Homme, 19. juulil tähistab Eesti Televisioon kuuekümnendat sünnipäeva. Eesti Televisioonis on väärikaid töötajaid palju. Ühe neist olen ma täna hommikul ka stuudiosse palunud ja ma mõtlesin tükk aega, kuidas teda teile tutvustada. Kuigi sageli ei tule ette seda, et ühte kaadritagust inimest inimesed tänaval ära tunnevad. Tema on üks sellistest. Teile tulemast Vikerhommikusse, Jaak Tammearu. Tere hommikust, igal juhul ma ütlen sulle kohe otse välja. Me räägime sina, kui lubad, et ma ei olegi nii tundmatu inimene, sest paraku on mind ikka sageli ka ekraanil näha nii reklaamides, telelavastustes kui mujal. Ja mis siin salata, vahetevahel juhtum ka kaadrisse seal, kus ma ei peaks juhtuma. Kui me sinu peale mõtlen, siis nii palju, kui mina olen televisiooniga kokku puutunud, sellest saab nüüd kuus aastat siis oled sa teinud hästi palju erinevaid asju. Sa oled nagu hunt, kriimsilm televisiooni ajalukku, siis sukelduda. Vist ei ole väga tööd, mida sa televisioonis teinud ei oleks, aga kui megi inimesed ajaratast algusesse, millal sa televisiooni tööle läksid? Minu töö algus Eesti televisioonis on 1973 ja siis ma novembrikuus pärast kursuste läbimist sattusin tööle kunsti- ja kirjandussaadete toimetusse. Ja mis tore oli, oli tore oli see, et ma sattusin tööle selliste inimeste juurde nagu Gunnar Kilgas ja, ja Norma jõekalda ja paljud tuntud endised näitlejad, kes olid need režissöörid ja nende käe alla, et see oli väga tore kogemus. Kui palju sa sellest esimesest tööpäevast üldse mäletad? Kui aus olla, mäletan väga hästi. Me saime kokku Elvi Koppeli, ka tema oli meili tegi telelavastusi ja esimene päev oli kohe koosolek, kus ta seletas mulle lahti, mida me tegema hakkame ja millist abi tal vaja on. Ja seletas ka lahti, meil oli tol ajal niisugune süsteem, et mina pidin ka organiseerima ja koordineerima näitlejate võtetele, saabumist ja äraminekut ja nii edasi ja nii edasi. Kui raske toona 73. aastal televisiooni üldse tööle saada oli, siin olid ju legendid juba ees, televisioon oli omajagu aastaid tööd teinud ja meil oli ainult üks Eesti Televisioon. Tänaseks on see pilti muutunud. Kui aus olla, siis oli see ülimalt raske ja eks see näita ka noh, see konkurss, seda, et 140-st inimesest jäi sõelale pärast kolme vooru kolm vooru, see oli täis nagu teatrikool. Me tegime tööd ja me tegime, lugesime luuletusi, meil olid tähelepanu nagu mäng ja nii edasi, nii edasi. Ja lõppude lõpuks kuus inimest jäi ja tänase päevani olema teles nii et, et ju siis sobisi Konkurents oli tihe, aga noh, hästi, paljud teletöötajad on öelnud, et ah, kui ma tulin siia tööle, ega ma alguses üldse ei mõelnud, et ma tahan televisiooni tulla, oli sinusse tahe olemas. Kui ausalt öelda, siis oli küll. Ja kurioosum on ju see, et alustasin ma ju tehnika peal, tegelikult siin kõrval on 21., kes golf seal koolis ma õppisin ja meil oli nagu lisaeriala oli nagu helitehnika ja meid saadeti suvel praktikale siin ja siis ma sattusin teleülekandejaama peale ja sealt see asi läks, nii et, et 1907 tüks 1009 71 oli see, kus ma suvel veetsin kuid Eesti televisiooni meelelahutussaadetega ringi sõites ja nautides, kuidas teevad tööd meie korüfeed, noh, siin on Mati Talvik, Valdo Pant ja nii edasi ja nii edasi, kõik nimed ei tule paraku enam meelde. Kirjeldasin jutu jutu jooksul jõuavad äramainimist leida küll. Kui sa meenutad seda 70.