Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. 24. aprillil avati Tallinnas Eesti kaasaegse kunstimuuseumis kunsti aasta suurim hobukaarikutega võiduajamine ehk Köler Prize'i nominentide näitus. Köler Prize'i on juba viiendat aastat järjest aset leidev näitus, kus muuseumi valikul esinevat viis eesti kunstniku ühe varem valminud teosega ning ühe spetsiaalselt näituse jaoks tehtud võib varem Eestis mitte eksponeeritud teosega. Näituse kulminatsiooniks on rahvusvahelise žürii poolt valitud võitja välja kuulutada domine, mis see aasta toimub 29. mail. Samas kuulutatakse välja ka publiku lemmik, käesoleva 2015. aasta küll, et pressipreemia nominentideks on Anu Vahtra, Edith Karlson, Ivar Veermäe, Tanel Rander ja Kristiina Hansen. Näitust saadab kataloog, mis on see aasta Anneli porri poolt kirjutatud ning võin kinnitada, on väga loetav. Kunstiministeerium kohtus küllalt Price'i näitusel kunstikriitik Hanno soonsiga kes oli 2013. aastal näituse kataloogi koostaja ning on kõigist näitustest kriitikuna kirjutanud. Mõlemad fakti võib seostada Sunsi sõprusega Köler, Prize'i kuraatori Anders Härmiga. Ent samas on Sunsi artiklit tõestanud sõltumatut kriitikameelt, mis, ma usun, on kohal ka järgnevas intervjuus. Ning isiklik kontakt lubab taustateadmisi ja emfaatilist suhtumist. Intervjuu lõpus teeme loomulikult ennustusi võitja osas. Aga sa oled päris mitu artiklit Köler pressist kirjutanud nii varasematel aastatel kui ka siis nüüd sellest käesolevast näitusest, et mulle tundus, et sa võiksid olla hea kontakt, kelle käest küsimusi küsida, sest enamus nendest asjadest, mis neid huvitavad, seost küünergi, aga midagi sellist, mida sa oled nagu oma artiklites ühel või teisel viisil puudutanud. Ma vaatan, kas mul õnnestub sind nende suhtes kuidagi mingil teisel positsioonil panna. Aga hakates küünerist ennast, pealisKöhler on Eesti kaasaegse kunstimuuseumi kõige populaarsem näitus. Mulle tundub. Ja ma arvan, et mul on õigus, on ju. Et mis sa arvad, mis selle põhjuseks on, kas asi ongi täpselt nii lihtlabane, et meediale meeldib raha? Ja sa mainisid, et ma olen sellest kirjutanud ja tuleb välja, et ma olen tegelikult kirjutanud iga aasta ja kuumaks läheb selle kordamine, mis on see selle näituse legend, et just nagu kõik peaksid seda juba teadma, aga seal tuleb üha üle rääkida. Aga mis puutub nagu Kölerisse, siis vaat minul nende arvamus puuduvad, kas see on arvuliselt kõige külastatum, EKKM näitas aga noh, statistiliselt ta jääb nagu meedias kindlasti kõige paremini pildile. Mis Köleri puhul on oluline, et, et see ei ole mitte ainult. Kes võidab ja kes saab selle raha vaid, see on minu arust kõige selgemalt selle institutsiooni emantsipeerumise projekt et selle toel üritavad nad teha seda, et siin oleks ükskord mitte ainult see vana küllaltki intrigeerivalt ümber mängitud ruumidega maja vaid vaid et siia tuleks veel lisasaal ja ja see institutsioon jääks nagu püsima. Et minu arust on köre Serie jaoks kõige olulisem hoob. Ja ma ei ütleks seda, et vaata, et et raha teeb asja labaseks, ma ütleks seda, et see on teatav mõõdupuu, et kuivõrd ja mis mahtudes on, on kaasaegne kunst siin parasjagu aktsepteeritav. Kas või need, ütleme summade kasvamised ei räägi ju ka ainult sellest, et raha Blair