Helgaja. Tere, hea kuulaja, algab saade helikaja seekordsed. Toimetanud Liina Vainumetsa ja teemad, sellised. Kõigepealt diskussioon, tähelepanekuid Tartu muusikaelust professionaalsete muusikute pilgu läbi. Järelkajad kahest õhtust, Igor Karsnek Eesti riikliku sümfooniaorkestri 30. aprilli kontserdist, Kerri Kotta kolmanda mai muusikaõhtust Mustpeade majas, mis oli pühendatud Lepo Sumera 65.-le sünniaastapäevale ja saate lõpus muusikauudiseid maailmast vahendamas nelevastentselt. Kaja. Heligaja diskussiooni osa vaatleb Tartu muusikaelu sedakorda professionaalsete muusikute silmade läbi ja just selliste muusikute, kes ei ole Tartust pärit, et saada sellist informeeritud kõrvalvaataja pilku, räägivad Eesti heliloojate festivali kunstiline juht Fletist kaasaja muusikatundja Monika Mattiisen, dirigent Lauri Sirp, kes on palju aastaid olnud Vanemuise teatriga seotud ja Vanemuise ooperisolist koloratuur, pran Pirjo Püvi. Ma küsin nende käest, mis tõi neid Tartusse oma muusikat arendama tähelepanekuid Tartu muusikaelust ja eripärast, mis probleeme nad näevad ja mis lahendusi nad näevad. Alustuseks siis salvestus Toomemäe kevadiselt nõlvalt letist Monika Mattiisen. Iga. Monika Mattiisen, Fletist kaasaja muusika asjatundja, Eesti heliloojate festivali kunstiline juht, Synoletiks professionaalne muusik, keda on viimastel aastatel küllalt palju Tartus nähtud, kes on siin ühte teist ette võtnud, mis tõi sind Tartusse? Eesti heliloojate festivali juurde tõi mind konkreetselt festivali asutaja Mart Jaanson, kelle loodud festivali mingil hetkel siis enda kanda võtsin ja võib olla väga orgaaniline, järgmine samm Tartuga. Tartu muusikaeluga seotus minu puhul oli helleri koolis nüüdismuusika õpetamine. Paar-kolm aastat tagasi tegin ma siin seda päris intensiivselt päris mitmel semestril. Et need on väga konkreetsed alaliselt Tartu nüüdismuusikaga seotud inimeste kutsed, mis on minda siis konkreetselt ka siia tegutsema toonud. Ja mis puudutab nüüd, et Eesti heliloojate festivali korraldamist, siis ütleme, see on minu jaoks ikkagi ka piiriülene tegevused, May määratleks, seda üldse konkreetselt ainult Tartu linnaruumiga. Et kui me räägime mõnest üksikust nüüdismuusika festivalist üldse Eestis, siis see on vägagi elementaarne, et need festivalid toimuvad nii Pärnus, Tallinnas, Tartus erinevates Eesti linnades. Ja ikkagi idee on ühendada kogu Eesti ja professionaalsed nüüdismuusika jõuda heliloomingu kirjutamise osas heliloojate näol ja professionaalsete nüüdismuusika interpreetide näole. TASE üks ja sama seltskond inimesi tegeleb sellega väga sujuvalt nii Tartus, Tallinnas, Pärnus ja veel teistes kaunites Eesti paikades. Ja, ja täpselt sama soovime, et ka nüüdismuusika Publica Eestis, kes on ka väga konstantne suurus, et see nii-öelda fänn klubina siis reisib nüüdismuusikafestivalide toimumiskohtades tegijatega kaasas. Mis kogemused sähist tartlastele saanud siin Tartus seda festivali tehes, mis probleemidega kokku puutunud-kogemused? Ma näen muusikuid, heliloojaid juuni alguses Tartus, siis on ühtpidi meile kui tegijatele nagu omamoodi mõttetalgud, et me läbi hooaja tehtud tööga koondume Tartu festivali puhul juuni alguseks Tartusse sel aastal mai lõpus, juba jaanuaris oleme me alati Pärnus, Pärnu nüüdismuusikapäevadele, märtsi lõpus, aprilli alguses Eesti muusika päevadel Tallinnas. Et võib-olla tõesti Tartusse tulles on nagu kogu see hooajatöö kontserthooaeg, mis siis teatavasti on septembrist kuni maini on, et see on kõigil selleks ajaks lõppenud ja see on niisugune väga meeliülendav. Kosutav on siin Toomemäel puhanuna juba musitseerida ja rääkida nüüdismuusikast. Aga kogemus kahjuks on ikkagi see, et me ikkagi oleme siin omakeskis, et justkui teda igapäevast kohaliku elu, mis Tartus toimub, et see, et ükskõik, kui palju me ka ei pingutaks, prooviks jõuda kohaliku inimesi, need see kuidagi jookseb ikka ja jälle liiva, et aga need on suuremad kultuuripoliitilised protsessid, mis selle taga on. See on võib-olla mõne teise vestlusringi teemal ja et seda kindlasti võiks, võiks nagu analüüsida. No väga mitmed väliskülalised, kes on tulnud Skandinaaviast, kes on väga üllatunud, et selline uhke ülikoolilinna ja et see sihtgrupp just peakski olema haritud tudeng, mis on Lääne-Euroopas väga-väga tavaline, et väga palju nüüdiskunstile pühendatud festivale on just nimelt ülikoolilinnakute korraldatakse või et seda võiks tõesti keegi võiks doktori sellest kirjutada ja analüüsida, et miks see fenomen ikkagi Tartus läbi aastate ei, ei toimi ikkagi kõrgkultuuri kus ei tarbita, sa rääkisid, et kõrgkultuuril ei ole publikut, see on sinu samas, kas sa näed, mis suunas peaks Tartus sellised inimesed, kelle võimuses on midagi muud, mis suunas nad läksid mõtlema, mida siin Tartus peaks tegema, et Tartul läheks nagu paremini, aga ikkagi väga usun nagu üliõpilaskondade. Mis potentsiaali sa näed Tartu linnas oma valdkonnale momendil olema seotud Tartu Ülikooli kaunite kunstide osakonnaga, kus ma pean nüüdismuusika loenguid? Osavõtjate arv ei ole küll väga rohkearvuline vabaaine, kuid rääkides Tartu ülikoolist ülikoolilinnast selle linna