Rohkem kui seitse sajandit tagasi ründasid meile praegu sõbraliku riigi ja sümpaatse riigi Taani sõdalased Põhja-Eestit ja surusid eestlased oma rusika alla. Aga eestlased vastasid sellele mõninga aja pärast ülestõusuga, mida me teame nii Jüriöö ülestõusu nime all ja oleme väga seda märkimis. Selliseks sündmuseks on ajaloos pidanud. Aga tänases saates tahaksin modeilt professor Sulev Vahtre küsida, kas me oleme õigesti seda Jüriöö ülestõusu üldse hinnanud. Oma ajaloos oleme seda tähtsamaks puhunud äkki, kui ta on. Tahaksin vastu Eesti vabariigi algusaastatega 1920.-te aastatega kus esimest korda hakati Jüriöö ülestõusu mälestama niisuguse tähtsa tähtsa täht päevana kui ilmusid ikka igal aastal sel puhul vastavad artiklid ajakirjanduses peeti aktusi koolides väga palju ja ka mujal ja veel muidki sel tõrvikrongkäike ja selliseid. See kestis niiviisi 20.-te ja 30.-te aastatevahetuseni. Ja siis toimus ajakirjanduses küllalt huvitav jaa, elav poleemika just nimelt selles küsimuses, et kas ja kuidas Jüriöö ülestõusu aastapäeva tähistada. Kas seda on üldse tarvis ja, ja mida me sellega üldse ütelda tahame. Ja tekkis siis väga mitmesuguseid arvamusi, küllalt palju oli neid, kes, kes leidsid, et Jüriöö ülestõus lõppes nagu teame lüüa saamisega ja et selle tõttu ei ole meil mingit põhjust niisuguse suurema veel vähem rahvuslikku pidupäevana mälestada, mälestada. Et üldse selles ülestõusus ei olnudki midagi midagi sangarliku. Näiteks eestlaste malev, kes oli Tallinna alla kogunenud, jooksis laiali, niipea kui orduvägi sinna jõudis ja, ja üldse siis sellel sellel praeguni pikemalt peatuda on, on isegi lausa naeruväärne. Siis ühe teise arvamusena rõhutati ja üsna hästi Ki põhjendatult. Seda, et no ülestõusust andmeid allikate teateid on, on küllalt napilt, nad on pealegi väga vasturääkivad ja selle tõttu ei ole võimalik selle ülestõusu meenutamist ja tähistamist niisuguste kindlate seisukohtadega siduda. Et tarvis on, on lihtsalt hoopis püüda edaspidi ülestõusu jätkuvalt uurida. No igatahes järgnevalt siiski võidule pääses see suund, et tegemist on ikkagi tähtsaia märkimisväärse sündmusega meie ajaloos ja et seda maksab ka ikkagi igal aastal aprillikuus meelde tuletada ja noh, kolmekümnendatel aastatel ju alustati üsna üsna suurejoonelise mälestussamba või memoriaali püstitamisega Tallinna lähedal, mis hiljem küll sõja tõttu pooleli jäi. Mis nüüd puutub ida sisse, siis aastal 1943 kui 600 aastat täitus Jüriöö ülestõusust siis ei olnud erilisi võimalusi, kui ka oleks tahetud seda suurejooneliselt tähistada, tõsi küll Nõukogude Liidu tagalas tehti seda nii palju kui sõjaolud lubasid küll päris päris tõsiselt ja suure pidulikkusega. Kõigel sellel oli muidugi väga-väga selge poliitiline eesmärk ja mõte, kuna sellega sai rõhutada eestlaste võitlust sakslaste vastu minevikus. Siin Eestis Saksa okupatsiooni ajal mindi sellest 600 aasta juubelist. Nii lihtsamalt üle, päriselt vaikida ka ei saanud, sest ta oli üldtuntud aga piirduti nii väga väga nappide kirjutustega ajalehtedes ja pühidega ja vähemalt siis sakslaste pealt süü ära veeretada ja nüüdis. Kui 650 aastat möödub tänavu, siis siis mingil