Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes. Täna kuulete Katrin Saukast, kes on valinud ja esitab Marie Underi tekste. Aga vähe sellest, ta on kirjutanud ka näitemängu Underist ja mängib seda kumu kunstimuuseumisaalis. Partneriteks Ago Hendrik Kerge, Raivo Trass, Sten supping ja Egon Nuter ja lavastajatena abistasid Katrinit Merle karusoo ning Raimo Pass. Aga nüüd pisut under juttu ja siis juba luulekava juurde. Katrin Saukas. Ma käisin täna raamatupoes. Ja täiesti juhuslikult võtsin kätte Artur Alliksaare teosed ja lõin lahti nagu piibli tähendamissõna saada ja ja seal oli üks selline tekst, mis kuulub kõigile, ei kuulu kellelegi. Kui sa nüüd arvad, et ma hakkan rääkima millestki sellisest, et Underid peaks igaüks teadma ja under peaks olema kõigil niisugune tasku poetess, siis seda lugu ei tule. Under ei pea kuuluma kõigile, seal on väga privaatne inimene looja, luuletaja. Ja ma olen väga tänulik, et Mul on olnud võimalus olla tal päris lähedal aastaid ta on olnud mu kõrval, aga mitte tema elulugu. Ma pelgasin elulugu. Ma olen nendega väga palju tegelenud ja ja ma tean, kui hakkad asja uurima, mis sealt välja võib kooruda ja see alati ei ole kaunis, see on Underi tekst. Kas olen mina midagi muud luuletanud kui ennast? Ants Oras muide, kõige ilusamaid ütlejaid siis ma olen lugenud Undorist tema poolt ütleb, et Underi sõnad muutuvad kõikide inimeste puhul isiklikeks. Isiklikus ongi see ime väga isiklik. Ja ma arvan, et suuresti Underi inimesekeskne no luule on, on suhetest väga kihtidest väga kirglikest avatud kaunitest kurbadest, kohutavatest, iga suhetest, Under, ta pidi kõike tegema kõik sotsiaalsed rollid, tema kanda kõik majapidamistööd, no kõik. Ja ometi sünnib siin selline asi, et mis jääb kestma. Ma ei teagi veel, mida sa oled kasutanud selleks, et seda oma näitemängu kokku panna, siis 10 aastat tagasi see Underi atsani arhiiv Eestisse jõudis, see on läbi töötatud kirjandusmuuseumis. Rutt Hinrikuse eestvõttel ilmselt igatsugu asju on seal väga vähe, on Underi kirjutet. No hea on mõelda, et Hatson, nüüd nad kuskile toimetas või tunder on siiski ikkagi ta on ikkagi iseseisev, tema mõtlemislaad ja viis erineb suuresti Hatsoni omast. Ta ei kirjuta nostalgilised lapsepõlvest, mis on tavaliselt juba testide rõõmuma olla süütu ja väga, tal ei ole sellist ambitsioone tal ei tal ei teki vajadust kuidagi õilistada pesu pesemist või seebimulli või. Tal on teine tasand. Ja Watsoni tasand on jah, tõepoolest, pääs nüüd niisugune, nüüd ta nahast kahlan kaskakene loomast ahast. Aga kuidas tekkis see ringkond, kes selles näidendis on under ümber? On olemas Laikmaakirjad? On olemas Tuglase kirjad, on olemas, Vilde kirjad. On olemas tegelikult ka Ivar Ivaski kirjad. On olemas ka Herman Stacy kirjad. Aga kõik ei mahu maailma, on olemas lastekirjad, tütarde kirjad. Sinu teksti on hästi palju, Siuru, meeste naljanumbreid. Valik tuli nagu selle järgi, et kus oli, kus ma nägin suuremat mõjutust. Jah, kuidas under sai mõjutud ja selle loo telg on siis Underi elulugu, luulelugu ajalugu, mis see on? Vast kõik kokku. Ikka elulugu ja muud lood tulevad ju sinu endaga kaasa, nii et kui ajas oled, siis ajaloost ei pääse ja kui sa ajas kirjutad, siis sa ei pääse luuleloost ja aga põhitelg on ikka elulugu, see huvitab mind väga kaua. Sa oled Underi ka koos nüüd elanud ja olnud veebruarikuust alates jah, vähe