Tere, head klassikaraadio kuulajad alla, nüüd on selle nädala helikaja saada ja mina olen Johanna Mängel. Tänases saates vaatame tagasi äsja lõppenud Eesti muusika olevatele, mis pakkus 10.-st seitsmeteistkümnenda aprillini rikkalikult kontserte, põnevaid esinejaid ja rohkelt uudisteoste esiettekandeid. Muljeid festivali avaõhtult kontserdilt hea Eesti asi ja ka muusikateadlane Kerri Kotta. Festivalimeeleolu kommenteerivad väliskülalised Kevin Dixon ja Robert haagil Londonist ning noored muusikaõpilased Angelika, Anette Antsmäe ja Marit Sukk räägivad sellest, mis neile enim kõrvu mini Empi kontsertidelt. Loomulikult saame kuulda ka muusikauudiseid laiast maailmast, millest teeb ülevaate toimetaja nelevasteinfeld tänasest heliga ja alustame aga eesti klassikaplaadi teemal. Õnnitleme tiitli võitnud Arvo Pärti ja uurime, millised klassika plaadid jäid ekspertide hulka kuulunud Iierremmelile silma. Kuu aja vältel kuni 13. aprillini said kõik muusikahuvilised valida Eesti kõigi aegade parimat klassikaplaati. Tiitli pälvis Arvo Pärdi album Tabula Rasa plaadifirmalt ECM aastast 1908 74. Kuna helilooja Arvo Pärt viibib neil päevil raadiomajas ja teeb tööd meie teises stuudios, käis klassikaraadio toimetus teda üllatamas ja võidu puhul õnnitlemas. Saaksime katkestada korral nagu tööd, aga meil lõppes eile Eesti klassikaplaadi hääletus. Ja kasutame juustel auhind üle anda. Valik Tabula Rasa. See on plaat, mis on väga paljudele inimestele oluline. Mul ei ole midagi selle vastu, kui. Täname teid väga. Võiks ütelda, et see oli väga, ei julge, väga vajalik. Jõuline. Sellest niimoodi aru, et need kaks korda 10 väljavalitud plaati tuleb kõik kokku panna ja üheks teha, see on see number üks ja see ei ole veel kogu tõde, sest kõik ei mahtunud sinna küüneplaadi, siis aitäh teile. Millise koha peal teie enda hinnangul saab laada ja diskograafias. Võib-olla sellest ei peagi nii palju rääkima, see on tõsine asi. Ja, ja seda on tõsiseltvõetav ja see on paljudele inimestele, ma loodan ka midagi tõsist. Minule endale on see niimoodi, ma ei tunne seda muusikat isegi vahest ära, kui ma lähen mõnda näitusele või poodi sisse, kus see muusika mängib. Ma ajan kõrvad kikki ja mõtlen, et mida siis, mis see võiks küll olla. Ja miks see nii on, et ma ära ei tunne? Ma ei usu, et see sellepärast, et ma liiga vana olen, aga, aga see oli juba mitukümmend aastat tagasi ka niisamuti. Nii et ma jään teile vastuse võlgu. Sellised olid hetked eesti klassikaplaadi tiitli üleandmisel helilooja Arvo Pärdi-le, tema albumi Tabula Rasa eest. Heliloojaga vestles Tõnu Karjatse. Eesti läbi aegade kõige paremat klassikaplaati valisid kuulajad, muusikahuvilised sõbrad kui ka muusikaeksperdid, kuhu kuulusid muusikud, heliloojad, kriitikud, pedagoogid ja mitmed kultuuritegelased. Oma valikutest räägib üks ekspertide hulka kuulunud liige ja Remmel. See oli kahtlemata väga oluline selline valik korraldada juba selle tõttu, et siis teised muusikastiilid, mida siis nimetaks tinglikult mitte klassika ju kogu aeg teevad, oma edetabeleid koostavad ja loomulikult on nagu täitsa õige ja loogiline, et ka klassikaplaadi osas siis selline järjestamine võiks olla. No muidugi üks asi, mis on raske, sest et see hõlmas päris suurt perioodi. Muidugi ma tahan, et nad on kuidagi täiesti mõistetav ja ootuspärane ja arusaadav, et esikohal on Pärdi, Tabula Rasa siis seisi MI plaat 84.-st aastast külje pealt selle tõttu, et Pärt kahtlemata on meie kõige märgilisem olulisem helilooja läbi aegade. Ja teiseks see konkreetne plaat oli ka väga murranguline ja oluline. Natukene erines siis see nii-öelda see siis öeldakse eksperdid ja žürii ja siis see vaba valiku järjestus mis mind natuke pani imestama, seal vabas valikus oli see teisel kohal oli head ööd vend, kooriplaat, mis on ka väga hea plaan, vaat ja, ja väga tore koor ja kõik, aga nüüd Kased kõigi aegade teine koht, vat ma ei tea. Selles mõttes ma leian, et see nii-öelda ekspertide žürii teine koht, Veljo Tormise unustatud rahvasteplaat on samuti selline omamoodi monument, jällegi heas mõttes monument meie muusikale ja meeletult hea plaan, c teoste valik seal on noh, selline keskne Tormise loomingus ja ka esitus ja kõik see on, tunnistan ma ise seda plaati ühel perioodil niimoodi tuulasin, ketrasin niiviisi järjest nagu siis vahel oma lemmikbändi kuulatakse, et mina siis käia siin nii-öelda seda unustatud rahvaste CDd. Muidugi on tore, et seal esikümnes on Erkki-Sven Tüür. Ja mulle isiklikult väga rõõmustav, et vähemasti 13.