Eesti on alati pidanud arvestama oma suure naabriga Venemaaga. Kui moodustati Eesti vabariik. Kuidasmoodi õnnestus sellest dirigeerida, tahtvast naabrist mööda vaadata või tema mõju vähendada. No see oli võib-olla üldse laiem, kui rääkida Eesti vabariigi rahva välispoliitilisest orientatsioonist, siis võib täiesti julgelt kinnitada, et 1900 kahekümnendail stoil orienteeruv Eesti välispoliitiliselt Inglismaale. Ja selleks ei olnud ka midagi erilist. Nimelt esimene maailmasõda lõppes ju demokraatlike riikide võiduga. Võitjal poolel olid Suurbritannia, Prantsusmaa Ühendriigid. Kõigis neis riikides oli demokraatlik riigikord juba aastakümneid või isegi sadu kujunenud, võiks öelda. Ja seetõttu orienteerumine demokraatiates oli täiesti loomulik kõikide tollaste uute suurte riikide poolt. Kaotanud olid ju esimeses maailmasõjas autokraatlikud ebaparlamentaarsed, keskriigid, keiserlik, Saksamaa, Austria-Ungari viimane pealegi lagunenud. Kui täpsemalt nüüd keskenduda tähelepanu siis miks just Inglismaale nende demokraatlike riikide hulgast? Kõigepealt võiks öelda, et ühised olid olid need, kes seisid Eesti vabariigi sünni juures olid olnud oma mõttelaadilt ja eesmärkidelt demokraadid ammu enne 1900 seitsmeteistkümnendat aastat 905. aastal, kui Venemaal tekkisid korraks vabamad olud, ruttas tollane ajakirjanik, hilisem välisdelegatsiooni liige ja diplomaat Eduard Virgo kohe eesti keelde tõlkima raamatut, mis põhjalikult valgustas Inglismaa riiklikku ja poliitilist korraldust, selle korralduse kujunemist, vorme, traditsioone, raamatut nimetati esimeseks pikemaks poliitiliseks kirjatööks eesti keeles. Väljaandmise otstarve oli poliitiline. Meie läheneme sellele lävele, mille taga poliitikaline vabadus seisab, arvas tõlkija. Seni oli Venemaal kõike majanduslikele reformidele oodatud ja poliitiliste reformide kui kõrvalise asja peale vaadatud. Nüüd on see aeg möödas, nentis lootis ta ja rõhutas teadust poliitilisi teadmisi rahva hulka viia. Seni kui laialisemad rahvakihid ise mitte uute ühiseluvormide järele tarvidust ei tunne ja poliitikalisest elust juhtivalt osa ei võta siis langevad ka kõige hiilgavamalt välja mõeldud poliitikalised juhtimise masinad kokku. Ühiseluvormid ja riigikord seisavad rahva peas ja südames kriipsutakse alla, et need laused tunduvad üsna kaasaegset ka tänapäeval. Nüüd selleks, et need ühiseluvormid ja riigikord rahva peadesse ja südamesse läheksid. Siis paisati ligi 200 leheküljeline raamat rahva sekka ajalehe teataja tasuta kaasaandena. See oli sisuliselt monograafia, võiks öelda. Vaata ja väljaandja ja toimetaja oli tol ajal 31 aastane Konstantin Päts hilisem Eesti ajutise valitsuse peaminister ja esimene ja seni ainuke president. Ülejäänud demokraatlik vabariik Eesti iseseisvuse manifestis ei olnud lihtsalt sõnakõlks. Vene taas lahkulöömise idee oli kristalliseerunud eesti poliitikute ratas alles pärast seda, kui Vene revolutsiooni demokraatlik Amengute oli Umbunud. Keegi neist ei kujutanud tol ajal eesti ühiskonda ette ei üksikisiku milistana, tol ajal tulid kõne alla üksnes monarhia. Eva üheparteilise diktatuuri na üheparteilise diktatuuri võimalikkust ei osatud tollal. Velunkena vas võis rahva võim seda rahvast esindavate erakondade konkurentsi koostöö kaudu Parlamendis. See oli eesmärk, millega kuulutati veebruaris 1918 välja Eesti vabariik nagu Inglismaal ja ka teistes võitnud riikides Prantsusmaal, Ühendriikides. Hiljuti oli mul võimalik v võrrelda Eesti iseseisvuse manifesti iirlaste Boclamatsiooni 24.