoks ta saab olla rahus, keegi teda ei sega. Ma küll usun, et see ei kao kuskile, see vajadus inimestel sellise hetke jaoks ja muusika on ju selleks imelisem 500 täiustada. Ja ma usun, et tegite. Me kõik oleme huvitatud sellest, et klassikalisel muusikal vähemalt säiliks ühiskonnas selline oluline kõlapind või noh, ideaalis võiks ju tegelikult ju suureneda ja ilmselt ka sellest on see uute formaatide otsing mingis mõttes põhjustatud, et kas meil kasvab peale uus põlvkond, kes võib-olla ei ole harjunud ennast vangistama kikilipsu ja siis istuma niimoodi selg sirge kontserdisaali tooli peal, võib-olla ta soovib kuulata seda muusikat põrandal istudes. Näiteks, ja üks asi veel, mida ma tegelikult ei usu, millest on palju juttu, et aga meie muusika ei kõneta noor ja nii edasi, kas ta on kunagi noori kõnetanud, et eks see on ikka teatud etapp elus, kus sa jõuad sellisesse punkti, kus sa hakkad otsima mingeid kõrgemaid, tõsi, kui me võime nii-nii-öelda või natuke rohkem endasse vaatama, et ma arvan, see probleem on ka natukene liiga ülepaisutatud, et peagi igas eluetapis inimestele korda minema. Samas ma natuke oponeeriks siin siin, ühesõnaga oleme juba aastaid teinud koolikontserti, kus me just nimelt noortele ja lastele ja lausa isegi päris pudinatele aeg-ajalt esineme ja räägime sinna juurde. Loomulikult on selge, et kui sa esined koolis, siis keegi ikka voldid paberist lennuki ja keegi sosistab ja suured poisid tulevad oma muusikaklappidega kaasa. Aga tegelikult need lapsed vähemalt esimest poolt kontserdist suudavad teinekord üllatavalt hästi kuulata. Näiteks tuli üks tütarlaps peale Elleri kuuvalguse esitust, mis ei ole ju väga laste muusika, eks ole, tuli oli joonistanud pildi, ütles, et vaat tema sai inspiratsiooni sellest kuu alguses, et kunagi ei tea, et mul on ka tunne, et lihtsalt nende laste puhul on see muusikaga kokkupuutumine niivõrd marginaalne, nad ei tea, räägi sellest midagi või kuid jäävad siis tõepoolest tuleb ilma mingite seletust, et lihtsalt mingi muusika ja sa ei oskagi sellega midagi peale hakata. Aga kui natuke seletada, siis alati praktiliselt igal kontserdil olnud vähemalt mõni laps, kelle puhul nagu tundub, et talle jäi midagi nüüd kahe kõrvaga ühele meelde küll, et midagi teda liigutas. Seda ma toetan sajaprotsendiliselt ja ma arvan, seal täiesti teine teema, kui me lähme haridusse ja mis me saaks teha ja mis me võiks teha, et meil on samuti pea 100 koolikontserti aastas ja tõesti lapsed saavad kogu aeg elamusi ja puhtast klassikast, et aga see on vist tõesti uus saade. Helikaja stuudios olid Kadri-Ann Sumera, Diana Liiv, Jüri Leiten, leelo lehtla. Kui sponsorid tahavad kuulda vaid midagi huvitavat, siis paljud interpreedid hoopis midagi parimas mõttes. Tavalist eksperimenteerima on muusikud valmis vaid juhul, kui sellel on ka sisuline põhjendus ja kui selle all ei kannata muusika kvaliteet. Samas on Eestis toimunud ka üsna julgeid eksperimente, mille muusikalises väärtuses ei ole põhjust kahelda. Tarmo Johannes näiteks on korraldanud nii kontserte, mida kuulatakse lamades, silmad kinni, kui üritusi, kus publik osaleb muusika tegemises. See on päris pikem tee, et kõige rohkem just publiku rolli või kontserdi formaadi mingis mõttes vähendamine, sellega me oleme asemel resonaabilisega tegelenud ja kogenud, et tihtipeale väga väike muutus annab väga palju, sest et lasta minna sellel väga selgel kontsert rituaalil, inimesed järsku tunned ennast niivõrd palju vabamalt ja mis on põhiline, nad kuulavad