-le kohale jõudis tobiase Joonase sest ma leian, et ka see on tegelikult üks täiesti eriline teos ja monument meie muusikaloos. On väga tore ka, et seal päris eespool oli Tõnu Kõrvitsa kreegi vihik mis ka tähendab seda, et kuidagi konkreetselt selle teosega on Tõnu Kõrvits jõudnud nakku laiemalt inimeste südamesse, kuigi ta on nagunii väga hea helilooja. Mida ma oleks tahtnud seal eespool näha. Ma ei tea, kelle puhul ma leian, et see on väga väärtuslik ja et nii helilooja kui see plaat on väga väärtuslikke plaadi teda siis Helena Tulve autoriplaadid. Minu meelest on nad lihtsalt erakordselt head, väga hästi valitud parimad valikud ja ütleme, heliloojana on tulvaga väga sügav ja oluline. Aga võib-olla ta on siis natukene keerukam laiematele, rahvahulkadele. Aga igal juhul ma tahan kindlasti mainida, et need on väga olulised plaadid ka. Ja siis üks minul täitsa siuke isiklik mõte, mis mul tekkis neid edetabeleid vaadates oli see, et tagapool oli 69. kohal vist, kui ma nüüd ei eksiplaat Tubina sümfoonia atega. Tegelikult on Eduard Tubin ka üks keskne helilooja meie muusikaloos. Aga see, et tema muusikat, tema plaate nagu ei valitud sina ettepoole. Ma arvan, et seal on võib-olla üks põhjus võib olla, neid ei ole populariseeritud nii palju, võib-olla nad ei ole kõlanud nii palju ei kontserditel võib-olla ka mitte raadios ja ma leian, et see muusika muidugi vääriks ka rohkemat mängimist, sest no selge on see, et mida rohkem kuulame, näeme mida mängitakse kontserditel rohkem, mis tuleb raadiost, mis tuleb kaseid Iisraelist, milles räägitakse ajalehtedes loomulikult, see jääb ka meile meelde ja ja see mõjutab igasuguseid valikuid. Ma leian karmi rahvusklassikutest, võiks rohkem rääkida, neid võiks rohkem teadvustada. Sest see pärand ei ole mitte vähem oluline kui see väga suurepärane pärand, mis nüüd praegu siin ja praegu toimub kuuluvat Pärt, Tormis, Tüür ja paljud teised, meie suvepäevased heliloojad, natuke nooremast põlvkonnast. Aga see vanempärand on täpselt sama väärtuslik, täpselt sama oluline ja, ja sellest kõik, see peaks ka rohkem rääkima. Ütleme seda, et see valik selles mõttes oli nii raske, sest et tõesti plaat oli väga palju maid, lehelisi, lappasin läbi, siis panin küll endale kirja, tegin märkmeid, et mis kindlasti võiks olla. Aga mul on ikka hirm, et ma sealt midagi jätsi märkamata jätsin kahe silma vahele. No ma saan aru, et sellist valikut ongi keeruline korraldada, et kuidas seda siis seda saab ju mitut moodi teha. Võib-olla oleks mingi eelvaliku võinud teha natukene vahendada seda, et noh, et seal ütleme, kõiksugused plaadid, mis on välja tulnud, siis nende aastakümnete jooksul aga ühele sammas, kes siis selle valiku teeb ja siis jälle võib kahelda, et kui, kui õigesti see valik on nüüd tehtud. Nii et selles mõttes natukene oli seda raske valida ja teiseks see probleem, et no ega siis kolme plaati sealt ei saanud väljavõttega kümmet kee saanud välja võtta, mitukümmend sai välja võtta, mis on väga head ega neid ka pingeritta panna, esimesel, teisel ja kolmandal-neljandal kohal ka praktiliselt ei saanud panna. Nii et selles mõttes oli valik keeruline. Aga ma arvan, et väga hea, et see nüüd on tehtud selline julgustükk, ma ütleks niimoodi ja see on edukalt läinud. Ja see näitab nii mõndagi. Et võib-olla siis mõne aja pärast võiks jälle mõne siukse küsitluse korraldada. No minu lemmikute esiotsas oli ka Pärdi Tabula Rasa, oli Tormise unustatud rahvad oli siis tüüri kristalli saatja ja muidugi oli mul seal ka Tobiase Joonase plaat. Minu valikus oli ka seda sama rahvusklassikat, üsna eespool oli Ellerit, oli Tubinud ja oli ka klaveriplaate. Ma saan aru, et teatud klaveriplaadid ei saa olla nii laia levikuga, aga seal on mõned väga väärtuslikud. No kasvõi need, kus näiteks Peep Lassmann või Lauri väinmaa mängivad sellist suurepärast valikut eesti klaverimuusikast. Või ma leian, et väga väärtuslikud on ka need plaadid, kus Vardo Rumessen mängib prelüüd mängib oja kammermuusikat, mõned on lausa ainsad omasugused, teised on nii vähesed seesugused, et kuskile on salvestatud ka siis seda meie vanema põlve klassikat. Nii et tegelikult on need ka uued väärtused, muidu mütsi kuulekski, kuidas muusika kõlab? Oma valikuid eesti klassikaplaatide seas, kommenteeris ekspertide žüriisse kuulunud Iierremmel. Meie tänane heli käesaade jätkub aga muusikauudistega laiast maailmast. Ülevaate teeb toimetaja nelevastenfeld. Muusikauudised maailmast, muusikauudised. BBC Music Magazine tegi teatavaks tänavused preemia saajad. Aasta parima heliplaadi auhinna pälvis pianist Leif Ove Ansnes. Tunnustuse tõi talle plaat, millel kõlavad Beethoveni teine ja neljas klaverikontsert. Orkestrimuusika kategoorias võidutses Claudio Abado dirigeeritud ruckneri üheksas sümfoonia, mis on salvestatud lutserni festivaliorkestriga. Koorimuusika kategooria parimaks plaadiks tunnistati aga Elga riigi rontiuse unenägu, mille esindajateks on solistid Sararhkkonnali Stewart, Skeleton ja David tsaar, BBC sümfooniaorkester ja koor. Briti noor pianist Benjamin Grovener, kes esines läinud aasta novembris ka Tallinnas rahvusvahelisel pianistide festivalil klaver 2014 saavutas võiduinstrument Taal muusika kategoorias oma plaadiga tantsis. Vokaalmuusika parimaks plaadiks tunnistati metsosopran joystida Nato plaat nimega Stella tina. Napoli. Kui eespool nimetatud võitjad valis publik siis BBC Music Magasini preemia. Žürii valis välja Korea helilooja Unzuk džinni ja Iraani Ameerika klavessinisti Mahan Fahhaani, kes koos pianist Leif Ove Hansson asi ka auhinnatseremoonial esines. Prantsusmaal on plaan raha kokku kui hoiu eesmärgil ühendada kaks Pariisi raadio orkestrit, nendeks orkestrit, eks orkestri