Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulete, kunstiministeeriumi käes on kunstiministeeriumi neljanda hooaja viimane saade. Püüame tänases saates heita tagasivaatava pilgu Kunstiministeeriumi tegevusele, aga mitte ainult käesoleval, vaid ka kõigil möödunud hooaegadel. Stuudios Maarika Mürk ja Indrek Grigor. Tere, tänane saade on mitmel põhjusel natuke pidulikum, nii kavatseme siia vahele panna ohjeldamatult kogusas aplause rohkem kui tavaliselt ja ekspluateerida täielikult meie külla. Lisaks on meil siin laua peal tort, mille lõhn ergutab meid kiiresti seda saadet läbi viima ja ühtlasi võib kuulda stuudios ka selliste erutunud paberite krõbistamist terve saate vältel, sellepärast et oleme tõesti proovinud esimest korda vaadata tagasi kõigele neljale hooajale ja kida siis klassikaraadio arhiivist välja meie saateid ja tuletada endale meelde, mida kõike selle nelja aasta jooksul tehtud on. Nii et tänane saade on siis selline pidulikum stuudios oleme ainult meie kaks. Kohe nagu rääkida sellest statistikast, mida arhiivi põhjal teha võib, siis see on teinekord Kunstiministeeriumi ajaloos, kui, kui me Martiniga kahekesi saadet teeme. Ja kui ma ei eksi, siis see on esimene kord, kui me seda üheskoos ühes stuudios teeme. See esimene kord, kui me teeme seda koos uuest raadiomajast Igati tõsine kord, aga enne seda, kui me asume sisuliste küsimuste juurde, siis on teha ka selline teadaanne, ma ei oska hinnangut anda, kas nüüd kurvastab või rõõmustab, kuidas sellesse suhtuma peab, aga kunstiministeeriumi minister Marje Mürk on otsustanud minna erru. Ma eeldan, et senigi kurtsin. Vähemalt minul on küll väga kahju, aga sellegipoolest võis seda nostalgiliselt. Ma tahaksin kõigepealt tänada selle eest, et sa neli aastat tagasi, kui sulle kunstiministeeriumi saate tegemises kusjuures nagu kaela või sülle langes. Et sa mind ka kampa võtsid raadiot tegema, et see on midagi, mida ma olen täiesti siiralt tahtnud tahtnud aega teha. Ma olen raadiot armastanud ja mul on väga hea meel, et ma sain seda seal siis nüüd järsku nagu päriselt teha justkui. Aga see on väheoluline, ma arvan, et kõiki huvitab tegelikult see põhjus. Maari, miks sa oled otsustanud raadio tegemisest nagu taanduda seal hiljuti müürilehes kirjutasid artišoki kolumnist sellise artikli sellest, kuidas sa oled nüüd aasta otsa päriselt tööl käinud sellises minu jaoks natuke kirutavaks muutunud kohas nagu kumu, kuhu on nii mõnedki kolleegid kadunud. Kuidagi näiteks läheb KuMussetööle, see otsustab, et ta nüüd on päriselt tööle, siis tahab kõik teised asjad kuidagi nagu ära jätta, et Marin, kuidas sa kommenteerid neid põhjuseid, miks enam raadiot teha ei taha? Jah, uudised vastavad tõele ja ma otsustasin selle kunstiministeeriumi kas siis edasi anda või vähemalt enda osa selles koomale tõmmata, kuna ühelt poolt on tõesti see, et ma töötan kumu hariduskeskuses ja see töömaht on väga suur ja teine asi on ka see, et see on ikkagi töö, mille puhul on hea olla kogu aeg olemas, et minu vabakutselistele aastatel oli palju lihtsam seda raadiotööd ka ühildada oma päevaplaaniga ja teiste kohtumistega. Ja samas, mida rohkem ma muuseumis olen, seda rohkem ma saan aru, et tegelikult ainult muuseumis olla on tõesti erialases plaanis võib-olla liiga kitsas, sest et see on suur institutsioon, seal on palju tööd ja palju inimesi, kellega koos seda tööd teha, et seal tekib selline oma maailm või oma fluidum. Aga selleks, et sa tegelikult saaksid seda tööd seal hästi teha, sa pead väga hästi tundma välja ja neid inimesi ja protsesse, mis parasjagu toimuvad ja ütleme, ainult nii-öelda kumu agendina väljal olles. See pilt ei ole võib-olla nii mahukas või, või nii süvitsi minev, kui on võimalik saada ka siis, kui sa tegutsed veel teistes rollides. Ja see oli põhjus, miks ma tegelikult ikkagi kumu töö ei alanud, nüüd see on juba toimunud poolteist aastat, et kui ma ikkagi kunstiministeeriumi väga hea meelega alles jätsin endale, sest kunstiministeerium on olnud võimalus kohtuda väga erinevate inimestega kunstnikega, rääkida näitustest, rääkida uutest algatustest kõigest, sellest, mis mind tegelikult väga huvitab ja kunstiministeeriumi selline hea alibi inimestele läheneda ja panna nad rääkima ja artikuleeritud sõrastavaid, mis värk siis nüüd on, mis, mida sa nüüd teed, seda infot on mulle isiklikult, et väga hea saada. Et hoida ennast just nende kaasaegse või käesoleva kunstieluga hästi kursis. Aga praegu hetkel mul on küll tunne, et ma lihtsalt ei jaksa enam nii mitmel rindel rabeleda, et et mingid asjad tuleb vahepeal, julged aga ära lõpetada. Ja ma üritan endale sisendada, et ma vägal passide lõpetaja, et ma ikkagi püüad kuidagi hoida elus mingil viisil või mõelda, et nüüd nad lihtsalt lähevad uus ja mai tea koomafaasiaga on ikka veel elus või midagi sellist. Aga ma püüan endast treenida seda otsustuskindlust, lõpetada asju. Ja võib-olla see on ka hea võimalused, et ma loodan, et äkki minu tegemised, et kui kas see kunstiministeerium läheb sellisel kujul edasi või muul kujul, et ma võib-olla liigum ka sellest vahendaja rollist rohkem nagu nii-öelda tegija rulli või ma tean, et meil mõlemal on see, et paljud asjad, millega me oleme olnud seotud, et me ei saa neid nagu ütleme, nende kajastamine kunstiministeeriumis või üldse ka teistes väljaannetes on alati väga keeruline, eetiline dilemma, asine asi, mis tuleb eneses ära otsustada. Võib-olla jah, et nüüd ma liiguks siin rohkem sellesse nagu produtsendi rolli aga jah, et ma loodan selle kunstiväljaga ikkagi mingil muul moel kontaktid säilitada, issand, see kõlab tõesti, nagu ma oleks kuhugi ära läinud. Et tegelikult, ega see kumu nüüd nii kaugel ka ei ole, ei sellises vaimsusega füüsilises plaanis. Aga üks põhjus on ka see, et ma loodan, et äkki siis ma kirjutan rohkem jooksvalt kunstikriitikat, sest ma mäletan, et kui meil oli vahepeal siin mind asendas Gregor Taul hea kolleeg, siis ta ei nõustunud väga pikalt seda tegema või ütleme, aastaid just selle põhjendusega. Tegelikult sa saad oma selle esmase uudishimu siin raadiosaates rahuldatud ja see, et sa hiljem või, või üldse paralleelsed, kirjutad midagi, et kuidagi see on juba kaetud teema sinu jaoks on, ma tean, et indrek, sinul on jälle sellega teine suhe, sest me kohe ka räägime. Aga minu puhul see on tõesti nii toiminud, et ma olen saanud oma uudishimu siin hästi kaetud. Ja Mul ei teki