Kuula. Rändajat rändajad. Tere kuulajad, tere, rändaja, tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Me jätkame oma Tiibetis, vaat ja jõuame täna dalai-laama ja pühakodade juurest lihtrahvani. Et kuidas ta seal siis elab sellel karmil maal ja millised on tema kombed. Iseenda kokkupuudete kogemuste põhjal. See laul kõlas kindlasti eksootiliselt Euroopas niimoodi laulda, aga teistpidi oli selles hääles ka väga sügavat kindlust ja selgust. See oli lihtne tiibetlane, kes laulis laulu mandaraava pikka elu ülistuseks. Et seesama selgus ja lihtsus on ka väga palju tiibeti enda rahvast nagu, nagu vastu kiirgav, kui sa sinna satud. Noh, ega nendega muidugi suhelda ei ole kerge, sest tiibeti keelt ju ise ei oska kuigi noh, võiks ju osata ja nemad jällegi ei oska kindlasti isegi hiina keelt tihti, rääkimata mingist inglise keelest. Ja kui nad sinuga suhtlevad, siis nad on väga lahke olekuga ja näha kohe, et on pilk ja ta on valmis sinuga suhtlema, aga, aga vot Ta ei oska ja, ja huvitav on ju see, et tegelikult tiibeti keel noh, tal on ka kirjakeeles. Tiibeti kirjakeel on pööraselt palju vanem näiteks kui eesti kirjakeel. Ja ta on väga auväärne ja tiibeti kirjakeelt pidada nagu aasia ladina keeleks, sest pühakirjad, budistlikud on väga tihti just tiibeti keeles. Ja, ja samas ega enamik tiibetlast ei oska lugeda jällegi nii et, et selles mõttes nad kõnelevad tiibeti keelt. Aga nad ei loe seda ja siis on komme, kui sa kohtud, siis sa tervitad teda ja tervitamine, vot see ei tulnud mul välja. Ilmselt ma ei teinud seda küllalt, loomulikult tervitamine käib siis niimoodi, et ajad keele suust väljast pikalt. Ja niimoodi on neil kombeks teretada 11. Et see ilmselt meie käitumismallide jaoks on see ikka niivõrd võõras, et ilmselt aja sa seda keelt kuidas tahes, sai mõju nagu väga veenvalt mõjuda kohmetu naer. Säte on juba kirjutatud, et mis ma siis teen, issakene? Jah, see on umbes võib-olla nii, et Euroopas, et kas sa sirutad käe hästi pikalt ette ja hoiad pingutatult ees, et siis keegi ei tervita sind ka. Et igal juhul tiibetlaste keele väljanäitamine see käis nagu kuidagi nagu väga kiiresti ja, ja kuidagi nagu spontaanselt täiesti nad vaevalt et mõtlesid selle peale üldse, samas on ja teistel rahvastel ka mõningate niisuguseid kummalisi tervitusvormelisuguseid on, tuleb veski modemonitakse, ninad, ninad kui panna omavahel ja tegelikult ka, ütleme seal Tiibetis on, on niisugune Aubaklik tervitamine on niimoodi, et vot seda nii mind seal küll tervitatud ilmselt minul nihukese väärika välimust. Et laubaga puudutatakse sinu laupa, see toimis küll, aga keele näitamine ei tulnud mul välja. Aga noh, mis sellest, et, et tegelikult isegi kui sa vaatad neid inimesi, siis ütleme isegi need fotod, mis on Tiibetis tehtud, nad mõjuvad ikka äärmiselt intrigeerivalt, et need, need noh, mehed näiteks on, ütleme, igapäevases elus on nad suhteliselt lihtsalt riides, mingid vanad kampsunid, mingid eurooplaste, vanad pintsakud ja mõnikord matkajate mahajäetud jopid on seljas. Aga kui nad on näiteks kloostrist palverännakul, siis, siis on ikka meestel pikad juuksed on seotud pikka patsi, seal siis on põimitud punane pael kõrvas on kõrvarõngad ja