Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Kunstiministeeriumi kuulajad, käes on juuni algus ja meil on külas Rebeka Põldsam, kunstiteadlane ja kuraator, kes töötab kaasaegse kunsti Eesti keskuses ning Rebeccaga. Ma tahaks täna rääkida põhiliselt kahest teemast. Üks on Eesti paviljon Veneetsia biennaalil, mille asekomissar Rebecca Andre Rebecca rämaril ja teise teemana siis kajastaks komandeeringutes suurde õuna ja uuriks, milline oli siis Kunstimees friis New Yorgis, nüüd ka May keskel. Aga kõigepealt siis Veneetsiast, et tutvusta, palun võib-olla paari sõnaga Jaanus Samma projekti, millega siis paviljonis väljas olevat. No see aasta Jaanus Samma projekti nimi on siis NSV ehk nats perfo vöök, esimehe lugu, inglise keeles, Jerlents, teil ja projekt räägib ühest kolhoosi esimehest, kes sündis 21. aastal. Elas täiesti tavalist elu, sai kaheksa klassi haridust, mis ingliskeelses rahvusvahelises kontekstis juba välja ei tule, aga Eestis ma kujutan ette, et võiks võib-olla pisut nagu kõrvu kergitada, on see, et ta osales teises maailmasõjas punaste poolel, ehk siis ta oli suure isamaasõja veteran ja tänu sellele, et hoolimata sellest, et ta oli kaheksa klassi haridust saanud, sõidast väga edukas esimees, ta läks kuuekuusele esimehe koolitusele ja töötas mitmetes Eesti kolhoosides väga edukalt. Ja ta oli pere ja siis Kuuekümnendate keskel jõudsime ka kaks korda äpardused esimest korda 64. aastal sattus ta Tallinnas kohtu alla mitme mehega süüdistusega homoseksuaalses ja, ja sellest on teinud siis ja sama kosmarco raadiga. Sellise videoklippi ka või noh, et, et nende ühised videoklipid ongi põhinevad siis nendel toimikutel ja, ja teistel intervjuu allikatel, aga siis sellest esimesest juhtumist juba on üks nendest videotest kus videos siis juhtub selline asi, et tundmatu noormees kuseb esimehele suhu mis Veneetsias on meeletult palju, ikkagi tähelepanu pälvis, et oi-oi-oi, mis toimub ja noh, see on selline veel kujundlik, et see ei ole nii-öelda tahe, väike sorts, vaid seal viis minutit ainult selline tegevus. Ühesõnaga tookord esimeest süüdi mõistetud, ta pääses, aga mis juhtus, oli see, et ta heideti välja kommunistlikust parteist, mis tähendab seda, et tegelikult tõesti ilma ja kaks aastat hiljem ütles temaga veel suurem õnnetus, et oli üks noormees, kes kirjutas esimehe sõbrale, kes oli tõeliselt tema endine boyfriend sellise väljapressimise kirja, et palun mulle viis rubla, mulle tahan minna linnast ära, vilja osta, kui ei anna, siis annan teid politseisse ülesse ja parasjagu esimehele tema sõbral Kalevil ei olnud seda raha või nad ei andnud seda sellele noormehele. Nii et antigi üles, mõlemad saadeti pooleteiseks aastaks vangi ja seal ongi hästi palju küsimusi. Juba selle hetkeni on juba palju küsimusi, et miks see noormees nad kinni andis, noormees ise pääses tänu sellele, et andis need vanemad mehed ära ja seal on selliseid kummalisi hetki selles toimikus. Paulus ütleb, et ja noh, et ma olen selle Kalev postiga on olnud juba viis aastat sellises suhteliselt noh, anname alkoholi, aga siis ta nagu väärkohtleb mind ja vägistab ja noh, ühesõnaga selline küsimus, et miks viieaastane või toimunud on. Ühesõnaga tegelikult me ei tea, mis sellest kaebastist sai, aga esimehes, kelle pseudonüümi oleme kasutanud, siis Juhan ajastet, tema puhul me teame, mis edasi sai, ta läks vangi tuli sealt tagasi, siis tal ei olnud enam nagu üldse mitte kaotada, et et ta oli oma ühiskondliku positsiooni täielikult kaotanud, et küsimus ei olnud selles, milles ta vangis oli olnud. Küsimuse, sellest