nagu soovi kirjaliku teksti puhul, mis on minu jaoks palju raskem meedium kui vestlussaatekülalisega. Aga mul ei ole selleks nagu eraldi jaksu tekkinud või säilinud. Ja samas ma väga igatsen kirjutatud teksti, mitte sellist akadeemilist teksti, mida ma peaksin ka palju rohkem oma elust produtseerima. Aga just sellist jooksvat kunstikriitikat, nii et ma arvan, seda ei saa veel päris lubadusena võtta. Et ma nüüd olen jälle kirjutajale rohkem saadaval, aga ehk midagi siit ka nagu ajus, ruum vabaneb. Pikk monoloog, nii. Seisis Gregoriga läks niimoodi, et ta pärast seda, kui ta kunstiministeeriumist lahkus, üsna pea hakkas Kondase keskuse juhataja. Ja väljal väga suurt tulemust selles juriidika vallas võib-olla ei ole. Kui ei vasta kuuldavasti minu arust ikkagi stipendiumite oma monograafiat kirjutada, et ma ei teagi, kas ta sellega ikkagi valmis saab? Ei karda, oli ja, ja ta näiteks esitas lubaduse ikkagi Viljandis oleku ajal IGA PÄEV päevikut pidada ja ta justkui vähemalt teoreetiliselt justkui kirjutab. Ja tähendab, selles mõttes on sul õigus, Maarika, sa viitasid sellele institutsionaalsete kuuluvusele, mis saate tegevust natuke piiramatult, kui sa läksid KuMussetööle, siis tekkis ka selline situatsioon, et sina ei olnud nõus enam KUMU asju kajastama, kus mina järsku avastasin ennast väga kummalises situatsioonis, et ma pean nüüd justkui esindades Tartu järsku hakkame hoopis esindama kummut, mis muidu nagu jääks kuidagi ala esindajatel. Järsku täheldasin iseennast sellises noh, et kui lähedale asjale kuidagi sellise ajakirjandusliku tasakaalustatuse seisukohalt millega ma tegelikult väga ei suhestu, siis mulle. Aga ma püüan, jah, mul nagu tekivad sellised. Oot-oot, jah. Ühesõnaga jah, ma üritasin siis nagu justkui kummut kata, mis ma kahtlustan, tekitas situatsioonid, kumu jõudis kuidagi palju rohkem eetrisse, sest mul mul oli tunne alaesindatud või lihtsalt juhtusid olema projektid, mis mind huvitasid. Selle võiks eraldi analüüsida. Võib-olla räägime ära selle kunstiministeeriumi sünni, tuletame nii endale kui kuulajatele meelde legendi, et igal heal asjal peab olema võimas legend ja nii palju, kui mina seda mäletan, siis toimus aastal äkki see oli siis 2011, kevad, toimus üks mingi asi, kus ma esinesin mingi asjaga ja see teema puudutas tas kunstikriitikat, kunsti vahendamist üldse kultuurikriitikat, kultuuri vahendamist laiemalt. Ja minu teema oli siis lähtus nii-öelda uutest kanalitest, ehk siis blogo sfäärist ja kõigest sellest, mis seal hetkel internetis kohutavalt erutav tundes. Ja seda ettekannet juhtus kuulama klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder ja kuna just siis vist olid raadio sees arutelud, et võiks olla ka kunstisaade, siis kutsuti vaibale. Ja kuna kunstiministeerium oli sellel hetkel veel tegelikult, et konverents, mis oli toimunud aastaid kunstiteaduse instituudi tudengite ja kolleegide toel, mis oli kandnud kogu aeg nime, talvefoorum, aga just äsja oli muutunud teinud ka läbi sellise nii-öelda noorenduskuuri või värskenduskuuri, eelkõige majanduslikel põhjustel, mis sundis hakkama palju seksikam samaks, kui talvefoorum oli olnud, siis sellest sai äkitselt provokatiivne. Kunstiministeeriumis tundus mulle kohutavalt hea nali, isegi see tundub tegelikult siiamaani. Ja vaadates, kui palju ministeeriumeid on loodud viimastel aastatel, siis on täiesti pöörane selles mõttes, et meil on kirjandusministeeriumis Ma ei hakka üldse rääkimagi, aga tervitame siinkohal. Aga minu meelest spordiministeerium ja ühesõnaga kõik asjad on avastanud, et on hea teha selline postmodernistlik nali ja võtta endale institutsionaalne, hästi formaalne ja hästi tõsine nimetus nimega ministeerium. Ühesõnaga mina tegin ka selle nalja ükskord ära. Küsimine ei, seda ma julgen, kindlasti oli mingi iluakadeemia või noh, ütleme see põõsas on hästi lopsakas. Ühesõnaga üks esimene kunstiministeerium oli ja selleni, aga kuna konverents lõppes ka ära, et selle poeme panime kinni, siis kolisse kunstiministeerium üle tegelikult raadioeetrisse ja kui sulle ikkagi antakse elus tund aega raadioeetrit kätte esimest korda, siis see tundub väga hirmutav suurus ja tegelikult kolleeg Andreas drossel, tema tuli tegelikult selle nalja peale, et Indrek, kes oli teinud väga kummalisi raadio eksperimente oma köögis sellest köögist, ma tahan ka rääkida, kellel oli formaat nimega Tartu möliseb, mis oli see internetiraadiointernetti audiokulumine ja Drozek tuli selle väga hea idee peale, et aga palun et suunake, see Tartu möliseb massidele ja, ja päris raadioeetrisse. Ja see on täiesti geniaalne seos minu meelest ja läks kohe töösse ja väga hea meel, et enne kui sina tänasid mind pidulikult, siis patsutame kiiresti 11 ära, et mina tänan ka siin, et see sai vastu võetud ja koos nagu veetud. Aga esimene saade oli eetris 29. septembril 2011 ja esimene sade minu osa oli siis sellisest üsnagi eksperimentaalsust ja laialivalguvad piiridega. Vaat nüüd võib öelda Scenest või liikumisest nimega ekspert ja oli raadiosilt Tartusse, kus olid Erkki Luuk ja stuudios Tallinnas oli Tanel Rander ja Indrek missina, esimeses saates tegid. Esimene saade oli minu arvates artišoki biennaalist mida too hetk kureeris Kati Ilves ja ma selles saates uhkelt nagu uhkustasin, et kui ma enne seda olin teinud kogu aeg monolooge, et siin mul nüüd on justkui Tartu möliseb eetris esimest korda saatekülaline päris aus olla, siis ei vastanud tõele, aga too hetk ma ei suutnud meelde tuletada, et mõni isegi mõni intervjuu teinud. Aga mul oli külas Peeter Talvistu, kes oli siis biennaali käigus saanud tuntuks kui biennaali Pets. Esimene saade sündis võrdlemisi niimoodi kaootiliselt ja aga usun, et kokkuvõttes pidas ennast, et välja saad okei, koertega need ministeeriumi enda sisesed müüdid on antud hetkel oluliselt, siis esimene saade oli ainus saade, mida minu teada vähemalt siiani otseselt tsenseeritud on. Algusest peale oli ikka väike probleem sellega, et, et kas Tartu möliseb on üldse selline nimi või asi või et, et kas, kas midagi sellist tohib üldse eetrisse lasta ja näiteks ka professor Jaak Kangilaski heitis mulle ette, et kuule, Grigor, et noh, et sinul ei ole nagu viga, aga miks selline nimi ikkagi olema peab? No ja miks selline nimi? Kui päris ausalt, see on lihtsalt seotud sellega, kuidas sa saad ise sündis, et see on, see on inspireeritud, kes, kus siis vähemalt vanasti oli