Jälle on aeg koos teiega, Malle Salupere, lugeda vanu ajalehti Eesti vabariigi algusest. Tegelikult see päevalehest üks 10 või 12 kilone kaust, mis meie ees on, kannab aastanumbrit 25. Jah, aga me alustame siiski 24.-st aastast, muide, siin esimene pealkiri, mida ma selle lahti löödud kohal loen suure koalitsiooni varemetel. Kas kõlab prohvetlikult? No kes seda teab, teatavasti ajalool on üldse tendents korduda, kuigi kuigi on ka öeldud, et esimene kord siis tragöödia na teine kord farsina ja nii ta kipub välja tulema. Küllap siin on paralleele rohkemgi kui meile võib-olla meeldiks, aga teisest küljest noh, nagu me juba need lehe lugemise alguses sai öeldud, et et mõnes mõttes seega sisendab lootust, et tuldi siis välja, noh küllap siis nüüdki välja tullakse, sest kõik need probleemid, mis meil praegu on, kõik need olid just olemas ja selsamal 25. aastal ja võideldi kõvasti miinimumpalkade kehtestamise pärast, sotsialistid nõudsid umbes 10 tuhandemargast miinimumpalka ja samal ajal reaalne keskmine palk oli sel ajal 4500 kuni 5000 eks noh, rääkimata korteriprobleemidest ja kõigest, ainult ainult üks asi, mis mulle küll on silma hakanud ja ja mis eristab tolleaegseid valitsusi tänasest, kes on ennast kõikidest kohustustest peaaegu et vabaks ütelnud ja kõik kodanikud pidavat iseenda eest hoolitsema, vot seda tarkusena naad riskiisad veel ei jõudnud. Ja seal küüti püüti tõesti inimeste peale mõtelda ja ka kaitsta neid nende tendentside eest, mis isevoolu teed lastes oleksid tol ajal kindlasti niisama kasvanud üle pea kui praegugi ja siin on üks suur suurärimees on kaheksaks kuuks vangi mõistetud selle eest, et ostis inimeste käest väärisesemeid tagasiostuõigusega ja võttis seal tagasimüümisel liiga suurt vahekasu. Kes selle eest küll jõudis sellel ajal seista, missugune riigiorgan, et seda kontrollida ja viia kohtukulli. No oli olemas muidugi riigikontroll tol ajal töötas aktiivselt ja tema tegevusest on igas igas teises lehenumbris juttu. Politsei töötas seadused ja muidugi riigikogu ei jäänud niimoodi vaatama pealt, mis toimub, vaid Riigikogus võeti vastu väga palju olulisi seadusi, just mis piirasid ost, omavoli ja isetegevust nende väiksemate ja nõrgemate kallal, sest selge on see ja kui veel ei ole tingimusi vabas turumajanduses nagu ütleme praegu suures või selles Euroopa kultuur maailma, siis, siis peab riik oma kodanikke kaitsema ja võimaldama neil ikkagi ära elada. Ja selle peale mul on mitu korda tulnud viimasel ajal noh, niisuguseid vestlusi ette, kus Mulle püütakse selgeks teha, et aga meil on turumajandus ja mida te siin tahate. Aga samal ajal ma võin ütelda, et kõik need eelnevad sajandid, mis ma olen Mitmest kandist läbi uurinud, mitte kunagi, mitte üheski formatsioonis pole seda olnud, et riik või, või noh, need, kes on kutsutud ja seatud üldse oma alamate eest ei hoolitseks. Praegu kipub selline mulje vägisi jääma ja noh, mitte ainult liigkasude suhtes olid olemas, olid olemas, piirangud, olid olemas, toidukaupadele olid piirhinnad, kehtestatud oli, oli palju muud üürnikku, tal olid omad õigused, siis võeti vastu noh, näiteks asunike seadus, mille ümber käis küll suur vaidlemine ja, ja mitte ainult asunike, vaid vapside seadus. Topsid olid need inimesed, kes olid sattunud talude talude äärealadele ja olid ilma omamata ka samal ajal siis leiti, et et niiviisi neid peremeeste omavoli alla jätta ei saa päriselt. Ja eraldati need päris kinnisturaamatute alusel need fopsi kohad või siis, kui talu oleks jäänud liiga väikeseks siis anti neile ka teisi teistes kohtades asendusmaad või riigireservist maad ja samal ajal peremees, kellele jäid hoonet ja, või oli tehtud tunduvat maaparandust, aga sageli oli oma kätega noh, umbes nagu põrgupõhja Jürka keemia teada. Neid oma kätega raadatud põlde ja Kõllukese oli ju väga palju nende eest tuli, tuli välja maksta sellele asjale. Nii et nii et ka omanikud ei olnud absoluutselt vabad oma omandist asutamises kui nüüd probleemidesse, mis me pidime rääkima 24.