määral võib-olla tuleb seda kasutada, kuna nüüd me nüüd me võime, võime teda tähistada nii, nagu me just ise tahame. No minu isiklik arvamus on küll niisugune, et ma niisugust väga-väga suurt tulevärki ei pea vajalikuks ja mõttekaks. Aga meenutada siiski maksab asjalikus laadis nii või teisiti ükskõik kuidas seda ülestõusuga ei oleks hinnatud senises kirjanduses. Arvamusi on väga ja väga erinevaid, ma mõtlen ajalooalast teaduslikku kirjandust. Enam-vähem kõik. Jüriöö ülestõusu uurijad seni on vähemalt ühes küll ühisel seisukohal, et, et see oli siiski ikkagi suur tähtis ajalooline sündmus. Aga ega ei ole liigne meenutada ka üldse seda, seda sündmust. Ilukirjanduses on ka iga küllalt palju autoreid ja kes, kes on seda teemat kasutanud, aga ilmselt on Nendest Barne oma oma tasu ja ka siiski väga selgelt esikohale. Kuidas ütelda, ühelt poolt ju tundub nii, et kõik meie tunneme ülestõusu õige hästi suurelt osalt tõsi küll, jah, Bornele tasuja järgi. Noh, ikka see üksik ratsamees tõrvikuga kusagil Tallinn Tallinna läheduses, selline romantiline pilt kangastub suuremale osale meist ikka silmade ette, kui, kui Jüri eest juttu tuleb. Aga peale selle no koolis, kuigi nüüd vahepeal seda Eesti Eesti ajalugu vähe õpetati koolis, aga niigi palju ikka ka nüüd nõukogude okupatsioon. Et ülestõusud, mis on üldine sündmustik, selle põhikäik on oniga kaunikesti tuttav kõigile ja siin võibki siis ühelt poolt tundub, et me me tunneme ja teame seda seda väga hästi. Aga kui teiselt poolt hakata jah, minema jällegi kuidagi rohkem Putja tekivad mitmesugused mitmesugused küsimused seal ja tahaks, tahaks täpsemaid teateid, siis selgub, et peaaegu iga sündmuse juures põrkume ikkagi allikate nappusele ja, ja lünklikkusele. Ja noh, siit võib-olla lähekski jutt just nendele andmetele allikatele mille kaudu me üldse Jüriöö ülestõusu teame ja tunneme. Kui jällegi mõtelda sellele, et tegemist on 14 10. sajandiga siis nii arvu poolest ja, ja lehekülgede poolest on meil allikmaterjali päris rahuldavalt ega tolleaegsete sündmuste kohta palju ühegi teise kohta rohkem üldse ei ole. Nii meie meie Eesti ajaloos kui ka teiste maade ajaloos selle kohta see pikka aega on ikka oma töö teinud ja ega tollal siis kõik nii nii palju kirjaga ei pandud kui tänapäeval. Nii et selliselt võiksime ütelda, et isegi oleme jah, päris päris rahuldavas või heas olukorras, aga kahjuks siiski sellel olemasoleval allikmaterjalil on oma tuntav. Ühekülgsus on selles mõttes, et kõigepealt kroonikad, mis meile ülestõusust jutustavad, no põhiliselt on, on siin tegemist kõigepealt kolme kroonikaga liimima Noorema riim kroonikaga mis freimide säilinud ei ole meieni. Herman Vartberge ordu kroonikaga preisi Marburgi viigandi ordu kroon, aga need kõik on ordu kroonikad. Peale selle ürikud, mis sellest ajast pärinevad ja mis otseselt ülestõusu puudutavad, on valdavalt kas ordus koostatud või ilmselt ordu mõju all ja nende näpunäidetel koostatud. Nii et kogu see allikmaterjal on siiski ja ühe ühe poole oma Liivi ordu kui ülestõusu maha suru ja oma. Ja need ei ole mitte niivõrd kirjeldused ülestõusust endast ülestõusnute tegutsemisest, vaid esmajoones ikka