Head kuulajad algab, saade pole sobilik madalataluvusläve ja viletsa huumorimeelega kuulajatele. Järgmised kaks tundi võivad sisaldada lastele ebasobilikku materjali. Lapsed võivad raadiote ette jääda vaid vanemate loal ja vastutusel. See saade ei suru peale ühtegi käitumisnorme, vaid tutvustab erinevaid lähenemisi. Saate ajal on lubatud kaaskuulaja puudutamine. Võimalusel soovitame selleks sõlmida eelnev kokkulepe. Tere tulemast vikerraadio sagedusele. Vallatud kurvid alustavad. Tere õhtust, head raadiokuulajad, kell on saanud seitse minutit üle 11, käes on 16. juuli. Selle nädala vallatud kurvid alustavad, minu nimi on Taavi Libe, mina saatejuht nagu ka eelmise kuue saate puhul ja nagu ka eelmise kuue saate puhul on mul stuudios külaline. Täna oleme otse-eetris. Ja siin on ajakirja maaja peatoimetaja Peter Hagen või Guido Ilves või kuidas mõlemad? Ükskõik kuidas tänase saate teema on seksuaalsus kui elatusallikas ja me ei räägi siin sugugi prostitutsioonist. Teises saatetunnis on mul külas trip Marco Tasane ja mulle tundub, et kahe saatekülalise vahel võib tõmmata sellise paralleeli, et te olete oma valdkonnas suutnud, et justkui tekitada uue sünonüümi. Sest kui erootikaajakirja peale mõtled Eestis, siis see sünonüüm on maja. Oled sa nõus? Nii see on. Aga miks see nii on? Aga sellepärast, et ta on ilmunud juba 26 aastat ja ta on endale nime teinud ja ta oli esimene tali. Esimene. Nime teeb see, kes alustab esimesena. Kui kaua sina oled moe juures olnud? 22 aastat. Kuidas ta sattus maja juurde ja nagu öeldakse jumala abiga täiesti juhuslikult. Endine omanik tõi ajakirja Tallinnasse ja tal oli siis vaja uut toimetajat. Ja siis ühe teise inimese kaudu tehti mulle ettepanek ja noh, loomulikult võtsin selle rõõmuga vastu. Miks rõõmuga? Sest ma olin tollal töötu, sain kinga ajalehes, maaleht. Ja ja miks ma oleksin pidanud loobuma? No tänasel päeval on võimalik ka meile helistada, on meile võimalik kodulehele kirjutada küsimusi ja mõtteid ja vähegi on normaalsed küsimused ja mõtted, siis me ka arutame nendel teemadel. Aga kui ta või Peeter, kui ma sulle helistasin, siis oli sul üks telefoninumber ja nüüd kui saade on kätte jõudnud, siis on sul juba teine telefoninumber. Kas maja toimetaja elu on tõesti nii karm, et sa pead telefoninumbreid vahetama? Profülaktiliste mõttes on kasulik aeg-ajalt telefoninumbreid vahetada. On probleeme ka seal olnud, et ei ole probleem, aga lihtsalt teatud kontingendist tuttavatest saab niimodi lahti. Millises kontingendist, kellega enam suhelda ei taha, on neid palju ja peale selle noh, siin on ka veel need reklaamimomendid, eks ole, sest ma ei tea, kuidas see number kuhugi ilmub, eks ole, tulevad igasugused mõttetud tobedad, reklaamib pakkumised alates seal tolmuimejate ja ma ei tea milleni välja, see on kõik väga tüütav, kurnav. Aga kui aeg-ajalt telefoninumbrit vahetada, siis need igasugused reklaampakkumised kaovad ära. Kui minna maja kodulehele, siis minu meelest sealt ei leia mitte ühegi maaja tegija nime. Miks need peaksidki seal olema, sellepärast et kõikide teiste väljaannete ja üldse ettevõtete kodulehtedele ikka on mingisugune kontaktnimi. No kui see nii oluline on, ma võin sinna panna Leena võsa või midagi taolist, aga ühesõnaga, see ei ole taotluslik. Sattunud niimoodi ei ole, jah, ei ole taotluslik. Kui palju hetkel maja tegemisega seotud inimesi on? No viie sõrme peal võib üle lugeda. Sina oled toimetaja, väljaandja ja sekretär, autojuht, kõik kokkupalgalisi töölisi on, on veel, keegi ei ole. Oled üksi jäänud, kui kaua sa päris üksi jalad? No 2009.