-te alguse, televisiooni õhkkonda. Jutud räägivad sellest, et valvelauas istus relvastatud valvur edasi, milline see telemaja õhkkond Donali? Et tegelikult, mis puudutab seda valvuritädi, siis see oli tõesti olemas. Ja ta oli rohelises vormis ja ma mäletan, püstol oli vöö peal ja jumala eest, kui sa unustasid loa koju, siis läksid sa koju sellele loole järele, hoolimata sellest, et sul oli praegult tulemas mingi salvestus või, või mida iganes, iga Jul sisse sa ei saanud. Lihtsalt näo järgi ka mitte, kuigi ta teadis, et see võib-olla töötavad seal majas. Ja ta teadis, aga ta põhimõtteliselt ütles, et noh see minu töö on see ja sinu töö on saateid teha, aga mina teen oma tööd hästi ja mina seal selles preemiat Nii, aga ütleme, et kui seda valvurist oli nüüd selle loaga läbi päästetud missuguseid ele maja oli? Tead ma ütlen sulle otse välja, see oli õudsalt sõbralik ja väga armas maja, sellepärast et mingisugune vaimsus oli seal seal oli loomingulisus, sellepärast et noh, ma ei räägi kohvikust, mis oligi niisugune koht, kuhu inimesed kogunesid, et arutada tööplaane ja nii edasi, nii edasi. Pluss kõik olid nagu sõbrad. Vaat see on üks huvitav asi, et sa tulid kollektiivi, kus olid korrufeedees ja sind ei võetud kui viimast kõntsa, vaid võeti kui head kolleegi. Ja nagu ma mäletan, kui mul õelt patsutati õla peal, et jaak läks natukene toodaks. No järgmiselt teadet ei tee seda. Kõik ei mingit käskkirja, ei midagi muud. Kui sa tulid tööle siia siis nagu sa ise mainisid, korresseed juba töötasid siin valdo point oli olemas, muide Tõnisson oli olemas nii edasi ja nii edasi moti talvika vaatasid neile toona alt üles ka. Kui aus olla, mul oli tohutu aukartus nende ees ja ma mõtlesin, et issand jumal, kui ma pean nüüd nendega tööle hakkama ja ma ei tea, mis ma teen, kui ma ei oska noh, mingit asja teha ja ja kuidas ma nende käest küsin, et mida ma nüüd pean tegema? Muide juhtuski muide oli ka selline asi, et muide andis mulle konkreetse ülesande. Ja Ma teadsin, et neid asju ei ole võimalik hakkida. Muide ütles, et no okei, kui sul ei ole võimalik hankida, siis sa tead, kus uks on, et siis sa võid valida endale teise elukutse. Meil sellist sõna ei ole, ei ole võimalik, ei saa, kõike saab jumala eest. Tasus mul võta telefon kätte ja helista ja ma sain need. Need olid ühed rekvisiidid, mida oli vaja saada ja, ja muide, järgmine hommik küsis mu käest, Jaak, ja sa tõidki need ära, mõtlesin, aga korraldus oli ju täitsa tubli. Vot sinust saab hea töötaja. Ehk siis proovikivi oli päris tugev. Tagant. Pehmelt öeldes päris tugev. Aastakümnete jooksul igas töös tuleb ette selliseid ootamatusi. Tuleb ette seiku, mida siis aastakümneid hiljem kas huumoriga või muhedusega meenutatakse, palju seal veel on selliseid vimkasid juhtunud. Kui aus olla, siis minu terve see karjäär ongi üks, üks naljade jada. Ma võin niimoodi imetada situatsioonikomöödia, ma ei tea, miks mul need asjad juhtuvad ja isene enese arust olema väga tõsine inimene, aga tegelikult tuleb välja, ei ole üldse tõsine. Ja, ja noh, mis siin salata, iga kord lubate mind jälle lahti lasta, kui mingi jama oli juhtunud, aga no ega ma siis meelega ei teinud. Noh, juhtus lihtsalt. Mis veel on juhtunud rekvisiidid seitse kätte? No ütleme, niisugune asi nagu ikka see klassikaline lugu, mis meil juhtus, oli see helijälje lugu. Me tegime Tiit Karuks saadet helijälg, see kurikuulus saade, kus siis Karuks istus vangitornis, aeg oli igav, oota. Ja Tiit oli meid alati varustanud väga heade plaatidega, jaga kahjuks tol päeval saabusid need plaadid natukene hiljem. Ja siis oli niisugune asi, et režissöör Vaike Nõmberg ütles, okei, mine käi raadiomajas ära tooneplaadid ära ja kui sa oled kohal, tule kohe kaadrisse. Aga milles nüüd see point on? Point on ju selles, et meil tehtid taustad r-i peale. Ühesõnaga mingisugune asi prioritseeriti noh, ekraanile ja seda R-i tehti äärmiselt kaua ja nad proovisid