tihti meestel on nii, et ühes kõrvas on suurusega ja teises võib-olla väiksem kõrvarõngas. Mõni suurem kõrvarõngas ühes kõrvas oli noh, ikka ikka nagu sõrmejämedune niukene, hõbedane, seal keskel nisugune sinine, helesinine kalliskivi. Ja siis kaelas meestel niuksed keed kloostrites just. Ja seal selle kee keskel on niisugune kujund, et mustal põhjal on niisugune nagu valge ring, see on siis silm kaitsev silmis kaitseb kurja jõu vastu käe ümber sageli sihukene mingi villa lõngast pael jälle kaitseks kurjade jõudude vastu. Valge pluus, nisugune lina. Hall, või must? Noh, sellised näevad mehed välja, kui nad kloostrisse tulevad. Ja naistel on niimoodi, et nende igapäevane riietus, ütleme põllul ja kuskil seal maja ümber toimetades, neil on ikkagi üsna kirevad riided väga tihti niuksed, ütleme, vanad kulunud rahvariided näiteks, nii et nad on veidi luitunud, aga värvilised ikkagi. Ja lastel on alati hästi värvilised riided seljas. Kas kõik kui vanad, need aga hästi värvilised, aga kui naised tulevad kloostrisse, ma saan täiesti lööbika algul täitsa pahviks, vahel on niisugune tunne, et ta vajub selle hõbedakoorma lausa looka, sest niukestest kõrvalistest kloostrites mitte Laasas, aga just seal kuskil kaugemates paikades, kui nad julgevad niimoodi välja tulla, ma arvan, seal on mitme põlve esiemad, et vara on siis tal kõik riputatud siia kaela ja, ja ühesõnaga tohutud hõbeehted õlgade pealt ripuvad alla nihukesed, pikad ripatsid rinna peale on uhke sõlge ja kõige fantastilisem on see vööpannal. Pannal on, noh, kui me teame setu naise seda rinnaselge siis see vööpannal on vägevam kui setu naise rinna, selleks on puhtast hõbedast, seal on väga peen nisugune sepis peale kõik tehtud, see muster tohutult ilmselt ka väga raske, ma kujutan ette, aga nad nad tõesti näevad väga-väga ilusad ja uhked välja, tundub, et nad on pööraselt rikkad, tegelikult nad puruvaesed, aga nad hoiavad selliseid ehteid, nad ei anna neid iialgi ära ja annavad aina oma tütardele ja tütretütardele niimoodi edasi. Sajandeid. Aga kogu see Tiibeti rahva suhtumine, noh, selle just sedamoodi välja nagu ennegi räägitud, et nad on ikka ikka väga sügavalt religioosne rahvas ja ja see kloostrisse tulla, see on ta on täiesti nagu, nagu tõesti kõige suuremale pidupäevale tuleb siis aga igapäevaselt nad on ikka tegelikult puruvaesed ja uskumatult viletsad, et sõda neil tegelikult seljas iga päev ja nende elu loomulikult. Ta ei ole üldse kerge. Aga niimoodi nad seal vastu pidanud oma maailma kõrgemal platool ja on huvitav, et kuidas üldse nad ise seletavad oma päritolu. See on huvitav, et üsna hästi sobib ka Darwini evolutsiooniteooriaga tiibetlaste palju vanem seletus ütleb ka tiibetlased on pärit ahvist. Ja see on niisugune vana lugu, mida kõik tiibetlased teavad ja me olime muide seal sealkandis. Aga kust see lugu pärit on? Selle paiga nimi olid tang ja see tähendab ümmargusest tõlkes, et koht, kus ah mängib ja selle koha lähedal on üks mägi, selle nimi Chuck, kange, see mägi. Ja, ja selle mäe sees on üks koobas, kas ja selle koopa kohta teab iga tiibetlane, et, et seal kohtus kunagi ennemuistsel ajal üks buda jumala poolt saadetud ahv kohaliku naissoost deemoniga ja