-st aastast või? Kui ma sain selle ajakirja omanikuks, kuidas see sündis, ostsin ära, miks? Pakuti 2009. aasta, mul oli valida, kas ühesõnaga ma ostsin endale töökoha? Ma just tahtsingi küsida seda, et 2009. aastal minu meelest oli ka majast väga palju juttu või sellel perioodil sest siis olid majal suured raskused. Need raskused olid ülespuhutud, eks meie meie lehekesed ju ka üritavad igast asjast igast tuule sahinat mingisugust sensatsiooni üles puhuda. Ei olnud need asjad sugugi nii hullud, ei olnud hukkumisele määratud, ei olnud me kokku kukkumas, ei olnud me kokku varisemas, ei olnud meil mingit rahalist finantskatastroofi ega midagi taolist. Muidugi majanduskriisi mõju avaldas ja tiraaž natukene vähenes, eks ole, aga see ei olnud katastroofiline. Sa ütlesid, enne kui mikrofon lahti läks, et sa ei tahaks öelda, kui suur see tiras praegu on piisav, piisav, et sa elad ära, jah, ma elan ära, ERA nurgas elab ka kass, elab väga hästi, aga need tiraažid on majal olnud mingil hetkel ikka täiesti meeletult. Sa ütlesid, et kui sa alustasid, siis oli ligemale 40000 39500 ja kui mati looga alustas 1989. aasta juunis siis regulaarselt pikka aega oli tiraaž oli 40000 ja kusjuures ta oli trükitud kohutavalt halvale ajalehe paberile mustvalged fotod, eks ole, siis kirjutusmasinakirjas tekst seal sees ja läks nagu soe sai. Kas sa ise ka mäletad need päris esimesed numbrid, kui sa ise neid igaüks peotäis on kodus olemas, mitte kõik numbrid kahjuks, aga on olemas nüüd väga kogenud erootikaajakirja väljaandjana. Kuidas sa hindad nende esimeste majade kvaliteeti tav üheainsa sõnaga ka sisuliselt ka sisuliselt, sest nad olid keeleliselt toimetamata? Need lood olid labased. Aga noh, ta oli ikkagi niivõrd uus nähtus meie ajakirjandusturul, et juba sellepärast läks, sest selle kõrval midagi ei olnud, eks ole, ja ja mis ta maksis seal nõukogude ajal mingi 50 kopikat viis tükki ja läks nagu soe sai, kui kiiresti see kvaliteet tõusma hakkas? Aeglaselt ta hakkas tõusma alles 1993. aastal, kui ajakiri tuli Tallinnasse, sest Viljandisse jõudnud võimelise võimalike kvaliteetsed värvid, trüki teha. Ja siis ta hakati trükkima EKP Keskkomiteed trükikojas Pärnu maantee 67 aga sisuliselt sisuliselt sisuliselt hakkas kvaliteet, kui kiiresti tõusma sa ütlesid. Kui me läksime üle täielikult arvutikujundusele, sest alguses montaaž tehti käsitsi, eks ole, siis ei olnud ju võimalik kasutada mingeid foonega ja üleminekuid, noh, see oli kõik väga primitiivne, aga, aga aga sellegipoolest läks, läks nagu soe sai, läks nagu soe sai. Kui kiiresti need konkurendid tulid, milline see, sa ütlesid, alguses oli turg, selline maja tuli oli üksi, aga, aga kui kiiresti need konkurendid vaikselt olla maksnud. Järgmine konkurent oli seks. Seksar tegi paar väga olulist viga, nad hoidsid raha kokku, poolajakiri oli mustvalge ja pool oli värviline. No tänapäeval, 20. sajandi lõpus ei püüa sa kedagi mustvalgete piltidega. Ja see sisu oli ka niisugune neurbaniemiasse, nagu venelane ütleb sealt edasi ja peale selle see sexer mingil hetkel ta suri, lahkus turult kas siis mingi aasta või kahe pärast, hakkas uuesti ilmuma, mis on katastroofiline viga ajakirja puhul. Ja suri uuesti, et mõni sureb ka kaks korda. Aga neid konkurente on tulnud veel. Mina mäletan 21. sajandi alguses sellist tegelast nagu Eeva, kes minu meelest oma esimese numbri juhtkirjas teatas, et nüüd kõrvaldatakse maaja lähiajal turult ja Eeva oli Pille oli. Kas oli mingi lilli või midagi nihukest ma täpselt ei mäleta. Aga, ja noh, nende ajakirjade kogemus näitab, et kui sa tahad head ajakirja teha, kui tahad, see on iseasi. Aga ajakirja väljaandmisel ei piisa ainult ülbest ja rumalast enesekindlusest. Iga asja tuleb südamega teha oma tööd ja see kehtib eriti ka ajakirja puhul. Seda ei saa nii ülejala teha, ah parem mingi jama kokku paar pilti juurde ja küll läheb, ei lähe. Ja seda näitab ka nende nõndanimetatud konkurentide kurb saatus. 11 erootikaajakirjal turult lahkunud. Üks asi oli see, et olid need Eevad ja Pilled, mis olid meil sellised kodukootud asjad, aga aga tulid ju Kapleyboy Effaaemm siis Hazler, miks nemad ei jäänud? Nendel peaks ju olema kontsert, aga neil on materjali nii, et tapab võtta ja tõlkida lihtsalt. Muidugi teatud noorte meeste ülbused, hooteeme nüüd Ameerika malli järgi, no ei tee. Teiseks nii Hasleri kui ka Playboy kuldaeg on möödas, eks ole. Playboy oli niimodi novaatorliku väljaanne 50.