Helga ja tervist head heliga saate kuulajad sellenädalane saade, nii nagu ka meie viimase nädala kultuurielu üldse on kihanud põhiliselt Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni Aadama passiooni teemal. 12. mail tuli see suurteos Noblessneri valukojas maailma esiettekandele tänases saates vahetavad sel teemal muljeid Harry Liivrand, Christian Opel, IIA Rämmel ja Kerri Kotta. Samal ajal toimus ka rahvusvaheline Rostrum. Eestis oli väga palju välismaa raadiojaamade esindajaid ja spetsialiste, kes kõik said osa samuti Pärdi Wilsoni Aadama passioonist. Ja oma muljeid jagavad ka IRA padjast Bernarh, Klaak ja Taani raadiojaamast maks, faage Pedersen. Ja lõpetuseks analüüsib pianist Matti Reimann Eesti riikliku sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserti. Mina olen saate toimetaja nelevasteinselt head kuulamist. Muusika-aastal Arvo Pärdi 80. sünnipäeva eel tuli Noblessneri valukojas 12. mail esiettekandele Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni ühine teos Aadama passioon. Ade vabassiooni võib pidada Eestimaa läbi aegade üheks suurimaks rahvusvaheliseks ühisproduktsiooniks. Siin osalesid muusikud Eestist ka teatritegijad ja korraldajad, kes töötasid kõrvuti tippprofessionaalidega nii Euroopast kui Ameerikast. Kast. Tegelikult ei valminud aitäh üks teos, Robert Wilsoni lavastus tatud Arvo Pärdi muusikaga Aadama passioon vaid koguni kolm. Esiteks nimetatud lavastus, teiseks dokumentaalfilm lavastuse loomisest ja kolmandaks kontsertsalvestusmeeskonda kuulus ka rahvusvahelise tuntuse ka muusikafilmide tootja aktsentus Music, kes viib Aadama passiooni nii umbes 45 riigi teleekraanidele samuti filmifestivalidele, Euroopas, Ameerikas ja Aasias. Eeldatud nähtavasti saab Aadama passioonil olema vaatajaid üle maailma nii umbes 50 miljonit. Mis asi see oli, mida Eesti publik siis 12. mail Noblessneri valukojas nägi ja kuulis? Oli see ooper, oli see muusikateatrilavastus, oli see installatsioon või perfomance? Ja missuguseid sõnumeid või missuguseid sümboleid koguse teos endas sisaldas? Selle üle arutavad nüüd helikaja saates eesti kultuurile Daša Berliinis Harry Liivrand muusikateatri asjatundja Kristel Pappel muusikaajakirjanik Tiia Rämmel ja muusikateadlane Kerri Kotta. Mida te sellelt lavastuselt ootasite, kas see, mida te Noblessneri valukojas nägid? Ta oli ootuspärane. Minu jaoks oli see täiesti ootuspärane, kui ma mõtlen just nimelt Robert Wilsoni töid mida paljud meist on ju näinud. Umbes niisugust stiili alustas aastal 1976 ja ta on sellele truuks jäänud. Teoseid, mis sellele stiilile rohkem alluvad, on teoseid, mis vähem alluvad abstraktne sümbolistlik valgus, värv, mis on esiplaanil visuaalne külg. Staatika, emotsioonitus, rull, see on suurepärane selle suund, kuna edasi viia modernses teatris, mis algas juba 20 sajandi alguses, koodon Kreegiga ja tema otsingutega. Teades Müllersoni töid ei olnud minu jaoks ka nüüd eriline üllatus, mida ma Noblessneri laval kogesin. No mina ausalt öeldes ei läinud sinna üldse mingit ootustega otseselt. Et mõtlesin, et ma võtan vastu seda, mis sealt paistab. Sest ju Pärdi muusikale millegi visuaalse lisamine ei ole ju midagi nii haruldast kui mõelda kasvõi selle peale, kui palju on tema muusikat filmides kasutatud ka nüüdistantsus. Mulle isiklikult oli tohutult huvitav see, et kuidas see aspekt seekord kajastatud Pärdi muusikaga? Kuus. Ma kujutan muidugi ette seda, et väga paljud inimesed võib-olla siiski ei teadnud siiski Robert Wilsoni loomingust nii väga palju võis ajada segadusse see sõna, mida kasutati tema iseloomustamiseks, või need sõnad sellises eksperimentaalteate ja avan kaarde, mis võis olla õige omal ajal mitukümmend aastat tagasi, aga mis praegusel ajal ju üldse enam paika ei pea, kui ta on nii-öelda etableerunud klassik. Nii mitu etendust, kui seda on ja tõesti väga rohke arvusele publikule kelle seas enamus ilmselt ei ole loobunud Wilsoni töid varem näinud ja paljudele oli see just ootamatu ja paljud olid just vaimustatud sellest, et niimoodi on võimalik muusikateatrit teha, et miks meil ei ole varem tehtud või on liiga vähe tehtud või ei ole tehtud nii täpselt viimistletud, kuna see on niisugune täpsus ja viimistletud. Muidugi olid seal ka omaette kvaliteedid. Mul ei olnud võib-olla ootus ja ka ütleme see huvi, mille pealt ma läksin, oli seotud sellega, et kuidas need kaks asja kokku saavad. Pealiskaudsel vaatlusel võib ju leida väga palju, sarnaseid kvaliteet tähendab ühelt poolt nii Arvo Pärdi muusikas kui ka teiselt poolt Wilsoni võib-olla sellises lavastaja keeles ei olnud konkreetseid ootusi, aga jah, läksin huviga, kuidas siis need kaks asja kokku saavad ja sain muidugi päris mitut moodi, aga võib-olla ma seda praegu pikemalt edasi arendaks. Sa ei taha kohe reeta, mida sa sealt leidsid, täpselt? No üks küsimus muidugi oli mul kohe, et kes või mis on siis selles etenduses pea tegelenud või tegelikult hea asi siin isegi vale väljend, peaasi noh, mõlemad on võrdselt tähtsad nii muusika kui see, kuidas seal siis visuaali valatud. Ma ise vist vaatasin siiski rohkem seda lavastust Otsest, Pärdi muusika on need teosed, mis seal olid kasutanud, välja arvatud muidugi Sequenti ja mis on uus. Need on ju neile ammu väga tuttavat armastatud ja teada, aga vot just jah, see lavastuslik külg mind huvitas nagu väga see, kuidas see lahendatakse. Üks küsimus enne seda esietendust, mis ringles, oli ju, et kas me läheme kooper etendusel, kas tegemist on Cooperiga, kas tegemist on kaasaegse muusikateatriga, kas tegemist on perfomance