vaimsusest, siis tõepoolest näen võimalust professionaalse muusikakultuuri stabiilset tutvustamist just nimelt läbi Tartu Ülikooli õppetegevuse. Et humanitaarteaduskonnas oleme mõningate õppejõududega ka rääkinud, et on, oleks ju võimalik täiesti leida ühendavaid teemasid teatud loetuma, tsüklites käsitletavate teemade ja kaasaegse muusika kokkupuutepunkte läbi erinevate kultuurivaldkondade. Et ühe ideena tõesti käiks siin välja Tartu ülikoolile hakata korraldama loengkontserte Tartu Ülikooli aulas geniaalne kontsertpaika suurepärase akustikaga ja mis on ju ülikooli peahoones ja mis on nii-öelda ülikooli esindussaale tõesti ideed ja ka Eesti heliloojate festivali poolt, mida koostöös tülikooliga võiks sa läbi aasta konkreetsete lähen kontsert tsüklitena hakata Tartu Ülikooli aulas toimetama, aga kindlasti seda konkreetset sari ja siis peaks Tartus elava nüüdismuusikavaldkonnaga kursis olev inimene koordineerima ja see võiks olla olla ikkagi võti nii-öelda Tartu Ülikooli tudengi ja professionaalse igapäevase kontserdielu mida ta Eesti Kontsert väga aktiivselt tartus viljeleb ja millega Eesti heliloojate festival koostööd teeb, et et see, see on võti kontserdipubliku kasvatamiseks Tartusse. Nii rääkis Monika Mattiisen. Ja edasi jätkub meie vestlus dirigent Lauri sirbiga. Tänases heliga saates olen võtnud plaaniks vestelda mõnede professionaalsete muusikutega kes on oma tegevuse käigus olnud Tartuga seotud, ometi olemate Tartust pärit, et see on nagu seotud ideega, et küsida sihukest informeeritud kõrvalvaataja pilku, et võib-olla inimene, kes ei ole siin päris kasvanud, on märganud midagi, mida sellised inimesed, kelle hulka kuulun, ka mina ei ole oma linnas nagu tähele pannud, et mind huvitab, analüüsida, milline on Tartu kultuurielu, milline eripära ja ma loodan, et need inimesed, kes kes leiavad, et võib-olla neid nii hästi ei mõisteta Tartus, et need annavad andeks, et ma jõuan kindlasti järgmistes saadetes veel küsitleda ka inimesi, kes on sügavalt juurde, kui tegemistega tartus sees. Ja praegu mul on võimalus küsitleda dirigent Lauri Sirp kes on küllaltki palju oma tegevusest ka Tartule pühendanud, et küsida neid kogemusi. Kõigepealt, mis tõi teid omal ajal Tartusse ja mis tegevused siin Tartus on olnud? Mind tõi Tartusse kunagi huvi katsetada ennast teatritöös lõpetasin 93. aastal konservatooriumi koorijuhtimise erialal ja sai vihje, et Vanemuine vajab dirigenti tööle ja siis nii tulingi üheks aastaks katsetama ja nüüd siis on 22 sellest mööda, seal nüüd on, on võimalus nagu pöörduda tagasi kodulinna. Aga noh, tahtsid pool senisest elust olen ma nüüd olnud tark tus ja elanud Tartule ja Tartu teatrile ja võib-olla ja, ja muusikale, eks ja head Tartu on tegelikult hinges väga kõvasti kinni. Elukeskkonnana ja noh, ma ei tea millega iganes nagu toimunud Tartu minu lill. Tartu ja eeskätt Vanemuine on kogu see 20 pluss aastat on pakkunud mulle just võimaluse kõigepealt leida ja avastada ja arendada ennast Tartu Vanemuine, see ei ole ju ainult mitte teatrietendused. Vanemuise orkester on ikkagi päris aktiivne tegevkontserdilaval Elleri kool, kuigi mul ei ole sellega nii otsest kokkupuudet, eks ole, jällegi no ja viimased kuus aastat olen olnud isiklikult seotud taas ellu kutsutud Tartu Ülikooli sümfooniaorkestriga. Eelmises intervjuus Ma vestlesin, Monika Mattiisen iga, kes on tegelenud aktiivselt Tartus Eesti heliloojate festivali korraldamisega ja on ka need ülikooli juures tegev. Ja tema tõi esile sellise probleemi, et uue muusika, ka tegijad ei ole saanud nagu akti Tartu publikuga. Aga mis kogemus teil on Tartu kupp publikuga? Mul on tõesti olnud nii positiivseid kogemusi kui ka negatiivseid ja samas nii olles laval kui ka publiku hulgas jaheton tõesti, olen ise ka paaril korral seal eestile festivalil kaastegevesialgsete kontsertidega, kus on tõesti on publikut kurvastavalt vähe. Et vill, kus see põhjus on, et võib-olla on ikkagi mingisugune teavitustöö, on kuskil jäänud toppama, et mina sinna, kus nad on retsepti välja kirjutada, ei oska. Kus ma olen olnud ise üks 16-st inimesest publiku hulgas, kui laval oli legendaarne olentinsylvestrov isiklikult, kammerorkester Ukrainast tähistati Silvestrovi suurt juubelit ja Ta on ka Gidon Kremer olnud laval olukorras, kus on pool saali, publikut. Aga samas on olnud ka Tartu oma muusik, cute kontserdid, mis on toonud rahva saali. Et ta siin on nagu raske öelda, mis siis olnud Tartu publikule see magnet, mille peale nad siis kokku tulevad. Seda tähelepanekut Ma olen kuulnud ka teistelt, et tartu oma esinejate peale tuleb publik saali Jah, see on ühest küljest muidugi tore ja et tullakse toetama oma lähedast kaaslinnast. Aga teisalt ikkagi, kui pakutakse niisugust maailmatasemel kõrgklassi kultuuri, et siis seda inimesed võib-olla lihtsalt ei tea või ei osata ette näha, et see võib pakkuda, ütleme, elamuse kogu eluks. Aga huvitav, mis võiks olla selle põhjuseks või nagu taustaks, et Tartu publik ei tule nagu selliste maailmanimede peale kontserti? Tooblik ma ei tea, kuidas nüüd on aga Tartu publik mingid aastad tagasi ei tulnud ka siis, kui oli Eesti