Meie tänases silmaringi saates on mikrofoni juures Tartu Ülikooli professor Jüri Ant. Me tahaksime teiega selgust saada ühes niisuguses asjas, mis tundus pikka aega üheselt selge olevat Nõukogude baasid Eesti vabariigis, 39. aastal. Aga praegusel hetkel see pilt vist ei tundu enam nii selge. Täpsemalt öeldes vilti kui sellist otsest kogu meie teadmine piirdus sellega, et vastastikuse abistamise pakti järel sai Nõukogude Liit õiguse teatud baaside teatud hulga sõjaväelaste hoidmiseks Eestis ja rohkem keegi midagi kirjutada ei saanud. Nüüd viimastel aegadel on siiski seoses arhiivida raamisega ajaloolaste kätte sattunud seni kasutamata dokumente, mis aitavad valgust heita ka baaside ajale Eestis nendega seotud probleemidele. Põhi pilguga. 28. septembril 1939 ei lahendatud paljusi konkreetseid küsimusi sõjavägede hulga paigutuse suhtes. Ja edasi järgnesid juba läbirääkimised sõjaväelaste tasemel mis kestsid kusagil 10. oktoobrini ja milleks käigus vormistati veel rida dokumente. Kõigepealt koostati vastastikuse abistamise pakti elluviimise protokoll, milles nähti juba kindlalt, kuidas Nõukogude väed paiknevad Paldiski Haapsalu ümbruskonnas, Saaremaal, Hiiumaal ja ka vägede hulk senini teadaolevail andmeil. Haapsalu piirkonnas pidi olema umbes 16000 meest. Paldiskis 4000 Saaremaal 4000 jumal 1000 võitlejat, lisaks sellele 350 tanki ja sadakond soomusautot vähemalt 240 lennukit. Need andmed on avaldanud ajaloolane Küllo Arjakas. Käesoleva aasta ajas Vikerkaare numbris. Sellele protokollile lisandus aga veel seitse protokolli, mis täpsustasid siis nõukogude sõjalaevade kasutusse minevad reidid ja sadamad Nõukogude sõjalaevade seismise kord Tallinnas 11. 12. oktoobril. Vabariigi president Päts need dokumendid kinnitas. Ja 12. oktoobril sai Eesti rahvas ka teada seda, et mitte kõik sissetulevad väed ei saa paigutada täpselt kindlaks määratud rajoonides vaid kasarmute, mitmete muude ehituste puudumisel. Kavad paiknema kogu Saaremaal ja Hiiumaal. Paldiski piirkonnas, rannakülas, Kloogal, Laulasmaal, Haapsalu ümbruses, pahadsalus Lihulas, Kirblast, Paliveres. Põõsaspeal mainiti ka ühtlasi tagavara lennuväljade peamist Kehtnas ja kuusiku mõisa piirkonnas. Ja 18. oktoobril päevalmilises Tallinnast lahkus esimene laev sakslastest ümber asujatega hakkasid tulema Eesti territooriumile kahel raudteeliinil ja neljal maantee marsruudil Nõukogude maavägede üksused. Merejõud olid Eestisse paiksemad juba varem. Vägede liikumine kestis 24. oktoobrini ja pärast seda siis algab aeg, mida me võime nimetada ka baaside ajastuks. Eestis mis oli poliitiliselt väga pingeline aeg, kusjuures need pinged jäid ja nende lahendusvariandid jäid sageli varjatuks rahva eest ja on jäänud pikka aega varjatuks, siis ka ajaloo eest Nõukogude vägede tulekust peale. Eesti valitsus võttis hoiaku näidata välismaal välisriikides, et kõik asjad on Eestis korras. 