-te alguses, millal ta seal ilmus, esimest korda oli 60, ma ei mäletagi nii, aga noh, praegu tänapäeval nüüd. No keda kotib selline ajakiri, kus on siis alasti autod ja riides naised? Võiks vastupidi olla. Ja sellepärast ta lõpuks siis välja suritki, või oli see masuga kindlasti ka masu näiteks. Ka playboy suri kaks korda. Kõigepealt trikitas mingisuguse paari miljoni kroonise kahjumi, vist siis oli mingi aeg paus, siis ta hakkas uuesti ilmuma ja ei tulnud ka sellest midagi välja. Selle 22 aasta jooksul, kui sina oled maja tegev olnud maja jaoks, mis on kõige raskem jätkunud Polegi olnud päris ausalt ei ideedest puudu ei tule, sest puudust ei tule, sest seal selline valdkond, et alati on tuhandeid ja tuhandeid nüansse, nii nagu kaleidoskoop sa võid sa ükskõik kui palju keerutada peos, ikka seal uusi mosaiik, uusi mustreid ideedest puudu ei tule. Aga lugejatest sinna pole midagi parata. Ei ole võimalik ajakirja välja anda, nii nagu see hellow seda tegi, üks kroon, üks euro ja 50 senti, siis ei ole võimalik. Kui palju interneti tulek on mõjutanud erootikaajakirjade elujõulisust, sinu hinnangul kindlasti on väga palju mõjutanud, eriti ütleme puht pornograafiliste ajakirjade turgu, kui ma siin end 100 aastat tagasi ehk täpsemalt 1989. aastal käisin esimest korda Hamburgis, kus suu lahti, erootikakaupluses seal oli vähemalt vist 500 erinevat pornoajakirja, see oli kirjeldamatu igale maitsele ja, ja kõikvõimalikel viisidel ja nii. Ja kui nüüd hiljuti Berliinis käisin, siis ma ei tea, võib-olla seal oli viis ajakirjades. Need on kõik välja surnud, välja surnud, täielikult välja surnud. Üks huvitav asi, mida sa ainult piltide pärast enam keegi ei osta. Üks huvitav asi, mida sa endaga välja tõid, oli see, et majas on kogu aeg olnud ka lugemist erinevalt paljudest teistest erootikaajakirjandust ja ma mängisin selle peale välja, et eesti lugeja on säilitanud veel veel on säilitanud nõukogude aegse intelligentsuse ja huvi lugemise vastu huvi raamatute vastu, meil on see veel olemas, lääne inimestel on see ammu kadunud. Üks küsimus on tulnud ka kodulehele kalju küsib, kas majas on plaanis ka mingisuguseid uuendusi või uusi suundi. Kalju on ajakirja jälginud aastast aastasse ja tahab siis teada, mis on tulevikuvisioon samas vaimus jätkata. Täpselt samamoodi. Ka mina sirvisin eile üle pika aja seda moeajakirja ja minu meelest vähemalt kujundus on täpselt samasugune kui 10 aastat tagasi. Aga ma nüüd ei leia, et see kujunduse muutmine midagi oluliselt juurde annaks. Kas leiva maitsesõit sõltub leivakujust? Moega tuleb kaasas käia, ütlevad paljud. Üritan võimaluse piirides. Aga teine asi, mida sa välja tõid, oli ka see, et see, milline maja on hetkel, see võiski olla maajastiil. Aga loomulikult. Sest kui me nüüd, kes on jälginud vahel lapanud läbi kasvõi playboy Aslerid, ega seal ei ole ju midagi muutunud, kujundus on täpselt seesama, mis ta oli seal kümme-viisteist või 20 aastat tagasi. Midagi olu, mingeid olulisi muudatusi ei ole, ise ülesehitus ja kõik on sedasama. Nüüd me oleme rääkinud maja vormilises poolest, ma hea meelega läheksin ka sisulise poole peale ja teemade poole peale üldse, mis eesti lugejat huvitab, aga kuulame ühe loo muusikatele. Well leidi maardlaid on selle laulu pealkiri, mida on korduvalt ka kõverdatud, aga minul on endiselt külas Petraagen või kui ta ilves maja peatoimetaja ja muusikapala seal jõudsime me ajaloos sellise toreda faktini, et Jaak Allik on väga olulisel kohal maa ajaloos, millisel kohal on tema kirjalikul õnnitlusel, sai maa ja ilmumisloa Viljandis omal ajal sest tollal veel niisama ei saanud ajakirja hakata välja andma sellise 1989. aasta nõukogude aja lõpus, eks ole, kus tegelikult nõukogude aegsetele seadustele juba vaadati läbi sõrmede, aga ikkagi oli vaja kellelegi õnnistust kellelegi kirjalikku luba, nii et Jaak Allik on jah maaja ristiisa. Aga alguses ei olnud ja see maja maarjasolimaaria, aga seal Jehoova hakkas pahandama ja siis võeti sealt üks täht ära. Ja oligi kompromiss sündinud Maarjast sai maa ja kas mõned majad on sinu peale kurjad ka olnud? Elu jooksul? See oli algaastatel tuli ühelt naiselt kiri, et ma mõnitan tema tütart, eks ole, et tema tütre nimi on ajakirja nimeks, no okei, Soomes oli, ma ei tea, kas praegu enam ilmub geiajakiri Kalle, eks ole, noh, ma siis kõik kalle nimelised mehed peaksid ennast üles pooma või, või siis selle ajakirja kohtusse andma selle nime pärast. Samas ma usun, et viimase 20 aasta jooksul ei ole väga palju tüdruku nimetatakse panud. Ma ei ole seda