Professor Lembit Andresen. Eelmises saates jäime me sellel kohal pooleli, et Eestist pärit arheoloogilised leiud annavad tunnistust, et juba teisel sajandil meie aja järgi on siin olnud Rooma münt, mitte kus peal rooma numbrid ja ladina tähed. Mida võiksite selle kohta öelda, kuidas tolleaegne meie esivanemate suhtlemine lääne kultuuriga edasi kulges. Kulges edasi mere kaudu ja tänu meresõitudele aga ka maaharimisele oli meil siin juba selleks ajaks kõrge mõtlemiskultuuriga rahvas. Ja suhted nähtavasti laienesid selleks, et üheksandal sajandil juba on siin palju intensiivsem suhtlemine läänega, aga on ka andmeid, et idapoolsete naabritega jälle needsamad eesti arheoloogid, kellest meil siin eelpool juttu oli on leidnud üheksandast 10.-st ja 11.-st sajandist münte üle 6000 kummiga. Kujutame, kui palju need kaduma on läinud ja kui palju need alles on? See näitab väga laialdast suhtlemist, aga see näitab ka siis teistet rahvatarkuste kõrval ikka tuleb siia juba teisi teiste maade tarkusi ja kindlasti need siin ka mõjutavad meie rahvakultuurist. Olmet. Laienesid geograafilised teadmised. 10.-ks sajandiks oli Eesti ja Tallinn juba nii tuntud et araabia geograafi poolt märgiti nad ära maailmakaardile. Ja eks sedagi näita suhtlemine, et kujuneb välja juba oma mõõdusüsteem. Õpiti tundma, kaalusid, õpiti tundma, õõnes mõõduühikuid kujunesid välja juba kindlad mõõtühikud. No võib-olla noored ei mäleta, aga vähemalt minu noorpõlves. Need olid ju kindlad õõnes mõõduühikud, pikkust mõõdeti küünardes ja jalgades ja me teame sedagi, et algselt tähistas küünarpikkust küünarvarrest keskmise sõrme otsani. Aga noh, jalg või tahad, on mõnel pool tänapäeval veel kasutusel jalga jalalabapikkust. Ja kui me räägime kaaludest, siis ju margapuu või Päsmer, sedagi kasutati ju veel selle 100 pandi. No ma mäletan, neljakümnendatel aastatel kolmekümnendatel kindlasti mündileiud seostatakse ju muistsete küladega ja nad näitavad, et mündi hõbe jõudis ka talupoegadele. Ja sellel ajal ma siis rääkisin siin üheksandal 10. 11. sajandil tehti juba kaugeid meresõit kaubasõite ja kui ühelt poolt jõuti välja lääne poole, siis ida pool on kindlasti teada Novgorodi turg lääne pool. Kui sinna jõuti sea, siis seal olid juba olemas kloostrikoolid. Nii et kui meie vaatleme meie esivanemate nisukest kirja kultuurituleku, et siis ei saaks küll nõus olla sellega, et kuskil 10. 11. 12. andil meie ei teadnud, mis asi on kiri. Me juba eelmises saates veidi sellel peatusime ja nüüd rõhutagem, et juba ütleme seal 11. tasandil, aga ka varem Lääne-Euroopas tekkisid kloostrikoolid, aga 11. 12. sajandil Itaalias, Prantsusmaal ja Inglismaal ka ülikoolid. Euroopa talupoeg erines sel ajal haridustasemelt vähe Eestimaa rahvast arvutamisega pidid juba need tegelema, kes kauplesid. Aga millele siis märkmeid tehti kindlasti vahatahvlitele hiljem ka juba kivitahvlitele pärgamendi tunti, pärgamendi tundsid eurooplased juba ammu, aga paberit oskasid valmistada ainult hiinlased ja nende kaudu ka araablased. Aga seda veel muidugi meil selle valmistamine ei olnud teada. Pärgamendi kirjutatud raamat oli aga kallis. Ja me ju teame, millest pärgament on valmistatud, ta on valmistatud ju vasika või kitsenahast, on kindel, et käsikirjaline raamat polnud harulduseks ka Skandinaaviamaades ja ka meilt on leitud juba 11.