Jõulud olnud pühadeperemees aasta kalendris. Päeval on jõul kristlik püha Jeesuse sündimise mälestuseks, kuid varem juba enne Kristuse sünniaeg oli samuti selline püha nagu jõud. Ja põhjamaa paganad pidasid seda juba varem. Kristluse ajal sulatati paganlik jõul kokku kristliku jõuluga. Kristuse sünnipäev omandab paganate püha nime ja mitte ainult nime, vaid ka palju paganliku jõulupüha kombeid, mis on säilinud tänapäevani. Seega kuulub see püha paganlike põhjamaa pühade hulka. Panimi jõul ei põlvne eesti keelest, vaid see on eestlastel ühine Soome ja Skandinaavia rahvastega. Vene keeles joulu skandinaavia rahvastel, Juul, isegi inglise keeles leidub see sõna, kus kõlab juur. Nüüdses inglise keeles on jõulupühad, nagu teame christmas vene keeles roostest puu, mis tähendab sündimist sakslastel, Waynahtel tõlkest pühadeööd. Jõule sõna alguses pärast tähendust on kauaotsitud, ilma, et seda oleks leitud vanemal ajal tuletatud jõulusõnast Julius juurest tseesar imest siis sõnast suul, mis tähendas ratast. Seletati nii, et päikeseratas hakkab jõuluaegsest pööripäevast peale teist teed käima kuid sellest seletusest loobuti ja ESC tundus olevat liiga otsitud. Aja looja, muististe uurija Jaan Jung teatab, et norralased austanud valguse jumalat juuli aga siis sellest Juul. Ja kuigi me jõulualgo pärast tähendust ei tunne, jääb nii palju kindlaks, et skandinaavia keeltes sõna juur on ta mingisugust talvist püha. Oletatakse, et soomlased ja eestlased on juba enne viikingi, aga see tähendab üle 2000 aasta tagasi selle sõna laenanud skandinaavia Stelt. Ja kuigi eelnevalt rääkisin, et jõulunimi skandinaavia olevast laenatud, siis seegi on iseküsimus. Vanad eestlased pühitsesid kesktalvel mingisugust püha, missugust ja mismoodi, sellest ei tia kõnelda ükski ajaraamat. Tõsi on aga see, et esivanemad jõulunimega omandasid usa skandinaavlased jõulupühitsemise kombeid, mis langeb ühte Skandinaavia omadega. Lähemal ajal arvati, et jõuluolevat pühitsetud päikese auks, kuid päikest pole, sel ajal on pimeda saag ja pigem on jaanipäev, päikesepüha ja Eisen on sõnastatud selleni. Päike rändab siis kuningas kõrgel aujärjel seisab oma võimu tipul, pimedus kaob valgusest isegi öösel. Kristlikud seisukohalt on 25. detsember Kristuse sünnipääs algul kristlik kogudus ei tahtnud Kristuse sünnipäeva pühitseda. Ükski jumala sportlik, väga isik piibli järgi sünnipäeva ei pühitsenud. Ja sellele viitas filosoof, teoloog, kristlik kirjanik, esimese ristiusu dogmaatika koostaja kolmandal sajandil origines oma seisukoha kohaselt jumalakartmatud vaaraod ja Herodes Juuda kuningas ainult pühitsesid sünnipäeva. Iga-aastase aja lõpupoole pilkab Arnobius paganliku kommet pühitseda jumalate sünnipäeva, justkui sünniksid jumalad. Ja siis ei püüdnudki välja selgitada, millal Jeesus sündis. Püüd päeva kindlaks määrata langes hoopis hilisemale. Olen suurem hulk Jeesuse sünnipäeva määrajaid jõudis otsusele, et seda tuleb paigutada kindlasti kevadele, arvati selleks. 28. Märts 20 aprill pakseid mai sisele, teine aprill. Teisest kolmanda sajandini levis Rooma keisririigis gnoosise lahkus John, niisugune usuline vool, mis ühendus ristiusu ideed, vana idausundite ka ja see lahkust määrab Jeesuse sünnipäeva, kuuendale jaanuarile. Seisis, avaldas ühtlasi ka sünnipäeva ja ristimise päeva ilme. Oma piiskop pühitses aastal 353 Jeesuse sünnipäeva veel kuuendal jaanuaril. Alates 354.-st aastast hakati piiskoplibeerimise Tavalisel pühitsema Jeesuse sünnipäeva 25. detsembril ja kolmekuningapäev kuuendal jaanuaril. Ja siis sellest 354.