Las. Ma ütlen alustuseks seda, et selle saate nimi on hiirelõks. Mida te sellest sõnast arvate või missuguseid seoseid tekitab? Loomakaitsjatele see viis ilmselt ei meeldiks. Ma ei oska öelda, kuidas selline lõks, mis hiire kinni püüab ja siis pärast saab õue viia. Siis see on jah, kuidagi selline tänapäevane moodus pisinevilistest lahti saamiseks. Jah, ma kardan, et selle saatega tahetakse miskisugust vandenõu paljastada, siis juhul kui otseselt pisinäriliste taheti püüda. Ei, mul tuli kohe esimene asi, tuli meelde. Johani soola. Hamletit, jah, mul tuli Juhanson. Kus ta üksi mängib ära kogu selle stseeni Te kuulete, portreesaadet, hiire läks. Täna on saatepeaosalisi kaks. Tiina Tauraite ja Erki Laur mõlema sünniaastaks 1970. Mõlemad lõpetasid lavakunstikateedri 18. lennu 1998. aastal ning on sellest ajast Von Krahli teatri näitlejad. Äsjane märksõna Juhani soolo oli viide Juhan Ulfsaki monolavastusele Hamletit sest Von Krahli teatris on parajasti nii-öelda väike lavastuste hooaeg. Aga sellest hiljem meenutagem, et 18. lennu diplomilavastuseks olid Betti Alveri, Priit Pedajase lugu valgest varesest. Madis Kõivu, Priit Pedajase küüni täitmine. Muusikal, minu veetlev leedi. Nimetan ka valiku Von Krahli teatrilavastusi, kus Tiina Tauraite ning Erki Laur on üheksa aasta vältel mänginud libahunt kodanikud, tavalised inimesed. Inimesed saunalaval, trankvilisaatorid, trüng, Connecting, Piipol, kraal, piraadid, mõned teravad polaroidid, nõu mordiers, hot luikede järv. Lumistiil ehk mis on maailma nimi? Eesti ballaadid. Ainult võltsid, jäävad ellu. Emajäneseaasta. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Jutuajamine on salvestatud 20. novembril 2006. aastal. Palusin hakatuseks, et Erki Laur ja Tiina Tauraite meenutaksid oma esimesi teatrielamusi kui teatrisse jõudmise tee algust. Mina ei mäleta teatrilavalt mingit suurt elamust, noh, ma mõtlen oma lapsepõlvest küll, aga telelavastusi üks ere asi on kindlasti kontrabass, mida tegi üks küla monolavastusena teles, see jäi kuidagi küll meelde. Masti võimas tundus, et üks mees täitis, võis olla üks poolteist tundi, siis muidugi see, et näitlejaks hakata, see tuli minul konkreetselt lihtsalt keskkooli alguses. Ma varem ei, ei mõelnud ja unistanud sellest olid hoopis teised plaanid. Aga kui see teadmine üks päev nagu kohale saabus, siis tuli lihtsalt mõttetööd kallal. Et ennast nagunii kaugele viia, et nagu lavakasse sisse astuks. Aga miks ta saabus kohe ära, kas see on niisugune tüüpiline koolitüdruku unelm või oli seal midagi konkreetset? Seal? Seal oli? Kuidas ma ütlen, see oli konkreetne selles suhtes, et tundsin lihtsalt nii füüsiliselt seda, kuidas miski tuleb hästi välja ja see rahuldus sellest, et miski tuleb mon nii hästi välja, et mul on peale seda hea olla. Eks seal sai käidud siis selle näiteringiga mõnel festivalil ja mis kool see siis oli, see oli tollane neljas keskkool ja kool, millel tegelikult oli väga pikk ajalugu. ERKI teatrisse jõudmise lugu. Esimene akt, mida näitleja lava peal tegi ja mis mulle meelde jäi, kolme nelja viie aastaselt oli see Tõnu Raadik, tegi Kaja kinos, vist oli mingi nukulavastus, tõi viiuliga mingi käesti nagu uks läheks lahti, siis see oli selline esimene teatrikogemus, loodi mingi illusioon teatraalsete vahenditega ja