Ma ei tea, kuidas teiega siinkõneleja ei suuda sellist muusikat kuulates küll iialgi surmtõsiseks jääda ja pole ka põhjust, kui taustal kõlavad helid pärinevad legendaarse naerumeistri Leonid kaid. Ai omaaegsest kultus sõnnist peni Parbos. Üle Eesti vaatajale on maestro ühtekokku 18 filmi seast tuttavamat seesugused hitid nagu operatsioon Kaukaasia ning briljant käsi, aga miks mitte ka Ivan Vassiljevitsh vahet on, elukutset või puskariajajad võib olla igal juhul, kui Kaukaasia vangi ratas ainuüksi 67. aastal 80 miljonit inimest siis ei teki kahtlust, et komöödiagigandi looming oli tuntud ja hinnatud ka tükk maad väljaspool suure idanaabri piire. Tänane keskprogramm on niisiis pühendatud 1923. aastal ilmavalgust näinud suurele vene filmimehele kaid Aile loojale, kes paraku 13 aastat tagasi meie seast lahkus. Tema lesk, võluv näitleja per Niina Krjutškova oli aga mõningase veenmise peale kohtumisega nõus sest kuigi igapäevaseid askeldus jätkub, peab ta õnneks vajalikuks aeg-ajalt meenutada oma üliandekat meest, tema inimlikke ja loomingulisi tõekspidamisi, mis võiksid ehk mingil moel olla toeks teistelegi, kes siin maamunal ja tänasel päeval läbi raskuste tähtede poole rühivad. Leonid kaid äi lese Niina kribescovaga kohtus Moskva kinomajas Haldi Normet-Saarna. Ent lisaks vestlusele näitlejatäriga kõlab saates ka laule ja katkendeid filmidest, seega siis head kuulamist. Pärast tavakohast tervitust küsisin sissejuhatuseks, kuidas elab kuulsa filmirežissööri kuulus näitlejannast abikaasa täna aastal 2006. No kuidas ma siis ikka elan nii elangi, et juurde eriti selle elu üle, vaid lasen asjadel lihtsalt toimuda. Kulgen tasakesi ja lepin sellega, mida vanajumal saadab. Aga vanajumalal on sellised lood, minu Joonia on ju seal üleval tema juures ja nagu tütre unenäost selgus, olevat neil päris sõbralikud suhted. Minuga ei taid unes ei näe, aga tunnetan, et kõik, mis minuga toimub, käib siiamaani justkui tema dirigeerimise või režissööri järgi. Ma ei istu tööd, et mind pole unustatud nagu paraku mõningaid teisi ja kaaslastest näitlejaid aeg-ajalt tööl kuskil kaasa mõnes pisikeses episoodis, aga mis põhiline väga sageli kutsutakse rahvaga kohtuma ikka ja jälle soovitakse teada, kuidas näiteks nägi ilmavalgust kultuslik briljant käsi kus me muide juulini kuuliniga olevat nii hästi kokku sobinud, et meid peetigi siin-seal ka filmiväliselt, et abielu paariks näiteks kord turul üks müüja torises, et kui oleksite koos oma meheni kuuliniga tulnud Annuksin kogu kraami teile tasuta, naeris Niina. Leonid ka ei tohi, oli erakordselt ebastandardse mõtlemisega inimene ja otse loomulikult kajastusse tema satiirilistes filmides. Nüüd saan ma tema geniaalsusest aru paremini kui iganes varem. Mõistan, et tal polnud vaja kellelegi eeskuju järgi toimida. Ta oli tema ise ülipõnev ja sõltumatu isiksus. Ning seetõttu too elangi praegu alailma juureldes, mida ühe või teise asja kohta arvaks kaid hai või kuidas tema minu asemel tegutseks Niina kribesco paali rännanud oma mõtetes kaugele meiega, kuulame nüüd laulukarudest, mis pärit 67. aastal ekraanile jõudnud Kaukaasia vangist. Teie ometi mäletate seda sõstrasilmset iludust, Natalja Varleid, kes nimetatud laulunud üles võtab. Ei, ta ei ole eelnevalt lõpetanud stuudio Irkutski teatri juures ja mänginud sealsel laval. Astus siis 1949. aastal Moskvas kinoinstituuti kuulsasse kiki, kus sattus ühele kursusele meie tänase kangelanna Niinaga. Sealt nende lugu