esindusorkester. ERSO oli. Ja nüüd vist ERSO enam väga palju ei käigi. Ja, ja olen ka aru saanud, et see võib-olla on ka üks põhjus olnud, et mis nad siis tulevad tühjade minkideta. Mina olen ise märganud sellist asja, kas see võib tõsi olla, kuidas teile tundub, et see on selline üldine kultuurist arusaamine, et mis on muusika kas üldse mõistetakse, et olemas on professionaalne muusika Tartus, et Tartus ju tegutsevad väga edukalt ja väga heal tasemel amatööride kollektiivid ja kas ei ole niimoodi, et Tartu inimesed ainsad professionaalsed muusikud, keda nad nagu igapäevaselt näevad, ongi nende dirigent võib-olla nende muusikaõpetaja ja kuna puudub nagu selline pidev juurdepääs või pidev harjumust, et peaks üldse kuskil olema professionaalne muusika siis võib-olla seda Tartu inimese jaoks ei eksisteeri. Kas see ettekujutus võiks teie arvates tõele vastata? See võib täiesti tõele vastata küll ja üks asi on, kindlasti on harjumus, on üks oluline asi, kui võib-olla pika aja jooksul on võimalik ikkagi publik millestki heast ära võõrutada, kui seda ei ei pakuta ja ei tooda, et selles mõttes ma ikkagi väga loodan, et hoolimata sellest publik praegu ei ole veel näiteks seda Eesti heliloojate festivali enda jaoks üles leidnud, et selle Tartusse toomist ei katkestata, aga lõpetada võõrutamine on kõige kindlam variant üldse publikut kaotada. Aga kui mõelda, et mida oleks vaja teha, et seda võõrutamise protsess lõpetada ja publikut kasvatada, mis võiks olla see positiivne programm Tartu jaoks selles valguses, mida me nüüd siin kokku nagu rääkisime. Mac ikkagi teavitustöö, meedia vaatame näiteks Postimehe, teeme lahti, mitu lehekülge on kirjutatud spordist ning palju skulptuurist muusikast, teatrist, et see on sääski element. Kui natuke utreerida, siis need jõudude vahekorrad etule kirjutada tuleb raadios rääkida. Inimesteni tuleb informatsioon kätte viia, aga raske on niimoodi hakata ise otsima, et kus midagi toimub ja kas nüüd see aasta kuuleb midagi uut ja ei tea retsepte Joscanda. Oleme ju harjunud, et me leiame üleriigilisest meediast informatsiooni Tallinna kohta. Ja sedagi ikkagi nendes samades proportsioonides, mis ma siin pakkusin enne. Nii et sääsk ruudus ja elevant ruudus. Kas on mingeid ideid veel nagu liikunud professionaalsete muusikute hulgas, et mismoodi võiks lisaks orkestrite tegevusele veel Tartus üles astuda? Ma ei tea, kas on mingeid jutte olnud? Ja kuna keskuse Vanemuise kontserdimaa tuli remondist välja, sest oli ilus ja roheline ja saal ilusti sopiliselt välja valgustatud, siis ma mõtlesin, et need tegelikult oleks jube ilus, kui sellel Tartu linnal ja sellel kontserdimaja tegelikult oleks oma selline linnaorkester. Tartu ei pea põdema sõda, et meil võiks olla kaks head sümfooniaorkestrit. Aga see Tartu linnaorkestri mõte on päris huvitav, aga miks see mõte ei ole siiamaani teoks saanud? No ma arvan, et kao teemaga on see asjade seismapanek, ideede ja ootamatute seismapaneku põhjusteks on ikkagi raha, finantsinimesed ei julge planeerida ja julge eksperimenteerida ja võib-olla ei usaldata ka publikut. Et ma olen seda näinud lähedalt, kui ütleme, meie enda Tartuga seotud Eduard Tubina Reigi õpetaja tuli Vanemuise lavale üli üli üliloetud etenduste kordadega. Ütleme sellist kergemat meelelahutuslikku repertuaari kümneid kordi planeeritakse rohkem, et ma arvan, siin on tegemist isegi mitte tegijate alahindamisega, võib-olla isegi publikualahindamisega. Mul on mingisugune mälestus, ütleme paarkümmend aastat tagasi siia Tartusse tulin, et tegelikult see klassikalise repertuaari nimekiri oli olul oluliselt pikem, mängiti rohkem ja minu arvates oli ju ka publikul suurem harjumus käia ooperit vaatamas. Et vahepealsed aastad kinno liikuma, eks ole, majanduslike raskustega seotud, et siis nagu mulle tunduski, et vahepeal õnnestus publik klassikalisest ooperist ära võõrutada, et ja nüüd ei julgeta, siis noh, jällegi rohkem planeerida, et ütleme, paar-kolm etendust ja sellega peaks olema tühjaks mängitud. Et ma seda ei pea kindlasti õigeks, et publikut alahinnata. Ma olen uurinud mängukava ja olen avastanud, et seal on järjest 15 kuni 20 korda ühte nimetuste ja siis seal kõrval on väikeses kirjas üks ütleme jällegi klassikalisse poolde kuuluv, siis minul kui tekib selline tunne, et see, kuna tal on ainult üks kord, siis ta ongi marginaalne ja et mul on tunne, et see, kes planeerib, et teater ei pea seda oluliseks, et seal ei ole siis seesama usalduse küsimus, et äkki tekiks just vastupidine efekt siis kui publik näeb, et teator tõesti usaldada planeerib ütleme 10 Reigi õpetajat, et äkki on see üks niisugune vahend, kus publik tunneb, et teda usaldatakse ja teater usub, et sa midagi väärt. Et äkki see on hoopis üks selline võimalik võti. Polic tuleks selle tagasi. Nii et ikkagi lahendus oleks publiku kasvatamine. Muidugi oli siis ikkagi teadvustada noh vähemalt neid meie enda Eesti loojaid ka Tartu jaoks kas või needsamad eesti klassikud tobias tugevalt seotud Tubin, Eller tuua inimesed on ikkagi nende loojate väärtus ja tuua mitte ainult jubinat mängida mitte ainult Tallinnas, vaid ikkagi tuua Tartus. Et on