-st aprillist 1916. Iirlased kuulutasid ka välja siis vabariigi. Tõsi, seda ei teinud esinduskogu esindaja esinduskogu liikmed, vaid tegist selliste organisatsioonide liikmed, keda me tänapäeva nimetatakse terroristideks. Iirlased Proclamatsioonis oli küll juttu vabariigist, kuid ei olnud juttu demokraatiast, seda terminit seal esinenud, ehkki nõutud ja lubatud vabadused olid siiski demokraatlikud, kui tõele au anda nõnda palju siis pallidest. Teiseks muidugi ei saa unustada Inglismaa abi vabadussõja ajal võidukatest lääne suurriikidest kuuldust just Inglismaa kõige enam toetama Venemaa rahvaste iseseisvust Atlusi. Mis sest, et omaenda huvidest lähtudes. Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid proovisid tugeva Venemaa taastamist. Esimene Prantsusmaa vajas geopoliitiliselt vastukaalu Saksamaale. Venemaa oli, eks ole, teiselt poolt Saksamaal asetsev riik, Prantsusmaa oli jube ammu aega Saksamaast nii majanduslikult kui elanikkonna suuruselt jõltse jõult nõrgem. Talle oli vaja liitlast oma vastase selja taga, kes oleks tugev. Selle tõttu ei tahtnud Prantsusmaa näha Venemaa killunemist ega sellele kuidagi kaasa aidata. Ameerika ühendriigid rahasid tugevat Venemaad tol ajal Jaapani vastu. Jaapani vastu, kellega Ameerika Ühendriikide suhted eriti esimese maailmasõja ajal ja hiljemgi olid teravnenud ja teravnemas seejuures eriti eitavalt, olidki balti riikide iseseisvuse suhtes meelestatud ühendriigid. 1918. aastal keeldusid Ühendriigid Eesti välisdelegatsiooni liiget Ferdinand kulli pinnalegi laskmast 1920.-le aastal pärast seda, kui Soome oli Eesti iseseisvust 20. aasta suvel tunnustanud kui ka teistes juhtivates Euroopa suurriikides. Mõtted nagu hakkasid juba selles suunas liikuma siis pida Ühendriikide riigisekretär kolbi vajalikuks isiklikult asjadesse sekkuda. 10. augustil 1920 tegi Ühendriikide riigis sekretär avalduse, milles ta veel kord rõhutas Ühendriikide eitavat suhtumist balti riikide iseseisvuse tunnust misse ja kutsus ka teisi riike sellisest sammust hoiduma. Inglismaa ja Prantsusmaa tunnustasid Eesti ja Läti iseseisvust 26. jaanuaril 1921. Ühendriikide tunnustus saabus alles poolteist aastat hiljem, 28. tal juulil 1922. Seejuures tunnustati ainult balti riikide valitsusi ja rõhutati, et segased olud Venemaal või anda Vene territooriumi võõrandamiseks. Et seda printsiipi ei tule lugeda rikutuks ka praegusel ajal Eesti, Läti ja Leedu valitsuste tunnustamisega. Vene valged Pariisis järeldasid sellisest formuleeringlust, et antud tunnustus oli ajutine ja osaline. Inglismaa vastupidi, tookord ei olnud huvitatud Venemaa tugevnemisest. Inglismaa ja tsaaririigi vastuolud olid Antanti leeris enne esimest maailmasõda kõige osavamad lõplikult formeeruski antaant ja 1907. aastal alles nendevahelise Venemaa ja Inglismaa vahelise lepinguga. Need Inglismaa Vene vastuolud olid valmis ka kõige kergemini taas ärkama. End ühtlasi oli Inglismaa rohkem kui ükski teine riik huvitatud kaubavahetuse taastamisest Venemaal aga ja 1919. aasta detsembrist peale Kopenhaagenis kontaktis Nõukogude esindaja Litvinovi ka. Igal sõnal, mis öeldi Tartus, ma mõtlen siin Tartu rahulepingu sõlmimist kõlas vastu Thamesi kaldal kirjutas kord Nõukogude välisasjade rahvakomissar Chetseerin. Inglismaa suhtumine oli mõistev kui Eesti vabariigi esindajad. Vabariigi valitsus, Eesti vabariigi välispoliitiline juhtkond hakkas otsima teed Tartu rahule, teised suurriigid suhtusid neisse pöörates eriti eitavalt. Inglismaa selline mõistev suhtumine Tartu rahu rääkimistesse kontaktides enne sõda. Sel ajal, kui teised suurriigid soovisid Eesti vabariiki endiselt jätkavat sõda Venemaa vastu, siis English, ma selline mõistev suhtumine aitas eestlastel kergemini teed leida. Tartu rahule. Praegu need läbirääkimised, mida pidasid Eesti välispoliitika juhid Nõukogude riigi esindajatega, olid ka omamoodi osaks neist läbirääkimistest neist kontaktidest, mida Inglismaa oli juba ise Kopenhaagenis mujal võtnud Nõukogude esindajatega. Inglismaa kui mereriigi vaadati Tallinnast hiljemgi. See oli ka kõik suhted olid poliitilised, mitte rohkem. Nõukogude ajakirjanduse väited 1925.