avastamisega, millega üldse on tegemist kui me seda vaatame lähemalt ehk siis tegelikult see Aadama itk vaadama passioon heidab õhku olulise küsimuse muusikateatri arengusuundadest ja sellest, kuidas me saame defineerida kaasaegset muusikateatrit taas mõeldes oma tulevasele suvisele reisile korraks Veneetsia biennaalile, kus Eesti on taas oma rahvuspaviljoni ka seal paigal seal eksponeeritakse Jaanus Samma suurejoonelist Iisratiivselt kunstitööd, millel on mitmed erinevad visuaalsed komponendid siis seda nimetatakse juba ka ooperiks. Et ma tahan minna kangest vaatalt, mida kujutab täiesti ekspositsioon endast, mida kutsutakse ka ooperiks tinglikult. Küsimus on selles, et kas me Aadama passioonid saame vaadelda ooperiteatrina. Ma ei tea, kas me saame vaadata seda ooperiteatrina, ma arvan, et mingis mõttes muusikateatrina laiemas mõttes saab seda vaadata küll sellepärast et hoolimata lavastajast korduvatest rõhutustest või vähemalt need, mis meedias läbi käisid, et lavastus iseenesest võib olla väga narratiivne, ei ole ja kui seal mingeid seoseid muusikaga otsida, siis peaksid need olema pigem üldisemad abstraktset laadi aka tegelikult ikkagi mingisugune tegevuslikus. Isegi kui see ei olnud seotud väga konkreetse narratiiviga ja samas ka jah, selle seos võib-olla selle muusikastruktuuriga seal täiesti oli, nii et selles mõttes need kaks asja muusika ja see, mis oli visuaalis, Nad ikkagi moodustasid terviku, et seda võiks nagu muusikalavastuseks küll pidada. Kas ta nüüd ooper on, on selles mõttes problemaatiline, sellepärast et laulume kuulsime tõesti, aga. Ma ei ole kindel, kas see vokaal need tõesti nii-öelda opereeris siin nagu ooperis Vaitsvokaal võib olla ei eristunud siin sellest instrumentaalmuusika taustast, et ta pigem kandis sellist funktsiooni, nii et ooperiosas on kahtlused. Ooper ikkagi eeldab mingit konkreetset, teatud vormi valatud muusikateos vastava sõnalise lavastusliku muidugi muusikalise osaga muusikažanris loodud teosed, nagu praegu olid nad ju olemas plussis, juurde kirjutatud, see clients ja ei saa lihtsalt olemasolevatest teostest, mis ei ole ooperit moodustada nagu vägivald, stopper. Nõus, aga samas, eks ole, näiteks tantsulavastustes sageli kasutatakse väga palju erinevat muusikat ja sageli ka juba eelnevalt eksisteerivat muusikat. Siin muidugi tantsukoha peal tekib ka küsimus, et mis mõttes tants oli, siin käis ka läbi sõna perfomance, aga ma tegelikult kasutaksin siin hoopis sõna, installatsioon, see asemel tusse, positsioon, need mingisugused konfiguratsioonid, mis tekkisid minu meelest olid nagu visuaali mõttes vist kõige olulisemad liikumine ka, aga pigem see teadmine, et, et sealjuures on ka veel mingi liikumine, see asi võib teiseneda. Et ta ei ole päris lõpuni nõnda fikseeritud. Võib-olla võiks seda määratleda kui sellist teatrivormi, miks installatsioone võiks olla ka teatrivorm? Ma ütlesin, no installatsioon või ma ei tea Meedia vabandust, ma sõna, installatsioon võib-olla hetkel ei kasutaks ilmselt selle juures põhjusel, et installatsioon liigapalju kujutava kunstiga loomulikult oli seal kujutava kunsti elemente ja me võime selle teatud määral ka installatiivse kunstina käsitleda, aga ma kaldun arvama, et ehk oleks siis tehniliselt võib-olla täpsem sõna multimeedia. Multimeedia, aga ma olen täiesti nõus mind natukene võib-olla selle multimeedia juures häirib see, et ta on liiga üldine ja ta on liiga neutraalne, multimeedia võiks olla ka veel midagi täiesti teistsugust, aga see tardumus teatavates kindlates positsioonides või konfiguratsioon, sest tundus mulle just nimelt, et nagu see oli tähtis, et see pingestatus tekkis sellest, kuidas objektid olid aset tatud, kuidas nad suhestusid, et seal oli just selline nagu installitud tiivses mõttes nagu sedasorti ruumiline mõtlemine ja mingis mõttes on ka Arvo Pärdi muusika noh, võib-olla Aadama itk on siin erand, aga teised lood oma oma mitte narratiivsuses. Samuti natukene installatiivsete, et kõik see, mis seal on seal mingis mõttes kohe antud ja, ja seda sealt teatud aja jooksul lihtsalt süvendatakse, et, et meil ei ole seal klassikalist narratiivi kuhugi jõudmist oleme kohe kohal. Nii alguses kui lõpus, jah. Ma saan sinu mõttekäigust täiesti aru ja see on väga huvitav, aga kui ma mõtlen kas või Tabula Rasa-le, et ühelt poolt on seal tõesti kõik nagu ette antud ja olemas, aga kui sa mõtled kasvõi selle kompositsioonitehnikale, kus pauside pikkus muutub, kus helilõikude pikkus muutub, mis tekitab siiski teatud niisuguse arengujoone võita, mitte et seda tingimata tahaks, mõtlen, mida võiks tõlgendada mingisuguse abstraktse narratiiviga. Tabula Rasa puhul olen nõus vähemalt esimese osaga. Jah, jah, sest teine osa sime käsib avama praegu partituuri. Robert Wilson andis väga hea intervjuu miile just hiljuti. Ja seal ta avas mõningaid oma nägemusi, kuidas tema siis lavastaks teda nagu väga ärritab see, kui ooperiteatris on lavastus, ainult nagu dekoratsioon või illustratsioon. Räägitakse vähemalt 40 50 aastat juba. Tore, et see teda ärritab. Teda ärritab, aga siin võib ju jällegi küsida, et mis oli siis saada oma passioon ikkagi, mida me nägime? Ta rääkis ka sellest nagu sellisest lõppematust liinist või joonest, mis jätkub ka siis, kui silmaga nähtav lõpeb ja mis on olemas ka enne, kui midagi peale hakata. Ja ka rääkis sellest, et tegelikult ei ole absoluutselt paigalseisu või et noh, nagu ka seal alguses siis nii-öelda tinglikult Aadamat kehastav mees, tants ja on praktiliselt nagu paigal, aga see ei ole tegelikult täielik