-st sajandist leide mis kinnitavad, et raamat siin liikus. Nagu juba 1979. aastal võis lugeda meie arheoloogide kirjutusi Leitüks raamatu lukkumi detail Olustverest. Ja arheoloogid arvavad, et küllap see ikka kuulus mõne kirikuraamatu juurde, aga võib olla ka mõne teise raamatu juurde. Raamatu lukkum teatavasti sulges raamatu raamat, tollel ajal oli kaetud puust kaantega, sellele tõmmati nahk üle ja Bel ilustati vasksete naastudega. Ja nagu me ütlesime, et veel sulgemiseks kasutati lukkumit. Kõik muidugi on kadunud agarate raamatu lukkum säilinud. Huvitav, kuidas need esimesed raamatud võisid siia sattuda, mida te arvate, professor Andresen? Käsikirjaline raamat võis Eestisse jõuda sõja saagina näiteks aga ta võis ka koos vangidega siia sattuda. Kui vangid siia orjadeks toodi, võisusi jaga, haritud korje sattuda ja nende seas võisid siis olla ka kirjaoskajad, on näiteks teada bet. Lapsena sattus 972. aasta paiku Eestisse vangi kuuse emaga tulevane Norra kuningas ulast rügwasson ja ta elas meie mail kuus aastat hiljem kuningana aitas kaasa ristiusu levikule ja Öelgem sedagi, et klassikaliste orjanduslike maade ajalugu kinnitab säärase võimaluse olemasolu täielikult. Huvipakkuv on teade Läti Henriku kroonikast, kus kirjeldatakse Taanis sõjakäigul olevaid saarlasi. 1203. aastal. Seal olid saarlased kiriku maha põletanud, inimesi tapnud, mõnede vangi võtnud ja maad rüüstanud Kellija kirikuriistu ära viinud. Nagu nii hästi paganlikud eestlased kui kurelased seni olid harjunud Taani ja Rootsi kuningriigis tegema. Aga eestlasi vangistati ja viidi orjadeks vaenlase vasturetkede tulemusena. Nii võimegi öelda, et juba muinasajal kasutas nii mõnigi eestlane kirjas mingit võõrkeelt, mis selleks ajaks oli juba kirjakeeleks kujunenud. Ja ma tahakski rõhutada veelkord, et kloostrikoole oli 11. sajandil ka Skandinaaviamaades juba ja küllap ikkagi tus ka mõni Eesti noormees sinna õpilaseks. Juba 10. sajandil allutas roomakatoliku kiriku oma mõjuvõimule Taani järgmisel sajandil. Norra ja Rootsi on teada tahad. 1060. aasta paiku juhtis eestlaste seas tehtavat usutööd Kesk-Rootsis asunud piiskop Johannes. 100 aastat hiljem käis järjekordne eestlaste piiskop folko kahel korral Tallinnas 1169 ja 1178 ja sellele folkolanti abiks Stavangeris kloostrikoolis õppinud eestlasest munk Nicolaus. Seekord küll tõrjusid kohalikud elanikud usukuulutajad nähtavasti tagasi. Aga võimalik, et saavutati ka siinsete vanemad tega. Mõnesugune kokkulepe. Igal juhul viimase samal ajal on arvamusi, et Tallinna ümbruses tunti ristiusku enne vallutusi ajajärgust tuleb otsida ka katoliku usu põhiõpetuste tõlkimist eesti keelde ja ka vastavasisuliste käsikirjade koostamist ja seega siis juba ka nende levitamist. Siin. On ka teada täpsemalt midagi selle ajamisse. Kohta põhjaeesti hallutamisel Taani võimule ja tuntud Taani hindamisraamatu koostamisel oli eesti keelt tundvaid misjonäre vähemalt 31. Aga on ka seegi teada, et eestlastest misjonäre valmistati ette Saksamaal Holstein Is Seegeebergi kloostris. Küllap sealgi uuriti hoolega eesti keelt ja püüti seda ka õpilaste jaoks kirja panna. Läti Henriku kroonikas kirjutatakse, et juba 1192. aasta paiku leidus rahva keelt oskavaid misjonäre, kes teedel hobuse seljas ümber liikusid. Raamat ja pühitsetud vesi kaasas. Muidugi algas raamatute ümberkirjutamine ja kirjasena õpetamine Liivimaal pärast seda, kui Väina jõe suudmesse rajati 1205. 