olnud vaid, vaid võib olla ka sellest, et usaldus on kasvanud nende siis sponsorite institutsiooni vahel. Et jah, minu jaoks on küünerist nagu emantsipatsiooni projekti, et ma loodan, et et selle toel see institutsioon saab liikuda üha meistrisuunas ja mina ei halvustakse siin sõnameistrimaid. Tegelikult ma arvan, et me kunstima ilmast tahaksime see Eesti huvitavam noor kunst oleks seal Kaalhoosi kuskil keskel ja sealt siis me saaksime mõõta, et mis jääb eksperimattalistika poole, mis jääb klassika poole ja nii edasi. Vaata, kas sa ka oma vastuses praegu viitasid sellele, et sai halvustaks seda noh, nii-öelda pea voolulisustel. Et selles mõttes EKKM ongi ka minu jaoks noh, ütleme läbi selle, et tanders ühelt poolt vastandub ennast sellele, mida institutsioonist tehakse, et EKKM sündis ikkagi mingis mõttes reaktsioonina kumu viiendal korrusel strateegiaid? Ei, seal ikka ei tehta piisavalt, ägedate ei ole piisavalt noh, ütleme, kaasata piisavalt nooremaid autoreid ja nii edasi, et noh, et teeme omaette, et siin on nagu selleni institutsionaalne reaktsioonilisus. Teiselt poolt on kogu aeg on tunne, et see, mida Anders siin praegu teeb, selles reaktsioonilisus on. Ma ei tea, ma arvan, et see ei ole kadunud Trazoveerunud või noh, ühesõnaga mingisugused probleemid on muutunud. Sisuliselt üritatakse teha siin nagu. Jah, aga ta ei liigu ju kumu suunas, üks asi, mis on kumu puhul väga spetsiifiline, on need nii suure muuseumi puhul on lihtsalt need produktsioonitsüklid on niivõrd pikad, et et läbi kahe aasta vaevalt et BM-is näitusi ette otsustatakse, et et tegelikult sellega kaasneb ikkagi mingisugune nagu elamus ja akuutset on võimalik mängida väiksemat mängu, aga üritada seda siiski teha. Noh, ütleme panustasid suurendamise nimel või, või midagi sellist. Aga kui siit nüüd nagu seda Köhlerite ennast vaadata, siis üks asi, mis küllalt prossi juures silma hakkab, on sedda. No kui püsib muutumatuna või suisa nagu äärmuslikult iseennast, kordan. Et aga mulle väga meeldib lugeda. Ma ilusti lugesin kõik eeldused keelelt kataloogid üle ja mõtlesin, et küll oleks tore, kirjutaks artikli niimoodi ülevaatavalt. Aga lugedes selles on jube keeruline midagi kirjutada, sest ka need noh, nad kipuvad, kipuvad, nad kordavad ennast ja siukest sellest küüneri enesekordusest rääkida, siis näiteks muuseumipoolne sissejuhatus püsib sisuliselt muutuma. Ma saan aru, et seal ei saagi midagi muuta, aga Ma saan aru, et see on kaubamärgi väljatöötamine, aga kas ma ei tea, kas peaks muutuma? Mina arvan, et peaks andma kannatust ja kindlasti mitte lähema viie aasta jooksul seda asja muutma, memm, ma ise arvan. Ja miks? Vaat see võib muutuda siis, kui näiteks maja muutub ja, ja on uued tingimused. Või kui Anders lõplikult Tügib sellest iga-aastasest ühe ja samas formaadis näituse tegemisest, aga aga võib-olla on siis ka see muutumine on siin just nagu võimatu, sest et kõik mängureeglid on nagu paigas ja see on saanud nagu mingiks võistlus spordialaks, kus parameetrid peavad samasugused olema kui eelmiste aastate tegijad, nad ju samasugusena läbisid. Mul on palju parem meel, et näiteks kunstihoones, nüüd hakkab järsku midagi muutuma, et uue valitsusega seoses. Aga kui me seda Köleri näitust vaatame, siis puhtalt