nende kooselust sündisid siis viis ahvi ja nendest ahvidest saidki Tiibeti viie suurema hõimu esivanemad. Ja see koobas seal koopasuu ees on niisugune ahvi peakujuline kivi. Loomulikult on see erakordselt püha paik tiibetlastele. Et niisugune vana pärimus. Aga, aga tõsi on see, et nende hõimed on erinevad ja kui sa oskad vaadata, siis sa suudad ka riietuse detailide järgi tegelikult neid hõime natuke paika panna. Eriti naistel on see muidugi väga erinev ja näiteks Ando provintsist on siis põhja poole Tiibetist praegusest Tiibeti autonoomiast isegi väljapool praeguse Hiina territooriumil. Need naised, nendel on näiteks lahtised juuksed, pikad lahtised juuksed, hästi pikad patsid ja need on seotud mõnikord 108-sse patsi. Et just 108 patsi peab olemas, on püha number. Ja iga nädal tuleb neid patsi uuesti siduda ja määrida kokku jakivõiga et siis on ilus. Ja, ja siis jälle näiteks teine hõim, nemad elavad siis kirde, Tiibetis Need on Colokid, Coloki naistel on seljas lambanahksed, niuksed hõlstid ja nad nimetavad seda suubaks. See tuleb kus vene keelt ja siis, kui ta kasukas on vene keeles uba täiesti, ma olen kindel, et kuskilt sealt on see tegelikult jõudnud ka vene keelde ja mitte vastupidi, kindlasti. Kultuuri mõõt tiibetilt on olnud meeletu ümbruskonda ja siis nendel on niisugused valged mütsid, niuksed, vildist, valged, uhked mütsid ja see on nüüd jälle sellest ajast, kui inglise kolonisaatorid tungisid sinna kuskil sajand tagasi sisse Coloki hõim nagu leidis, et see on maailma kõige ilusam mütse, kui ta jaks neid jäljendama ja umbes samasuguseid mütse tegema. Väga väga ilusad valged mütsid ja siis hõlst lambanahkne vest on siis seotud niukse kirju vööga kinni. Ja siis muidugi on mõned jälle, kellel on naistel Meil on tohutult palju hõbeehteid ja mehedki näevad välja nagu mingisugused uhked kuked. Neil on eriti palju paelu, pikad patsid, kõrvarõngad, ehted peal ja nad on selgelt suuremat kasvu kui muud tiibetlased ja siis sa tead, et siin ei ole kahtlust, et need on kampad kampa hõim. Ja need kampa hõim on üks kõige põnevamaid hõime üldse seal Tiibetis. Et noh, kui sa natukenegi oled Tiibetis olnud nädal või paar, siis sa õpid neid kohe märkama, sest nad on kuidagi sellised kuidagi niuksed, allumatud, nihukesed, enesekindlad, siuksed, hästi-hästi, siuksed, uhke, oled suurt kasvu, tugevad meestel on pistodad sageli vööl. Ja nad on just seda nägu, et see ei ole ainult ilu pärast, sellist osas oli seal ja kampade kohta palju lugusid ja üks niisugune mõju samaid lugusid on, on see, mida ma olen ka lugenud, et et noh, Aleksander Suurveskil 2300 aastat baas jõudis oma armeedega välja Indiasse ja üks Aleksander Suure armee läks lihtsalt kaduma, kadus kuskile mägedesse. Ja nüüd üks seletus on see, et need ongi nende muistsete kreeklaste järeltulijad, et peaaegu hakkad seda uskuma, sest nad on niivõrd teistsugused kui, kui need ülejäänud inimesed juba oma välimuse poolest. Aga ausalt öeldes, Aleksander Suure Järlasteks tahavad paljud teisedki sealkandis saada, nii et see ei ole sugugi väga unikaalne. Aga kampad on vaieldamatult olnud alati väga, väga isepäised ja sageli lausa noh, kuidas öelda, rändurid isegi ohtlikud. Et