Lembit aadress alustame päris algusest. Kust see linn üldse tekkis? Paldiski on tõesti omav oraalne linn ja omapärase saamise ja saatus looga. Kõigepealt peab ütlema, et Paldiski oli kaunis selle tõttu, et tal oli väga-väga omalaadne ümbrus laius kõrge Clint ja selle pääl avarad loopealsed, lääne poole jäi Jüri, mille taga maalilised Pakri saared. Et. Ja Paldiski linn oli see koht, kus põhjarannikuklint läks üle rannamadalikule ja sealt edasi algasid siis Eesti mandrikivi, kruusa ja liivakaldad. Paldiski on olnud oma saatuselu poolest seepärast huvitav, et ehitati täiesti neitsilikule maale ja seda keisri käsul. Ühtegi teist linna niisugust Eestimaal meie ju ei tea. Olgu siis öeldud, et see sündis 1700 18. aastal. Käsu andis Peeter, esimene viskas kivi merre suure tseremooniaga ja ütles, et siia peab saama oma sõjasadam. Sõjasadamale oli vaja kindlust, sõjasadamakindlusele oli vaja linnakut. Ja see saigi Paldiski alguseks. Nii et üks linn. Alguses pandi linna plaanis juba 18-lt 1700 18. aastal, linnaõigused sai ta alles 1783 koos Võru linnaga ja seepärast ongi meie asustusajaloolased püüdnud teda kokku viia tolleaegse linna struktuuriga, mis oli Võrus, aga Võru linna alguseks sai hoopis mõisakeskus. Oli vaja suurt meresadamat Vene laevastikule. Ja seda nägi Peeter ainukese õige kohana Paldiskis. Ehitustööd algasid suure hooga ja nagu kõik hilisematki, Venemaa suured ettevõtmised, need toimusid väga sageli sunnitööliste abil ja Paldiski korjati kokku siis kõik vene sunnitöölised. Ja kui nendest tuli puudu, siis tuli Peetril pähe, et ta ei salli Abemike ja kõik, kes ei nõustunud oma habeme maha ajamisega saadeti siis Paldiski sunnitööle. Ja nii siis on, et Paldiskist saigi suur sunnitööliste linn, kus neid suri kümneid tuhandeid. See oleks siis Paldiski algus. Iraan on juba kindlus, mida Peeter rajas Paldiski lahe kaldale, see raiuti välja paeklindi ja monoliit sõna. Teist niisugust praktilist juhust ei ole ka meil teada. Ja see kindlus sai peaaegu valmis, sellepärast et kindluses oli juba kulunud 40 suurtüki üles seatud ja aga ehitamata jäi ainult mõnisada meetrit, Vallikraavi jäid ka eelkindlustused pooleli, aga kindlus ise praktiliselt oli valmis. Valmimate jäi aga sõjasadamale vajalik muul mis pidi ehitatama Paldiski rannikult. Pakri saarte ja selle pikkusest sai valmis 180 silda Paldiski poolt ja 61 sülda Pakri saare poolt. See sild, õigemini tamm, oli kõrge oma kuus sülda ja oma paarkümmend sülda lai. Niisugusest suurest ehitusest, mida Peeter ette võttis ja mida teised jätkasid on järele jäänud tänapäeval kahjuks ainult üks rannamadalik, mida tähistatud meremärgiga. Juba Peetri ehitamise ajal oli raskusi muuli ehitamisega ja kui seda tööd teha Peetri surma kaheli 1007 25. aastal jätkati, siis ei olnud see ka häid tulemusi. Sellepärast et Paldiski meri oli salakaval ja vahel lõhkus ära ühe sügistormiga. Mitme aasta töö. Ja siis, kui ta lõpetati, oli kulunud selle töö jaoks ligidalt pool miljonit rubla, kusjuures töölise tasu oli sel ajal päevas kaks kopikat. Aga tuleme vähehaaval ligemale tänapäeva aega, kus te olite ise juba selle linna elanik ja, ja vahetu tunnistaja ajaloolistele sündmustele. Paldiski oli siis kuni 39. aastani väike linn, mis teenis oma kodanikke kõigi