näitlejaks on üsna keeruline lugu. Vähemalt minu enda jaoks, et näiteks ma otsustasin jääda või saada alles siis, kui ma olin Von Krahli Teatris ära teinud lavastuse piraadid. See oli selline, üsna võiks osaleda hiljutine vist otsus ikkagi kõikidest nendest kunstialadest valida sele. Aga see teatrikoolimineku otsus, see oli siis juhustikum vä? Võib öelda juhuslik küll mul oli selline tunne, et ma saan lavakasse sisse või või et ma aiman, kuidas lavakasse sisse saada. Aimsusest vist läks üheksa, aga noh, sellest ainult ei piisa, et sellest julgusest prauhti sinna. Nüüd see teadmine, et kas ma nüüd tõesti sellega hakkangi kogu ülejäänud elu tegelema või kas sellest saab minu selline peamine eneseväljendusvahendid, need kahtlused kooliga ainult süvenesid. Süvenesid ilmselt kõigil meil, see on tegelikult kool, mille lõpetades tunnet füüsiliselt, et sa tead sellest teatrist, mida sa justkui peaksid kohe tegema, hakkame oluliselt vähem kui siis, kui sa sisse astusid. See kool, mis teeb tümaks No mitte see, et sa tead sellest vähem, vaid et pigem just vastupidi. Nüüd sa oled seda näinud, et kas sa üldse tahad seal ikkagi sellega tegeleda. Keda te ise oma õpetajateks peate selle sõna kõige avaramas mõttes täiesti kujundajataks või? Või on see oluline, et nad oleksid olemas? Ikka kirjandust, see on see, kus sa loe, teise mõtted. Ma nagu eriti ei usu sellesse sellesse õppimine, õpet, tamine, tanda, mis et et ma usun rohkem sellisesse ees kujudesse, keegi on teinud midagi, mille mõte on niivõrd suur ja järgimis väärt. Ja raamat on lihtsalt selline asi, et raamatu sa ise otsid üles siis kui sa tahad midagi väga teada saada, et see on nagu see kõige õigem hetk millegi õppimiseks. Sulle võib ilmuda, et mingi väga huvitav inimene ja rääkida sulle tund aega väga huvitavatel teemadel ja väga õpetlikku juttu, aga kui see kleebisuse külge, et siis siis ei ole ju, ei ole inimene ka, ei ole ka õpetaja selles süüdi. Aga jah, et need hetked on alati palju fataalsemast, kui sa ise tahad midagi väga teada saada ja otsid selle teadmise ülesse. Ma leian, et Anu lamp oli küll nagu õige inimene ja mina õppisin onu lampilt koolis väga palju ja ma saangi Anu lampi pidada oma kooliperioodi kõige suuremaks õpetajaks just eeskujuks, kohal. Kas teie olete tundnud selle teatris oleku aja jooksul? Teater võib olla lõks kuidagi siis selle sõna niisuguses kehvemas tähenduses? Sest kui see nii oleks, siis lihtsalt teatud, ma arvan ka, ma arvan, et meie teater üldse on üles ehitatud kohe niimoodi, nagu kogu see algne idee ongi. Teatriks iseeneses või vajaduseks teha lihtsalt teatri teatri pärast, siis see on lõks ja siis sellest hetkest tegeletakse mingisuguse muu asjaga. Praegu Von Krahli teatri sinusse nalja teete, noh, me ei olegi muu muus teatris olnud, kooliajal olime Draamateatris. Siis avastus ikkagi seal koolilõpused, Von Krahli teater teeb oma trupi ja sinna näitlejaid vaja, see oli, kuidagiviisi võiks lausa öelda mingi tagasitulek või selline ammu maha maetud unistuse täitumine, see oli kuidagi selline hästi. Pilved läksid laiali ja üks valguskiir paistis pähe. Ja mind lihtsalt erutus tohutult see mõte, et üks teater teeb endale professionaalse trupi ja mina olen selle alguse juures minu teha on, et ka selle teatri nägu või see tundus