ordu tegevusest ülestõusu mahasurumisel. Muidugi on ka mõned teated, mida võiks erapooletut, eks nimetada. No näiteks eelkõige. Novgorodi ja Pihkva ainult neid on nii napisõnalised, nende puhul ei ole tarvis eeldada ja tõenäoliselt ei olnud nad ei, ei ülestõusnute ega, ega ülestõusu maha surujate poolel, ainult et jah, no nende tekst on, on lihtsalt väga napp. Nii et siin jääb ikkagi siis ainus ainus võimalus püüda hästi põhjalikult süveneda olemasolevatesse teadetesse ja, ja leida võimalusi nende kriitiliseks kasutamiseks tihtipeale kasvõi siis, nagu öeldakse, ridade vahelt otsides just seda, mis meid kõige rohkem huvitaks ülestõusnute poolelt Nende käitumismotiivid ja eesmärgid ja kogu kogu nende sisu piline tegevusse. Ja noh, see kõike seda on ju aegade jooksul juba küllaltki palju tehtud. Uusi allikaid ei ole pikka aega oluliselt juurde tulnud. Viimane, kõige kõige suurem lisandus oli aastal 1870, kui Liivimaa noorem riimkroonika ümberjutustuse tekst, Renerit kroonikas leiti. Et sellest on ka juba tublisti üle 100 aasta tagasi. Ja nüüd viimasel ajal viimastel aastakümnetel võib olla osa uutvast lisandunud ei ole, kuigi mõningad niuksed üksikmärkused erinevates allikates on siiski ilmseks tulnud mis järk-järgult siiski uurimisvõimalusi ja pilti avardavad. Õieti siiski, kui see põhipõhiline võimalus seisneb selles olemasolevate allikate ikka ja jälle veel nii mitmekordne läbivaatamine ja uute seni võib-olla tähele panemata jäänud varjundite nüansside leidmine võiks võrrelda, võib olla kas võimelisuse kindluse piiramisega, kus võib-olla otserünnakuga ilmselt edu ei loovuta Aganis aeglase piiramisega, püüdes senisest paremini selgitada ülestõusud tõusta mitte niivõrd ülestõusu ennast, kuivõrd laiemalt sellele eelnenud olusid ülestõusust ühel või teisel poolel osa võtnud tegevust mõnda aega enne ülestõusu ja sellisel teel on ilmselt siiski ikka veel veel mitmeid seni kasutamata võimalusi. Aga mille konkreetse poolest just näiteks teie enda uurimistöös on see pilt täienenud vard üheks. Üheks küljeks küsimuste ringiks, millele ma püüdsin rohkem tähelepanu pöörata, oli just nimelt see poliitiline olukord enne ülestõusu, mida taotlesid eestlased ülestõusu alustades ja missugused jah, nende just konkreetsemad eesmärgid olid miks just nimelt aastal 1343 ülestõus puhkes ja mulle tundub, et siin üheks väga suureks teguriks oli just see üldine poliitiline olukord. Taanile kuuluvas Põhja-Eestis Harju-Virus, mis juba pikemat aega oli Taani kuningale Taani valitsusele küllalt raskeks pähkliks mille valitsemine tekitas raskusi ja ja kippus Taani võimudega, sest ära minema siin see väga tugeva vasallkonna kätte. Ja tekkis siis plaan põhjaeesti võõrandada, tõusid ka sind pretendendid eriti saksa ordu, tema Liivimaa haru ja Rootsi. Ja On põhjust arvata mitmesuguseid teateid kõrvutades ja võrreldes, et, et kõik see ka eestlastele oli, oli teada. Nad orienteerusid küllaga hästi tolleaegsetes suhetes, mis Eestit puudutasid, sellest kasvas välja neil oma eesmärki oma käitumisliin. Et kasutada sellist olukorda just oma huvides. Ja enne, kui keegi teine pretendent siin kanda kinnitada, jõuab haarata