statistikat teinud, aga ma kujutan millegipärast, et no ei ole eestipärane nimi ei ole popp enam. Kes see tänapäeval enam paneb tütrele nimeks laine või Aino või ikka mingist eriskummalised nime moonid, teised, eks ole, mingisugused kunst, nimed. Et oma lapse nii-ütelda anda mingisugune erakordsus, vähemalt nimega, eks ole. Kui me läheme sinna algusaja juurde tagasi ja Jaak Allik andis nii-öelda oma oma allkirja, et see ajakiri sai ilmuda, aga, aga kuidas seda ajakirja siis presenteeriti? Kuidas üldse see oli vaja kuidagi, ma ei mäleta täpselt mati looga oskaks sellele küsimusele paremini vastata. Kas ta nagu serveeriti kui lihtsalt ajaviiteajakirjana või niimoodi, nii et noh selles taotluses ei olnud poole sõnagagi mainitud erootikat või, või midagi niisugust. Pettuga pettuga pooleks läks kaup läbi. Kuidas sina ise, majad, defineerid, kas on erootikaajakiri on pornoajakiri nii seda kui teist, mis vahet seal on? No erootika on ju teatavasti see, kus midagi näha ei ole, eks ole. Nii, nii et ma ajan selles mõttes täiesti unikaalne segaajakirja, eks ole, me ei saa võrrelda meid Asleriga, eks ole, veel on nii erootilist pildimaterjali kui ka lauspornograafilist pildimaterjali, eks ole. Need on selles mõttes täiesti ainulaadne ja täiesti ainulaadse ülesehitusega, eks ole, sest emma niipalju kui maa oma pika elu jooksul olen läbi lapanud kõikvõimalikke analoogilisi väljaandeid, eks ole, siis paljudes ajakirjades, need jutud on labased rõvedalt, aga meil paljud jutud kirjanduslikult tasemel, eks ole. Kui palju neid kirjutajaid on olnud sinu toimetaja kõige andekam kirjutaja oli Raul Kaasik. Kunagine kuulus vang. Ta kirjutas fantastilisi lugusid Taali oma elust 17 aastat vanglas mõisteti vangi juba nõukogude ajal, ma ei tea, mille eest. Ja vabanes siis, kui Eesti aeg oli juba peale tulnud ja ma olen temaga kohtunud ka praegu, ma ei tea üldse, mis temast saanud on. Ja Ta tuli siis nii-ütelda vanglast välja, ta tuli täiesti uude teistsugusesse maailma, sest Eesti oli iseseisvunud, kõik oli teistmoodi. Vaata aga tema lood olid vapustavalt tasemel. Mida see tähendab, vapustatud kirjanduslikult juba väljendusoskused, kõik need situatsioonid ja. On ikka inimestel mõne inimesel fantaasiat peab ütlema. Aga kuidas see asi selles mõttes käis, kas sina ütlesid teema inimestele ette ja nemad kirjutasid või, või sulle lihtsalt saadete sisse piitsalt sorteerima midagigi välja, mida no Raul Kaasiku puhulgi mõned lood said nagu tellitud siin tale teema ette ja nädala pärast oli lugu valmis. Fantastiline kirjutaja oli. Aga kui palju teistpidi on, need saadetakse, palun, avaldage. No viimasel ajal ma vaatan, et kas kõik on välja surnud või tänaval ikka näen ilusaid inimesi, aga selles mõttes jääb küll mulje, et kõik on surnud. Sest ega keegi enam midagi ei saada. Aga pilte ikka saadetakse see ja eestlastele meeldib tarbida, aga ega ta ise ei ole nii-öelda kaasalööja, eks ole. Aga noh, siin varasematel aegadel tuli neid lugusid rohkem, noh kahjuks 90 protsenti läks prügikasti, sest kui ka näiteks Eesti mees hakkab erootilist lugu kirjutama, siis oh õudust. Millest see probleem, mis on, mis teil viga? Labased. Ja no kirjutamine see ikkagi nõuab teatud annet, teatud oskust, mõtled väljenduslaadid, labased roppused või kas see süžee oli kuidagi labane, kõik oli labane? No need jutud olid, ma toon ainult ühe näite, eks ole, seal noormees seal niimoodi ärkas üles. Ema praadis köögis pannkooke siis tuli emale külla tema sõbranna, ta vaatas, sõbrannad päris kobe ja siis hakkas seal see asi susisema. No anna andeks, mingi ema, mingi köök, mingid pannkoogid, no see ei ole erootiline. Minu meelest läänepornograafia, sellistel väga lammastel see seeder ainult üleval püsibki. No üllatav, et lugejaid leiavad. Minu tuli seal üles, minu väike puudus on see muidugi, et ma näen sellise väljaande jaoks liiga intelligentne. Aga selle sellest ei ole lugu, sest alati saab latti madalamale lasta. Oled sa lasknud? Olen küll, olen küll. Mul on nii meeles, kui ma tegin omal ajal nõukogude ajal veel aja pulsile kaastööd, siis tolleaegne toimetaja nime kahjuks enam ei mäleta. Luges ükskord mu loo läbi, ütles, et tead, sul on ükskiga, ära