paremini, nagu kogevad, võib olla palju rohkem rõõmusest, muusikast, resonaablisega, meil oli terve kontsertsarjade ahel, mille nimi, revisioon Se sidus muusikate visuaalseid kunste, seal toimus üks sari erinevates galeriides, et muusika siis visuaalne kunst siis erinevates hoonetes, nii et muusika, arhitektuur ja, ja viimane neist oli muusika fotokondist põhiline nihe, mis siis oligi jällegi väga väike, et inimesed, nad võisid liikuda ringi. Me mängisime teosed eri saalides eri kohtades ja inimesed võisid valida ka seda, et kus nad on, kuhu nad vaatavad, mida nad kogevad, kuidas nad ise nii-öelda kombineerivad endale selle, mis nende meeltesse tuleb. Enamasti küll inimesed jäid seisma ikkagi mängijate ette ja vaatasid neid, aga ka mõned ka mitte. Ega nagu me alati ka ütlesime, et inimesed võivad vabalt lahkuda siis, kui neile tundub, et neil on mõõt täis ja, või et kui nad soovivad mingi asja üle rohkem seedida. Tõesti, et inimesed väga tervitasid sellest formaan, tee ka lamamis kontserdite idee tegelikult tuli ta resonaabilise ringist või oli õigupoolest Kristjani ülingu ammune unistus, et kuulata mõnda kontserti lamades siis aastate pärast õnnestus mul see teoks teha. Mina tean ise päris mitut inimest, kes ütlevad, et nad sellepärast kuulavad klassikaraadio kontserdiülekandeid, et olles kontserdisaalis Nad ennast mugavalt tunda, aga kodus saavad nad kustutada tuled ja tõesti olla siis oma soovitusasendis ja täiesti keskenduda muusikale, kartmata, et näiteks mõni mobiilihelin häirib olla just nagu sellises natuke meditatiivses seisundis. Lamamiskontsertide puhul hästi töötas, et kui tõesti inimesed olid pikali mattidel põrandal isegi kui inimesed püüdsid siis harjumuspäraselt vaadata esitajad, siis mingil hetkel see lihtsalt ebamugavad, et tihtipeale just see, et, et kui vaataja kaob vaateväljast, siis kuulamiskogemus oli oluliselt vähem mõistusega seotud või palju vähem analüütiline ja ajataju muutus ja mõned tuttavad muusikud, kes käisid kuulamas, et nad imestasid, et see erinevus oli niivõrd suur. Seda tüüpi kontserdile tuleb võib-olla mõnes mõttes natuke teist tüüpi publik, et see peab olema kindlasti inimene, kes on ka oma olemuselt rohkem uuele avatud. Lamamiskontsertide puhul oli väga meeldivaid tuli selliseid nii-öelda inimesed tänavalt, kes lihtsalt vaatas tohohhade tore ideede, tulen ja proovin ja et see ei olnud kindlasti mingisugune, ma ei tea, meditatsioonialdis publik või nii, et need olid täiesti tavalised inimesed, kes tulid kuulama Polo flööti, mitmed neist nagu uuesti uuesti noh, iseenesest kuulata terve kontserdi täis ainult saatmata flöödimuusikat, see on igal juhul väljakutse, aga see haakis ja toimis väga hästi. Aga enese mainisid käändersonaabilise kontserdite puhul, et teil oli ka selline nii-öelda kokkulepe publikuga, et inimesed võivad lahkuda siis, kui nad parajasti soovivad. Kas see ei ole nagu ise esinedes muusikuna ebameeldiv? Seda me mainisime küll juhatajatel, kui te liigute, siis palun tehke seda vaikselt. Mind publikuna häirib see, kui keegi tõesti kolistab või läheb uksest välja. Esinejana laval see tegelikult ei liigutada, kui üldse. Tähelepanu, on hoopis esitus välja, et, et see on nagu küllaltki nagu ükskõik. Traditsiooniline kontserdi formaat on ju tegelikult väga hea ja et, et see on nagu hea viis muusikat kuulata ja enamasti kontsertsaalide toolid on mugavad ja akustikat tihtipeale on head. Ega sellel viga iseenesest ei ole midagi. Mis on, probleem on mõnikord see, et ta on nagu