rännacionalde France, mille peadirigent anda. Lisaks on paljudel prantsuse ringhäälingutöötajatel oht oma töökohast ilma jääda. Prantsuse raadio. Filharmooniaorkestri liikmed on avaldanud aga protestikirja, milles väidavad, et prantsuse raadio on paberil näidanud suuremaid kulusid, kui tegelikkuses jääte. Orkester ei kuluta raadioeelarvest rohkem kui kuus protsenti. Segadus orkestrite töös on suurkontserte jäetakse ära või siis toimuvad need protesti märgiks tühjale saalile. Uudiseid tuleb ka Pariisi uhiuuest filharmoonias. Nimelt plaanitakse tänavu jaanuaris pidulikult avatud kontserdimaja suvel kaheks kuuks sulgeda, et lõpetada mitmed viimistlustööd, mis jaanuaris suure kiirustamise ja avakontserdi lähenemise tõttu veidi lohakalt tehtud said või hoopis tegemata jäid. Juuli ja augustikuukontserdid toimuvad filharmoonia lähedal asuvas siteedelamisikis. Tipptasemel Viini riigiooper vaevleb sarnaselt paljude teiste ooperimajadega rahapuuduses ja hooajal 2015 2016 on plaanis lavale tuua ainult viis uut produktsiooni. Ooperimaja käigusolev repertuaar on siiski küllalt suur ja mitmekesine. Kavas on 54 ooperit läbi nelja sajandi, mis kinnitab, et Viini riigiooper on jätkuvalt maailma suurimaid juhtivamaid ooperimaju. Ka Venezuela dirigent Gustavo Dudamel teeb tuleval hooajal Viini riigiooperis oma debüüdi. See toimub maikuus Putšiini ooperiga Durandat. Soomes asuvast lambafarmist leiti Shan Sibeliuse kaks senitundmatut teost üks käsikirjadest originaalversioon laulust terve kuu, mis on loodud aastal 1901. Teine laul, mille meloodiat on Sibeliuse hiljem kasutanud oma teoses Opus 28 kannab nime suomen maa ja pärineb aastast 1898. Läti dirigent Andris Nelson sõlmis plaadilepingu Deutsche grammofonifirmaga. Nimelt bostoni. Sümfooniaorkester hakkab selle plaadifirmaga koostööd tegema ja plaanis on peadirigendi Andris Nelson siga salvestada mitmeid live kontserte. Esialgu on plaanis välja anda viis plaat. Näiteks Šostakovitši sümfooniad viis kuni 10 Jabassagalia ooperist Tsenski maakonna leedi Mckbet ja lõpetuseks uudis konkursi maailmast. Vihmar hool korraldab juba aastast 1997 rahvusvahelist keelpillikvartetile konkurssi ja tänavu tulisel konkursil võitjaks prantsuse kvartett, mil nimeks van Quickkordselt. Konkursil osales kokku 11 keelpillikvarteti ja van, kuigi kvartett esimene prantsuse ansambel, kes Vigmori konkursi eales võitnud on. Konkurss oli kolme vooruline jaan mõeldud kvartettidele, kus mängijate vanus on alla 35 aasta. Repertuaar ulatub Haydni loomingust kaasajani välja ja kohustuslikuks teoseks oli tänavu Marc Anthony Tony chi teos. Žüriisse kuulusid tunnustatud kvarteti ta niinimetatud veteran liikmed ja Vihmar, hooli direktor John kil huuli. Van kuigi kvartett tegutseb alates aastast 2012 ja lühidale tegevusajale vaatamata, on nad nüüd juba konkursse ja reisinud mitmel pool maailmas. Nad on õppinud Pariisi konservatooriumis isa Igor, eriti liikmete juhendamisel. Vic Warholi kvartettide konkursil saavutasid jagatud teise preemia Byatti ja Verona kvartett ja kolmandaks tuli ai suuri-nimeline kvartett. Peapreemia pälvinud vanguid sai auhinnaks 10000 naela ja lisaks 1000 naela esterhaasi preemia näol. Haydni kvartetti parima tõlgendamise eest. Tänane heliga ja suuresti äsja lõppenud Eesti muusika päevade lainel ja ka järgmises jutuajamises saame ühest konkreetsest kontserdist muljeid kuulda. Minnes päris festivali algusesse tagasi, siis festivali avapäeval, 10. aprillil toimus Estonia kontserdisaalis kontsert hea eesti asi kus ettekandele tulid mitmete eesti heliloojate uudisteosed. Ja sellel kontserdil käis muusikateadlane Kerri Kotta. Milliseid mõtteid kontserdi avataktid tekitasid, kui saal ühtäkki täiesti kottpimedaks hästi kuskilt kõlaritest kostusid sellised, mõnele võib-olla tuttavad mõneme, tundmatud helid. Kuna ma ei olnud nagu enne kava lugenud, siis ega ma tõtt-öelda ei osanud alguses kohe eriti, et midagi arvata. Aga seda muidugi tsiteerib tee Eesti heliloojate teoseid. See oli muidugi koheselt arusaadav, nii et kohe kõlas seal alguses Elleri esimene sümfoonia ja mingi hetk hiljem oli kuulda ka Sumera esimest sümfooniat ja tõesti selle teose kuulamise ajal. Ma mäletan, et mul tekkis mõte, ei tea, et täitsa huvitav teos, aga et miks seal kasutatakse ainult heliloojate esimesi sümfooniaid. Ja tõesti, see oli alles peale siis selle teose kõlamist, kui ma siis sain võtta kätte kava ja vaadata, et tegemist oli siis Jakob Juhkami sellise elektroonilise kollaažiga, mis kandiski pealkirja esimene ja siis muidugi on noh, nii-öelda see teose idee sai mulle nagu arusaadavaks. Ja ma arvan, et tegelikult see on üsna leidlik, selline võte, ehitada teos üles just nimelt eesti heliloojate esimestest sümfooniatest. Igal juhul see teos moodustas minu jaoks nagu muusikalise terviku ja ma usun, et ka mitte Eesti muusikat väga hästi tundev inimene tegelikult sai seda täiesti edukalt, kui jälgida ja järgida sai sellest muusikalise elamuse. Kuid ma usun muidugi jah, et teos pakkus oluliselt rohkem võib-olla naudingut just nimelt kuulajale, kes sai aru, missugust mängu seal nii enda