kirjuta nii targalt. Kui me räägime maja sisust, siis kas sa oskad välja tuua, mis peab olema igas maaja numbris, mis on need kohustuslikud elemendid, kohustuslikud lood horoskoop, esoteeriline lugu, väga hea seksilugu siis põnevaid fakte maailmast, soovitavalt mõne kuulsuse elulugu. Kes see tänapäeval siin raamatupoodides on neid lademetes, kes seal tänapäeval viitsib mingisuguste 500 leheküljelist elulugu läbi lugeda, kus selle kõik saab ära öelda neljal leheküljel. Ja sina kirjutad kõik selle või lood tulevad ikka veel. No mulle ka mõni tõlgib. Nii et probleeme ei ole, aga, aga on vaja seda oskust, see tohutu pikk elulugu kokku suruda maksimaalselt viiele leheküljele. Kas pildimaterjali osas on ka mingisugused kohustuslikud elemendid? Ei ole, mul ei ole keegi mingeid piire ette seadnud, kas sa ise oled seal nagu öeldakse, nina Virke vinkel silm sirkel? Aga endal sul ei ole, et seal peab olema nii palju klassikalisi sekspoose ja siis mingisugused samasooliste seksipildid? Ei ole, ei ole sellist krahh graafika niimoodi kunagi paika pannud. Samas ma olen märganud, et igas majas on ikka üks samasooliste seksijutt. Sageli isegi kaks. Miks nii? Igale ühele midagi? Enne sa ütlesid ka, et ma ei tea, kas ma võin nüüd siin öelda, aga lisaks homoseksuaalide loevad ka naised väga hea meelega. Ja sest kusagil veel peaksid lugema, millises väljaandes ja neid on ka see maailm üllatanud mis ei ole selline, nagu nad seda traditsiooniliselt on ette kujutanud. Aga milline on see sisu, mis läheb tarbijale kõige paremini peale? Seda peab tarbija ise teadma, kuidas sulle tundub. Sellisel kujul, nagu ta praegu on, läheb päris hästi. Muutunud on see, et esoteerika näidanud popiks. Ja mida aeg edasi, seda rohkem. Mis sa arvad, miks see nii on. Aga me elame kapitalistlikus ühiskonnas, kus tulevik on tume, kus on vaja leida lootusekiirt, lohutust, põnevust. Me ei ela sellises turvalises ja kindlas maailmas, milleks oli omal ajal nõukogude liit. Kui sa läksid näiteks kuhugi suhkrulattu töölisi, sa võisid kindel olla, et sa olid seal tööl ka veel 36 aasta pärast, eks ole. Tänapäeval ei ole su töökoht enam garanteeritud ega ka sinu elatustase ega palk. Ehk siis inimesed otsivad abi ka sellistes kohtades, mida võib-olla silmaga ei näe. Jah. Nii see on Kui me räägime nüüd ikkagi pornograafilistes materjalides, kuidas sulle tundub, millised materjalid lähevad paremini peale No ma arvan, et paljud lugejad sooviksid jutumärkides julgemaid pilte, aga ma olen need piirid enda jaoks ka väga selgelt paika pannud, kus see piir on. Ja noh, eks lugeja saab ise ka aru, kui ta väga julgeid pilte ta, ma ei tea, mida ta seal all mõtlen, siis mingu internetti, internet roppusi täis. Kus see piir on? Mitte. Teatud organid, mitte üle leheküljed, mitte suures plaanis, eks ole. Mida varjatum, seda erootilise, see peaks igale ühele selge olema, aga millegipärast nagu sa ütledki, on vastupidi, et tahetakse aina räigimat. Ma ei tule sellisel juhul soovidele vastu ja kõik kogu lugu, aga sa oled nõustunud sellega, et tahetakse aina raiunud. Tahetakse küll, jah, vähemalt lugude osas, eks ole. Said sa, noormees kohtus neiuga niukene armuromaan ei koti enam tänapäeval mitte kedagi, eks ole, see peab olema ikka ikka sellest tavanormidest tugevasti väljapoole jääv. Põhjus võib olla ka selles, et tõesti internetis on kõik saadaval ja kui juba ajakiri lahti lüüa, siis otsitakse sealt. No ma ei tea. Kindlasti kindlasti kindlasti internet oli ka väga tugevasti mõjutanud igasugust suhtumist ja igasugustesse teemadesse. Mis sa arvad, kui palju see pornograafia mõiste on selle ajaga muutunud, kui maja on? Noh, kui ma jään eksisteerinud ehk selle 26 aastaga. Ma ei usu, et nüüd mõistlik oluliselt on muutunud. Aga kunagi oli vist ma ei mäleta, kas oli praegu meie karistusseadustikus selline paragrahv enam on. Et mind omal ajal üllatas, et tõmmati võrdusvärk võrdusmärke vägivalla ja pornograafia vahele, et ei tohi. Näiteks ei tohtinud müügil kioskist nähtaval kohal olla vägivalda propageeriv ja pornograafiline teos. Vot see on täiesti idiootlik sõnastus, mis tähendab vägivalda propageeriva, eks ole, need USA mängufilmid, mida me siin massiliselt