21. oktoobril 1939 välisminister Ants Piip selgitas välissaadikutele, et sõlmitud pakti sihiks on kahe suveräänse riigi vahel tihedama koostöö vajaduse korral ka sõjalisel alal korraldamine Eesti ja NSV Liidu vahel ühist ähvarduste vältimiseks ja pareerimiseks ja lisab edasi. Eesti ei ole mitte ainult andja, vaid on saanud vastutasuks tõhusa sõjalise kindlustatuse ja majandusliku, koostöövõimaluse. Ja tõepoolest vägede sissetulek Eestisse kulges väga distsiplineeritud, väga rahulikult. Annaku marsruute julgestasid kaitseliit, politsei vajaduse korral ka sõjavägi. Ja kuni viimase detailini oli ette nähtud vägede liikumise kord, kuni selleni, et vägede ülem pataljon Johannes Laidoner määras ühes oma päevakäsusäraga täpselt selle, kuidas tuli tervitada Nõukogude sõjaväelasi. Meie ajakirjanduses on jälle tihti seda käsitletud, seda väga täpset distantsi määramist täpsete käskkirjadega. Et valitsus, Eesti valitsus tegi kõik takistada internatsionaal sõid sidemeid, siis Nõukogude vägede ja kohaliku elanikkonna vahel. Taolise pidevalt korduvtees ei ole eriti õigustatud. Mitmed dokumendid räägivad sellest ka väga ilmekat keelt vastas kõige parem näide on sellest nõukogude Liidu kaitse rahvakomissari Vorošilovi käskkiri 25.-st oktoobrist 1939 Eestis paiknevate väeosade konkreetselt 65. eri laskurkorpuse käitumisnormidest. Käskkirja kolmas punkt keelas näiteks kategooriliselt igasugused sõjad, väelaste kohtumised Eesti tööliste ja organisatsioonidega. Ühiste koosolekute, kontserdite vastuvõttude korraldamise. Neljas punkt sellest käskkirjast ütles sõna-sõnalt mitte ühegi Eesti kodanikuga, mitte mingisuguseid vestlusi Nõukogude Liidu elust ja korrast meie punaarmeest, nii et kumbki pool ei tahtnud just mingit erilist intiimsust suhetes sisse tulnud vägede ja siis kohaliku elanikkonna vahel, kuid inimesed on inimesed ja ehkki näis, et tehtud on kõik selleks, et mingeid erilisi, ebasoovitavaid ega muid kontakte ka sisse tulnud vägede vahel ja pedaalidega ei tekiks on olemas meie arhiivides dokumentatsioon, mis näitab. See kokkupõrkeid ja mitmesuguseid intsidente oli siiski üsna palju. Need on oma laadilt väga mitmekesised, alates sellest, et tekkisid segadused ja konfliktid, kui sõjaväelased püüdsid kauplustest ühte või teist asja osta. Kuni selliste suurte konfliktideni nagu aurik Kassari põhjalaskmine Nõukogude sõjalaevade poolt Hiiumaal. Nii et mastaap oli siin väga erinev ja konfliktide lahendamiseks moodustati alati kiiresti ostavad komisjonid või grupid ja mis iseloomulik on, kõiki neid intsidente püüti siiski lahendada vastastik koseid kuue silmas pidades ja maksimaalselt püüdes tulla teineteisele vastu, kuid nende väiksemate ja suuremate jooksvate konfliktsituatsioonide varjus kassasid sügavad poliitilised pinged teiste tõsisemate küsimuste ümber. Mida aeg edasi läks, seda, seda teravamaks muutusid. 1939. aasta septembri lõpus ja oktoobri algul toimunud läbirääkimistes, mida nõukogude pool väga tagant kiirustas pandi kirja kõik tundus esialgu vajalikuna ja millega arvati, et on suurem osa probleeme lahendatud, kuid peatselt selgus, et jääb paljust puudu. Nii näiteks tekkis hädavajadus kindlaks määrata, mida kumbki pool mõistab. Sõjaväebaas ja eriti mereväebaasi mõiste oli seni kinnitatud dokumentides käsitlemata. Sellega seoses omakorda tekkis vajadus kindlaks määrata, kuidas on reguleeritud nende territooriumite Tartus, kus Nõukogude väed paiknevad, kuidas toimub nende varustamine, milliseid lisapolügoone on vaja, et need väeüksused saaksid reaalselt funktsioneerida, kuidas on polügoonid, seaduslik staatus ja nii edasi ja nii edasi. Mõlemad poole koostööl loodeti need küsimused õige ruttu lahendada. Nimelt hakati ette valmistama suurt täiendavat konventsiooni, mis pidi kõik seni lahti olevat