Tanel kadalipp sai eile pärjatud Püha Jüri preemiaga, millega balti filmi- ja meediakool tunnustab silmapaistvaid tudengeid. Preemia laureaat on meil täna siin klassikaraadio stuudios, palju õnne ja tere tulemast. Minu diplomi on kirjas, tsiteerin ebainimlikku pühendumise nimel järeleandmatu perfektsionismi ja väljakannatamatu nõudlikkuse eest iseenda ja teiste suhtes ning selle eest, et kõiki eelnevaid omadusi viib ta ellu ääretult sõbralikul ja soojal moel. Hullumeelne kiidukõne, mida sa pidid tõesti tegema selleks, et see preemia saada. No olin isegi väga üllatunud, et see üleüldse minule omistati. Aga tõesti, see on hullumeelne kiidukõne, seal mis ma olen järginud, on see, et tuleb olla lihtsalt sina ise ja teha asju põhjalikult ja mis ette võtad selle kiitke lõpuni, see on minu nagu mingis mõttes motiiv. Kas sa oled enne preemiaid saanud ja mida see preemia sulle üldse tähendab? Ennem olen ka preemiaid saanud, aga siis teises valdkonnas, siis kui ma olin rohkem aktiivne muusikuna, et antud juhul kui ma kolm aastat filmimaailma sisse imbunud, siis see oli minu esimene ja üks suurimaid seni preemiaid. Sa lõpetasid Viljandi kultuuriakadeemia džässosakonna kontrabassialal ja siis tuli selline pööret astusid hoopis filmindust õppima, et kust selline mõte üldse tuli? Kui ma 2009. aastal lõpetasin Viljandi, siis ma töötasin kolm aastat Viljandi Musk koolis erinevate bändidega ja selle aja jooksul kõik oli väga ilus, ainult et hing kuidagi tahtis midagi veel õppida, et ei tundnud veel, et ma olen juurtega siia maa sisse siis juuritud, et tahtsin veel lendu minna ja vaadata, mis veel saaks õppida. Ja kuidagi peaaegu puhtjuhuslikult sattus vallik filmima, vestlesin mõned tuttavad õppisid ja kõik ütlesid, et et just sind oleks meil vaja sinna maailma just loominguliste inimeste helimaailma sinna kujundama. Ja see tundus väga põnev, see helimaastikke siiamaani tundub. Ja sa ei olnud ennem seda ühtegi filmi helindanud, võib selle filmiga niimoodi seestpoolt kokku puutunud. Otseselt mitte jah, ma siin, mis aasta see võis olla 2009, kui meil oli oli paabligali plaadiesitlustuur, siis ma tegin sinna väikse filmi jupikese, võiks öelda, et see oli minu esimene lühifilm, mis ma tegin, et, et oma Aifooniga või siis ei olnud. Haifa oli muidugi see oli Bootats. Sellega filmisin meie stuudiosessiooni. Jaa. Jaa, ja Monteerisin selle kokku, et siis iga kontserdi eel. Me näitasime seda lühifilmi seal, et see oli minu esimene praktiliselt kokkupuude. No igal juhul ei saa öelda, et see oleks nüüd täiesti uus lehekülg, mis sa oled pööranud, et tegemist on ikkagi endiselt muusikaga, põhiliselt, et kuidas sa nüüd muusika peale vaatad või kuidas sa muusikat kuulad, kas sa oled leidnud mingisuguseid täiesti uusi aspekte selles maailmas? Igal juhul noh endiselt loomulikult ei ole muusikale selga pööranud ja mängin endiselt bändides võib-olla mitte lihtsalt nii aktiivselt ja mitte nagu oma põhitööna. Aga, ja tegelikult ka filmide juures olen ma praktiliselt kõikidele filmidele ise teinud, ka muusika sinna mänginud või kuidagi elektrooniliste vahenditega loonud, aga igal juhul, et see loomingu aspekt on seal nagu väga-väga suur. Ja samas olles natuke eemal sellest igapäevamuusiku elust, siis