-st aastast peale on 25. detsember jäänud Jeesuse sünnipäeva pühitsemise päevaks Roomas Roomast ei viinud aegamööda kaugemale kogudustesse idamaadel aga pühitseti veel mitu aastat kuuendal jaanuaril. Kirjanik seletab, miks idama Läänemaaga Kristuse sünnipäeva asjus kokku leppis. Nimelt paganad pühitsesid 25. detsembril päikese sünnipäeva ja süütasid selle auks tulesid põlema. Sellest ost lubasid nad Kristlasegi osavõtta. Märgates paganate pidu tõmbas Kristasigi enese poolemääraselt kirikuõpetajad selle päeva 25. detsembri Jeesuse sünnipäevaks. Seega on jõulumääramist 25. detsembril mõjustanud paganad. Ja üks põhjus, miks eeldati Kristuse sünnipäevaks 20 viiendat detsembrit, on veel järgmine. Mõni vana kirikuisa oletas, et maailm on loodud kevadisel pööripäeval. Sextus Julius aafrika Jaanus nimetab oma 221. aastal kirjutatud teoses kevadist pööripäeva Maarja kuulutuse päevaks ja sellest päevast üheksa kuud edasi lugeda. Nii saadi Jeesuse sünnipäevaks, 25. detsember. Kevadist pööripäeva peeti 25. märtsil. Isamaal valitses miitra usund levis kogu Ees-Aasias Rooma riigi aladel. Võitlus ristiusuga on ühiseid jooni ristiusuga. See usund pani palju rõhku päikesekultusele. Rooma riigis oli keisrite ajal päikesejumalateenistus päevakorral. Päikese sünnipäevaks peeti 20 viiendat detsembrit. Päevad jälle hakkavad pikenema ja päike ise kõrgemale taevasse kerkima. Ja mis paganatele võitmatu päikesejumal, seda oli veel palju suuremal määral kristlastele Kristus, kes võitnud võitmatu jumala ja maksma pannud oma riigi ja valitsuse. Kristlus sai riigiusuks enne rahasid, ehtivad päikesejumalakuju kadus nüüd rahadelt Kristo sisese valgustama elustama kogu maailma. Ja lähtudes seisukohast, et Kristus on elu, valgus, elu, päike tähtsaim päikesest ja arvestades seda, et ei tunta õiget Jeesuse sünnipäeva ei leidnud kirik mingeid takistusi ühte viia. Päikese, Jeesuse sünnipäev ja võib-olla siis veel üks huvitav arvamus. 20 neljandat detsembrit peeti ammu juba Aadama ja Eeva sünnipäevaks. Esimese inimese Aadama kaudu tuli surm maailma järgmisel päeval, 25. detsembril sündinud jumal, inimese kaudu, aga igavene elu. Seda seletasid niimodi vanad kirikuõpetajad. Another roomlastel oli meie mõttes jõuluajal kaks püha Saturnaaliad seitsmeteistkümnel detsembril ja kalendad esimesel jaanuaril. Mõlemad pühad jätsid jälgi oma kommetega kristlike jõulude kommetesse. Saturnaalijaid peeti Satoormuse auks, kellelt loodeti kuldsete aegade tagasitulekut. Rooma esimene keiser Faizer Augustus määrassetor naljad kolme päeva pikkuseks tuletavad meile meelde jõulusöödi joodi saadeti üksteisele kingitusi. Vaheorjade vabade vahel kadus. Sel ajal said orjad nautida rohket vabadust, origants peremehe rõivaid ja vaba mehe märki kübarat. Mina olen jälgi on jätnud meie jõulu aegsetesse kommentisse kalenda. Pidu. Alguses nimetati Rooma riigis iga kuu esimest päeva kalendaks ja kuisa 153. aastal enne Kristust uus aasta määrati esimesele jaanuarile omandas esimene jaanuar erilise tähtsuse, siis ehiti majad, okstega sooviti õnne, anti kingitusi. Vanade roomlaste arvates määras aasta esimene päev kogu aasta iseloomu. Esimesel jaanuaril püüti nii teha, kuidas seda sooviti kogu järgneva aasta jooksul. Niisugune ennustamine on levinud Euroopas pea igale poole, seda tuntakse rohkest Eestiski. Jõulu ja vana-aasta õhtul. Rääkisite huvitavalt jõulude ajaloost, mida me võib-olla ei ole isegi kuulnud, ma usun, paljud inimesed aga nüüd tuleb natuke tuttavam osa, kus paljudel kuulajatel on äratundmisrõõmu. Kuidas jõulud peetud? Kui Khani päev ulatub tagasi paganusse, ei ole jaanipäev