oli endine vang, mis tähendab seda, et ta läksi Tartusse elama üldse linna ja töötas seal aeg-ajalt valvurina. Ja mille sai siis nagu tuntuks oli see, et ta käis Toomemäel siis lantimas Mudki juhuseks. Ja noh, kõik teadsid, on selline esimees, kellel on roheline kaabu peas ja ta on väike esimees ja siis on veel liblikas. Et kes on teinud põhimehed, kes käivad neid sõdureid seal lantimas. Ja noh, esimehel kuidagi õnnestus endale ka VHS mängija saada, siis oli tema juures sellised porno vaatamise õhtud. Noh, kogu lugu kubiseb helistest grotesksed detailidest ja seal on noh, kui me mõtleme üks geiajaloole, siis me teame, et on selline müüt, eks ole, et noh, nagu Kreekas olid need vanemad mehed ja nooremad mehed seal kordub, et noh, et, et Joan ajaste esimees oli siis kuskil neljakümnendates ja tema sõber Kalev oli 50., kui nad selle 23 aastase noormehega seal süsteemi tegid ja see kõik on niivõrd detailne ja sealt võib-olla üks lugu, mis tuleb välja, ongi, et näed. Me räägime homofoobiast, et, et kes seal haigega Samafov VG. Et homofoobia on kästisena paranoiline nähtus, et, et meeletult kardetakse see, kui see oli hästi suur ebavõrdsus seisnebki selles, et need mehed olid Ast suure vaatlusel naised ei olnud nõukogude liidus, erinevalt Soomest naiste vahelised suhted ei olnud keelatud, sest et kui see oleks olnud defineeritud, siis oleks justkui nagu olemas, aga kui seda defineerib, et see seadus siis seda ei ole olemas. Aga et kõik mehed tegelikult olid vaatluse all ja sellega sellise hirmuga kindlasti kontrolliti ühiskonna seksuaalsest igasugust subjektsust. Mis Juhan Ojastega, mis tast sai? No 15 ikka sai, eks sai surma, et miks Jaanus Samma valinud sellise omamoodi ooperiformaadi, et ooper siis sellest, et seal on loos, kus on aaria aaria räägib siis ta ilmselt suremiseks on see noh, et ütleme ooperiformaadi peale siis viimane luga, et siin traagilises surmaharja ja sellel Marcraation teinud video. Kas see on see koht, kus siis esimehe tappis üks? No me ei tea, kes täpselt ei ole kindel, aga üldiselt linnajutud rääkisid seda, et see oli üks tema endine armuke, kes oli ühtlasi sõjaväelane, eestlasi, prostituut rääkis prostitutsioonis siis nõukogude liidus prostitutsiooni põhimõtteliselt ei olnud, see oli see, selline läänelik huvid vabameelne nähtus, mida noh, praegusel hetkel meil sellisena kindlasti teine. Nii et see, millega Jaanus Samma Veneetsia biennaalil tegeleb, on siis just sellised paralleelsed mikroajalood ja, ja erinevad jutustused, mida me tegelikult ei ole isegi nagu Eestist väga rääkinud, sest et kindlasti on väga selge arusaam nii-öelda sellistest heterosuhetes nõukogude ajal ja selle võimalustest ja samal ajal ka piirangutest ja üldse, kuidas täpselt see keha subjektsus oli käsitletud ja suhteliselt selliste traditsiooniliste soorollidega, aga rääkimata, on täielikult kõikvõimalikud erinevad grupid. Deviantseb praktikad. No isegi midagi, mis selle projekti võib-olla selline eestisisene potentsiaal oleksingi. Kuna Jaanus töötas lisaks filmitegija Varkaraadile, lets ka erinevad pärimusuurijatega ja ajaloolaste ka, et kui me mõtleme, seksuaalsus, ajalugu on ikkagi Eestis suhteliselt teadmata heteroseksuaalsed suhetes, et on tõesti raamat, kured läinud, kurjad ilmad, mis müüdi umbes ilmselt viie minutiga läbi nullindate alguses. Ja tegelikult on praegu hetk, kus võiks jälle korjata, et kui neid lugusid, et iga aasta kirjandusmuuseum annab välja, kuulutab välja avatud konkursi elulookonkursse. Et inimesed võiks ju tegelikult kirjutada oma seksuaalse ajalugusid, et nad ka