paigalolek, vaid seal on pidevalt mingisugune liikumine kõigist nendest aspektidest, mis paistsid talle väga olulised ja kallid olevat. Ja saada ka, tsiteeris siis ilmselt ühe oma mentori Marta Kreiami sõnu, kes siis seda just nimelt ongi öelnud, et et absoluutselt paigalseisu või liikumatust ei ole olemas. Ma tahan kommenteerida oma selliste vahe repliiki, meid, kedagi, ma arvan, ei üllata. Kui me kuulma seda kriitikat häirivad ooperilavastus, mis dekoratiivsed ja nii edasi, et Eestis on juba aasta aasta aastakümneid ja on siis lavastajaid, kes suudavad luua selliseid lavastusi, mis on, kui nad muidugi ei taotle seda ekstra sellist dekoratiivsustes, see on võimalik. Lavastaja, kes suudavad luua teistsuguse maailma tekst ei suuda luua. Ja siit minu jaoks muidugi tekib mingi vastuolu Wilsoni nagu mõtet ja tema stiili vahel, ma ei mõtle praegu siin niivõrd nähtub muusikateatri lavastust, vaid mõningaid teisi töö, mis ma temalt näinud, mis tegelikult nagu jäävad dekoratiivseks. Aga see oli lihtsalt selline vahe. Praegu aga mulle ka on jäänud selline mulje, ma tunnistan seda. No mina muidugi ei ole näinud elavas lavastuses, aga noh, vaatan siis internetist keri, ma olen täiesti nõus, sinuga, ei saanud hästi aru, et on võimalik leida kokkupuutepunkte Pärdi muusika ja Wilsoni, ütleme, selle lavastanud. Ma ütlen praegu lavastus, eks ole, selle lavastuse vahel siinjuures kõik visuaal ja nii edasi aegruum, mida me kohe alguses nägime, eks ole, see valgusjoon, mis oli nii aja kui ruumi markeerijad, nüüd see on see, milles hakkab tegevus toimuma. Aga kui ma nüüd jätan need mõtisklused kõrvale ja mõtlen selle peale, et mis tunne mul oli vahetult pärast seda, kui sind sealt Noblessneris ja kui mitmed küsis, et mis asi tema ei osanud tegelikult mitte midagi öelda. Ja see tunne oli selline, et Pärdi muusika, mida ma tõesti väga armastan ja mis mulle emotsionaalselt mõjub siis Wilsoni lavastus, mis noh, oli huvitav ja kõik see visuaalne külg. Aga et kas meil midagi puudutas, kui midagi puudutas, siis oli see Pärdi muusika. Ja siis minu jaoks tekkis isoleerituse, et Pärdi muusika oli üks asi ja Wilsoni lavastus oli teine asi, aga seda ma ütlen puhtemotsionaalselt tunnestuslikul pinnal. Kindlasti Wilsoni lavastus ei ole kommentaar sellele muusikale, sest Ulsson on juba liiga valmis oma arusaamade ja mõtetega ja ta tuli sinna lihtsalt kõrvale ja siis see asi kas hakkas või jaganud mingisugustes detailides tõele. Absoluutselt sinuga nõus. Mis, aga võib-olla on ka huvitav on see, kuidas Wilson interpreteerib, ütleme, popkultuuri ja moodsa kunstiklassikavõtteid selles lavastuses. Ühelt poolt tuletab tema lavastusest eetika meelde Oskar Slemmeri mehaaniliselt balletilavastusi Bauhaus aastast. Teiselt poolt toob ta sisse võid, laseb sisse tuua läbi dekoratsioonide Star Treki esteetikat ja seetõttu tungib sinna tegelikult selline massikultuuriesteetika. Me väga Pärdi muusikaga kokku ei pane, me ei seosta neid, seal tekib omavahel selline esteetiline konflikt, kus üks toetab teise väljenduslikkust või mõtet. Ja seal on neid punkte veel, mida võiks esile tuua. Üks hea sõber ütles pärast esietendust, et selles etenduses kohtuks just nagu maailma ürgmees Eesti suitsusaunaga. On äärmiselt üllatunud, miks sellise kohtumise taustaks mängitakse sellist muusikat. Noh, see on loomulikult ta naljaga pooleks öeldud, aga omamoodi tõde on ka ta selles ja selle popkultuuri või ütleme, õigemas tähenduses ehk massikultuuri alla liigitaks siin ka selle disco Tosso laskmise lava peale mis mõjus siiski võrdlemisi odava ja ir sõrmus ära kulunud võttena täita lava nii-öelda millegagi või kuidas näiteks keri sa arvad sellest? Päris võib-olla selle lavastuse alguses, kus tõesti see lava seda tossu täis lasti ja, ja see sinine valgus nii-öelda sinna peale tuli, et mul tekkis ka korraks mingi assotsiatsioon sellise argise ruumiga hakkasin mõtlema, et on see nüüd siis mingisugune spaamuusika või, või on see mingisugune ootame minekut lennukile või just nimelt, et tundus, et, et tegemist on sellise osavalt nagu lihvitud ja hästi turustatud kalli, eksklusiivse tootega ikkagi tootega mitte nagu nagu kunsti ja see ka nii et seetõttu ta tõesti pisut nagu häiris. Võib-olla kommenteeriks seda see mehaanika, et see tõesti nagu viitaks millelegi täiesti muule kui Arvo Pärdi muusika kui samas jällegi see mehhaanika, kui nüüd minna veel kaugemale, see on muidugi veel abstraktsem seos ja ja ilmselt pigem selline tagantjärgi mõeldud spekuleeritud seos, et sedasama mehhaanika viibiga tagasi barokini. Kas Wilson ise ka ei ole maininud sõna barokk seoses Aadama passiooni lavastusega? Ja vot kui nüüd siitpoolt hakata Arvo Pärdi muusikale lähenema, siis tegelikult eriti muidugi Dio saadamaidki ise mis minu arvates on sellisest baroklikust retoorikast päris tugevalt mõjutatud, olen teinud isegi kunagi ühe ettekande ja leidnud sealt kõik need muusika tüüpilised retooriliselt figuurid, need Saltus, turi uskulus ja ja kõik need passosturi uskulused ja Jana emad ja, ja kõik sellised matesoni ja teiste kirjeldatud. Tead, mida ta muidugi integreerinud siis oma selle tintinnabuli, helikeelde võib-olla sellise väga kauge ringiga. Äkki nad kuidagi jälle saavad kokku see, mida me laval nägime, et kindlasti ei olnud mingi barokk igas mõttes, eks ole, jah, mitte mingil juhul jah, aga just nimelt, et mõnda nagu spekuleerides selle mehaanika ja võib-olla teatava tingliku ja väga stiliseeritud esituse pinnalt võiks. Muidugi, üks asi on see, mida lavastaja ise väidab. Teine asi on