selline rubriik nagu nutt ja hala. Ja see Tartu möliseb sündis minu vajadusest nutta ja halada ja see oli otseselt seotud kussi, kriitika, blokiga, artišokk ja sellega, et mul on suuri probleeme eesti kirjakeele grammatikaga ja artišoki, kus ei ole nagu keeletoimetajat, siis siis mul oli kogu aeg häda, et kui ma sinna midagi kirjutan, siis oli vaja kuidagi keeleliselt toimetatud saada või minu kirjatööle tekkis kogu aeg selline noh, ebameeldiv nagu nihe, mis võttis ära operatiivsuse ja võttis röövis muutke sõltumatuse. Ja siis ma ütlesin, et aga, aga näed, me olime just ennem seda leidnud mingid tehnilised lahendused, kuidas, sest me räägime siin ikka siukest viie aasta tagusest ajast, nüüd isegi rohkem rohkem isegi rohkem, kus selline nagu audiofaili panemine kuskile blogisse ei olnud, selline. Elementaarne. Et meil on ju selle jaoks ikkagi artišoki, HTML koode seal mudima ja mida iganes, mis oli minu jaoks täiesti uus maailm, millega ma järsku tutvusin, aga me oleme seda lahenduse just leidnud. Ma mõtlesin, aga, aga ma võiks ju siis nagu salvestada sammudes Jakobi mäest alla, kus Jakobi galeriis pidi olema Taavi piibemani näituse kuuma ei olnud jälle sisse saanud ja linna peal oli ka mingisuguse teise näitusega avaldus, ma olin kole nagu kuri, ma tahtsin nagu seda ma tahtsin uriseda, et no mis, et ja noh, nii see asi edasi läks. Ja aastaid ja aastaid aga selle tsenseerimise kohta ja mina tsenseerisin teid, sest mulle tundub, et poisid läksid ülemeelikuks ja toimusid mingid väljendid, millega isegi minu eetika piirid hakkasid nagu võnkuma. Nii et meie algus oli väga tormiline, siin tekkis küsimus, et kas nüüd nii hakkabki kogu aeg olema, mina olen see kuri Tallinna toimetaja umbes, kes kuulab saated üle ja siis viibutada kui Tartu suunal ja teie rokita seal nagu kuidas jaksad, et õnneks minu arust ikkagi päris nii ei läinud. Nii et see oli minu enda jaoks ka väike üllatus, et mõni ikkagi natuke ka mures või ütleme, see nimi Tartu möliseb ka, viitab sellele murele. Et tähendab, et selle taga oli see nutt ja hala, oli nagu formaadi on ette nähtud või see struktureerib saadet ennast, seda, kuidas mingitele asjadele lähenesin, küttis mind ennast, sest see oli ennekõike pisike nagu lõbus olema. Juba paar aastat tagasi maksnud nagu mõtlema, et aga et tegelikult on nagu ikkagi kummaline, et selle saatega nagu ei juhtunud midagi või ma ikkagi kartsin, et midagi kummalist hakkab, Tartu möliseb saatega juhtum, aga sügav kummardus ja respekt rahvusringhäälingule enesele, kes on lasknud meil seda sisu teha või et noh, et ühelt poolt see senseerimise mudeliga natuke võib-olla selline ekstreemne kohata, aga mind palju rohkem üllatab, et me oleme saanud teha siukseid, hullumeelseid asju, nagu oli minu jaoks siiamaani üks kõige ägedamaid saated, oli enesekolonialismi saade noh, et lihtsalt nagu mõeldes selle peale, mida me nagu eetrisse paiskama ja mitte ainult selle saate raames, et ega ma ju tegelikult ju ka ei ole teinud mingisugust sellist no hinnaalandust või me naljalt ei seleta lahti neid nimesi, keda me mainime, võime, me eeldame tegelikult raadio kuulajalt nagu äärmuslikku, teadlik, kust või et minu jaoks ongi kohaktseni väike lõhe olnud, et pigem kui on mingeid saateid olnud, millega ma ei ole ise rahul olnud, siis on need ongi tingitud sellest, et vaata, nagu sa ütlesid, et ma aeg-ajalt üritan justkui teha ajakirjandust. Et on mingisugused sellised hetked, kui ma justkui üritan teha ajakirjandust, et kust must saab mingi selline reporter, et ma ei ole jõudnud teemaga suhestuda või on sattunud mingi selline teema, millega millegipärast suhestada siis kuidagi nagu kiiruga saab ära tehtud, et ilma, et mul oleks see isiklik lähenemine nendele asjadele. Ühesõnaga, mida ma öelda tahan, on see, et, et minu jaoks kunstiministeerium on olnud kogu aeg nagu selline autorisaade märksa rohkem isegi võib-olla kui, kui otsene kunstisaade või kunstikriitika saada. Mul on tunne, et siin on meie saate tegemises olnud ka erinevused, minule tundub küll, et mina teen nagu enda arust kõige paremate kavatsustega aga kunstiajakirjandust ja et, et juba see positsioneering, see Tartu möliseb silk mis tuleb enne sind, et juba see annab tunduvalt suurema mänguvabaduse ja sa oled päris palju ka katsetanud erinevaid, selliseid kohati performatiivsemaid rolle raadioeetris, mis on minu meelest väga äge olnud. Aga ma tahtsin öelda selle äärmuslikku teadlikkuse kohta siis vähemalt minule tundub, et kunstiministeerium muidugi väga ligipääsetav saade, kui sa ei tea, kõiki, ütleme, kui vahepeal keegi külalistest vihkab mingi asja või ise juhtunud viskama mingit nime või mõistet või midagi sellist, siis tegelikult on kõige olulisem see, kuidas see saade on tehtud ja kui sul on olemas selline veenev või hoogne lähenemine sellele teemale, et et siis noh, see on nagu võõrkeeles raamatu lugemine, et isegi kui see iga sõna ei tea, kas sa saad selle mõttega, ütleme, et sa saad selle mingi aimduse kätte, et see, millest räägitakse, et see on millegipärast tundunud nii oluline, et sellest rääkida ja võib-olla kõiki neid asju ei saa kinni püüda, aga, aga ma arvan, et jah, see võib-olla see isiklik ausus või mingi küte on olnud. Mulle tundub enamikel või ütleme enamasti ikkagi piisavalt suur, et ei lähe väga palju kaotsi veel, et ma arvan, et kunstiministeerium ei ole saada eriala publikule või ütleme kitsale ringile, kes meid järel kuulab internetis Metsa hinnangul lohutav, et mina, selles küsimus on nagu nii mõneski teises küsimuses tunnen aeg-ajalt, et ma olen nii nagu erialaliselt läbi imbunud, et ega ma tegelikult ei adu seda situatsiooni või et noh, ma võin küll kuulata kirjandussaateid ja teatrisaateid, aga ma ei ole kindel, et see annab mulle adekvaatse referentsi tagasi sellele, kuidas ma kunstiministeeriumilt teen, et ma tegelikult ei oska ennast nii külje pealt nagu vaadata. Ja ega me seda kaela nii palju käänata ei saa, jah, paraku nii et peate leppima siin meie enda kommentaaridega meie enda kohta. Aga kui me liiguks edasi selle juurde, et ja mis on nagu sinu seal üks minu arust tamp, küsimus olnud vist kõigile saatekülalistele, mis on sinu õnnestumise kriteeriumid. Pidulik küsimus, mis peaks kaardistama siis seda, kuidas inimene ise hindab, et mingi asi on väga hästi korda lainest eriti tegutseda skulptuuri välja sul tavalised mõõdikud, numbrid, raha, arvud ja