küsimused asetama oma kohale läbi Räkkimised. Konventsiooni sõlmimine planeeriti novembrikuu lõpule 1939 ja veel 27. novembril oli Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissari esimene asetäitja Potjomkini soovi avaldanud, et kõik klaasidega seotud küsimused lähematel päevadel leiaksid lõplikku lahendust. Järgmisel päeval, 28. novembril pidi Eesti välisministeeriumi esindus sõitma Moskvasse et nüüd juba lõpetada siis töö selle konventsiooniga ja see alla kirjutada. Kuid vahetult väljasõidu eel saabus Moskvast teade, milles Moskva teatas, et on tekkinud vajadus lükata edasi konventsiooni Nonii sõlmimist ja et kõik vajalikud küsimused lahendataks Tallinnas Nõukogude Liidu Eesti segakomisjoni istungitel. Ja siitpeale tekib periood, kus nõukogude pool püüab võimalikult hakata venitama konventsiooni sõlmimist. Eesti poolt see tublisti häiris ja Eesti jätkas nüüd mitte enam tööd suure konventsiooni kallal, vaid üksiklepingute kallal. Ja on teada, et 1940. aasta veebruarikuuks oli baaside majanduslike, õiguslike poliitiliste külgede reguleerimiseks valminud 12 üksiklepingu projekti. Eesti initsiatiivil ette valmistatud. Mul ei olnud neist kirjutatud mitte ühelegi. Nüüd jääb mulje ja dokumendid seda igati kinnitanud. Arvad, et nõukogude poole venitamistaktika oli seotud sellega, et aastati, et nendest lahtistest küsimustest on võimalik lõigata ühte kui teist endale kasulikku, mida võib-olla esimesel hetkel ei matki märgata. Ja tõesti, edasised sündmused kinnitavad, et õige peatselt hakati neid momente poolikuid momente kasutama nüüd juba küllaltki intensiivselt Nõukogude poole huvides. Esimene selline lugu oli 1939. aasta oktoobris juba, kus oktoobri algul oli toimunud Stalini ja sõjamerejõudude rahvakomissari esimees või asetäitja Sakkovi vahel jutuajamine, milles olid avaldatud teatud pettumust Paldiski baasi üle. Nimelt oli nõukogude poolel arvamus, et see baas on esmaklassiline sõjamereväebaas ja igati kohane kaasaja tingimustele, kuid osutus, et ta ei olnud kaugeltki nii täiuslik ja nii välja ehitatud, kui Nõukogude Poola arvestas. Ja Stalini soovitusel pidin Issakov hakkama maad kuulama Tallinnas. Kuidas nõukogude pool saaks osa võtta Tallina kaitse organiseerimisest. No sisuliselt tähendas sõda, et kui nõukogude sõjalaevad võisid Tallinna reidil peatuda ainult seni külalisteni, siis see tähendas muidugi juba täielikult Nõukogude vägede ja laevade paiknemist pikemaks ajaks ka Tallinnasse ja selle ümbrusesse. Sellest saame kõigest teada jällegi välisminister Ants Piibu informatsiooni kaudu. Siis Eesti välisesindustega. Novembri-detsembrivahetusel jääb juba teine nõukogude liidu ettepanek nimelt et Eestisse peaks tulema elama baasides viibivate sõjaväelaste perekonnad. Kokku käis jutt 5000-st inimesest, neist 3000 naist, 2000 last. Sulgude poole tungiv ettepanek oli, et kõik need inimesed tuleb varustada välispassidega, et nad ei kuulu politsei hilisele kontrollile ja nad võivad elada väljaspoolbaase. Ühtlasi nende perede majutamiseks teenindamiseks arvati vaja olevat väga palju vahendeid, nii näiteks 70000 ruutmeetrit elamispinda seitse kooli, seitse lasteaeda ja nii edasi ja nii edasi. Eesti valitsus asus esialgu nii nagu Tallinna ühises kaitses, asus ka selles küsimuses eitavale seisukohale põhjendades äraütlemist kõigega droomide puudusega