see, mis on tulemas. Tõsi. Jah, ega me ei pea olema alati sellega nõus. Muidugi me võime võtta, ma hakkasin lihtsalt sinu mõttega kaasa minema, eks ole, neid minimaalseid kujundeid, mis oli Wilsoni lavastuses noh, kasvõi maja karkass või püssi või relv ühesõnaga, või, ja nii edasi, et noh, et me võime neid võtta mingisuguste retooriliste kujundite, võib olla. Ka võimalik jah, et, aga ma ütlen seal praegu püüdjast sinuga kaasa ja kas lavastuse sümbolism isegi ei muutunud mõneti natukene peale Kivaks? Muidugi kõigepealt see oksakene Aadama käes, noh, ma ei tea, kas ma antiiki saame minna kuldne palmioks ja kõik see sümboolika, mis sellega tuleb hea ja kurja tundmise puu. Ja samas, kui ta paneb selle pähe, hakkas natuke assotseeruma kibuvitsakrooniga, niiet aadamast sai nagu Jeesus äkki laval ja okaskroon, vabandust ja ka majal on vist muidugi sümboolses mõttes on rikas, sõltub, missugused. Aga ütleme, et need võib-olla olid veel sellised suhteliselt abstraktsed ja, ja siiski väga avarat tõlgendamist võimaldavad kujundid. Aga kas redel seal lõpuks juba liiga Jacobs laitter ei olnud ja muidugi, kui need relvad tulid sinna lavale, siis see oli natukene vist juba liiga. Ei, ma olen sinuga täiesti lahus, redel, mul, see seostus ka Jaakobi redeliga, Schönbergi lõpetamas oratooriumi ja nii edasi, aga ka näiteks lavastustega, mis ei ole mitte Wilsonilt, vaid näiteks ahhin flaier on väga mitmes lavastuses kasutanud. Kuulsam on Philip klaasi saatja, Graha ja väga kuulus ja väga hea muidugi ahimrai rahastus ja mis on tõesti minimalistlik lavastus ja kus on nii Paldiste redeli kujundeid? Jätkame juttu Aadama passiooni teemal räägivad Kerri kata Iierremmel Harry Liivrand ja Kristel Pappel. Mul ei tekkinud tegelikult otseselt vastuolumuusikalavastuse vahel. Pean tunnistama, et ma arvan, et me ei räägi, on ka vastuolus tema ei saa ka öelda, et ta oleks nagu kuidagi täiuslikult ühte põimunud, aga see kulges nagu kõrvuti võrdlemisi rahulik, võib-olla kulgesid paralleelselt, kulgesid paralleelselt võrdlemisi rahulikult ja selles mõttes ma ütleks, et äkki kulgesid isegi liiga rahulikult, sest et läki lavastuslikus küljes oleks võinud midagi rohkemat juhtuda kui ainult rahulikult. Muu seostus see konkreetne siis pilt, mida me seal nägime ühe Wilsoni lavastusega Klucky Orfavusest euri Tiigest vist aastast 1009 99. Lihtsalt ma olen seda nii korduvalt haaranud joobest, see on minu meelest suurepärane lavastus ja see on siis nagu antiiktragöödiate stiilis, kus siis on nii-öelda need poosid, traagilised maskid, see liikumine on selline nagu vaasimaalidel ja see seal toimib lihtsalt imeliselt selles lavastuses midagi sellist, ta teeb seal ka justkui opositsioonis, aga siinse ei toimi millegipärast. Ma olen, siin, on mitu põhjust, aga seal on tegemist Plucky ooperiga, mis on ooperis kirjutatud. Teistsugune situatsioon ja tõesti need vahendid, mida Wilson seal kasutab, mis põhimõtteliselt on sarnased, sinna nad sobivad, see on see nii nagu ma enne ka ütlesin, et on teatud teosed, kuhu see tema stiil väga hästi sobib või allub või need teosed alluvatele stiilile, õigemini, ja neid, mis on probleem hilisemad. Et me tahame siia juurde lisada, et tegelikult see oli suur väärtus, et sellise mastaabiga lavastaja tuli siia Eestisse ja tegi selle asja, et me saime siiski oma silmaga näha ja kokku puutuda, no iseasi, kuidas nüüd, eks ole, õnnestus või kuidas see hinnang sellele siis tuleb? Hinnang tuleb väga erinev, erinevate arvamuste kooslus, ütleme siin ei saagi yhest arvamust ja, ja see on väga tore ja nii peakski olema, tähendab see on paratamatu, et on erinevad arvamused, ained, vaatepunktid on erinevad, taustad. No üks moment, mida näiteks üks selle etenduse külastaja pärast esile tõstis ja mis mind väga mõtleb oma, nii oli see, et kui suur väärtus on see, kui me keskendume millelegi pika aja jooksul ikka aja kulgemine, me läheme selles pika aja kulgemises kaasame, keskendume sellele, et see tänapäeval, kus on selline kaleidoskoopiline kiirelt klõpsimine ja kaadrite vaheldumine. Et meid kutsutakse korrale selleks ajaks, kui me oleme koos, selle etenduse katse on juba ka väga suur väärtus. Vot, aga teisest küljest jälle, kui ma siis ootasin rohkelt seda kõike Wilsoni loomingut niimoodi hulgi, siis mul ele tekkis teine, selline ketserlik mõte, et tegelikult see, tema see visuaal või see kujundite ring, mida ta kasutab, on jäänud tegelikult üpris pikaks ajaks üheks ja samaks. Kas see on nüüd hea või halb, aga samas ei saa ju muidugi loojaga muudkui muutuda niimoodi, et jälle uus diil jälle uus diil. Kuigi kujundite ring, sest noh, kui mõelda ka Arvo Pärt ise ju tegelikult on teinud läbi noh, täiesti radikaalse muutuse oma elus täiesti võiks öelda selja pööranud ühele stiilile. Et kui sean kaua olla nagu ühes kujundite ringis ühes mõtlemise ringis või kuidas seda nüüd peaks nimetama? Ma ütleksin nii, et et minu arvates ei ole see hea ega halb, me ei saa seda siin hinnata. Ma väga vabandan, ma ütlen, et võib-olla natukene liiga maiselt. Aga ma arvan, et Wilson on väga rahul sellega, et on välja töötanud stiili, et see toimib, on muutunud ju globaalseks äriettevõtteks. Nii see lihtsalt on, ma vabandan. Ehk siis tegemist on ka selle tüki näolt tegelikult ühe hiilgava mainekujundusprojektiga. Ja loomulikult, ja kui korraks nüüd veelgi suurema pildi juurde, mis puudutab seda ma nimetan selle kokku üheks suureks teoseks, ütleme selle mõju ja tähendust on ka Eesti kultuuri ja jaga küla skulptuuri poliitika pildis siis see on väga suur ja väga