1208. aasta vahel tsistertslaste klooster. Krooniku tekstide kaudu võib järeldada, et eesti keelde oli tõlgitud ka juba usulisi tekste. Viimasel ajal on esitatud sellist küsimust, et mismoodi oleks võinud meie eestlaste ajalugu siis minna, kui meie esivanemad oleksid ristiusu rahulikult vastu võtnud. Mida teie professor Lembit Andresen sellest arvate? Ma ei hakkaks selle üle polemiseerima. Aga kui uurida lähemalt meie esiisade kasvatustraditsioone, siis see on küll teine kui meie naabrid omal. Kui me vaatleme Muinas-Eesti vabadusvõitlust, siis kestis ikkagi ühe põlve, niikaua kui mehed olid langenud ja enam polnud võimalik edasi võidelda. Ja kõiki neid mehi oli poistena kasvatatud ju ühe põhimõtte järgi, see oli alistamatus ja vabaduse ja kloostreid olid selle aja teadvuse keskusteks, aga mida rahvatarkused räägivad sellest ajast pärast seda, kui esimese aastatuhande teisel poolel künnipõllundus sa eestlaste põhitegevuseks arenes ja nii edasi. Need rahvatarkused, mis seotud põlluviljakuse tõstmisega. Et meil teadmise oli, näitab kas või seegi, et olime kõige põhjapoolsemad teraviljakasvatajad maailmas. Ilmatargad kuulutasid loodusmärkide kaasabil ilma lähemateks päevadeks, aga ennustasid ka viljasaaki ja suveilmu talviste ning kevadiste loodusnähtuste põhjal. Ja aegapidi formeerus. Rahvastanumjagi kujunes välja. Koostati rahvakalender rahvameditsiinil, meie vast siin ei peatu lähemalt. Aga meie teame, milline mõju tal on tänapäevanegi. Aga kui me räägime nüüd edasi astronoomiast, päikese, kuu ja tähtede järgi, õpiti aja tundmist, ilmakaarte kindlaksmääramist, agaga orienteerumist merel ning maal. Ja põhjatäht oli meremeeste teejuhiks. Samal ajal rõhutagem sedagi, et suure vankri, aisa või rataste seisu järgi liikumatuks loetud tavapõhjanaela suhtes määrati aega. Küsime isadelt, kes nüüd raadio juures kuulavad, kas nad ikka jätkavad vana traditsiooni, kas nad lähevad selgetel öödel või õhtutel lastega välja ja näitavad, kus põhjanael on ja kui suur vanker on ja kuidas suure vankri abil põhjanaela üles leida. Ja juhivad tähelepanu sellele, kuidas see suur vanker seal liigub ja ja see võib olla ka meile teejuhiks mõnikord kus me teame, mis ette tulla eestlaste uskumuste järgi koli maa koguma maailma keskpaik, arvati, et ta on ümmargune, kui ratas kujutati, nagu oleks olemas kolm maailma maa millal manala, ehk toonela kus inimesed elavad edasi pärast surma ja taevas, mis maa peale kummutud nagu suur pada maa ja taeva kokkupuute kohta nimetati tae, eks. Viimane oli aga rahva arvates väga kaugel ja sinna ei pääsenud keegi ligi. Ainult kalevipoeg katsus maailma otsa kätte saada. Suure ilma Sa sõita põhja piiri purjetada kus ei enne oldud käidud teed ei enne ette tehtud, aga kuhu taevakummimaa külge kinnitatud? Vanu puukalendreid hoitakse alal Tallinna ja Tartu muuseumides. Nad koosnevad üksikutest üksikutest lauakestest, mis kokkuseotuna meenutavat puust raamatud. Säilinud kalendreid võib jagada kahte rühma. Esimesse kuuluvad nõndanimetatud rahvakalendrid ja teise ruunikalendrid. Me juba rääkisime eelmises saates ruunikirjast ja nüüd räägime ruunikalendrist. Rahvakalendrile lõigati päeva arvestamiseks lihtne sälk, iga seitsmenda salgu asemele tehti kindel märk. Kalendreid tähistati erinevalt, märgiti pühad, perekondlikud tähtpäevad tehti majandusliku ülestähendusi, aga ruunikalendrid tulid käibele hiljem. Need olid täpsemad ja valmistatud Skandinaavia kalendrit eeskujul. Ühte kalendrit võis kasutada aastakümneid. Aastate jaotatud kuudeks. Arvutuste aluseks olid nädalad. Arvatakse, et ruunikalendrite tekkimise ajal kuupäevi ja, kuid arvestades Ja rahvakalendreid valmistatud eriti kaua-kaua, neid kasutati veel 18. sajandi teisel poolel, kui olid olemas isegi trükikalendrid ja rahvas. Lugeda oskas nii, et tal oli oma võlu ja tal oli ka oma praktiline tarve. Teist 10. sajandil süvenes hõimude etniline konsolideerumine. Välja olid kujunenud selleks ajaks juba eesti ja liivi hõimude rahvalaulud. Nagu me