transsoolised, et kui me mõtleme, et Lätis on kogutud intervjuud, kus on siis noh, et kas olidki juba nõukaajal olid transsoolised ja et noh, et see ei ole kunagi olnud siin võimatu, kuigi me ei tea neid lugusid üldse. Pannes nüüd selle, Eesti Nõukogude Eesti loo Veneetsia biennaali konteksti, et Mulle tundub, et siin ja seal on väga suur nii-öelda hiti potentsiaal, et sa juba mainisid seda šokimomenti, mis tuleb ühistest, väga avalikest või väga niimoodi teatraalselt ka võimendatud läbi mängitud stseenides selle näituse raames nii filmi kui siis erineva ruumiinstallatsiooni vahendusel. Aga kas tegemist on ka sellise nii-öelda tahtmisega yriteerida just läänemaailmale, kellega ta ikka veel erutab tegelikult see, et mis asi oli totalitaarne režiim, millised olid inimeste elud ja järjest enam nooline miljonile üksikinimese elu. Just sellised mikroajalood ja nüüd antakse kandikul kätte selline suhteliselt ikkagi väga kummaline lugu. No see oli ikka väga robustne nagu jah, et no mida oodatakse ka, et see ta Eesti endine liduma, aga kas Putin teid ka valitseb, et sellist lihtsustamist on päris palju? Sellesse lugu on niivõrd kummaline ja samal ajal kuidagi nii tavaline, et kui me võrdleme lääne okei ajalugu, sest selliseid lugusid on nagu iseenesest on veel lihtsalt esimehe lugu, on nonii, fiks Nonii ilukirjanduslik, et no väga vähe elusid on nii ilukirjanduslike pööretega. Aga no see aasta veel ees, sest ma arvan, et ei olnud eesmärk irriteerida. Eesmärk oli justkui rääkida sellest homoseksuaalse kogemusest ka mingil määral, et need videod on äärmiselt kohmakad. Ma küsisin ka Jaanuselt, et noh, et miks need kaks meest küll, et noh, seal on üks, üks video, siis, kus nad on justkui kohtu ees ja siis nad võtavad neid erinevaid poose, mida nad peavad kirjeldama ka kohtutoimikus võtavad neid seal laua peal ja ümber nagu veensud, uhke kohtulaud. Ääretult selline mõlemad näitlejad on hästi-hästi kanged ja mõtlesin, mis värk on, et miks, miks väitlejad katsuge olla. Aga siis Jaanus ütles, et, et aga, aga mõtlesin kontekstile, et see niikuinii ükskõik, mis sa teed mehena teise mehega, seksuaalsuhtes, seal üleastumine. Iga piir on nagu meeletu ületamine iseendaga hästi halb olla, et see enesesisene homofoob ja see ei ole väline, vaid see on inimeste, see tugevalt ja see ja see kangus ja ongi sellest tulenev. Mulle tundub, et selle loo teeb kummaliseks ja samal ajal ka võimsaks just selle informatsiooni rohkus, et on olemas sellised detailid ja just see, kuidas tolleaegne siis kohtusüsteem, et materjalid, millega on saadud töötada, et kui detailsed nad on ja tegelikult seal perverssus tuleb välja hoopis nende kaudu palju rohkem kui siis nende elude kaudu, mida nad üritasid kirjeldada või kaardistada või nagu nii-öelda süüdi mõista. Aga jah, et just seesama, et Ma arvan, selle projekti puhul on ka oluline, et kunstnik ei mõelnud midagi väga palju välja ise. Et see oligi see, see ongi kirjas seda palutigi teha ja niimoodi püütigi nendele läheneda. Minule tundub kõige kummastavam just see selline süsteemi nagu mõnes mõttes kuiv ja halastamatu kirjeldus. No mida kunstnik on teinud, ühesõnaga, on see, et ta pigem nagu tagasi tõmmanud seda ta nii-öelda välja toimetanud teatud lisadetaile, et see nagu kahju, võib-olla ka ja samas tuleb välja lõpuks, et näiteks esimees ei olnud mingisugune lõbus sell, et, et kui me mõtleme selle peale, noh, et et kui räägitakse õigustes tänapäeval, siis tekib see tunne, et geid võiksid olema kuidagi nagu erilised eeskujulikud kodanikud. Et tegelikult me peame aktsepteerima