oluline ja minu arvates siin on selles mõttes väga hästi tegutsetud, ent tõepoolest on kokku viidud kaks legendi, Arvo Pärt, Robert Wilson ja see on, nagu sa ka mainisid tõesti mainekujundus ka eestimainekujunduse jaoks väga oluline kava. Minu arvates oli ka väga hea mõte, et Need etendused seostati Rostrumi toimumise ajaga. Et Eesti tegelikult kujunes üheks, me ei saa kahjuks öelda keskuseks aga kaheks oluliseks punktiks nendel päevadel 20. ja 21. sajandi muusikale ja, ja et siia siiski väga palju tuli kohale spetsialist, asjatundjaid rahvuseks. Ja mis tõmbab igal juhul meile väga palju positiivset tähelepanu, see on ju täitsa selge. Aga me oleme võib-olla ühe aspekti ära unustanud ja see on nüüd siis koor ja orkester ja solistid. Minu meelest Tallinna kammerorkester. Alustame orkestrist, oli esietendusel väga hea. Kuidas. Ja tähendab siin nagu küsimust ei ole mingis mõttes ma olen märganud, et viimastel aastatel hakkad võtma juba nagu enesestmõistetavalt seda, et tegelikult Need kollektiivid, kes meil siis nagu regulaarselt annavad kontserte sa nagu enam ei eeldagi, et nad allapoole mingit taset midagi teeksid, et tegelikult tõesti, kui hakata meenutama siin aega 15 või 25 aastat tagasi, siis tegelikult ei olnud see kaugeltki iseenesest mõistetav. Mis näitab jah, et see üldine tase on tegelikult ikkagi täitsa olulisel määral tõusnud. Selles mõttes peab ütlema, et tõesti see muusika moodustas väga sellise orgaanilise komponendi sealjuures, et tõesti midagi ei häirinud või oli see esitus, ütleme, ei hakanud kuidagi midagi nagu segama. Rõhutaksin ka seda muidugi see ilmselt sõltub ka sellest, kus need konkreetselt keegi istus selles nii-öelda improviseeritud kontserdisaalis. Aga tundub, et selle orkestri asetamine sinna üles taha oli siiski vist pigem ikkagi õnnestunud valik, sest noh, puhta akustiliselt on teada, et heli ülevalt alla levib paremini kui alt üles, mis tähendab, et iseenesest gaase pianissima ja kõik jõudis usutavasti siis tõesti igasse nurka, kuhu vaja muusikali igal pool nagu olemas ja samas mitte pealetükkiv jah, et see võimaldas nagu mitte forsseeritult seda esile tuua. Noh, me teame, Tõnu Kaljuste armastab sageli mängida Arvo Pärdi muusikat, et võib-olla mõnevõrra dramaatilise maks, kui võib-olla mõni teine dirigent või interpreet. Aga jällegi, et antud lavastuse kontekstis see tegelikult vist töötas just nimelt kuna teatraalne element oli paratamatult juures, et siis need asjad said nagu minu meelest kenasti kokku, nii et minu muljed on küll väga positiivsed. Minu meelest dramaatilisus oli täiesti põhjendatud maantee, tahaksin väga esile Tabula Rasa viiulisolist Harry Traksmann, Robert Traksmanni ja näiteks teine osa kõrges registris. Ebamaised helid olid väga kaunid ja tõesti väga atmosfäär, närilised võiks öelda, et selle üle mul oli väga hea meel ja siis ka Marike rektraks manna, kes ettevalmistus klaverit mängis ja kõla oli leitud nagu väga hea, nagu kongi laadad. Tõsi on see, et nüüd need micro erinevused, mida võib-olla alguses tavakuulaja sageli ei märkagi, tulevad esile tõesti siis, kui me hakkame seda pilli kuidagi ette valmistama, hakkame sinna mingisuguseid nii-öelda keelte vahele mingisuguseid objekte tema ja hakkame tema tämbrit muutma, vaat siis iga pilli. Jah, sellised spetsiifilised omadused hakkavad nagu oluliselt rohkem mängima, sest seda põhielima summutame ja tegelikult hakkabki mängima see pigem akustiline kontekst, millesse põhiheli tavaliselt tekib seal instrumendi sees, nii et selles mõttes olen täiesti nõus. Tõesti, tundub, et väga hästi see seega toimis muidugi seda veel kindlasti toetab Noblessneri hea akustika, on täiesti üllatav, kuidas üks tehasehoone saab omada niivõrd head akustikat Ja selle tehasehoone tõesti peaks vallutama ju kontserti. Aga eks sellepärast, et mingisuguste juhuste kokkutulemusena on meil üks parima akustikaga saale. Njaa esituse täheldame veel, ütleksin, et millega ma võib-olla natukene vähem esietendusel jäi rahule, oli Miserveere solistide koosseis seal oli noh, väga häid ja väga kenasid solist, aga üldkokkuvõttes oli see kirju ja oli ebaühtlust, et nagu jättis sellise pealiskaudse või natuke ettevalmistamata mulje. Jah, et erinevalt koorist samise reale solistide ansambel Endal ei moodustanud sellist homogeenset tervikut. Et hääled olid välja kuulda, aga jah, nad käib harali. Muusikateoreetik ikka mõtleb ja muusikaanalüüsi, et mis mõttes nüüd see, mida me kuulsime, mis on ju Arvo Pärdi heli, on neli erinevat teost. Et mis mõttes nüüd oli tervik või et kuidas siis see lavastus nagu õigustas, et oli välja valitud just nimelt need neli teost ja nad kõlasid ka sellises järjekorras, nagu nad kõlasid. Ja siin vist mingisugune omalaadne loogika oli nüüd see uus loodud teos. See oli ju lahendatud puhtalt valgusega, valgusrežii ka ma ei tea, kas seal oli ka mingisuguseid puhtpragmaatilisi põhjuseid, kuna see teos Arvo Pärdi valmis sai, kas see valguslahendus oli nagu kontseptuaalne seal alguses või oli ta põhjustatud ka mingisugustest praktilistest põhjustest, et teos lihtsalt valmis või lõplikus versioonis niivõrd vahetult, et seda ei olnud võimalik noh, võib-olla sellise korreograafilise poolega nagu integreerida. Aga samas muidugi on selge, et see töötas ka väga hästi sellise puhtalt valguslahendusena, et kuna see Aadama selline jutustus oli, siis noh, siin võib ka mingisugust maailma loomise või olemisest üldse enne eksistentsi seal natukene mõtetu muidugi see väljend olemine enne olemist aga keeles nihukesi lauseid öelda? Jah, võib-olla