mulle. Kuivõrd see on kõik niisugune üks teekond selles teatris läbi erinevate lavastuste või, või kuivõrd nad teie jaoks eristuvad, et kas võib öelda, et enda jaoks on mõni Lemmikroll selles ajas või või lemmiktöö või kui tähtis on see, et see kõik oleks nagu üks kulgemine. No üks ta kindlasti ei ole pigem just vastupidi, on, on ju proovitud igasuguseid just võimalikult erinevaid väliseid ja sisulisi vorme või võiviise. Parimatel juhtudel on nii, et peale igat esikat mõtlen ma teisiti. Ma ka suhtun teatrisse teisiti. Iga lavastus, mis välja on tulnud, on tohutult kogemusterikas. Eks see tükkide valik saab alguse tegelikult näitlejatest. Näiteks kuidas tuli Christian Smith Von Krahli Teatris? Johan nägi Kristjani tüki, ütles, et me peame ka kindlasti nägema, läksime Soome, vaatasime ja siis, tõsi küll, sellest läks veel ja mitu aastat mööda, kui Kristjani esimene hetk oli, et tal oli vaba meiega teha jänese aastat, aga sellest ajast peale. Me jäime suhtlema ja käisime üksteise tükke vaatamas ja niimoodi on paljude teiste lavastuste lavastajat teatristiilide kõige muuga ka. Et see algatus või, või IMO tuleb meie poolt. Aga kui peaks nimetama, et kas teil on mõni oma eriline lemmik, mõni roll, mõni lavastusmaid või ongi nii, et see, mis käsil ja viimane seal sellel hetkel see parim. No Erki tegelikult rääkis ka juba sellest piraatide loost, see oli selles suhtes troopiline, teraapiline ja murranguline. Ma sõnastaksin selle nii, et taitis sellest koolist nagu üle saada, et ta aitas üle saada sellisest, tead terror, teater taagast. Lühidalt öeldes ka teater võib olla. Ka paelus kõige rohkem see kaasaegsus, selle juures. Sain lahti kuidagi sellisest jutumärkides teatri mõtlemisest või sellises nagu külmunud tähenduses. Et ühtegi tükki eraldi ei saa sellest kaheksast aastast välja tuua. Ei tahaks küll eelistada jänese aastat trankilisaatorid üle või vastupidi tavalisi inimesi inimestele, saunalaval, iga tükk, mis on sündinud, on ikkagi omas ajas see ainuõige, see, mida me tahame teha või tahtsime teha sel hetkel kõige rohkem ja siit ei saa niiviisi välja tõsta neid. Nii et selles mõttes niisugune rutiini teater või, või vastumeelne tegemine see on Von Krahlis siis täiesti välistatud. Saan ma nii aru, et see, millega näitlejal endal nagu südames asja ei ole, et seda lihtsalt ei võeta, seal teha ei võeta. Kui ma enne küsisin seda üks asi ajada, et kui ma sõnastaks selle küsimuse nii, et kas näitlejal on peaks olema oma teema läbi kõigi erinevate lavastust, et kuidas te seda tunnetate ei tahaks seda tunnetada, niimodi. Näitleja ärkvel olema sel hetkel, kui ta, kui ta selle tüki ette võtab, siis ta juba sel hetkel võib väga ärkvel olema. Miks seda tükki tehakse? Miks mina, Tiina Tauraite aastal 2006 kunstnikuna pean tegema selle tüki, mis häda mul on seda tükki teha. Mul peab mingi häda olema, mul peab mingisugune asi olema öelda sellega. Juba eelmist tüki tehes hakkab vaikselt kooruma nagu see, milline peaks olema see järgmine tükk, et kuhu me oleme jõudnud ja kuidas me sellest punktist edasi läheme. See ei ole päris nii, et ühel heal päeval tuleme kokku, istume taburetide peale maha ja mõtlen, et mis võiks meie järgmine tükk oled seal juba ammu õhus ja neid mitte ainult üks tükk ei ole õhus hoidvaid neid tükke ja