seda, et inimõigused kuuluvad ka ebameeldivatele inimestele. Ja see tuleb sealt näitusest nagu Ühe viimase mõttena välja. Et minu meelest see jänest huvitav hetk. Kui rääkida nüüd Veneetsia biennaali kontekstis laiemalt, et kas sa avaksid paari sõnaga selle aasta sellist suurt teemat, seal kuraatorinäituse teemat ja võib-olla ka mõned rahvuspaviljonid, mis siis peale Eesti silma jäi? Selle aasta suur teema oli olla Wolf yours ehk siis kõik maailma tulevikud või kõikide maailma tulevikus. Ehk siis õhurõhk oli vaesuse, allmaailmarasside mitmekesisuse ja sõja ajal hästi palju oli sõjateemalisi teoseid palju ja vaesust oli ka päris palju, narkootikume oli palju, nii et ma arvan, et see on selline. Nihilist FM unistas aga Eesti näitud, selles mõttes oli huvitav, et, et Orlaan, kes neid seal ja ma olin just sel hetkel ka seal. Ja ta ütles, et vot kui imelik, et see aasta ei olegi rohkem homoseksuaalsust käsitlevat kunsti sele, neid seal. Kuigi räägitakse. Hästi, sotsiaalne näitus oli, et seal pea põhinäitusel on näiteks üks areen, kus sa kogu aeg performans, et seal on tööliste laule, esitatakse džäss, ei, ajaloost räägitakse see mustade ajalugu, see meie tänapäeva nagu olevik. Ja seal loetakse Karl Marxi Kapitali siis niimoodi osade kaupa poole tunni kaupa ette. Et seepeale it's oli, oli väga liigutav, tuttav ja tõeliselt mõtlemapanev. Mäletan eelmine kaks tagasi ka või teemaks oli entsüklopeediline palee siis noh, juba see pealkiri oli minu arust täiesti väljakannatamatu. Aga ta oli kuidagi selline Esscapistlik ja täiesti noh, sotsiaalsed ambitsioonid. Seekord on ikkagi. Autor on püüdnud täiesti valida kunstnikke, kellel on sotsiaalpoliitiline dimensioon nende loomingus ja oli juba juttu sellest, et näete, et tal on rohkem mustanahalisi kunstnikke kui kunagi varem, et et ma ei oska öelda, et kas, kas see on nüüd nagu väga näha, et kindlasti on rohkem näha, aga mäletan, et eelmisel aastal Maifestabennoil Kaspergeenigi näitus oli väga tugevalt selgelt näha, kuidas naiste meeste tasakaal, et nüüd nagu sellist rasside tasakaalu nii selgelt ma ei oleks täheldanud. Kõige huvitavamad teosed, mis seal olid, olid tegelikult Arsenaales hoovis, ta oli läinud aeda ja aias vabas õhus kunsti. Ta oli ääretult tore selles mõttes, et mõtled A siis nagu lunapark. Aga tal olid seal sellised nagu haid mustades vanades sellistes relva aitades mingid imelikud kaadrid politseitunni ajasid videol. Eks kogu Fusco liigse Kuuba teemaline film ja Maria Aifhornile oli mingisugune imelik kuueminutine klipp väest noorest tüdrukust pesus, kes loeb filosoofiat ja ja siis oli Muniral sallil, oli väga selline eriline installatsioon, kus ta oli pannud kõrvuti mõtteliselt suurega kavala pudeli väikese Coca-Cola pudeli mere äärde liiva sisse ja, ja ta suits selle kaudu rääkida ja väga erinevaid ajalugusid. Ja Saara, see, kes leemiastus Ameerika paviljoni kunstnik oli seekord teinud, noh, ma arvan ikka 1000 korda parema installatsiooni, sellise nagu saladuste aia, kus sa pead ise käima ja otsima sellist teine kaelisustes kuidagi kogu selle poliitilisuse juures omas käest poliitilist potentsiaali, et ta oli tõesti mõtlemapanev. Olemata seda näitus nüüd näinud, tekib mul seda kirjeldust kuulates küsimus, et kas see natuke tüütuks ei lähe, kui sulle pidevalt selle mastaapse kuraatorinäituse raames tehakse selgeks, et see maailmade tulevik on siiski suhteliselt tume ja suhteliselt selline ja nagu ikka viitena nihilistlik, et kas seal on seal mingi erinevate tõlgenduste võimalus või ta oli pigem sellise programmilise sõnumiga? Ma