tõesti selline, mitte individualiseerunud veel mitte personifitseeritud olemine, mida see valgus võisuses sellisena edasi anda? Mulle tundub, et selle teose põhifookus läks selle teisele teosele, mis oligi Aadama itk ja kust tuli ju ka ütleme kogu selle lavastuse pealkiri seal need võib-olla tõesti siis sellise personaalse eksistentsi tekkimine või ja sellega seonduvalt ka kohe kannatuste ja igast duaalsuse ja kõige selle nii-öelda tekkimine. Ja tabula rasa tundub, et kuidagi siis markeeris artikuleeris Neid järelmeid, mis sellest Aadama nii-öelda pattulangemisest või siis tulla ja ise ka teatav selline lootus pöörduda sinna puhtasse olemisse tagasi, kuigi juba need konkreetsete sümbolite puhul pärast, et see on just nimelt lootos ikkagi pigem sellises nagu ebatäiusliku eksistentsi kontekstis. Nii et kui üldse mingist narratiivist rääkida, siis võib-olla mingisuguses sellisel väga üldisel tasandil siin mingisugust lugu meile siiski kõigest hoolimata prooviti jutustada. Ütleme tõesti, et ta nagu mingil väga üldistatud kujul ju seal oli või õigemini see Noratiivsus eksisteerib iga selle nägija kujutluses või tema tajus, mis on tegelikult väga hea. See on vist selle projekti üks üks väga-väga suur väärtus, et see tekib absoluutselt igasugustel erinevatel inimestel, sest no kuidas nagu sellist kompleksset teost üldse vastu võtta, eks ole. Muusikaharidusega inimene võtab seda ühtemoodi vastu, inimene, kellel ei ole spetsiifilist muusikaharidust, võtab seda teistmoodi vastu, aga vot see maailm hakkas tema peas kindlasti toimima, puudutas teda ja andis talle midagi tohutult. Palju. Pani mõtlema me ikka kõiki panjase mõtlema mingis oma suunas, mida me, keegi siit siis nagu otsisime või kuune mõtted, suundusid omakasu ja vaatasin Postimehes, kus hoidnud arvamused etendusest. Erkki-Sven Tüür näiteks, kes ütles, et ta pool ööd mõtles ja ja tema peas hakkas kujunema mingisugune tema variant, kuidas seda muusikat lavastada, kusjuures väga huvitav variant. Nii et need on kogu selle asja tohutu suured. Jah, nagu detailsemalt tasandil olise ebamäärasem ütlevad, kui sellises üldisel tasandil võib ju mingisugust lugu näha ja seal võib isegi näha just nimelt selle laval toimuva teatavat sünkroonsus muusikaga, siis muidugi sellisel detailsemalt tasandil see nii selge ei olnud, sest sageli võis laval toimuda hetkeks midagi suhteliselt dünaamilist, siis kui muusik ajaline struktuur seda otseselt ei eeldanud. Siiski mõned huvitavad kokkulangevuse olid, ei tea, kas nad olid taotluslikult näiteks laadamaitkus, see ju räägib meile siloane Haatos, eks ole, sellest asjast ja tegelikult see keskne episood on see, kus on saadaval, no ok, ainuke, kus ta räägib nii-öelda esimeses isikus. Ja see oli see sama hetk, kus siis saadan, pöördus näoga publiku poole ma enne seda talle ju seljaga kogu see nii-öelda teose nagu algus, aga, aga siis, kui Adama hakkab rääkima esimeses isikus, kust tuleb see pikk monoloog seal keskel, et siis ta pöördub nagu publiku poole ja vaatab publikusse. Ja noh, mingeid moment oli veel, aga samas jah, võisid seal olla täiesti mingisugused sündmused, mida ma ei osanud küll kuidagi seostada sellega, mis muusikas Kõlas ja sul on täiesti õigus, aga ma olen ka täiesti nõus sellega, et just kõige üldisema kõige abstraktsem pinnal tekkis mingi abstraktne narratiiv ja võtmesõna siin kindlasti oli Aadam tegelikult ja noh, seepärast ka ju pealkiri on niisugune ja võime tõesti alustada maailma loomisest või veel sellest nagu rääkida sellest eeleksistents või üldse mingisugust loomeaktist see aja ja ruumi tähistamine ja paratamatult kuste loomeakt siis siis toimub, et noh, siin on tõesti igasuguseid tõlgendus, võimalusi kaks asja, mis mul on hinge peal, üks asi on see, et noh, tegelikult ju Eesti teatris just nimelt Peeter Jalakas palju otsinud ja erinevatest allikatest ammutanud inspiratsiooni jõudnud väga huvitavate tulemusteni ja mõtlen, milles on see asi, mis vahel võib-olla Peeter Jalaka vahel mitte alati jääb puudu just sellest mingisugusest viimasest sammust või sellest viimistlusastmest lihtsalt et saada Wilsonics või, või tegelikult parem võib olla, et ta ei saaks öelda. Ja, ja teine asi, et ma, ma arvan, et me kõik väga tunnustame, muidugi, Madis kolki, kes on üks selle suure idee autorid või üldse selle idee autor, niisugune suur etendus teha ja läbi viia ja seal on ju tohutu tohutu vaimne ja füüsiline energia pluss veel see, et ta oli ka laval pika mehe rollis ja sobides sinna kogu sellesse visuaaliasse muidugi väga hästi. Et suur tunnustus. Jah, ma olen just nõus, et kui midagi võib-olla sellest lavastusest nagu esmaselt meelde jääb, siis on just nimelt see ülim nagu viimistletud aste ja see, et kõik on nagu täiesti lõpetatud, et ei ole jäetud selliseid juhuslik Detaile jah, ta ei ole nii-öelda räpakas nagu, nagu mõnikord mõned lavastused on, et idee on hea, aga näed, et teostusega see lihtsalt rikutakse ära, et siin muidugi oli see täiesti vastupidi, võib-olla see ongi see, mis võib-olla kõige rohkem eristab seda võib-olla paljudest muudest samalaadsetest lavastustest. Ka mina arvan, et kontseptuaalselt on Aadama itku näol tegemist väga huvitava tööga on vaieldamatult saavutus ja ma olen nõus kergelt, et selles lavastuses loetav teatud tinglikkusel ikka igaüks läbiv jutustus, kuigi säravad, võivad olla mõned sellised augud, mingisugused lõigud, mida nad tõlgendada ei oska, me ei saa lihtsalt aru, mis seal toimub. Aga võib-olla me ei peagi sellest aru saama. Ja Robert Wilson on, on viinud läbi selle