seesama Henri Harrer oma raamatus seitse aastat Tiibet, mis kirjeldab, et kui talt nad oma kaaslasega läksid läbi kampade maa siis ta jäi väga napilt ellu üldse seal, sest need olid sel ajal siis 1940 millegagi, olid nad just niuksed röövlite kuulsusega, et nad teelisi, kes ei suutnud ennast kaitstakse, jäänud relvastatud täiesti halastamatult, tegid puupaljaks kohe. Aga siis, kui tulid hiinlased, siis ei olnud vihasemaid vastaseid hiinlastele ja see, see sissisõda, räägitakse, et mingil alal käib see siiamaani seal. Sest et, et nad on, noh, nad lihtsalt keelduvad kellelegi allumist. Ja minu isiklik kokkupuude kampadega tegi muidugi minu reisikaaslastele päris palju nalja. Me olime kuskil ühes ühes külases külaturul ja seal oli neid kampa naisi ka, kes seal kauplesid, noh, nad on üldse kõvad kauplejad, aga, aga naised on ka niisugused tugevad. Tugevad, niisugused, noh päev nagu meie saare naised, umbes niuksed. Ja siis tal oli väga ilus pistoda seal ja ma mõtlesin, Ma ostaks selle ära ja, ja ma tean, et kohalik kauplemine käib nii, et ta keerab sulle seal viiekordse hinna alguses, eks ole, ja siis sa teed niukesed nägu, et noh, et tegelikult sa ei taha seda või niimoodi ja ja siis ma ütlesin, lõpuks kopsin, kaupasin, aga lõpuks ütlesin, et ma ei taha seda ja hakkasin sealt ära kõndima ja tema tuli leti tagant välja selle noaga ja hakkas mulle järgi tulema. Siis ma hakkasin kiiremini, mine ta jäänud maha üle turuplatsi, siis oli nalja palju, rahval sellepärast, et üks valge mees jookseb eest ära ja noaga kampa naine teda taga, millega see lõppes. Hästi lõppes lõpuks me saime kaubale ja ma sain viis korda odavama hinna ja tõin oma pojale selle uhke pistoda, seda ma ei räägi, kuidas ma selle hiina tollist läbi Timesis seda ei tohtinud tuua, tegelikult hiina tallist läbi. Aga kampad on just niisugused väga julged ja ja, ja meeldejäävad inimesed alati seal maal. Ja nahaalsed ja nahaalselt, nii et, et noh, nagu võiks umbes niimoodi öelda, et kui sa näed ühte hästi suurt kasvu, Niukest hästi nihukest lõdva olekuga mõnusasti muigavad tüüpi kusagil seal niimoodi lihtsalt olemas seal kusagil turu servas. Sa võid kindel olla, et seal kampa sihukene ütleme, armsad sulid, ütelda jäävad ikka igale ühele meelde, aga no suures joones jälle, kui, kui mõelda kõigi nende hõimude peale, siis paljud hõimud jagunevad omakorda sedamoodi oma elu isi järgi. Stan põllupidaja või ta nomaad ja maailma niisuguste rahvaste hulgas, kus on ka põllupidajad, nomaadid siis enamasti tahetakse saada maailma kultuurides ikka enamasti põllupidajaks, nomaatsen nagu madalam aste, tan vaesem tal on vähem vara, tal ei olegi eelkindlust homse suhtes. Et see on kuidagi, see suhtumine on niimoodi, et no maade peetakse nagu uhkemaks ja nagu tahetakse, pigem olla nomaat kui põllupidaja. Et see vabadus, et see maksab kõik nende jaoks ja nomaadidega. Me puutusime küll väga vähe kokku, nad liiguvad ka nii, et sa ei või iial teada, kus ta parajasti on. Ühel ühel varahommikul, kui päike oli vaevalt tõusnud, siis seal teest mõnesaja meetri kaugusel. Me nägime nihukesi hiigelsuuri, pruune, musti telke, niuksed lotendavad niuksed suurelt nagu tsirkusetelgid. Ja siis oli selge, et, et