arvan, et see isegi programmilise sõnumi küsimus on aga tõlgenduse küsimus, et võib võtta muidugi ta nüüd siin tuleb kuraator mulle õpetama, kuidas tegelikult elu käib, aga ei, minu meelest seal oli täitsa ruumi igale asjale ka teil selline situatsioon, et läits algas arsenali sellest suur see oli kõik, aga, ja kõik oli natuke liiga. Ei, see oli, aga Charliinis näiteks on teine osa sellest näitest oli natuke selline tunne, et hooned, kuraator on siin nii tähtis ja ta on käinud maailmas ringi, rännanud nagu kõik kuraatorinudki rändavad, leidnud mõned, aga tugevad teosed panevad selle seina. Et pool näitust oli ikkagi nagu nõrgem. Aga, aga ei, ikka oli selles mõttes väga professionaalselt kokku pandajate tekitas pigem uudishimu, et mis siin maailmas saab, mis ma saan teha, kes ma olen, kus ma üldse elan, et mul mingi naha väär mingist soost kuskilt pärit Hans haakeli teinud uue küsitluse nagu ta oli kunagi varemgi teinud küsitlusi. Küsitlus küsis, et kas arvad, et kasvõi päritolu on nagu sinu karjäärile või see pigem nagu positiivne või negatiivne mõju ülejäänud 20 küsimusega, mis avaldasid, arvan, et Ida-Euroopast olla naine on nagu pigem positiivne. Nii, ja nüüd võtan Ida-Euroopa naise ja läheme New Yorki toimus friisi kunstimess, kus siis Eestit esindas tehnikova Kasela galerii koos nii Kris Lemsalu enda kui tema teostega. Et kõigepealt ekse tutvustad natuke seda messi muljet kui sellist, et kas sa oled nii suurel kunstimessil varem käinud ja kuidas sulle see friis tundus? Pisikeste hulgas varem oleme käinud Londoni friisil ja nüüd ma käisin hiljuti Pariisi messil ja siis ma käisin hiljuti veel Brüsseli kunstimessil ja tavaliselt mesi seedenagu, väike, vähe ruumi, suhteliselt, kõik on sellised hästi tähtsad, asemessiga paha ja siis on kuskil mingisugused sellised non-profit, galeriid, kaanesti, moodne, et seal nagu üks peatükk suure kunstimessil non-profit, galeriid, mis siis müüvad ennast ikkagi kallid endaga, aga nad justkui ei siis ei ole nii kommertsile kommertslik, mis oli vist aga küsitav, väärt ühesõnaga, et neid vaadatakse nagu paremini poosjaste palju. Aga vot nüüd ameeriklasel oli kuidagi niimoodi, et ruumi oli palju. Viimne kui üks kunstibox oli parem kui ütleme Ta keskmine Tallinna väikse galeriinäitus, kuidas meie kõrge tase oli? Ma arvan, et Londonis on ka hästi kõrge tase, aga friisi tase oli veel kõrgem, hästi-hästi palju, väga head kunsti oli seal, vahel tekitab sellist apaatiat ja täielikku inspiratsiooni kadumist, et issand jumal, nii palju häid tegijaid ja miks ma üldse olemas olen. Aga ei, seal oli täiesti vapustav. Nii hea tase ja igast abstraktset saastan ka, kuigi on seal kõrval on väga head abstraktset kunstipoliitilisi teoseid, loomulikult on palju vähem. Aga ei saa öelda, et neid ei ole, kuidas Eesti poks tundus tihti boksoli vägesini kõrval, nii et kui me mõtleme, kuidas see juhtus, et Eesti jõudis nagu New York Timesi ja Forbesi ja ma ei tea, kuu business Insaiderisse koputasid seina peale, et põhimõtteliselt väljaga kõrvuti, aga loomulikult see oli ka hea töö, et ma Kristjan teinud nagu pikemat aega väga head tööd juba erinevatel messidel ja näitustel enam saada, Austrias ongi ainult Chrysler näitskavad. Ja tema kõrval oli see box, mis võitis siis selle kunstniku amino. Ja ta oli sises avatud uute kunstnike saalis ja ja ma arvan, et see oligi väga efektne, et kunstnik on päriselt seal sees ja sellised kaunid küüned tulevad sest veel kaunimast kilpkonnakujust välja, need munarestid nägid seal välja nagu Volstridi kõrghooned ja siis seal keskel anneks kilpkonn