võim enda kätte. Ja nähtavasti arvestades juba ette siiski oma jõudude piiratust alistuda siis uuele maahärrale ka seda juba siis kokkuleppe teel ja mingil määral siis ka omalt poolt tingimusi seades kõigepealt reaalne võim oma kätte haarata ja siis nagu suguseks kõige konkreetsemaks kõige sobivamaks näis olevat alluda siis järgnevalt Rootsil Rootsi kuningale. Mõte on just selles, et et eestlased ei olnud niisuguseks passiivseks teguriks vaid olid täiesti tõsiseltvõetavaks reaalseks poliitiliseks jõuks antud ajal, keda ka teised sellisena võtsid ja et neid väga tõsiselt Rootsi võttis seda järgnevalt läbi väikesed rootslaste tuled ka siia tohiks täielikult kinnitada, sest varasemas kirjanduses on ikka vaadelda neid kuidagi erinevalt, et ühelt poolt käis jah, poliitiline võitlus ja kauplemine Harju-Viru pärast ja siis täiesti sellest sõltumatult puhkes eestlaste ülestõus. Olgu siis rõhumise vastu kas niisuguse rahvusliku ülestõusuna või, või sotsiaalse ülestõusu, need need olid eri erialuselt toimuvad sündmused, mis juhuslikult ühel ajal esinesid. Kas need ettevõtlikud vasallid olid eestlased? See on nüüd küll ka üks, üks küsimus, mida tuleks vast veel spetsiaalsemalt kuvalt uurida, muidugi seda on, on seni ka tehtud üsnagi põhjalikult, eriti Pauli Hansenil on siin väga suured teened. Kui palju siin edasi edasi jõuab, veel on raske ütelda, tundub siiski, et, et siin veel võimalusi on, väga kindlaid vastuseid siin anda ei saa. Kes selle Harju-Viru vas algonna moodustasid, tähendab kõigepealt siis päritolult olid kas nad olid eestlased, sakslased, tavandased, no praegu võib küll üsna kindlalt ütlevad, et kõik kõiki neid oli aga kui suures proportsioonis just selle üle on nüüd ikkagi eriarvamusi kuni kõige viimase ajani esitatud möödunud sajandil ja ka veel käesoleval sajandil üsna pikka aega ei olnud kaua aega nagu kahtlust, et need vasallid olid kaslased valdavalt vähe oli taanlasi eestlaste olemasolu vasallide hulgas. Kaua aega üldse ei arvestatud, vaatamata sellele, et et seal mõningad, no täiesti kindlalt eesti nimed nende hulgas on, aga üldine suhtumine oli sellesse, et no lihtsalt ei ole võimalik, et et eestlaste hulgast oleks, oleks võinud kavas all olla, eestlased alistati ja muudeti pärisorjadeks kohe pärast maa vallutamist. See vana arvamus püsis möödunud sajandil üsna kindlalt ja ja ka edasi ja ega ta päris kadunud ei ole isegi praeguseni. No praeguseks on meil muidugi täiesti vaieldamatult selge see, et eestlasi, vasallid, kas oli siin alustatud, võib olla ühe kõigepealt, kes jõudis kirjanduse veergudele, siis Paul Johansen, viis vähemasti viiele protsendile sele. Herbert Ligi umbes 10-le protsendile välismaal töötanud Edgar Valter Saks, Karla hariduselt ajaloolane, ei ole alla kirjutanud, on aga selle protsendi viinud veelgi kõrgemale, isegi 50-le ja, ja võimalik, et isegi natukene rohkem. Tundub, et siin on küll tegemist siiski juba teisipidise liialdusega, et siiski kõige rohkem ikka vasallide hulgas oli täiesti tooniandvad olid ikka sakslased Saksamaalt tulnud, aga teisel kohal tõenäoliselt olid küll juba eestlased, keda arvatavasti oli, oli rohkem kui taanlasi. Aga