loomulikult algaski, aga kõigepealt palusin kribescoval meenut seda, kas ta sai kiiresti aru, kui andekas kursuse ventalon. Muidugi sai kohe selgeks, et tegemist on andeka inimesega ja eriti naljakas on meenutada näiteks üht seesugust olukorda. Meie istume ja teeme, proovikaid, Heidrumis pole. Mina istun seljaga ukse poole, rahvas uurib edasi-tagasi, mind ei puuduta miski. Äkki avaneb üks ja siis astub kai täi seljaga tunnen. Ja momentaalselt hakkan end kontrollima, kuidas istun, kuidas astun ja ei mingit mõtetut lõkerdamist enam. Vot niisugust mõju hakkas ta mulle kohe alguses avaldama, rääkis Niina silmade särades ning jätkas. Aga ma polnud ainus, ta meeldis kõigile. Pides režissööriks mängis ta meil erinevates katkendite, see oli ausalt öeldes tõeliselt võimekas näitleja. Lavastades ise katkendit isa korjoost, võttis ta mind sinna üheks osaliseks nomiss, prantslanna minust olin tookord ümarik ja täidlane ka ei, täi aga nägi mind sobilikku ja huvitavana proovis stseenid, minuga jättis ta alati kõige viimaseks. Mina siis ükskord ei pidanud vastu ja ütlesin, et kuulel Joonia talv on ja pime on. Ja teie kõik lähete üheskoos oma ühikasse, aga mina pean ihuüksi teise linna serva kolistama. Kas sul siis saatjat polegi? Küsiski ta ei, osavõtlikult pole mul mingit saatjat, nähvasin mina vastu. No siis hakkan mina sind koju saatma, teatas tulevane kuulus režissöör ja abikaasa. Hiljem sain teada, et kaid Aile oligi oluline näitlejate valikul. Et nad lisaks andekusele talle ka inimlikult vastuvõetavad oleksid, sest iga tema film oli talle aare ja tuli hoolega kaaluda ja valida, kelle kätte saada, Mare usaldada. Aga mis meisse kahte puutub, siis nii kaua ta mind koju saatis, kuni me lõpuks ka abielusadamasse mõtlesime kuhu jäime ankrusse. Joonia surmani lõpetas Niina nende tutvuse loo sedapidi. Ja taas aeg väikeseks vahepalaks, sedapuhku kuulus turustseen operatsioon ööst vapustava Georg leidsiniga. Jätkame intervjuud Leonid kai, täilese näitlejatar Niina Grebescovega kellelt järgmisena küsisin, mis oli põhiliseks tõukejõuks, et hiilgavalt näitlemisega toimetulev ning arvestataval lavakogemusega kai taikinoinstituudis siiski režissööri kasutuse otsustas. Joonia oli oma iseloomult erakordselt sõltumatu mees, väga vaba mees. Ta ei tunnistanud mingeid takistusi ega arvamusi, kui oli aru saanud, et tegemist on õige asjaga. Ja seesugune eriline iseseisvus. Ilmselt ei võimaldanudki tal näitleja ameti juurde jääda, sest viimati mainitu oleneb teatavasti väga paljust režissöörist, kolleegidest, õmblejast grimeerijalt. Ta isegi ette. Joniaga oli teisest puust ja oma natuurilt üldse ääretult sirgjooneline. Muide siiamaani vanemad kolleegid meenutavad, kuidas näiteks mitte ühelgi koosolekul polnud suu peale kukkunud ja kui oli vaja ka teravamat sorti arvamust avaldada siis ta seda kindlasti ka tegi. Aga mitte lärmakalt, rahulikult ja kindlameelselt. Kai täi tegi eluajal kokku 18 filmi. Nii mõnedki neist balanseerisid lubatu ja mitte lubatu piirimail vastavalt tollal kehtinud võmmidele. Ekraanile nad ikkagi jõudsid, mõned üle kivide ja kändude, ent siiski jõudsid. Ülemused sattusid siis kuidagi eriliselt vaprad ja heasoovliku olema või uuris siinkõneleja Ülemused arvestasid sellega, et filmid olid rahva hulgas tohutult populaarsed. Neid vaadati mitu korda järjest, näiteks Kaukaasia vang ehk suurik, uued seiklused. See oli filmida kai tai eluajal näidati 20 aastat järjest. Mulle meenub, kui ta kord