ühel hetkel ma avastasin, et päris põnev on jälgida, et ma olen kuidagi sattunud veidi ka nagu publiku rolli, et, et ma ei näinud nagu muusikuid, ainult nagu lavalt vaadatuna vaid näen ka ka publikust, näiteks, et muusikuna väga palju tean, on olukordi, kus sa laval kuidagi hakkad põdema mingite väikeste vigade pärast, mis sul on, kas häälest natuke või, või midagi juhtus, tegelikult publik ei saa sellest aru ja nüüd ma olen sellest aru saanud, et ei tasu muretseda nii palju laval olles, et tuleb rohkem nagu keskenduge sellele nautimisele ja see, et sa oled nagu kohal seal, mitte see, et sa oled tehniliselt seal, kas ma nüüd ikka õige või kuidas nüüd ikka läks, et see publikule ei ole nii oluline. Publik näeb ikkagi seda, kui muusikul on ebamugav. Just saju tajub ära, et, et kas nüüd on hästi või ei ole, et ütleme, et kui sa ise naudid seal, publik tajub kohe ära, et kas sulle meeldib see, mis sa teed laval või sul on natuke ebamugav sihuke õhuke jää. Kuidas käib üldse ühe filmi helindamine, millest algab? Filmi helindamine, see on, see on tegelikult väga niisugune pikk protsess, mõnes mõttes, et aga see, need kihid, mis seal tuleb läbida, Ta on iga kiht on nagu oluline, et kõigepealt peaks saama platsi pealt korraliku helisalvestatud kõik müra, et seal saaksid selle dialoogi ja kõik muu. Siis nüüd, kui see on kokku monteeritud, siis saad Monteerijalt selle rea kätte. Ja siis ja hakkad põhimõtteliselt tükk tüki haaval kokku panema, et et kui seal filmis näiteks on tänaval autod sõidavad mööda ja kõik selline, et siis tegelikult need autod on sinna kas peaaegu ükshaaval pandud, et sõltub, kui oluline see pildis on, need, mis lugu see heli nagu räägib, et tegelikult heli räägib päris suurt lugu filmi juures ka, et noh, öeldakse, et pilt võib olla väga hea, aga kui sul on nagu albeli, siis noh, inimene kohe saab aru, et ei, seal on midagi valesti, et see vist ei olnud väga professionaalne. Aga kui on seal pilt on kehvake aga heli on väga hea, siis on vastupidine, et see võib päris huvitav stiil oli sellel pillil. Et selles mõttes on heli ikka väga oluline. Kas nüüd sa vaatad filme ka hoopis teise pilgu ja kõrvaga kui varemalt, milline on sinu jaoks üldse hea heliga film? No tegelikult kõik algab, kus sa seda filmi vaatad. Et film võib olla väga-väga-väga hea heliga, kui sa vaatad oma arvutist seda ei viitsi isegi võib-olla kõrvaklappe taha panna, et siis ei saa nagu väga heast helist nagu rääkida, et sa kuuled ainult dialoogi ja see ongi kõik, et, et aga kui me räägime juba kinodest ja kinos vaatamisest, kus on kõik Need viis ühed ja noh, nende ju Avatisin imaks ja Atmos, et kus on väga suur nii-öelda võimalus helide maailmas rännata, et et need on erinevad, et tihtilugu tegelikult on häid filme nagu kussellian hästi tehtud, et pigem ütleme festivalidel on, on selline, kus vahel niisugune, no ja oleks saanud paremini veidi teha, aga, aga suurtel filmida, et seal ei ole küsimustki, seal on alati praktiliselt hääli. Aga kui me ei räägi sellelt helikvaliteedist, vaid just sellest sisust, et kas on sul näiteks mõni lemmikfilm, mida sa vaatad just sellepärast, et seda muusikat seal näiteks kuulda. Endale tuleb meelde see lagrandedelledza, millest ma mäletan põhiliselt