nii edasi, et et selle, ma arvan, et võib nagu tõsta natuke kõrvale ja rääkida just nendest subjektiivsetest isiklikest hinnangutest, kuidas ma arusaam, et oli hea üritus, hea näitus ja nii edasi ja saade, kuidas sa saad aru, et sul hea saada. Kui nüüd aus olla, siis sõltub sellest, et kui lõbus mul ikkagi oli? Jah, nii et ma arvan, et üks kõige ägedamaid intervjuusid, mida ma näiteks teinud on, ainult et mina ei teinud neid üldse nii palju, aga oli Tartust äranäitus, kus osalesid Marja-Liisa plats, Anna Hints, Toomas Detlef, Evalbotki ma tegin nende kõigiga äkki siin intervjuud ja kõige ägedam neist oli Ivalo Potgeni intervjuu, mis vaata, sa rääkisid siin ennemini rest raadiotegemise taktikatest, et kuidas keegi, mis tehnikaid sai kasutada ja kuivõrd ainult Maarja-Liisa plats nendest loetletud test oli tartus, näituse pealkiri muidugi ka Tartust ära. Ja Maarja oli siis see kummaline tegelane seal näitusel, kes ei olnud kunagi tahtnud Tartust ära minna ja siis on küsimus, et aga miks ta siis üldse nagu on ja seal ka märgiline, et oligi ainus, kes oli Tartus kohal ja ma üritasin ülejäänud intervjuud teha üle Skype'i oma Tartu Kunstimaja kontoris ja see ei õnnestunud just kõige paremini või lihtsalt sellepärast, et ma ei õnnestunud eriti hästi välja mõelda, kuidas Skype, kurat ikkagi nagu salvestada korralikult ja ja ka see ühendus oli erinevate autoritega erinev ja Evalopodginali kuskil Viinis hotellis ütleme see algintervjuu küll natuke pikem, aga kuivõrd see oli nii ebakvaliteetne, et lihtsalt nagu raadiopoolseid ei saa kasutada, siis, siis intervjuu lahendati niimoodi. Ma lugesin sisse umbes viieminutilise küsimuse. Ja siis Eeva vastus oli midagi sellist, et kuule ma ei kuule, siin ta tegi, teeme muul ajal ussikest kaugusest väga kehva heliga tõesti, selline, et ma ei kuulnud su küsimustele veel ära, et noh, et ma arvan, et see on kõige parem intervjuu üldse teenust. Aga sellele ikkagi annab sellise Carmeeringu see, et lõpuks jõuab nagu päris raadioeetrisse kõik mingil kujul. Ei, sa mainisid ka, et sinu enda jaoks saated, millega sa ei ole nii rahul jäänud, on see, kui sa üritad mingit muud tundmatut rolli hakata mängima, mis see sinu roll on ikkagi selles mõttes, et sul on mingid rollimängud, aga kuidas täpselt, sildistaksid? Minu jaoks on väga oluline selline auto kriitiline positsioon vä, et ma ikka üritan nii teemasse kui autorisse suhestuda läbi sellise empaatia selle kriitika ühe või teise asja suhtes peitusele, empaatia taha või et ma nagu ei varja seda, et kuule, et see asi, mida ma raadioeetris ei ole teinud, aga videoformaadis teinud niidi jaoks on kriitika psühhoanalüüsis, et sa lähedki kurdatki tähendab, et sul on mingisuguse autori või mingi asja situatsiooniga nagu probleem. Aga mine räägi, kuule, aga mul on niisugune probleem, et mul on üritanud nagu kogu aeg läheneda läbi sellise empaatiat, see tingib selle, et see küsimus on alati hästi pikk. Küsitletavad tavaliselt on hädas sellega, et okei, et seal nüüd esitasid viis küsimust reas. Aga ma üritan kogu aeg läbi teha läbi selle enesekriitika positsiooni, nii et ma üritan, kui esitada nagu mingit sellist asjast, mitte aru saavat tegelast, aga need korrad, kui mul on tunne, et saada ei tule välja, siis ma esindan justkui mingit reporterit, et kuule, et sa tegid nüüd mingi asja, räägi, mis asja sa tegid. Et, et ma ei suuda hästi suhestuda selle situatsiooniga, et ma justkui vahendan. Mul oleks väga hullu lehma, vahendaksin läbi iseenda. Ma just mõtlesin selle vahendaja sõna peale, et, et minul on tunne, et ma kogu aeg tegelen vahendamisega nii oma töös, hetkel oma loengutes kunstiakadeemias raadioeetris kirjutades, et see on üks suur vahetamine, mis kogu aeg toimub. Aga minu kogemus, Cuba üritan läheneda näiteks kunstnikule või kuraatorile sellega, et väga harva öelda, et kas mul on selline probleem või mitte isegi ei taha ka, et näiteks, et ütleme, mõnele kuraator, et isegi mitte konkreetselt tema kureeritud näituse kohta, aga ütleme, et arutama mõnda muud näitust koos või, või midagi sellist, et ma ei saa aru, näiteks me oleme väga tihti näitustel tunne, et ma ei saa üldse aru ja kõik minu, ma ei tea, 15 aastat kunstiteadlase, haridust on kuskile sellel hetkel haihtunud õhku ja aita mind absoluutselt edasi. Praktilises situatsioonis kohtumisel kunstiteosega siis Ma ei saa sealt nagu mingit vastust või, või selles mõttes, et enamasti kuidagi kui sa ütled, et ma ei saa sellest aru või et kuidas sa seda avaksid või midagi sellist, siis minu kogemus on alati see, et siin nagu jäetakse nagu üksi selle probleemiga või et sa, et sa oled nagu mingi imelik, et mis mõttes või noh, et mis ma nüüd ütlen sulle, et noh, see on see või et võib-olla minu Need olukorrad ei ole. Ma ei tea seda väga palju, sest et selles suhteliselt piinlik oli mulle ilmselt kui ka teisele osapoolele. Aga mul ei ole sellega nagu head kogemustele läbi enda lähenemisega. No selle nagu üksijätmisega, et see hetk, kui ma iseendale seda esimest korda sõnastasin, oli, kui ma tegin Kivaga intervjuud jälle mitte kunstiministeeriumi jaoks, vaid seal isegi paar aastat enne seda, siis ma seda intervjuud ise kodus lõigates täheldasin järsku, et 30 viieminutilisest intervjuust oli umbes 20 minutit. Minu küsimus. See kõlab natuke nagu diagnoos juba. Aga see on väga hea selles mõttes, et nagu ma ütlesin, siis ka siis üks asi, mida ma raadiost olen tagasisidet tehtud, töö kohta saavad, on see, et et ma küsin alati viis küsimust ühte küsimusse kokku ja ei saa aru lõpuks saatekülalised, millele nüüd vastama peaksid ja isearuga toimetajad, et mida nad siit lõikama peaksid. Aga teiselt poolt ma loodan, et ma olen suutnud ennast kas selles mõttes nagu teistpidi vaos hoida või ma naljalt ei katkesta intervjueeritavat, kui ta mulle vastab, et selles mõttes jälle siukseid lemmikhetk oli, oli kui ma tegin Eka galeriidest nii EKG-st, mis siis nüüd hiljuti avati ja, ja siis EKKM-i kõrval selles söekeldris olevast skulptorite fotoosakonna ühisühistöös sündinud galeristi Marko Laimre ma isegi ei mäleta, küsimusi jäi sisse, aga ta Sandra vastas mulle sellise, nagu ta, nagu ta ise ütles 15 minutilise liit lausega. Ja noh, see oli suurepärane või noh, mul tekkinud sealjuures kordagi vajadust nagu vahele segada. Ma olin siin nüüd nii palju nendest intervjuudest rääkinud, et mul on kogu aeg rõhutanud seda, kuidas mina olen väga