tähtis Tartu publikule kuulda torkava mehe Eduard Tubina loomingut tihemini. Selliseid mõtteid jagas dirigent Lauri Sirp ja hiljuti oli mul võimalus küsitleda ka Vanemuise ooperisolisti kollaratuur sopran Pirjo Küvit. Siinkohal kõigepealt on jutuks, miks ta on valinud Tartu omale elupaigaks. Ma olen põline tallinlane, ma olen terve oma lapsepõlve veetnud Tallinnas ja iga kord, kui ma Tallinnasse lähen ja sõidan Tallinna tänavatel, siis mul on kodutunne. Ma olen elanud Tartus ka varem, ma käisin ülikoolis Tartus ja elasin siin neli aastat ja siis tekkis see kodutunne ka ja mulle väga Tartu meeldib, nii et nüüd kuna teatris Vanemuine läks koormus piisavalt suureks, siis sai tehtud selline otsus, et parem oleks ikkagi Tartus elada. Lisaks on mul nüüd pere Tartus ja et kõik, mis puudutab sellist teada-tuntud Tartu rohelust ja vaimu ja inimesi ja kõik see on, on väga tore ja teatri poole pealt ma ei saa jätta kiitmata oma kolleege, mul on lihtsalt fantastilised kolleegid ja alati, kui ma nendega aega koos veedan või kui me teeme mingit uut ooperit koos muusikalisi proove või ükskõik mida käime lõunat söömas, siis mul on lihtsalt niivõrd hea nendega koos olla. Ja Ma ei tahakski seda vahetada millegi vastu, sest et head, sõbralikud kolleegid, on üks paremaid asju, mis ühes töökohas saab olla. Nii et see on, ma arvan, kõige suurem pluss. Kuidas teile tundub, kas Tartu muusikul on piisavalt väljundit? Ei, väga palju peab artist ise korraldama, ise otsime võimalusi, sellist asja ei ole, et tullakse ja muudkui pakutakse. Ja see võib ka olla minu isiklik kogemus. Aga mulle tundub, et artist eladest ainult Tartus ja töötades ainult Tartus küll väga kuhugi ei jõua. Ikkagi peab olema silmapiiril ka pealinn. Ja selleks, et sa kontserdikorraldajatel nii-öelda silmapiiril püsiksid, sa pead ise väga aktiivne olema ja pakkuma ise uusi gaasid ja just ka huvi tundma Tallinnas toimuva vastu. Et kui me räägime konkreetselt teatritööst ja teatrist, Vanemuine, siis teatris on näiteks minul tööd praegu väga palju, mis on väga tore. Ma saan osaleda mõningates ooperilavastustes ja vastavalt Vanemuise spetsiifikale osalen, maga muusikalidest. Mingis mõttes on see väga hariv näiteks ma teen praegu kaasa ka lastemuusikalis Nukitsamees kus ma mängin Itit, mis on ju väga vahva ka draama rollina. Et näitlejameisterlikkuse koha pealt võib see olla päris arendav. Teisest küljest vokaalse arengu seisukohalt, et on see mittemidagiütlev. Ma saan endale esitada väljakutse, et ma laulaksin taas nagu neiu, sest et iti ei saa ometi ooperihäälega laulda. Aga sellega see piirdub. Ja Vanemuise teatris ma leian, et ooperit võiks teha palju rohkem. Sealhulgas võiks olla uuslavastusi palju rohkem, sellepärast et praegu toimub meil üks uus lavastus hooajas, mida on professionaalse ooperilaulja vormi säilitamiseks äärmiselt vähe. Mistõttu jõuamegi tagasi sinna, et kui ooperilaulja soovib vormis ennast hoida, siis ta peab leidma kusagilt erialast lisatööd. Sest et kui tuleb üks uus lavastus hooajas, siis paratamatult ei jätku kõigile trupiliikmetele seal ennast arendavat tööd. Aga jah, see aasta on möödunud väga kiirelt. Sügisel tuli välja meil Ooperifantoom ja mis on muusikalide seas üks väga huvitav nähtus iseenesest, sest et ehtida muusikal siis minul on seal üks kaelamurdva maid koloratuur soprani partiisid, nii et see on minu jaoks erialaselt väga arendav. Mul on väga hea meel, et ma seda saan teha. Ja siis oligi, järgnes kohe iti ja Carmen ja reaetendus, et miks on vaja teha rohkem ooperit, et üks põhjus on see, et ooperilaulja on nagu tippsportlane tema instrument olema pidevas töös selleks et ta saaks areneda ja piisavalt hästi laulda, piisavalt professionaalselt laulda. Ta peab kogu aeg trenni tegema selleks, nii et kui me vaatame seda, kuidas Eesti sportlased või maailmatasemel sportlased muudkui käivad treeninglaagrites, et igal pool viivad ennast tippvormi mingi võistluse ajaks, siis ega tegelikult laul ja töö nii palju ei erinegi, lised, meie lihased on peidus ja nad on nii pisikesed, et meie töö on palju detailsem ja mõnes mõttes ka tunnetuslikku. Me peame väga palju hoolt kandma selle eest, et meie instrument oleks kogu aeg töökorras. Ja ma väga loodan, et tulevad tagasi, need ajad, kus siiski Vanemuises tehti rohkem ooperit, tehakse rohkem ooperit ja vähemalt võiks võtta uuesti programmi ühe opereti. Arenguruumi on publik ja mitte ainult Tartu publik vaid üldse klassikalise muusika publik on minu arvates üks suur probleem. Õigupoolest on mis probleem reklaam, sest et ma olen väga palju teinud kontsert Ta nimi, see, et mind tulevad kuulama 10 15 inimest ja siis ma juurdlan iga kord, kuidas saab niiviisi alla, et kas Tartus või Pärnus või Tallinnaski on siis tõesti nii vähe inimesi, kes tahavad sellist muusikat kuulata? Mulle tundub, et küsimus on tegelikult pigem info liikumises, info kättesaadavuses ja nähtavuses. Sageli on olnud olukord selline. Isegi kontserdi Päeval, sa lähed näiteks kontserdipaika kohale ja kõik, mis sa näed, on väike plakat nurga taga või kontserdipaiga ukse peal, aga mingit reklaami väga ei tehta. Ja seda ma tahaks