-st aastast mis oli üsnagi terav ja just enne seda riigikogu valimised, teise riigikogu valimised näitasid, et rahva seas vasakpoolsed sümpaatiad on väga suured. Ei olnud ka ime, sest elu oli kaunikesti raske. Nii põllumajandusaastad olid kehvad, Tal on kaks aastat järjest ja tööstus oli lagunenud ja nii et riigikogu sai ka üsnagi vasakpoolne, isegi see oli vist ainukene meie nendest riigikogudest, kus kommunistlik päris ametlikult sees olid. Kogu nende nähtuste foonil ei olnud siis ka imeks panna, et kuigi 24. aasta algul riisi valitsus hakkas, hakkas nende vastu midagi ette võtta ja kommuniste vahistati terve selle aasta jooksul väga palju. Just mõned päevad enne, enne esimest detsembrit algaski see 149 kommunisti protsess. Noh, ma ei taha siin hakata üldsegi meenutama kogu sündmustiku selle esimese detsembri ümber, sest selle kõik need materjalid on meil üsnagi tuttavat, selge on see muidugi, et et rahvas sellega eriti kaasa ei läinud, kuigi tõenäoliselt mõned organisaatorid ja eriti need, kes olid Venemaalt üle piiri, oli saadetud vahetult enne Neid sündmusi küllaltki palju organisaatoreid ja kommuniste, kes pidid juhtimise enda peale võtma ja võtsidki, aga nad reaalsest olukorrast neil ikkagi õiget ettekujutust ei olnud. Paralleelid kaugelt vaadates või kuulates või isegi mõned korrad käies jääb ikka teistsugune mulje. Ja nii nad nad siis selle selle lootusega tasub ainult alustada, ja küll küll kaasa tullakse, läksid alt niisama, nagu on läinud kõik need väepealikud, kes Venemaad on vallutanud. Nüüd, kuidas ajalehed reageerisid novembri lõpus ei paistnud midagi erilist, kirjutati küll palju sellest algavast kommunistide protsessist. Kinnivõtmistest kirjutati Nõukogude Venemaa olukorrast, sealsetest sündmustest, aga samal ajal jällegi see too on kõikides ajalehtedes, isegi päris kõmulehti ma pole, pole nüüd just vaadanud, too oli suhteliselt neutraalne, peab ütlema, et niisugune, kus püütakse jälle ei saa aidata kivi viskamata, kus tahetakse tingimata vene rahvast, meie vaenlase, nagu praegu kipub olema see, vaid tol ajal suudeti lahus hoida siiski rahvas rahvas ja tema juhtijad teise detsembri lehtedes oli loomulikult kõiki esileheks Muljet hõivatud sündmuste kirjeldusega. Noh, mõnel pool käisid veel mitu päeva mitte just lausa lahingud, aga siiski nagu Tallinna lähistel, kus Sammerling kolm päeva, kolm päeva ennast kaitses mõne, ütle eaka ja kes lõpuks kõik langesid ja päeva tuvastati ühe langenu isikut, kuna kellelgi tekkis arvamine, et see võiks olla Anvelt. Ja lõpuks siis toodi kohale Anvelti isa, kes kinnitas, et mitte tema poeg ei ole. Wabariigi poolelt oli 21 ohvrit. Nende langemisest ja nende matustest on üsna pikalt pikad kirjeldused ja kõikides nendes kohtades, kust nad pärit olid või kust neid maeti saiu ja surmaga teedeminister pooljuhuslikult. Aga see, see sündmus üleüldse tegi vist sellele kommunistlikule liikumisele rohkem kahju, kui ükskõik missugused puhastused ja, ja vangi võtmiseda protsessid oleksid, oleksid suutnud teha, küllap sellepärast ka Pravda tõttas kohe juba paari päeva pärast kinni tema, et see, et see ülestõus oli hoopiski eestlaste provokatsioon ja eesti kommunistide hulgas arvamused