vähe intervjuus ei teinud, vaid selles mõttes, et kui seal on veel, et mulle ikkagi meeldibki teha oks, monolooge, aga sinu saated on reeglina sellised intervjuupõhised. Et ma üritasin saada ka ülevaadet, kui palju meil on saatekülalisi olnud, et neid on olnud suurusjärgus 160 kuni 170, tundub, tundub umbes külaliste arv, kui selles ma arvan, me peame ise endale pai tegema, et meil on olnud võrdlemisi vähe selliseid korduvaid külalisi. Et kõige suuremad staarid on meil, Anders Härm, Maria arusoo ja täieliku üllatusena aga mulle endale Tanel Rander. Ja kusjuures nende populaarsus tuleneb sellest, et me oleme mõlemad neid erinevates situatsioonides nagu omale saatesse kutsunud. Et see tekitab seal kursuse lisaks neid lugeda, siis ma mõtlesin, et meil on palju-palju rohkem kordusi olnud, et mul oli, oli, see oli hea üllatus. Aga Marilyn, miks sa teed neid intervjuusid või sa oled viidanud sellele, et raadiointervjuu on lihtsam teha kui kirjalik intervjuu, sest sa pead selle intervjuu pärast nagu ümber kirjutama. Aga ikkagi kuidas sinu jaoks intervjuud töötab või mis sa teed sellega või noh? Ma arvan, et intervjuu formaat, mis on jah, minu žanriksin kujunenud aastatega miks ta sobib väga hästi, on just see, et ma saan panna ennast nii-öelda uudishimuliku küsija rolli, lihtsalt, et seal on nagu siiras uudishimu või huvi mingi nähtuse, mingi inimese tegemiste ürituste millegi sellise vastu ja noh, võib-olla see on mõnes mõttes sama, mis sa rääkisid enda küsimusest, et noh, see on tegelikult seeläbi enda küsimine, et aga et kuidas see toimib, kuidas asi tekkis, mida sa enne teinud oled, umbes et seal on hea võimalus küsida ära kõik küsimused ja selles mõttes raadio annab mingi vabaduse või mingi alibi või, või ettekäände küsida igasuguseid küsimusi, võib-olla, mida sa sellisesse nii-öelda kui sa kohtad inimest näiteks näituse avamisel, et kuidagi ei ole nagu sobilik küsida, aga, aga nüüd, kui minu taga on avalik huvi ja rahvas ja raadioeeter ja kõik need lained seal väga vabastav ja annab väga hea alibi just nimelt läheneda ta ükskõik kui põhjalikult või ükskõik kui pealiskaudselt või nii-öelda küsidagi neid lihtsaid või naiivseid küsimusi. Aga kas sul peasid tekkinud seda mõtet siit edasi minna, näiteks? Sinu teema on sellised nagu omaalgatuslikud, praktikad erinevad sealjuures näiteks polümeer läks kinni, siis sa seda kajastasid. Sa oled telliskivist rääkinud. Ja Moksist seesamune, jonne failiga. Ja olid erinevad välismaalased, kes millegipärast oli kõik teinud Eestis mõne omaalgatusliku praktika, neid oli kolm tükki laule. No näed siin läbi nende saadetan neid puhastusega praktikad veel olnud, et et kas sa neid intervjuusid tehes, kas sul ei tekkinud sellist tunnet, koondad mingisuguse materjali tagantjärgi tekkinud seda tunnet, et sa peaksid nagu need intervjuud kuidagi millessegi koondama või et kui sa siin enne rääkisid sellest, kuidas sind raadio pärsib kirjutamist, siis mina olen kasutanud sellist mõistet trükiraadio. Et Ma ei tea, ütleme, iga kolmas raadiosaade ilmub tavaliselt ka triki kujul ühel, teisel või kolmandal viisil ja ja, ja kuivõrd need nii-öelda lühemad kunstiministeeriumi saated, mis on 20 minutit, eks ole, seal on umbes 20000 tähemärki artikli jagu materjali. Ja nüüd hiljuti pioneer ergaminu, näituse soovitusi hakanud nagu eraldi artiklitele publitseerima viitega saartele. Et kas sul ei teki seda mõtet, et sa justkui nagu töötad süsteemselt ühe asja kallal, kas ei ole tahtnud sellele anda mingit sellises teises meediumis nagu väljundit vä? Selle omaalgatuslikke praktikate teemaga, mida tõesti kuulajale peale surunud, nagu järjepidevalt aastaid erinevatest nurkadest külla need algatused, uued, sellised esile kerkinud, kas näiteks lugemiku, kirjastus, finantsi, Nakamura ideede riiul või kultuuriklubi, kelm või, või sellised esile hüppavad asjad või siis juba vanad tegijad, just nimelt nagu polümeer või Moks või ja muidugi kas oma algatusel kultuuri, meedia, mis on siit ka paar korda läbi käinud ja see on minu teema, ma loodan sellel teemal kirjutada kokku ühel hetkel oma doktoritöö. Ja ühelt poolt need on olnud sellised informandi intervjuud, aga see, et kas nendega midagi edasi teha või kuidas seda kõike koondada, et võib-olla nüüd ongi see, minu taandumine on hea selle jaoks, et vaadata ka see arhiiv läbi, ma ei ole neid niimoodi isetaju rukki, et neid võib-olla nii palju kui tuli või kuidagi, kuigi, kui me alustasime Kunstiministeeriumit, siis ma mäletan, et meie ühed põhimõtted olid see, et me kajastame ka väljaspool nii-öelda suuri institutsioone, toimuvaid asju, mida ma arvan päris hästi nagu jälginud. Ja teine asi oli, et me püüame minna ka Tallinnast ja Tartust väljapoole, mida me tegelikult kui ma nüüd ikkagi staa koond nimestiku vaatan meil siin laua ääres krõbistades paberitega. On päris paljudesse kohtadesse jõutud ja tegija ikka siia kutsutud eetrisse. Aga jah, et ma arvan, see vaagimine, et mis need tehtud saive, kas sellega annaks midagi edasi teha või koondada, seisab veel praegu ees. Aga selle tagasi tulles selle küsimuse, kus meil siin vahepeal üks küsimus oli, et kuidas meil intervjuusid, teine minu jaoks on olnud oluline näiteks see, et ei ole väga palju ümmargust juttu seetõttu, et sa, seda, ma pean, õnnestumiseks ei ole olnud väga palju ümmargust juttu saatekülalistega, et mulle meeldibki see, ma saan ikkagi väga ohjata seda, et näiteks mõlemad oleme osalenud lugematutes erinevatel diskussioonide ümarlaudadel, paneelidel, vestlusringides ja nii edasi, kus see asi läheb palju rutem käest ära, kui raadioeetris, et siin on ikkagi see, et sa oled kuhugi minu puhul kohale tulnud, eraldi kohta istud eraldi ruumis sulase Rees aeg jookseb ja see hoiab nagu kõik, nii minu küsimused enam-vähem kui ka siis vastaja vastused selles mõttes kontrolli all, et ei hakata mingit sulle mingit ümmargust mulli ajama või ütleme, et minu jaoks need saated, mis ei ole õnnestunud, ongi see, kui ma ei ole suutnud nagu kruttida nii kaua, et ma saaksin sealt nagu mingites pressiteatest nagu kaugemale, põhimõtteliselt on olukordi, kus mul on tunne, et ma ei saa. Ma ei saa seda külalist lahti muugitud, et ma ei saa teda kuma küsimustega kuidagi selle standard vastustest kõrvale juhitud, et tal on juba nii professionaalselt see jutt selge. Aga üldiselt mul on tunne, et on sellist ümara jutuajamist on vähe olnud ja tänu