ometi arenenud nii pikaks, kestvuselt kui jõul. Suvine aeg on tööaeg, sel juhul ei võida aega raisata. Iga tund kaalub kulda, tall takistab väljas tööd tegemast või võimaldab pähe teha tall sunnib inimest aega veetma toas elama, suvisest saagist halvana mahti pidutseda. Rahvas pidas jõulupikemalt, algasid juba toomapäevaga, 21. detsembril. Päev oli nagu jõululaupäev, helistas sissepühad, päeval tehti suurpuhastust, tehti valmis kõik ettevalmistused, jõuluks toodi kaugemalt, heinad koju, puhastati, koristati, pesti, pandi õlu õlu käima tehti valmis, jõulutoidud ja noh, ütleme nii, et tehti kõik tööd, mida muidu oleks võinud järgneva kuu aja jooksul teha. Mis oli siis nagu püha aeg, kui tööd ei tohtinud teha? Puhastamiseks koristamised olid isegi nii põhjalikud, et on öeldud, et isegi saunakerisekivid pesti puhtaks. Ja jõulud kestsid siis toomapäevast nuudipäevani kuuenda jaanuarini. Nii et ka uus aasta ja kolmekuningapäev jäid jõuluaja sisse. Soomes pole aega isegi pikemaks arvatud Kristuse tulemise ajast küünlapäevani vanad sakslased määrasid jõulude alguse Nigula päevale, mis kuues detsember ja lõpu kolmekuninga peale kuuenda jaanuaril aja jooksul kujunesid uus aasta. Noh, siis meie mõistes määr nääripäev oli esimene jaanuar ja kolmekuningapäev enam omaette pühiks, rahvasuus säilitasid nad jõulunime edasi. Uusaastat kutsuti uueks jõuluks kolmekuningapäeva, aga kolmandaks jõuluks ehk jõulusabaks Eestis nimetatakse ka jõuluvõi on nimetatud jõuludeks Talviste pühadeks taliste pühadeks. Ja see nimi on siis vastupidiselt suviste pühadele, millist nime kannab nelipühi Setumaal ongi jõuluasemel Talsi pühi ka Setumaa läheduses, Räpina, Vastseliina, Rõuge kihelkonnas. Seal on vana eestipärane nimi, säilinud lõunanaabrid lätlased nimetavad pühi tallisteks. Meie kirik pühitseb ka jõuluEela ega siis Kristuse tulemise pühast esimese advendiga. See on kolm nädalat enne jõulunii, et kiriklikud jõulud kestavad kogu ulatuses enam kui kuu aega. Nagu eelnevas jutus mainitud SAISis pühade või jõuluaja just nimelt jõuluaja esimeseks päevaks toomapäev 21. detsember, see oli selline koristamise ja kogu kuuks ajaks elu ettevalmistamise päev. Olete oma päeva ei tohtinud enam teha tööd, ainult hädapärased asjad nagu loomadele toidu etteandmine. Ja noh, omale toidu soojendamine, sest enamus söögist oli juba ette tehtud käima pandud, ei käidud enam külas, vaid oldi rahulikult kodus ja väga tähtis asi komme, eestlastel oli see, et jõuluks toodi tuppa õled. Õled laotati põrandale ja ei tohtinud õlgede peal möllata hullata, sest siis arvati, et tuul soosib viljapõllul varasuvel, kui suvel jõuluõlgede peal möllatakse või hullatakse. Ühesõnaga oli niisugune vaikuse ja rahuaeg. Jõuluööl juhtus imesid selle imede aeg. Ühtepidi oli see püha öö ja teisipidi oli see põrgu. Jõuluajal pääses põrgust vanapagan välja ja seal oli selline püha aeg ja põrguväravad läksid lahti, põrguväed pääsesid välja, jõuluööl on öeldud mõnes kohas või arvatud, et ei tohi üksi kuhugi minna, et liiguvad pahad vaimud. Aga teiselt poolt jälle liiguvad head hinged oma pere lahkunud hinged käivad kodus ja nende jaoks ongi, et nad saaksid vaikselt käia ja et ei segaks rahvakõndimine. Pärast jõuluaega viidi Need õled, mis on nagu pühad õled loomadele toiduks või seoti kimpu ja viidi suvel viljapõllule. Seal pidid põlema küünlad. Ja seda ka siis sabati. Teistpidi on olnud kaks arvamuste sõnaga, et küünlad või tuli peab põlema toas sellepärast, et näeksid tulla koju head hinged ja head vaimud. Ja teises kohas on jällegi küll tuli põlenud või tuled põlenud kodus