niivõrd harjumus pärale mingit pidi, et ta mingitel juhtudel läheb selle nagu välise rituaali täitmiseks, et inimesed avaldad, nüüd ostsime piletid, lähme sinna eluste riidesse, osad vahele plaksutada, kui on suur solist, pärast tuleb püsti tõusta, pärast minnakse kohvikusse. Aga see, et kas muusikat tegelikult teda puudutas, et kas Brahmsi sümfoonia, mis võib olla keskpärases esituses, oli tegelikult väga igav kuulata. Kas see ka nagu inimesele nagu hinge jõudis, sellisena ka niukses rutiinses kontserd formaadis? Muusika võlub, et tegelikult nii-öelda maha käia. Aga te olete ka püüdnud otsida selliseid ebatraditsioonilisi kontserdipaiku, et näiteks interpredina, kui oluline see on, missuguses ruumis sa mängid publikule. Ülioluline, et ruum on absoluutselt üks vägevamaid tegureid, mis seda konkreetset kontsertelamust moodustab ja, ja samamoodi need inimesed, kes otsustasid, et nemad kuulavad siis kontserti, ülekannet raadiost selles oma endas kindlasse valitud ruumis, et, et see on jällegi nagu selle kogemuse vormistamine. Samas on minu meelest ülioluline see, et inimesed oleks tegelikult koos selles samas ruumis, miks elus kontserdikogemus on teine kui, kui plaadi või raadioülekandekuulamine ühelt poolt, siis kogu see info, mis ei ole ka muusikaline värvid, valgus, lõhnad, liikumised, inimeste mitteverbaalne kehakeel, kogu see suhtlus tegelikult mõjutab ja see kommunikatsioon käib ka mängijate ja publiku vahel. Nii et, et kas kõik on nagu häälestatud mingi ühtse kontekstiga selleks ruum rääkimata akustikast, aga ka see, kuidas ruum välja näeb, mis meeleolu seal on, et, et see on äärmiselt oluline. Olles osa publikust, sa näed, et on suur hulk inimesi, kes saab mingi puudutuse sealt, et siis kuidagi see, et sa oled sellest osa sellest publiku hulgast on täiesti täielikult oluline, et. Ja selle tunneb eksimatult ära peale kontsert, et seal mingi teatud selline õnnelik olemise tunne ja see, see on nagu väga tugevalt õhus ja sellest saavad kõik aru. Ja see tekib absoluutselt ka tavalistel klassikalist tari kontsertidel, nii et, et see ei ole üldse naeravad, et mismoodi see kontsert on teinud lihtsalt seal terve hulk komponente, mis peavad õnnelikult. Kui langema, aga kui nüüd otsida nagu sellised ebatavalisi kontserdipaiku, et kas koht sobib kontserdi tegemiseks ka selle tunneb juba proovi tehes ära või võib ka näiteks nii juhtuda, et algul tundub, et seal võiks päris hea olla, midagi teha, aga siis, kui publik on saalis, et pärast näiteks selgub, et ei, et võib-olla ma seal ikkagi rohkem enam ei taha teha. Ta tuleb ette jah, et nüüd akustika poole pealt, et akustika muutub niivõrd, kui publik sisse tuleb või mis on võib-olla tänapäeval saalide ja kontserdikohtadega kõige suurem probleem on tegelikult selline tehniline müra. Et seda on peaaegu igal pool, et kui hakata kuulama, siis ventilatsioon, valgustus eelkõige võib-olla mõnel pool kuskil ka mingi elektrisurin või, või kui on tegemist helindusega, et kui kõlarid ei ole päris vaiksed kui hakata kuulama mürafoon enamasti peaaegu igal pool ka Estonia kontserdisaalis on tegelikult märkimisväärselt kõrge. Nii et juba niuke vaikne Suhid, mida me võib-olla ei teadvustagi peale paneb, mida ta tegelikult meilt juba ära sööb, mida ta paneb meie kuulamisruumis juba kinni, et, et see on tegelikult märkimisväärselt kõrge ja päris vaikseid kontserdikohti on uskumatult vähe. Jah, just mitmed sellised saalid, mis tegelikult võib akustiliselt, oleksid väga head, võivad logistiliselt asuda