sellele, et Ma arvan, et sinul on ka see, et me tunneme ikkagi seda välja nii-öelda oma teiste tegevuste kaudu ka, et loonud sellise hea usaldusliku meeleolu, et mul on tunne, et mulle ka räägitakse siin suhteliselt ausalt või avameelset või jällegi sellele töötab kaaslase raadio võib-olla suletuse illusioon, et et võiks juba siin väikses boksis kogu aeg ja helikindlate seinte vahel, eks ole, ja see on kuidagi intiimne kogemus tegelikult, või selline isiklik kogemus, isiklik vestlus. Et mul tuleb päris häid asju kätte saanud ja raadio, nagu ma ütlesin, on hea ettekääne ka tutvuda inimestega ja uurida nendelt täpselt, mis siis toimub ja tavaliselt, kui ma ikkagi räägin kellegagi, siis. Ma teen väga põhjaliku eeltöö, et loomulikult sa loed, läbinud eelnevad kajastused ja vaatad, mida on juba kirjutatud ja sa saad sisse tuua ka selle poole, et mida sa arvad näiteks kuidas seda asja varem kajastatud, et kas sa oled nõus selle Repasentatsiooniga või või mida sa tahaksid ise lisada või midagi sellist. Ja tavaliselt mul on ka mingi oma nii-öelda kunstikriitiku point või mingi niuke selle asja juures juba olemas, et mingi sõlmitus mul on tavaliselt tekkinud või mingi intriig on juba tekkinud, mida ma siis tegelikult soovin sealt kõigi nende sissejuhatavate välja juhatavate küsimuste vahelt nagu koorida lahti, et et jah, selles mõttes see on nagu ajakirjanik, aga ka natuke ikkagi selline ädituudi probleemiga ajakirjanik. Aga kas su stuudioga nagu selle vastupidist efekti ei ole olnud, et sellest viitsid selle, kuidas see stuudio suletuse väiksuse intiimsus siia kokku tulnud, et see nagu vabastab sela kõnelejaga, Mullen jälle kogu aeg kuidagi vastupidi tundunud, et näiteks konkreetne juhtum Andrexinophantoviga maalikunstist, selle intervjuu mulle tundus, et see, et ma olen ta nüüd niimoodi nagu eetrisse saanud, noh, et hakkas palju kuivemalt vastama, kui see, et ma võtan ta tänaval nööbist kinni ja siis sealt nagu tuleb sihukest nagu mõnusat ja palju nagu kuidagi sellist vahetumate ei ole sellist tahet, et nagu esindada fikseeritud olukorda või noh, ütleme nii, et ma käin lihtsalt iseenda puhul tunnen, et see stuudio situatsioon paneb mu palju nagu raskemasse olukorda või et ma olin, ma olin kuidagi piiratud, ma pean tulema, selleks ajaks jääb ja tegema seda, kuigi ma kokkuvõttes saan aru, et seal on tegelikult palju vähem tööd iseenesest kui ma, kui ma salvestasin neid stuudios, selle asemel, et ta oma diktofoniga mööda tänavaid ringi joosta. Aga samas, mul on see vabadus nagu meeldinud, kusjuures oma monolooge tehes, et tavaliselt salvestangi neid sõna otseses mõttes köögis või ma olen neid salvestanud ka näiteks teki all on ju väga hea akustika tegija ja nii edasi, et, et ka siin mingeid varasemaid saateid üle kuulate, siis kohati ikka tunne, et, et see on ikka väga kehvas ruumis salvestatud või noh, et, et seal on nagu sellist tehnilised vajakajäämist, aga, aga samas mul on endal olnud kogu aeg väga oluline see, et noh, et ma saan eemale või et see saade sünnibki. Martinist võime siia raadiokuulaja öelda, et esmaspäeval eetris olev saade, et see peab olema neljapäevaks salvestatud, et selline viimane aasta on, jõuavad minu saatelt see rahvusringhäälingu eetrisse tavaliselt kuskil niimoodi noh, kolme-nelja vahel öösel on ju, mulle meeldib see vabadus või et noh, ma ei saaks stuudioga nagu noh, me kahjuks sinna ligigi, et mulle väga meeldib see siis nüüd praegu teeb või noh, et. Ja see stuudio aja kokkuleppimine on üks kõige stressirohkemaid hetki selle juures, sellepärast et kui sa oled suutnud välja mõelda oma külalise ja selle teema ja selle nagu püstituse meil on alati olnud siin väga toimetajad, kelle läbi siis me nii-öelda selle raadioga suhtutud oleme tegelikult ja siis ongi selline pime mõistatus ja natukese pimedas öös sõbramine, et sinu aeg, stuudioaeg, saatekülaliseaeg ja kuidagi saada need läbi sellise telefonimängu kõik omavahel klappima. Aga minu jaoks stuudiosse tulemine on väga oluline olnud, et jah, mulle meeldib see puhas lõige selle juurest, et ma lähen ära ja ma tean, et helioperaatorina nii head, et nad teevad nii head tööd, et nad juba tegelikult praeguseks tajuvad väga hästi, et mis on see kohta nagu pehme koht nii-öelda millal võiks pigem välja võtta, kui saade on eriti üle aja läinud ja kuskilt on tõmmanud, et algusaegadel ma käisin rohkem ja kuulasin siin koos, et lõppversioon üle. Aga viimasel ajal ma ei ole isegi seda teinud enam sellepärast et esiteks ma püüan ise teha võimalikult täpse ja puhta saate, et ei oleks palju selliseid kohti, mida ma ei tea tagasi kerimisi vaja teha. Ja, ja teine asi ma tõesti väga usaldan, klassikaraadio helioperaatoreid lehvitame siinkohal Katrinile ja siia tulemine. Ma arvan, et minu jaoks on see rituaal või protsess ka väga oluline, et ma, et ma võtangi selle ajama kontsentreerun ja ma tulen siia kohale ja teen selle siin ära, kuigi jah, seda aega vahel väga raske leida erinevate osapoolte vahel ja see on ka tõsi, mõned külalised ikkagi jäävad trump appi ja on olnud selliseid tõesti tunne, et mis ma nüüd piirasin, inimestelt üritad nagu siit nurgast kiskuda natuke seda tekki eemale sealt nurgast torkida natukene, aga aga noh, tõesti, et noh, mis ma siin nüüd kangutan, et noh ja näiteks see ka, et kui inimene ei hakka rääkima, et ma ei tea, kas siis küsimused ei ole olnud piisavalt inspireerivad või tal tuleb ka mingi oma teiste tegemiste kõrval sõidab siit korraks pooleks tunniks tunniks sisse ja ta ei lähe nagu sellesse lainesse või et me ei unusta seda ümbritsevat ära, seda, mida sa tuulistimise tegelikult tegema pead kogu aeg ja neid kõnesid, mis sul on, vastamata meilid edasi. Et vahel on see tunne, et vastabki väga nii-öelda konkreetselt ära tavaliselt ühe intervjuu jaoks mulle ette valmistatud 10 kuni 15 küsimust ja tavaliselt ma kõiki ei jõua ära küsida, et ta ikkagi räägib selle aja ilusti täis. Aga jah, kohati on niisugune, vastatakse ajad, ütled seal juba mullitad oma viis sellist pundar küsimust ära ja siis ta vastasele. See on selline, mis ma nüüd teen, aeg on ikka veel 20 minutit järele, umbes et ega siis tuleb ikka edasi kiskuda nagu. Hariduslubasid alguses palju aplause, kas äkki on praegu see koht, kui me peaksime üles lugema kõik need inimesed, tänu kellele Kunstiministeerium sünnib? Ja et väga tahaks tänada Tiia Tederit kutsumast meid siia laskmast, meditsiin