näituse formaadina, siis tegelikult ta ei iseenda jaoks. Üllatusena tabasin end sellelt mõttelt, et ega meil ei ole väga palju taolisi näituseid, et meil on, ühelt poolt meil on grupinäitus, mis keskendub eesti kunstnikele. Ja mis keskendub väga selgelt sellele, et osalevate kunstnike autoripositsioonidele võimalikult selgelt välja mängitud, et kataloog viib meid tagasi kuhugi õppeaegade töödesse mingitesse varastesse mõtetes ja veab sealt mõttejoone läbi kuhugi päris viimasesse siis kas või näiteks Karlssoni teksti puhul seesama töö juurde, mille sees me praegu iseenesest oleme ja sinna kõrvale noh, see mäng ekraaniproovidega, kus asetatakse kunstnik noh, ütleme siis nagu kunstikriitiku või kõrvaltvaataja rolli omaenda konkurentide suhtes, kus pannakse proovile nagu see, et kas egoistlik artikuleerida oma loomingut ja teiste loomingust suudab midagi näha. Et ma näen, et see pakett on väga terviklik ja ma küll tahaks võib-olla ka, et võib olla. Võib-olla ütleme, 10. aasta juubeliks võiks teha näiteks mingisuguse koondkataloogi, mis oleks hoopis teisel loogikal ja mis, mis analüüsiks seda, mis 10 aastat tehtud on ja annaks mingisuguse hüppe, et okei, et siit edasi teeme nüüd teistmoodi, aga mingi aja jooksul ma arvan, et need reeglid peavad olema sama tõsi, mis, sa pead silmas selle all, et, et samasuguseid näitusi ei ole. Et meil on väga tugevalt kureeritud näitus, ütleme, et kunstnike valik on nagu selline kuraatori valik ja teiselt poolt see on grupinäitus, et meil ei ole naljad selliseid eesti kunstnikele keskenduvaid grupinäitused, kui keegi teeb temaatilise näituse või grupini temaatiline neid just või siis võtame väljastpoolt ka sisse. Et kui hästi kurjalt öelda, siis ma ütleks, et noh, et ainus, palun, mis tuleb meeldeumbes kevadnäitus või noh, et, et kas sul on blokika lihtsalt kuri paralleel on ju, et ma lihtsalt iseenda tabasin järsku mõttelt. Et tõepoolest meil ei ole palju sarnase formaadiga näitus. Selles mõttes oleks minu arvates tore, kui selline formaat tähendab, asendaks siis selle, mis meil siin niinimetatud kevadmeelsus on, kus on ikkagi tegelikult mulle jääb mulje, see on rohkem nagu ventiil selleks, et kõik need, kes mujale näitustele ei pääse sa siit osaleda ja mõned siis veel, keda kutsutakse, et seal on ikka minu arust päris segasumma suvila, mis toimub kevadel näitusele. Võib-olla seda üks kord aastas on vaja, kui ülejäänud programm oleks väga rangelt kureeritud, siis võib-olla üks päev, üks kord aastas oleks seda vaja. Aga. Aga jumala eest mitte rohkem. Ja, ja mulle tundub, et see on ka kunstnik kenasti poolt natuke valesti vastu võetud või tähendab, ma olen ka nõus sellega, et seda on vaja, aga mulle näib, et vajadus hetkel baseerub natuke valedel alustel või noh, et et mul on tegelikult väga ka Tartus olles isenesest artisti majja galeristmine, on Tartu kunsti aastanäitus ja tihtipeale noh, et see ei ole ainult nagu see noh, et sellised mittu professionaalsed kunstnikud siis niimoodi noh, või kes kogu aeg jooksvalt ei tegeleda, näitusetegevuse toon oma tööd. Mulle tegelikult väga meeldib see, kui aeg-ajalt keegi toob sinna selle üksiku töö, mida ta oma nagu muu loomingu kontekstis ei saa välja näidata või näiteks Kaselaan, kes võitis eelmine aasta