sellises kohas, et raadioülekandeid tehes muidugi paneb seda eriti tähele, et kui ka välismüra lihtsalt inimeste hääled lõikuvad sellesse keskendumise sisse sööd ikka väga segada aga samas ka tegelikult see just et uute kontserdipaikade leidmine ma mäletan, kui ma eesti kontserdiprodutsendile küsisin, et miks nad kammerkontsert Ta ei korralda Toompeal, kus on mitmed vanade aadlimajade ilusad ja hea akustikaga saalid siks põhiargument oli, et inimesed ei ole harjunud sinna tulema ja sinna ei pääse autoga ligi. See on tugev argument muidugi see, et kui inimesed on harjunud käima kuskil kontserdil, siis nad on harjunud seda tegema ja teevad seda, et ma saan niuksed produtsendi mõtlemist selle koha peal täiesti aru. Aga kui palju sina sellistele argumentidele mõtled? Siiski see on nagu praktiline pool, mõtlen ka, aga alati on teistpidi võimalus, et see koht on ikkagi niivõrd tugev, et ta tõmbab ligi, et seal tugevam või eriline fenomen on kindlasti Nonii muusikapäevad rabakontserdid, kuhu inimesed lähevad kohale reisides sinna päev ja läbi öö kõndides ja et, et see on nagu just vastupidine näide. Hoolimata sellest, et reeglina sellel ajal kas hästi külm või sajab vihma, ta ma ei tea mitte kedagi, kes ei ütleks, et see oli tohutult eriline kogemus. Jah, kui nüüd veel tulla tagasi selle Classical Nexti foorumi juurde, siis sealne direktorist avaldas arvamust, et kindlasti on tulemas ka väga palju rohkem selliseid formaate, kus on rohkem nii-öelda žanride segunemist, et tema tõi näiteks, et miks ei võiks olla kontsert, kus ühe õhtu jooksul mängitakse nii klassikalist muusikat, poppi kui rocki. Need peavad olema päris kõvad mehed, kes suudavad selliseid asju õnnelikult kokku panna, et seda tehakse ju väga-väga palju, et üks asi kohtub teisega nii-öelda või see ja too ja, ja siis see koosseis siis too koos sees ja või ühed mängivad selliste pillidega, teistsugust muusikat ja tegelikult seal harva, kui see töötab nagu suure jõuga. See enamasti lahe, tore, huvitav ja vahva hall seal tõesti nagu huvitavaid seoseid võimalik leida. Aga see, et kuidas üks võidaks teisest ja kuidas selline kunstiline põhjendus või see niukene kandev telg, et sellest tuleks üks tugev kunstiliselt kandev tervik kokku, see on väga keeruline, et mina tegelikult pigem nagu julgustaks seda, mängime kõigega, paneme kõike kokku ja teeme asju lihtsalt teistmoodi, et selle kõigil peaks ikkagi kolm põhjust ja, ja mis on nagu nagu hästi nagu lihtne tee minna teemet oleks lahe. Et tegelikult väga lihtne on mingisugune tulevärk panna käima või teha nagu efektne, hästi välja nägev, natuke lõbus lahendused, mis tõenäoliselt inimestele meeldib ka. Aga ma olen küll seda meelt, et helikunsti ülesanne või muusikaroll on võib-olla ka midagi palju enamat. Iseenesest Eestis toimub siiski uskumatult palju, et see kontsert, elutihedus on isegi arusaamatult suur, ma ei tea, kuidas see võimalik on, et, et selles suhtes tehakse väga palju ja see inimeste muusikute korraldajat nagu ennastsalgav tohutu töö on väga suur ja inimesed käivad ja kuulavad ka küllaltki hästi. Aga kvaliteete süvenemine on, ma arvan teemat küll, et mis oleksid tähtsad. Aga mis su enda plaanid on, kas tuleb veel lamamiskontserti või tuleb hoopis veel midagi muud? Mul jätkub sügisel osaluskontsertide sari, mis oli minu jaoks nüüd eelmisel hooajal alustatud, väga oluline ettevõtmine, nii et selle põhimõte oli siis kuidas tõmmata publik ise muusikat tegema ja see on sari põhimõtteliselt elektroonilisest