Tartu Ülikooli vanemteadur Arvo tering. Teie rääkisite nädal aega tagasi eelmises saates seitsmeteistkümnenda sajandi Eestimaalt ja Liivimaalt pärit noorte inimeste Lääne-Euroopasse õppima minemisest kõrghariduse omandamisest sealsetes ülikoolides. Täna räägime 18. sajandi eelistustest kõrgkoolide ja õpingute osas. Mida te ütlete, kas see 18 sajand erines väga seitsmeteistkümnendast Pärast 1700 kümnendat aastat langes siitmailt ülikoolidesse minejate arv 1630. aastate tasemele. Arvestades seda, et potentsiaalsed ülikooliealised noormehed olid paljud lastena katku surnud ning ellujääjatele olid majanduslikud võimalused kauaks ajaks nigelad. Ja ka seda, et taina gümnaasium sai jalad alla taas alles 1720.-te aastate lõpust. See tähendab, et ta hakkas tööle täiskomplekti professoritega ning Riias oli 1711. aastal tegevuse katkestama riiklik lütseum. Alles 1728. aastal. Uuesti elu sisse saanud, ei saa seda siiski suuga halvaks näitajaks pidada. Ilmselt läksid väga paljud orgudeks läinud noormehed oma isade pärandus rahadega ülikoolidesse õppima. Alates aga 1730.-test aastatest tõusis ülikoolidesse minejate arv hoopis uuele seeteistkümnenda sajandi tippimadelkulatsioone neljandiku või kolmandiku võrra ületavale tasemele sain keskmisel 20 kuni 26 üliõpilast aastas. Põhjuseks on vast asjaolu, et nüüd kasvas järsult aadlikest üliõpilaste arv. Kui seitsmeteistkümnendal sajandil oli aadlike osakaal Eesti Hiiumaalt ülikoolidesse minejate hulgas ainult kuni üks kümnendik nendestki oli osa siinseid rootsi aadlikke, siis 18. sajandil kasvas aadlike osakaal üliõpilaste hulgas mitu korda. Samal ajal linnakodanikke ja pastorite poegade arv oluliselt 18-l sajandil ei kasvanud. Ka teisel mõõnaperioodil. Seitsmeaastase sõja aastatel 1750.-te aastate teisel poolel ei langenud eesti ja liivimaalaste ülikoolidesse minek seitsmeteistkümnenda sajandi parimatest aastatest madalamale. Eestimaalt vähenes see kui kaks korda, aga Liivimaalt minejate arv ei vähenenud. Ülikoolidesse minek elavnes Balti provintsides järsult 1700 kaheksakümnendatel aastatel. Loomulikult etendas selles suurt osa haridusorientatsiooni kasv valgustusideede mõjul kuid tuleb arvesse võtta ka stipendiumivõimaluste avardumist. Ülikoolidesse mineku lõikas järsul katki Paul esimese 1798. aastal välja antud UKs. Tol sügisel kogunsiki ülikoolides tagasi pöörduvad baltlased Berliini, et statiini või tantsigi kaudu Tallinna või Königsbergi kaudu Riiga naasta. Need sügispäevad kujunesid Berliini elanikele võiks öelda tõelisteks hirmupäevadeks sest oma järelejäänud raha maha joovad tudengid märatsesid Preisimaa pealinna tänavatel. Pärast 1700 kümnendat aastat olid esimese poole sajandi jooksul kõige olulisemateks ülikoolideks baltimaalaste, õpingute seisukohast alle ja Jena ülikoolid. Halle kujunes suurima külgetõmbejõuga ülikooliks just Eestimaal ja seda mitte ainult Pietistide mõjul, kuigi ka see oli ülisuur. Nimelt Tallinna superintendent Mikvitš ja pastori pähe kutslav olid Halle professoritega tihedas kirjavahetuses ja nemad olid ka tallinlaste Hallesse õppima mineku soovitajateks. Kui te eestimaalaste arv püsis alles ka pärast Bjatistide mõju langemist olles ning bioloogiateaduskonna professorite minekut valgustusaja rööbastele. No väga suur oli alles juuraprofessorite külgetõmbejõud. Pärast seitsmeaastast sõda, Halle ülikool kaotas oma tähtsuse Eestis. Kuid siiski tuletagem meelde, et just 1700 kaheksakümnendatel aastatel õppis Johannes Otto Wilhelm Masing, aga tema oli tollal üks väheseid liivimaalasi. Leipzigi Ülikool oli 18. sajandi esimesel poolel küllaltki vähe külastatav. Asi on selles, et Lipzigis õppimine oli tunduvalt kallim kui see oli teistes ülikoolides ja Baltimaid andis Põhjasõja tagajärgedest pikaks ajaks kosuda alles 1700 kuuekümnendatel aastatel. Kui avanes ka Baltimaadele Peterburi viinaturg ja mõisatest Venemaale viinamoorid hakkasid liikuma, võisid mõisa omanikud hakata uusi häärberi ehitama. Ninge poegi seisusekohaselt koolitama hakata. 