läksid kah lahku, ühed ühed pidasid seda täielikuks provokatsiooniks. Anvelti pooldajad, kes jäid lõpuks peale, väitsid muidugi vastupidist ja ja püüdsid leida õigustusi, sellele ebaõnnestub. Aga rahva rahva jaoks oli see suure kainenemise ajendiks ilmselt ja vasakpoolsete menu sellega oli üsnagi murtud, muidugi riigikogus riigikogu kommunistidest saadikud arreteeriti ka pärast ülestõusu, kas siis saadikupuutumatust ei tuntud? Tunti küll, aga on ju ka võimalus seda ära võtta mõjuvatel põhjustel. Siin oli põhjus piisavalt mõjuv, aga nende saadikute asendamiseks küsimus kerkis alles mitu kuud hiljem, sest noh, kui tavaliselt asendust saadikud tulevad samast parteist, siis nüüd oli erakond oli diskrediteeritud ja sealt ei saanud asendust saadikuid võtaile. Jäigi selgusetuks, kuidas asi lahenes, selle ülestõusu ajal oli riigivanem või peaminister, riigivanema õigustes või ristivanem peaministri kohustustes, kuidas ütelda, oli kel, kes muidugi andis kohe lahkumisavalduse ja koos temaga lahkus ka valitsus, moodustati see niinimetatud suure koalitsiooni või laiapõhjaline valitsus. Kui saamisega ja nii-ütelda söödavaks tegemisega oli päris tükk tegemist, sest olid igasugused omavahelised sümpaatiad ja antipaatiad ja lõpuks saadi siis nii, et üks sotsialistlike oli ka sees, oli Karl last, aga selle jaoks mõeldi välja portfellita ministri koht, nii et tema oli siis tegelikult propagandaminister. Ei enne ega ka järgmistes valitsustes seda kohta jälle enam ei. Valitsus pidas vastu 11 kuud enne kui siin alguses mainitud pealkirjad ajalehed hõivasid. Selle eesotsas oli Jaakson, kes nagu teda analüüsitakse, kas selles samas lehenumbris tema lahkamisteta võttis endale küll esindusfunktsiooni, aga peaministrina ei näidanud ennast kuigi positiivselt ja muidugi enne valitsuse kukkumist riigikogus tema poolt esitatud deklaratsioon oli muidugi hiilgav näide sellest, kuidas ei oleks tohtinud esi. Ta kõigepealt sõimas kõik ajalehed ja häälekandjat läbi, kes on levitanud nii ja niisuguseid andmeid ja teateid ja kritiseerinud ja, ja teatas, et see, mis tema kohta räägitud, see on tühi. No tol ajal oli ka seadus või vähemalt soovitused riigikogule, eriti valitsuse liikmed ei tohiks olla suurtes ettevõtetes juhtivatel kohtadel juhatustes ka Jaakson oli Bekkeri tehaste hooldaja, teatas, et tema oli küll selle juhatajaks olemise peatanud riigivanemaks oleku ajal, aga ta säilitas selle koha endale. Noh ja seda ta seal väidabki pärast volituste lõppemist samale kohale tagasi minna. No muidugi, see on natuke natuke kummaline, sest kas inimene nüüd momendil tegeleb sel alal või mitte, kui ta teab, et see on ikka tema koht? Aga öelge, kuidas see laiapõhjaline koalitsioon suutis siis ka midagi otsustada? No eks see läks niisamasuguse krigin, aga nähtavasti inimestel olgu peale, et inimesed on kõik enam-vähem kõik ühesugused ja, ja miski inimlik. Vaevalt kellelegi võõras, aga ikka natuke natuke rohkem oli vastutustunnet kah ja rahva ja ajaloo eest tahaks ütelda ja suudeti oma erakondlikest huvidest aeg-ajalt ikka üle ka olla, et kuigi seal needsamad erakondlikud lehed süüdistavad küll poliitikuid pidevalt jälle just erakonna huvide eest seismises, aga ikka väga palju vajalikke otsuseid ja seadusi võeti vastu ja neid ka rakendati, ellud ja suudeti ka nende täitmist jälgida. Muidugi tehtiviku ja ei saagi nõuda, et neid kusagil ei tehtaks, kõik asjad oleksid võinud paremini tõenäoliselt minna, samuti samuti olid olid probleemid siis selle riigikeele oskamisega, väga huvitav oli see 24. aasta esimeses kvartalis teatatakse, et tagavaraväeohvitseridele tehti riigikeelekatsed. 