Tere, head klassikaraadio kuulajad ja tere tulemast kuulama selle nädala heligaja saadet. Tänases saates vaatame suuresti tagasi möödunud nädalal toimunud panelisele nüüdisheliloomingu foorumile rahvusvahelisele heliloojate Rostrumile, mille eesmärk on uue muusika tutvustamine ja propageerimine raadioeetri vahendusel. Ja seda pidulikum Rostromsest toimumas siinsamas Tallinnas meie vana armsa raadiomaja esimeses stuudios Rastromi rollist rahvusvahelisel areenil ning seal kuuldud meeldaja vaimatest teostest räägivad mitmed välisdelegaadid. Kuid tänasesse saatesse mahuvad ka mitmed mulje, et meie teatri lavadelt 14. mail esietendus rahvusooperis Baal hindamiti ooper kardillak, kus käisid Krister papp välja Harry Liivrand. Ning mõned päevad hiljem, 19. ja 20. mail vallutasid Estonia lava. Käia teatriakadeemia lõpetajad kuidas noored lauljad hakkama said, paljastav vokaalpedagoog, Tiiu Levalt. Põnevat kuulamist. Rahvusvaheline heliloojate Rostrom on iga-aastane heliloominguvõistlus. Seal eesmärk on uue muusika tutvustamine ja propageerimine ja seda just raadioeetri vahendusel. Rahvusvahelise muusikanõukogu eestvedamisel toimus Rostrum tänava juba 60 teist korda ja seekord koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga. Eelmisel nädalal kogunesid siinsamas raadiomaja esimeses stuudios lausa 28 riiki üle kogu maailma. Esindatud olid Põhja- ja Baltimaad, Kesk-Euroopa riigid, samuti ka Argentiina, Austraalia, Taiwan, Hongkong või Mehhiko. Ja nende nelja inspireeriva päeva jooksul tuli kuulamisele lausa 55 teost. Loomulikult selgitati välja ka parimad. 2015. aasta Rostrumi parimaks heliteoseks kuulutati norra helilooja Jan Erik Mikkelseni teos songrefor orkestri alla. Kolmekümneaastaste heliloojate kategoorias võitis Mateybonnin Sloveeniast teosega Kangro kuid ka eesti heliloojal Liisa Hirschile läks tänavusel Rostormil väga hästi. Tema teos Assendingessending märgiti ära 10 parima seas, saavutades punktide skaalal lausa viienda koha. Kõigi esile tõstetud teoseid tutvustavad oma kuulajad telejärgneva hooaja jooksul ligi 30 raadiojaama üle kogu maailma. Kindlasti ka klassikaraadio. Kuid meie vestlesime vahetult pärast Rostrumi lõppu mitmedd välistelegaatidega, et uurida, millised on nende muljed lõppenud Rostormilt ja millised olid meeldejäävamad heliteosed. Kommentaare jagavad nii Hongkongi, Taani, Soome kui Austraalia delegaadid ja kõigepealt kommenteerib võiduteost Austraalia delegaat, Austraalia ringhäälinguühenduse MPC esindaja Steven Adams. Steven Adams ütleb, et lõplikul hääletamisel ei pannud ta tänavuse Rostrumi võiduteost oma isiklikus järjestuses küll esikohale kuid seda kuulates oli see kahtlemata nende nelja päeva jooksul kuuldust. Üks selliseid teoseid, mille ta enda jaoks ära märkis, arvates et see tõesti võiks olla võiduteos. Ta leiab, et üsna huvitav on võidelda erinevate tunnetega nende erinevates Steidilistest maailmades. Sellel teosel on tema sõnul tugev põhjamaine atmosfäär. Eriline oli selles teoses ka suhe põhjamaise Harlingeri viiuli ja kahe teise instrumendi vahel, mis olid väga eriliselt häälde pandud. Teoses oli tunda tugevat folklooritraditsioon ja energiat. Peaaegu intiimne ja väga ehe tunne. Sealjuures oli see, et need inimesed oleksid otsekui sinuga koos selles ruumis mänginud ja samaaegselt oli seal kõrval või taga. Meil on orkester, mis lõi nendele instrumentidele väga erinevaid ruume. See kõik oli väga tugeva kombinatsioon intiimsest, muusikatunnetusest ja väga selgest, otsekui kaitsetus olekus sümfooniaorkestrist, selle suurusest ja ilust. Tegemist oli Steveeni sõnul väga efektse võiduteosega. Nagu öeldud, ei andnud imenedams lõpuks sellele teosele kõige kõrgemat hinnet, kuid siiski üsna kõrge. Ta tundis sealjuures endas väga suurt konflikti, tal ei olnud muude tegemiste kõrvalt aega seda teost hiljem uuesti üle kuulata. Nüüd aga vaatab ta oma märkmeid ja näeb siit, kuidas teos algab. Muusikat justkui hiilib väikeste helidega paisutustega. Nendes väikestes helides on aga mingi erksus või kuma, mis otsekui sillerdab. Ja siis astub sisse fiidel ning ta teeb seda sellisel viisil, mis on väga emotsionaalne ja samas väga ehe. Kõigile nähtav. Kummalise kõlapildi loob see, kuidas pillide omavaheline häälestus, selles loos toimiv instrumendid on häälestatud omavahel väga lähestikku. Seega kuuleme midagi, mis on ühtpidi väga tuttav, kuid teisalt kõlab seni harjumatu kummalisena. Nii tekivad kuulates mitmesugused tunded lähedusest ja millestki ebamaisest võõrast. Teose jätkudes kujunes kõik kokku ühte õrne kõlamaailma. Teine osa algas resonantse masoorse akordiga ning feedel maalis seal