18. sajandi teisel poolel peeti Leipzigis õppivaid balti aadlike kõige nooblimateks jõukamateks üliõpilasteks üldse. Erinevalt teistest ülikooli linnadest olid hoopis erinev siini jäänud tooni, mitte üliõpilased, need sulasid linna elanikkond ära. Aga linn ise pakkus kõikvõimalikke meelelahutusi igale maitsele. Kõige aktiivsem baltlaste vool, lipsi, kes oli pärast seitsmeaastast sõda 1700 kuuekümnendatel aastatel, kui seal õppis ka Johann Wolfgang Göte. Kell muide oli kokkupuuteid ka baltlastega. Ja võib öelda, et 1770.-te aastate algul oli laipsik Eestis kõige suurema külgetõmbejõuga ülikooliks üldse. Nii siirdusid 1770. aastal Tallinna Gümnaasiumi ja 1771. aastal Tallinna toom ja rüütlikooli lõpetanutest suur hulk just laipzigisse ja teiste hulgas oli ka Eesti kultuuriloos küllalt tuntud arveldus 18. sajandil. Kõige kõrgema õpetamise tasemega oli 1737. aastal asutatud Göttingeni Ülikool, mille mõju kiirgus kogu Euroopa vaimuelule. Seda nii luteri usu kui ka katoliku usumaades. Oma eksisteerimise esimese poole aasta jooksul kujunes Göttingeni Ülikool kõige edumeelsemaks kõrgkooliks, mille professorid olid paljudes valdkondades suunda andvad kogu Saksamaa ulatuses. Nende mõju ulatus nii hästi kasvandikke kui ka aine käsiraamatute ja perioodiliste teadusajakirjade vahendusel. Ka Ida-Euroopasse. Mõju ulatust demonstreerivad hästi ülikooli 255.-ks aastapäevaks korraldatud näitused nii Tartu Ülikooli raamatukogus kui ka Göttingeni Ülikooli raamatukogus. Seda nii mõju osas Baltimaades kui ka Soomes. Et Baltimaadelt oli seal üliõpilasi küll palju, kuid mitte siiski niipalju kui bienas tuleneb õppimisvõimaluste kulukusest küttingenis. Kui Leipzigis oli kulukas eelkõige seisusekohane elamine, siis Göttingeni is olid eralaengud väga kallid, aga seal vaid professoriteks ka tõesti silmapaistvad õpetlased, kelle loengute kuulamiseks pidi aga tüse rahakukkur olema. Arvan, et eraldi pikemalt on põhjust rääkida baltimaalaste õpingutest Jena ülikoolis sele, teisel õitsengu ajal, 1770.-test aastatest kuni 1798. aastani sest selle ülikooli kasvandikud olid valgustusideede kandjatena tooniandvad kogu 19. sajandi esimesel veerandil esimese veerandini välja. Jena Ülikooli hiilgeaeg oli seotud 1775. aastal troonile saanud haridust hindava vaimal hertsogi Karl Augusti troonile asumisega ning vahetult ülikooli tegevust suunava ministri Göte tegevusega. Filosoofiateaduskonnas hakati ametisse võtma noori andekaid õppejõude. Erakorralise professori kohalekorralistele professori kohtadele ei saanud ei võta, sest ülikooli põhiseaduse kohaselt polnud võimalik seniseid, ka kõige tagulikumaid professorid ametist maha võtta. Uue ajastu läbimurdeks oli kõigepealt see, et Viljandi väimees Karl-Leonard Reinhold hakkas 1785.-st aastast Dianast lugema kanti filosoofiat, millest sai alguse kanti filosoofia võidukäik tervel Saksamaal. Sest ega kant ise Königsbergis kuigivõrd huvitavalt loenguid ei pidanud. Reinhold tegi kanti filosoofia lähedaseks väga paljudele Jenas õppinud üliõpilastele. Kui Reinhold 1794. aastal kiili kutsuti, sai tema asemele sihte. 