just muusikat, et on sul mani selline. Mäletan ühte filmi, ma olin täiesti puhtjuhuslikult, sattusin peale televiisorist, oli aastaid tagasi, ma isegi ei mõelnud veel filmi õppimise peale ja ma ei mäleta, kas ma üldse ülikoolis käisin. See oli legend 1900-st või või mingi selline novelli põhjal tehtud film, kus oli pea tegelenud pianist, kes sündis laeval ja kes jäi laeva, kuni see maha kanti õhku lasti põhimõtteliselt. Et see film kuidagi mõjutas mind millegipärast see oli ilmselt ikkagi selle loo pärast, see kõnetas väga praegu niimoodi, esimesed on meil loomulikult on seal palju. Pattii filmid on väga siukse veidra heliga, aga, aga väga nagu põnevalt, teistmoodi, et selles mõttes neid. Ma olen mitu korda vaatandi analüüsinud, et kuidas need toimivad. Räägi natukene oma viimastest töödest. Nüüd viimane semester masin põrgataksin ennast Tallinna ja Helsingi vahel ja selle käigus tegin ühe lühifilmi, režissööriks oli Jürgen Volmer ja filmi nimi oli hall. Et see oli selline, noh, minu jaoks ma võtsin seda kui unenäofilmi, et ta rääkis poisist oma suhetest seal huntide ja vaimude maailmaga. Et ütleme, et päris paljud sellest loost aru ei saanud, aga, aga see ei olnudki eesmärk. Eesmärk oli sinna viiagi inimeste unenäomaailma. Ta on nagu kuidagi seal ujub ja jaanuaris linastus siiski üks eesti lugu, mis siis Pärt, Uusbergi stock film. Madis Reimundi oli, oli režissöör, et me tegime selle looga. See oli väga tore, mulle väga meeldis see protsess ja see oli mu esimene dokumentaalfilm, millega mul oli autööd teha. Ja täiesti teistmoodi maailm ja lähenemine, et kuidas seal iga viga on veelgi valusam kui mängufilmi või noh, mida sa pärast parandada, et see lihtsalt on ja sa pead kuidagi alternatiive leidma ja aga lõpp hea, kõik hea, et inimestele väga meeldis mulle. Mulle väga meeldis, aitäh. Ma kujutan ette, et kui sa teed muusikat filmile, oletame dokumentaalfilmile, mis räägib ühest inimesest, et sa pead seda inimest ikkagi väga põhjalikult tundma ennem kui sa sinna mingisugust muusikat üldse oskad panna. No see on üks lähenemine, teine on see, et peab jälgima, mis filmi rütm, milline on filmi olemus, et et see on väga oluline ka, et antud filmima Märdi filmi puhul Pärt Uusbergi siis et oli rõõm, sest ma tundsin teda ka isiklikult, ma teadsin teda rohkem ja kuna ta on ise helilooja, siis seal tema muusikat kasutades, et see oli selles mõttes siis lihtsam, aga kui, kui ei ole muusike, sa pead kellegist teisest tegema, et siis seal on ja ma arvan, see rütm ja see kogu filmi olemus mõjutab seda, et kuidas läheneda muusikaliselt ja ka heliliselt, sest heliheli ei ole ainult muusika, heli on ka iga väike nüanss, mida tegelikult tähele pane, et mida mina enne kunagi tähele pannud, nüüd ma juba hakkan tähele panema. Ma arvan, et nende asjadega on niimoodi, et nagu üldse filmimuusikaga tihtipeale, et kui me vaatame seda filmi, siis me ei pane seda muusikat tähele, aga kui seda seal ei ole, siis me loomulikult kohe tajume, et mingi väga suur aspekt on puudu. Tõsi, aga sa käib praegu koolis ja ma küsiksin, et palju need sirmid ja projektid, mida sa oled teinud, et palju need on siis oli tööd ja palju. Need on sellised täiesti iseseisvad asjad, mida sa teed kõige