mitu tundi. Ei õnnestunud, ei õnnestunud ja mina käisin muidugi plaatidega ära ja kus kurat mina teadsin, et nad on vahepeal juba salvestama hakanud, tiiter loeb oma teksti ja mina tulen muidugi rahulikult kaamera ette, täiesti süüdimatult ja, ja näitan plaate ja karjud, mina olen nüüd tagasi, Paige. Oi issand jumal, mis siis järgnes järgnessi Köök karest äriga Leninkraatlik seal täitsa hull. No natukese aja pärast kuulsin sammude kaja ja vaike tormas stuudiosse muidugi kiita, hoidis oma naeru tagasi, temal oli lõbus. Aga ma ei taha öelda, mis järgmiseks sündis. No ühesõnaga, sain paraja peapesu, kusjuures ta natuke sakutas ka mind. Nii et päris kergelt sa kas siis ei pääsenud, teeme siin väikese pausi, kuulame ühe tele ja raadioteemalise laulu ja siis juba lähme jutuga edasi. Ja räägime. Ikka sellest. Koidu ajal raadiost vaja sõita ja terveks päevaks reipalt. Jaak Tammearuga me nüüd juttusid stuudiost, jätkame aastakümnete jooksul, televisioonis on sul üht-teist põnevat ette tulnud, mida nüüd mõnusalt meenutada. Kui sa võrdled toonast televisiooni, 70.-te televisiooni praegusega erineb suuresti. Ma peaks ütlema, et võib-olla see kõlab julmalt, aga loomingulisust oli rohkem. Rohkem oli nagu sööbimist teemasse ja kuidas seda lahendada. Praegusel momendil otsitakse tehnilisi lahendusi, et oleks efektne ekraanil aga sageli kõik, mis on efektne ekraanil, ei pruugi olla sisult efektne ja sellepärast on noh, tekib küsimus, et miks ta seda teeb. No vahepeal oli see välgutamise mood ja nii edasi edasi, aga no see on paratamatus. Me peame minema edasi ja siin ei ole midagi teha. Millest see võib-olla kõige rohkem puudust nad on olnud erinevaid aastaid on olnud diktorite ajast Õhdiktoride nüüd jäänud möödanikku. On olnud hästi palju muusika kunstisaateid, nüüd on neid mõnevõrra vähem. On sul mingi selline oma teema kategooria, millest televisioonis tegelikult puudust kõdunevad? Tegelikult ütlen ausalt, et ma tahaksin, et oleks rohkem oma toodangut ja ma mõtlen muusikat, ma mõtlen, kunstisaateid, neid on, aga neid on vähe ja minu meelest me peaksime rohkem jäädvustama neid interpreet ja neid täitlejat, kes meil on, et meil oleks midagi võtta. Praegusel momendil on ju näha, et jookseb ju ainult Aga uuel kuul on tingitud TTV sünnipäevast. Ei väärikas. Absoluutselt, aga vot me oleme jäädvustanud need inimesed, aga ma ei tea, mis jääb tulevastele põlvedele, sest et paljud näitlejad, kes on jõudnud teatud ikka, nad lihtsalt kaovad. Ja siin ongi nüüd see probleem, et kus me leiame tulevikus materjali. Jumal tänatud, Herta Elvist on meil jäädvustatud seal, nii kihvt näitleja minu meelest super inimene. Ja, ja no ma mõtlen ka nüüd neid tõsise muusika tegijaid, kes ütleme, lõpetavad oma laulmise ja mängimise. Ühesõnaga, neid võiks nagu rohkem jäädvustada. Kahju, et see tähelaev lõpetati selles mõttes, et see oli portreesaade, aga sealt sai palju informatsiooni. Kui palju sa tunned puudust praegu noortest saatejuhtidest ega neid väga palju ei ole. Vastan otse, tuleb välja, praegusel momendil on mulle tundub isiklikult nagu see pink oleks üpris tühi ja, ja minu meelest peaks andma rohkem võimalust noortele ekraanile pääsemiseks, sest et muidu on kujunenud välja kõigis saadetes, praktiliselt on üks ja sama saatejuht mis ei ole tegelikult omal ajal, kui oli see eestitelevisioon, noh ütleme 20 aastat või 30 aastat tagasi, siis oli ikka noh, ütleme niimoodi, oli igasuguseid. Praegu paraku noh, kus sa ikka kogemust omandad, kui mitte ekraanilt ja kui sul seda võimalust ei olnud. Sest et kui sa tuled, 20 aastased, sa oled ilus ja kui alustad, võib-olla sa oled kohe andekas, kohe