1789.-st aastast sai erakorralise ajaloo professori kohale Friedrich Schiller kes loenguid pidas küll vaid neli aastat ja sedagi tükati. Jenasse elas ta üldse ühtekokku. 10 aastat hiljem asus ta vaibarisse, nimetagem veel tolleaegseid ärksa vaimuga professoreid, teoloogiaprofessori kriis, Bahia Paulus meedikud, Riiast pärit looder ja samuti Ufelanud juristidest Ufelandi vend. Selle taustal, kui 1700 kaheksakümnendatel aastatel kasvas Baltimailt pärit üliõpilaste arv järsult, mis on Baltimailt välismaale õppima minevate üliõpilaste suurim värv läbi kõikide aegade üldse siis põhiosa nendest õppis just Jena ülikoolis. 1792. aasta paiku oli paislastarovienas umbes 66 hiljem, 1798. aastal, sega vahetult enne Paul esimese ukaasi ulatusse 80-le kuni 98-ni peaaegu 100-ni. Eriti suur oli meditsiiniüliõpilaste arv. 1792. aastal oli Baltimailt pärit arstiteaduste õppijate osaga kõigi Jenas meditsiini õppivate üliõpilaste hulgas tervelt 14 protsenti. Kõige olulisemaks ligi meelitavaks faktoriks tuleb pidada omaenda kaasmaalasest professorit Riia kauaaegse lütseumi rektori poega Justus Christian loodarit. Baltlaste suur veenas tähendas omakorda Nende suurt aktiivsust üliõpilasliikumises. Nagu teada, oli 1792. aasta üliõpilasrännaku eestvedajaks kullamaa pastori poeg aines kes oli tollal ka ühe tähtsama üliõpilasordu Unitistide juhiks. Väga oluliseks tuleb pidada Fiste ja Pauluse toetatud kirjandusliku seltsi Vabade meeste selts loomist 1794. aastal. Selle 12-st asutajaliikmest oli seitse Baltimailt Nendest, Karl Peterson ja Ludwig deegemann koguni Tartust. 1793.-st kuni 1802. aastani tegutses Seenas loodusuurijate selts mille esimeseks sekretäriks oli Peterburist pärit ja lühikest aega Tartu Ülikoolis töötanud keemiaprofessor Seeder. Seltsis oli ka, oli palju baltlasi, teiste hulgas Tartu Ülikooli pärastine professor ning rindel samuti Ludwig Stegeman tartust. Milliste professoritega baltlased rohkem läbisid? Schilleri esimese loengu kuulajaid 1789. aastal oli, ütleme 400 kusjuures üldse oli tollal üliõpilasi 800. Seega pidi siller java loengu kuulajate hulgas olema väga suur hulk. Baltasy siller oli juba varem Baltimail tuntud, nimelt lavastas uus Riia Linnateater, 1786. aastal tema röövlid. Mitmed baltlased olid otseselt Schilleri sõprusringkonnas näiteks kunstnik Karl Kraas või Tartust pärit õõdiks deegeman. Viimasele tegi siller ettepaneku intiimse mast salongis mängida kaasa Tom Carluses. Olgu öeldud, et Jena üliõpilastele oli alati kauaoodatud hetkeks rännak Eeennast vaimarisse umbes Tartu-Elva vahemaa et sealset õukonna teatrit külastada. Vähemalt üks kord Schilleri värsiloomingut Jena Ülikooli kasvandike poolt eesti keelde tõlgitud. Nimelt avaldas sele Rosen printeri paid reege teises numbris 1813. aastal Johann Bishem Eevet, kelle tõlgitud laulurõõmu üle võiks, siis oleks ise lugeda. Ilmselt oli Baltimaadest pärit üliõpilastele suurimaks autoriteediks oma kaasmaalasest professor vooder. Kuna ta ise oli väga suur seltskonnainimene, omades tihedaid sidemeid nii Ena kui vaimari vaimu ja õukonna liidiga erti köitega, siis aitas taga oma kaasmaalastel pääseda kõrgemasse seltskonda, nagu võib lugeda ka mitmetest mälestustest. Jena juura professoritest oli populaarsem Kotli Ufelanud, kes õigusfilosoofias toetus kantile ja Fistele. Ja siit ka otsene mõju Tallinnas. Nimelt gümnaasiumi professor