otsekui lindude sarnaseid žeste. Taas kord oli see väga efektne kõlamaailm. Kuid millest lähtus austraalia oma teoste saatmisel siia Rostru minema? Viimane nädal, mis tunnistab, et äärmiselt raske valiti teoseid, mida Rostrumile saata. Kuid igal korral võivad nad saada, et väga erineva teose võrreldes eelmiste aastatega. Siiski üritavad nad hoida kolme põhiprintsiipi, millele kindlaks jääda. Esmalt tahavad nad, et salvestus oleks hea ja kvaliteetne, et ettekanne oleks hea. Et teos oleks selline, mis jääks kõigile meelde. Muusikamaailm on teatavasti väga lai. Siia kuuluvad teosed, mis on lopsakad, võib-olla romantilised ja traditsioonilised ent samas on ka selliseid teoseid, mis on elektroonilised mõnel juhul lärmakama kõlapildiga samuti teoseid, mis on kiired, milles on palju detaile, mis on Virtoossed või sellised, milles on väikesed pea, lihtsad detailid ja kus ei toimu väga palju kuid mis loovad palju ruumi mõtlemiseks nii nende teoste vahel. Valida oleks nagu valida, ananassid apelsinide ja viinamarjakobarat vahel mainet. Steven Adams. Tõsi, see on väga raske. Nii et igal aastal näevad austraalia delegaadid palju vaeva ja kuulavad üle mitmeid-mitmeid, teoseid. Kõik valimisel osalevad produtsendid ja toimetajad teavad loomulikult kriteeriumid. Kõige olulisem aspekt on teoste pikkus. Mõelda vaid, kui inimesed istuvad siin Rostrumil neli päeva ühes ruumis kuulavad üle 50 teose järjestikku. Kui neile anda üks pikk teos, mis nüüd ei eruta, annad isegi vihasemad, kui anda neile kuulamiseks lühem teos, mis neile nagu natuke meeldib, aga eriti ei paelu. Nii et neid tundeid ja ideid arvestades koostavad austraallased nimekirja. Vaat siis kokku kuulavad teosed veel kord üle ja hääletavad, millised teosed saata rahvusvahelisele Rostrumile. Kusjuures Steven Adams tunnistab ausalt, et igal korral, kui Austraalia Rostrumile midagi toob ei tunne ta end päris 100 protsenti kindlalt nendes valikutes. Ta tunneb alati, et austraalia esitletud teosed on ühtepidi tugevad, kuid nendele on ka omad nõrkused. Isegi parimatel neist. Kuidas aga tuleks ühel Telegaadil Rostrumil teoseid kuulata? Steven Adams ütleb, et Rostrumil teoseid kuulata on äärmiselt raske. Üks asi on see, mida tema kunagi ei tee, aga paljud teised teevad nimelt ta ei vaata kunagi teoste partituuri. Ta on muidu väga nootidest huvitatud olles ise helilooja, aga raadiot kuulates ju inimesed partituuri ette ei võta, ütleb ta. Et põhiline mõte on see, kui ei kuule seda miskit, siis võib-olla ei ole see ka oluline. Ehk teisisõnu paberil võivad ju olla suurepärased ideed ja kujundid, aga kui sa seda kuulates ei tunneta, siis ei ole oluline. Nii et see on diivani arvates asi number üks samuti proovita kuulates väga palju mõelda kuulaja enda peale. Muidugi kuulajaid on erinevaid. Ja me ei saa kunagi teeselda, nagu teaksime neist absoluutselt kõike. Aga Steven arvab, et siiski on meil ettekujutus sellest, et inimene, kes tahab kuulata uut muusikat, tahab ka endast üllatada, tahab kuulata midagi teistsugust, mitte kogu aeg ühte ja sedasama. Seega proovib tema raadiotöötajana olla nii avatud kõrvadega, kui ta suudab. Kuid vahel tunneb ta nagu tähelepanu hajuks. Kui ta kuuleb näiteks teost, leiab sealt midagi huvitavat ja siis läheb tema tähelepanu rändama ja tal tekib raskusi kuulamisega. Need märkmed paneb ta enda jaoks kirja, sest see on Reiline halb märk. Aga kui ta kuuleb teost edasi suure tähelepanuga, on see väga hea märk ja kõige parem tunnus on veel see, kui teose lõpus avastab ta end mõttelt, et tahaks teost veel ja veel kuulata. Millised olid aga stiibene Adamsi lemmikteosed 2015. aasta Rostrumilt? Tänavune Rostrumalistimine Adams meelest väga keeruline. Tema jaoks ei kerkinud ükski teos esile, kui selge võitja leidus umbes kuus teost, mille puhul tekkisid tal tugevad tunded ja mille puhul ei olnud lihtne kas see on teisest parem või mitte. Aga ta leiab, et mitmekesisust oli üsna palju. Sel aastal oli tema sõnul ka vähem nii-öelda akadeemilise kõlaga teoseid kui eelmisel aastal. Akadeemilises üksi muusikas ilmselt kasutu väärtus, leiab ta. Muidugi võib teos akadeemiline olla, mõnel juhul võib see olla suurepärane. Sel aastal oli aga üsna palju selliseid teoseid, milles oli midagi, mis paelus üsna paljudes teostes. Mitte küll enamuses oli mingisugune orgaaniline tunnetus. Midagi sellist, kus teose jooksul ei tehtud suurt žesti. Nad said areneda rahulikult ja luua mingisugust ruumi. Üks sellistest teostest oli ka võiduteos. Kuid selle kõrval ja üks teos, mis Steveenedamisele meeldis, tunnistab, et see kõneles tema enda isiklikust maitsest ja paljudele teistele. Tõenäoliselt