küll kontserdikorraldajatele südamele panna, et ma saan aru, et klassikalise muusika kontsertide korraldamine ei ole kasumlik üritus ja reklaam on kallis. Aga kui artist käib ühelt kontserdilt teisele ja annab endast kõik ja teda kuulavad 15 inimest, siis see tekitab paratamatult küsimusi, et miks need asjad nii on, sest et ma keeldun uskumast seda, et Eestis on järele ainult jäänud muusikali public sest muusikal on alati välja müüdud ja selle jaoks reklaami teha. Esiteks on muidugi ressursse rohkem ja teiseks see tõesti tuleb lihtsamalt. Aga kui on vaja vaeva näha reklaami tegemiseks, siis ma arvan, et see võiks ennast ära tasuda. Kui mitterahaliselt, siis tegelikult pikas perspektiivis publiku harimise mõttes. Publik tasapisi ikkagi muutuks teadlikumaks sellest, et on olemas ka teistsugust muusikat kui muusikali meil siin Eestis või kui popp. Sest inimesed käivad üritustel. Aga minu juurde on tuldud ütlema, et sul oli kontsert, aga otsisin tikutulega võimalust tulla, aga maid kogemata sattusin kuskil väikses lehes kuskil nurga taga selle peale, et ma ei oleks muidu üldse ei teadnud, et see reklaamipool on kuidagi väga unaruses klassikalise muusika valdkonnas. Sellised olid professionaalsete muusikute mõtted Tartu muusikaelust, kus kõlas ka küllalt tõsiseid noote, rääkisid Fletist Monika Mattiisen, dirigent Lauri Sirp ja koloratuur sopran Pirjo Püvi. Kokkuvõttes võiks öelda, et professionaalsed muusikud, kes tegutsevad Tartus tegutsevad ka mujal Tallinnas ja mujal maailmas. Seda on vaja juba enda professionaalses vormis hoidmiseks. Aga Tartu on meeldiv keskkond nii elamiseks kui puhkuseks. Muret tuntakse publiku pärast, sest kõrgkultuuri ei tule publik pahatihti nautima. Pigem tullakse esinejate kontserdile, aga ei leita üles siis teiste tippinterpreetide kontserte. Tundub, et publik on heast võõrdunud ja probleem võib olla info liikumises, kontserdi info, nähtavuse puudumises ja selliseid lahendusi. Leidsime, et muuta oleks vaja teavitustööd, näidata kõrgkultuuri kui olulist, kasvatada publikut muuhulgas näiteks Tartu Ülikooli kaudu ja siis võimaldada publikul kujundada harjumust üldse usaldada rohkem publikut, teha rohkem ooperilavastusi, võtta julgus kokku ja asutada Tartu linnaorkester. Kõik selleks, et arendada regulaarset professionaalset muusikaelu anda publikule võimalus ja tõsta esile Eesti muusikaajaloolised suurkujud. Sest päris palju eesti professionaalsest muusikast on sündinud Tartus mõeldes esimesele sümfooniaorkestrile, mõeldes Tubinnale mõeldes Ellerile. Nii et sellised mõtted täna siis helikaja saates ja täna diskussioonis esile tulnud teemadest räägime kindlasti ka edaspidi. Aga need järelkajad. Igor Karsnek vahendab muljeid 30. aprilli õhtul toimunud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdist. Dirigent oli Taani, riskin solisti Irina Haanenkova. ERSO viimatine kontsert sarjast meistriklass oli esiteks väga nõudliku kavaga suurepärane kontsert, aga suurepära nii solisti Irina Sahharenkova nii dirigendile läheks, oli Tanja raiskend kui orkestri ansamblisse koos mängu mõttes kaks suurepärast teost, Mozarti klaverikontsert number 24 c-moll, mis on üks kahest Mozarti minaarsed klaverikontserdis ja Šostakovitši kaheksas sümfoonia, mis on orkestri koosmängu, orkestri, ansambli ja solistide lõikes eriti puhkpillide tasandil ülimalt nõudliku tekstuuriga teos, aga alustuseks võib-olla mustad, mis ma tooksin eraldi välja Mozarti klaverikontserdi esimese osa, kuna siin kõigepealt on põhjus kohe kiita orkestrit. Kõigepealt juba Orchestra see sissejuhatus klasse sellise Beethoveni väljendusjõuga. Ja teiseks muidugi selline solisti ja orkestri koos mängib ansambel esimese osa töötlusesse, see pani kuulama esimesest töötluse taktist kuni repriisi välja. Ja sealjuures näitas Sahharenkova oma Pedaliseerimis selliste täpsust ja värvikust. See on nüüd asjaolu, mis võib olla päris alguses. Tundus, et, et võib-olla pedaali on palju, aga hiljem läks asi nagu paika selles mõttes, et see dramaturgia c-moll klaverikontserdis on tõesti dramaturgia suurendee tähega. Ja see on muusika, millele tegelikult ongi ilmselt solistiks vaja natuke värvi rohkem lisada. Selles klaverikontserdis on kaks kadentsi, neist üks esimeses osas ja, ja see kõlas Harengval ühelt poolt tundeliselt ja ütleme isegi romantiliselt. Aga see kõik teiseneb ka sellistesse dramaatilistes väljendusvõtetesse ja muidugi eriti kõnekad olid need suured generaalpausid, mida sa arengukava hästi välja peetud, et nii-öelda välja mängis, need sellised vaikuse momendid nüüd finaali ülesehitusse tugineb teadupärast prioatsiooningurnile ja vot siin oli huvitav, kuidas see arengukava koostöös orkestriga vormisse Yarist nagu pärlihaaval ühes kaelakees neid erinevaid lühikese karaktereid ja selliseid karakter palu, ütleme isegi. Ja muidugi seal teine kadents, Sarankoval kõlas jällegi romantiliselt, kuid nüüd seekord selliste fantaasiarikaste Rubatodega ja põhimõtteliselt finaal sai täienduste puhkpillide repliikidest, need järjekordset võis nautida selliste ansamblimängu. Nüüd tulles nüüd lar geto juurde tagasi sima, tõstaksin esile kõigepealt