aega, aga mul olid abilised, kes juhtisid mind. Sirje Kiin ja Rutt Hinrikus ja ma võisin küsida ja olla rumal. No küsimus, kui pikk under oli, kui pikk ta oli, umbes minu pikkune. Aga ta pärast vajus, vajus ja siis ta oli pisike ja mis värvi silmad tal olid ja noh, nii nagu inimene võtab tavaliselt. Selliseid küsimusi esitasin palju, Merle karusoo, seal peegeldada aitas väga palju, kui sa annad näitemängu käest ära, siis on ta lavastaja käes. Ja muidugi Me lahinguid pidasime ikka ühe teise repliigi pärast. Palju seal on siin oma fantaasiat, kui dokumentaalne, Saleb seosed on jah, minu loodud, see kasvas välja sellest dokmaterjalist. No ütleme, 98 protsenti on inimeste öeldud, mitte minu kass. Marie Underi vaim vahel kummitamas ka käib, siit. Ei käi. Ma elan tema krundi pääl. Marie Underi nõndanimetatud sinine terrass salong on ju Tartu maanteel kõik see aeg siis, mis oli 1906 kuni 23, oli ta seal ja selle maja krunt oli nii suur, et see maja, kus mina praegu elan, oli seal ääre pääl. Needsamad sirelipuhmad on sellesama aja juurikad. Mul ei ole vaja vaimu, ma olen ise paras vaim seal nüüd. Selle maja kohapeal on nüüd kino, Eha oli seal kasiino noh, niisugune elu kulg neil seal. Aga ma ikkagi tahan teada, miks sul on laua peal Betti Alveri monograafia Karl Muru kirjutatud jälle jutt raamatupoest. Läksin raamatupoodi ja esimene tekst, Betti Alveri loo alguseks on Marie Underilt pühendatud Betti Alveri. Luuletus ei vaibu. Tahad, ma loen seda teeselda? Ei vaibu, ei vaju tuhka looja laidetud luuleread kui ta ise põrmu villa oma süttivat sulepead. Ikka põleb, ära ta paber ikka pakub end paberiks baas. Tulekindel tahutud kivi, raud, kalju, Rabune, räni ja mõõgateragi maas. Ei kivis ole kõlapinda ega mõõgas midagi head. Seepärast me inimrinda. Looja kirjutas oma read. Betti Alver. See on nüüd sõna kirjandus luule, poeesia, kõik need kaunid sõnad mis inimesele on hirmutavad, panevata sellesse situatsiooni, et ta peab olema nüüd kangesti haritud, tark ja nõnda edasi. Inimesed on ikka omavahel suhelnud. Ikka nad on rääkinud oma lugusid, et lapsed mäletaksid ja elaksid targemini. Siis tuli õnnetu asi, mis lihtsustas kogemuste edasiandmise kirjasõna täht. Ja nüüd on kujunenud juba asi niisuguseks, kus nagu inimesel lihtsal inimesel nagu ei olekski juurdepääsu nendele asjadele. Mina tahaks kangesti seda müüri lõhkuda. Ja mis siis, kui te ei ole lugenud Underid ja mis siis, kui ta ei tea, mis aastal üks või teine kogu ilmus ja mis siis see, nõnda öeldes väljamõeldud haritus ei ole peamine. Et võib küll ligi astuda, võib küll esimest korda kokku saada, kui keegi on alles 70 või 15. Need on needsamad lood, needsamad laulud, mida kunagi kuskil tares seal pimedas loeti, kui muud teha ei saanud. Need on needsamad lood. Ja mulle meeldib sedasi mõelda. Mulle meeldib mõelda, et et see kirjatäht ei ole mind vangistanud, et see kirjatäht on andnud mulle võimaluse mitte kuulata ainult oma vanaema, vaid vaid kuulata kedagi teist ka. Et see on ainult vahend. Nii et jätkub siis lauluema lugu? Jah, teadmameeste lugu või sest nemad on osanud kokku võtta kogemusi. Ma arvan nii, jah. Nüüd aga Katrin Saukas esitamas Marie Underi tekste ning muusikaliselt on selle kava kujundanud helilooja Urmas latikas. Kõndinud nii keerukaid radu elus ses imetaolises paigas. Seisata, nüüd vaatlen. Vaatlen end nägijaks ja mõni pooleli jäänud mõte kogub