läheb kõik ilusti, aga 30 viieselt, kui sa oled ainult istunud ja oodanud kaadri taga, sisust vist enam ei tule midagi. Sa oled aastakümneid televisioonis töötanud, sa tunned seda inimtüüpi, kes sinna sobib. Ilmselt sa oskad üsna kindlalt öelda, kas üks inimene sobib, kas ta lööb läbi või mitte. Kui sa püüad kokku võtta seda, mis on need eeldused, et inimene oleks televisioonis kas siis saatejuhina toimetajana või mõne muu elukutse esindajana edukas, et ta püsiks seal. Ma ütlen kõigepealt ühe tõe välja. Televisioonitöötaja, see ei ole elukutse, see on elustiil, sageli tuleb loobuda paljudest asjadest. Aga üldiselt selle inimesel peab olema sära silmis. Muidugi on tore, kui tal on hea diktsioon. Ja mis siin salata ka pea siis peab midagi olema päris lihtsalt nagu ekraanil ei lähe. Aga mina arvan, et pöörata tähelepanu ainult välimusele. No see ei ole päris õige, sest me oleme näinud vabandust, blondiine küll, õnneks kommertskanalites kes on tulnud ja läinud, nad on olnud ilmatüdrukud ja nii edasi ja nii edasi, aga, ja siis tuleb paus ja neid enam ei mäletata. Nathan laulud ühe laulu ja see ongi kogu karjäär. Samas meie sama oma Eesti televisiooni kaadrit vaadata siis neid inimesi, kes on töötanud seal 20 aastat, 30 aastat, 40 aastat, Iiri vääro insener, temal saab täis lausa 60 aastat. Neid ikka omajagu on. Mis on selle maja juures, mis tundub, et justkui neelab endasse, et sinna jäädaksegi aastakümneteks. Praegu on tekkinud ja teisi televisioon teisi kanaleid, kuhu tegelikult oleks üsna lihtne minna, sest kogemustepagas on ju suur. Mis seob inimeste ETV külge? Vot, see on nüüd hea küsimus, aga ma ütleksin selle maja aura. See on eelkõige see aura ja need inimesed, kes seal töötavad ja ma pean ütlema, et just jüripäeva oli ka see esimene minu praktika õpetaja, kes nagu juhendas mind seal ülekandejaama juures ja vot siit tuligi nagu kontakt inimestega ja sealt edasi platsi peal juba nende saatetegijatega, kes olid ka normaalsed. Ma ei ütle, et praegusel momendil ei ole normaalsed, aga ka lihtsalt siin peab olema vot see eriline karisma ja eriline tahe loobuda televisiooni meil paljust. Palk meil ju ei ole suur. Me oleme nagu, ütleme niimoodi nagu ikka kultuuritöötajad. Televisiooni puhul võib rääkida erinevatest perioodidest, nagu ka meie oleme siin maininud seal kuuekümnendaid seitsmekümnendaid moodsaid aegu ja nüüdset aega, näiteks mis sa arvad, kas televisiooni hiilgeaeg on olnud ära, on ta praegu või on ta tulemas? Mina vastaksin selle niimoodi. Igal ajal on omad võlud ja ma ei ütleks, et hiigelaega möödas muidugi kui vaadata seda seitsmekümnendad ja 80-lt, kui palju sai tehtud igasuguseid toredaid saated ja kusjuures me olime eeskujuks kogu nõukogude liidule. Vot see juba näitas taset. Me, meie režissöörid käisid ju Moskvas, kaasa arvatud mina käisingi salvestamas Moskvas ja olen ka Leningradis tolleaegses nüüdses Peterburis saateid teinud ja, ja miks tore asi oli veel, et tol ajal oli meil nagu koostööd ka väliskanalitega, me saime esimest korda proovida Soomet. Kuidas nendega koostööd teha on ja ma pean ütlema, see on väga hea. Praegusel momendil ma ütlen, et ma arvan, et kui saaksime oma rahaasjad korda ja saaksime oma stuudiotehnika nagu öeldakse, uuendatud, siis me võiksime minna. Ma arvan, et väga toredate saadetega eetrisse. Ehk siis jääb rohkem rahaga saate tootmiseks. Sa mainisid just hetk tagasi, et igas selles ajastus on tegelikult ka midagi head. Mis sind praegu aastal 2015 Eesti Televisioonis rõõmustab? See kõlab võib-olla banaalselt, aga mina ütleksin, et jumal tänatud, et on säilinud seesama õhkkond, see ei ole kadunud. Tõsi, meid on