ERSO pupillide ansamblites sidusust. See oli üsna oluline ja Tanja raiskini tempo valik, muuseas tehisti toetas seda, see oli selline kerge, selline elegantne, aga samas nagu geto juba ütlebki sellise liikumisimpulsiga. Mozart kõlas sedavõrd suurepäraselt. Nii Essahharenkoval tuli esitada publiku tungival nõudmisel kahjuks lisapala nüüd kontserdi teises osas kõlanud Šostakovitši kaheksas sümfoonia. See on muidugi igale dirigendile suur proovikivi ja antud juhul oli muidugi taani raiskinud, kuna tal on selja taga vene dirigendikool ja mida ainult ta on ka olnud Neeme Järvi ja maris Jansons õpilane, aga ikkagi tähendab, see on see ring dirigente, kes tunnet, kovitši, muusikat nagu juurteni ja ebaharilik on see sümfoonia viie osa. Kusjuures arv viis ei ole siin mitte niivõrd oluline, kuivõrd see, et sümfoonia teine osa ja kolmas osa on ilusad, Mõematan Scertsud ja nagu arvata võiski, kõlas esimene osa, mis isenesest teatud kahju, kaheksa siin see osa, see kõlas raiskini terrigeerituna sellise sisekahemusliku sihukese nägemusega ja siin tuleb esile tõsta just eeskätt keelpillide, selliste pingestatud intonatsioonide ringi, mis rõhutas traagilise alatooni, mis tegelikult puhkes nagu sellisesse traagilisse kõlapöörisesse alates allegro osast, kus toimuvad kõik need muusikadramaturgi sed protsessid, esimene osa on ju väga pikk. Kui nüüd võrrelda kahte Scertsot tähendab teistuse alla Gretoja kolmas osa allegro non Troppa siis selles esimeses Kersos oli tehtud panus selliste teravatele orkestri aktsentide. Ja siin on nüüd väga suur osa just puhkpillide, nii puu, vaskpillide, sellised täpsetele repliik tele-. Ja tänu sellele tekkiski selline surmad, on suur efekt nüüdse tennise kärtsu, ehk siis kolmas osa LeBron Montropo, see töötas sellise motoorse liikumise pealt anime raskinud tempo, valik oli just selline, mitte kiirustav, vaid no et läheb, läheb isegi väikene tajutav. Rando moment oli juures, aga ta ei läinud nagu üle piiri kuskil forsseerimist ja vot just selles osas tuleb kogu ette kanda lõikes tervikuna esile tõsta just säravaid täpselt mängivaid vaskpille. Eriti veel soleerivad trompetit oma sellise stagado articulatsiooniga. Kui nendest viiest osast ettekandest üldse midagi eriti eraldi välja tõsta, siis kindlasti on igasuguse Largo, mis on pasa, kalja järgemustesse ja selliste kõlavate, aga samas siiski pianissimate sellise kõlahämaruse kõladega ettekanne, see pani muidugi saali niimoodi kuulamata, et keegi vist ei hingata ka. Ja muidugi siin eraldi tuleb välja tuua vil ka pasklaneti sellise ebamaise päringuga soolo, et mis põhimõtteliselt kogu see muusika suundus juskui esinduslikult tunnetuslikult sellise põhjatu sügaviku poole. See oli muidugi vapustavalt hea esitus. No muidugi, finaal ootuspäraselt tõigi helgemat intonatsioone siin ja Daniel raskem tirinile ei forsseerinud neid helget intonatsiooni liigselt sellise läbipaistvuse ja mosoorsuse suunas. Aga siin just ettekandes mõttes tuleb eriti tunnustada orkestri seiste imitatsiooniga, polüfoonia see kõlas hästi reljeefse soli nagu kuulamiseks. Õppetund muusikaakadeemia tudengitele. Kuidas kõlab polüfoonia? See oli selles suhtes täiesti süstemaatiline näide. Muidugi sümfoonia lõpp iseenesest see oli filosoofiline üldistus, esitus, kus ta kandis selle täiesti välja ja harva võib ERSO esituses kuulata sellist kristallselge kõlaga lõpu pianisti. No see oli muidugi omaette, nii et, et väga nõudlik kava, aga väga suurepärane esitus. Nii rääkis 30. aprilli ERSO kontserdist kriitik Igor Karsnek nüüd aga Kerri Kotta järelkaja pühapäeva, kolmanda mai muusika õhtust Mustpeade majas, mis oli pühendatud helilooja Lepo Sumera 65.-le sünniaastapäevale. Lepo Sumera 65.-le sünnipäevale oli pühendatud lausa kaks kontserti. Mõlemad toimusid Mustpeade majas, esimene kontsert Mustpeade maja Olavi saalis, Lepo Sumera üks hilisemaid elektroakustilisi teoseid, südameasjad ja Tallinna kammerorkestri kontsert Mustpeade maja valges saalis. Kõigepealt räägikski esimesest kontserdist, kus siis tuli ettekandele Lepo Sumera teos Südameasjad neljale instrumendile, milleks on siis flööt, saksofon, tšello ja löökpillid ning siis ka eelsalvestatud fonogrammile, millele lisandub siis ka veel visuaal teos sumerale omaselt selge vormiga, moodustades siis nii-öelda viiest rotatsioonist või üksusest, mis kõik on mingis mõttes sarnase ülesehitusega, see tähendab, et alguses kuuleme me siis seda fonogrammi materjali milleks on siis elektrooniliselt töödeldud südamelöögid. Ja siis sellisele põnevale materjalile hakkavad siis instrumentalistid oma partiid nagu peale ehitama. Ja kõige viimases üksuses ehk siis rotatsioonis teevad kõik pillid seda koos ja see, mida siis nii-öelda visuaalis sealjuures nähakse, on siis eelkõige südamepilt Eho kardiograaf, Sophia näol, ultraheli näol ja samuti oma partiisid esitavad instrumentalistina, keda siis reaalajas videokaameraga filmitakse, pilt provotseeritakse kohe seinale. Ja kui nüüd pidada silmas seda Mustpeade maja Olavi saali ettekannet, siis see oli päris hästi kohandatud ja päris hästi nagu lahendatud. Visuaal suunati lakke nii-öelda gooti