teenustega ja tema suurimaks teenuseks oli, et ta pakkus linnaelanikele puhta õhu. Paldiski oli varaselt kesk konnalembeline, selles mõttes, et paljuski puudusid tööstused, järelikult ei olnud ka suitsu, ainukesed torud, mis tas välja ajasid, olid kaks kala. Suitsetamise, ahju korstnat, mille siis ka tugevad lääne ja loodetuuled linnakohalt ära pühkisid. Nii ka oli siis Paldiski maalne keskkonna poolt in, muidugi oli Paldiskis veel teisigi mõnusid. Mida tänapäeval alam Meie ei kohta linnaasustuses näiteks kombed olid, et sageli lukustatud öösel uksi, päeval olid nad niikuinii lahti ja iga inimene, kes vastu tuli, olid tulnud ja seda veeretati. Kui mindi, no siis öeldi ka kohe tere ja asultati seal olevate inimestega juttu ja ei olnud mingisuguse lukusega kappisid, vaid niidet pandi lihtsalt Varbla ja kui tagasi tuldi, siis võeti härrast ja pandi jälle riide mindi välja. Tähendab, elu oli. Kingsepp tegi saapaid, rätsep õmbles ülikondi, kõik pidid seda hästi tegema, sest et kui sa teed viletsad saapad siiski selle viletsa ülikonna, nii et oli niisugune naturaalne majandus, mis oli igati realiseerunud ja pidi rääkima ka suurest demokraatia just sellepärast, et Paldiski linna esindusse kuulus 20 linnavolinikku ja arvestage linnaelanike arvu siis juhtus vahel nii, et iga 23. kodanik oli linna esinduses niisugust esindust jälle. See oli nagu midagi kunagise alteela linn liikus, rahva koosolek tuli kokku ja otsustas oma asju. Muidugi olid linnal oma raskused. Ka elu kulges kõikidele meelde sarnaselt, kuigi meil ei jäänud puudu soovid suurema ja parema tuleviku järele. Aga see suurijad, tulevik tuli meile ootamatult kätte. 39. aasta 28. septembril, kui sõlmiti leping Nõukogude Liiduga ja Paldiski baas paigutati. Peab ütlema, et esimesed muljed selle baasist olid minule väga meeldivad, sellepärast et kui 12. oktoobril tulid esimesed Lähevad Paldiskisse sõjavägedega ja mina jõudsin koolist koju nädalavahetuseks siis mind juba raudteejaamas tervitati väga püüdlikult madruste poolt jaguma, edasi sammusin, siis tehti seda pidevalt ja ma ei suutnud selle asjale selgust, kuni lõpuks taipasin. See austusavaldus ei olnud sugugi minule mõeldud, vaid hoopis minu mütsile, mis kujutas endast Türi Gümnaasiumi sinises ametiga kahe valge paelaga hõbedases yxakiga sõrmi. Muidugi tolleaegsed madrused ei olnud meie vormidega kursis ja nii siis tervitati mind sõjaväe vormi. Pähe mina muidugi arvasin ka vasta ohvitseriviisi nii väga kerge viipega nende tervitustega vastava. Aga muidugi pikkamööda asi muutus ja nendest esitustest saadi varsti üle. Te jätsite ütlemata ja mina jätsingi alguses ütlemata, et teil oli ka omapärane amet. Lisaks sellele, et te olite Türi kooli või Türi gümnaasiumi õpilane nendel ilusatel aegadel te olite peale selle ka veel linnapea poeg ja kui isa oli linnapea, siis nagu te naljatamisi ütlesite, kogu linnarahvas hüüdis teid linnasabaks. Jah, niisugust nime ma tõesti kandsin, ei ole midagi parata ja ma ei häbene sugugi seda sellepärast, et isal oli komme mind igale poole kaasa võtta ja kuna isal see komme oli, siis ma olin väga teadlik Paldiski linnaelust ja ma sain väga palju elukogemusi, mis mulle pärast hilisemas elus on väga ära kulunud. Olgu siis öeldud veel nii palju, et kuna