helilooja sümfooniat aga mängitakse, kuidas neid siis omavahel ühendatakse ja kuidas siis üks teos nii-öelda teiseks võib-olla üle arendati. Muus osas jah, tegemist oli sellise üsna lihtsa klassikalise dramaturgia teosega, eks ole, mis liikus ka kenasti oma kulminatsiooni suunas. Nii et seega võib-olla hoolimata sellest keerukast faktuurist sageli kõlas mitu sümfooniat samaaegselt oli siiski teos ütles publikule üsna kergesti jälgitav. Võimalik, et see jälgitavus tulenes suuresti sellest, et sai tõesti silmad kinni panna ja seal pimedas kuulata, sest orkester ja esinejad tulid lavale alles kontserdi teiseks looks. Jah, tõsi see on, et see tekitas sellise päris kena privaatse atmosfääri, aga ka festivali silmas pidades, see oli selline, päris ilus on maas võib-olla eesti muusikale üldse tervikuna ja, ja ka meie klassikutele, keda Eesti muusika päevadel küll kõlab, aga neid alati ei kõla väga palju, kuna domineerib siiski võib-olla see muusik ka, mida kirjutatakse praegu. Aga jah, kui minna nüüd teise teose juurde edasi, see oli siis Tatjana Kozlova, tule süütamine mis oli samuti selline klassikalise dramaturgia ka lugu, kuid nüüd võib-olla erinevalt eelmisest teosest, mis juba püstitatud opositsioonilise lähteülesande tõttu noh, paratamatult jäi natuke kollaželikuks sellisena riiuda ka tituleeritud siis siin see teos sisaldas siis tõesti juba materjali transformatsiooni või teisendamist juba sellisel. Et seda teost võiks nüüd juba tõesti tituleerida ka sümfooniliseks. Et algne idee, mis jällegi Kozlovale tüüpiliselt oli ju üsna lihtne tegelikult seda siis mitte lihtsalt ei arendatud, vaid ka teisendati millekski täiesti uueks. Ja ja sellise muusikalise materjalikäsitlus muidugi on seotud siin ka selle teose idee ja selle pealkirjaga tule süütamine tõesti, et arengu tulemusena ehk siis selle süütamise protsessi tulemusena peaks siis tekkima mingi uus kvaliteet, midagi, mida enne ei olnud midagi täiesti teistsugust ja ma usun Tatjana Kozlova sai sellega täiesti kenasti täiesti veenvalt hakkama. Ja samuti ma tahaks võib-olla esile tõsta, et see teos oli võib-olla kontserdi üks kõige parema vormi ja proportsioonitajuga teos, seda tunnet nüüd midagi oleks vaja ära võtta või midagi, on puudutunne, mis mõnikord tekkis neid teoseid kuulates, et selle teose puhul tõesti midagi sellist pähe ei tulnud. Kontserdi esimese poole kolmanda teosena kõlas Meelis Vindi Frgia maastikud. Jällegi üsna üllatuslik teos ja võib-olla muidugi eelkõige seetõttu, et me tunneme Meelis Vindi kui, kui väga võimekad ja head interpreedi. Aga tema helilooja võimed on, on mõneti olnud võib-olla tagaplaanil. Aga nüüd tõesti selline kirja pandud ulatuslik orkestriteos see on midagi, mida võib-olla otseselt nagu ei oota temalt. Alguses muidugi jah, autori tausta teades oodanuks ehk midagi Tšassilikumadki sellest teosest, aga tegemist oli üsna põneva sellise krossoverliku teosena mis muidugi sisaldas ka džässelement. Et aga need olid nagu üsna huvitavalt siis sulandatud ka sellise tämbrilise mõtlemise ja teistlaadi nagu kompositsioonitehnikatega. Nii et kindlasti ei olnud seal tegemist nüüd ühe teise või kolmanda stiili nagu sellise mingisuguse žanri nagu stilisatsiooniga. Nii et selles mõttes, kes teinekord see, kuhu see muusika liikus ja kuhu ta arenes, oli päris üllatav ja ja võib-olla see oli ka üsna teistmoodi, kui see võib-olla eesti uues muusikas on tavapärane vorm oli mingis mõttes väga lihtne, selline HVA aktiivsed, alguse lõpuosa ja, ja selle vahel siis selline meditatiivsem, mõtlikum, keskmine episood. Võiks arvata, et selline vorm garanteerib igal juhul teose terviklikkuse, aga siin tekkisid nagu sellised kummalised nagu, nagu nihestused. Et tundub, et peale seda bee episoodi autor nagu natukene kaotas sellise selge suuna, kuhu edasi minna. Ja muusika muutus selliseks kapriis, eks ettearvamatuks. Aga see ei tundunud olevat taotluslik ja samuti kvalitatiivses mõttes see tagasitulev aktiivne osa nagu ei ületanud või ei pannud veel i-le punkti nagu peale, kui seda võrrelda nüüd selle esimese osaga, nii et ta jäi ka nagu natukene, võib-olla lahjemaks võrreldes esimese osaga, mitte et ta oleks olnud halvem, aga just tema paiknemine, kuna ta lõpus, siis oodanuks sealt võib-olla mingisugust veel suuremat kulminatsiooni või midagi, mis, mis nagu keeranuks sellele, mida me alguses kuulsime veel mingi hindi peale. Ta oleks sellisena nagu põhjendatud, aga seda otseselt ma nagu seal ei kuulnud. Siiski ma tahaksin lõpetada positiivses toonis, et igal juhul Meelis Vindi tuleb tunnustada sellise ettevõtmise eest kirjutada veerand tundi kestev teos suurele sümfooniaorkestrile. Omamata võib-olla samas sellist pikka, just nii-öelda kirjutava helilooja kogemust on tegelikult suurepärane ja see, et võib-olla need ei suudetud seda vormi päris lõpuni kontrollida on ju tegelikult ainult loomulik. Sellisel puhul. Vähemasti mulle tundus küll, et see oli üks kaasahaarava maid teoseid silmas pidades seda, et näiteks minu ümbruskonnas istuvad inimesed noogutasid peaga hoogsalt seda seitsme taktimõõdulist rütmi kaasa ja see