ajust südame. Ning küpseb seal. Üks valge lumetee viib allamäge kus üksikaken heidab väsinud leegi. Üks vaikne tee vist harva käib siin keegi. Ei kuulda Kuljust Rudisevat räge. Tee lõpus valge värava salaväge ning tunnen tõmbavat. Ei ammu teegi ma õhtul muud käin sama teed ja seegi muu ainus käik on kurb. Rind valus, äge. Sa valged ärav keset valgetel on keskvalget õhtut, tähed tulid kõik kuu kummardub su kumeruse üle. Su taga puhatakse viimset und. Veel siinpool maa, kui pea ehk kostab hõik, mis avab mullegi su valges üle. Koit koputab sõrme veriseks jo taevaakent vastu. Ma ärkan esmakordselt vist ma ärkan kui vanglast lastu ja kostabki juba SuTurnatuse järsk trummipõrin murrate ette lahti põrkaksest talli uks ja lehtima laiub su pats. Ning kuulata tootel paindlik heannak. Siig, libe ja läikiv uss, ei kõnele muud su pilgud, kaks üks kuhu ja teine, kus sulak kui noore rohuvööd ja turris, kui murulauk see vära tab, kui kõmisev su samme kogupauk Mu nobejalg, mututletut subkõrva kik, nii erk ma sinu üle, kui kallistus suusoojusest täitub, mu särk ei peata nüüd enam miski ürgmis koidust hõõguma köilt mu südametuks sulle piitsalöök, mu õhin, su kiiruse mõõt, kuis pillud, keerija, sädemeid, su händ, kui helgiheitja me tuleme, tuleme meie kaks ja kumbki neist on võitja. Ei jänese hiilgegi, osuta aust vooruva neid seelik muru, kusklerised Su kapi all veel kaste, klaasipuru, kuupaistet viimast pudeneb poolt, kus linnud veel magavad, keras. Ta ärkavad kõik, kõik õlised silmade vahe, teras, googeeri, heliseid haihtub ees. Õhus, kui udusulgi neist mõni sulaka kinni jääd niisama neid juustes mulgi ja merevirgumis. Reingutus hääl ragiseb vastu kallast. Seal läbi käib meist mõlemast ta laest jala tallast. Rõõsk roosatab Koidusta liikmestik, kuid roosa on ülal ka kaur ning rõõmus ja roosa-le ümber on õhk ning suust meie hingeaur. Meil paremal meri ja vasemal jõed järel kõik tihuojad, kuid taha kaugele maha jäänud kõige elu ja pühakojad jah, taga mu käe kõrva, hobune on unised, veised, varad, kuid ees, kes teab, kes tõesti teab, mis ootavad meid varad, neil paremal mets ja vasemal E-saeva taevas ja laotus ning paremal vasemal taga ja ees on lootus ja vana kaotus jõe killavoor kaasa ning paisu alt veed oo, kas või tagurpidi ning kusagil lahti rullub tuul see kaasa jooksma pidi. O kihuta, kihuta kihuta. Aga on, ma tean, mu silmad on lahti, kui väravad nii sees on nägema, pean täissitkust ja rammu, Surrey tuum, ur rebase Ruske luik u kuulata, eks kostnud säält hell kutse, hull rõõmu, kuigk. Oi kui su küljed peksavad, sul juba tuli, kas kes teab, kes teab, kes tõesti teab, kus kuldkae rootab pakas mu peiupoisi hobune, kõik helidma korjas Celin ning see jah, see, see tõesti on hääl pulma, peekrite kõlin, kui Sauravatsu kudened ses angervaksavahus, kui treenikene veel ei saa, meie puhat rohtmaade rahus. Ehk kõrvad meil lõokese laulu täis resise lõhnab kui viin, kuid edasi edasi edasi. Õnn Me siht pole siin, jah. Lenda mu kuldhunt, lenda nii, et hoian ma hinge peos, kus muud ei ole kui üks suur rõõm ja teised ta ümber teos ees päikesesuu on pärani. Ta hingeõhk on valgus, kõik on nii vastne ja veri soe, ma tunnen, see on all, kus, kuid kihuta, kihuta kihutada. Ta, mis taga on, ma tean, nii sees on ja mis eespool veel ma seda nägema pean. Kell igal ööl pähe nagu tapapakul. Sel ärkamine hommikul on ime. Ööst kokku korjab oma vana