Ludwig Ferdinand öösel Man kes ise oli mõned aastad varem õppinud Hiinas teoloogiat, õpetas Tallinna Gümnaasiumi primaanidele 18. sajandi lõpul loodusõigust. Nagu tema isagi ennast. Verseman k kunagine Jena ülikooli kasvandik, oli seda teinud. Loodusuurijate seltsi liikmete hulgas oli meile, tundus tegeman ning korrespondentliikmeks hilisem keisri hullu Timoteos fon Bocki koduõpetaja August Weerberg August Leerbergi kirjast oma sõbrale hõzemanile 1792. aastal selgub, kuivõrd tihedalt hoidsi teenas õpivad eesti ja liimaalset omavahel kokku. 1798. aasta Paul esimese korraldus võõrsil õppivate Vene alamate tagasikutsumiseks puudutas eelkõige Jenas õppijaid. Võib eeldada, et 1798. aasta sügisel tekki Seena üliõpilaskonnas seotud baltlaste lahkumisega vaakum olid ju Eesti viibija kuramaalased väga aktiivsed osalejad salaordudes seltsides. Jena kultuuri mõjud ulatusid aga Baltimail välja kuni 19. sajandi keskpaigani mil vikatimees viimased Jenas õppinud koolmeistrid ja vaimulikud maha niitis ja asemele tulid Tartu Ülikooli kasvandikud. Arvestades seda, et 18. sajandil oli moes sõpruse kultus võib eeldada Ülikooli sõprade vahendusel valgustusideede alal hoitud hoidmist Eestis läbi kogu 19. sajandi esimese poole. 19. sajandi esimesel kümnendil kuni 1902. aastal taasasutatud Tartu Ülikool polnud veel välja ehitatud peahoone valmis alles 1909, anatoomikum 1805, raamatukogu 1809 lõplikult tähetolm 1810, kliinikut 1808. Ning et üliõpilaste arv polnud veel stabiliseerunud, ei vähenenud välismaa ülikoolidesse sõitjate arv oluliselt. Peaasjalikult mindi Göttingeni ja Heidelbergi ülikoolidesse. Ei, kuid 19. sajandi teisest aastakümnest peale on Läänemere provintside haiglaskaadi põhikoolitajaks Tartu ülikool. Vaid väike osa balti üliõpilastest läks õppima või end täiendama peaasjalikult Berliini, Göttingeni kui Heidelbergi ülikoolidesse. Murrang välisreiside tihenemise suunas ilmneb alles 1850.-te aastate teisel poolel tingituna juba kapitalistlike suhete läbimurdest Venemaal. Olgu öeldud, et pool aastat pärast baltlaste lahkumist 1798. aastal Jeenast vallandati ka filosoof Fihte Jena Ülikooli professori kohalt ja see tähendas ühtekokku Jena ülikooli teatavasti langust vähemalt mõneks ajaks. Aga öelge Arvodeering, need tudengid, kes seal Saksamaa ülikoolides siis said moodsa hariduse, kas nad tulid siis kõik oma isamaale tagasi või jäid nad sinna parematele jahimaadele? Nii seitsmeteistkümnendal kui 18. sajandil välismaale õppima läinutest tulid tagasi, umbes pooled. Osa jäi Saksamaale, osa kohta ei ole üldse mingeid andmeid. Väike osa suri see aga noh, see on üks kuni kaks protsenti üliõpilastest. Lõppkokkuvõttes see probleemu ootab edasist uurimist, aga siin kodumaal leidsid nad hästi tööd. Mitte tagasi tulles töötasid nii, siit pärit üliõpilased vahataotlejad algul koduõpetajatena, nii nagu riigi Saksamaalt Baltikumi tunnuki kui siinsetel koha taotlejatel oli see eelis, et nad tundsid kohalikke keeli eesti ja läti keelt, seega oli neil vähemalt vaimuliku ametisse saamisel edumaa sisserännanud koha taotleja ees. Nyyd kukuvad. Näiteks nendele kahele saartele tahaks nentida, et oh taevas, küll, on olnud niisuguseid aegu, mida võib ainult kadestada siin kaugemas sajandis elanud inimene. Kokkuvõttes tahaks öelda seda, et seitsmeteistkümnendal ja 18. sajandil. Baltimaid ei saa mitte mingil juhul pidada Euroopa pärapõrguks pära provintsiks vaid siinne haritlaskond oli osa Euroopa haritlaskonnast, oli osa tervikust.