toimetada. Siis me soovime, et väga tänada oma esimest toimetajat Annika Kuudad. Suur aitäh. Siis Marge-Ly Rookäär, kes on meiega ka tegelenud erinevatel ajahetkedel Ja Johanna Mängel, kes on meie toimetaja klassikaraadios praegu? Ja siis meie väga suured ja soojad tänud lähevad juba tervitatud helioperaator Katrin maadikule. Kindlasti ka Helle Paas tervitame ja täname. Ja kusjuures helioperaatorid, keda me näeme läbi klaasi, sellepärast me siin hoogsalt neile viitamegi, aga minu meelest alati on olnud minu puhul nende reaktsioonid väga heaks indikaatoriks. Kui tegemist ei ole lihtsalt igapäevaselt kunstiväljal tegutsevate inimestega, kes on meie esimesed kuulajad, et tegelikult ja kas mingid naljad, mis tehti, või mingi hoog, mis saates sees oli, või siis ei olnud ikka nagu selline näoilmest läheb ära, et kas on nagu kohutavalt igav parasjagu või, või nagu jutle läinud just ümmarguseks ja nagu kuulaja nii-öelda soovib välja juba mõttes või siis naeravad ka kaasa selles mõttes indikaator ja see klaasaken siin vahel on ka väga hea. Ja minu poolt veel suur aitäh Tartu stuudiotehnikutele, kes on nende lahkelt vastu võtnud ja ka jõudsalt sellise täiesti tehnilise nõu hauga aidanud. Aitäh. Kui me oleme selle meeletu aplausi ralli üle elanud, siis meil on ikka veel natuke kui rääkida ja me võiksime korraks rääkida saadetest, mis tehtud on ja ma vaatasin, et meil on kokku umbes 106 saadet tulnud nelja aasta jooksul umbes nõnda ja kõiki neid ei ole meie Indrekuga teinud ja siinkohal tervitame Triin Tulgiste Gregor Taul. Tore, et olete jätkuvalt meiega, ma luban, et nüüd mõnda aega aplaus ei tule enne saatele. Muide, seal aplausidega oli ka minu meelest väga hea teema, et kui me saime nüüd need kõllid, mis meil on, siis meie mõlema suur unistus oli Helgi Erilaiu häält kuulda, meie aga seoses ja see on üks äge asi, mis klassikaraadios on olnud, et kui meil on olnud mõned ideed endaga või enda selle saatega, siis klassika on väga ilusti aidanud meil pääseda ligi inimestele oleks kunagi saanud Helgi Erilaiu häält endale. Aga nüüd ta lugenud sisse meie kõllid ja ma arvan, et see on meie mõlema, selle unistuse täitumine. Ja Erkki Erilaid on üks neid põhjusi, miks ma raadiot armastan. Ja aga tulles nüüd teemade juurde ja kui me hakkasime kokku panema seda nimestikku, siis joonistusid välja teatavad blokid, millega me oleme tegelenud ja võib-olla mõtlen ploki ja, ja kui sul tuleb meelde, mul tuleb meelde mõni ere näide sellest žanrist, siis vaatame, kas tuleb meelde. Aga üks teema, millega on mitmeid saateid seotud olnud, on auhinnad, sina oled teinud PUR viitis Bricis chakaks kaks saadeti, siis on loomulikult Köhler kajastatud. Ja ma ise vist olen teinud ühe sar, kas sina oled ka külalistega? Ma arvan küll, jah. Kus Anders Härm siia muidu ikka poeg satub. Kui ega käime hooaeg algab, siis on ärmiga olnud intervjuud ja Ärman käinud ka kohatu näitust näiteks kommenteerimas seoses neokontseptualism kooli härmiga mul väike intervjuu, nii et ta ikka tilkunud erinevates asjades. Ja kajastatud on ka näiteks disainiauhinnad, ma vaatan siin 2014, aga ilmselt varem ka. Nii et auhinnad, mis meil siin kunstielus toimub, on enam-vähem mingi noppe tehtud, siis. Kaart proff ja suhteliselt hiljutised asjad. Ja mis on ka loomulikult paremini meeles siis üks teema on olnud kunsti vahendamine ja kunstikriitika, et nii omaalgatusliku kultuuri, meedia ümarlauda on siin saadud teha ja samuti ka siia alla lähevad meie aasta kokkuvõtted, mida me kõigi meediakanalite eeskujul jälgedes olema siis ka püüdnud üllitada. Aga need on alati ka olnud väga toredad, sest et on võimalus kutsuda kokku kolleege teisi kunstitoimetajaid ja küsida, et mis teil siis südamele jäi? Aga mina selles rubriigis üldse mitte ei alahindaks ka eelmist, kahte hooaega lõpetanud sellist auditit, mida Peeter Krossman ja Markus Toompere meile tegid, et jälle on ju minu jaoks õnnestumine, on, on see saade, et oli lõbus siis nende kahe audiitori selline noh, julmuse tähendab, see kõik on nagu väga, väga õige, mis nad ütlevad, aga see viis, kuidas nad seda ütlevad, et situatsioon, millesse sind selle kriitikaga pannakse, et minu arust on olnud nagu väga kiiduväärne ja väga hariv. Kui palju sa muide üldse oled tagasisidet saanud oma saadetele minule vahel tuldud ütlema, et oh, see oli tore saada või et see oli praegu õnnestus, hästi, aga aga palju sina, et. Ja ma arvan, et see on ka üks põhjus või üks asi selle kunstiministeeriumi juures raske hinnata, kellele kaugele ta jõuab ja, ja see on ka teema, millest ma tean, me oleme sinuga varem rääkinud, et, et üldse kunstikriitikale saab vähe tagasisidet, kunstnik saab vähe tagasisidet siinses elus, meil. Aga kriitik saab veel vähem tagasisidet, et ühesõnaga, kui teil on kunagi kellelegi midagi öelda, siis ka saatetegijatele, siis alati kirjutage palun. Ja isegi just, et kui mingi teema jäi täiesti arusaamatuks ja oli kuidagi lõdvalt kajastatud teie meest või mida iganes selles mõttes, et see muidu ongi, istutasin oma helikindla helikindlate seintega ruumis ja selles kuubikus ja siis ei saagi aru, kuhu see kõik läks, mida sa sinna musta auku paistsid. Sa ütlesid, et meil on väga hea meel, kui oli väga hea saade, aga väga oleks vaja teada kooliga. Ja just just nii, rääkides edasi, mis saateid me veel üldse oleme teinud, siis suur plokk on ollu, persoonilood, mida oleme teinud nii mina kui sina ja siin on olnud persoonid, on näiteks üks tore persoon, oli Manfred mimm, kes käis minul stuudios, kes oli siis rühmitus või liikumine või, või selline väga produktiivne platvorm igal juhul väga erinevate inimeste kohtumiseks, aga kokkuvõttes oli see Manfred siiski ja, ja ka teised sellised säravad isiksused, kellega on tulnud päris palju erinevaid saateid. Siis sina Indrekule teinud selliseid probleemsaateid või teemasaateid näiteks maalikunstist, skulptorite, noorest põlvkonnast, kontseptolismi probleemist helikunstist ja need on midagi, mida ma tegelikult arvan, et kas võiks edaspidi veel teha või tahaks ise veel teha just sellise pikema põhjalikumad välja, ütleme, kaasaegse kunstielu mingi problemaatikat kaardistavad saated. Kusjuures need saated on suuresti olnud seotud mingite näitustega, et kumu sulle helikunstinäitus ja mul tekkis sellega seoses nagu küsimus, et kuidas seda helikunstis ikkagi süüakse ka helikunsti kunstikriitiline nähtus näiteks ja nii edasi. Et