see teos ei meeldinud. Aga tegemist oli ühe portugali helilooja teosega, mis viitas seosele John Keitšiga. Ta leidis selle teose idee olevat üsna põnevam. Ühtlasi oli see teos, millel ei olnud selgelt žanri. Se kasutas mõningaid baroki ideesid kasutas neid väga kummaliselt ja üllatuslikul viisil. Seda kuulates tundus, nagu muusika läks ühtäkki justkui lahutatud kuulajast ja siis jõuab see idee temani tagasi. Kuid stiime nädal, mis tõi välja ka eesti helilooja Liisa Hirschi teose See oli üks lihtsamatest teostest. Tema sõnul võib-olla lihtsus väga ilus, kui see tõepoolest on hea ja lihtne, seal mõtleb ta seda, et selles teoses oli väga lihtne struktuurne idee tõusmisest elamusest. Kuid helilooja lahendas selle idee viisil, mis kontrollis aega väga hästi. Aeg on teatavasti üks põhilisi asju muusikas. Tähendab, mis ütleb, et kui kirjutad muusikateost, on see osaliselt helilooja kogemus ajas ja see kogemus mõjub inimestele teises ajas või hetkes, kus aeg kulgeb sarnaselt. Sest iga minut, kui oleme elus, aeg kulgeb edasi ja kogu aeg juhtub midagi, hingame meie süda lööb, mõtleme asjadest, meie silmad näevad ümbritsevat, kuuleme helisid, räägime kellegagi või kuuleme kedagi. Ja need asjad juhtuvad ühel samal hetkel. Aga kõik ühel ajaperioodil juhtum võib kujuneda mingiks karakteriks kujundiks ja muusika on viis selle tabamiseks. Tagasi tulles eesti teose juurde, märgib Steven Adams, et selles oli kogeda ehtsust, rahu. Seega oli see teos omaette, väga ilus kogemus. Üleüldse tundub talle, et rahu, aeglane hingamine ja pikkade liinide tunnetamine, midagi, mis on eesti muusikas väga oluline ja mida inimesed väga tugevalt ka hindavad. Ta arvab, et just see on Eesti muusika väärtus omaette. Selliseid tõrjeid austraalia delegaadi Tiivel, Adamsi mõtted tänavuselt Rostromilt Nüüd aga saab sõna soome delegaat Ville kompa Soome rahvusringhäälingust. Ille komba sõnul on Rostrumm kohtumispaik raadiojaamadele ja kaasaegse muusika inimestele üle kogu maailma. See on unikaalne võimalus meile, kes me oma tööd teeme millel näiteks Soome raadios ainus inimene, kes teeb saateid kaasaegsest klassikalisest muusikast. Seega on tal erakordselt hea meel tulla siia Rostrumile, kohtuda inimestega, jagada nendega ideid. Ühtlasi on kogu see kogemus ka väga kasulik, kuulata ta nii-öelda sunniviisiliselt viitekümmend viit uudisteost, mis loodud viimaste aastate jooksul. See on harukordne võimalus avastada uut muusikat üle kogu maailma. Varasematel aastatel oli Rostrum võib-olla midagi sellist, tänu millele oli raadiojaamadel hiljem eetris midagi mängida. Kuid nüüd ei ole see enam sugugi nii, sest on ka olemas EBU ja erinevad produktsioonid üle kogu maailma. Nii et veelgi olulisemaks on saanud Rostrumiliust kohtumine inimestega mille tunnistab, et kuigi ta ei ole väga paljudel Rostrumitel seni osalenud, arvata tänavuse foorumi taseme olevat väga hea. Raske on muidugi öelda, mis see hea tase on, sest kunsti hinnata on üleüldse pea võimatu. Aga teda rõõmustas eelkõige just paljude teoste vormiline külg ja originaalsus. Soome raadios ei ole just kuigi palju eetriaega nüüdisklassika mängimiseks. Praegu on neil üks saade nädalas, mis teeb kokku kolm saadet kuus. Ja kolme tunni jooksul ei jõua paraku väga palju teoseid mängida. Muusikavalikus on aga alati omal kohal. Saatejuhi isiklik vaatenurk leidub selgelt sellist muusikat, mis talle endale rohkem meeldib. Aga Pille proovib oma kuulajatele esitleda ka alati teistsugust muusikat. Sel korral ei tekkinud ka Rostrumil teoseid kuulates sellist tunnet, nagu mõni teos, mis meeldiks, ei sobiks mingil põhjusel raadioeetrisse. Muidugi võib olla keeruline raadios esitleda teost, mis kulgeb näiteks väga aeglaselt ja on väga vaikse olemas, aga, aga võib ka täiesti vastupidi olla. Nüüdisklassikasaade Soome raadios on eetris hilisõhtusel ajal ning see on vilja sõnul aeg, mil inimesed on reeglina rahulikult oma koduses keskkonnas ja sellisesse olukorda võib aeglase olemusega ja vaikne muusika väga hästi sobida, nii et muretsemiseks ei ole põhjust. Soome raadio nüüdismuusikasaade kannab pealkirja ajasse soid ja see on eetris kolmapäeva õhtuti viis minutit pärast kella kümmet tunni aja vältel. Seda saab kuulata ka internetis üle Arena kodulehe kaudu. Tavaliselt esitleb saade mitmete heliloojate profiile. Näiteks peagi saab kuulata saadet helilooja Aulis sallinud senist. Tema 80. sünnipäeva puhul saab kuulata intervjuud heliloojaga ja valikuid tema loomingust. Samuti vahendab saadega epo kontserte üle kogu maa Ma ning enda tehtud kontsertsalvestisi muusikat heliplaatidelt reeglina ei mänginud. Seoses Rostrumiga