inimesi, kellega tahaks koos teha ja meil on väga palju ja tegelikult ka juba konkreetseid plaane, eks ole. Sa ei pea üldse tükk olemas, ei pea üldse teater, oleme siin vahepeal kino teinud või see võib olla ka osalemine poliitilise teatrikonverentsil või performans või mõni installatsioon kuskil mujal, et noh, ta ei ole kindlasti tingimata teatritükina vajalik vormistada. Et see on lihtsalt kunstiakt. Üks helinäide kunstiaktist Erki Lauri osalusest Kevin Briersi teoses mees kaardimängutoas mille esindajateks olid Von Krahli teatri näitlejad ja nüüd ansambli keelpillikvartett lavastaja Peeter Jalakas. Helisalvestatud Rotermanni soolalaos 2003. aastal. Tere õhtust. Taas kord nagu igal õhtul samal ajal esmaspäevast reedeni toome teieni kaardimängutoa. Täna näitame me teile, kuidas Pakist kolm kaarti välja sorteerida. Süsteem, mida me kasutame, sobib igale mängule, milles kaardid jagatakse välja ükshaaval nagu pokkeris ja paljudes teistes. Enne alustamist väikene hoiatus. Tänane kava tuleb hästi aeglane. Kui räägime joogist, kaartide segamisel, kaardist, mis ulatub väheke Vähem kui veerand tolli ülejäänud pakist välja siis piisab, kui peate meeles, et In jooge. On kaart, mis ulatub välja üle teie väikese sõrme. On kaart, mis ulatub üle nimetissõrme Otsustage nüüd, kui palju on lauas mängijaid. Tavaliselt on neid neli või kolm, kui soovite. Ja pidage meeles, kui ta niimoodi kaarte segate ja sorteerite peate seda tegema ilma pakile tilku heitmata. Nüüd nagu igal õhtul, võtke kõigepealt back. Segage, samal ajal, kui ta paki pealt kolm kaarti järjekorda seate. Tõstke umbes pool pakki alt üles. Seadke pealmine kaart sisetorni. Jätke vahele kaks kaarti vähem kui mängijate kahekordne arv. Jätke vahele autšoviskaar. Ja segage ära pakk, mis jääb sellest ülespoole. Tõstke allpool autsioloogi et jäta sisse vahejoogi all. Nüüd jätke vahel üks kaart vähem, kui on kokku mängijaid. Siis pillake vasaku käega ühes pakis lauale kaardid, mis ulatuvad vahekohani. Kentšovi kohal veel üks vahele. Ja lugedes seda nüüd mõttes number üheks jätke vahele nii palju kaarte, kuni neid on üks vähem kui mängijate kahekordne arv. Jätke autsioonis üks vahele ja segage pealmised, kaardid. Tõstke joogist allpool. Ja pange pealmine kak lauale. Tõstke out joogist allpool. Jätke vahele üks kaart vähem, kui on mängijaid. Ja pange ülejäänud kaardid paki peale. Tulemuseks on et kolm järjekorda seatud kaarti lähevad sellele kes jagab kolmes esimeses ringis. Põhipõhjus, miks ma palusin Tiina Tauraite ja Erki Lauril tulla hiirelõksu kahekesi koos? On 31. oktoobril 2006 Von Krahli teatris esietendunud tantsulavastus Erki ja Tiina autorid Mart Kangro, Tiina Tauraite ja Erki Laur. See kuulub teatri sooloprojektide ritta nagu ka Von Krahli eelmised uuslavastused. Juhan Ulfsaki monotükk Hamletit ja Taavi Eelmaa lavastatud Faust. Erki ja Tiina on kaheinimeselavastus sõna süvatähenduses. Tantsulises joonises on peamine võte sünkroonis liikumine. Absoluutne partneri tunnetamine kahe inimese, mehe ja naise üheks sulamise efekt ja seejuures koosolemise saladuse püsimine. Liigutustes nende kordamises ja varieerimises peitub naeratav keerukus. Ses lavatunnis on olemise õhulist, rahuliikumise pinget ja vaatajale interpreteerimisvabadust. Finaalis ilmub mõnusas koduvideos