ja asjaoluga, et ettepandud kujul nõukogude ohvitseride perekondade matus jääb äärmiselt ebaselgeks. Kuid Nõukogude diplomaadid jäid siin väga järjekindlaks ja 1940. aasta jaanuari algul. Ants Piip märgib, et valitsus andis eitava vastuse selle perekondade ümberasumise suhtes jaanuari lõpul. Ta märgib juba, et kaubeldakse välja pakutud arvu piiramise üle. Veebruaris konstateerib Ants Piip informeerides välisdiplomaate, et küsimus on veel lahtine. Järgmine samm, mis Eesti poolt väga häiris, oli see, et baasides algas suurejooneline kapitaalehitus. Hakati rajama kivi, kasarmuid, koole, elamuid, kõikvõimalikke abiehitusi ja seda eriti silmapaistvate just Haapsalu ümbruses. Kõik need ehitused tunnistasid, et pahasid kavatsevad jääda pikaks ajaks, kui mitte, et nad ei lahku Eestist üldse. Eesti pool vaatas vastastikuse abistamise pakti kolmanda artikli alusel, et selles on ette nähtud sõjalaevastiku baaside loomine ja mõnede lennuväljade rajamine Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiski ja paktile lisandunud konfidentsiaalsus. Protokolli esimeses punktis räägiti need 25000 mehe hoidmisest üksikute garnisoni täna baaside piirkonnas. Sellest tulenevalt vabariigi valitsus arvestas täiesti õigesti, et sõja lõppedes lahkuvad nõukogude maaväed ja õhujõud mistõttu nad mingeid suuremaid kapitaalehitusi ei vaja ja et suuremad ehitustööd võivad kõne alla tulla ainult mereväebaasides. Seoses ulatuslike ehitustööde algusega taotles Nõukogude Liit täiendavalt 10000 ehitustöölise toomist baasidesse Nõukogude Liidust. 1940. aasta jaanuaris asus Eesti valitsus ka selles küsimuses täiesti eitavale positsioonile ronile kuid veebruaris nõustuti siiski ehituspataljonide toomisega Nõukogude Liidust ainult siis, kui need arvestatakse, selle põhilepingus ette nähtud 25000 mehe sisse ja neid kasutatakse tõesti ainult salajaste objektide ehitamisel. Sellele vastuseks aga Nõukogude Liidu esindajad nõudsid lisaks veel 10000 ehitustöölist sedakorda kuna Eesti ei tahtvat ehitustöölisi lasta tuua Nõukogude Liidust, sedakorda siis nõuti, et neil lubataks palgata Eestist. Juhul aga, kui Eesti pool on nõus, käis siis juba jutt 20000-st ehitustöölise toomisest ehituspataljonide vormis ilmselt nõukogude liidust märtsikuus 1940 nõustus Eesti pool nõudmisega lubati Nõukogude liidus tuua täiendavalt 10000 ehitajat. Ja Omalt poolt lubati hoolitseda siis 10000 kohaliku ehitustöölise palkamise eest siiski märtsikuus, märtsi keskpaiku 1940 kohtus välisministeeriumi osakonna juhataja Nikolai Kaasik Molotoviga meerides Molotovi Eesti valitsuse seisukohast, et suureulatuslikud ehitustööd kõikjal baaside tõrjet, tooriumi, tal on siiski Eestile vastuvõtmatud. Molotov oli Kaasiku vastu olnud väga lahke ja osavõtlik ja vanad võimalikult peatselt kõik küsimused välja selgitada ning Eesti valitsusele kirjalikult vastata. Senini ei ole õnnestunud taolist kirja vastuskirja leida. 