tuleb raadioeetris mängida ka võiduteoseid ja see on väga tore, sest need teosed on vilja sõnul väga head teosed. Samuti tulevad esitamisele suurem osa soovitatud teostest ja seejärel ka mõned valikud toimetaja isiklikest lemmikutest. Oma Rostrumi teose valiku teeb Soome raadioga ühiselt kolleegidega, keda ei ole aga eriti palju produtsent-toimetaja ja veel mõni liige. Ühe aasta jooksul ei tee raadio kuigi palju kaasaegse muusika salvestisi mis tagaks suure teoste valiku. Aga seekord oli kõik lihtne, sest Soomet esindanud teos oli väga tugev, mille sõnul individuaalne ja originaalne. Ainuke murekoht oli teose pikkus. Kuna see kestab, pean, 30 minutit Rostormi jaoks on see seega üsna pikk teos kuid õnneks mahtusse siiski piirangute sisse. Kui palju aga teatakse Soomes Rostrumist? Pille kompa ütleb, et Soomes teavad Rostrumit üsna hästi heliloojad kuid avalikusse kontserdipublik ja inimesed, kes kaasaegset muusikat suuremana väiksemal määral kuulevad, ei pruugi teada. Need raadiokuulajad, kes kuulavad ajastus hoi raadiosaadet, on ilmselt Rostormiga siiski tuttavat, sest sellele keskenduvad saated on eetris igal aastal. Aga muidugi võiks teadlikkus sellest parem olla. Aga näiteks eelmisel aastal, 2014. aastal, kui Rostrum leidis aset Helsingis oli ära märgitud teoste hulgas soome helilooja Anti Aubineni pala Orior mida esitleti hiljem raadiojaamades üle kogu maailma lausa 25-l või 26-l korr. Helilooja jaoks on see suur asi, et tema teost mängitakse nii paljudes erinevates paikades, see tähendab, et kuuldakse tema nimeteost. Loomulikult ei ole keegi muusika esitlemise vastu raadios, kui aga võta popi ja rokimaailm, on selge, et selle muusika mängimise arv on otsekui teiselt planeedilt. Kaasaegse klassikalise muusika seisukohalt on see väga õnnelik juhus, kui teost mängitakse mõnes välismaa raadiojaamas või et üleüldse mängitakse. Tänapäeval on ka internetiroll oluline, ütleb Pille kompa. Inimesed leiavad paljud asjad just läbi otsingumootorite läbi guugeldamise. Nii et kui ühe helilooja teost mõnes raadios mängitakse tänu sellele saada ka rohkem klikke internetis. Seal eksisteerimine tähendab palju. Üldiselt mängib Soome raadio enamasti ikka soome heliloojate teoseid, kuid näiteks epo pakkumistes on aeg-ajalt ka eesti muusikat mille kompan oma saadetes teinud näiteks plaadi ülevaate Erkki-Sven Tüüri seitsmendast sümfooniast. Ta kirjeldab seda kui meelierutav muusikat. Tema sõnul on kogu Eesti muusikamaastik teel kiiresti edasi ja ülespoole ja mitte ainult Arvo Pärt, vaid paljud heliloojad. Tänavuse Rostrumi raames oli kõigil, olles kuulda Helena Tulve muusikat kontserdil ning samuti toimus jutuajamist sessioon hello endaga mille kompa sõnul on ka Soome raadiol plaanis peagi Tulve muusikat esitleda. Kuid ta lisab, et Eestis on paljulubavaid heliloojaid, kellest mitmed on muuseas ka õppinud Sibeliuse akadeemias ja teevad seda praegugi. Kommentaare jagas Tallinnas toimunud rahvusvahelisel heliloojate Rostrumile osalenud Soome delegaat Ville kompa. Nüüd aga muljetavad meile Taani delegaat, maksvage Pedersen ja Hongkongi esindanud lamp. Taani raadio esindaja maksvage Pedersen on Rostormil osalenud juba seitsmel korral ning ta tunnistab, et lõpuks on hakanud tal tekkima arusaam, mis siin täpsemalt toimub. Eelkõige on Rostrumil palju muusikat kõikide kuuldud teoste hulgast, mida sel korral oli kokku 55 tõstab maks tavaliselt esile umbes 10 sellist teost, mis tema meelest on väga erilised. Ja ta oli väga rõõmus, et just need teosed, mis talle meeldisid, märgiti ära soovituslike teoste hulgas. Aga mitte see ei ole kõige olulisem. Pigem on tähtis, et siin Rostrumil tekib seesugune kokkupuude muusikaga, mida muidu võib-olla mõnel teisel juhul ei kuuleks. Oluline on millegi uue avastamine. Ta tunnistab, et on õnnelik, kui näeb, et nõnda mitmekesine muusika eksisteerib ja et keegi veel seda talle esitleb. Regina valib maks kogu Rostrumi programmist välja midagi, mida ka hiljem raadios mängida. Ta leiab, et ta on väga tore, et selline foorum üleüldse aset leiab. Lamprõngaga osales Rostrumil sedapuhku esimest korda. Kuigi tal oli väike ettekujutus sellest, mis siin toimub, oli see kokkuvõttes ikkagi üllatuslik kogemus. Ka tema valis nende 55 teose hulgast välja umbes mis teistest rohkem esile tõusid. Ja lõpuks, kui hääletamiseks läks, jagas ta punkte just nende 10 vahel. Teos, mis Rostrumi üldkategoorias võitjaks tuli, oli ka Lamfungi lemmik. Nii et tulemustega võis väga rahule jääda. Aga ta lisab tähelepanu väärne ja väga huvitav oli see, et paljud heliloojad, kes esindasid üht või teist riiki ei olnud tegelikult isa algselt