lavastuse täiesti perfektselt talle omases laadis. Küsimus on lihtsalt selles, kas iga vaataja sellega tuleb kaasa. Kas seda huvitab ja kuivõrd ikkagi tema räägib seal nüüd siis oma lugu, aga räägib seal kõrval tegelikult hoopis oma lugu. Teosest Aadama passioon, mille muusika autor on Arvo Pärt ja lavastaja Robert Wilson, rääkisid Harry Liivrand, Kristel Pappel Iierremmel ja Kerri Kotta. Tallinnas oli sel nädalal käimas ka rahvusvaheline heliloojate Rostram. Väga palju oli esindajaid mitmetest välismaa raadiojaamadest ja inimesed käisid vaatamas ka Aadama passiooni. Küsisin arvamust kahelt kolleegilt. Oma muljeid jagasid Bernard Klaak Dublini raadiost ja maks Fage Pedersen Taani klassikalisest raadiojaamast. Bernard Clark kommenteerib. Aadama passioon algas väga hästi. See on tüüpiline Robert Wilson, ilus valguskoguse aur või kuiv jää laval. Ja kogu see lugu ei rullunudki lahti mitte laval, vaid hoopis pilvepiiril. Stilisatsioon oli väga Wilson Lake ja tundus. Ta proovis leida sobivat koreograafiat Pärdi muusikale, pigem isegi anti koreograafiat ja muusikaline element oli väga tugevalt olemas. Selles lavateoses aga peamiseks probleemiks nimetada tab Bernard Clark seda et talle tundub, et Robert Wilson ei saa aru Arvo Pärdi muusikast. Bernard Klaak täpsustab, et see väide justkui Wilson ei saaks Arvo Pärdi muusikast ei tähenda sugugi arrogantselt seda, et tema ise saab. Aga ta on uurinud juba ammu Robert Wilsoni töid ja peab ennast Wilsoni talendi imetlejaks ja veelgi rohkem imetleb ta Arvo Pärdi muusikat. Clark'i sõnul püüdis Wilson luua ruumi, milles oleks võimalik Pärdi muusikat paremini kuulata ja selle sisu tabada. Aga Clarki sõnul ei ole seda ruumi vaja Pärdi muusika puhl. Pigem oleks vaja ülihäid, kõlareid või ülihead esitust hea akustikaga ruumis. Wilson ta on igasuguse interpretatsiooni vastu, aga vähemalt Klaak küsib, et kas selline arvamus pole mitte liiga mugav, sest kui üks või teine teos tuleb juba lavale, siis on see igatahes interpreteeritud. Tahad sa seda siis Wilsonit tsitaat oli ka see, et ta soovib jätta publikule ruumi. Et publik ise otsustab, tahaks laval nähtud sisu ja seoste üle. Aga Clarki meelest Wilson just seda ruumi ei jätnud ja otsustas publiku eest kõik ise ära. Ja Clarki meelest olid visuaal ja muusika teineteisest täiesti lahus. Tema sõnul on Pärt suurepärane helilooja ja tal on haruldane oskus panna kuulaja just õigesse kuulamise, ruumi või atmosfääri. Ja just selles mõttes ei saanud Klaaki arvates Robert Wilson Arvo Pärdist aru. Oma muljeid jagas ka Taani raadiotoimetaja maks Fage Pedersen. Maksvage Pedersen ütleb, et ta oli mures, et äkki Robert Wilsoni lavastus juhib Arvo Pärdi muusika juurest tähelepanu kuidagi kõrvale. Aga talle tundus, et Wilson tegi oma parima, et muusika jääks siiski väga väljapaistvale kohale. Varjutamist ei olnud. Aga samas lisab ta, et ta ei vajanud neid visuaale, et Pärdi muusikat kuidagi paremini mõista. Talle tundub, et Pärdi muusika on temale kõige suuremat mõju alati avaldanud siis, kui ta seda lihtsalt esitaja Natelt näiteks kirikus kuuleb. Ja küsimusi tekitas mõnevõrra ka see, et kui Aadam oli laval kogu oma ilus väga mehelik, väga kena, väga täiuslik siis naised olid seevastu kuidagi kunstlikud ja mõnevõrra sootud. Ja maksvage Pedersen lõpetab oma mõtte, et muusika oli selles produktsioonis kõige tugevam. Aadama passiooni muljeid jagasid pöönalt Klaak tablini raadiost ja maks Fage Pedersen Taani klassikalisest raadiost. 14 10. mail lõpetas ka Eesti riiklik sümfooniaorkester. Oma 88. hooaja kontserti juhatas Nikolai Aleksejev ja soleeris 16 aastane noor Malaisia pianist Tenko Irfan. Kontserti käis kuulamas Matti Reimann. Väga hästi pandud kava kokku ja ka sobivalt, noh, see idee on siis niisugune, et heliloojad puudutavad oma kolleegide enam mitte elavate heliloojate teosed, suhtumine sellesse on suur vahe ja siis ikka kui ta kellegi tsitaati teisel pool loodud materjali kasutab, siis teine ei saa enam vahele segada, eks ole. Kontsert algas Arvo Pärdi kollaažiga teemal peatseehaa. Olin esiettekandel seal kuuekümnendatel aastatel. Tegelikult Pärdi teose ettekanne oli sündmus siis, ega ta ainult praegu ei ole siis sündmus sama soolsus võib-olla kuulaja jaoks võib-olla erilisem ketses niivõrd uus, see oli kõik, mis ta tegi. Ma mäletan neid muusikateadlaste kirglikke vaidlusi, mitte vaidlusi, vaid tõestusi või Todecafoonia, kõik see käis vaatajat pealegi aastat. See on nagu keel, et sa valdad siis valdad noh, nagu võtet. Et mida siis võte võimaldab, mida keel võimaldab, palju võimaldab? No igal juhul mulle tundub praegu nii, et kui ma neid eile kuulasin Aleksejevi juhatusel seda kolla, siis tuletan meelde selle esiettekanne, seekord oli Eri Klas. Vot siis tundus ta mulle värskem lugu ja ilmselt oli oligi selles asi, et me neid juba teame ja see muudab nii-öelda asjade lähenemist ja Pärt on ise sellest ka ju palju kaugele läinud, me kõik teame, eks ole, igal juhul oli see täiesti sobiv algus sellele kontserdile ma mõtlen neid teoseid, mis Pärdi puhul alati pannakse sümfooniakontserdi esimeseks numbriks, on siis ida-lääs on olnud, eks ole, kantus on olnud esimene, teine kavas olnud teosalises Prokofjevi, teine klaverikontsert G-moll kirjutatud enne revolutsiooni ja võib-olla Prokofjevi kõige noh, kuidas ma ütlen, võimsam klaverikontsert. Ma mõtlen nagu mitte sisuliselt, vaid nagu mastaabilt raskuselt suuruselt mängis siis neid ei saa mõelda, imelaps, aga ta oli ikka imelapse staatus. Tenko Irfon keda ma olen siis kaks korda kuulnud, ükskord