ma isa asjadega kursis olin siis teadsin ma muidugi ka linnaelust ühte ja teist seoses baasidega nüüd esile kerkis. Kohe oli nõue, et kui sõjaväelased tulid, siis linnaelanikud, kellel oli rohkem kui üks tuba, pidid teise toa rõhutama mereväeohvitseridele ja lennuväeohvitseridele. Ja nii saigi siis Paldiski väikelinnast üks suur sõjaväelaager, kus siis juba varsti hakkasid käima jutud, et linnast tuleb hoopis lahkuda. Ühel päeval leidsid kõik linnakodanikud oma postkastist või toodis isiklikult kätte niisuguse sisuga tekst. Evakuatsioonikäsk riigikaitseliste sund koormatiste seaduse ärti 1939,80 4,658 alusel olete teie ja teie perekonnaliikmed ühes oma vallasvaraga kohustatud evakueeruma Paldiski linnast hiljemalt 15.-ks maiks 1940. Uut asupaika olete teie õigustatud valima end päeva jooksul arvates käesoleva käsu saamisest, milles teie olete kohustatud Paldiski linnavalitsusele teatama. Juhul kui teie evakueerimiseks valitud kohta eelnimetatud tähtajaks ei teata, määratakse seal linnavalitsuse poolt, milles teile täiendavalt teatatakse. Vabariigi valitsuse otsuste alusel võimaldatakse evakueeritavatele ja nende vallasvarale tasuta vedu raudteel ja 50 krooni ühekordset toetust igale evakueeritavale, kes on Paldiski linna elama asunud enne viieteistkümnendat oktoobrit 1939 välja arvatud riigiteenijad ja nende perekonnaliikmed, kes on õigustatud paigutus kulude katteks saama tasu amet sõitude tasu seaduse ärdee 1935,30 9,285 alusel. Evakueeritavate kinnisvarad võetakse vastavate aktidega selleks määratud komisjoni poolt edaspidisele korraldusele Paldiskis aprill 1940. Linna vanem. Teile muidugi ei olnud see uudiseks, te ütlesite ise ameti kaudu olite juba nendest kavadest juba sügisel teadlik, kui evakueerimine tegelikult kevadel toimus. Aga kui püüame nüüd koos veel meenutada teie viimast pilti rahulikust Paldiskist, missugune see linn oli enne seda, kui sündmused traagiliseks läksid? Paldiski asus ju mere klindi peal ja poole langeva kallakuga umbes 10 meetri ulatuses kõrguste vahe. Siis oli niisugune linnapilt. Kuna tänavad asusid rööbiti rannajoonega ja ristikatu kvartalid olid kõik ristküliku kujulised, siis oli niisugune võimalus, et Paldiski linna kõikidelt tänavatelt oli näha Mer. Linn muidugi seisis koos suurtest asutustest. No Paldiskis oli kõige tähtsam muidugi sadam. Paldiski oli ametnikud ka vabasadam. Ja Paldiskis olid vabasadama õigusi kasutanud ka Hispaanias. Kasutust leidnud Soome salapiiritusevedajad, nii et ja rääkimata siis mõningatest transiitreisidest, mis pidid Paldiski vabasadama nii oma tööga täitma, kuid mis kahjuks Venemaa tähendab Nõukogude Liidu ja Eesti vaheliste suhete tõttu. Vahetus ei toimunud sellise intensiivsusega, nagu ta oli ette nähtud, pealegi Nõukogude Liit kasutas oma juba Põhjameresadamaid ja nii siis Paldiski nii praktilist tähtsust vaba sadamale ei olnud tal. Aga linnas oli veel raudtee, oli hea ühendus, Tallinnaga, oli sadama kaudu muidugi ühendus ka kogu maailmaga nagu öelda ja meile kui poisikestel oli väga huvitav näha ja kõikuda seal sadamas ja vaadata neegreid ja eksootilisi asju, mida kaasata voodi sealt välismaalt. Nii et sadavali meile tavaliseks poistele, eriti nii kui laevavile kostis, mis Rootsi nõudis, nii olid kõik