-st aastast nagu oleks London tahtnud mereväebaasi Saaremaale, ei ole kunagi dokumentaalset kinnitust leidnud. Pärast 1924. aasta detsembrisündmusi Tallinnas kinnitas London NAGU Pariiski Rootsi tollasele välisministrile teenile. Et maa tähendab ei Inglismaa ega Prantsusmaa ei ole valmis Balti riike ei materiaalselt sõjaliselt ega moraalselt abistama, kui peaks tekkima oht nende iseseisvusele. 1926. aastal edastanud foorinoffis Inglise välisministeerium samalaadilise signaali ka Eesti välisministeeriumile. Kolmandaks majandussidemed esimestel aastatel. Pärast 1900 kahekümnendat lootsid Eesti võimud, et Venemaa vananeb järk-järgult majanduslikuks kaubanduslikuks läbikäimiseks ülejäänud maailmaga. Tingituna sellest valitses Eesti majanduses tol perioodil tööstuse orientatsioon. Püüdhoida tööstust käigus. Eesti tööstuse turuks oli olnud Venemaa. Loodeti, et see turg taastub. 1924.-ks aastaks oli selge, et Vene turg niipea ei avane. Ja Eesti majanduspoliitika muutus. Eestis võeti kasutusele majanduspoliitika, mida tol ajal kõnekeeles nimetati Humpix. Siin oli ees kujunepist. See näitab ka, kuivõrd et kui majanduspoliitika Novaja ökonomisti oskaja poliitika, eks ole. Venemaal oli siiski populaarne naaberriikides, nimelt hunt. Uus majanduspoliitika, see uus majanduspoliitika, mis Eestis võeti kasutusele 24. aastal see tähendas loobumist tööstusorientatsioonist. Tööstust ei püütud enam käigus nii suures ulatuses hoida, kui seni oli hoitud. Kurss võeti põllumajanduse toetamisele põllumajanduse eelisarendamisele. Loomulikult, et sel puhul nüüd majandussuhetes nähti Inglismaad kui oma loomuliku turbo. Me teame Inglismaa eriti tol ajal. Inglismaa oli tööstusriik põllumajandussuhteliselt vähearenenud selle sajandi esimesel poolel. Inglismaa vedas vajalikust toiduainest sisse sajandi esimesel veerandil pool tänapäeval mõtte veerandi. Põllumajandus on ka seal edusamme teinud, Inglismaa suudab järjest rohkem ennast ära toita. Tol ajal oli aga Inglismaa väga suureks turuks põllumajandusliku toodanguga riikidele. Teiseks selliseks suureks turuks oli tol ajal Saksamaa. Saksamaa majandus, eriti kahekümnendail aastail, oli aga suhteliselt nõrk saksa orga väärtus ei olnud nii suur kui inglise naela väärtus. Inglise seal oli maailma rahanduse aluseks veel dollar. Alles tuli rahandusturule ja Eesti Põllumajandus-orienteerudes Inglismaal omandas siis seal väärtuslikku valuutat muude asjade ostmiseks. Tuleb rõhutada ka seda, et hetk maailmaturule minekuks oli Eesti põllumajanduse jaoks veel üsna loodus. Meil on mõnikord siin räägitud, et vot me läheme nüüd isemajandamisele üle ja, ja siis ka neli-viis aastat peaksime hakkama eksportima välja vedama põllumajandussaadused, valuutat saada. 80.-te aastate maailm ja 20.-te aastate maailm siiski väga suureks ja teineteisest erinevad. Nimelt kolmandalt aastate alguse majanduskriis oli ju see majanduskriis jule tootmismajanduskriis, milles peale Lääne turgudel enam turu täitmine kaubaga probleeme ei ole. Probleem on olnud, kuidas seda ka vähem troota makstakse peale Trasem toota kuidas sellele kaubale turgu leida? 20.