68 meest pidid kohale ilmuma 13 ilmus kohale ja nendest said mitterahuldava nendest 13-st seitse olid nad venelased või oli sakslasi ka sellest seal juttu ei ole. Ma ei teagi, miks, miks just need tõenäoliselt kutsuti siis ohvitsere iseendast pidi rohkem olema, ilmselt kutsuti siis need, kes ei olnud eesti rahvusest ja samad probleemid, nagu me juba rääkisime selle vetomaa eestistamisega olid ju ka Narva takus eestistamisega seal Setomaal viidise nimepaneku aktsioon läbi, samuti viidiga. Samuti viidi ka Narva-tagustes piirkond vähendades, sest nendel aladel inimest olid ilma perekonnanimedeta. Nii et seal pidid nimed võtmas 339 eestlast, 1026 hingerlast 3964 venelast, nii et peaaegu 4000 venelast ja alla 1500 eestlase jäingerlase oli sel alal keelseid, perekonnanime nimesid võeti 1278. Eestikeelseid nimesid võtsid 130 eesti ja 174, Ingeri 88 vene perekonda ja 823 vene peret võtsid venekeelseid nimesid, sealhulgas Atli nimesid, neid lihtsalt ei lubatud võtta, aga tuntud kuulsate isikute nimesid võeti ja, ja sellest siis ma sain aru, miks, miks näiteks kas või siin ühes Tartu tuntud tehases töötasid töötast Dostojevski asest koja Puškini, et olen ma kohanud, noh, need olid kõik Narva kandist pärit. Nii et sealt nad need nimed siis said. Eesti ametnikud on nähtavasti ei olnud ka mingisugust põhjust või? Ma võin neile keelata neid nimesid. Need asjad on päris lõbusad. Aga öelge seoses selle tolleaegse riigikeelega, kas riigikeele õppimist ka korraldati või? Vot selle kohta mul ei ole midagi niimoodi teretulnud, et kus muidugi korduvad aina üleskutsed Setumaa kohta küllaltki palju, et peaks ikkagi tegelema. Et noh, setud on ju justkui pilkesõnaks jäävad sõimusõnaks nagu kujunenud, et peaks nende harimisele rohkem tähelepanu pöörama ja lausjoomist seal katsuma piirata ja aga, ega selle kõigil neil üleskutsetele vist suurt tagajärgi ei olnud ja Eesti kirikut sooviti vaat sinna noh vähemalt eesti vaimulik. Muidugi, ja noh, eks see oli veel alguse asi, sest hiljem juba kolmekümnendatel aastatel päris kindlasti oli seal niiviisi lapsed suunati eesti koolidesse, siis siis kas eestistamine läks lihtsam ja Narva Narva ümbruse seal olid, olid niisamuti noh, 23. aastal oli see kaheksas üldlaulupidu, mille kohta on üpris palju üpris vaimustatud kirjeldusi ja sellega seoses ka palju oletusi eelnevatest laulupidudest ja tiibuse jaak. Seal pidevalt vestid kirjutab, ta ei ütle, missugune see tähtsa ajalehed, toimetaja olidele grafeerinud oma koju, et eestlaste laulupidu võib ainult Egiptuse püramiididega võrrelda, na tähendab nii maailmaimedeklassi kuuluv nähtus, see tuleks meil ka meeles pidada. Aga kui suured ja kui pikalt need laulupeod tollel ajal olid? Enam-vähem samad muidugi tantsupidu selles mõõdus ei olnud, aga kasvõi sellel samal laulupeol oli, oli üle 20000 esineja osad ja siis püüti tere alasid püüti ka niimoodi, korraldati 24. aastal korraldati Narva laulupidu, seal Petserimaal oli ka paar aastat edasi seal neid akti niimoodi integreerima ja kui Petseri linn algusest nagu jällegi kirjutate, on täielik vene küla ja aga 40.-ks aastaks oli temast saanud küllalt kena linn siis mulle väga tuttav tunne tuli, et kui riigikogu arutelud üldse on ajalehes nii kenasti ära vaata, fotod ja hitt on lausa lõbus lugeda, palju huvitavam kui tänapäevaseid kuivi kokkuvõtteid. Lõik, vahelehüüded jah, repliigid ja naerupahvakust, kõik on ära nimetatud. Ja siis arutati, see oli kahvel. 