1940. aasta algul tekkis Eesti valitsuse ja sõjaväe juhtkond. Kahtlused nõukogude väeosade suurusbaasides ületab tunduvalt juba seda kahtekümmend. Viit tuhandet meest tehti omapoolsete vahendite ja võtetega teatud kontroll. Ja leiti, et maavägede osas on see 25000 on õige, kuid ebanormaalselt paisunud on väebaasid ja pöörduti ka sellest selgituse saamiseks Nõukogude liidu poole. Nõukogude pool vastas, et tegu on pakti täiesti erinevate tõlgenduste ka, et mereväebaasid alluvad Balti laevastikule. Ja see on balti puna lipulise laevastiku asi, kui palju ta hoiab mehi ja laevu neis baasides. Et need ei puuduta üldse 100 kahtekümmend, viit tuhandet meest, millest jutt, käis lepingutes. Sellele vastuseks järgnes siiski Eesti poole kindel otsus. Kõiki nõukogude vägesid kokku olgu 25000 meest ja mitte üks rohkem. Ühtlasi taotles Eesti pool väga energiliselt Nõukogude Liit, siiski avaldaks täpse arvulise tislakatsiooni, kui palju ühte või teist liiki Eesti territooriumil on. Dokumentidest selgub, et 13.-ks maiks 1940 selline selgitus saadi seal esmakordselt siis baaside ajal. Kahjuks on kõrvaldatud need arvulised andmed nähtavasti mõlema poole tolle aja kokkuleppel. Kuivõrd need olid siiski väga salajased kuid ülekantuna ühte teise dokumenti selgub, et on sõjaväelennukite arv küündis juba tollal Eestis 400-ni, siis nõukogude sõjalennukite arv Omaette probleem tekkis veel Eesti ja Nõukogude suhetes sellega, et 1939. aasta vastastikuse abistamise paktiga nähti ette kauga leping. Kaubaleping oli suuremahuline. Sellega seoses pidi kaubavahetus tunduvalt tõusma, 1940. aasta alguseks. Kaubavahetus ilmselt oluliselt veel tõusnud, küll aga Nõukogude kaubandusesindus hakanud ülimalt energiliselt rentima, üürima, ostma ladusid, kontorihooneid elamuid ja muid ehitusi. Kusjuures kui tehing oli tehtud, kas siis antud hoone oli üüritud või renditud või ostetud, anti ta peatselt üle sõjaväevõimudele, ilma et oleks üldse selles olnud kokkulepet mingit Eesti vabariigi valitsusega või Eesti vabariigi sõjaväevõimudega eriti ahastama panev oli nähtavasti olukord Tallinna sadamas, mille kohta Eesti välisministeerium püüdis Nõukogude poolele selgitada, et Tallinn ja tema saam ei ole siiski kavatsetud kunagi kasutada ega välja ehitada sõjamaterjalide laona. Kõik nimetatud ja veel mitmed teised probleemid eeldasid seda, et noh, tõesti on vaja kiiresti sõlmida mingi konventsioon, mis neid küsimusi lahendab. Aga konventsiooni sõlmimine ja lepingute sõlmimine, nagu juba enne nägime, venis ja venis. Mais 1940 saabub esialgu nendes asjades täielik haudvaikus. Maikuu algul siis 11. mail 1940 kutsuti äkki Eesti diplomaadid eesotsas Moskva saadiku August Reiga kremlisse Molotovi juurde. Pooleteise tunni jooksul kuulas Molotov ära kõik need küsimused, mis on dised ja konstateerib lõpuks, et milleks on vaja üldse arutada nii tühiseid asju kuna võrreldes sellega, mis toimuvad Läänes, millised sündmused nõudis, et 13.-ks maiks peaks konventsiooni Nonii lõpptekst välja olema töötatud. Lääne sündmusi silmas pidades tuleb meelde tuletada, et üheksandal aprillil 1940 oli Saksamaa alustanud pealetungi Taanile ja Norrale 10. mail Belgiale, Hollandile, Luksemburgil, ja et järge ootas kallaletung Prantsusmaale. Ja see on ka, tegigi võimalikuks nii August Rei kui kindralmajor traks ühise veendumused Hollandi, Belgia olid just seal sõlmeks, millest peale Molotov hakkas järsus toonis nõudma klaaside küsimuse lõpetamist Eestis. Need samal 11. mail, kui Eesti sõjaväelased ja diplomaadid olid Molotovi juures, pidas ka president oma meeskonnaga muu välisminister. Piip annab, lasi August Reile Moskvasse selle valitsuse nõupidamise põhimomendid. Ja lisab ühe huvipakkuva mõtte sinna. Ta ütleb Reile, meie arvame, Stalini tees Eesti Nõukogude Liidu suhete uuest vormist suure ja väikese riigi koostöös mis rajaneb mõlema üheõigusluse ja vastastikuse austuse printsiibil ikka on täieline realiteet kuigi mujale Euroopas valitseb teistsugune moraal, mis väikeriike, vaata paid enda huvide vahendina kus rakendatakse vana kreoloovi ja tema eelkäijate kuulsat normi. Tõivina tušev, stophootšessa kušett. 