jäänud väheseks neid, kes omal ajal olid ja teevad siiamaani saated, aga ma ütlen, et just, et noh, niuke õhkkond ja mida ma tahaksin öelda veel, et kui tulevad noored kolleegid kuulge, nende vastu hästi sõbralikud Niina koliti minu vastu omal ajal, mind võeti omaks ja, ja samamoodi on ka need noored kolleegid, kes nüüd tulevad balti meediakoolist, et ärgu kohe mõelgu, et nad on filiinid. Ajapikku kasvavad nad Feliinideks. Aga vot just, et, et tekiks nagu öeldakse sünergia põlvkondade vahel. Sest et nagu ütles Tõnis Kask omal ajal televisioon, see on kollektiivne töö, sama tähtis, kui on seesama koristaja proua seal koridoris lapiga vehkimas. Sama tähtis on ka režissöör. Nii et, et kõik inimesed on tähtsad. Jutu alguses päris sai sind sisse juhatatud, nii et sa oled üks neist kaadritagustest inimestest, keda päris hästi tuntakse. Ma ei julge öelda, et kõik sind tunnevad, aga omajagu inimesi on, kes on salvestustel käinud näiteks lauluga maale või siis nüüd suvenaabrid. Need on siin läinud, kindlasti saadavad tervisi. Paljunenud täitsa oled televisioonis pidanud. Ütleme niimoodi kolme ametit kindlasti. Nii et, et see ongi see, nagu minu patriarh on, muidugi ma olen ka režissöör alanud ja toimeta olen olnud nii, et selle töö noh, ma olen ka kätt proovinud nende asjade ja vabandust kätt proovinud toimetajana, aga ma ütleksin niimoodi, et et on siiralt kahju, et ma praegusel momendil ei ole saanud toimetada, sest ma oskan juba seda nüüd tunduvalt paremini kui omal ajal. Kusjuures, kui mina toimetasin, oli see Glavliti aeg, kus me kirjutasime stsenaariumi. Me viisime sind kõrvalmajja just neljandal korrusel, kaks blondi daami ema ja tütar, kes siis lugesid stsenaarium läbi ja selle stsenaariumi alusel tehtiv saated, kõik oli kontrollitud. Nii et, et ei olnud midagi, see oli väga hea kool, kusjuures ma pean ütlema, et võib-olla tänu sellele ma õppisin ka paremini kirjutama. Nii et, et see on omamoodi nagu väärtus. Ja siit tuleb ametit päris palju kokku, mainisid ise režissööri toimetajad, praegu on sinu töökaardi peal kirjas režissööri assistent ja administraator. Näpuotsaga oled sa veel ka muid asju teinud, no peaaegu üheksa, vist tuleb kokku nende aastakümnete peale. Kokku jah, aga ma peaks ütlema, siiski me siin on väikene, kaks juhtunud. Tegelikult ma olen produtsent ka ja produtsent ka ja nii et selles mõttes on noh, ütleme niimoodi. See pikaaegne kogemus annabki selle noh, nagu öeldakse poweri teha saated ja sa taipad juba nagu öeldakse, pooled sõnad, mida on vaja ja mismoodi on võimalik seda realiseerida ja oskad leida õigeid inimesi omale tiimi ja ongi kõik. Enda aastakümnete pikkuse kogemuse põhjal nüüd lõpetuseks öelda neile noortele, kes kas on äsja tulnud Eesti televisiooni tööle või siis plaanivad tulla. Mida sa neile soovid, et nad seal vastu peaksid? See on väga hea küsimus, aga mina ütleksin selle peale niimoodi sära silmadesse ja tahe teha midagi hästi huvitavat. Tähendab uskuge mind. D häid mõtteid ootavad, televaatajad ei tohi lasta, nagu öeldakse, lihtsalt minna niimoodi. No niisugune nagu meil on jutusaadet lihtsalt, kus räägitakse maailmapoliitikasse ja nii edasi. Ma ütlen rohkem oleks vaja kultuuri, muusikat ja nii edasi jänesehuvi ja siis saab hakkama enesehuvid ja absoluutselt ja mõtlen, et ärge kurvastage, kui mõnikord jääb kellelegi sünnipäeval käimata. No mis siis järgmine aasta tuleb jälle sünnipäev ja, ja kes teab, kas te siis järgmine aasta enam sõbrad oletegi, aga igal juhul televisiooni sõbrad, need jäävad. Aitäh sulle, Jaak, täna hommikul stuudiosse tulemast ja soovime televisioonile homseks 60.-ks sünnipäevaks palju õnne.