kaasaelamine oli nähtav lausa. Jah, sellega ma olen täiesti nõus, et kuna tegemist, Ta oli ilmselt kõige sellise extrovertsema teosega et tõesti siin publikule ei teki ilmselt raskusi, nagu mingis mõttes samastada ennast sellega, mis, mis kõlab. Et Eesti kaasaegsele muusikale on pigem omane pigem introvertsus, selline süvenemine teatavatesse detailidesse. Mõnikord tundub isegi, et eesti uus muusika natuke seisab nagu seljaga publiku poole, tegeleb natukene mingisuguste oma asjadega, et selles mõttes Meelis Vindi prügimaastikud olid erad taatlemata. Nii et jah, sellega võib võib nõustuda. Kui kontserdi esimeses pooles sai laval olla orkester ja selle Eeessama ERSO debüüti tegev dirigent Taavi Kull siis võib-olla selle esimese poole kokkuvõtteks küsiks, et kuivõrd võimaluste rohke meie orkester on ja kas meie tänased heliloojad võtsid sellest kõik välja? Noh, nagu öeldud, reaalselt ju tegelikult orkestri esituses, need kõlas ju kaks teost, eks ole, esimene oli kollaaž juba olemasolevatest salvestistest. Aga võib küll öelda, kuna need kaks teost olid väga erinevad, Tatjana Kozlova on selgelt kõlakeskse mõtlemisega ja Meelis wind rohkem võib-olla sellise kujundliku figuratiivse mõtlemisega, siis võib öelda. Mõlema teose puhul käsitleti orkestrit üsnagi erinevalt ja tõesti kasutati ka palju selle erinevaid nagu mänguvõimalusi ja erinevaid võimalusi nagu erinevaid pilligruppe vastandada või need kokku sulatada, nii et jaa, kahtlemata see orkester mõlema teose puhul kõlas üsna värviliselt. Teises pooles kõlas samuti kolm teost, mis need kõik olid juba Salistiga. Kristo Matson, ei kaotatud ruum KUS soleeris Sis, Aare-Paul Lattik, Riho Esko Maimetsa Kontsert akordionil sümfooniaorkestrile, kus soleeris Henry Sibo. Ja lõpuks Tõnu kõrvitsa vaiksed laulud bassklarneti-le, kus soleeris Meelis wind. Võib-olla siin on raske esile tõsta ühte konkreetset teost ja jällegi põhjusel, et nad kõik olid väga erinevad. Kristo Matson kaotatud ruum pakkus väga palju vaheldust. Peab ütlema. Salisti käsitlus selles teoses oli mõneti nagu tagaplaanil, ega Aare-Paul Lattik väga palju niimoodi isoleerida seal ei saanud. Orelit kasutati pigem kui ühte täiendust veel teiste orkestripillide orkestrivärvide juurde ja tundub, et siin Kristo Matson võib-olla natukene järgib seda trendi, mis minu meelest Ta on olemuslik viimase aja instrumentaalkontserdi itele üldisemalt. Et proovitakse nagu eemalduda sellisest väga selgest klassikast kalise solist orkester vastandusest ja proovitakse otsida uusi nagu mingisuguseid võimalusi ja selle nagu kahe meediumi ühendamiseks. Teine teos, Riho Esko Maimetsakontsert akonnale sümfooniaorkestrile tõesti on tituleeritud kui kontsert. Ja siin muidugi võib-olla ootaks, et solistnes tõesti mängib väga tähtsat rolli. See oli mõnes mõttes kummaline teos ja kindlasti kaasamõtlemist soodustav teos. See koosneb kahest osast, mis ei ole küll eraldi osadena välja toodud, aga ütleme, üheosaline struktuur tegelikult jaguneb nagu kaheks selliseks suuremaks pooleks. Esimene pool on siis selline staatiline, medite tiivne ja teine poolselise kiirel motoorsel liikumisel põhinev osa. Noh, võiks eeldada, et selline formaat muidugi jah, võib-olla sobib ka kontserdi jaoks väga hästi, et teatud süvenemine, mõtlikus, algus ja siis selline virtuaalne tulevärk lõpus. Ja noh, sellist mudelit on ju ka varem kasutatud. Aga isikliku maitse seisu kohaselt pean tunnistama, et mulle eelkõige pakkus huvi just selle kontserti esimene pool kus minu meelest see kontserdi idee, virtuoosliku see idee oli väga huvitavalt välja mängitud, sellise sissepoole pööratud varjatud Virtooslusena. Teisisõnu välispidiselt toimus väga vähe sageli need, mis olid, olid aeglaselt, muutuvad mingid harmooniat, mingid klastrid võib-olla ka mingisugused üksikud noodid, mis liikusid siis vahelduvalt orkestrilt, solistile ja solistilt tagasi orkestrile. Aga see lõi nagu väga huvitava, pingestatud atmosfääri, justkui mitte kontsert, vaid, vaid nagu mõttekontserdist või, või alles potentsiaal mingisugusest kontserdist, mis võib-olla alles kunagi saab teoks. Et isegi selline omamoodi modernistlik kompromissitu iseloomustas nagu sellist, seal näis olevat väga selge kontseptsioon. Ja vaade taga natukene valmistas mulle mõneti muuseas teine pool. Kontserdiloogikast lähtuvalt ma mõistan, miks autor selle sinna lülitas. Aga mulle tundub, et seal ei suutnud ta enam nii-öelda kompromissituks jääda, kuigi ka teine pool tegelikult ehitus ülesse võib öelda, et isegi paremini tiivsetele sellistele sekventsidele siis kasutati väga palju, tähendab, mingis mõttes võib öelda, et selline temaatiline materjal rangemalt mõttes seal puuduski ja pigem oligi see sekventside liikumisest tekkiv selline muusikaline energia. Aga erinevalt esimesest osast ei olnud minu meelest autor siin niivõrd kompromissitu, et seda ideed nagu realiseerinud. Ja see avaldus minu meelest eelkõige selles, et aeg-ajalt Ta üritas siis autor lihtsalt ilusat neoklassitsistliku ja võib-olla ka efektset muusikat kirjutada. Ühesõnaga helilooja vist unustas mingis mõttes oma programmilised