sealt pärit. Nii et on üsna imetlusväärne. Need raadiojaamad esitlesid just selliseid heliloojaid ja võimaldasid neil seega Rostrumil osaleda. Teine asi, mis ongi tähelepanu pälvis, oli heliteoste taga peituv inspiratsioon. Mitmel juhul ei olnud see seotud paigaga, kus heliloojaid pärit olid. Ta leiab, et see on igal juhul õige ning see on asi, mida ta ise tihti noortele heliloojatele ütlev tuleb avastada, mida iganes nad soovivad avastada, et inspiratsiooni heliteose loomiseks võib võtta kust iganes keegi soovib. Fong on ise pärit Hongkongist ja ta tunnistab, et paljud Aasia heliloojad on sellise inspiratsiooni käsitlusega hädas. Isegi kui nende teosed on nii-öelda läänelikud, väidavad tihti, et need on mõjutatud Aasia kultuurist või mõnest sealsest luuletusest. See tundub pisut kummaline. Seega oli lamp Fung sel korral Rostrumil olles tõesti rõõmus, nähes, et inspiratsioon teoste loomiseks tuli kõikvõimalikest Maks lisab, et tema püüab nende suurt hulka muusikateoseid kuulates leida alati üks või kaks nii-öelda kaasaegse muusika trendi. Taastab näiteks paar kalduvust või tendentsi mida kuulab ja märkab mitme teose puhul. Need on sellised asjad, mis käivad kaasas praegusega lisaks muusikamaastikuga. See on kujunenud Rostrovil käies väga õpetlikuks aspektiks. Nendest trendidest ei ole sugugi lihtne rääkida, aga näiteks mõned teosed on sellised, nagu seda oli ka tänavune taani teos Rostrumil mis küsivad küsimusi, aga ei anna neile nii selgeid vastuseid. Neid teoseid oli seekord lausa mitu. Eelmisel aastal Rostrumil sedasorti ideid ei kohanud. Teine nii-öelda trend oli aga näiteks üks austraalia heliteos, mille autoreid oli kokku kolm. Neil on oma ansambel jäänud, loovad muusikat üheskoos ka Taanis on selline kooslus neljast tüdrukust, kes teevad täpselt sedasama käivad laval ja esitlevad enda muusikat, mis loodud nii-öelda kollektiivsetel sessioonidel. Just selliseid asju on huvitav jälgida Maxi sõnul neid trende, mis ei toimu ainult enda kodumaal vaid mida tehakse ka mujal maailmas. Hongkongi delegaat, lamp hõng on ise ka helilooja. Kas see mõjutab teda kuidagi teoseid kuulates? Ütleb, et on helilooja, kuid tal on kogemust ka muusikakirjastuse alal. Nii et ta tahaks loota, et on pisut rohkem avatud mõtlemisega kui mõned teised heliloojad. Muidugi on heliloojatel väga selge nägemus sellest, mis neile nüüdismuusika juures meeldib ja mis mitte. Fungi püüdnud leida vaid selliseid teoseid, mis talle endale meeldivad, vaid kindlasti ka neid, mida ta arvab, et vääriksid suuremat kuuleskonda. Ehk teisisõnu vääriksid kuulamist. Pedersen aga tahab ennast tihti Rostormil lasta üllatada. Ta ütleb, et kui ta siia tuleb, on tal tõesti teatavad ootused, kuid palju parem on see, kui tekib üllatusmoment. Kui sa näiteks kuuled midagi mingit teost, mida sa ei ole kunagi varem kuulnud ning see meeldib sulle tohutult. Selline olukord on lausa nauditav. Selline hetk juhtus Maxil kuuldes eesti helilooja Liisa Hirschi teost. See teos oli tema sõnul ehk lihtne oma struktuurilt kujutades siis suurt klisse Andot kulgemas ülesse, seejärel alla. Kuid see paelus maksi väga ning ta ütleb, et selles teoses oli midagi, mis oli tehtud väga delikaatselt ja intelligentsel viisil ning oli ka kenasti esitatud. See oli tõesti midagi, mis teda üllatas. Rong oli aga pisut teistmoodi üllatunud nimelt üllatas teda tõsiasi, kuivõrd vanamoodsad ja traditsioonilised olid mõningad Rostormil kuuldud teosed. Mõnedelt riikidelt oleks ta oodanud ehk mõne noorema generatsiooni heliloojaid kelle helikeel käinud käsikäes tänase päevaga ja kes esitleks rohkem gaase, trende kui nii võib öelda. Nii et see oli tema sõnul üks üllatusi sellel Rostrumil. Konkreetseid teoseid ja riikide nimesid ta ka ei hakka siinkohal nimetama. Maks lisab, teose valik ei ole riikidel alati kerge otsus, näiteks tema osales Taani teose väljavalimisel ja teab seda omast käest. Tihti on seal palju piire ja piiranguid ning lõpuks ei olegi eriti paljude teoste seast seda ühte võimalik valida. Nii et paljudel riikidel võis tõesti olla raskeid valikuid. Võib-olla oli neil koguni vaid üksainus variant, mida siia üleüldse saata? Võib-olla ka tõsiasi see, et riikidel ei pruugi olla heast teosest head salvestust. Nii et alati võib olla oht, kui sa saadad keskpärasest teosest hea salvestuse või suurepärasest teosest. Kehva salvestuse. Kvaliteet mängib suurt rolli. Alati on oluline balanss kompositsiooni ja helisalvestise kvaliteedi vahel, ütleb Plamfung. Kuidas aga plaanivad Taani Hongkongi delegaadid Rostormi teoseid oma raadiojaamades kajastada? Dani raadio esitleb Rastrumine teoseid, mille valiku teeb