see oli päris huvitav materjal, millesse ennast nagu sisse lugeda. Ja skulptorite põlvkond sama moodi, et noh, et mingi hetk on, kuivõrd sellest ka räägitakse, nii palju või kunst, see annab selle erinumbri välja. Ja kui kunstikriitika on olnud ise üks nendest, kes seda põlvkonda justkui nagu jutlustab või kes nagu loob selle kunstikriitilise müüdi, noh, et meil, see on olemas ja selles osas märgiline, kui see nagu noh, tulekski institutsionaalse asjana välja, et ma kohe tundsin, et ma nagu suisa peal, sest ma olen justkui osa sellest loodud müüdist. Siis on olnud luubi all ka loomulikult kunstimaailma suursündmused nagu Veneetsia biennaali, Eesti paviljoni ja üldse biennaali muljeid oleme püüdnud noppida siia erinevad festivalid, üritused, suvel toimunud eriprojektid manifest ta eelmisel aastal. Ja oleme püüdnud jõuda ka Tallinnast ja Tartust välja. Sina oled käinud Kondase keskuses. Ja Muhumaal things näiteks. Ja mina olen siia eetrisse saanud Haapsalu linnagalerii ja Viljandi kultuurielust Kristjan Mändmäe, Monika Mändmaa. Samas on minu jaoks nagu auto kriitilise seisukoha pealt jälle, et et siis me käisime nendel institutsioonidel külas, nende näitused ei jõua nii naljalt eetrisse, mis muidugi jälle üks probleem või ma ei tea, kas see on probleem, aga üks iseärasus kunstiministeeriumi juures ongi see, et tegelikult näitus jõuab üsna harva. Trisse, mul on tunne, kui nüüd päris aus olla, siis kunstnikud jõudsid kaaberi saar vähemalt minu saadetesse. Ja see on üks asi, mille peale ma proovisin nüüd mõelda, milles asi siis nüüd on, milles probleem siis on, aga jah, et kuidagi ilmselt ka see, et kunstnikuga intervjuu ettevalmistusaeg on pikem ja võib-olla et seal seal teisel pool on siis nii-öelda kas selline institutsionaalne uued algatused või sündmused või midagi sellist, et nendega nagu käigu pealt kiirem ja lihtsam suhestuda, et kunstniku intervjuudes valmistada ikkagi väga põhjalikult ette tavaliselt. Et mina tunnistan, mul on ka ajataha jäänud ja ja samas ma tunnen, et sina oled ikka kütnud, nii et. Ja minu lemmiksaade oli see, kui küllap trassi laureaat Jevgeni Zolotko meenutas Antars Tarkovski preemia laureaat Jass Kaselaan, Anton Starkopf, preemia laureaat Jass Kaselaan meenutas Köler, Prize'i laureaat Jevgeni Zolotkolt. Ma üritasin mõlemad terve saate vältel teietada ja kes viitsib üle kuulata, siis ma kukkusin läbi. Nii et leidke see koht üles ja sinu üks eri Sandrale raamatututvustused. Kus siis algas kohe päris algusest, minu arust see oli juba äkki teine kunstiministeerium, kui ma räägin arstist kukkunuti toonases esimest artist kukkunuti saatnud sellisest trükisest. Brush üürikene oli ja, ja mulle hakkas see formaat nagu väga meeldima või, või seda oli kuidagi hea teha, ma ei oskagi täpselt öelda, Nokian ongi tekst, teksti on hea ju raadios lugeda on ju, et palju igavam oleks telekas näidata, et selles mõttes see tundus loogiline ja see oli ka umbes see hetk, kui ma iseenda jaoks järsku avastasin, et mul on nagu meeldib täiesti siiralt, et seal olnud isiklik, selline huvi ja see on selles mõttes nagu edasi arenenud, et kui ma siin viitasin sellele trükiraadiole, siis näed, et tegingi nagu paari raamatu ülevaated kaitseministeeriumis ja, ja kuivõrd minu Need monoloogipõhised, saated on alati väga sisuliselt ikkagi sõna-sõnalt eelnevalt kirjas siis selle ümbertöötamine, artikli formaat, et see ei ole nagu lisatöö või ütleme nii, et minu jaoks on raadio tegemine hoopis olulisem. Suurendanud minu sellist tootlikkus, tootlikkust ja, ja ka tegevust nagu kriitikuna ja sealhulgas ka kirjutava kriitikuna selles mõttes, et ma pean ju saatoriti kirja panema. Ja üks teema, mis juba käisid läbi, olid aga kõikvõimalikud uued algatused, mida siis püütud kaardistada ja see on üks asi, mille üle ma ise ka väga rõõmus oleneb minagi näiteks saavutus, kui sa saad kellelegi, et kuskilt kuulsid ja keegi hakkab midagi tegema ja siis sa saite siia kohe naksti eetrisse ja sai küsida kõik need küsimused ära, et niini, kus sa nüüd tulevad, kust see mõte tuli, mis see vajadus on ja nii edasi, et mis nüüd siis saama hakkab väga tihti need algatused, osad neist ei ole enam üldse elus, sellepärast et aitaks. Siin käis ka projektiruum katarsise, kes oli juba vist selleks hetkeks, nagu ma sain aru eetriväliselt juba peaaegu tegevuse lõpetanud ja näiteks kultuuriklubi kelm, kes oli eelmine kevad, siis see kunstiprojekt seal enam sellisel kujul ei jätku. Aga näiteks ala just nimelt see juba mainitud Nancy Nakamura ideede riiul või siis OÜ valge kuup, mis oli alles mingi sellise ringkonna sahina tasemel või siis ka kirjastus lugemit, mis ka alles tekkis parasjagu ja nüüd on ju väga hästi läheb, nii Eesti kui ka rahvusvahelises plaanis selle üle on, mul on väga hea meel, et on õnnestunud nagu saada kohese mikker nina alla torgatud kohe, kui keegi pea välja pista, kusagilt nende asjade kaardistamine hästi oluline olnud ja just see ka, et ikkagi see nii-öelda kultuuri soovitusel, milles kultuuri veel on leida, et just nimelt, et raamatupood ei ole ainult rahvaraamat. Apollo raamatupood. Garaažis tegutseb Online müügis tegutsev väike kunstiraamatute pood. Meil on väga suur omaproduktsioon ja samal ajal vahendab ka kirjandust, et just seda pilti väga järjekindlalt laiendada ja mitmekesistada. Nii et siin ikkagi idealistlikult ja parimad kavatsused on olnud tegelikult läbi kogu selle aja. Ja nüüd, kui püüda seda sisekaemust kokku tõmmata, siis mina sooviksin öelda aitäh väga siiralt ja tõsiselt on olnud väga äge. Ja see formaat on mulle üllatavalt hinge läinud ja. Ma olen väga rahul sellega, mis on tehtud ja ka väga tänulik. Ja ma loodan, et me nüüd läheme siit kooki sööma toimetusega ja peame ka natuke aru, mis siis sellest kunstiministeeriumist saab ja millisel kujul siis sügisel eetrisse läheb. Üks teema, millest on ka päris palju juttu olnud, on nagu selline institutsionaalne koostööd. Et rahvusringhäälingu kultuuriportaal on, on ka kunstiministeeriume kuidagi agarasti üles korjanud ja meelsasti olnud nõus meie näituse soovitusi publitseerima kõõrd tänases saate eetriajas enam neid selleks aega ei jää, siis näitusesoovitus peate lugema kultuur ERR-ist. Aitäh ja kohtumiseni. Te kuulasite Kunstiministeeriumi saates olid minister Marin Mürk, kelle jaoks see oli viimane saade. Läks erru ja mina olin kantsleri Indrek Grigor. Loodetavasti kuulmiseni.