Köler, Prize'i, kas nad on toonud mulle siin aasta reetilisel test absurdseid asju, mida ma ei kujutaks iial ette tema nagu mingi installatsiooni kontekstis? Et selles mõttes sellel aastal sul on tegelikult nagu tal on potentsiaali, aga pagan, omad probleemid täiesti nõus. Aga ühesõnaga, miks ma rõhutasin seda, et, et mulle tundub, et Meil ei ole väga sarnase formaadiga näitusi. Selge see, et noh, et kui ma küsin selle järele, et, et noh, et Köleri, farmaatsia muutusid üleüldse mitte kindel selles, et peaks muutuma ja osaliselt ka sellepärast, et, et kui vaadata küünerit lihtsalt kui näitust, mitte kui sellist preemia sündmus, sest nad on ka näitusel, on võrdlemisi nagu unikaalne või noh, mul on, mulle meeldib seda lahtrit ongi vaja täita. Aga kui me nüüd sellest Autorite valikust Köleri kontekstis räime, siis see nüüd viies Köler ja mis ei ole siiani muutunud, on see, et ükski autor ei ole nagu olnud nii-öelda kaks korda nomineeritud või et need Köleri nominendid valib EKKM-i juhatus ja ma pean siinjuures iseendale tuhka pähe raputama, et ma olen ühes Jass Kaselaan hiljutise näituse kataloogis kogemata kirjutanud, et mul jäi selline mulje, et et need nominendid valib nii-öelda kataloogi koostaja ainult väga eksiks. Ühesõnaga, valib juhatus, mis ühelt poolt tingib sellise teatava näo EKKM-ile, millele Xinaga oma eelmine aasta Estonian ardis ilmunud artiklis viitasid, et et noh, kuidas EKKM-ile pääseb, et sa pead nagu juhatusele nagu meeldima ja siis ja siis on nagu veel, on ju, et sa pead olema nagu agendas, rullub jälgitav ja nii edasi, et noh, et viimase kolmeaastane kui loomingu põhjal. Aga ikkagi, et kui me võtame selle kört trassi, nominentide nimekirjad, mis sa arvad, kauaks nagu püssirohtu jätkub vaid noh, et, et me ei suuda iga aasta juurde toota viita ägedad kunstnikud, millal me oma varud nii-öelda kas sellepärast peabki muretsema? Ma arvan, et me vist natuke peame, aga Köler on jätnud sellise mulje või vähemalt vot see aastaid ta on siiski noh, ütleme nagu Noorte kunstnike näitus ja meil on tegelikult ainult kaks erandit. Kiva ja Mäetamm, kes on nagu oma mitmendas loomingutsüklis nagu tulnud Köderile. Et võib-olla võib-olla on seda nagu võimalik selle põhjal avardada ja natuke kirjumaks muuta. Aga no minu arust on siiamaani nad suutnud mind nagu üllatada ja veenda oma valikutega. Nii et noh, ju siis senini see defitsiit ei ole nagu tegelikult veel nagu toimima hakanud, aga aga ma, ma samas tean, et see defitsiidi mõte on küll Anders jutust nagu läbi käinud, et et ta seda pelgab, et järsku tal ei ole ühel hetkel midagi valida. Mis siis teha, kas teha siis küll vist üle kahe aasta saab näitus kah ei ole nagu päris hea mõte, minu arust. Teine halb mõte on langetada standard täis. Aga seniks, kuni. Üks asi seoses Kiva ja Mäetammega, et nad nagu ainsad, kes on nii-öelda oma loominguga juba teises-kolmandas faasis Köleri ja lõpuks ei olnud, et siis hakkab silma ma kahtlustan, et see natuke meie kunsti välja mingi patoloogiaga või, või noh, näiteks teine asi, mis hakkab Köleri kontekstis silm on, et selle viie aasta jooksul on täpselt üks maalikunstnik olnud nomineeritud. Et selles kontekstis, kuidas sa kuidas öelda, kuidas sa hindad või kuidas peaks suhtuma sellesse nomineerimis