eesmärgid ja proovis lihtsalt kirjutada ilusat muusikat, aga sellisel puhul sellise kontseptuaalse teose puhul see alati muidugi annab tulemuseks mingis mõttes võib-olla kogu selle idee nagu lahjenemise. Aga jällegi võib-olla sedasorti vaade, sedasorti analüüs, mis siin sai kirjeldatud, tõukub suuresti sellisest modernistlikustest eetikast, aga kuna tänapäeval selline kollaažiline mõtlemine ja, ja võib-olla erinevate mõtteviiside ühendamine ühes ja samas teoses on ju tegelikult juba pigem norm, siis, siis võib-olla sellest seisukohast vaadatuna see kõik on nagu loogiline. Aga jah, võib-olla isiklikus plaanis minu jaoks see pinge nagu natukene läks seetõttu maha. Ja kui rääkida võib-olla viimasest teosest teises pooles, milleks oli siis Tõnu kõrvitsa vaiksed laulud, millel oli antud ka inglisekeelne pealkiri Saljand songs kusjuures jällegi iseloomulikult ka see pealkiri on antud väikeste tähtedega. Ma arvan, et eriti Tõnu Kõrvitsaloomingut ja muusikat silmas pidades on isegi natukene tähendusrikas. Ja Tõnu Kõrvitsale üldse on omane oskus luua näiliselt lihtsate vahenditega hästi sellist veenvat ja lummavat atmosfääri. Teose kolm osa esindasid mingis mõttes erinevaid muusikalisi karaktereid kuid paradoksaalselt, aga samas ka Kõrvitsale väga omaselt olid need osad, mitte kontrastsed. See on minu meelest Tõnu Kõrvitsa muusika üks selliseid huvitavamaid omadusi luua kontrasti, aga nii, et see ei muutu kuidagi väliseks, vaid see on sisemine ja see tegelikult see üldine atmosfäär, üldine jah, muusika, selline karakter näib siiski samaks jäävat. Et jah, selline introvertne muusika ja samas tegelikult ma usun, et nii nagu Tõnu kõrvitsa muusikaga üldse ka selle konkreetse teosega tegelikult kontakti saamine ei pruugi olla alati lihtne mitte Tõnu Kõrvitsa muusika oleks raske intellektuaalsest mõtesta, seda kindlasti ei ole, või noh, kindlasti on olemas heliloojaid, kelle teosed intellektuaalsest mõttes küsitavad oluliselt keerukamaid ülesandeid kuulaja ette, kuid et mul on tunne, Tõnu Kõrvitsa muusika annab ennast kätte kuulajale, kes pigem läheneb sellele muusikale nagu vabana võimalikest eelarvamustest. See muusika kohe sulgub kuulaja ees, kes proovib seda kontseptualiseerida, mul on selline tunne. Aga ta võib anda sügava elamuse kuulajale, kes läheb võib-olla lihtsalt muusikat kuulama ja ei oota konkreetselt midagi, on võib-olla tähelepanelik ainult ja, ja ma usun, et nõnda tuleks kuulata ka kolme nimetatud laulu sellel kontserdil kõlasid. Kõik need teosed, millele me siin täna tagasi vaatasime, kõlasid Eesti muusika päevade avaõhtul kontserdil hea Eesti asi ja ma ei tea, millise mulje või kui tähtsa mull esiettekanded loovad, aga kas näiteks mõnel järgmisel korral neid samu teoseid kuulata, kes kuuleb kõrv kuidagi teistmoodi? Selles võib-olla peaaegu kindel, et järgmisel korral kuulab kõrv need kindlasti teistmoodi. Ma arvan, et teos kuulaja teadvuses dub kõige rohkem just just alguses, kui teda kuulatakse esimest korda teist korda kolmandat korda siis on võimalikud mõnikord ka sellised noh, nii-öelda kapitaalsed ümberhindamised ja teatavate nüansside nägemine mida nagu alguses ei, ei näe. Et see on nagu selle küsimuse üks pool kindlasti see mulje võib-olla oluliselt, et teistsugune. Aga, ja nüüd see küsimuse esimene pool, et kuivõrd palju mõjutab see järgnevaid ettekandeid? Esiettekanne ma usun, et mõneti päris palju ja, ja mitte ainult võib-olla niivõrd publiku vastuvõtt kui me räägime võib-olla kontserdi teisest poolest ja nii-öelda selliste solistidega teostest siis väga palju sõltub sellest, kuivõrd Salist või solistid vastavad teosed omaks võtavad ja tunnevad, Nad soovivad neid veel kord esitada. Et nendega on Salistidel ka midagi enda poolt öelda, aga sama on ka sümfooniaorkestri lugudega, et kui nad jätavad interpreedi piisavalt ruumi seal kõrval ja samas võib-olla annavad ka mingisugused nende sees peidus olevat nagu kvaliteedid või, või aarded siiski hästi kätte, siis sellistel teostel on alati potentsiaal kõlada ka veel järgnevatel kordadel. Jääme lootma, et eesti heliloojate teosed ikka jälle meie kontserdisaalides kõlavad. Aitäh Kerri Kotta selle põhjaliku tagasivaate eest. Eesti muusika päevade esimesele õhtule. Äsja lõppenud Eesti muusika päevade festivali külastasid ka mitmed väliskülalised. Klassikaraadio stuudiosse tulid muljetame, muusika, arvustajad, blogijad, kävin Dixon ja Robert haagil Londonist. Festivali kolmandaks päevaks olid nad jõudnud külastada juba arvukalt festivali kontserte ja nendega vestles toimetaja nelevasteinfelt. Eesti muusika päevade festivalist rääkides toob Robert haagil välja milline hämmastav kogus muusikat ja palju heliloojaid siin esineb, kellest ta varem midagi kuulnud ei olnud. Eeskätt on väga palju noori heliloojaid, kogu pilt on väga elav ja leidub väga erisugust muusikat. Ta ütleb, et nad on kolme viimase päeva jooksul kuulnud uskumatul hulgal uut muusikat palju teoseid erinevatelt esindajatelt, kes mängivad lausa suuri ulatuslikke uusi kontsert teoseid. Reedel oli näiteks kuus esiettekannet säili Roberti sõnul muljetavaldav. Kevin