23. aasta lõpus tõsteti need kaitsepolitsei küsimusi väga ägedalt, üleski selle töötamise efektiivsus pidi olema väga väike, aga kulutused suured ja Gide küsimus oli ka päevakorras ja sealt kommunistide leerist torgati või ei, see oli kommunistide vastastele erid, kes kes väitsid, et just need riigikukutajate hulgas on ka agente ja kõige rohkem ja et Kaitsepolitseiagentidest 50 protsenti olevat kommunistid. Niiet Need dissidendid on alati või küllalt sageli, ütleme ka kahepalgelist osa etendanud sedasama. Kingissepp olevat väitnud vähemalt üks artikkel oli kohe pärast Kingissepa kinni, hoiti vist selle kohta, et ta olevat olnud väga pettunud oma kaastöölistest, kes aina raha ja raha tahtvat ja et ta olevat olevat väitnud, et vaevalt kümmekond inimest on ta kohanud, kes tõesti ideelistel kaalutlustel võitlevad, võib-olla ta sellepärast ta nii kergelt alla andis, ta oli väsinud, sama on väljarändajate küsimus. 22. 23. 24. aastal. Aina teatatakse väljarändajatega voolu suurenemisest ja peaasjalikult muidugi Ameerikasse. 24. aastal avastati Brasiilia, kus valitsuse poolt pakuti soodsaid tingimusi ja tasuta sõitu. Kui peres oli vähemalt kolm töövõimelist inimest, kes siis pidid esialgu seal kohviistandustes tasuta Nonii visi, saadi odavaid orje, hiljem hakkas tulema sõnumeid ka selle kohta, mida see tegelikult kujutab ja noh, et loomulikult ükski valitsus ei hakka lihtsalt ilusate silmade pärast niisuguseid pakkumisi tegema, aga neid rändas välja küllaltki palju. Pikk kirjeldus on ühest laevatäiest. 200 läksid korraga ühe laevaga Brasiiliasse ja 25. aastal läks vaimustus nii suureks, et hakati tegema piiranguid väljarändamist. Eelmises selles saates, kus lugesime natuke varasemate aastakäikude päevalehtesid Te, ütlesite või rääkisite sellest huvitavast ankeedist, millel olid suurepärased vastused kooli õpilastelt, kelleks nad tahavad saada ja mis näitas, et nad olid väga algelised inimesed. Nüüd on mõni aasta edasi läinud, kas mingit niisugust seda moraalsust veel tajuda? See vaimustus vist seal sõjajärgne vaimustus hakkab, paistab tõepoolest ära kaduma, sest kui kuritööde kroonikat vaadata, siis seal ei saa ütelda lause, et nii väga noored ilma teeksid, aga ikkagi väga palju on noori inimesi ja, ja purjuspäi ja kergemeelseid õnnetusi ja isegi tapmisi relvaga koletuid ümberkäimist ka sõjaväelaste hulgas, mis on lõppenud niisama kurvalt kui tänapäevalgi ja kõiki neid asju tuleb ette ja noh, väga põhjalikult sellest kirjutatakse kogu aeg ja erinevalt tänapäevast kuskil teatatakse, et kes on maha löödud või kes on alla aetud. Vot seda rubriiki tol ajal veel ei olnud, teatatakse ka väga palju kohtupidamistest ja kohtuotsustest ja missuguseid karistusi on antud ja kuidas armuandmispalved on tähelepanuta jäetud. Aga meil karistustest kuuleb üpris harva ka joodikutega on tegu ja 24. aastal just kurdetakse, et avalikes kohtades jootmate arv aina kasvab. Päästi kavi nagu et läinud 16. oktoobril läinud laupäeval ja pühapäeval tõusis arestimajja, noh, see oli tol ajal siis kainestusmaja nimetus toimetatud arv 55 peale eelmistel nädalatel on olnud 40 end ära ja siis on veel üks, üks väga huvitav kõrvalepõike on, sest sakslaste suhtes ei näita küll ükski ajaleht eritist sümpaatiat üles ja baltisakslased omalt poolt ei ole ka vaimustatud sellest uuest vabariigist, kuigi nad selle kultuuromavalitsuse tõttu on küllaltki positiivselt meelestatud. Aga siis refereeritakse baltlaste ühenduse kõne õhtul. See on 24. aasta lõpus kindral fon, tar Coltsi esinemist, pundar Colts oli seesama, kes, kes lõpetas Soome kodusõja ja seal see just nagu kommunistide vastu esines, aga kes meil oli Landeswehri juht ja, ja seal on halb, eks arvatavasti, ega see andis tema esinemisele