aknad kõvasti kinni topitud, et vanapagan ei näeks sisse tulla. Jõulupuutoomist eestlased vanal ajal ei tundnud, see on Eestimaale jõudnud nii enam-vähem 200 aastat tagasi Saksamaalt juttudest oli põhiline ikkagi liha, sest isegi keiser sõi rasva jõuluajal Joy puhast rasva. Ja jõulutoit oligi siis vorstid sealiha, kas siis ahjus küpsetatud, kerisekividel küpsetatud joogiks õlu olnud selline kange jook, vaid pigem magus ja küpsetati paremat leiba kui muidu, selleks ajaks oli siis paremat jahu hoitud, küpsetati jõuluorikas, seakujuline leivapäts pandi selle sisse tihti mitmes kohas küünalt põlema, siin on nagu ohverdamise kommet, ühesõnaga tuli põleb ja ühesõnaga, et oleks saaki järgneval aastal. Hommikul sõideti kirikusse ja jõulud, eriti siis hiljem kodus käidud külas tingimata tarvilikuks kirikus käimist. Arvati, et Jeesus annab kõik patud andeks neile, kes jõuluajal kirikus käivad. Ja kui eelnevalt olemas rääkinud jõuluõlgedest, siis lisaksin siia seda, et vanemale seal on ka kirikus õled põrandal olnud jõuluajal kuid hiljem Se õlgede kirikusse viimine keelati ära. Kuna soomes oli juhus, et kogu rahvas käes sisse, sest kellelgi naisterahvadt kukkus, küünal käes, tuled läksid põlema. Rutas kustutamata taskust võetud viinapudelist viina peale valades juhtus niisugune suur annetus ja siis nagu keelati ära üldse õlgede kirikusse viimine kirikus käimisega sellised omad uskumused kirikusse sõites tee peal leppisid ära kõik vihavaenlased jõuluajal kirikusse sõites. Alati võib direke nii palju inimesi, kui sinna veel kuidagi mahtus. See on, mida rohkem inimesi kirikusse sõitis ree peal, seda parem. Ja on ka sihukesi uskumusi, et sõites vaadati Pole ka, kes esimesena vastu tuli, kui tuli noor neiu, siis ennustas noormehele õnne. Ja kui tuli vanatüdruk, siis pöördi koju tagasi või siis tehti kohal kolm ringi, sülitati vastutuult ja seal siis sõideti edasi kirikus. Pühade ajal laulis iga inimene ka need, kellel puudus lauluhääl ja kui kirikust jõule koju gaasi sõideti, siis oli selline keeld, et tagasi ei tohtinud vaadata tagasi vaataja siis üsna pea ennustati, et sureb ja jälle, kui kirikust koju jõuti, pöörati sõiduk kummuli. Ja rutem siis selle sõiduki kummuli pööras, sellele edenes tööaasta jooksul kõige paremini, niisama rutati koju jõudes kohe puudutama põllutööriistu. Aga suvel teistest ette jõuda ja virk olla on ka sõidetud hobusel kolju skaalas pärast teras soovitud häid pühi, see on juba pisut hilisem ilmselt. Ja vanasti jõuluõhtul kirikus jumalateenistust ei peetud, siis loeti kindlasti kodus küünlavalgel piiblit, lauldi lauluraamatust, vaimulikke laule või siis noh, need, kes ei käinud kirikus mille mingil põhjusel ei saanud kuidagi minna. Näiteks Põltsamaalt on teada, et peremees luges kogu öölaua ääres istudes piiblit ja Pärnumaalt Saarde kihelkonnast on selline, et pärast lugemist pandi piibel kinni ja keelati siis tagumine kaas ülespoole. Kardeti nimelt, et kui piibel lahti esimene kaasnagu ülespoole, siis vana paha võib peale istud tagasi tulles nüüd nende kurjade vaimude juurde siis jõulu vööl pidi uksele kindlasti risti tegema. Mõnes kohas oli kindel arvamine, et tuleb teha valgega riigiga teises kohas jällegi, et tuleb teha mustad ristid, mõnes kohas tihti risti, tõmmati ringi ümber. Saaremaal ja Läänemaal, siin Lõuna-Eestis Kesk-Eestis mõnes kohas tehtud kolm risti. See siis kaitseb kurjade vaimude eest. Ja on puistatud lävepakule Poola ja üldse ümber maja soola on kirves pandud ukse ette. Ühesõnaga, see oli selline imede aeg, kus võis paljugi juhtuda, võis juhtuda ka head, eriti