võlvidele. Publik istus ringikujuliselt ümbermängijate, kusjuures mängijad siis sisenesid saali järk-järgult vastavalt siis sellele, kes oma partiid mängima pidi. Niisiis flööt kõigepealt saksofon, tšello ja lõpuks löökpillid. Sellest esitusest jäi tervikuna üsnagi mõjus ja üsnagi teatraalne mulje ja, ja usun, et heliloojale oleks selline lahendus kindlasti meeldinud. Liikudes nüüd teise kontserdi juurde, milleks oli siis Tallinna kammerorkestri kontsert, mis oli siis nüüd omajagu Akadeemilisem? Esimeses pooles mängite siis Lepo Sumera teost muusika profana ja peeteris vasksi viiulikontserdid taala. Kaisma teises pooles mängiti Lepo Sumera tõde haamoni ja kogu kontserdi õpetas Sis Pjotr Tšaikovski suveniir des Lohans oopus 70. Mul on tunne, et Risto Joosti tulekuga Tallinna kammerorkestri juurde on viimane teinud läbi üsna olulise nagu kvaliteedi muutuse. Ja seda isegi mitte niivõrd, kõlas Tallinna kammerorkestri selline Prafineeritud. Üsna peen kõla on tegelikult tuttav meile juba pikka aega kuivõrd just teatavas mängu kindluses. Tundub, et just need Risto Joosti tulekuga on orkestrile välja kujunenud oma nägu. Mängus on rohkem kindlust, orkestri kõla näib olevat läbipaistvam, diferentseeritud fraseerimine on kindlam, aga samas ka nõtkem ja, ja paindlikum, mistõttu see muusikaline tulemus on nagu nagu oluliselt kvaliteetsem. Nii et näib, et selline pikem töötamine ühe dirigendi ka, kellel on siis nagu aega orkestriga kokku kasvada on igal juhul orkestrile kasuks tulnud. Esimesena kuulsime siis Lepo Sumera teost muusika profana. Tegemist on jällegi Sumera suhteliselt, võib-olla hilisema 90.-tesse aastatesse kuuluva teosega. See on ka tegelikult kümnend, kus võib-olla Sumera on üldse kõige muutlikum kõige rohkem eksperimenteerib ja, ja selles mõttes ka muusika profanas, kuigi see omab üsna kindlat ja selget, klassikalist vormi. See üldiselt on omane Sumera teostele ju alati. Ikkagi võib öelda, et seal on üsna suur muutlikkus, eriti mis puudutab jällegi mängureegleid või muusikalise arenduse või võib-olla isegi kõige rohkem muusikalist dramaturgiat, et siin on Evi Arujärv samuti maininud. Sumera muusika puhul on sageli raske aru saada, kas domineerib mänguline või pigem dramaatiline, et need kaks poolust on Sumera muusikas sageli niivõrd ühte seotud, et sageli on raske öelda, mis on nagu olulisem. Orkester reageeris üsna tundlikult kõikidele nendele muusikalistele muutustele. Oli avalikult dramaatiline alguses ja mänguline kiiremates lõikudes. Orkester oli selle muusika päris hästi läbi tunnetanud. Esimese poole teine teos, tänapäeva Läti võib olla ühe olulisema helilooja Peetelis Fasksi viiulikontsert ala Kaisma oli muidugi ilmselt üks selle kontserti tipphetki soleeris Inglismaa viiuldaja mässuju Rasler. Tegemist on ühe osalise teosega, mis hõlmab endas kogu sonaaditsükli, see tähendab, et sisuliselt on olemas selles teoses nii-öelda dramaatiline, esimene osa laulev või meditatiivne, teine, mänguline, kolmas ja, ja ka sellised finaarilikud tunnused, aga loomulikult kogu see tsükkel ei esinenud sellisel klassikalisel kujul, vaid oli siis inkorporeeritud ühe osalisse vormi. Mis mulle eriti meeldis, oli see, et nii orkester kui solist kuulasid 11 väga hästi. Ja seetõttu moodustasid nad koos sellise väga orgaanilise ja hästi kokkukõlava tandemi. Kontserdi teist osa alustas siis Lepo Sumera teos haamoni flöödi-le ja keelpilliorkestrile ja selle teose puhul oli tegemist ka Eesti esiettekandega. Ja võib-olla kõige suurem küsimus, mis mul alguses seda teost kuulates tekkis, oligi see, et kuidas siis on see pealkiri seotud selle teosega, sest harmoonia kui selline ei näinud, mängivad niivõrd olulist rolli teose alguses, et pigem olid need erinevad meloodiliselt liinid, erinevad faktuuri, kihistused, millega siin mängiti. Aga ilmutuslikuks muidugi selles mõttes osutus teose lõpp. Teatavasti lõpeb siis üsnagi Sonoristlik ja üsna kompleksne teos, selge tuur kolmkõla, aga nii et võib siis kokku võtta, et teos on ilmselt siis harmoonia otsimisest ja, ja selle leidmisest. Teos ongi väga protsessuaalne, saan väga lineaarne. Iga järgnev sündmus on siin eelnevaga tihedalt seotud. Sageli on ka vormiosade piirid hägustunud üleminek üht tüüpi muusikaliselt liikumiselt teistsugusele toimub niivõrd järk-järgult, et alati ei olegi tajutud tuttav see hetk, kus see üleminek on toimunud. Nagu öeldud, on teos flöödile ja keelpilliorkestrile flöödiosa selles teoses on oluline, kuid flöödi ei lasta selles teoses ka väga domineerida. Võib isegi öelda, et klassikalises mõttes ei ole flööt siin solist kuigi teatavates lõikudes ta muidugi seda funktsiooni täidab. Eriti on see ilmne alguses, kus ta oma lühikeste muusikaliste motiividega on, on siis paljude muusikaliste protsesside algata taia. Aga teose hilisemas arengus moodustab siis flöödipartii pigem veel ühe faktuuri kihistuse. Teos on muidugi palju keskisonaristlik ja ehitatud üles kõla teisenemisele. Siis muidugi võimaldas orkestrilt oma rafineeritud kõla näidata selles teoses soleeris Eesti muusika ja teatriakadeemia doktorant Jonathan Henderson Austraaliast. See oli tegelikult