kinost tuli, kus oli salaja viimases reas istunud, ütles Niinake, kujuta ette, naeravad ja ikka täpselt samades kohtades. Kusjuures lõviosa saalisolijaist oli olnud juba uus pealekasvanud põlvkond. Ja ülemused võtsid seda mõistagi kui hiilgavat tuluallikat. Kui mus film kuskil üheksakümnendatel laiali lagunes, teatas tollase kovskino esimees armeed Medvedjev. Nii alanud on uus ajajärk meie filmi toota, millises enam pole tarvis stsenaariume läbivaatuseks koskinosse tuua, tsensuur kaob, tehke, mida soovite, ühinege, nagu soovita ja nii edasi. Seepeale küsiti talt raha. Vastus kõlas, et oi jah, raha ka enam ei tule. Võtke jalad kõhu alt välja ja hakake sponsoreid otsima. Järgneva protestikisa peale teatas Kinoühenduse tegelane rahulikult, et 20 aastat on teid toitnud kai täi. Aitab. Nüüd aga kuulus kolmik viitsinikulin Morgunov oma mitte vähem kuulsa laulukesega puskar jääjatest. Kui mõned, kes tuli juttu sellest, kuidas kai tai menufilmid Mosfilmi toitsid, siis lisaks juba mainitud operatsioon õ-le kaukaasia vangile briljant käele, Ivan Vassiljevi Chile ja puskariajaja teletoitis, andekas režissöör, ligi 30 aasta jooksul Mosfilmiga seesuguste hittidega nagu 12 tooli tuletikke laenamas, spordiloto inkognito Peterburist ja paljude teistega ning enese vormis hoidmiseks tavatses muide kahe mängufilmi vahel tegeleda satiirilist lühilookestega. Küllap sovetiaegne kinokülastaja mäletab veel, kui mõnikord oli filmi ees Ringvaate asemel süütenöör. Vot neid vööri lups armastas ta ka teha. Aga väikevormid sümpatiseeri esitajale üldse ka nii-öelda päris filmide puhul meenutage Benibarbossi, novelle, suurikus, puskariajaja. Kuid naljakal kombel jõudsime kai tailese Niinaga veelkord rahateema juurde tagasi. Sedapuhku kuulsa režissööri sellesse suhtumise kandi pealt. Noh, tüüpilise kunstiinimesena Lianya raha muidugi ei lugenud, paneb see Niinatel tänagi ohkama kaid äide viisiks oli, et kui raha on, siis seda tuleb ka kulutada Miina säästliku ja alal hoidlikuna ele, perele siin, et tuleb mõelda ka homsele ja ülehomsele, rääkimata sellest teist vajalikku peaks ostma temaga vastu, et kas meil tõesti on seda vaja. Mina muidugi läksin endast välja loomulikult vaja ja kuidas veel kõigil teistel juba on. Seejärel teatati mulle leplikult laskuma, siis käia. Hedgai täi oli aga sõjainvaliid ja noodsaid tollaste hüvede omanikeks väljaspool järjekorda. Siis palusin ma, et lähme koos, sa näitad oma pileti ette ja me saame oma asja kenasti kätte. Vaat seesugune jutt. Ta ei läinud mitte ka ei täi, keeldus järsult ja soovitas mul talitada nii, nagu teisedki pann anud ilusti järjekorda külasta, pärast ikka saab. Ühesõnaga minu režissöörist meest ei kavatsenudki teatavate totrustega tolles ühiskonnas kaasa minna. Ta oli leplik siiski teatava piirini. Ning oli seejuures ääretult tähelepanelik ja terava silmaga mõistagi. Paljud rumalused, millest tollane elu kubises, leidsid oma väärilise kajastuse, tema satiirilist komöödiat des millest paremik kõlab täiesti kaasaegselt ka täna. Näiteks helistas mulle hiljuti tav, kes küsis, kust võis Luunja 68.