lastele, et jõulud tulevad valge hobusega, lapsed jooksid kõik tee äärde jagu valge hobune mööda läks. Siis see oli nagu Rõõm, et need on jõulud tulnud jõuluaegne ennustamine, see on nagu sihuke tõsisem, tähendab, seda usuti see, mis seda, mis tehti 31. detsembril või näärihull elamise ajal, need igasugused kanad pandi teri nokkima, kelle eest nokkis see, see näitsik sai mehele, need olid sihuksed, lõbusamad ja need ei olnud, võib-olla neid nii ei usutud. Jõuluaegsed olid tõsisemad, siis viidi küünal lauta, usuti, et see toob karjale õnne. Puistati aula uksepakule ja usuti, et see kaitseb kurjade vaimude eest. Need olid nagu, nagu siuksed, tõsised, mitte enam naljategemised. Jõuluaegsetest uskumustest toomapäevaga seoses on selline asi, et tehti üks must ja kole tahma toomas vanasti uuest ja vanast mingist kaltsukotist räbalates tehti inimese kuju ja viidi see siis noh, nii nalja pärast naabertalu ukse taha, nagu nad olid laisad inimesed ja väeuksest käisid tooma päeval siis või see Toomas nende juurde jääda ja palju õnnetust kogu järgneva aasta oli siis tahmane ja tolmune ja must ja räpane. Ja nagu laisk aasta ja keegi muidugi ei tahtnud, et tema ukse taha see Toomas jääb kes märkasid ukse taga on tahma tooma siis selle kas edasi talu võrra ja panid ukse taha või siis võeti see toomas ja maeti maha. Kaevati sügav haud, see pidi päris kindlasti olema selline toomas sealt siis välja, lisa maeti toomas maha ja koht pidi olema siuke, kust ei astunud ükski inimene ega loom üle. Ühesõnaga selline turvalisem koht, mitte väga tee ääres või õue lähedal. Ja kui toomas välja pääses, siis arvati, et Toomas pühib oma mustad tahmased käed pesu külge ja määrib kõik ära. Niipalju siis draama Toomasest. No veenan uskumusi, et ei tohtinud jõulu vööl, jäta rege niimoodi õue, vaid tuli keerata külili, et vanapagan sellega minema ei sõidaks ja kindlasti pidi tuppa tooma ükskõik, hobuseriistad luua, leivalabida noh, ahjuroobi kõik sellised asjad, millega oleks võinud vanapagan minema sõita, liikusid ju igasugused nõiad sellel. Ja kui ma juba mainisin, et mitte mingil juhul ei tohtinud jõuluajal teha tööd, siis eriti rangelt oli keelatud selliste tööde tegemine, mis nõudis mingi asja ringi käimist, vokid viidi juba toomapäeval ära, kuhugi kaugemale pööningule või aita või et nad üldse ei ahvatlevaks tööd tegema, Minobedaid neiukese. Ja ei tohtinud näiteks õmmelda või nõeluda, siis käsi oleks ka nagu noh, käinud ringi, ühesõnaga sama sama liikumine tohtinud sõita vankriga, sest vankrirattad käivad ringi, ei tohtinud käsikivil jahvatada, sest käsikivi käib ringi. No ütles, et kõik sellised, jah, ringikäimisega seotud tööd olid rangelt keelatud, see oleks palju õnnetust toonud. Ja no mida öelda siis tänapäeval, olgem hästi, rahulikud, jõuluajal ei pea minema, külla ei pea kullama, need ajad tulevad, 31. detsember on see nalja ja lõbutsemise päev? Jõuluaeg on rahuaeg imede aeg. Tore, kui usume nendesse imedesse. Jõuluajal oleme üksteise vastu kenad. Lepime veameestega. Ah jaa, ärge unustage jõulutoite, kuigi Lavdon kesine ja küünlad kuigi neid saada pole. Oleks kena, kui ükski igal perel poleks jõuluajal. Sest tuli on jõulukommetes väga tähtsal kohal ja muidugi õled, kust neid saada, aga kas või kimbuki õlgi, sest ka vanal ajal need kehvemad, kellel polnud omal põldu ja too õlgi kusagilt tuua, need käisid, laenasid või, küsisid rikkamatest taludest õlgi ja tõid kasvõi ühe pihutäie toanurka jõuluajaks. Ja ei pea tingimata olema see kuusepuu. Las kuusepuu kasvab. Jõuluajal. Olgu puudel põõsastel, loomadel kõigil rahu.