Dixon ütleb, et seda festivali iseloomustab tõeline intensiivsus. Ka muusika ise on enamasti tõsine, pingeline, kuigi pisut leidub ka huumorit. Kavas olev muusika stiililiselt mitmekesine, ette kantud tõelise pühendumusega ja nagu ka Roberti haagil mainis, on kavas suured kontsertteosed. See on väga tore kallike, intensiivne kogemus ning ka kvaliteet on hea. Mõlemad külalised on pärit Londonist. Kuidas on seal uute muusikafestivalidega lugu? Kevin Dixon ütleb, et Londonis taolisi uue muusika festivale uut muusikat esitatakse teises formaadis on uue muusika koosseise näiteks nagu London Symphony ette, kes annavad ka, eks see muusika kontserte läbi aasta, aga seesuguseid festivale Neil tõesti ei ole. Robot hagil lisab, et põhilised uue muusikafestivalid on adrespild ja voila kla Morgan kusjuures viimasel on kavas ka palju eesti heliloojate teoseid. Mitmete nende heliloojatega on kohtunud ka siin Tallinnas näiteks Tulve teos kantaks sel aastal või lahklamorganud festivalil ette ja veel mitmete teiste Eesti heliloojate teoseid. Üldiselt kipub uus muusika olema siiski lihtsalt osaks klassikalise muusika kontsertidel kammerkoosseisude ja orkestrite kavas. Seal lihtsalt teine viis asjadega tegelemiseks ja seeläbi tuleb ka teistsugust muusikat. Käbin ütleb, et heliloojad tunnetavad tihti, nagu nad peaksid kirjutama muusikat, mis oleks seotud varasema aja muusikaga ja sellisega, mida tihti esitatakse. Seega ta arvab, et siinne lähenemine Impil väga hea, kaasaegne muusika tema sõnul olla tema ise ja ei pea võitlema nii-öelda minevikku muusikaga. Robert lisab, et ka BBC tellib tihti uut muusikat Promsile aga mõnikord tunduvad uued teosed vanematega kõrvutades väga veidrad. On näiteks veider kuulata kaasaegse inglise helilooja teost, kui selle kõrval kõlab 19. sajandi vene heliloojate muusika, see ei loo alati head kooslust. Kuidas aga muutsid Eesti muusika päevade esimesed kontserdipäevad Kevin Dixoni ja Robert haagilly arvamust eesti muusikast? Kevin Dixon tunnistab, et ta oli alati arvamusel, et eesti muusika prioriteet on vokaalmuusika kuid tõsiasi on, et nad külastasid kolm kontserti, mis olid instrumentaalkontsertide, kus on kavas ühtegi vokaalteost. See on olnud kindlasti kõige suurem üllatus. Võib olla muutunud tema arusaam stereotüüpidest, et Baltimaade muusika on väga pikk, laiuv, selline muusika, mis kulgeb väga aeglases tempos. Jah, seda on küll esinenud siinsetel kontsertidel, kui tempodes on ka palju vaheldust. Üleüldse just mitmekesisus on see, mis kävindiksonile enim meelde jäänud. Robert haagil lisab, et temal on siinse muusikaga juba varasem kokkupuude olnud sest on teinud oma muusikablogis ülevaateid mitmetest Eesti plaadifirma Erkvi plaatidest. Näiteks on ta kokku puutub Helena Tulve muusikaga aga tõeliselt paeluv oli avastada, et need üks kaks teada olnud heliloojat ei ole üksi. Nad on osa kogu sellest elavast grupist erinevatest, aga siiski omavahel seotud muusikutest, kes kõik loovad imelist muusikat ja nagu kävinga ütles on vokaalmuusikat olnud siinsel festivalil vähem. Väga üllatav on aga, et Arvo Pärdi stiil ei ilmne kordagi. Millised on aga olnud erilisemad hetked ja meeldejäävamad teosed? Eesti muusika päevadel? Robert haagil ütleb, et oli võlutud pühapäeval ettekandele tulnud Helena Tulve teosest kahele viiulile kandis pealkirja kõrgemale, kui hing võib loota või meel varjata. Ta ütleb, et säilib värskendav kontrast väga elavale jõulisele muusikale, mis tol kontserdil viiuli ja kammerorkestri esituses kõlas. Kamin Dixon ütleb, et temale jäi meelde Tatjana Kozlova-Johannese teos tule süütamine sümfooniaorkestrile, mis tuli ettekandele festivali avaõhtul kontserdil. Hea eesti asi. Tema sõnul on see enesekindel ja julge teos eriti tähelepanu väärne oli teose kulminatsioon, kus orkester läks lõpuni välja. Löökpillid domineeris, keerisid matsid kogu muusika enda alla. Siis toimus langus ja orkester tärkas taas. See oli väga julge viis teose nii-öelda kroonimiseks. Kevin tunnistab, tegemist oli tõesti väga enesekindla ja kahtlemata imetlusväärse teosega. Robert haagil lisab, et talle meeldis festivali avaõhtu kontserdil ka Tõnu Kõrvitsa teos bassklarnetit pealkirjaga vaiksed laulud. Ta leiab, et see on suure kujutlusvõimega teos. Selle omapärase instrumendi nõnda huvitaval viisil kasutamine oli hea idee. Sellised olid mõtted ja kommentaarid. Eesti muusika päevade kontserte külastanud väliskülalistelt. Muljeid jagasid muusika, arvustajad ja blogijad, kävin Dixon ja Robert haagil Londonist, nendega vestles neelevasteinfeld. Äsja lõppenud Eesti muusika päevade uus ja põnev algatus oli mini-EMP ehk lastele ja noortele suunatud kaasaegse muusikaprogramm ja miniEmpi kontsertidel käisid kaks tublit noort toredat muusika õpilast otsa koolis tšello erialal biv Angeelika, Anette, Ants mäe ja akordioni erialal tudeeriv Maritsuk, tere tulemast teile. Tere. Millised muljed teil sellelt festivalilt on? Ma saan aru, et üht-teist jõudsite te näha ja kuulata, mis kõige enam kõrva ja silma jäi. Igepealt see, et pakutud programm oli väga vaheldusrikas, seda oli kõike nagu igale