see on nüüd üks nomaadide pere seal. Ja siis meie teejuht Indrek Park teadis, kuidas tuleb teha, meie võtame tema läheb kuuldekaugusele ja hõikab tiibeti keeles, tere hommikust, toome teile külla tulla. Ja, ja siis kuulab ja Te kippu ega kõppu ei tule sealt. Ei inimhäältega koera haugatust ja noh, see mõte on nagu selles, et nomaatidel on need vägevad koerad, et vasikasuurused, tiibeti mastifid. Ja et kui sa niimoodi hõika, siis need koerad võivad rünnata sind ootamatult, see lõigatakse selleks, et pererahvas saaks teada, keegi tahab tulla, järgi mõelda, kas võtan vastu, ei võta vastu, panen koera kinni, ei pane kinni. Aga kui üldse vaikus oli, siis oli otsus niimoodi, et me ei lähe lähemale. Et lihtsalt võib-olla magavad, võib-olla on ära, me ei tea seda. Me ei lähe lähemale. Umbes ma teadsin, mis seal sees vastu võiks paista seal telgis see telk on tehtud siis jakki, vildist, tohutut, kas ja tohutult raske, peab vihma lund. Aga ta on väga raske, nii et see üks telk on ikka raske jaki koorem, noh kui nad edasi rändavad ühest kohast teise. Aga nii on neil kombeks olnud sadu aastaid ja seal sees on mingisugune tänapäeval niisugune raudahi. Vanasti oli lee ase ühes nurgas, on siis need budistlikud pühakujud kindlasti ja sealsamas ümber nad siis magavad ja elavad ja ja selliseid, no maantee on ikka ikka Tiibetis palju. Ja ei ole ka hiinlastel nende üle mingit kontrolli praegusel ajal. Ja, aga noh, nende põllupidajate kodus me saime küll käia jälle see noh, reegel on siis niisugune. Et Indrek, kes jälle valdab tiibeti keelt, läheb enne sisse, lepib kokku, kas te olete nõus, et külalised tulevad? Kui on nõus, siis, siis lähme emalised kirjelda, tahaksin ühte niisugust kodu, kuhu me sattusime. See oli seal kuskil šiga otse lähedal, keset seda Tiibeti platood. Et noh, kõigepealt sa lähed nagu nihukest kitsast nagu teed mööda, mõlemal pool on kivimüürid ja kivimüüride peal on nisukesed laiaks löödud, pätsid. Need on jaki, sõnnik, jaki sõnnik kuivab seal ja see mõte on nagu selles, et et kui ta on piisavalt kuiv, siis ta kukub, sealt otsiti sealt seinast alla, siis korjatakse viiakse meie mõistes puukuuri. See on nende küttepuud, ei ole millegagi kütma pead külmal talvel ja see on, see on hea küttematerjal ka hea küttematerjal ja kui ta on kuivanud, siis ta muidega ei lehka üldse, on täitsa nagu turvas, aga miks niisugune neil kulla hinnaga kõik korjatakse ülesse pannakse kuivama. Ja siis jõudsime niukse kitsa õue peale ja seal oli peremees ja perenaine vastus. Siis muidugi nimepidi saime tuttavaks ja see oli huvitav. Nimedes seletas, et selle mehe nimi oli Jamdiin ja tõlkes tähendab buda vaenlaste hävitaja. Ja naise nimi oli jooma Jansen. Ja see tähendas tõlkes kaunis päästja jumalanna. Jälle budistlik, ühesõnaga sügavalt budistlik kui tähendusega nimed alati. Noh, mitte võib-olla tänapäeval kõigil, aga maarahval ikka väga tüüpiline. Noh, need olid niuksed, vanemad inimesed, neil olid kodus siis keskealised poeg ja tütar tütrel oli omakorda kaks väikest last ja, ja siis väimees seitsmekesi nad seal elasid ja siis maja alumisel korrusel olin laut. Vaatasime sinna ka sisse, tühi loomad olid väljas, aga muidu seal laudas