13. mail 1940 rei vastab piibule peale kõige muu või mis selles vastuses see on jällegi üks huvipakkuv mõte, mis annab edasi neid meeleolusid, mis Moskvas valitsesid. Rei ütleb, te teate ju väga hästi, et meie ei saa läbirääkimiste laua tagant püsti tõusta ja öelda meie niisugust lepingut alla ei kirjuta. Ei saa läbirääkimisi katkestada ja Moskvast ära sõita. Me peame lepingu sõlmima. Ainus asi, mida seejuures võime teha, on päästa, mis päästa võimalik, mida pole võimalik päästa sellega tuleku paratamatusega leppida. Lõpptulemuseks oli 13. mail 1940 alla kirjutatud rei ja Molotovi poolt Moskvas väga pikka aga kokkuleppele, mille pealkiri kõlas nii kokkulepe Eesti vabariigi valitsuse ja NSV Liidu valitsuse vahel alade eraldamise kohta, mereväebaaside sõjaväeasulate, baasia, operatiivaero droomide, tanki, suurtükiväe ja lennuväepolügoonid, õppe- ja laskeväljade ehitamiseks, rannapatareide püstitamiseks ja teiste küsimuste kohta, mis seotud NSV Liidu maa-õhu- ja merejõudude viibimisega Eestis. Lisaks oli sellele veel konfidentsiaalne Anne protokoll, mis sisaldas siis 42 maatüki loetelu, mis tuli täielikult üle anda nõukogude liidule esimese viienda juuni vahepeal 1940. Selle lepinguga oli Molotov resoluutselt lõpu teinud Eesti poole lootustele, et Euroopa sõja lõppedes lahkuvad nõukogude maaväed ja õhujõud Eestis. Lühike lõpp tehti vahetegemisele üldse maa-mere- ja õhujõudude baseerumise erinevatele tingimustele. Leegid pidid Eestisse jääma pakti kehtivuse ajal lõpuni ja mereväe klaasidega samaväärselt pidi välja ehitatama need maa ja lennuväebaasid. Kõige keerulisem probleem, mis Eestil edasi tekkis, oli fikseeritud maa-alade viivitamatu inimeste isade evakueerimine. Kusjuures Eesti poolel oli seda teha tunduvalt keerulisem kui taolisi ettevõtmisi teha nõukogude liidu territooriumil. Muuseas ka olemasolev dokument, dotatsioon seda kinnitab, kus Molotov mitmel korral väidab, et kui meie nõukogude liidus taolist asja tahame teha, et siis me käitume palju karmimalt ja palju otsustavamalt. Et mispärast siis Eestil nõuab see aega ja raskusi, kui tuleb inimesi ja, ja varasi evakueerida Nõukogude liidule vaja minevatelt aladelt? No 1943. aastal näiteks koostatud Saaremaa omakaitsetegevuse ülevaates on on toodud, et Saaremaal puudutas 20 baasi ehitust ja maa-alaeraldust üldse tuhandet ühte 187 tsiviilobjekti ja 342 majapidamist pidi likvideerita maja perede ümber asustama. No selge on see, et selliseid asju ei saanud teha üleöö. Mida aga nõukogude pool tungivalt nõudis. Nõukogude Liidu välispoliitika uus suund, mis oli nüüd baaside poliitikaga eriti selgelt ilmnes kulmineerus 16., seitsmeteistkümnendal juunil 1940. Teatavasti 16. juuni. Ultima matum, mis nägi ette täiendavate vägede sissetoomise Eestisse, ei küsinud enam ei maa-aladest, ei paigutusest, ei aegadest, ei muudes sõjaväe tislakatsiooni probleemidest. Siin oli juba täielikult ultimatiivses stiilis lihtsalt Nõukogude vägede sissetulek.