nime, puut maiku kasson värskel katsekakul. Ning igal tillukesel keha rakul on võim su üle. Elutung on pime. Kui palju juba maha salgasime küll vastu, kui ka uuel pääle hakul Kuu tähed koju viib. Kukk kireb kohe. Kes pani käed sul ümber hirmunud õla, et kuulda päeva elu punast kõla. Mis on ses ülemlaulus sinu nüri ohe? Üksoovist alles igal õnnetumal. Et olla korraks veel nii õndsalt rumal. Musti varield aruste künnilt aetaks koju, härgi süüakse, juuakse ja pea magajaid, kõik majad täis. Magab isand, ori, veis. Ninaga Ma ei maga, miks ei tea, jälle süda üle kees. Pagen oma õnnetuste eest, kui vanker, koer mu järgi ümberringi taga eeskäega katsutav, kui kirm. See on hirm, musti varje ümber Ruste rippumas kui leinapärgi magajaid, kõik majad täis, sängid Kerstudena sees, igal öösel samad laibad, igal õhtul korraks surra antud kõigil ainult mind surm ei murra. Magab isand ori, veis, irevil hambad, totter nägu, keda katmas seegi vaibad, kes on kerra tõmbunud põhus imikuil kui meestel, naistel kõigil und ja unenägu, kes on uinunud armastatu hingeõhus lihtsalt nagu kolde paistel, kuna suu veel suudlust noppis. Kes on suikunud kraavisopis, kaeluses ja põues kruus, laevalael või kaldakurus oma voodist sängis, võõras kivi künkal nagu murus sääsed silmil, kärbsed suus, mõni magab, hirmsas, võõras, teine süütumalt, kui ingel. Timukas langenud on juba rahu reostet hingel, kuna ohver alles soe, mingit kahetsust ei tunne, issa meieta ei loe, olgugi et verinoal veel. Mina aga mina, aga ma ei maga, kärjusena olen Mankond, tapnud pole kunagi mitte linnu munagi. Ma ei oska magada, mis oskab, iga laps ja loom peatumata veereb minu tunde kangas, poom, igaöised, surilina pikk siis minule ei koeta. Miks siis mina, miks siis mina üksi hüljat magajate suurest karjast miks siis mulle, miks siis mulle ainuüksisilmi süljet? Miks siis ükski sõrm ei poeta ainust marjapiiska mahla? Kuule põõsa raskest sarjast minu suulaejanu tulle? Üksgiil ei varista minu närbunud lauge ligi une magulate kahla karistaja, karista aga vasta, kuhu peideti minu kuinu kobarate punetus? Mull vaid igiigavene kuuletus, mul on janu. Miks siis miks siis mind ei lasta selle roosilise mooni joogiuima peekri manu? Magab, preester, munk sõdurkuningas ja kuninganna. Jumal magab teadagi, prisked inglid ümber trooni. Pääd, kel pole kuhu panna, magab kas või püstijalu. Mina, aga mina üksi, une põdur, minul üksi, unevalu, mina üksi. Ma ei maga. Miks see, nii, et ma unevigane. Kui nii lohisedest uigun, tuultest peksin, roidunud lume, Ligane jalas nagu kingad, puust pahkluid, mingi ahel lõikab inimteilt, kui heidik eksinud endamisi kahtlust, hõigun, rind end kas või lõhki, hõikab, kuigi häält ei tule suust. Et mu küljes unetuse häbiplekk olen ma siis. Kas ma üldse. Pigem kodukäija naq kusagilt alt ilma vetest, kes ei pääse enam petest, kaotanud raja sinivene koju viiva pühkinud tuul jäljed puha alla liiva. Hähmab silmapiirisond, kusagilt ei valla puhkepääsu pilu valgenire. Olen Don't, mida otsin, valve, uhke, miks siis ükski kukk ei kire, kerkiks juba koidu, pais, tõuseks põõsast ometigi kas või võigas hundihais. Nixay välgatas raba soe, võhritsevad saba, tema oblast silmamuna kargaks ligi. Lendaks kuskilt sihituna rinnale, kui liblik valget inisedes hõbekuul. Et saaks rahu, et saaks püsi alla jalge, kuhugile kuhugile ma ei mahu. Sammun sammun, kõnnin nagu tunnimees