peeti väga erinevaid loomi, nii et, et noh, näiteks lambad ja kitsed, need oli sellel perel 30 ja neid peeti enamasti väljas, neid üldse sinna lauta ei lastudki. Aga siis neli lehma. Neid toodi mõnikord lauta, jakid kaks jakki, need olid kogu aeg väljas. Ja siis olid jood, huvitavad elukad. Eemalt vaadates tundub, et hästi karvane lehm, pika karvaga leht hobusesaba taga, tegelikult on need siis jakki ja, ja veise ristandid. Ja nad toodavad piima ja, ja, ja niisugused asja eest ikka villa ka natukene saab sealt ja, ja eritusse, piimaandjaid see on nagu tähtis nende puhul kaitsesite seda piima tegelikult jakipiima puhtal kujul May maitsnud malematš siin juustu ja võid. No täiesti täiesti ütleme ma arvan, et toor-toorspetsiifilist toorjuustu maitse oli nagu juustul näiteks. Ja sealt tegelikult siis sinna elan, korrusele minna, tuli minna hästi kitsaste järsku treppi mööda üles. Vanasti oli seal redel, praegu on vähemalt trepp ja siis teisel korrusel sattusime niukses suurde esikusse ja see oli täis noh, meie jaoks täies oli nagu noh, nagu muuseum selles mõttes, et seal olid tohutud lõngarullid, rippusid alla, siis oli seal villa lihtsalt pandud niimoodi laotanud nagu nihukeste parte peale, siis siis oli seal kümned Platkümned sirbi niimoodi rivis kõik, et see oli tegelikult omamoodi nagu aida eest see esik, ta oli hästi avar, aga hästi pime, aknaid ei olnud ja siis oli üks lava, mis lavad seal ka, nii et ilmselt nagu meilgi aidas mõnikord sai seal magada, siis. Ja huvitav oli see, et seinte peal tumedatele seintel olid niuksed valged niuksed laigud, nagu mingit valgetest laikudest mustrites on. Küsi, mis on, see on siis odrajahuga tehtud märgid, mida tehakse uue aasta esimesel ööl, see on siis neil kevadel ja et need kaitsevad kurjade jõudude vastu seda maja. Ja, ja siis sellest samast suurest esikust otse madal lävi, kummardad hästi alla, tõstad jalad hästi kõrgele, sattusime tohutu puhtasse ruumi, seal oli vaibad, seal olid tekki, seal olid niuksed, padjad, virnades kõik ja see oli külalistetuba. Ühesõnaga, muidu ei kasutata, tuleb külaline, siis me paneme sinna aga siis teisest uksest sealt esikust, siis mõtlesime sinna, kus nad elavad, soli hämaras silm vaevalt seletab, niisugune pime, tume ahmunud ruum niis avar, aga madala laega ja, ja seal oli siis selle keskel oli siis niisugune raudpliit, millest läks nagu plekkkorsten kuskile üles. Ja pliit oli siis nagu selle ruumi süda, noh, see oli nagu kööktuba, kus siis eriti süüa ja magada, samal ajal esimene seos rehetuba Eestis näiteks muuseumis vabaõhumuuseumis näed. Ja seal siis oli tohutult igasuguseid nõusid ja ostjaid ja kastruleid stel madalatel laudadel ja äridel. Ja siis pliidi juures oli kaks kasti puukast. Ühes oled siis kuivatatud lambapabulad ja teises olid siis need jaki koogid, et see oli siis nagu küttematerjal seal käepärast. Looduse ringkäik, jah, ja, ja mingil kombel noh, niisugune omamoodi loomulik, et kogu see elu käis selle selle köögi ümber tegelikult ja seal magati seal söödi, seal aeti oma jutud ära. Ja kõige imelikum ese oli seal üks niisugune silindrikujuline poole meetri kõrgune niukene. Noh, kuidas öelda, nagu ütleme Kirn, millel olid hõbedased