näidatakse teleekraanidele paksu vägivalda täis, eks ole. Keegi ei keela neid ära, eks ole, aga niipea kui mõni näeb pornograafiliste fotode, eks ole, siis minestab ära. Siia, see on siiamaani selline või selline selline võlts, võlts suhtumine, selline võlts Ushuaia, see on siiamaani, ega siis vanad eelarvamused ei muutu. Me räägime kohe edasi üks lugu muusikat vahele. Me kuulame, shelli, tasid. Läheme edasi vallatud kurvid jätkuvad, minu nimi on Taavi Libe ja minuga on siin kui teivasmaaja peatoimetaja. Kui palju on nende 22 aasta jooksul oled kahetsenud, et susele Mae jändama hakkasin? Mitte kunagi ja mitte hetkegi? Päris ausalt öeldes ma peaksin head elu kahetsema, aga selle ajakirja väljaandmine mulle võimaldanud. Head elu küll, aga sa mõtled majanduslikus mõttes, kuid sul kindlasti on pornoajakirja juhi maine küljes, sellesse lahti ei saa elu lõpuni. No tänaval ei ole keegi näpuga mu peale näidanud, nii et elan üle. Mitte kunagi ei ole, ei ole, keegi oli minestanud ka minu kõrvaltänaval või kaupluses appi maaja toimetaja ja kukub kokku. Ei ole, ei ole sellist asja olnud kui madalat profiili, sa oled moetoimetajana uinuda? Teadlikult, ega ma nüüd ei käi niimoodi ainult mööda pimedaid pargiteid ja, ja, ja pimedal ajal väljas. Mind ei tunne keegi ära, nii et pole probleem. Räägime veel sellest, kuidas võib-olla eestlased seksuaalsust mõistavad. Mis sa arvad? Praegusel hetkel minule tundub, et, et kuidagi. Kas needsamad hirmud, mida sa välja tõid meie kapitalistliku ühiskonna hirmu või midagi muud, on justkui viinud tagurlikuks kogu selle asja, et me kardame kõiki asju? Me kardame, seksime, kardame võõraid inimesi, kardame teistsuguse orientatsiooniga inimesi. Olete nõus? Need, foobiad olid, on ja jäävad sinna ei ole midagi parata. Kas sa näed, et seksi on kuidagi hakatud ka teistmoodi suhtuma kui võib-olla üheksakümnendatel, kui vabadusepuhang tuli? Ei oska nüüd öelda, kui suur murrang siin on toimunud, mille põhjal seda peaksingi ütlema, eks ole, aga kindlasti on inimesed vabamad, eks ole, ja tänu internetile, eks ole, noh, ütleme siin isegi juba 14 15 aastastena millegiga šokeeris, ta pääseb kõigile nendele materjalidele ligi, millele ta võib-olla ei peaks pääsema ligi, eks ole. Ehk siis ühest küljest on nad rohkem haritud oma, teisest küljest, neil on teadlikumad, ütleme nii, et nad on teadlikumad, aga et seal nüüd kedagi perverssed, maks muudaks, ma ei usu seda. Sa ei süüdistaks selles? Ei, ei, ei. Sellepärast, et ütleme see seksirevolutsioon ja pornouputus, eks ole, näiteks Saksamaal, see oli juba, ma ei tea, mingi 25 aastat või 30 aastat tagasi, eks ole. No siis ma ei tea, mööda Saksamaad peaksid uitama pervertide hordid, eks ole, nii hull see asi ei ole. Nii hull see asi teeb, ei ole. Kas Eestis pornotööstus või seksitööstuses midagi sellist ka on. Ma käisin mõni saade tagasi erootikapoes ja seal müüjad ütlesid, et vot ei oska öelda, kas on midagi sellist seksitööstuspornotööstuspornotööstus. Minu meelest on Eestis ainult kalmistud. Seksitööstust on asi väga kaugel, see on ka põhjus, miks need seksimessid välja surid. Aga on neid olnud üldse. No oli, neid oli ikka viimati viimane oli vist Saku Suurhallis või? Enne Eurovisiooni vahetult ma ei mäleta, mis aastal see oli, eurovisioon Tallinna või siis ei ole, 2002. Ja enne seda 2001 siis oli. Ma ei näe sellistel messidel mingisugust mõtet ja seal mu Moskva külalispaaria seksis sellel samal laval kus siis hiljem Need Eurovisiooni artistid üles astusid. Seal oli kõik minu jaoks, ma ei ole küll mingi vooruse verstapost, aga see oli kõik väga labane, sest okei, kui keegi teeb vallatusi eesliga, seal tegi vallatusi Vanas-Roomas või kusagil, eks ole, okei. Aga tänapäeval, John, lihtsalt rõve, nii et sa iseenesest selliseid seksimess, mis on minu arust väga populaarsed näiteks Tšehhis ei, ei kiida heaks. Ei, ma, ma ei näe ühtegi põhjust, miks vene proua kunagi televisioonis väga ilusasti ütles selle kohta, et seks on siiski nii intiimne, kahe inimese vaheline asi, et sellest palagani teha, et see on nõme ja ma nõustun täiesti tema seisukohaga, aga need pildid, mis seal ajakirjas on, kas see ei ole palaga? Jah, aga mitte