protsessivaid, ühelt poolt on küll EKKM-i projekt ja ma täiesti aktsepteerin seda, et see on nagu esindab nende agendat autorite valika peab esindama nende agendat. Teiselt poolt mulle tegelikult väga meeldib. Me oleme siinpool Eesti vägivaldselt, aga lihtsalt nagu heanaaberlike suhete vähendamise huvides. Kas Läti kolleegidega võrrelnud nende puristis pressi ja meie Köler Price'i jaburitis pressile, mis siis toimub nende üle aasta? Sinna nomineeritakse selle kahe aasta jooksul toimunud näitust, et neil on eraldi komisjon, kes käib kaks aastat järjest näitustel kvartaalselt, valitakse nominente, lõpuks valitakse finalistid, kes siis näitusele pääsevad. Sõnaga, mulle see mingis mõttes meeldib selle, et noh, et ma näen selgelt alust, mille kaudu kunstnik sinna jõudis, Venaatsem, vot näed konkreetselt selle näituse eest. Teiselt poolt, Anders Härm edukaim juhataja kõlbrassi korjota on rõhutanud seda, kui oluline on see, et trassile tellitakse uus töö ja peab möönma, et on oluline või noh, selles mõttes, et peab tööd, on läinud ringlusesse. Need need on ringlusse läinud ja teine asi on minu arust on mitmel puhul, näiteks Zolotko puhul, Kaselane puhul ja siinsamas seistes näiteks seedikassoni keskkonnas me näeme, et see uus töö on nagu ettekääne mingi uue etapi alustamiseks, et külviformaat tingib seda, et et ilmselt kunstnik tahab näidata, kuivõrd ta on oma sellest senisest kesksest tööst jõudnud nagu kaugemale. Ja see on, seda on alati huvitav vaadata seda efekti. Selles kontekstis ma tahaksin provotseerida, et kuivõrd Köleri võitja ei ole veel välja kuulutatud, et komisjon ei ole veel kogunenud volinud. Et kui meil natuke spekuleeriksime sellel teemal, et kes võidab. Et no nüüd seoses sinuga intervjuud tehes varem jõudsin esimest korda ülerile, aga ma enne seda lugesin Eesti ekspressist sinu artiklit seal. Jube selle artikli põhjal. Ma olin kodus lihtsalt dominentidele otsa vaadates püüdnud nagu juurendajad, et kes võiks võita. Aga koerte võistlussituatsioon siis on ju vaja nagu seda kuritarvitada. Mul on, mulle väga meeldib, ma pole saanud siiani, kus ministeeriumis veel ennustusi teha, mina ennustaks, et võidab Anu Vahtra. Aga selles mõttes üllataval kombel, et, et mul on selline tunne, et see võit tuleks esimest korda nii-öelda vana töö eest selle muuseumisammast. Jah, jah, ja veel tegelikult vana töö eest mingisuguses uues kontekstis ma olen ka sellega nõus, et, et minu praeguse vaatenurga järgi mul on tunne, et võiks võita Anu Vahtra ja ma arvan, et tegelikult publikupreemia võidab. Edit. Karlsson täiesti nõus. Need on meie praegused pakkumised, eks ole, et vaatame, mis kuidas paistab žüriile, kelle enamus tuleb ikkagi mujalt ja kellele need tööd. Ja autorid peavad ennast tõestama enamasti siis nüüd kõige sellega, mis, mis siinkohal on need, kellel ei ole võimalik olnud näha Anu Vahtra tööd seal eelmise aasta arheoloogiafestivali näituse puhul. Mis noh, ilmselgelt mõjutab meie hinnangut, ma kardan. Ja tähendab, see on ka üks asi, mis mul on Köleri puhul alati meeldinud, algusest peale on see rahvusvaheline žürii, vot kui ma siin ennist heitsin ette, et mulle väga meeldib see puritisele, nomineeritakse konkreetse näituse eest, et ma saan aru, mille eest siis teistpidi mulle