kaunistused peal ja see oli piinlikult puhtaks kööritud. Ja see oli nüüd siis see, milles tehakse jakki või ideed, jakki või tees on nende jaoks nagu tõsine niukene jook, mida juuakse päevas kümneid tassitäisi ja noh, see on siis selline mõrkjas sihukene soolakas, hästi rasvarikas jook. Kuulaja ilmselt mäletad sellist kloostrit saates oli meil ka sellest juttu, täpselt, see on ka munkade sihukene rituaali jook, teisest küljest aga väga toitev. Ja kellel tõusevad ihukarvad atesti keelest, ärkab uudishimu ja kes arvab, et võiks täitsa, võib-olla isegi maitsed ehki seda raske uskuda. Jah, aga kui sa juba Tiibetis oled, siis sa lihtsalt pead seda maitsma, sest sa tahad natukenegi nendest elust aru saada, siis see on üks tähtis nurgakivi sellel asjal, Teile meenutas ta puljongit ja täpselt niukene soolakas totav supp. Ja see, et selle nii puhtaks oli küüritud, see oli ka selge ja hõbedaga kaunistada, vot see juba ka näitas, et selle sees ei tehta mistahes jooki või toitu. Kõige tähtsam toiduvalmistamise nõu. Ja aga siis meile pakuti hoopiski niisugust kollakat läbipaistmatud jooki, nuusutasid, tuli meelde kohe mingi Hiiu- või Saare õlu. Ja sisuliselt ta oligi, sest me nad teevad siis odraõlut. Ja odraõlu kangus sõltub väga palju sellest, nii nagu meilgi need kodu õlledel, et kes teeb, eks ole, et ta võib olla lahja, ta võib-olla kange, ta võib tervise käest ära võtada, lüpsel tervist juurdegi anda. Aga see, odra õlu on ka ikka hirmus tähtis jook ja ja seda nad seal kõik alati tunnevad ja selle nimi on Jong. See kuulub ka Tiibeti väga kindlate rituaalide juurde, et külalisele pakutakse Changi alati. Kokkuvõttes võib niimoodi öelda, et tiibetlased toidul on kaks tõsist põhisammast ja üks nendest on seoses selle jakiga selle loomaga, sest ei hakka, on muidugi erakordselt tähtis loom loomulikult hoopis veoloomana, sest nii niivõrd vastupidavad olendid nii kõrgel mägedes lihtsalt ei ole teist. Ta on nagu, ütleme siis veohärja eest olnud alati Tiibeti platool. Aga, aga samal ajal on ta andnud ka liha nahka, villa ja tihti ütleme jakk, siis me mõtleme, et, et see on isas kui emasloom. Aga tegelikult ema Jakil on omaette nimi, seda nimetatakse riiks. Riia annab siis ka siis seda piima, millest tehakse siis juustu ja, ja võid eriti võid just. Ja et jakki ümber käib elu. Ja kui mõelda nüüd muste põllu taimsete saaduste peale, siis selle jaki kõrval on siis oder. Stoder talub seda hästi karmi Tiibeti kliimat annab saaki. Ja sellest saab siis ka igasuguseid asju teha. Ja kindlasti ka seda Changi, aga tegelikult veel kõige tähtsam asi, mida tehakse sellest odrast. See kannab nime Champa ja Champa tegemist. No väga lühidalt, lihtsalt öeldes on see kiibetlasele leiva eest, aga ta on väga teistsugune kui leib. Et seda tehakse niimoodi, et ristitakse odraterad ära ja pärast ristimist jahvatatakse jahuks. Siis paljaste kätega pannakse seda jahujaki tee sisse, segatakse sõrmedega ära ja siis pannakse sinna natukene ka väljakki juustu ja mõnikord pannakse ka siis veel soola. Aga mõnikord jälle, kui tehakse magustatis, pannakse hoopis mett. Ja siis tekib niisugune Pätsikene valge Pätsikene ja seda, et see on siis nende kõige tähtsam nagu taimne