nüüd tekibki siit siis omakorda küsimus, mis osa need Need eestlased siis üldse etendasid, kui nad olid saanud Taani kuninga vasallideks alates juba kõigepealt sellest, kes nad siis ikkagi olid oma päritolult, missugune oli see tee ja alus nüüd pärast maa vallutamist jääda siis ka sellise valitseja see kihti, kes nad ise ja nende eelkäijad varem olid olnud? No see on küll keskajal kaunis kaunis tavaline, siin ei ole midagi midagi eriti imelikku selliste vallutuste puhul kohalik ülikond kas täielikult või, või teatud osas jääb ka kartma vallutamist juhtivale kohale. Nii oli see siis võis põissega siin olla, nii et üsna tõenäoliselt oli siin tegemist ikka omaaegsete eesti ülikute omaaegsete Eesti vanemate ja nende järglastega, aga missugust osa siis nad jah, vasallide hulgas etendasid, kas nad moodustasid seal mingisuguse oma liini või moodsalt öeldes oma oma partei, millel olid oma juhid ja käitumine oma poliitika? Selle kohta on neid arvamusi esitatud jah, aga no päris kindlat vastust võib-olla võib-olla ei suudagi üldse anda, aga võib-olla põhjendatumate väärtuste juurde siiski on võimalik jõuda nüüd olemasolevaid teateid vaadeldes, mis üldse Harju-Viru vasallide tegevusest teada on, alustades juba juba 13.-st sajandist peale, kui see maa Taani kätte läks esialgselt siis mõõgavendade ordu käte lühikeseks ajaks uuesti Taani kätte ja edasi, siis ei ole vähemalt mingisuguseid selgeid andmeid küll selle kohta olemas, et et mingisugust niisugust eestisektorit oleks olemas olnud ja paistab, et, et need eestlased, kes nüüd vasallide hulka tulid või olid seal, et noh, niisuguseks esimeseks tingimuseks oli ikkagi viia läbi just seda sedasama poliitikat, mida, mida need need ajasid oli siis esmajoones ikka olenes ikkagi nendest saksa soost vasallidele nende suhted, no näiteks Liivi orduga olid üldiselt ikkagi ja väga head. Harju-Viru vasallid toetasid Liivi ordut sageli sageli ordu sõjakäikudel väga silmapaistvad ka siinsete rahvaste vabaduspüüetele mahasurumisel näiteks saarlaste ülestõusu mahasurumisel 1260 61. Orduvägede kõrval väga tähtsat osa etendasid ka nimelt Harju-Viru vasallid. Samuti võtsid nad ilmselt kõigiti hea meelega ja väga mõõtu andvalt osa võitlustest Šemm kallite kurelaste alistamiseks. Küllap tegi siin aeg ka oma töö ja see ei ole niisama arvamus valitsusele pikka allikast kinnitust et selline eestilisus ja eestipära, see püsis küll isegi vägagi pikka aega ka mitmed põlved, aga tasapisi ta ikkagi hakkab, hakkab vähenema. Eesti isikunimed ajapikku kaovad vasallide nimedeni ja ikkagi sulanduvad nad aja jooksul sele sakslastest vasallide kihi hulka. Nii muide täpselt samuti ja isegi mitte täpselt samuti, vaid, vaid veelgi kiiremini sulasid sakslastest klassallidega ühte Need, Taani päritolu vasallid ja siit edasi siis nüüd Jüriöö ülestõusu ajal ei julge küll kuidagi kinnitada, et selle ettevalmistamisest ja juhtimisest ka vähemasteni olulisel ilmetandvalt oleksid osa võtnud need Eesti päritolu vasallid. Pigem jäid need siiski vastaspoolele võiku muidugi oletada küll ka üsna suure tõenäosusega võiksid olla ka neid, kes, kes võib-olla jäi, püüdsid jääda ka erapooletuks