-te aastate keskpaiku, kui Eesti põllumajandusinglise turule läks, siis oli veel inglise turult tühje kohti hoid, mõned ajada, taastada aega oma majandusse nii-öelda ümber profeerinud järgmiseks. Praegu ma ei näeks sellist, aga tuleme tänapäevast, läheme tagasi tollasesse, ajas Arco, Inglismaa võttis vastu siis üle kolmandiku Eesti ekspordist ja niisiis saadi endale vajalike valuutat kaupade ostmiseks. Ja kui kolmandat aastat algul saabus majanduskriis, siis oli ka Eesti põllumajandusel juba oma koht inglise turul olemas, mis loomulikult samuti siis tugevdas Eesti orienteeritus Inglismaale. Ja lõpuks, kui rääkida konkreetselt Inglismaast, kultuur 1900 kahekümnendaid aastaid iseloomustas kogu Euroopat anglosaksi kultuurimõjude tugevnemine. Seda kantset üha enam massideni jõuda. Ajakirjandus see oli ajajärk, kus ajakirjandus, ajalehed omandasid teise ilme kui enne esimest maailmasõda. Pildid karikatuurid ilmusid ajalehtedesse juba massiliselt kujul. Tuli tuli raadio, selle taga oli tehniline Ameerika. Aga see massikultuur tuli Taljus läbi, Inglismaa ja Eestis oldi nende mõjude vastu eriti vastuvõtlikud. Eestis otsiti ja nähti selles skulptuuris ju vastu kaaluv ja asendajat vastumeelsele saksa kultuurile. Milline sümboliseeris seitsmest aastast orjaaega nõnda palju neist põhjustest, siis, mis määrasid nii Eesti vabariigi juhtkonna kui rahva orienteeritus tinglik kahekümnendail aastail. Kui mõni autor kahekümnendaid aastaid käsitledes kirjutab võitlusest inglise ja prantsuse orientatsiooni vahel Eesti välispoliitikas siis mõtleb ta sel juhul ikkagi ainult diplomaat saatjat nii majanduslikult, kultuuriliselt kui poliitiliselt oli Prantsusmaa Eesti jaoks ja Eestis Inglismaaga võrreldes juba varem tagaplaanil ja 20.-te aastate keskpaiku elanud Prantsusmaa rahvusvaheliste positsioonide nõrgenemine Euroopas ja maailmas ei tõstnud Prantsusmaad sealt tagaplaanilt enam rohkem esile. Ma ei taha, mõõdukesin rääkida neist, kes prantsuse kultuuri vastu erilist huvi tundsid ja nii edasi, kuid majanduslikult ja kani massidena arvates ja Prantsusmaale siiski tagaplaanil. Hitleri võimuletulekust Saksamaal suhtuti Eestis murelikult kellelegi polnud saladus, et natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei häälekandja Völkischer Vahter oli alati suhtunud eitavalt balti riikide iseseisusesse. Piisab, kui lugeda tolleaegseid Eesti välispoliitilisi dokumente. Lehe toimetajaks oli Tallinnas sündinud Alfred Rosenberg natsionaal sotsialistide ideoloog, keda 1930.-te aastate alul peeti natside võimalikuks potentsiaalseks välisministriks. Balti liidu sõlmimine 1934. aastal toimus Prantsusmärgitusel. Ja see Balti Liit Eesti, Läti ja Leedu vahel oli suunatud Saksamaa vastu. Nii hinnati seda liitu 34. aastal ja mõned aastat hiljemgi, nii Moskvas kui Berliinis, Moskvas mõnuga ja soosivalt Berliinis vaenulikult kritiseerivalt 40. aastal tekkisid ja tulid Nõukogude liidu poolt teistsugused hinnangud liidule, aga noh, see on eri teema. 18. juunil 1935 sõlmised Inglise ja Saksamaa. Või lepingu selle lepinguga lubas Inglismaa Saksamaal oma sõjalaevastiku neli korda suurendada. Isenesest Ta tekstis käsitlemata mõjutas selline mereväe kokkulepe oluliselt olukorda ka Läänemere ääres nimelt selle lepinguga andesse. Eks ole Saksamaal õigus oma merelaevastikku suurendada, Andres õigus ehitada allveelaevu versa rahulepingu järgi Saksamaal sellist õigust üldse natuke. Nüüd võis Saksamaaga ehitada sellise allveelaevastiku, mis moodustanuks Inglismaa allveelaevastikust 45 protsenti peaaegu poole. Vaat kõigi nende järeleandmiste, ka Inglismaa andis mõista, et edaspidi tunnistab ta saksa mõju primaar sost selles regioonis Läänemere ääres. Nii hinnati seda lepingut kõigi poolt, kes natukenegi poliitikas kodus olid. Piisab, kui lugeda onu näiteks Rootsi tollast ajakirjandust 35. aasta juuni lõpust juba Eesti ajakirjanduses. Meie välispoliitilised vaatlejad tol ajal hindasid Inglise-Saksa mereväekogule, et just selliselt. Loomulikult, et siinsed riigid