muusikast. Ja iga kontserdil on kolm osa, et üks on nimetatud interaktiivne helimäng, et, et kus inimesed publikust saavad kaasa mängida läbi nutitelefonide või arvutite koha peal sündivat heliteost, mille ma olen siis ette valmistanud, kirjutanud ja siis suunan, mängin kaasa ja siis väike loengu osa, mis räägib mingist heli aspektist ja siis valitud teosed vöödele, elektroonikale, senise kontserdid on toiminud päris hästi ja seal mul on väga hea meel, et see idee, et kuidas inimesed läbi aktiivse tegevuse juhatada aktiivse terase kuulamiseni, mulle tundub, et see on toiminud hästi. Kui julged meie kuulajad on, et kas sina pigem tulevad ikkagi inimesed, kellel on juba muusikaga seos. Inimesed on võib-olla belglikumad kui see, mis ma alguses oletasin, et ma mõtlesin selle peale, et, et see on nüüd selline formaat, mis tundub nagu huvitage, nagu tõmbab laialt kõiki ligi. See ei ole nagunii lai ring olnud, aga et publik niukseid, tuttavaid, muusiku nägusid on võib-olla pigem isegi vähemuses, et see on küllaltki palju pigem nagu kunstiringkonna inimesi ja ega ma täpselt ei tea Stuudios oli flöödimängija Tarmo Johannes sülgaja, nagu ütles Jüri Leiten, maksavad ainult väga head ideed ja võib juhtuda, et just hulludele ideedele leitakse raha. Loodetavasti jätkub seda ka lihtsalt kvaliteetse muusika jaoks, mida pakkus jõul Tallinna kitarrifestival. Lõppenud nädala üheks olulisemaks muusikasündmuseks oli kitarrifestival, mis seekord toimus juba kümnendat korda. Heliga ja stuudios on nüüd kitarrist ja pedagoog aednikli. Tere. Tere. Missugused on siis muljed nende kontsertide põhjal, mis õnnestus külastada selle nädala jooksul? Mina olen kuulanud neljast kontserdist kolme. Need kontserdid on olnud täiesti erinevad, et võib-olla vahel, kui on selline suur festival, siis võib juhtuda, tekib selline korduse tunne, aga hetkel seda muljet küll ei ole. Esimene kontsert oli siis Martin Taylor, kes aine puhas džässkitarristide, pigem niisugune vana kooli džässimängija, et ei olnud väga avangardne. Teine kontsert oli siis itaalia klassikalise kitarrisolist staniellades ideerijo ja õnnestus kuulata siis harfi ja kitarri kammerkontserti. Liis Viira ja Robert Jürjendal. Meie oma Eesti muusikud kahjuks ei kuulamata. Teisipäevane mustlasdžässiansambel, millest publiku käest kuulsin ainult ülivõrdeid ja ma arvan, et tegelikult ülivõrdeid kasutada kõikide kontsertide kohta selles mõttes, et võrdlusmomenti ei saa üldse tekitada siin, sest et need on lummanud täiesti erineval moel minu jaoks enim maagiat tekitav volides ideerija kontsert, publik oli vahepeal nagu ära tehtud, tegemist oli siis täiesti klassikalise kavaga improvisatsiooni vabakavaga. Likvideerija on muidugi väga meisterlik mängija, aga sellest nüüd küll ei piisa, et sellist õhkkonda tekitada saalis kava koosnes nii originaalmuusikast kui transkriptsiooni test originaal muusikast, siis on see Brauerg, kasternoovavadid Esko ja siis minu jaoks kõige põhjapanevam oli siis Bachi ja Scarlatti looming. Et need on siis viiuli ja klahvpillimuusika transkribitsioonid ja ilmselt luges ka see, et tegemist oli maestro enda teadetega, mis tähendab, et ei olnud niisuguseid tehnilisi takistusi üldse. Aga kuna see muusika on ikkagi loodud ilmselt väga sügavate tunnetajal, no pohh on on seotud väga isiklike sündmustega siis tekkis täielik imesaalis, et ma isegi ei tea, millest selline ime koosneb. Tegelikult aga tahaksin teada, selle kohta võib siis öelda, et kontserdi pealkiri yld phenomena ehk fenomen ilmselt