toimetaja. Loomulikult tuleb mängida, aga võiduteos. Seitsmeteistkümnenda juuni õhtul on saade eetris ja seejärel ka 30 päeva järelkuulamiseks üleval. Eetriaega on kaks tundi ja 40 minutit ja maks tunnistab, et mõnikord ei ole see piisav aeg vähemalt 10 teose esitlemiseks, mis on ette nähtud. Nii tihti paisatakse eetrisse veel mõned lisasaated. Kongis teeb aga toimetaja lamphung kaheksa saadet Rostormil kuuldud teoste esitlemiseks ära märgitud teoste kõrval esitleb ta ka neid teoseid, mis talle endale isiklikult meeldisid ja mida ta arvab, et Hongkongi kuulajaskonnale tasuks kuulata. See juhtub ilmselt juulis või augustis. Nõnda kõnelesid Rostrumil osalenud Taani delegaat, maksvage Peterson ja Hongkongi delegaat. Lamp Fung. Rostovi. Möödunud nädalal Tallinnas toimunud 2015. aasta rahvusvaheline heliloojate Rostrum on õnnelikult lõppenud ja kõiki võiduteoseid ning esile tõstetud teoseid. Hakkavad järgneval hooajal tutvustama raadiojaamad üle kogu maailma nendega. Klassikaraadio lõppenud nädala delta saates sai täies pikkuses kuulatega Rostrumi parimaks teoseks kuulutatud norra helilooja Jan Erik Mikkelseni teost. Saade oli eetris 19. mail eseme praegugi klassikaraadio kodulehel järelkuulamiseks üleval. Samuti jagasid selles saates võidurõõmu Norra raadio delegaat Christian Kern. Doc ja Rostormil kuuldud meeldejäävatest teostest jagas muljeid foorumil vaatlejana osalenud helilooja Elis Vesik. Selline oli kokkuvõte suurejoonelisest Rostrumist. Meie tänane heligaja saade jätkab nüüd aga muljetega rahvusooperilavalaudadelt nimelt. Kuulame muljeid nii. Polm hindamiti ooperi kardilak esietenduselt kui ka Dani sätti ooperi Armujook hetkedelt, mil Estonia laval olid muusika ja teatriakadeemia lõpetajad. 14. mail esietendus rahvusooperis Estonia Paul hindamiti ooper kardiljak, mis räägib enneolematuid, ehteid meisterdavad kullassepast, kes on oma loomingusse nii kiindunud, et ei pea selle nimel ka kuritegusid patuks. Etenduse lavastas Vilpu Kiljunen ja kunstnikutöö tegi Kimmo viskari mõlemad Soomest. Esietendust juhatas Vello Pähn. Peaossa kardiiaki laulis Rauno L. Tema tütart Tamara Gallo Ameerikast. Ohvitseri osas oli Jyrki Anttila Soomest. Kavaleri laulis Sergei sablace Rumeeniast. Kullakaupmehe rollis oli Mart Laur, taminesines heli Veskus ja politseiülemat laulis Paula Palacki. Etendust käisid kuulamas muusikateadlane Kristel papp ja Eesti kultuuriatašee Berliinis Harry Liivrand. Selles mõttes oli esiteks muidugi Estonia valik alguses mulle veidi üllatav, et on ka teisi 20. sajandi teoseid, mis on väga mõjuvad ja väga olulised. Aga pärast eilset esietendus ma pean ütlema, et see oli minu jaoks veenev ja ka see valik siiski õigustas ennast. Huvitav hingemit, mis on Ühelt poolt veel ekspersonistlikus laines, aga samas on seal ka väga tugevalt niisukest neobarokki. Mõlemad giidisfäärid tulid esile ka lavastuses ja lavakujunduses. Minu jaoks oli see lavastus tegelikult noh, suur üllatus selles mõttes, et ma ei oleks arvanud, et Estonia teater suudab nii hästi ühte saksa eks pessimistliku ooperit esitada. Et tegemist oli kahe ajastu väga harmoonilise ühendamisega ehk siis, kui me võtame selle tegevuse ajad seitsmeteistkümnenda sajandi Prantsusmaa, eks ole, ja, ja luksuslikud barokkkostüümid ja koosiline barokne butafooria mis sümboliseerib sellist ülima rikkuse, Ziggy ja võib-olla tohutu ülekülluse ajastut, seda ka siis juveelikunstis, eks ole. Ja teiselt poolt Ekspressi muusika ja eks kasvalistlik taust, mille me sinna saame juurde provotseerida, siis siis sümbioos töötas suurepäraselt mõlemast ajastust, nii barokist kui effessonismist oli lavastaja võtnud väga tugevad tunde, skaalad väga tugevat emotsionaalset koodid, mis selles tükis hakkasid mängima. Pluss siis nende omapärane nagu grotesk tõstmine, eks ole, tugev iroonia, mis sellega. Ma just tahtsin öelda sõna grotesk aga millega ei olnud ka liialdatud, vaid pühendus, nagu sa ütlesid, tõesti suurte tunnete ja ka traagikaga. Täpselt ja samas oli seal olemas ka seeme nagu heas mõttes deskoomiline element aeg-ajalt eks vaataja või kuulaja ei pidanud kogu aeg mitte ainult olema sellises ülitraagilises maailmas või, või Ankattesksas maailmas, vaid seal oli ka sellist mõnusat jäme koomikat mis sobis väga hästi sellesse konteksti ja mis seostesse, ehkki taas seitsmeteistkümnenda sajandiga oma imetlesin tegelikult kostüümikunstniku töödega soome kunstnik kima viskarjuri olid teinud erakordselt huvitava lahenduse sellele lavastusele ühelt poolt Sistiliseerides seitsmeteistkümnenda sajandi teise poole kostüümikunsti nii-öelda prantsuse Moody ja lisades sinna juurde Hispaania