maitsele alates siis kuni avamisest kus me nägime tegelikult nii-öelda robotite muusikat, kuni, siis päris kontserdite, nii kus väljundiks olid täiesti klassikaline muusika. Ja muidugi väga tore oli näha täiesti endavanuseid noori, seda kõike korraldamas, olemas asjalikud ja täiesti vägesid juhatamas. Sa käisidki festivali päris avakontserdil selle festivali juhataski siis mini-EMP oma robotitega, mida see kontsert seal Solarise keskuses päevasel ajal endast kujutas? Alguses oli päris pikalt vaikus, oli näha, kuidas robotid sätiti lavale paika ja nemad siis pidid esitama Timo Steineri selleks puhuks kirjutatud teose. Mis mul meelde jäi, oli see, et robotid olid väga armsad. Ma tean, et see kõlab natuke lapsikult öelduna, aga nad olid tõesti vahvad ja see, kui lõpuks muusika peale hakkas kahel robotil tekkis rambipalavik, nemad esineda ei suutnud, aga teised robotid vedasid selle teose vahvat lõpuni ja korraks seal üleval rõdul istudes ja vaadates tekkiski mõte. Huvitav, et kas 100 aasta pärast võibki olla niimoodi, et meie muusikat kannavad ette robotid, et see võis olla teatud mõttes nagu pilguheit tulevikku. Aga see oli väga kihvt, oli midagi teistsugust ja ma arvan, et tänapäeval kontserdile minnes võib-olla ootabki midagi hoopis huvitavat ja silmiavavad. Üks põnev ja erisugune kontsert toimus ka kolmapäeval heliloojate maja saalis Mil. Mini imp esitles noori heliloojaid. Ja see oli noore helilooja 2015 konkursi lõppkontsert, kus esitamisele tulid kõige säravamad teosed sellelt konkursilt. Ja need heliloojad olidki vanuses 14 kuni 25, ühesõnaga muusikakoolide õpilased üldiselt ja kuulda. Ta oli väga erineval tasemel teoseid. Mõne puhul oli natuke aru saada, et alles esimesed katsetused, teised reid jällegi väga läbimõeldud ja väga läbitöötatud. Justkui professionaalsed teosed. Angeelika, ma tean, et sa ise oled ka kätt proovinud kompoleerimisel, mis tundega sa oma eakaaslasi kuulasid? Kas mõnelt poolt oleks tahtnud nagu ise kuidagi julgustada või, või kommentaare või vihjeid enda neile? Naeran, et nad olid kõik väga heal tasemel ja kõigil olid väga omapärane helistiil, et kindlasti kolm, aga paljudest neist tulevikus. Aga millised need tulemused sealt noore muusikuõhtult olid? No õhtu oli täielikult akordionit päralt, tunnistame ausalt, kuus preemiate viiest läksid teostele, kus sisaldus akordion esikoha siis Arvo Pärdi keskuse eripreemia ja ühtlasi ka tellimuse järgmise aasta mini Empile SAISis Kristel kolkanen, kelle teos kuma oli kirjutatud akordioni ja saksofoni-le. Teine kohtle kas Mihkel roometile, temal oli pala rahvalik kahele akordionile. Kolmas koht oli keelpillikvartett Tallinna muusikakeskkoolist, autoriks Karoliina Hitler. Ja siis žürii andis välja ka neljanda koha, ehk siis nagu nii-öelda eripreemia ja see läks Heino Elleri nimelise Tartu muusikakoolinoorele heliloojale Marta Liisa talvetile, kes kirjutas ka teose, seal oli akordion. Ja viiul ja viiul. Teise olete noored interpreedid, kui meelsasti teie uudisteoseid ette võtaksite ja just niimoodi noorte heliloojate teoseid mängiksite. Eks uute teoste puhul on see, et heliloojad ise võib-olla täpselt ei tea, mida nad tahavad, eriti kuna ta noores eas ja seetõttu on võib-olla natuke keerulisem, kui elad nagu täpselt pilti välja mõeldud veel ja kujundatud selle teose, nagu aga samas on mõnes mõttes just põnevam ise aidata kaasa uue teose sündimisel, et ise saad ka natukene nagu kujundada seda No seda viimast kolmapäevast kontserti silmas pidades, siis tundub, et akordion on paljude noorte tulevaste heliloojate meelispill. Kohapeal me korraks arutlesime seda, et võib-olla oli seost sellega, et klaverit polnud lubatud kasutada ja akordion annab väga suurepärased võimalused nii-öelda harmoonia pilliks olemisele. Aga samas oli näha tegelikult, et noored heliloojad olid mõistnud selle pilli omapäraseid kõlavõimalusi alates nii-öelda tuulenupu kasutamisest, mis tähendab siis seda, et meie vasaku käe tuulenupp liigub alla ja tekitab sellise tuuleimitatsiooni kuni siis väga huvitavate kooskõlade, nii et ma usun, et akordion on tulevikupill. Sellatali kasvatatud seal ühest Riias kus ess mängis kaks latti x viiul ja kahes tehases kasvatati ka klassikalist keelpillikvartetti soologa, see ültse esines sellel konkursil vähe, aga see on ilmselt selle tõttu, et tavaliste konsoole lugusid seda saadab Est klaver ja kõne klaverit kasutada ei saanud siis üksinda üks pill ei oleks ilmselt paljude härradesse teost ja selle rolli välja mänginud. Suur aitäh Angeelika ainet, tantsime mailitsuk täna tagasi vaatamast mini Empile. Soovin teile jõudu ja edu teie pillimängus ja vast ka mõni uus lugu või siis tuleb teie sulest aitäh. Head klassikaraadio kuulajad selline saigi tänane helikajasaade, mille keskmes oli äsja välja kuulutatud Eesti klassikaplaat ja lõppenud Eesti muusika päevad. Muide, eesti muusikapäevadelt saame muljeid kuulda ka järgmise nädala heligaja saates. Tänase saate tegid helioperaator Helle Paas ja toimetaja Johanna Mängel. Kaastööd tegid Tõnu Karjatse nelevastenfend. Suur aitäh kuulamast ja ilusat nädalavahetust teile.