suure avalikkuse ees, mitte 6000 inimese juuresolekul ei ole need pildid üles võetud. Ja vaadata 6000 inimese juuresolekul. Aga ühesõnaga, meil ei ole sellist tööstust, mis tegeleks piltide tootmisega, filmide tootmisega, juttude tootmisega. No ei ole, meil ei ole ju turgu. Kui vähe, võtame sellest ühe koma kolmest miljonist eestlased, palju neid eestlasi ka mingi 900000, eks ole, meil ei ole turguju. Aga kas mingil hetkel on keegi üritanud audiovisuaalses vallas, kas sa tead, on küll, aga nime ma ei mäleta, üks võru tegelane seal üritas Ma isegi tegi mingeid videofilmid ja nii edasi ja tagasi, aga noh et sellise äriga läbi lüüa, selleks on vaja USA-suurust, riiki, Saksamaa-suurust, riiki ja seal isegi need, ütleme näiteks CD-de tänapäeval juba siis vanasti videofilmid. Ega need tiraažid ei olnud sugugi hiiglaslikud, seal on täiesti üllatav, Saksamaal on 80 miljonit elanikku ja seal ütleme, mingisugune film tiraažiga 1200 eksemplari ära müüa. See oli juba suur asi. Nii et noh, et ühesõnaga, see oli ka nii-öelda surnult sündinud idee meil. Jah, sest noh, internet on ikka oma mõju avaldanud ja paljudes ärivaldkondades nii positiivselt kui negatiivselt. Üks selline seksitööstusharu, mis meil väga heal järjel on, seerum otseselt tööstus, aga aga kui minna erinevatele saitidele, mis pakuvad vastavaid teenuseid, siis prostitutsioon on meil väga levinud ja siin Tallinnas eriti tundub mulle, mis sa arvad, miks see nii on? No neid inimeseni leidunud läbi aegade, kes on nõus raha eest seksi ostma ja alati on leidunud ka neid, kes on nõus raha eest seksima. Minu jaoks ei ole siin midagi üllatavat. Sa kuskil oled kommenteerinud ka seda, et praegusel hetkel on juba hilja selle teemaga tegeleda, kas prostitutsioon ära keelata, Eestis või mitte? Nojah, seda omal ajal ju Riigikogus veeretati nagu kuumapirukad ja ma ei tea, mis otseselt lõbuks eriti. Sest seda ära keelata ei ole, ei ole mõtet sama hästi, me võiksime ära keelata vihmasaju või tormise ilma, eks ole. Kuidas see seadus peaks töötama? Enam torme ei tule. Ühesõnaga, see on selline paratamatus, mis, mis ja sellega tuleb leppida, ma ei näe siin midagi traagilist. No samas mehed vist rohkem ka on prostituutide juures käimas suhtlemas ka seda, et sina öelnud ühes intervjuus. Kindlasti ma räägin briljansse loo omal ajal, kui veel tegelesid, need tegutsesid poolt põrandaalused lõbumajad, siis üks lõbumaja perenaine rääkis, et üks mees tuli, maksis oma raha ära 500 krooni. Ja prostituut ei olnud vist vaba, hakkas perenaisega rääkima. No perenaine pani viinapudeli lauale sised külalist kostitada, siis tuli veel üks meesklient. Vaatas viinapudel laual hakkasid omavahel rääkima, siis perenaene tuli ütles, et, et tüdruk on nüüd vabateeni, mees pani veel 500 krooni lavale. Ah, jäta ja hakkasid viina jooma. Minu meelest ütleb eesti mehe kohta nii mõndagi lugu eesti mees, kuidagi on vaikne isud naist ära rääkida ja nii edasi ja nii edasi. Selle sellise stereotüübid on, kas sa oled nõus? No kahjuks jah, ei, ta on jah, üsna tagasihoidlik, pehmelt öeldes ja. Põhjamaine loomus vastupidiselt millised eesti naised on samasugused. Päris osuta. Kuulame muusikat. Sellide Charles siseBirdi oli laulu pealkiri, veel 10 minutit on vallatute kurvide stuudios moepeatoimetaja Peter Hagen või Guido Ilves või kuidas soovite, aga üks teema, mida me ei ole veel puudutanud, on see, et maja esikaanel on olnud aastaid ja aastaid kirad tütarlapsed aga on olnud ka mehi. Miks, miks enam ei ole? Kunagi nooruses jah, naisusest mõtlesime, et vahelduseks paneme ka mõne kena mehe pildi. No aeg on oma töö teinud, homofoobia on ikka nii kõvasti juurdunud, et me sellist lollust enam teha ei riski. Et meest me juba aastaid ei pane enam esikaanele, vist isegi viimased, ma ei tea, 18 aastat veini. Et homofoobia on juurdunud ehk seda on nagu juurde tulnud ühiskonda siis mingil määral on juurde tulnud, aga see on ka mõistetav, miks, eks ole? Sest kui siin teatud kildkond on nii aktiivne ja pressib ennast peale siis tekitab ju vastumeelsust. Kas see kildkond on kasuajakirja pressinud? Ei. Ei. Aga noh, on ju surutud läbi samasooliste abielu, eks ole Eesti seal mitte siiski veel mitte, aga