ja siis ongi võimalik seda hästi erinevad, eks ole interpreteerida, et oo, selline selline poliitiline žest, et kilpkonn kui maailmakandja, või kui, siis ma ei tea Hiina ja siis samal ajal sinu Volstriti mingid munarestid ja kes need munad on? Kas need on poolkõvad, munad, tugevad munad eTwata munad, et, et seal on sellist tõlgendusvabadust ja tõlgendusvabadus aitab siis ma arvan seda hästi ka müüa, et see muutub väga atraktiivseks, sa võid, sa lihtsalt ilusad asjad lähevad ja siis seda kõike halva sõnadega. Kui ma ütlen kuulajale, kellel võib-olla kohe pildid ei hakanud peas jooksma, siis abiks, et kui väga lihtsalt prostal seda asja kirjeldada, siis ma saan aru, et tegemist oli keraamika tehnikas valmistatud hiiglasliku kilpkonnakilbiga, mille sees oli kunstnik, kellest oli näha erinevaid, siis jäsemeid. Jah, tõesti ikkagi vesivoodile installi seal all ja kuulas muusikat. Kõlab hästi, mis sa arvad, mis Kris Lemsaluga nüüd peale friisil, mis on kahtlemata maailma kõige üks umbes nagu Veneetsia biennaal ikkagi just New Yorgi friis, et mis sa arvad, mis temaga juhtub, mis juhtub täieliku Kasale galeriiga, kas on, saba on ukse taga juba tegelikult me ei tea seda. Spekuleerime. Ma ei ole selle peale mõelnud, ma ei ole selles mõttes selle kunstituru osas üldse ekspertiisi kuidagi omandanud, et ma arvan, et olge Temniga lihtsalt on teinud juba mitu aastat äärmiselt head tööd. Ma arvan, et ta on mingil määral saanud selle eest ka Eestis tähelepanu, ta tõesti on väga põhjalik olnud, et ma näen, kuidas ta käib erinevate riikide messidel ja igasugused eristele kogu aeg suhtleb ja no tõesti päris hästi juba nagu pildile endile jõudnud, kõik teavad teda. Ta esindab ikkagi väga kindlaid kunstnikke ka, et ta teab, mis on moes ja ta teab, mis huvitab inimesi kõikide tema kunstnike puhulgi ütleb on sellist teatavat sotsiaalse teravuse potentsiaali, aga seda ei pea üldse realiseerima. Et, et see võib-olla ongi selline kaasaegse messikunsti puhul, millel on potentsiaali jõuda ka kaasaegse sellise sotsiaalse kapitali poed, et ta on selle äärel väga hästi toimetanud ja ma arvan, krissil on läinud siiamaani juba mitu aastat, hästi, läheb ainult paremaks. Ja kui nüüd siia saate lõppu saaks ka veel ühe sellise New Yorgi muljetavaldava oma näitusekogemuse. Siis ma oleks väga rahul sinu reisimuljetega. No olime kõik, oli väga äge, et mulle meeldis see gerilja keelsil oli 30-sse. Kas ma nimetaks seda niimoodi ja seal on siis need plakatid läbi 30 aasta, eks ole, mis ütlevad, et noh, mis on meeste-naiste suhted erinevates muuseumites ja põhimõttelisi me teame seda, et Ameerika muuseumites mehi on palju rohkem kui naisi ja hoolivad sellest, et griliaga vägana tähendab rahvusvaheliselt siis olukord ei parane ja muidugi panin plakat on see, et Euroopas on asjad veel halvemad ja siis kuna avatud uuesti, siis võitmi uus kollektsioon, kus on kureeritud Ameerika kunstiajalugu pärast teist maailmasõda, peamiselt seal oli sooline võrdsus ja see oli see super tore man rei kõrval senitundmatu naisfotograaf kellest enne ei tea mitte midagi, aga ta teos on seal olemas ja see toimib kõik väga-väga hea teosest. Suurepärane ja kõik on hästi, aga sellel samal ajal ka see sugude võrdsuse. No kaua me vaatame neid miljoneid. Picasso teoseid aitab, on hoopis huvitavad naised ja see, see oli hästi positiivne kogemus. Super sellise optimistliku noodiga ongi hea see reisi mulje, et te saate kokku tõmmata. Kunstiministeeriumis oli külas kaasaegse kunsti Eesti keskuse kuraator ja kunstiteadlane Rebeka Põldsam. Saatejuht oli Mari Mürk.