tooni, aga aga siiski refereeringu järgi olevat seal rääkinud niiviisi, et Venemaal olla veel kaua enesega tegemist ning rajariikide iseseisvusega tulla leppida. Sel ajal siis nimetati neid rajariikideks, nüüd on lähivälismaa. Kui vene kord Saksamaal abi saab, siis peab ta aitama Poolat hävit. Ta ta, selle programmi sakslased, venelased täitsid siiski ära. Aegamisi Kolts soovitus Saksa intelligentsile agaralt juuri ajada Baltikumis, kuna eestlased ja lätlased valitsemisega nagunii ise hakkama ei saa, et siis valmis olla õigel ajal. Saksa intelligentsi ülesanne neis maades olla ja jääda Baltima randa Saksamaa osaks ette valmistada. Ja eestlased ja lätlase Anda seal nimetanud barbarnmit, vestov, Auropeessem, sittenfer, terminis, Sis barbarid, lääneeuroopaliku kombe lagunemisega kombelõtvus ega, ja muidugi väga suure vaimustusega Libatlaste hulgas sõnavõtt vastu võetud ja tõenäoliselt need olud ei olnud, ei olnud ka hiljem kadunud, näiteks korporatsioonis. Streigid oli vist Estonia korporatsiooni, seal on olemas niisugune tõotuste raamat, kus korporandid annavad lubadusi, kui nende elust see või teine sündmus toimub, siis korporatsioonile kingitakse see või teine asi. Üks mõisatest ilma jäänud noor aadlimees lubab, et kui tema kunagisi Obamat mõisad tagasisides, tema kingib kohe kaks kristallpokaali ühes 25. aastapäevalehes kirjutatud takse, kuidas üks mõisnik lepiga ajab oma maalt Rocca al Mares Fannatlik kus inimesed olid harjunud käima läbi pargi nurga, sest muidu oleks pidanud mitu versta ringi tegema ja kuidas ta pidi seal sõimama ja vaadata, et ikka kallale tulema neile, keda ta seal tagas oma maa maa peal kõndimas. Muidugi, aga need kõndijad vist kah võlgu ei jäänud ja, ja kui nad ei tahtnud härrat ütlesid härranud Beckemite fon, nagu tema nõudis, siis tehti talle ka selgeks, et Eestis on seisused kaotatud ja mingisuguseid panna ei ole. 25. aasta esimesel poolel ilmus 272 raamatut, et oli ilmunud aasta jooksul või poole aasta jooksul 153 ajalehte ajakirja ja nendest oli eesti keel 727, venekeelseid 10 saksakeelseid 13, siis oli inglise, rootsi, esperanto keeles üks, nii et Saksa ajakirjandus kajastas muidugi eeskätt sakslaste elu-olu ja üldse nende toon on hoopis teistsugune ja nemad elavad just nagu mingisuguses omaenda maailmas. See omavalitsus neile väga meeldib kultuurautonoomia ja nad püüavad sellest välja pigistada, noh, nii palju vähegi võimalik. Aga muidugi ei vaadanud nad seda hea pilguga ja pealegi, eks nagu igasuguste lammutamist ajal. Nii juhtus tol tol ajal ka palju. Mõisate tõukarju läksid kah vastuvabrikutesse, keegi teedeehitaja oli oksjonil ostnud ära ühe mõisakivist karjalauda täiesti korraliku, aga suurt karja ei olnud tal loomulikult sisse panna, aga ta oli just tee-ehitaja, siis lammutas ta seal lauda maha ja teesillutiseks küsib, et kas meil põldudele enam tõesti kive ei oletab hakkama hooneid lammutama? Analoogseid lõhkumise lammutamise muidugi veel mõisatele hakati leidma siis rakendust näiteks koolimajadeks vanadekodudeks, sest endised saksa ei suutnud neid mõisasüdameid alasse ka enam ülal pidada, kui nad, kui nad isegi säid nende mõisasüdamete omanikeks, aga sageli nad lihtsalt kolisid härra linna, need kompensatsioonid, mis nad said, muidugi ei olnud sellega rahul. Äge selgitaja ja ideoloogia sulega oli ju Luiga, kes kes kirjutas raamatuid ja artikleid ja õigustusi selle kohta, kuidas selle seitsmesajaaastase orjapõlve eest täiesti õigustatult, need võib nende käest need maad ja varandused ära võtta. Nemad jälle leidsid, et nemad on selle igipõlised omanikud ja olevat karjuv ülekohus.