-le, sest on teada, et tänasel päeval hakkab Venemaal käibima ebajumal dollar. Ma ei saanud esimese hooga küsimusest aru, sest no dollari teema torkimise eest oleks mu mees tollal vangi pandud, naerab Niina mullaga ümisete laulukest briljant käest, kus juttu ühest üleni rohetavast puude saarekesest ookeanis. Helistaja ja paigutas selle laulukese sõnumi tänasesse päeva sest kuulates oli tal tekkinud täiesti selge paralleel sellega, mis meie riigis praegu toimub. Ehk teisisõnu dollar rohetab nii, mis jube. Inimeste fantaasia on tõesti piiritu, aga see annabki elule värvi. Veel konkreetsem oleks kuulakemgi eelmainitud laulu menufilmist briljant käsi. Ostrofnievisiinia ja Andrei Mironov. Üheteist Bakradis apsaluutmedi Ostraktiiviseerini ja koti Ani jest Ostrofoniliseemia. Niina Krjutškova mängis oma mehe Leonid käiday filmides episoodilisi Enn meeldejäävaid osi. Juriini kuulini kehastatud Corbonkovi naise rollis, briljant käes oli juba juttu. Samuti meenub lopsakas maadam satiirilisest kolmest novellist kokku pandud ekraanil osta ei või olla. Metade kaukaasia vangist. Meie kohtumise ajal tuli aga prouale meelde üks huvitav jutuajamine abikaasaga. Te mõelge, milline ta siiski oli, rääkis ninaga Peskovama mehest. Oma viimasel eluaastal teatas ta mulle korraga, et Niinake olen sinu ees süüdi. Mina muidugi tõmbusin kohe pillikeelena pingule, mõtlesin. Nonii. Nüüd tullakse siis mingis seni varjul olnud salaarmastuse või tont teab millega lagedale. Aga mulle polnud seda ja see oli teema, millest ma kunagi midagi teada ei tahtnud. Ent kaid ai teatas hoopis kurvalt, et spetsiaalselt minu jaoks polnudki ta teinud ühtegi filmi. Mitte ainsatki nagu kivi langes südamelt, olin selleks ajaks mänginud oma rohkem või vähem tagasihoidlikke osi juba 60. filmis ega ihaldanudki totaalselt tsaaritiitlit. Mul oli oma töö, oma pere, no mida sa, naishing veel ihkad. Agaljunja muide lisas siis kohe juurde, et sa oled mänginud ju nii tublilt, mul episoodides iga kord absoluutselt uus karakter mille peale mina vastasin, et no siis on küll, jumal tänatud, et mul pole ühtegi filmi ära pole rikkunud. Vaat seesugused suhted olid meil siis me kumbki võlgnenud teineteisele mitte midagi, ta oli täiesti vaba otsustama, mida filmida ja kellega filmida. Ja sellega seoses meenus mulle veel üks detail. Nüüd juba küll hoopis teise kandi pealt lõid Niina krõbeskoovalekki silmad veel rohkem särama. Käin täi jälgis nimelt pidevalt, kus ja millised tema filmid jooksevad. No näiteks oli tal teada, et ühes teatud kinos peaks parasjagu kavas olema, ütleme Kaukaasia vang. Väljas aga ilutseb hiigelplakat Lenin Poolas. Sonja pidas auto kinni, olime vist parasjagu kuhugi teel ja läks asja uurima. Ning sai häbelikult administraatorile teada. Neil on päeva jooksul tõepoolest üks seanss Leninit Poolas. Kõik ülejäänud ajad kuulusid Kaukaasia vangile. Ning tungivalt oli palutud mõista, et ideoloogilisel kaalutlustel tuli just nimelt Leninit välja kuulutada, et mitte ülalt pähe saada. No egas midagi, tuli leppida seesuguse totra kassi-hiire mänguga, karavan liikus ju edasi. Need aga väike vahepeal operatsioon ööst, kus suurik parajasti üht vääritult käitunud kodaniku ümber hakkab kasvatama. Viimase protestile vaatamata Ta ei tohi, muide, on oma tööd tehes korduvalt öelnud selleks, et vaatajat naerma ajada, kulub kaamera aga palju rohkem jõudu kui tema nutma panemisel. Seda tõdemust aluseks võttes küsisingi järgmiseks Niinagrybeskoovalt, et milline tema mees Leonid ka ei täi, siis võtteplatsil ka oli. Nina pidas vajalikuks üle korrata kõigepealt seda, millest eelnevalt juba jutt. Ta oli, et kontrast paremini välja tuleks. Kui Joonia oli koduses ja üldse töövälises elus seesugune hästi mugav ja suhteliselt leplik inimene kes pea alati kõigi ja kõigega nõustus, siis võtteplatsil oli asi risti vastupidi. Seal