kolmas tegelane oma isikupäraste liigutustega. See väike maailmaavastaja on Tiina ja Erki laps Laurits Laur, sünniaastaks temal 2004. Aga kui siis on sündinud nood Von Krahli teatri soololavastused ning mismoodi ja miks sai valik? Kaheksa aastat koos tegemist on. Keegi eesti ilusti kuskil sõnastas Peeter võib-olla ise selle Peeter Jalakas siis, et see on olnud selline ühtne bändi tegemine kaheksa aastat järjest ja see tuli kuidagi hästi loomulikult. Et mis meist, igaüks ise nagu tahab teha üksinda. Ja mis see siis konkreetselt oleks? Ma kirjeldasin ka ennem seda kuidagi, need ideed on juba ammu enne seda, kui teostatud saavad, on kuskil õhus samamoodi ka meie oleme mõelnud juba jumal teab äkki luikede järvest äkki veel varemgi alates kuskil 2002 vist, või niimoodi, et oleks tore äkki teha ühe dueti. Noh, me oleme kogu aeg Tiinaga kahekesi mõelnud sellest duetist, kui jah, et see on duett, tantsulavastus ega tegelikult Juhani Hamlet on Hamletit, Hamletit on välja kasvanud kokkusaamistest lihtsalt koos olemistest. Sasha Pedalviga, Taavi Faust samamoodi. On see idee on olnud kuidagi juba üsna ammu, et Rein Bakija solisson on tahtnud seda Fausti juba teha. Kuidas see nüüd kõik järsku nüüd eelmise hooaja lõpus vormistus, see on, ongi mingisugune lihtsalt kõik kuulikesed veeresid paike. Meil oli hästi tähtis see, et lavastaja, koreograaf ja kaasvõitleja oleks Mart Kangro. Sellepärast et Mart Kangro näidanud oma töödega on näidanud oma töödega midagi taolist, mida mida ise väga-väga tahaks ära proovida ja mis tundub selline teater või selline kunst, mis, mis on õige. Meil CD ja lähtekoht on meile olnud alati väga sümpaatne, väga erutav. Töö selle tükiga oli täielikult töö siis liigutustega ja ideetasandil me saime nagu üsna ruttu aru, et me mõistame teineteist päris hästi ja oleme kuskil aru saanud kõik kolmekesti ühtemoodi sellest tükist, mis me sellega öelda tahab. Ja selles suhtes oli see lihtne. Ideed olid ühed, et oli vaja lihtsalt leida Tallinna vorm, sellele on seda olnud keeruline saavutada liigute sünkroonis, ühes rütmis ilma et oleks seal seda muusikat, mis teile takt ette ütleb. See on nüüd see tavaline see lapsel, et isa läheb tööle, muudkui aga läheb tööle, hakkad ärrituma nagu klaverimängija peab harjutama, nii, nii tuleb ka seda sünkrooni harjutada. Et ega seal muud imet ei ole. Ma ise arvan, et võib-olla see väike ime selle juures on see, et miks selle tüki nimiga on Erki ja Tiina on see, et keegi ei saa meilt ära võtta seda koosoldud aega, mis paratamatult, et sellele tükile selle täpsuse kraadi veel juurde annab. See lihtsalt on nii. Võib-olla tõesti sellisel kujul seda tükki ei kujutaks ette kahe võhivõõra inimesega, ta on ikkagi tekki mõte ja siis kokku selle tüki kogu mõte. Idee on ikka sellest, et inimesed, kes on 12 aastat koos elanud, et ainult nende vahel või ütleme siis, et selle põhjal teha liikumine. No kui oluline selles idees siis seesama, mis enne ütlesid, et lapsele isa läheb tööle, et kui oluline oli see tegelane Laurits nimi, kes on näha seal ekraani peal Täpselt nii oluline ta ongi, et ta on ka tükis. See on täpselt samamoodi nagu kõik muudki asjad, lihtsalt üks osa sellest 12-st aastast. Või meist kahest. Sest kui teda seal näidati, siis kuidagi mingid liigutused hakkasid kuidagi