siin ja siin ja siin ja siin käsirand meis jalatallas otsa ees, igas vere maimukeses tuhritseb ja taob toksiin, kuni lammun. Oksad härma paksus lõngas. Tähed Ärge pilverõngas sellest, nagu viivuks selgub, meelgi. Lähen, lähen, lähen veelgi. Halapajujalal, värske lumelapp. Siin all vargsi vaikse saju tahan lauba kummutada huultelt võtta sapikapp valla, end võib täitsa hukka lummutada. Astun nagu igavese unetelki hääletus, kui Kiievi Kalmust sesse lumes tähehelki tahan kasta kuuma toimud, jahutada, kurjad Loimud. Mõtlen valuliselt, nõnda. Ei ma enam palu almust. Annaksin või iseenda, sulataksin oma suu ja südamega valla mulla, jäätunud luugi. Ulataksin alla oma elu. Ega taha vaadata ei pruugi. Kuule teni, kõrvad, lingus, siin vist ongi. Siin vist ongi meie ainus uinak hingus. Nüüd tuuled magavad rohus. Ja päeva aega on täis. Kes harjunud käima, ohus. See kaugemal teistest käis saanud uhkusest alandlikkus ja trotsist, halla heit, soojemuldja harjude pikkus maha, lööd pilguleid ja tähti, kast ees, jalge kuu õhetab kõrguse jääs. Kõik käki vaikselt, nii valge et kõnnid, kui küünal käes. Vanemate piibel lehe järele rabedata, lehte pöörasin ja mõne sõna, kui ehte tõstsin filmile teiste seast südame ligi, siis selle peitsin ikka uusima juurde, leidsin kiirdena kiirgas rida reast. Nemad, mõlemad sõrmed, kelle silmad, kelle veerindeid hall tähti. Nemad on läinud siit. Siiski ma läbi kirja, selle. Nihkusin neile lähemal kätes raamat kui uksebiit. Siia, küll nende pisaraid tardus. Siia immitses südame hardus, siiakanti valu ja rõõm. Murede annus on olnud rohke vastu, kui hoovaks siit mõne ohke sõnastamatu summutajate lõõm haavanes päev ja sulgus siis neile tänase külge, punuti eile sünnikoidu ja surma ärevat valgust ja musta varju. Eluea sügarike ning harju köidab ühte see veergudel ö. Leian siit haarava märgi mõne suust suhu hõõguva kahekõne tollega, kes nii kauge ja suur Halla, siin astus ta ometigi omane olija hinge ligi. Inimeses ju jumala juur. Siin oli kõik nii põliselt kindel tahet kui terasest sõnad kui rauast julgemana siit tõusis lauk. Lootust tõstis kui tiivalöök lindel soo vulma, tõrksed ülegi. Hauast. Iga rikuga sõlmiti kaup kus kuni Kangert usku kui Kiievist tarritud esihõimude rivist voogab. Ma sirgon kui puhastusveest, kes on käristanud vaheriide. Olen kui astunud pühasse hiide, kus Kauferdet minu eest. Nemad mõlemat sõrmed, kelle silmad kelle v rind neid halle tähti. Nemad on läinud siit siiski ma läbi kirja selle. Nihkusin neile lähemal. Raamat see siin, kui juuksebiit. Ruuben Ruuben säält üle soo. Mulle noituudainimarjudo. Kuri kollane, nende Vaik ning neil on liha ja veremaik. Xe murruubenn säält üle soo. Rahelu Rahel ei salli, mind, kõnnib täis kõrkust kumbki rind, silmad kui teravatakkijad, pääs vajun lookada, naeru käes. Rahel oh Rahele ei salli mind. Peidaksin nagu jaanalind. Jakob, oh Jakob ei armasta mind, Jacob, mu karjus granaadipuu all. Armsam, kui mina talsikud all peidaksin nagu jaanalind. Jacob, su uni mul meele jäi. Kiril kuis magasid, kahupäi ingleid siis üles ja alla käis, seisis Jehoova käed õnnistust täis. Jacob suuni mul meele jäi. Peegi puud löövad kõikuma, kui nende najal ohkan oma vetest ei joo enam ükski veis, kui oma pisaraid pesen, neis viigi puudu löövad kõikuma. Jookse murruubenn säält üle soo. Mulle noid do taimi, marju, too Curry kollane, nende vaik ning neil on liha