seda oma poliitikas arvestama pidid. Eesti juhtkonna poliitikas toimus seetõttu mingi lähenemine Saksamaale. Kuid see ei olnud mitte Eesti poliitikas nõnda, vaid ka teiste Läänemere-äärsete riikide poliitikas väikeriikide poliitikas. Valikuvõimalus oli ahenenud kahele. Inglismaa oli oma huvidest siinses piirkonnas loobunud. Moskvas aga järgnes just samal ajal just samast ajast peale üks protsess protsessile aprillis 1935 mõisteti kinni ja läks Šhapnikov. No see nimi tänapäeval meile suurt ei ütle. Möödunud aasta esimesel novembril, 88. aasta esimesel novembril. Ta rehabiliteeriti olen kohanud ka pärast ajakirjanduses, kes oleks lõpnikovist palju kirjutanud. Vast ütleksin ainult, nii et ka veel oli tõepoolest tõsiseid lahkhelisid kaleeniniga. Agreeninud suhkrutus neisse lahtedesse mõistvalt. Niikaua kui Lenin elas, oli kas Lapnikof edasi siiski partei juhtkonna liige. Lõpnikovi lahkellid käsitlesid aga ametiühinguid. Läpnikof leidis, et ametiühingut Peaksid vastanduma parteil oleva parteist sõltumatud. Aprillis 35 läks siis tema ja koos temaga tema ridad, nõndanimetatud tema mõttekaaslasi. August 36 ja sinovja inimene, kes ei vaja juba tutvustamist. Jaanuar 37, Radek juuni 37000, chowski. Märts 38 ja puha. Marin, kui meenutada prominentsemaid protsesse. Moskvas Saksamaa naistolkonnal stabiilsem olevat. Hitlerist püüti uskuda paremat. Rooli. Püüti uskuda, et head suhted Saksamaaga maldavad sõjast, kui see peaks puhkama kõrvalejad. Nõnda Lootuses Hitlerile, headele suhetele. Temaga ei arendanud aga poliitikat kolmekümnendail aastail mitte üksnes Konstantin Päts. Sedasama head suhted Saksamaaga ja võimalus siis ära hoida Saksamaa kallaletung. Seda uskus Poolas Pilsotski Inglismaal Chamberlain. Ja kui lõpetada, siis nõukogude liidus. Kas Stalini pätsu viga pea kaotus ei olnud suurem kui Stalinil. Eesti püüdis tollases õhkkonnas valida neutraalsuse. Mingisugust liit too Saksamaaga ei olnud. Erapooletus on Eesti sügavaks veendeks, deklareeris välisminister Selter 18. oktoobril 1938 riigikogus kui Eesti deklareeris oma neutraliteedipoliitikat, ent ajakirjandusest nii valitsusmeelne kui opositsiooniline ajakirjanduse sümpaatiad kuulusid lõpuni demokraatlikele riikidele. Tänavu kevadel valmis Tartu ülikooli üldajaloo kateedri juures diplomitöö mis käsitles rahvusvaheliste probleemide valgustamist ajalehes Uus Eesti. Uus Eesti oli siis Isamaaliidu häälekandja, vaat kuidas valgustajate seal välispoliitikat üldse. Milline oli lehe välispoliitiline orienteeritus aastail 1938 41, järeldus sellest diplomitööst. Mis puutub Ni poliitikasse, tähendab, kust valida, missuguseid teateid püüti esitada mõlema poole Nõukogude Liidu, Saksamaa kolmandate poolte teateid ja nii edasi, tähendab et ikkagi riigi poliitika oleks võimalikult neutraalne peamise häälekandja, partei, ainupartei häälekandja, poliitik oleks neutraalne, mitte kedagi mitte vihastada. Kui need asjad kõrvale jätta ja vaadata, kus on sellised teoreetilisemad artikleid, vaatlikumad artiklid, need, kes ei saanud siis välissaatkondade ja teiste maade välisministeeriumite tähelepanu eriliselt köita, mille vastu ei saanud eriliselt protestida siis sellist artiklit, ülevaate filosoofilisemat artiklite sümpaatia kuulus ikka ja alati demokraatlikele riikidele Inglismaale, Prantsusmaale, mitte diktatuuririikidele. Ja kui ka analüüsida Konstantin Pätsi viimast intervjuud, ta oma viimase intervjuu andis mitte oma partei oma erakonna häälekandjale mitte Isamaaliidu kandjale uus Eestile, vaid andis Päevalehele andis vabariigi aastapäeva puhul 1940. aastal. No seal sellest intervjuu tekstist kõlab siiski läbi sümpaatia demokraatlike riikide demokraatliku riigikorra suhtes.