Pärnus Mozarti klaverikontsert oli teinekord Tallinnas siis šampanja, kontsert, eks ole, siin me võime natuke rääkida sellest imelapse fenomenist, eks ole, see sarm oli ikka fantastiline moodsate kontserdi ajal elus loomulik voolab, ümberringi on terve hulk õpetajaid, kes on kõik osalised asjad ja siis lihtne, loomulik poiss mängib nagu lind laulab ja tõesti suur elamus. Aga neid kuueteistaastane, ta ei ole enam lapsi, ei ole veel täiskasvanu, eks ole. Ja siis talle antakse ette täismõõdus Prokofjevi teine kontsert. Ja küsimus polnud üldse selles, et ta pianistlikult ei saanud hakkama. Ants, suurepäraselt sai paremini enamus, kes siin on mänginud, seda mängitakse küllalt tihti. Aga vot tema on nagu Malaisias sündinud, aga muusika, vene ballett vene muusikaga nii-öelda süvitsi. Siit nagu väike probleem tekkiski, et mulle seda vene külge natuke jäi nagu vähe, EMS on täitsa loomulik ja siis võib-olla võib siin käes on tähelepanu juhtinud, ütleme et selle esimese rütmika, selle suure meloodia kohe, mis alguses algab reekviemi rütmika Concerto gross, rütm, et ta, ta, ta, ta ja Prokofjevi oskab sellest niisuguse laia meloodia teha, et sa ei pane seda tähelegi. Ja vot see peab tööle hakkama, rütm, ta käib läbi osa ja lõpus ka tuleb kokkuvõtteks peale ja Se punkteeritud. Noh, ühesõnaga see peab ka orkestriga orkestri mängima, sedasama. Sa pead kõik, kõik seoses, eks ole, teine osa on siis nagu Schopeni Peeemmal sõnad, ühtegi pausi viimane asemel ütleb tuulile kangelaste haudade ja siin vahepeal pandud brokafi poolt Scertza kahekesi ja vaatasin nii kiiresti kui saatus, Kertsade nali, vaat kus nali ja nii nagu Panso ütles, et keegi põgeneb hunnide eest, vot nii, pead mängima pakku seal üleval kõrgel kogu aeg ja seda pinget kätte saada. Niimoodi kontserdi lõpuni, tähendab, ma ütlen veel kord, et ma räägin seda jutt ainult sellepärast, et ma südamest loodan, et ta satub tõesti tarkade õpetajatega, kes annavad talle üleüldise hariduse, mis võimaldab mängida Brahmsi, Rakov kõiki, neid suuri ja solistina ka, et sa täidad laver, eks ole, sul ei ole dirigent orkestrit abiks. Tähendab see suur muutus, mis inimestel peab tulema seal 24 aastaselt, sa ei saa ju mängida siis enam nagu kolmeteistaastane. Ma olen seda korduvalt rääkinud, räägin edasi, aga ma näen seda iga päev. Võtke Richteri memuaarid kätte, vaadake rohkem räägib vaata et sellest maalikunstist arhitektuurist kõiges. Seda pead ju kõike teadma ja siis ütlemise ja šefi lause toetuseks peale, et kui muusikat ei tunne, siis ei ole midagi parata. Ja mida ta mõtleb, seosed, eks ole, sa pead tegelikult selles mõttes, et siis hakkab Pärti kollaaž tööle, kui sa tahaksid inglise sõiti tunnet sinu peast. Loomulikult tuleb mängida esiteks seda, mis sulle meeldib, ilma selleta ei tasu hakatagi, aga siis teine asi, sa pead aru saama, mis seal toimub ja see üldse ei pruugi sulle meeldida. Aga kontsert muidugi, ehteid kahe maailma piiri vahel, see poiss, praegu see noormees väga andekas, väga võimekas. Vot niisugused muljed on sellest Prokofjevi keeemmoll kontserdist, Lähme Stravinski juurde, haldja suudles, tore pealkiri. Ja, ja ongi, tähendab tervise orkestratsioonanud, kerge, õhuline, läbipaistev, kõik pillid nagu nagu on solistid ja ei ole ka ja vahetavad seal omavahel neid ja, ja, ja tähelepanu tähelepanu, et see kuskile pühendatud. Eks ole, neil kuuekümnendatel aastatel, seal ma mäletan, püüti seda Stravinski Tšaikovskit nagu üksteise vastu seal ässitada, nomiida, kulge, ja siis jälle mõtlesin, mis asi toimub, tähendab, et kust see tuleb. Stravinski ise osales selle Tšaikovski viimasel Tšaikovski enda juhatatud kontserdil, kus oli kuues sümfoonia klaverikontsert teemal ja ta kirjutab sellest. Seal kusagil ei paista mitte kõige vähematki mitte lugupidamist, vajaliku lugupidamist. Ma mõtlen suurt lugupidamist kõige suuremat lugupidamist selle helilooja vastu, kelle nimi on Tšaikovski. Ja see kõik on kuulda selles südamlikus loos Anderseni muinasjutt. Väga uhke, kuidas Stravinski Put Tšaikovskit kohe viimase loo juurde kutsekovski neljasajad kõhklesid temaatiliselt, Diana Tšaikovski hakkab siis Mozarti öelda oma vaatenurgast me analüüsime või kasutama seda ideesid ja, ja kuidas see siis kõik muutub ja muusikat. Mis ta siis selle muide väikses muusikas ma leidsin selle harmoonilised järgmine, mis vastavad täpselt selle peetur klaverikontserdi Tšaikovski teisele osale näidet Tšaikovski meisterlikkuse, Mozarti, et materjal, oopus 61 on siis 87 on kirjutatud viimases osas need variatsioonid, mida siis uus kontsertmeister Triin Ruubel esitas sooloviiulile Tšaikovski oma kirjutatud. No see oli ikka mängitud nii nagu peab. Orkester võiks seal kindlasti rõõmus, et tal on üks niisugune kontsertmeister veel, need on ju mitu, eks ole. Et see oli üks täielik sündmus, niisugune tema esimene noh, nagu sooloetteaste kontsertministri koha peal. See jäi mul meelde ka Pärnus suvel see hispaania pärit seal seal kontsert naistel, sest ta oli selle koha peal, mängis mul ka nagu eredalt meeles tema andekus võimekus. Tore, et ta koju tuli. See on üks suur näide, eks ole temal selle mängutasemega riiul, tal ei ole probleemi saada koht, ma arvan, ma arvan, et ta saaks korda, tahaks kuskil mujale jääda ja ta on kõrge tasemega, mängi. Sellised olid Matti Reimanni muljed Eesti riikliku sümfooniaorkestri 88. hooaja lõppkontserdist. Ja läbi ongi tänane helgaja saade, mis peamiselt rääkis Aadama passioonist. Saate mängis kokku Helle Paas ja mina olen toimetaja nelevasteinselt. Ilusat päeva jätku.