jälle tundub, et et see nagu füüreri kontekst, kus žürii hindab tegelikult ikkagi näitust, et noh, et selles on oma võlu, et sul on see rahvusvaheline žürii, kes ei hinda mingi Trii meiki, mis võis paremini või halvemini välja kukkuda ja nii palju sellest minu meelest Anu puhul kukkus nagu väga hästi välja, et ka tema muuseumis institutsioon oli suurepärane, aga ka siin ta töötab oivaliselt, et ta mulle tegelikult see kontekst nagu meeldib, et kunstnik nagu sa ütlesid, et küller annab põhjuse noh, nagu kuskilt uut etappi alustada või, või tekitada nagu see Põhikataloogis kõik kokku võetakse, paneb sind ennast sellesse positsiooni ja tootega, mis ma nüüd järgmisena teed, noh, et niikuinii on Kölerile vaja teha uus teos, aga et kus ma siis nüüd olen, kui need meil ei toimu ju seda väga sageli, et, et valdavalt noore kunstniku kogu looming võetakse kokku ja ta saab selle just nagu mõttes terve etapi taha lükata, et et seda on ju väga vähe. Onko võrd, võistlus toimub, kaitse sulle endale, siis on põhjustada ehituse pärast pingutada. Jah. Siiralt. Aga kuidas Burvitise puhul on, kes valib võitjad? Võitja valib rahvusvaheline žürii, situatsioon on nagu sarnane, aga, aga kuivõrd just nomineeritakse vanu töid ja siis hakkab väga palju sõltuma sellest näituse kujundajast ja, ja nii-öelda kuraatorist, et kuidas meil see ruumijaotus välja kukub. Sest siin käesoleva aasta alguses neil oli vibrarsoni neljas puritis. Premia näitus ja kujundaja jooksis ikka lati alt läbi. Seal oli nagu tõid, mis nagunii olid minuga kriitika seisukohalt, et huvitav, miks te selle õudusena nomineerisite, aga et kui originaal kontekstis nägi veel kuidagi välja, siis nüüd oli lihtsalt nagu mulle tundus, et päris mitmele autorile teksti liiga lihtsalt sellega. Et žürii nüüd nagu hindab mingi mingit kummalist asja. Ta hindab justkui mingit eelmist tööd, mille eest justkui nomineeritud, aga see, kuidas see töö siis siis nüüd välja näeb. Et sul on kirikuõuest on toodud töö järsku muuseumi fuajeesse, et noh, et see õpe on nagu meeletu ja selles mõttes on see ka muidugi väljakutse kunstnikele. Imestan, et kuidas lahendatud saame. Vahtre sai vana teiega igal juhul. Oivalised aitäh, annusad. Palun. Võib-olla tingituna asjaolust, et olen viimased paar nädalat intensiivselt kuulanud Ameerika kolleegi taskuhäälingu saadet, revolution võib-olla tingituna hiljutistest globaalpoliitilistest sündmustest, olgu kuidas on, Kunstiministeeriumi näituse soovituseks on kunstirevolutsioon 1966 mis on kumu kunstimuuseumis külastajatele avatud sisuliselt terve suve. Anu vallas konkureerinud valiku juhuse ajel 1966.-le aastale koondunud näitustel eksponeeritud töödest. Kõige legendaarse on nende seas vast Elmar kitse isikunäitus Tartu kunstimajas. Muuseum Omalt poolt esitab näitust kuuluvana sarja neli p täiendusi Nõukogude aja kunstiloole. Eelmine näitus samas sarjas oli kumu neljanda korruse B-tiivas kõnealusele vahetult eelnenud Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster mille kureeris Liisa Kaljula, kellel veel kuulamata siis sõpruskonna näitusest oli juttu üheksanda veebruari kunstiministeeriumis. Mulle sarjad väga meeldivad rahvusvaheliste suurkirjastuste, aga ka meie oma kodumaine kirjastus, praktika, näiteks avatud Eesti