ja verre maik. Ruuben murruubenn säält üle soo. Südatall kohkus kui kuriteost maas koriandriseemned kõik peost. Ruuben poeg Ruuben tuli ju rohmikus, kuldsed marjad kui kuu. Sööda tal kohkus, kui kuriteost sai, siis leia. Oh, kui himukalt sõi Maialt veni rattamahla jõi kiimal kollaseist marjust, kust tuleb armu ja sigidust. Sõi siis lea, oh, kui himurrald sõi. Veres tundis kutsumist suurt asele ümber viis lõhnavat juurde. Kitsenahk alla sai sinihahk pääle punakas jääranahkveres jo tundis kutsumist suurt, jooksis Lea ümber loojangu loor. Jakob seal pruun nagu Citini koor läigib õlgade lihas ja põsk põlvini rohus, mis kastest rask jookseb Lea ümber, loojanguloor. Jaakob see tuli, tuli kui torm, kari tal ümber lõõtsus, kui nurm, tähnilise Dianaasklikud, muist lojused, Hiinasid auravaist, Suist nõndaks ta tuli, tuli kui turm. Ah, temaid juuksed, kui korrutad, lõng jäänud neisse köömleja kalmuste hõng, habe täis kõrsi ja Punavat suud keele all metsmaiku ja muud. Ah tema juuksed, kuid korrutad lõng. Kuidas nii kärmeta, kederluud, silmad nii söötuvalt ebatruud päev läbi sinanud näis taevas ja Laan. Kas selleks ööks manad endale saan, kuidas nii, kärmed, ta kederluud. Jakob, sa Tuudeimi Mariuse magama, kusjuures see ainus öö täna las talub mu suudlust su oim homme, ah homme tulgu või roim, Jacob, oh. Tuudaini Marius. Kõik nagu uni, siis paistis tal Jakobi habeda kurgu all ning tema hüplevi rinde pääl leegina põlemas siin ja seal kõik nagu uni siis nähtus, tal jäi selle käe harra muru alt suures rõõmus, kui allikalt metsees ligi saju ärata plaanud huult veel huulilt valla ei saanud. Jõi selle kähara muru alt. Kostab pugu hanede hõik. Rahel kas varitseb mulle ükskõik peotäie too taimi marjade eest, müütas ta mulle mu enesemeest. Kostab ju pugu hanede hõik. Rahel, kui seisis sale ja pikk suu nagu punane sisalik, kumbki silm, suur must pürgi, tilk do taimi, marjadel pilk, kuis ta seal seisis, sale ja pikk. Möödas, siis mulle mu enesemeest peotäie tuu taimi marjade eest. Lapsekoja laava taust, tuu taimi marjadest, Tseegidust. Nüüd tõsta mulle mu enesemeest. Magad suunimu, meele jäi kivil. Kui suinusid kahupäi ingleid siis üles ja alla käis, seisis Jehoova käed õnnistust täis. Südamepõhjasuuni Mul jäi väljas juu alanud tähtede, kust seda kõvem sind hoian just. Päikesetiigrisilm pilliroost vahib ja vahib, meid ehmatab koost väljas ju alanud tähtede, kust kuu on käinud, kohutav suur telk on helkinud kui kuldne puur. Kuule, kas keegi liigahtas hiilib seal väljas üks ema, kas kuu on käinud kohutav suur. Raheli minu ilusa õe silmadeks lausa kiivusest käe. Lubas mulle seks ainsaks sööks tänase eestama surnuks, lööks. Lea oma madalas eelmise õe. Raheli päralt sadena taas Lähen siis jällegi silmad maas, pesale varjuks, mu kätedaar. Siitan sündimas isaskaar. Raheli päralt, sa täna taas Üksteisest pimesi mööda käime on kõigil ümber pingul tõmmat kest. Me näeme nukk varje, mitte inimest, kuid ometi me pole, mida näime. Ent vahel seisatame, miski, kõlas. Michaeli nii, mis kaunis sõna läit. Säki kannad viljas õlatäit, nii nagu keegi raputas sind õlast. Siis näeme virgudes allkiirte ohte kui pilgu valgusesse saame maast. Sa pole. Ises tuules lendlev laast sa inimeseks saanud alltaide puhta. Ürgigatsustes, kui me süda põdes, nüüd saanud me tagasi, mis osa meist ei enam, võõristame teineteist kui Ilum kaudu viivuks imetlenud mäed