barokist elemente rõngas kraadaga näiteks ja nii ja siis võttes loomulikult 21. sajandi kõrgmoes ammu juurdunud botased. See andis just niisuguse nüüdisaegse nüansi ja siin ei ole tegemist mingisuguse vägivaldse nüüdisajastamisega tõepoolest ka üldse kogu see lavakujundus, mis oli ju ka kima viskarilt niukene, punane, intensiivne värv, mis tegelikult ekspestianismika seostub või, või nagu sa mainisid põrguga sinu jaoks. Tegevus on viidud just nagu allmaailma ja mis teatud määral seostub ka kullassepatöökoja maailmaga, eks ole ju, et see on kõik metalli sulatamine ja palavusest tuli ja nii edasi. Ja teiselt poolt see lavakujundus lõi väga hea linnakujundi, see oli, tilgub nagu linn ju, eks ole, mis ka seal nagu liigutamata võis olla ka tuppa, aga põhiline minu jaoks on linn ja need luugid võisid olla ka nagu suurlinna või ütleme, lihtsalt linna siis, eks ole aknad või kuidas me seda interpreteerin. Aga võib-olla tuleks lauljate juurde ka, kui ma võiks alustada sellest, kes tegi hiilgerolli, siis ma tõstaks esile siin kõigepealt raha help ja minu meelest oli see tema roll sõid tema õhtu, et ma ei ole rohelpi võib-olla tükk aega näinud nii orgaanilises olekus, seal laval, et ta oli nagu 100 protsenti selles rollis sees ja ka lauljana tegi väga hea soorituse. Ma olen täiesti nõus, ma hindan Rauno alpi väga kõrgelt on teinud suurepäraseid rolle, kui me mõtleme tarigaletole näiteks amportas, mis oli tõesti eriline saavutus ja mida minu meelest oleks võinud ka veel rohkem tunnustada. Elp on suurepärane, näitajad on suurepärane laulja, ta oskab oma häält kasutada rolli loomisel. Ja, ja ta tõesti annab endast 100 protsenti, ma ütleksin 200 protsenti ja tema lavaline intensiivsus, eriti kui roll sobib ja kui tõenäoliselt lavastus sobib on siiski Eesti muusikateatris minu jaoks erakordne. Ja teiseks, ma tahaksin ma nimetada, et suur rolli esimeses vaatuses tegi heli Veskus. Ta oli selles ka väga veenev, väga hästi sobis oma oma tüpaaži poolest sellesse rolli. Ta olid suurepärased häälevarjundeid ja hea näitlejameisterlikkus ning oli näha, et see roll oli just nagu tema jaoks kirjutatud. See oli tõesti väga hea karakter, mille ta lõi peale selle tema suur voogavaaria, mis natukene meenutas ka kunagist Isoldet, mida ta ju tegelikult ka väga hästi tegi, aga muidugi siis ühesõnaga niisugune hindamiti Isolde, et õnneks sellise armusurmaga. See oli tõesti suurepärane ja näitas helivestluse potentsiaali, kui erinevaid rolle ta on võimeline tegema ja kuidas ta areneb edasi. Minu jaoks ta esimest korda laval tuli välja primadonna ja sellel sõnal on tihtipeale see negatiivne kõrvalmaik. Aga ta mõjus seal efektse staarina algusest peale kohe tema lauale tulek koos kahe lakei katkes, tema kandetooli passisid, see oli väga efektne, see oli. See oli kehakeelt väga hästi välja mängitud ja juba tema tema aaria alguses pani ennast kohe maksma. Järgmisena ma tõstaksin esile koori ja koormeister, Elmo Tiis valdi tööd, see on, need on väga rasked koorida, näiteks kui me mõtleme ooperis, finaalkoor, rahvas ja kardiiak. See oli mõlema nirauna helby kui ka koori kanda ja see on väga raske kuurort. D, aga samas tuldi sellega väga hästi toime ja suudeti samas olla ka väga väljendusrikas ja täpne, veenevad žestidega laval ja loomulikult orkester, kus omaette draama veel nagu toimub, ütleme, orkestrantide seas vaid lihtsalt, et kui laval on selline hindamiti kohta isegi vägagi kantileene, kohati isegi natuke vaagnad kehki hindamit keerab praegu hauas ringi, kui ma seda ütlen meloodika ja hoogamine, siis orkester oli ju väga täpne, väga mitmekihiline, väga polüfoonilise faktuuriga ja Vello Pähn, Estonia orkester näitasid, et nad suudavad kanda sajandi muusikat täiesti suveräänset esitada. Sest minu jaoks, kui ma sealt läbi väga palju tööd, kas ta oli väga hea, et tegelikult, kui ma võiks öelda sellist higilõhna, et kas nad nüüd saavad hakkama või nad ei taha, mida vahetevahel on, mõtled esietendusele ja, ja et noh, et kas tuleb välja või seda töö raskust on seal rohkem kui elegantset tulemust, siis tegelikult tõesti see tulemus oli kunstiline tulemus, mitte see, et oh, nad on teinud palju tööd. Minu jaoks kardiak läheb Estonia 21. sajandi lavastuste hulgas plusspoolele. Kindlasti seal on suur õnnestumine. Ja tegelikult peaksid olema kõik Estonia lavastused sellisel tasemel. Võimalusi on, potentsiaali on, on arusaadav, et on kasutatud külalissoliste, aga samas ka meie enda soliste, kes olid tegelikult parimad. Kuid arenguruumi on endiselt väga palju. Estonia kavalehtedel. Hindemiti ooperi kardiiak esietendust käisid vaatamas Kristel Pappel ja Harry