oli päris tabav. Jaa, aga samas ma arvan, et, et see ei olnud ette planeeritud, et siin loevad ka igasuguseid faktoreid nagu saali akustika ja siis ütleme ka see, mis kontsert oli eelmisel päeval, aga minu jaoks on juba paar viimast aastat olnud see tendents teda klassikalist kitarri on kitarrifestivali protsentuaalselt oluliselt vähem kui varasematel aastatel ja seda enam mõjub see nagu kirss koogi peal. Sa naudid nagu eriti seda klassikalise kitarri puhast heli, Mustpeade maja, valge saal seekord andis väga suure panuse. Mustad ja saal oli küll väga täis ja sellest oli muidugi selles mõttes ainult rõõm, et kui tekib selline fenomen, siis on ju hea, aga paljud inimesed sellest osa saavad. Aga siis neljapäeval toimus veel teletornis Robert Jürjendali ja Liis Viira kontsert, ehk siis peale kitarri kuulsin? Jah, siin oli jälle esindatud siis elektrooniline töödeldud heliga kitarr isegi mitu, sest et nagu Robert Jürjendali ütles, üks õige kitarrist ikka vahetab ville kontserdi jooksul ja siis selline akustiline näppepilli heli oli siis seekord harfi poolt hoopis. Ja nad moodustasid äärmiselt meeldiva sümbioosi tegemist siis mitte päris sajaprotsendiliselt oma loominguga, aga väga suures osas ja selline ilus, tugevate polüfoonilise sugemetega muusika kõlas ja päikeseloojangu kontsert ja see teletorni kontserdi idee päikeseloojangu ajal, see on iseenesest asi, millest ilmselt niipea ei tüdine. Väga sümpaatne kaasnähe on veel noorte talentide kontsert, mida ei saaks ka nagu alahinnata, kus esinevad siis lapsed ja neid kontsert oli siis seekord kaks toimusid lauluväljaku klaassaalis ja ühel nendest lastekontserdid hakkas mõte veerema minul kui õpetajal, et võiks olla tegelikult isegi täiesti selline omaette lastefestival suure festivali sees võib-olla isegi väike konkurss, mingisugused töötoad ja nii edasi, aga selge on see, et selleks oleks vaja suuremat meeskonda. Kitarrifestivalil käis Aet Miki. Kitarrifestivali peaesinejaks oli seekord maadlesin treiler. Kontserdil käis kitarrimeister Kuldar kalluste. No et ilmselt on vist lihtsam öelda, kellega ta mänginud ei ole koos, et ja kuigi ta on nagu džässkitarrist, aga, aga ta kasutab ikka tänapäevased, selliseid ka ja siin on päris päris kaasaegseid saun, Teeka kasutab mõne plaadi peal ja ja mängib kõike ja Need duetid, mis ta teeb siin frantsignolaga Tommy Maanoliga ja lihtsalt lust kuulata, et kontsert oli ikkagi suurepärane, et mis ta seal poolteist tundi see täiesti unustad, ära ennast nagu teises maailmas kuskile teha. Ja kusjuures suudab kontserdil ka ikkagi nii veenvalt mängida, et ei teki üldiselt kahtlust, et siin suur töö nagu taga, nagu ta ise ütles ka seal kontserdil, et 50 aastat on seda, seda tööd ja see töö on kandnud vilja. Kitarrimeister Kuldar Kallustega vestles Ivo Heinloo sülgaja. Nüüd aga muusika, uudised laiast maailmast. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel esinesid seitsmendal juunil Milano Expo maailmanäituse Eesti rahvuspäeval Expov District Plaza auditooriumi. Suures saalis tulid ettekandele Arvo Pärdi Aadama itk tiini Carlo ja kolmas osa Lepo Sumera teosest Concerto per Woodsi instrument. Eesti paviljoni EXPO-l iseloomustatakse kui põhjamaise looduse nutika tehnoloogia loogia ja puhta toidugaleriid, kus on esindatud ka maailmatasemel muusika eesotsas Arvo Pärdi loominguga. Ja esindatud on ka silmapaistev disain. Eesti paviljon jääb avatuks kuni 31. oktoobrini ja sel aastal osaleb EXPO-l kokku 140 riiki. Eesti moonia kammerkoor on ka varem Eestit EXPO-le esindanud. Aastal 2010 esineti Shanghais Veljo Tormise muusikal põhineva kontsertetendusega. Keyes Records ehk lühend, mis tuleb pikemast nimetusest play it. Egen samm andis teada, et plaanib enda valdusesse osta tuntud prantsuse plaadimärgi harmoonia. Mundi. Pyyase firmal rajajateks olid 1983. aastal Belgias sündinud Kenny Gates Jamaica Lambot. Harmoonia mundi on aga 1958.