ka esimene kord mul teda kuulata ja võib öelda, et Jonathani flöödimängukäsitlus on üsna huvitav just selles mõttes, et ta on omamoodi delikaatne, kõlas, ei olnud pealetükkiv, kuid see oli veenev ja seetõttu tõttu tundub, et just sedalaadi lähenemise tõttu oli Jonathan Henderson väga hea valik konkreetse teose esitamise mõttes. Ja nagu öeldud, lõppes kontsert siis nii-öelda klassikalise juba krestomaatilised teosega, milleks oli siis Pjotr Tšaikovski suveniir, deflohans, oopus 70, tegemist on siis tinglikult divertis mendi või sellise miniatuurse Kasümfooniaga. Teos koosneb neljast osast, mis siis kõik esindavad sellise traditsioonilise sonaaditsükli ootuspäraseid osi. Tšaikovski puhul räägitakse jah, heliloojast kui, kui meloodiameistrist aga sageli see, mis muudab võib-olla Tšaikovski muusika nauditavaks ongi sageli see, et sellele nõndanimetatud kaunile meloodiale sageli lisandub väga põnev kontekst. Ja mitte võib-olla ainult mõne kontrameloodia näol, vaid ka erinevad rütmil baseeruvate faktuuri kihistuste näol. Ja siin jällegi oli tunne, et Risto Joost, see oli keskendunud facturgistuste väljatoomisele, mistõttu too ka isegi Pjotr Tšaikovski kõlas üsna sama ristlikult, kohati võib öelda isegi üsna modernistlikud, nii et selline 21. sajandi interpretatsioon mõjutas kindlasti jah ka selle Tšaikovski teose muusikalist tulemust. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et, et meie väga olulise helilooja Lepo Sumera 65. sünnipäev sai üsna väärikalt ja samas ka väga mitmekesiselt ja huvitavalt tähistatud. Tagasivaate Lepo Sumera 65.-le sünniaastapäevale pühendatud muusika õhtule tegi Kerri Kotta. Jäänud on kuulata muusikauudised maailmast. Muusikauudised maailmast muusikauudised Eesti dirigent Risto Joost saavutas Taanis eelmisel nädalal lõppenud mainekas kal Nikolai Malco konkursil neljanda koha. Konkurss oli pingeline, sest konkursile kandideeris 317 dirigenti üle maailma, kellest 24 valiti osalema Kopenhaagenis toimunud konkursile. 24 võistleja seas oli 20 meest ja neli naist ja esikoha võidusummaks oli 20000 eurot. Preemiaks olid seal konkursil ka kontserdilepingud, mitmed orkestrite juures, nende seas näiteks Viini Filharmoonikute Malco konkursi esikoht läks Taiwani ja teine ja kolmas koht Saksamaale. Võitjaks tuli 32 aastane taiwani dirigent tunge Chong, kes 2013. aastal võitis Kamaaleri nimelise rahvusvahelise dirigentide kombel kursi. Teise ja kolmanda preemia Risto Joosti neljanda koha ees saavutasid Nikolai Malco konkursil sakslased David niimann ja Jescos sirvend. Võitja tunge Chong sai 27 pakkumist erinevatelt orkestrit. Järgneva kolme aasta jooksul on tema mentoriks. Eks Malco konkursi žürii esimees sagari Orama malkohoogu Kurs rajati aastal 1965 ja see sai nime Ukraina maestro Nikolai mal kao järgi, kes tegutses aastast 1929 Kopenhaagenis Taani raadio sümfooniaorkestri juures. 2012. aastal tuli seoses malkov konkursiga tore uudis samuti Eestisse sest Eesti dirigent Kristiina Poska võitis sel aastal Malco konkursil kolmanda koha ja publikupreemia. Teisel mail suri 89 aasta vanuselt Münchenis. Kaasaja üheks erilisemaks ja võimsamaks peetud priimabaleriin Maia Plyssetskaja. Surma põhjuseks oli südamerabandus. Majja Plyssetskaja oli abielus helilooja Rodion trenniga, kes oma abikaasa surmast teatas. Maia Plyssetskaja sündis 20. ümbril aastal 1925 Moskvas. Aastal 1943 lõpetas ta Moskva koreograafiakooli ja kohe pärast lõpetamist sai temast priimabaleriin Moskva suures teatris. Tema silmatorkav välimus tegi temast glamuurse kuju. Tuntud olid tema hea võime ekstreemselt painduv kael, sihvakad, käed ja tehniliselt alati ülitugev sooritus. Üks tähtsamaid Johann Sebastian Bachi portreesid jõudis lipsigisse linna, kus möödusid Bachil väga viljakad loomeaastad ja täpsemalt saabus portree linnas asuvasse Bachi arhiivi. Maal pärineb aastast 1749 ja selle autoriks on kunstnik Elias. Scott loob Housmann portree väärtuseks takse kaks ja pool miljonit dollarit. Maalil on kujutatud Johann Sebastian Bach koos partituuriga, millel on kuuehäälne kaanon. Maali viimane omanik oli Ameerika muusikateadlane ja filantroop ja suur Bachi. Armastan Williams. Chide, kes suri mullu novembris 101 aastaselt. Tema 100. sünnipäeva sooviks, oli see, et portreed pärandataks Bachi arhiivile. Johann Sebastian Bachi portreed näidatakse avalikkusele 12. juunil Leipzigi Bachi festivali avamisel. Seejärel saab portree endale koha Leipzigi Bachi muuseumis. Dirigent Riccardo Muti avab sel suvel oma ooperiakadeemia, et jagada noortele muusikutele oma laialdast kogemust ooperi vallas. Muuti tegevus ooperidirigendina on juba üle poole sajandi pikk. Ooperiakadeemia toimub juulikuus muuti kodulinnas Ravennas ja sel aastal keskendutakse Giuseppe Verdi ooperile falstav. Lisaks dirigentidelt saavad kursustest osa võtta tagalauljad ja ooperi kontsertmeistrid. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised kuulsite saadet heligaja, mille koostamisel osalesid toimetajad neelevastenfeld Kersti Inno ja siinkõneleja Liina Vainumetsa ning helioperaator Katrin maadik. Aitäh kuulamast ja kaunist maikuist nädalavahetust. Kaja.