Liivrand. Teisipäeval ja kolmapäeval oli Rahvusooper Estonia lava Eesti muusika ja teatriakadeemia noorte lauljate päralt, kes võitsid kahel õhtul enda peale peaosad Kathanodonitseti koomilises ooperis Armujook Adinot lauset, Ksenia Kutšukova, jaamarjame laha, Emorina, Kindschi Belgoredandrey skulptuuris, Tamar Nugis, netateegledroonia, Elina Netšajeva, Estonia laval Muusikaakadeemia diplomilavastusi saanud näha juba aastaid, kuid tavaliselt on tegemist olnud eraldi diplomietendustega teatri repertuaaris olevasse lavastusse võeti tudengitele suhteliselt helikaja stuudios on nüüd Tiiule evalt, kes on noorte arenguteel silma peal hoidnud juba aastaid. Mis teie arvate, kas selline teguviis õigustab ennast, et selle asemel, et tudengi oleksid ühe lavastuse sünni juures algusest peale pidanud seekord end paigutama tema juba Georg Molviuse eelmisel kevadel esietendunud lavastuse karakteritesse? Ma pean seda siiski suureks õnneks, et Georg Malvius tegi minu teada kaks nädalat vist nendega proove. Muusikaline töö, mis on Ene Rindesalu peal põhiliselt olnud, oli tehtud inimestel ja hästi tehtud sest et vastasel juhul ei oleks olnud nii palju rõõmu pakkuda kuv just esimene etendus, kus laulis Maria mera peaosa ja Oliver Kuusik, oli nii-öelda appi tulnud Nemorinana. Kindlasti see, et dirigendipuldis oli Lauri Sirp, kes on minu jaoks juba aastaid juba vanemusest saadik mulle kõrvu jäänud, kui väga tundlik ja väga hea lauljatega koostöötegija. Aga läheks siis konkreetselt lauljate juurde, nii Mariemmelachal kui ka Ksenia kutsukova oli hämmastavalt plastilise ja vaba orgaanilise olekuga laval ja sealjuures ka muusikaline suveräänsus meil aha puhul väga täpne intoneerimine ja see, et nad on just nimelt nii orgaanilised ja nii musikaalsed, et kuskil ei torganud silma, et neil oleks pidanud nii-öelda pilk dirigendi näpu otsas kinni olema, nad olid ikka väga vabad. Aga mis hääldesse puutub, siis loomulikult õppimise rada kestab edasi, see on päris selge. Melathal võiks mõelda selle peale, et oma hääle ümarust enam-vähem otsida, et see igal pool maksma hakkaks, kaunis tämber, mis tal on. Ja muidugi temale ikka väga suur nii-öelda hüüumärk keelte omandamisele, see itaalia keele hääldus on praegu veel väga niisugune kahtlane, maailmas ei löö läbi, kui sa ei ole keelte muusikat omandanud, süvitsi õppinud, seda endale omaseks teinud. Sest muusika hakkab aga ju siis hoopis teistmoodi helisema kui keelemuusika. Ja kutsu koha puhul. Tal on ääretult muidugi soe ja ilus hääletämber, ta on väga särav, aga tähendab mind natukene hämmastas, et ooperi esimeses pooles ma kuulsin vähe Well Gando legaatot aga laval on ka veel üks koomiline baritoni roll veel koore, mis esimesel õhtul oli Lätist pärit, Andreisklutoysi kanda, teisel õhtul aga laulis Tamar Nugis mõlemad karisma, meeletu kaunid mehed. Sihvakad, poisid väga kauni häälega mõlemad. Kuigi Krotorist, noh, tema on Lätist pärit, ma arvan, eks ta siirdub oma maale tagasi, aga kindlasti ta peaks õppima veel kõvasti edasi, et see hääl tuleks tema seest rohkem välja. Kas, kuidas seda öelda, üle kaetud, võib-olla see toon või? Ta ei lähe niisuguse särinaga lendu, sest see on väga lennukas roll väga toreda huumoriga kirja pandud autoril ja kerged koloratoorsed, käigud ja kõik seal on veel suur töö ees, aga fakt on see, et ta on ääretult meeldiv. No ja meie, Tamar Nugis muidugi on minu kõrvu lummanud juba sellest saadik, kui ma teda esimest korda akadeemias eksamil vist jah kuulsin. Ja siis muidugi, kui ta Vello Jürna konkursi võit disja temale sooviks ainult tuul tiibadesse, et aga edasi edasi edasi õpiks, sest see nisugune mehisus, mis on nii oluline, et noh, see kõik saaks veel nii-öelda niukse ümarust ja, aga see on, kõik on e-selles. Te mainisite siin juba Elina Netšajevat, tema jäljed Roon laulsid Jeanette rolli. Mul oli kohutavalt hea meel Egle trooni pärast. Tal on kena hääl, see ei ole suur, aga uskumatult tore oli, tema rolli kujundame neegriga Netšajeva. No temal on see ülevoolav temperament ja ta muidugi oli väga ja kuju tegija, ta on niisugune ääretult vabal Ennast tunneb seal laval ja natukene, võib-olla oli niisuguse juba groteskini tema roll kujundatud. Tiiu Lewald jagas muljeid tonitseti ooperi Armujook ette kandelt. Kahju, et klassikaraadio kuulajad selline saigi. Sellel nädalal. Käia saade saime kuulda arvamusi muljeid Rahvusooper Estonia lavalt ning samuti muljetasime äsja lõppenud rahvusvahelise heliloojate Rostrumi teemal. Saate tegid toimetaja Johanna Mängel, anne Brummik ning mängis kokku heli oper Heather Katrin mõõdik. Suur aitäh kuulamast ning kena nädalavahetust. Kaja.