hakkas ta jõuliselt läbi viima oma taheta oma nägemust. Näiteks meenub mulle praegu üks iseloomulik situatsioon juuri Niguliniga jura nähtavasti erakordse fantaasiaga näitleja, kelle pea töötas vahetpidamata nagu koorelahutaja. See, mida ta välja mõtles, oli tõesti huvitav ja naljakas ning eks ta siis üritas seda omapoolse initsiatiivi korras ka režissöörile maha müüa. Mida ta siis paluski kord, et ärme tee nii, vaid hoopis naa, jama, vaatame, mis sealt tuleb. Pisut filmiti ja kui ma ei eksi, oli see puskariajajate tegemise aegu juures, säras üleni nagu jõulupuu ja Joonia kiitis teda. Nii kuulinistus rahulolevalt maha näoga, et selleks korraks on töö tehtud. Ja siis ütles ka ei tohi. Aga nüüd juura teeme nii, nagu stsenaariumis ette on nähtud. Teisisõnu, olles eelnevalt lasknud näitlejal improviseerida, teadis ta suurepäraselt, kui palju uusi nüansse ja uut hingamist rollile juurde lisab. Mis ju kõik osatäitjast ladestub nüüd tulise lihtsalt kindlatesse raamidesse paigutada, mis tähendaski uut võtet, aga siis juba piinliku täpsusega stsenaariumis näpuga järge ajades. Sest ka meil olid kõik täpselt välja mõõdetud, kui soovid. Ja kui mõni asi venis viis-kuus sekundit pikemaks, oli see tema jaoks juba tõeline häireolukord tajus oma parimates töödes ideaalselt inimese nõndanimetatud naerupunkti ja kõik tema jõupingutused olid suunatud õigeaegselt ja täpselt doseeritud nalja heaks. Režissööri suurim kiitus võtteplatsil oli see, kui ta ütles normaalne ja muide, itsitas Niina pavlova kaid, äi ei sallinud absoluutselt, kui sealsamas võtteplatsil naerdi. No alailma tekkis ju hetki, kus oli võimatu, tõsiselt, kas jääda siis Joonia kärataski, et rahu ja naerma, et saalis mitte teie siin? Jah, kuigi ta käitus filmi ettevalmistusperioodil peaaegu et despoodina, oli õhkkond ometi heatahtlik sest igaüks teadis ülitäpselt oma ülesannet ja egas diskussioonid ja omapoolsed initsiatiivid keelatud olnud. Kaid äi kuulas kõik alati väga tähelepanud, järelikult ära lihtsalt kasutusse võttis üliharva sest usaldas iseenda vaistu teiste omast rohkem. Üks väheseid erandeid, kui meenutada, oli ilmselt see, kui Andrei Mironov suutis endale briljant käes laulu saateks ka tantsuvälja kaubelda. Mäletate seda stseeni seal laevalael? Aga see oli vist peaaegu et ainus ja seda tuli mõista, sest kaid äi oli lõpuks ju ainus, kes viimse kui ühe rolli juppi oma peas enne filmimist läbi mängis. Oma kaasa arvatud muide, sooriku seiklustes, kus õpikusse süvenenud noored koerast välja ei tee on just režissöör kaid ai see, kes ise varju jäädes koeraga pini tõstab. Et see hiljem imestunud õla kehitusena välja paistab. Aga õlgu kehitab, koer vist ükskõikseks ei jäta, venis praegu aga kuulakem taas vahvat kolmikut, viitsin kuulin Morgunov lauluks, peatu, vedur, operatsioon nõust. Leonid kaid äi pöörane naerumeister oli ise üsna vaoshoitud emotsioonidega. Niina rääkis selle kohta nii. Mina, nagu vist juba mainisin, olin tõeline lõkerdis. Noh, tema naeris muidugi ka kasvõi siis, kui oma suurtele lemmikut Charlie Chaplini vaatas. Aga ta naeris vaikselt, mitte laginal. Samas näiteks, kui ta vaatas suurlinna tuled Nendest Chaplini stseeni pimeda tüdrukuga, märkasin ma pisaraid. Kaid äi vaatas filmi ja nuttis vaikselt omaette, teda liigutas kõik tähelepanu väärne vaat selline oli ta ka keeruline ja lihtne ühtaegu jagus neid, kes teda ei mõistnud, ent rohkem oli neid, kes teda armastasid. Mulle eneselegi oli nimetatud