toit. Champa. Kas sa maitsed seda? Meie maitse järgi võiks öelda, et tal ei ole mitte mingit maitset lihtsalt siukene, imelik käkk, lihtsalt niisugune. Aga, aga nemad on sellega harjunud ja nad kannavad seda jahu alati, ükskõik kui väiketase reisikott kaasas on. Champa, jahu on tal alati kaasas, et siis kuskilt saab jakkide juurdes, teeb jälle oma selle valmis. Nathan, harjunud. See nende köök on selline noh, meie mõistes suhteliselt maitsetu. Et see tuleneb ka siis sellest, et pole, teab mis võimalusi, aga teine asi on see, et ta nii on põlvest põlve olnud või mis tegurid siin nüüd koosmõjus on. Kui mõtleme mingit idamaist Et nagu öeldakse, kööki, mis on vürtside pidu ja ikka seesama üks selge asi, et nad elavad maailma katusel ja maailma katusele ei saa kasvatada enamikku põllutaimi, et väga üksik, kuid asja saab seal üldse kasvatada ja üksikutes kohtades. Aga sool ja pipar on seal tundmatu, soola ikka vahetatakse kuskilt ja seda saab vahetuskaubana ja noh, praegusel ajal muidugi poest natukene saab ka pipart ja nii edasi, aga, aga põhimõtteliselt on, on see nende traditsiooniline köök olnud siis liha peal, sest mingit kariloom ikka on, eks ole, mingi Kits lammas natukene, aga põhiliselt on siis olnud siis need odratoidud või siis noh, natukene uba teinekord midagi, noh, meie mõistes ikka tõesti, kui me räägime tiibeti köögist, siis võiks öelda, et niisugust asja põleti olemas, ta on väga vaene, sest ma ei luba kasvatada rohkem. Aga nemad on sellega kohanenud ja Champatnud kasutavad tõsti geniaalset, mõnikord Nad panevad näiteks selle teevad sellest mingisuguse niukse supi moodi asja mingi naguniisuguse kördi moodi asja, mõnikord panevad sinna nuudleid hulka, siis tuleb mingi niukene pasta moodi asi. Ühesõnaga sõidad sinna, seda, et igasuguseid asju kokku ja teha sadat erinevat toitu. Champa maitsev muidugi see ehk ehk siis mitte maitse, see on seal alati juures, aga ta on toitev kindlasti. Ja huvitav on see, et see jumaldavad seda Champat tõesti peavad seda maailma parimaks toiduks ja sõnumit, et isegi on nagu maailma need etnoloogid on öelnud, et et tiibetlased neid hõiman palju ja mõned ei ole, on raske öelda, kas ta on tiibeti hõim või mõni teine hõim. Et võib-olla tiibetlesi võikski selle järgi eristada, et kes sööb Champat ja kes ei söö Champat. Et Champa rahvas mingis mõttes on tiibetlased. Ja noh, enda siis nagu otsus oli see, et, et noh, et selle Champama ära maitsesin, aga Champorahvaksma kuidagi ennast lugeda ei saanud, et et, et see sellega annab ikka harjuda. Heinrich Harrer elasid oma kaaslasega seal aastat, siis ta harjus sellega ära ja ütleb sama moodi, et, et ta laks väga meeldima. Võib-olla ta on kuidagi seotud selle selle õhuga ja selle kliimaga ja selle keskkonnaga, mis seal, mis seal on ja ta sobib seal elades tõesti millegipärast inimorganismile kõige paremini. Igatahes on see nende põline leib ja siis selle Champa rahva põgusa tutvustuse lõpuks siis kuulaks jälle seda külamehe laulu pika ja kindlahäälselt mandarava pikka elu ülistus. Seesugune oli siis tänane saade Tiibeti rahvast ja tema kommetest, millest räägime nädala pärast? Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuulo. Rankajat.