nokk kauges aeg, enaman. Kui me räägime veel sellest sisust, siis sa ütlesid ka seda, et sul on sellised tavalised inimesed, kes saadavad sulle pilte. Ja neid on, neid on välja kujunenud teatud klientuur. No on, kui palju neid on, kes ei oska niimoodi peast öelda, osa pilte ma olen ka säilitanud niimoodi albumid ja mul on neid päris päris mitu, niiet sest päris piltidega saadetakse, mitte mitte. Ja on saadet nüüd muidugi saadetakse emaili kaudu, aga varasematel aegadel, kui Interneti ühendus veel nii popp ei olnud, siis saadeti postiga. Kui me üritame võtta kogu selle kogumi, mis sinule on tulnud kaastöödena või kaastööde ettepanekutena, kui suur osa on neist tulnud meestelt ja kui suur osa naistest valdav osa meestelt, mis see naine oli ka väga passiivne, aga on tulnute naistelt midagi. Ja isegi mõned erootilised jutlused on tulnud, aga noh, need on üksikud killud. Aga on olnud head. Raske öelda, sest naine vaatab seda asja kõike nii-ütelda teiste silmadega. Ehk siis sina ei oska seda hinnangut pidada väga raske ja sest jaa meeste ja naiste maitsed ja arusaamad ei lähe kokku selles temaatikas kahjuks. Kas maja meesteajakiri? Ma usun küll valdavalt nii et sina teed ajakirja ikkagi mehele? Jah. Kuigi ka seal on ka midagi naistele lugeda, eks ole, absoluutselt. Aga ma, see on siiamaani siiski teatud niisugune eelarvamuslik suhtumine, oi, mingi rõve pornoajakiri, eks ole. Aga kui mul mõni naisterahvas koju külla tulnud ja ma pistan talle maja pihku, siis tulemuseks on see, ta unustab ennast lugema. No mis teema selle suurema eelarvamusega suutvadki majas need inimesed, kes ei ole elu sees, seda ajakirja isegi mitte läbi lapanud lugemisest rääkimata, seepärast kõigi asjadega ongi ongi nii. Mis sa arvad, mis majast edasi saab? Jätkame samas vaimus, kui kaua? Raske öelda, ma ei ole selgeltnägija, aga hetkel näed sa mingisugust probleemi, miks ei võiks jätkata niimoodi veel 26 aastat? No annaks jumal, et on veel nii kaua elaks, jätame selle kõrvale. Ei, muidugi, ma ei kujuta ette, kui ma neid 90 aastaselt majad välja annaksin, aga hea küll, mine tea. Teine asi on see, et, et kuidas sulle tundub, kas kasvõi võivad mingil hetkel lihtsalt need lugejad ära surra, ehk siis noorem põlvkond tulebki peale harjunud internetiga, nad ei tea sellest ajakirjast, et kindlasti ei ole selle 26 aasta jooksul üksjagu manalateele läinud, mu loomulik kadu, aga tuleb ka uut põlvkonda peale. EUR i, nii et mingi mingi mingi koguse lugejaid ma ikkagi see ajakiri leiab. Ma näen, näe, siin majas ju ka erinevaid reklaame, näiteks erootikatelefonide reklaamid, mida mõtlesin, et need asjad on küll välja surnud, aga näed, ei ole. Toimivad, tõrja toimivad ja elavad ja neli helistatakse. Teadet helistatakse, tean. Kui nad jõudu nad ei avaldaks, reklaami asi toimiks absoluutselt. Kui nad jõuavad terve lehekülje reklaami osta, siis, siis vist ikka tõesti helistatakse, eelistatakse nii, et maitsed on erinevad. Aastad on läinud mööda, aga, aga, aga palju asju ei kao kuhugi. Seks ei kao kuhugi. Ja moeajakiri jätkab ilmumist. Oskad sa öelda, kui palju majasid on ilmunud? Kogu? Ei oska sellepärast, et kuni 93. aastani ilmus maa ja kaks korda kuus. Nii et ma ei oska niimoodi välja arvestada. Kaks korda kuus, mingi minu ajal on ta siis ütleme, 22 korda 12, see on siis üle 250 ja kas mõni lugu on mitu korda läinud? Kogemata on juhtunud ja sest nüüd oleme üritanud seda vältida. Aga kogemata on näpukaid juhtunud pilte kaane ja muidugi on, on juhtunud sedagi, aga elame üle. Kas on tagasisidet kuulnud siis, et vot seda ma olen juba näinud ja lugenud ja on, elame üle, kui palju üldse tagasisidet tuleb, mida aeg edasi, seda vähem. Aga sa ootad tagasisidet, noh, mingil määral kindlasti, aga noh, inimesed on laisad, mugavad. Nathan tarbijadegana. Tatar. Võivad me siis ütleme, kasvõileivakombinaadil hakkab nüüd mingit tänukirja saatma, maitsva leiva süüakse ja kogu lugu. Nii on ka ajakirjaga ja sinu ajakirja süüakse ja sina ei näe, loesuks saaks ja ja peaasi, et ostetakse. Aitäh, Guido Ilves. Petraagenet külla tulid, ma loodan, et sinu enesekindlusele on põhjust ja maaja veel elatub sind pikka aega. Ma olen selles kindel, aitäh sulle.