ja täiesti võimalik on need üksikud. Ka ülestõusnute poolel olid nagu meil üks teade on ühest sakslasestki, kes, kes eestlaste poole olevat üle üle tulnud, siis võimalus Eesti päritolu vasallide juures on veelgi suurem. Tõenäoliselt ikkagi ülestõusu juhtkonna moodustasid siiski talupojad, kelle hulgas oli ka lõppude lõpuks oli ka mitu kihti ja kelle hulgas oli seal ikka veel veel kindlalt olemas ka osalt muistsest ülikonnast pärinev ülemkiht, jõukam kiht, sotsiaalselt kõrgemgi. Ja kuna eestlasi kasutati ju ka nad kandsid ka sõjateenistust, neil olid ka oma juhid, siis ka niisugune sõjaliselt juhtiv kiht olid põhiliselt küll Eesti Eesti talupojad, aga siiski moodustasid jah selle kõrgema kihi. Ja kõige tõenäolisem on arvata, et just nimelt see andis ikka selle ülestõusu juhtkonna. Aga peale selle nova sallide kiht oli see ka koosnes mitmest rühmast. Olid olemas veel niinimetatud halva sallid, kellede hulgas eestlasi oli rohkem ja võib arvata, et vas nende hulgast ka just ülestõusu juhtkonda kuulus esindajaid. Ameerikas töötav Eestis ostajaloolane Peeter Rebane on oletanud veel, et tõenäoliselt võis olla ka üksikuid linna eestlasi ja kaupmehi ja meresõitjaid eestlasi, kes ka ka ülestõusu ettevalmistamisest ja juhtimisest osa võtsid. Mille, noh, üks üks niisugune tegevuspunkt võinuks olla siis just see suhete sõlmimine Rootsi võimudega soo. Aga kuidas suhtuda sellesse tasujast hästi meelde jäänud lõpulausesse, et pärast seda ülestõusu mahasurumist laotusse on Eesti üle pime orjaöö, kas edasi läks ikka halvasti, oli see kaotus ka tõeline, kaob? Kas üldiselt põhimõtteliselt oli, oli see tõesti niiviisi? Aga küllap see on, on siiski selline kirjanduslik ja, ja kujundlik, rohkem need asjad ei, ei toimunud siiski nii järsku ja nii nii üle e-kohe, see võttis aega, kuni Jüriöö ülestõusuni olid eestlased ikka isiklikult olid vabad, tahad veel? Peaaegu täiesti vabalt, võib-olla jah, nisust liikumisvabaduse piiramist hakkas juba esinema, aga siiski mitte nüüd sunnismaisus ja edasi päriselt, orjus ei tekkinud otsekohe pärast Jüriöö ülestõusu, pealegi oli see see löök mitte ainult eestlastele, vaid see oli tugev lööka sakslastest valitsevale klassile, kes kaotasid ka palju oma liikmetest ja majanduslikult said väga tugevasti nõrgestada. Ja kõigele lisaks sundis see sündmus neid ka ettevaatusele edasiseks, mida veel sajandeid hiljem on veel märgata. Nii et nii see päris ei olnud, et eestlased oleks täiesti täiesti maha löödud ja tehtud nendega siis mis, mis heaks arvatakse. Aga muidugi eestlased olid nüüd ikkagi oma juhtivast elemendist, oli see siis nii või teistsugune, see olemas oli kindlasti, seda märgitakse kohe eraldi. Kas või väljendusega printsiip, minu meelest on see siiski kandis nüüd ülestõusu ajal väga raskeid kaotusi ja suuresti likvideerus vastupanu võime, vastupanutahe muidugi tugevasti nõrgenes. Ja järk-järgult, no eriti 15. sajandil hakkab ikka kujunema siis juba sunnismaisus ja ja pärisorjus k algsel kujul, kuigi mitte mitte täielikult, see võtab omakorda sajand Teid aega ja siin on jällegi nõrgenemise perioodika alles, võib-olla 18. sajandil jõuab ta täielikult välja kujuneda.