Paldiski poisid muidugi silmad pungis sadamas seda asja pealt vaatamas. Pärast oligi üllatus, kui 40. või 39. aastal baasid tulekul kohe üks esimesi asju oli, et sadam piirati okastraadiga, see oli meile väga võõras. Need uued asjad muidugi tulid meile pikkamööda. Ka minul oli üks vahejuhtum kohe alguses, mis muidugi õnneks likvideerus ralleeli. Ja kui ma ühel päeval tahtsin oma kodutänavalt maja juurest minna mereranda, siis mind pidas kinni tänava ääres olev vahipostmadrus ja hüüdis midagi mulle rahvaste suhtlemise keeles, mida ma tookord sugugi mõistnud. Aga siis ta tuli mulle lähedale ja meil tuli veel üks vanem keel appi võtta ja selleks oli siis žestide keel. Ja siis, kui ta oma püksitäägiga näitas mulle, et mul tuleb, hakkavad taastuma sinna kaubaaida poole, siis oli mul selge, et, et tuleb minna, nii me siis marssisime mina ees ja tema püssitikuga järel. Aga kui me aida juure jõudsime, siis ma sain aru, et ma ikka päris diversandi mõõta vist välja ei andnud, sellepärast et vahimees pani püssi rahulikult seina äärde ja keeras mulle selja ja hakkas telefoni väntama. Aga selle tulemusena oli kohapeal siiski kohe kümmekonna automaatidega meest. Mulle tuli meeld kõnelust jätkata žestide keeles. Minagi ehitasin õlgu ja naeratasin. Nemad leiutasid käsi ja lõpuks näitasid mulle, et aqua ikka poiss tagasi astuma ei ole siin midagi tegemist. Niisiis lahenes seegi asi meil rahulikult. Nii 15. mai, 40 kui Paldiski pidi olema vaba Nõukogude Liidu mereväebaasi jaoks. Kuhu teie, Lembit adress läksite? Minul olingi juhus siis selline, et selle suure sõja olin mina siis esimene, evakueerima mitu Eestimaalt. Nii ma ei olnud seekord küll veel mitte küüditatud, vaid olinevakueeritu ja minu arreteerimine toimus Türi linna, nii et ühel päeval, kus ma koolis käisin, saabus mulle sinna järele minu raamatu kappi ja minu riidekappi ja voodid ja nii et ma istutasin oma elu siis Türil. Niisiis läksid paljud Paldistlased siiski elama, mitte tülile ja ka mina olin ainult koolis seal. Aga põhiliselt koliti ikkagi Paldiski lähedale, põhiline kontingent inimesi kolis nõmmele, ilmselt oli siin korteri kergem saada ja ikkagi Paldiskile lähemalt. Aga peab ütlema ühte asja, et mitte üksi Paldiski linna ei evakueeritud, vaid evakueeriti ka kogu poolsaar. Ja selle poolsaaresse kuulusid näiteks niisugused külad nagu Leetse, Bakre ohtre, Aruküla Kersalu, kõik need tühjendati. Ja nüüd on jäänudki meil üks niisugune lugu. Lukku. Nimelt kui linnas kuulutati välja baasi alla minek, siis olid ju seal mõningad kultuurivarad. Ja Teaduste Akadeemia tahtis tingimata läbi viia seal arheoloogilisi kaevamisi. Ja nii siis oligi, et me elame praegu Artur Vassari kaevamas aruandest, et kui nemad sõitsid Tartust välja 13. mail Pakri külla aga Leedsi külla neid enam ei lubatud. Ja nii siis ongi, kui te vaatate nüüd meie arheoloogilist kaarte, siis leiate seal liidse küla kohal küll kivikirstkalmete märgi, aga see on tehtud vana Youngi andmete põhjal kaevamise läbi viimata. Kuna meie tõesti seal enam kaevamisi läbi viia ei saanud. See on siis minu teada ainukene juhus, kus märgitakse andmete puudumisel nii mitte kaevamisaruande järele, vaid väliste tunnuste järele. Kalme iseloom. Jätkame nüüd sellest kohast, kus teie mälestused