selle, kuidas Rigi ennasthävitava jäägitu pühendumise kõrvalt Enamus projekte, mis ma olen nüüd teinud, on olnud koolitööd ikkagi see on see lühifilmide aeg. Õppeprotsessis, et nüüd Eesti lugu, Pärt Uusbergi, see oli nüüd eraldi projekt, aga, aga üldiselt on olnud lühifilmid ja ja kui tavaliselt tehakse üks film semestris, siis ma olen püüdnud teha kaks. Või noh, see on ka tegelikult kõik algas sellest, et meil oli üks režissöör rohkem kursusel kui helirežissööre, keegi lihtsalt pidi tegema topelt ja siis ma mõtlesin, et, et kuna ma siia õppima tulin, siis tasub ära see topelt ja siis ma olen, nüüd ongi praktiliselt iga semester olen teinud kaks filmi ja väga toredate inimestega, et siin Ma olen proovinud erinevate režissööridega, et praktiliselt kõikide režissööre, kes mul kursusele, need on mu missioon teha koostööd, vaadata, kuidas erinevad inimesed töötavad erinevate Monteerijatega. Ja niimoodi hakkad nagu nägema, kellega sobib paremini töö, kellega mitte. Näiteks monteerija Jetecret, Keedus, kes sai tegelikult ka sellel Püha Jüri galal eripreemia, esimest korda anti välja eripreemia, sest oli väga raske otsustada, kes võiks saada ja täiesti mõistan, sest vabalt võiks olla ka jätte praegu siin istuda, sellepärast. Ta näeb tõsiselt palju vaeva. Ta praktiliselt elab koolis, nii palju, kui mina seal olen, siis ma näen teda alati, et tal on ka hästi palju projekte, hästi palju oleme ka koostööd teinud, et, et temaga sujub meil väga toredasti, see koostöö ja pallineete. Palju õnne ka minu poolt. Aga enne, kui peame selle jutuajamise lõpetama, ma küsiksin veel kontrabassimängu kohta, et nii palju kui mina sellest tean, siis kontrabassimäng ajab ikkagi sellist igapäevast harjutamist, et need paksud kõvad sõrmeotsad lihtsalt lähevad käest ära ja siis uuesti on õudne piin alustada, et kuidas sa sellega hakkama saad. Sa mängid näiteks ansamblis paabel, millistes ansamblites? No mul on, siin on Argo Vals bänd kus siin suvel hakkame ka uut plaati õppima, et siin tulevad esitluskontserdid organa plaadi välja. Ja siis on selline folkrokkgrupp nagu Suns, kellega on veel legendaarsed iga folgilised esinemised, ka see suviotamas folgil siis koos popsidega, mis on siis Tartu Ülikooli puhkpilliorkester? Neetud praegu ongi, et põhilised, et aeg-ajalt mängin ka mari kalkuniga, sellel suvel Kuueteistkümnendal juulil oma maakodus korraldan väikse kontserdi kodukontserdi, et et sinna on meil plaan esinema minna, aga ikkagi, millal sa harjutad, millal ma harjutan, see on siuke valus terav küsimus, et ega väga palju praegu ei olegi jõudnud, et et needsamad, mis siin mainisid valusad sõrmed, need on juba minu reaalsused. Noh, suveperiood tavaliselt ongi, kus ma mängin rohkem pillijadel siiamaani vähem filme, et siis ma võtan jälle kätte, harjutan ja mängin bändidega päris palju. Et see on see koht, kus, kus harjutada ja nüüd loodan, et sügisest, kui, kui nüüd kooliga saab ühele poole, et siis suudan seda maailma rohkem balansseerida, et saaks selle rohkem muusikat, sest süda kuulub tegelikult ikka muusikat. Väga tore, ma soovin sulle igal juhul kõigis neis ettevõtmistes palju edu ja veel kord, palju õnne, Püha Jüri preemia puhul. Stuudio Sali Tanel kadalipp, aitäh tulemast ja kõike head.