teistmoodi kõnelema, mulle tundus, et kas te kuidagi ka selle lapse liikumise pealt olete šnitti võtnud, selles lavastuses ei ole. Ma ise väga loodan, et meie tükk pani sind rohkem mõtlema üleüldse liigutusele ja liigutustele ja mida need liigutused sinus tekitavad või mis mõtteid need sul tekitavad, et see on nüüd puhas, sinu mõte seal peas tekkinud meie tüki peale. Ideaalvormis, ma kujutan ette, et sellise kontseptuaalse kunsti peale tekib igalühel oma mõtte igalühel oma arusaamine sellest Raadioteatrirollidega on sedakorda nõnda, et Erki Lauril neid seni ei olegi. Tiina Tauraite on mänginud kahes kuuldemängus, kuulame katkendeid. 2002, August Gailiti Ekke Moor roll tundratüdruk. Lassi režissöör Tamur Tohver, Ekke Moor, Rain Simmul ja 1999 Wolfgang Baueri triim, Choki roll Maria Moswitzer. Režissöör Ain Prosa dream Choki Kaido Veermäe. Mida sa kardad? Kas sa lükkad põlglikult tagasi kausi, mis on täis toitu ning mis ulatatakse sulle heast südamest? Kas sa oled hall, mis hävitab kevade esimesed pungad? Miks sa oled oma elu piiranud okastraadiga kitsasse ringi, et lämbud ise lämbub, su armsam? Armastus pole sahkerdaja omand, mille ta peidab oma laekas, laenab kõrgete protsentide eest. Armastus on eluande elu jätkav, ta on nagu allikas, mida liigkasuvõtja ei sulelukuga. Kõik, kes tulevad lõunast, on täis kahtluste, ebausku mõistuse, tee genereerinud kaineks ja süda külmaks. Nad ei näe enam ei kuule. Nad kompavad käsikaudu igal sammul komistades. Tõuse ja asume teele küll. Selles ja asume teele. Ütles, et tulen üksik, eksinud isa uudse isa uudse, ütles lassi. Võta kott ja rutta. Üks mees tuli laevalt ning eksis tundrusse. Ta magab vaevakaskede okstel, viska oksad temalt eemale ja tooda meie juurde. Kaks. Üks. Hallo, kellega ma räägin? Siin räägib Mariemustutseb, transpordis, Stayamates. Kas ma tohiksin kõigepealt midagi saate kohta öelda ja olge lahke. Minu nimi on maria moskitzer, elukoht Suitsberg, Stayermarkis, Google kasse kaks. Ma kuulasin teie saadet ja tahtsin öelda, et see meeldis mulle väga. Kena, see on siin meie kõigi püüdlus. Ma ei saanud küll kõikidest helistajatest päris hästi aru. Mõlemad unenäod olid minu jaoks liiga nii ka, kuidas seda nüüd öelda? Liiga fantastilised ja sellised need unenäod kipuvad olema ja võib-olla küll. Aga ma tahtsin öelda, et üks unenägu meeldis mulle eriliselt, kuna see tuli nii tuttav ette. See on unenägu, mida ma ise ka alati näinud olen. Ärge öelge tse müntšegist, ei, mitte see. Ma mõtlen seda unenägu, kus raadiodiktor ja disk, Chock Te mõtlete triimtšoki, jah, tema jah. Kuidas see naine punases alus kollases, kollane pesu ja kollale, kuidas ta äkitselt kollases aluspesust disc Choki juurde läks riistale viskit ja kuidas ta siis mehe ära võrgutas? See oli nagu ehtne unenägu, see polnud minu arvates kokku Luisatud, kuidas nad diivanid heitsid ja ja just, ja, ja see oli ilus unenägu, eks ole. Kuidas nad mõlemad algasid, selliseid asju näen mina ka alati unes. Ja kuidas siis telefon helises, ülemus oli toru otsas, kuna temal oli selle naisega ka midagi olnud. Kas teate? Teate, see on just nii, nagu minul mul on nimelt ka, kuidas nüüd öelda, ütleme, suhe intiimsuhe, nagu öeldakse oma ülemusega ja minu kallim on ka disk treemitšoki e minu kallimann desk, tšaki martiiniklubis