katkevad, Lembit adres ja siin loodan, Mati Õun, teie abi. Kas oli nüüd siis suur tähtsus sellel linnal Nõukogude sõjavõimsuse tagamisel? Jah, sellest arvati tõesti suurt tulu, vaata, asi on selles, et Soome laht hakkab külmuma igal talvel alates oma poolsest sopist Leningradist. Ja siis jääpiir tuleb järjest siia lääne poole, Tallinn on kõvasti pikemalt lahti jäävaba kui Leningrad ja Paldiski veelgi rohkem lahti on Talvi, kus Paldiski laht ei külma, üleüldse ja Paldiski on siis talv otsa vaba laevasõiduks, ilma et oleks vaja tarvitada seal jäälõhkujaid. Mõte oligi selles, et saada jää rabasadam oma sõjalaevastikule, no teine selline jäävaba sadam oli siis Liepaja, Läti rannikul. Ja selle sadama kaitseks hakati ehitama rannapatareisid suur- ja Väike-Pakri poolsaarele ja samuti Pakri poolsaarele. Samuti rajati Pakri poolsaarele lennuväli esialgu kohaliku tähtsusega, üsna pea kasvas sellest suur. Ma ütleks isegi strateegiline lennuväli välja, mida siis üsna pea Soome talvesõjas kasutati. Me linnade, eriti Turu linna, samuti Helsingi pommitamiseks. Peale selle toodi Paldiskis kohe oktoobrikuus toodi siia allveelaevu, allveelaevad nagu eestimaalaste jaoks ei ole, saladus on seal siiamaani. Muidugi mitte need, eks nad ole praegu uuemad jutumärkides paremad. Läks siis lahti, suurteks ehitustöödeks ehitati kasarmuid, ehitati rannapatareisid, muuseas siit kohe tulid välja sellised kurioossed asjaolud, absoluutselt mingeid uurimistöid tehtud. Rannakaitse suurtükid toodi kohale nende kohale paigutamisel, alles selgus, et see pinnas nende patareid all ei ole üldse kaevatav labidatega ega ekskavaator saatoritega, seal tuleb õhkida seda kaljupinnast. Nii et paras, selline nõukogude korralagedus hakkas kohe peale koos selle mereväebaasi sinna toomisega. Paldiskisse toodi üsna pea ka Nõukogude Liidu kõige raskemaid rannapatareid, need on 356 millimeetrit 14 tollised raudteesuurtükid Paldiski baasi, nagu öeldud, juba kasutati ära Soome sõjas, mis seal täiesti ebaseaduslik. Asi on selles, et Eesti vabariigi ja Nõukogude liidu vahel sõlmitud niinimetatud vastastikuse abistamise pakti järgi tohtis Nõukogude kavatsesin kasutada ainult kaitseks, aga loomulikult ei olnud see talvesõda mingi kaitsesõda Nõukogude Liidu poolelt, vaid agressiivne sõda. Eesti valitsus avaldas selle peale Albriku protesti. Ma ei tea täpselt, kas selle peale Nõukogude valitsus reageeris või mitte. Soome sõja otseselt Paldisklasi puudutanud olukorra tõttu oli meil muidugi pimendamine ja võika igas linnas ja lahingutegevust andsid meile näha need lendurid, kes tulid Soome pommitamisest tagasi. Mäletan, et ma nägin ühel päeval 100 lennukit üles tõusmas Soome pommitamiseks aga ma elasin kaasa ka ühele väga traagilisele loole. Soome sõja ajal. Nimelt ühel hommikul helistas mulle isa, et sadamas on tulekahju. Jooksin kiiresti randa ja mula paistis õudne pilt. Ühelt laevalt tõusis must tohutu suitsusammas. See oli juba ulatunud üle lahe ja läks piki Soome läks Meida Paldiski lahest välja sadama poole. Kogu linn oli häireolukorras, mustab madrusest riietega, mehed nagu sipelgad, jooksid kogu linnas kokku ikka sadama poole. Õnneks oli sadamast ära viidud tulekahju põhjustanud tanki misel. Põlema läinud systernid. Tähendab, laev läks põlema, nad sõitsid just parajasti minust mööda. Sisternidesse jõuti ära viia. Aga vaatepilt oli sellele. Vaatamata kole peale selle soome sõjaga on seotud veel paar lugu, ma mõtlen just esimese Soome sõjaväe talvesõjaga. Nimelt 15.