-st aastast tegutsev plaadifirma, mille rajas Bernard. Taas ja tänaseni on olnud harmoonia mondi üks suuremaid iseseisvaid plaadimärke klassikalise muusikasektoris. Samuti Tian harmoonia, mondi, distribuutorid mitmetele teistele klassikalistele ja mitte klassikalistele prantsuse plaadimärkidele. Ja seda nii USA-s, Suurbritannias, Saksamaal kui Beneluxi maades. Pyyase tehing armoonia mulje osas peaks toimuma tänavu aasta esimesel oktoobril. Bayroti Wagneri festivalil on jälle tülid festivalijuhtide riiva ja Katariina Wagneri vahel. Samal ajal on negatiivselt meelestatud ka dirigent Kirill bet trendid ka. Keda häiris Kanada tenori läens vajani ootamatu lahkumine siig Friidi rollist. Baieri riigiooperimuusikajuhina tegutsev Trent teataski, et tema ei jõua enam tegeleda Bayroiti festivaliga. Eelmisel aastal juhatas ta seal 14 etendust, nende seas kolm Nibelungide sõrmuse tervikut klit. Petrenko kurdab, et ta ei ole mitu aastat suvepuhkus, soolod ja Bayroiti festival toimub nii juulis kui augustis aga septembri keskel algab juba uus hooaeg. Baieri riigiooperis. Atlantast, mis on tuntud nii CNNi kui Coca-Cola koduna, tuleb aga teade, et alates tänavu aasta augustist lõpetatakse Atlanta tavakoolides muusikatundide andmine. Muusika vaatajad on juba vallandatud ja Atlanta lapsed saavad nüüd oluliselt vaesema hariduse ja kultuuripagasi. Algatatud on ka petitsioon, et nimetatud asjade käik siiski kuidagimoodi tagasi pöörata. Lipsi kõige vanud House orkester palka kas enne ridadesse. Aga rokkstaari kuulsusega flöödimängija, kelleks on Šveits dist Sebastian Šaco, kellest saab flöödirühma kontsertmeister, laipsige vanud House orkestris. Sebastian šakoon, 27 aastane. Ta on võitnud mitmeid mainekaid flöödikonkursse nagu koobe konkurss Jaapanis, jaga Nielseni konkursi ja samuti pääses ta finalistide hulka ka siis, kui Berliini Filharmoonikute otsisid oma orkestrisse flöödirühma mängijad. Sebastian Šaco mängib puu flöödid, nii nagu tema kuulus õpetaja soon. Hiljuti eriti Saksamaal, aga üks muusikute uuring. Nimelt selgus, et rohkem kui pooled noored orkestrandid Saksamaa orkestrites on naised. See äratab tähelepanu, sest veel paarikümne aasta eest olid naismuusikud Saksa orkestrites selges vähemuses ja samuti olid lood ka naabermaal Austrias, sest olid Viini Filharmoonikute pikka aega orkester, kus naismuusikuid praktiliselt ei olnudki saksa orkestrit. Teil on viimasel ajal olnud ka suuri rahalisi probleeme ja riik on mitmeid orkestreid ühendanud ja üsna mitut orkestrit on praegugi ähvardamas ühendamisoht. Kui veel 1992. aastal oli Saksamaal näiteks 168 orkestrit siis praegu on orkestreid nii umbes 130 ringis. Uutest ja orkestri tööle siirduvatest noortest on Saksamaal pooled muusikud, naised siis üldiselt on Saksamaal 30 protsenti orkestri töökohtadest täidetud. Naismuusikute poolt. Muusikauudised maailmast. Muusika. Muusikauudiseid ilmast ajendas meile nelevasteinidelt. Sellega on tänane heliga lõppenud. Saatele tegi kaastööd laet Miki, kokku mängis Katrin maadik. Mina olen toimetaja Anne promic. Soovin teile ilusat nädalavahetuse jätku. Helgaja.