kus martiini klubis poitzbergis sel liuvälja kõrval, see tähendab siinse tiigi ääres ja sellest näete, ta on jah, alati ühtemoodi. Ja siis helistab ülemus ja sõimab mind ja ma pean kähku jälle tööle minema. Ja siis ma ärkan üles, kena, kena, kena ometigi ükskord ka üks mõistlik unenägu, aga mina kannan punaseks. Pääsuguse täid huvitab. Minu ülemusele meeldib rohkem punane aluspesu, kuigi ta pole sugugi punane, ma mõtlen poliitiliselt mõistete. Mõistan, mõistan. Mõistan, preili Marie, maskid seal, jah, preili, kena on. Meie saateaeg hakkab lõpule lähenema, jõuame kuulata veel üht unenägijad. Kirjutasite minu aadressi üles, aga muidugi, kõik on meil lindi peal, Google kasse, kaks. Kolmas kord. Saate lõpuosas olen enamasti kõneks võtnud näitlejate hobid ja huvid ja oskused. Kahe peaosalise puhul üritasin üksiti küsida, mis on Erki Lauri ja Tiina Tauraite ühisosa nii eluhoiakutes kui tegevustes. Niimoodi mõelda, et. Suudame Erkiga kuidagi ühtemoodi elutervelt ja irooniliselt asjadesse suhtuda. Ja kunagi kujutan ette, et kui ma olen juba vana ja ma suudan samamoodi irooniliselt iseenda, just iseenda üle nalja heita siis on kõik korras ja kui me sinnamaani oleme nagu koos seda teinud, no siis on siis on väga hästi, tähendab siis võib rahulikult pillid kotti. Minu jaoks on ülitähtis see, et ma tegeleksin paljude muude asjadega ka tihti täiesti kardinaalselt, ütleme teist mõtlemist või, või teiste eesmärki saavutavat asjadega. Kui on seda kunst või teater või kunstiteater. Et praegusel hetkel, kui ma nüüd niimoodi mõtlen, siis ma võiksime ehkki igapäevast tööd leida näiteks veel kahel erialal. Ma ei teagi? Ei, ma mõtlen seda, et mul on väikelaevajuhi litsents ja. Ma oskan teha professionaalsel tasemel fotosid vajaduse korral. Aga noh, mõlemad on, eksju, nad ei ole ju sellepärast, et ma olen lihtsalt endale õppinud mingid ametid vaid lihtsalt see mulle meeldibki purjetada ja fotosid olen ma teen ma ka täitsa enda jaoks, aga lihtsalt kogu toidust saadavat energiat ei kulutama ainult teatri peale. See on väga tähtis ja õiglane. Tiina, kas sul on ka selliseid erialasid, millega annaks leiba teenida? Sellisel tasemel, kui Erki kindlasti mitte. Äkki ma olen võimeline õppima midagi veel? Sul on B-kategooria autojuhiload, sa võiksid ju tralisat Falgi kullerina töötada. Ja mulle meeldivad lapsed. Leiba teenida ei saa, aga ütleme siis nii, et mul on alati tundunud, et kui meestel on vaja järgmist sammu karjääriredelil üldistades karjääriredelil siis naisel ma olen ise seda tundnud, ei ole vaja karjääri teha, võib rahulikult koju jääda ja, ja kasvatada hoopis last. Mina tunnen, et see on meil kõige võimsam ja, ja olulisem eneseväljendus, siniilmus. Kuidas te ennast selles talve alguse pimeduses tunnete, november, detsember? No eks ta raske üle, kui juba nädalate pikku ei ole päikest näinud, aga tegelikult on ikkagi kõik omal kohal, et ma ei kujuta ette, et ma peaksin elama kas kahe aasta ajaga maal või ühe aasta ajaga maale. Eluaeg olen ma linnas elanud paneelmaja neljandal korrusel, seal on küll jah, kaks aastaaega, pime aastaaeg, valge aastaaeg ja pimedal aastaajal on see kollane, on see hõõglambi valgus on seal köögis ja tänaval, eks nüüd need lemmik aastaajad on tegelikult elukoha vahetusega hoopis kõik need poola ja veerand