teame, vanimaks eesti rahvapilliks peetakse kuue seitsme keelega kannelt. Rahvakunst ja rahvakasvatus leidsid väljenduse ju rahvalauludes, aga leidsid väljendusega vanasõnades ja kõnega taandudes ja muinasjuttudes. Aga eks rahvakunst peegelduga väga ilmekalt rahvarõivas. Et kirjuta tatud raamatuid veel polnud, täitis rahvaluule suures ulatuses harivat eesmärki. Ma tahaks rõhutada, et rahvaluule täitis ka harivat eesmärki. Ja laulude õppimine oli iseenesest mõistetav ja need omandati sundluseta. Seda näitab ka hilisem kogemus. Eestlane laulis kõikjal ja seda me ise ka teame, alates hälli kiigutamist ja lõpetades tööga põllul. Rahvaluule kandis vanematelt lastele välja kujunenud pedagoogilisi tõekspidamisi. Kõige mõtte sügavamalt ja tabavamalt anti muidugi kasvatusideaalide edasi vanasõnades. Nendel Me peatume hiljem, aga siin rõhutagem, et esikohal seisis muidugi aususe kasta, kasvatamine, ustavuse kasvatamine. Rõhutagem, et see sõna ustavus on vist küll tänapäeval käibelt kadunud. Rõhutati töökust, sõnapidamist, sõnakust, aga ka enese väärikust isenesest mõistetav vanemate austus, kodukoha armastus. Meeste juures hinnati peamiselt vaprust ja kohusetunnet. Ja ma rõhutaksin, kodu kaitsmine kuulus meeste pühamute kohustuste hulka. Endastmõistetavalt tuli igal relva kanda suutval mehel vaenlase sissetungi korral asuda maleva ridadesse. Perede keraldumisega kogukonnast suurenes perekondliku kasvatuse osatähtsus. Kodukasvatuse kaudu anti kogu eluks kaasa elutarkused, aga ka väärtushinnangud, perekonna loomine, abiellumine toimus kokkuleppel. Naist võis ka osta. Mehel võis olla üks, aga ka mitu liignaist. Ajaloolased peavad võimalikuks, et mõnikord esines ka naiste röövimist nõndanimetatud tõmbamist. On ju ka teada, et juba Vanas-Kreekas langesid sõjasaagiks saadud noored naised võitjate ohvriks ja noorte röövitud neidudega abi ellutiga Muinas-Eestis. Läti Henriku kroonikas kirjutatakse eestlaste kohta. Neil on igal ajal olnud kombeks vangidega ja nõtrade, naiste ja neitsidega korda saata palju hädasid võttes neid endale naiseks igaüks kolm või kaks või enam. Kui naaberrahvad kasutasid eestlasedki ka orjade tööjõudu. Läti Henriku kroonika teatel saadi neid sõjaretkedel. Saarlased isegi abiellusid Rootsist röövitud naistega veel Saaremaa alistamisel 1227. aastal nõuti saarlastel rootslastest sõjavangide vabastamist. Kuigi pole ju päris selge, milline oli välismaalastest orjade arvuline erikaal ja kui palju neid võis olla, ei saanud nende olemasolu siiski mõju avaldamata jätta. Maarahvakasvatusele aga kama. Rahva teadmistele kaasa toodud sõjavangide ühiskondlik seisund polnud meil rangelt piiritletud. Osale isegi anti maatükid ja nendel tekkisid omad väikesed majapidamised. Orjade töö aga andis ka vaba aega ülikutele kuid rõhutagem sedagi. See võimaldas üksikjuhtudel ka teadmiste laiendamist. Võõrsilt toodud vahendusel võisid mõnedki pered tutvuda kirjaoskuse algmetega. Missugune sellesse muistses suures talupoja peres naise osatähtsus oli. Meie esiemade õigused erinesid mehe omadest. Aga öelge meile seda, et kõik perekonnaliikmed allusid küll perekonna peale ja perekonnapea juhtis talumajapidamist ja valitses ka varanduse üle. Aga Põhjamaade perekonnas pole naised mehi kunagi ümardanud, nagu tavaks, idamaadel. Naised tegid kergemaid põllutöid, hoolitsesid loomade eest, ketrasid ja kudusid, kasvatasid lastest töökust ka koduarmastust, aga ka vastutustunnet perekonna ees. Ja tänase saate lõpetuseks ma tahaks rõhutada. Perekonnaeluks ettevalmistamine, see oli muinasaja emadekasvatuse peamiseks eesmärgiks.