emotsioonid tugevasti läbipõimunud ja meel üks Kaidaid iseloomustav huvitav detail. Ta ei armastanud mingeid koduseid ega mitte koduseid pidusid. Mõni üliharv erand ehk välja arvatud hea tegelikult väga lihtsal põhjusel polnud aega. Ta helistas teha ja sisuliselt oli see tema jaoks katkematu protsess, meenutas Niina naeratades. Minu küsimuse peale, kas seesugune eluviis omal ajal siis noort ja ilusat näitlejannat Niina kleebiskoovate ei häirinud. Selle asemel, et seltskonnas käia ja särada, istu kodus ja nõelu mehe sokke. Ei, mina olin rahul, mees on kodus, mängib näiteks töötegemise vahele lõõgastuseks iseendaga kaarte ja perenaisena jätkus ka alati tegemist kuhjaga miskit pesta, miskit triikida, miskit nõeluda. Ja meil oli hea kodus olla. Loomulikult oli ja ses suhtes on täielikke vastandeid meie kolleegide seas neid, kes siis ainsatki päeva seltsi eluta läbi ja mul pole midagi ja mõnikord küünlavalgusõhtute vastu, kus voolab punane vein ja loetakse värsse aga ma ei tahtnud ega taha seda oma koju, minu kodu on minu kindlus. Taas väike katkend operatsioon õõnest, kus suuriku ümber kasvatatud kodanik ihkab tööd rabama hakata. Minu vestluskaaslane, tänaseks juba soliidses vanuses näitlejate Miinatlebeskova oli nagu juba mainitud, noorena väga ilus tüdruk. Ka tänaval otsa vaadates saab sellest momentaalselt aru. Filmitudengist niinodžikal polnud külgedel sööjatest puudust, sealhulgas väidetavalt vägagi sümpaatsetest tegelastest. Seda tuletas veel nüüdki meelde Niina pavlova headud tav, keda kinomajas trehvasime ning kes lisas naerdes. Et aga vaata, meie Niina võttis kätte ja laotas oma ande just vibaliku Kaida iialgi ette maha. Glebeskova ise ütleb selle kohta lõpetuseks. Nii. Ma ei kahetse mitte kui midagi mõelda, kui õnnelik ma tegelikult olin. Iseasi, palju sellest tol ajal aru sain. Ka maailma sai näha näiteks briljant käega sõitsin läbi terve aafrika. Kaaljoniaga käisime Prantsusmaal, Itaalias, Ameerikas, ühesõnaga elu kees. Ja see kõik käib minuga kaasas, nii nagu ta isegi. Me olime, oleme ja jääme. Vaat selline lugu lõppeb tas nina Pauluna krõbeskova kuulsa režissööri Leonid ka ei tohi lesk. Ja otsis käekotist välja fotod oma mehele rajatud ausamba hiljutisel tavamis peolt tema sünnilinnas spavoodnays. Ausammas oli tõesti andekalt tehtud, kaid Aib olnud seal mingis pühalik jäigas poosis Vaikesed kõige ehtsamad tööprotsessi sigaretti ühes stsenaarium teises käes ja filmikettad põlvedel. Rahvast oli avamisele tulnud tohutu tult, silm tabas ka näiteks Natalja Varley ja mitmed teised endisaegsed staarid. Aga ütles Niina veel sedagi. Ega kai tai ei töötanud muidugi mitte selleks, et pronksi valatud saada. Vaid ikka selleks, et oma filme teha, mis heal juhul ka inimestele natuke meeldiksid. Aga nüüd kuulakem laulu 1975. aastal linastunud filmist ei või olla ja tolles laulus tuleb juttu sellest, et mitte õlu pole kõige kurja juur siin ilmas. Nüüd ja põrra usa nii rapovi paato. Meili. Leonid Kai täilese näitlejatar Niina kribescovega kohtus Moskva kinomajas Haldi Normet-Saarna filmikatkendeid aitas, kas valida Ain Saarna ja helioperaator oli Kätlin Maasik ning tänase saate viimane laul ei saa olla muud kui briljant käest ülimalt hoogsalt rahva sekka läinud kuulus jäneste lugu ja me kuuleme seda, mitte vähem kuulsalt juurini kuulinilt. Ning see veel nonii, puht inertsist, kõlagu Velga haarav instrumentaalmuusika, nii briljant pääst kuni 12-st toolist ning minul jääb üle vaid öelda