aastaajad ehk siis kuidas vananaistesuvi läheb üle sügiseks. Kuidas sügis läheb üle selliseks eeltalveks, mis praegu on, see viib paratamatult rohkem õues, et, et see on nagu väga nauditav ja väga põnev ja võiks öelda, et meteoroloogia minu suur kirg. Et lihtsalt jälgida, kuidas ilm muutub, see on tohutult põnev. See on väga meeldima, ei kujuta enam ette, nii et et seda võimalust ei oleks. Ma arvan, et see on juba vajalik. See on hädavajalik eluks parameeter. Meeldivad kõik aastaajad ja eriti need, mis on selliste põhiaastaaegade vahelised aastaajad, sellised väikesed aastaaegade nüanssid. Nii et see paneelmajast välja pääsemine on olnud oluline Elu ärge räägitagu ees linnastumisest mida tahes. Minu kasutada on argumendid, mida ta juba naljalt ümber ei lükka. On teil kas ühiselt või eraldi mingisugune lendlause või, või kreedo või tsitaat, mis edasi aitab. Peaasi, et meie vanaduses oleksime sama normaalsed, käisid meie vanaduses, samasugused? Ei oleks või oleks? Juhan Ulfsak ütles kunagi, et selle sama asjaga. Et kui tuli arutlusele selline asi, et kuidas vananeda väärikalt kuidas sellest aru saada, et minuga on juba kõik halvasti, siis ta ütles, et selleks on lihtne kontrollmeetodit. Kui sul on mõni teema, mille üle sa enam nalja teha ei saa, noh, mille üle sa ütled, et kuskilt lähevad mingisugused piirid ka sisemisi käes, et siis peaks pöörduma arstide ja, ja muude ametiisikute poole. Seda püüame meelespidada. Püüame kogu aeg kontrollida, kas on mõni teema, mille üle enam ei tohi nalja teha. Elus. Nüüd jälle, kui ma vaatasin sedasama videot seal Erki ja Tiina lavastuse lõpus, siis siis millegipärast mulle tundus, et vananemine peks Tiinale hirmus hästi sobiv või ma ei tea, miks ma olen seda vist ka enne kuskil libahundivanaema vaadates mõelnud või nüüd, kui seal nende näppude rahvapäraseid nimetusi poisile rääkisid, siis siis mulle tundus, et kuidagi silus on see kõik mingid Heatuse põhi juba täiesti olemas, et ma ei tea, see mõte tuleb, see on ilus mõte, mulle meeldib. Ei, ma ei oska midagi selle peale öelda, tähendab ma ise kardan vanadust. Kardan kõike seda, millest me siin rääkisime, et äkki läheb kõik teisiti kui praegu plaanitud on? Valus teema, ütleme nii. Seda enam, et me oleme pidanud sellel aastal mõlemad oma nii-öelda. Juubelit esimest juubeliandmiseni kolmekümneaastane saime. Kümneaastasteks, mis on vist tavaline, et inimesed peale või enne seda juubelit hakkavad mõtlema, et nad kõnnivad neljakümnendais ja see kõik on natukene hirmutav. Noh, samas on see jälle põnev ka, sest Ma ei kujuta ette, kuidas vananeda. Ja, ja siis väga põnevusega ootan siis juhtuma hakkab, ma lihtsalt ei oska vana olla ja noh, sellest võib muidugi hirmsaid asju sündida, aga aga jah, ma tõesti kujutan ette, kuidas olla seitsmeteistaastane ja kui ta selle 21 aastane. Aga kuidas olla 45 aastane, et päris hästi ette ei kujuta? Hiirelõksus olid Von Krahli teatri näitlejad Tiina Tauraite ja Erki Laur. Nende soovil kõlas Kevin Briersi. Muusikasaate seadsid kokku helirežissöör Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Lõpulauluks aga jäägu meenutus teatrikooli ajast. 18. lend esitab Jaapani sõjalaulu. Diplomilavastuses veierite õhtunäitus. Jaa? Jaa. Ma lähen sinna Jõuna ikka oma ema. Läksin ju nälga oma rada. Siis.