-st märtsist, kui sõda oli juba lõppenud, algas Hanko baasi mehitamine üle Paldiski. Meri oli tookord veel jääs. Ancons Soome lahe suus tama lääneotsas Soome pool ja sinna üle Paldiskis lennukitel veeti esimesed sajad ja tuhanded mehed, see õhusild kestis poolteist kuud seni kuni meri vabanes ja sai hakata Hanko baasi varustama ka mereteel. Ja sellega on seotud veel üks sünge lugu. Nimelt mulle kes üks tolleaegne poisike ja praegune juba aastates mees, kuidas 1940. aasta märtsikuus Tallinna jaama Ülemiste jaama Paldiskist tuli Rõng platvorm vagunitega, kus presendi all oli midagi väga imelikku ära peidetud. Suured mehed tahtsid minna uurima, et mis seal olid, on, aga rongi valvavad püssimehed ajasid nad minema ja siis saadeti sinna poisikesed vaatama, mis seal aitan ära peidetud on. Tema see jutustaja oli üks üks nendest ja tal õnnestuski rongi juure pääseda ja selgus, et presendi all on ära peidetud Vene sõdurit, sinelid, laibad, sajad laibad võib-olla 1000 või paar 1000 laipa konsulteerides, teiste sõjaajaloolastena kõrvutades sündmusi Karjalast, mis tollal toimusid, on teada, et sealt tuli tagasi Soomest. Vene sõjavange oli vangide vahetus, soomlasele anti tagasi Soomele. Venelased Nõukogude liidule. Lon teadvad, Karjalas lasti neid vange maha. On tõenäoline, et ka Paldiskis juhtus midagi taolist, et siia toodi vast üks laevatäis Nõukogude sõjavange. Need lasti maha kohapeal ja viidi kuskile Nõukogude Liitu, et nad seal sõna otseses mõttes auku ajada. Stalini režiimil oli vaja varjata, kuidas elatakse väljaspool Nõukogude Liidu piire ja selles mõttes ei tohtinud lubada, et mingid sõjavangid Euroopast tulevad ja räägivad, kuidas elatakse mujal. Ma tahaksin teid katkestada. See, et mereväebaas üldse Paldiski 39. aastal asutati, oli väljapääs, sellest mitte, on ta baasiks Tallinna ja Pärnut. Kuid tegelikult elu vist päris ei kinnitanud seda versiooni. Ja esialgsetes Nõukogude Liidu nõudmistes ei olnudki Paldiski linna sees taheti tõesti Tallinna ja Pärnut. Ka vabariigi valitsus leidis, et Tallinna mitte mingil juhul ei saa Nõukogude laevastiku landa, kuna see on eluliselt ohtlik vabariigi valitsusasutustele ja valitsusele endale. Ta arvati kõige hullemast pääsevad siis sellega, et pakute välja Paldiski ohverdata Väike-Paldiski linn, noh, tookordne elanike arv Paldiskis oli 1000 ringis. Elu näitas, et ega järele andmistega suurele idanaabrile mitte midagi ei võida. Tallinn jäi ikkagi Nõukogude sõjalaevade baasiks ja siit ei mindud välja. Ja nagu me teame, ei ole siit välja mindud siiamaani. Muidugi. Mis puutub üldse ka Paldiskisse ja Tallinna, siis. Me teame, et tolleaegsed lepingud, rendilepingud tehti ju 10-ks aastaks. Sealjuures oli klausel, et kui üks kool ei ütle lepingut üles, siis automaatselt pikeneb veel viie aasta võrra, see tähendab 39.-st aastast kuni 54. aastani. Me võime praegu täie kindlusega öelda, et Paldiski renditähtaeg on läbi. See on läbi juba 35 aastat ja praegune Nõukogude liit Vägede viibimine Paldiskis on täiesti ebaseaduslik.