tõde. Kuhu panen, kuhu panen ma su nüüd sünni särgiks selga said ju, suri rööd. Althõlma lapseks sündinud, ilma meelest väär. Kõvasti su külge kasvanud, minu sõjamäär. Juba kolmat õhtut, Valgma pardal käin ikka ma ei raatsinud. Kas siis täna täin haaravamalt, kui seni lookleb laine käen kaugemal kui seni seisata ma jään. Küllap sinu poole kisub vete kiim, suru soomu rinda. Soojalt voolab piim ära, ära pelga nõnda, sule laug. Alles kaugel Lukmeid logistamas haug. Kassi varballen, teeviiru Kuuru viiv. Miks see nõnda vingub, samme saju oli? Kuidas üle terve ajab, mahugic peaksime küll koju, aga tee on pikk. Haliseb seal kõrkjas kalakudu, lind nuuksud mulle põue, nutab taga, mind. Oleks minu teha mulle näpuviluks, jääksid Maalutada lustlik silmailuks. Ketraksin sul kuueks lambatäie lõnga, Simbu kirja, kaelus veeria käiste ümber rõnga. Paneksin su magamagi sulavilla vakka ega külm siis sõrmedes arvastesse haka. Nüüdsust, aga mul ainult nutu jätk, käharlaine Harrysee Su õõtsugetk, kööritavad, meelitavad lained meeled pääst, kisuvad su küpsi küüsi minu käest. Näkiks haka, suurena mul näitu jaaniööl. Roosad konnakarbid kaelas, vesikupud vööl, ootas mind käideesi rannal roheline juus, nutuvõru huulil, kalakõned suus. Senine sul seljas jakk ja jalas verev sukk näolt, nii kannatlik ja kaunis nagu vahanukk. Või sa jätad täisi päeval oma märja hauatõllas, sõidad rannikul, kui uhke proua, meelitad köik kaisulapsed mesikeeli ligi, et saaks kätte kättemaks sai ükskord ometigi. Sidusin su mähkmepaelad kõõlusse ja tänu koonu alla kõvasti, et külm ei pääseks manu. Ei torgiks kaenlaalust, ogalik ei kiisk. Ainult Uiboislist näokest kastaks hõbepiisk. Põlvili. Siin seisan roos, kus kiiksub Buick. Kuni tuleb kaasa, viid su valge luik? Panen siia pagurete sinu vaikselt maha. Taevast kukub lauge pääle tähti, hõberaha, mere, sinikirstu, sinu igaveseks lukku. Teeaa, asu pika habemega, katab une, Uku. Varjab sinu silmakesi täiskuu, kuldne kaap. Aga mis siis minust? Mis siis minust saab? Aga verre oli jäänud leinavalu pära. Ei ta tundnud toidust, maiku oli unest ära akna all ja ukse taga kostis hale nuuks. Tuulgi tuulgi oli saanud appi hüüdvaks suuks paljaid palarutus, jalgu lõikas luitekaer eest, säält kostis üha nutt ja tagant taeva naer. Kolmat töö, nii mererannal kurk mas käis lai neist lapse käsivarsi tõusvat, näis, tulen, tulen. Äkki oli temas rõõm ja hoog. Mees käis läbi värahtus ja pooleks, murdus hoog. Hommikul, kui noodamehed tulid köögihoos leiti liivakult nad kahekesi koos. Tuled puhtel Neitsi Maarja et end meres pesta. Seal ta äkki komistab, kui üle suure lesta kummardab ja kohe taipab see üks hukat väeti, kelle ema laia ilma aastama jäeti. Söötu mahajäetust heida häädus talu. Kohe on ta südames just oma ema valu. Härdalt tõstab märjakese oma sooja põue, hingeldades õhetades jõuab taeva õue. Päästab Tähk meist lapse ihu hakkab loputama nagu oma Jeesukesta teda poputama Selga kalli kuue seedi kurrud maali Rõugutaja Rüteistu lai nagu saani kummassegi pihku palgementeistest täht. Nõnda palju heldust pole enne nähtud. Istun ihuüksi närtsinud rohus maadlegi alandlikult vaiksemalt kui vari. Seal taga Ahmub möödaniku hari. Jää jahe rada ootab oru lohus. Loen hetki abituna, aja ohus. Neid kukub kaduriku marja järgi, mari. Pilk jälgib selga pöörnud Taeratari on õhtuharu anud. Kas lõplik kohus? Kõiksuse kargest kohinast, oh