raamatud, Eesti mõtteloo sari või Tallinna Ülikooli kirjastuse tegevus on tõestanud, et sari on suurepärane formaat humanitaarteaduse jaoks. Sarja gigandid võimaldavad tähelepanu ja konteksti marginaalsematele, nähtustele autoritele. Kokku hõlmab sari kordades rohkem kui üksikteos, võimaldades aastate jooksul ilmunule tagasiulatuvalt pilku heites mõtestada terveid kultuuriloolisi epohhi. Puhtalt selle põhjal, mida sarja jaoks oluliseks peeti ning kuidas ja läbi kelle seda esitleti. Kujutava kunstiväljal ja seda mitte ainult Eestis ei ole sarjad paraku populaarsed. Millegi sarja taolisena võib käsitleda pika ajalooga suur näituseid nagu Veneetsia biennaal või dokumente mis ei ole aga mitte ideoloogilise uurimuslikud, vaid otseselt kehtestavad iseloomu. Selles kontekstis on kumu sarja neli p päevavalgele ilmumine tervitatav nähtus. Kuid siiski Nõukogude aja kunstiloo uurimine on Eesti kunstimuuseumi programmis olnud olulisel kohal juba pikemat aega mis tekitab küsimuse, kas järgnevad sellesse perioodi dateeruvad näitused liidetakse lihtsalt samasse sarja või on sarjal siiski mingi oma sisuline tähendus. Ametlikult välja kuulutatud programm on pigem üldsõnaline võimaldades mida iganes. Tsiteerin Sari täiendusi. Nõukogude aja kunstiloole kaasneb kumu kunstimuuseumi neljanda korruse B tiivanäitustega ning pakub sissevaateid Nõukogude aja eesti kunsti. Muuhulgas pööratakse tähelepanu kitsamatele teemadele ja nähtustele, mis on senises kunstiajalookirjutuses tähelepanuta jäänud ning väärivad uusi käsitlusviise tsitaadi lõpp. Olgem ausad, see võib tähendada mida iganes ning sunnib kahtlustama, et sari sündinud mitte läbimõeldud kontseptsioonina vaid juhuslike kokkulangevust ajel. Lihtsalt juhtus, et programmi sattusid kaks näitust 60.-test, mille mõlema keskmes on kuldsed kuuekümnendad kui nooruslikkuse ja individuaalsuse kultus. See võib kokkuvõttes olla väga hea algus, sest sari kui potentsiaalset pikaajaline protsess suisa peab ajalises läbilõikes olema dünaamiline. Kuid samas näitab Tartu kunstimuuseumi arhiivi täiendamisele ja läbitöötamisele keskendunud projekt Tartu 88, mille kolmas näitus unistuste linn Tartu teksti kunst 2002 kuni 2015 on viltuses majas avatud veel 31. maini. Et sari võib väga kiiresti kaotada oma näo ja sarja poolt kehtestatud raamistik, muutuda mitte viljakaks kontseptsiooniks, vaid näitust sisuliselt moonutama, hakkavaks piiranguks. Loodetavasti näitab tulevik, see tähendab, ma loodan, et pärast kaht järjestikust näitust ei panda neli p-sarja lihtsalt vaikselt kalevi alla enne kui sellele saab üldse mingit hinnangut anda. Loodetavasti näitab tulevik, milliseks neli p iseloom kujuneb. Ja minul tekib võimalus Anu hallase kureeritud näituse kunstirevolutsioon 1966 juurde tagasi pöörduda. Et siis juba rääkida näitusest enesest, mitte sarjast. Aga teie, kallid raadiokuulajad, siis teaksite, millest jutt on. Soovitan Kadriorgu piknikule minnes kumu neljanda korruse B tiivast läbi astuda. Näitus jääb avatuks 16. augustini. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium Eesti kaasaegse kunstimuuseumis näha ja hinnata olevast Köler Prize'i nominentide näituse üle aitas arutada kunstikriitik Hanno Soans. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.