kuule üks range Engel nagu küsitleks, mis ohvrialtaril on su panuseks? Ja vastus paluvalt Mulboetub suule, mis õnnis valusalt mingi hinges pistis. Oh küsiselt, kes lauluga mind ristis. Jõulutervitus 1941. Astun vaikset jõululumist, rada üle kannatanud kaduma. Igal lävel tahaks kummardada, ükski maja pole leinata. Vihasäde hõõgub mure tuhas nördimusest kalk, hell, valust meel ei saa mitte olla jõulupuhas sellel valgel jõulupuhtal teel. Ah et on nii kivi ränki hetki kanda südamel kui kirstukaant. Enam pole anda silma Vedki seegi armuand on otsa saanud. Olen nagu tagurpidi sõudja, silmad ikka minevikku, sätt tagurpidi siiski kojujõudja. Ent mu hõimud kodutuks on jääd. Ikka mõtlen neile, kes siit viidi taeva poole, karjub nende äng. Nagu oleksime kõik ses süüdi, et neil puudub, meil on söök ja säng. Aralt ohkan nagu mõistukeeli uskumata, et see täide läheks. Kas me kunagi veel oma meeli saale tarvitada rõõmu hääks? Ühineb nüüd pimedus ja valgus tähtedesse tõuseb, kustub tund, loojumisse pandud puhte algus. Ö näki nagu avardunud. Kõik on harras, tõsine ja püha. Reps, meil sulab lumehõbeleht. Tõuseksin kui kõrgemale üha kutsub nimepidi Minse täht. Äkki tunnen, et ka täna nende pilgud tähtedesse tõstet, kust kuulen vangipõlves õdede ja vendade valus igatsevad tervitust. See on meile ainus kahekõne, särav märguand, how loe ja loe. 1000 suine. Ja kui oleks mõne tähe helk veel hingeõhust soe kahaneb Me vahelt lumevälitähtedest saanud meile ühiskeel. Nüüd kui oleksime üksi jäli sammumas üksteise poole teel. Viivuks tummub ehk see, millal, millal, mis teis üha tuikab sunnitööl. Ning kohtume seal taevasillal palest palgesse. Sel jõuluööl. On tuuled lõõtsudes lõhkunud jõge see turtsude skees. Ma sülgasin pihku ja sõudsin, kui sõge. Sõudsin, mis jõudsin, kui täis meremees siis tõukasin lootsiku randa, kas tohin? Mis? Kuulen ja näen, mis noordunud taevas, mis lohutav kohin ei tohi või tohin ma siia jään? Ma hingasin välja ning hingasin sisse, et ragises, rind keskrohelisemast rohelisse ürghaljuse sosin, meelitas mind raudürtide vahel mind küsitles oja, vastasin hõi. Su kaldale, ehitan kalmustest koja. Ei, teisal ma enam elada või siis kummuli heitsin, jäid, jõin nagu Nisast. Mus sigines ramm kui esiisade eedeni isast, kes näis siin must enesest lähedam. Näe hua õievärvimetshobuste karju Neist müdises laas ja siniseid Marju silmi siniseid Marju neid tilises vartel ja kõlises maas. Siis püüdsin ma käsitsigentsakaid kalu, kulli, kliidriku lenn tõi südame alla nii magusat valu, et enam ma ära ei tundnud end. Ja kui ma siis tõstsin suurt auravad vihku, kui jumalatar, siis kuulsin, kuis keegi itsitas pihku. Et kiivalt seisuses kogu saar lõi kihisemase armulik rahu, mis Revaslik hõik ja pärani silmi all haistuva vahu. Üks narrytarge siis kas see oli kõik? Siis tundsin ma äkki, et nüüd tuleb minna, kuid paat oli läinud. Ei kuuluma siia, ei kuuluma sinna ja yht seda üht maa pole veel näinud. Ja miski mind tõmbas ja miski mind kiskus. Mu koht pole siin. Sest silma rõõmus. Õnne diskus. Mis haava ja vaeva ma kaasa viin ja kohtlaselt unelma andumis Tutmas, mis saatanlik, saatus, mis kuratlik. Käsk. End leidsin teadolmusel tee kivil nutmas. Kuulsite Katrin Taukast lugemas Marie Underi tekste. Muusikaliselt kujundanud Urmas latikas, Katrin Saukasse nägu Marie Underi ka võib meie kumu saalis kohtuda 18. 19. ning 22. ja 23. detsembril.