1940. aasta juuni päevadel juhtusid jällegi Paldiskis omapärased lood. Teatavasti valmistati meil siis siin ettepööret valmistati just põhiliselt Nõukogude sõjaväe abiga, jaga Paldiski baasis antikümnendast juunist juba lahinguvalmidus. Muuseas peab ütlema, et Paldiskis kõrgemaid sõjaväejuhte haaras paanika, nad arvasid, et neil on sõjavägi liiga vähe seal kohapeal tolleaegse siinsed kindlustatud rajooniülema, kindralmajor Kabanov andmeil oli seal ainult 2000 meest. Ma küll julgen kahelda selles arvus, küllap neid rohkem. Aga neile tundus, et neid on hirmus vähe. Väike käputäis, igal pool luuravad neid, kurjad eestlased. Kindlasti on kaitseliit juba Paldiski linna ümber piiranud koos Eesti armeega ja iga hetk on oodata rünnakut. Tõesti põhjapanevaid kaitseplaane, muuseas, ohvitseride naised Paldiski kirikus organiseerisid laatsaretis selleks puhuks, kui hirmsat moodi hakkab siis neist lahingutest tulema haavatuid. Ja noh, asi lahenes mõni päev enne juunipööret, kui kohale jõudsid Haapsalu lähedal olnud mehhaniseeritud laskurkorpuse väeosad eesotsas kindral marošoviga. Hilisemad sündmused näitasid, et keegi Paldiski rünnata kavatsenudki ja ka Morozov väed läksid siit edasi Tallinna peale, mis seitsmeteistkümnendast juunist juba siis ümber piiratud ja üsna pea samade vägede poolt hõivati. Võtame veel käsitluse alla sõja alguse Paldiskis. Pallinskit pommitati kohe sõja esimesel või teisel päeval saab 22. või 23. juunil 1941 saksa lennukite poolt. Nädal hiljem, esimesel juulil tulid siia kaugav grivast, seal siis Riia juures jõe suudmes allveelaevadel kohad, kuhu kuulusid muuseas ka meie Lembit ja Kalev tookord olid neil peal ka osa Eesti mehi siis venelasi või noh, ütleme neid nõukogulasi välja õpetasid hiljem teatavasti need mehed võeti mõlemad allveelaevalt pealt maha, meie meie usaldatud. Ja noh, nagu me teame, Lembit on meil õnnelikult siiamaani alles, aga Kalevi saatus kujunes traagiliseks. Seda õieti siiamaani Nõukogude liidus ei ole teatud, mis temaga juhtus ka mujal, ei ole seda sellest eriti armastada rääkida, aga see on üks niisugune omapärane lugu siiamaani meil levitatud andmetes on lihtsalt öeldud, et ta oktoobri viimastel või novembri esimesel päeval jäi kadunuks Soome lahe suus. Et tõenäoliselt sõitis miinile, aga praegu on meil uuemad andmed, juhtus hoopis selline lugu. Ta tuli tagasiretkelt Läti rannikule ja kohtas udus Soome allveelaeva ICO tursu. Juhtus just nii, et Kalev oli küljega iko tursu poole, kui ikka turgutada, märgata. Ta tunti ära, kuna soomlased väga hästi teadsid meie laevade siluetti, nad olid ju enne sõda koos olnud koos ühismanöövritest osa võtnud ja tundsid ka mehed 11, aga küllap soomlased teadsid, et eesti mehisena enam ei ole. Ahiko tursu komandör andis käsu täiskäik edasi. Ja hetk hiljem sõitis mürinal oma allveelaevaga kalevile otse tekile. Kalevil olid luugid lahti, neid suudetud sulgeda ja iko tursu raskuse all vajus ta vee allaluukidest, prahvatas vesi sisse. ICO tursus tiirutas seal ringi veel 24 tundi, et valvatused, kas sealt midagi pinnale tuleb, võib-olla mehi, võib-olla midagi muud, aga pinnale tuli ainult õli vaikselt nirises Timeseta kütusetankid olid vigastada saanud ja nagu me hiljem teame, et tõesti Kalev jäi sellest momendist kadunuks, nii et ilmselt sedasama Ahiko tursu grammimise tagajärjel ta siis põhja läkski. Nagu ma ütlesin, eesti mehi sel ajal enam ühtegi kalevi peal ei olnud. Juuli lõpul, kui Eestis hakkas sõjaline olukord selguma, sakslased murdsid väga kiiresti edasi põhjaranniku poole saadeti Paldiskist minema raudteepatareid, ilma et nad siin ühtegi pauku oleksid teinud. Nad õnnelikult jõudsidki Venemaale ja pärast tegutsesid tõesti Leningradi all rindel. Paldiski ise jäeti maha samal päeval kui Tallinn, see on siis 28. augustil selleks aga kas oli Põhja-Eestis saksa keel on juba jõudnud mere rannikule Kunda juures, Tallinn oli siis sissepiiratud, paljuski võeti ära rahulikult, selleks ajaks olid Vene väed sealt evakueerunud ja kuna maapealne tee oli läbi lõigatud, siis kõik, mis veel oli valdiskis alles kõik püüti hävitada. Ja sõna otseses mõttes terve mägi, õieti kaks mäge tekkis Pakri poolsaare kõrge kalda alla, nimelt raudtee haru, mis oli tehtud spetsiaalselt raudteepatareide jaoks, mida vis viis poolsaare otsas oleva tuletorni juure, seda kasutati nüüd selleks, et sinna vedada vaguneid, sinovjetiga, autosid, traktoreid, kõike muud, mida sai kohale vedada ja need lükati otse kõrgelt kaldalt alla veepiirile, nii et sinna tekkis pealtnägijate tunnistuste kohaselt 25 meetri kõrgune Mägi kõigest sellest kasulikust raamist. Teine mägi sinna kõrvale tekkis hobustest, nimelt oli Pakri poolsaare oli aetud Eestist väga palju hobuseid kokku, noh, mõte oli neid siis sõjaväel ära kasutada. Maailmadega välja viia see ei õnnestunud ja need hobused aeti sealt ülevalt kaldast alla, nad kukkusid muidugi surnuks, nii et sellest tekkis siis üks hobuselihamägi sinna veepiirile. Järgmisel päeval, 29. augustil jõudsid sakslased Paldiskisse ja peab ütlema tolleaegse nõukogude korralageduse või nagu ma juba ütlesin, et ega see asi mina olen siiamaani selle korralageduse tõttu Paldiski hõivamist sakslaste poolt lähedal asuvad, muud Nõukogude baasid ei teadnud midagi ja nii samal päeval saadeti Paldiskisse kaks kaatrit, üks Kongo mereväebaasist. Ja teine Osmussaarelt. Aga peab ütlema, et neil meestel vedas mõlemad. Kaatrijuhid olid väga ettevaatlikult Paldiski sillale lähenedes. Esimene kaater Hankos tulijatega märkas, et oli üks pikas tumedas mantlis mees, lehvitas rõõmsalt neile tervituseks, just nagu kutsudes neid kaldale. Ka Pünoklitest kallast vaadates märgati järsku Saksa sõdurid, kes olid ennast ladude vahel ära peitnud kuulipildujatega ja pöörata ümber anti täiskäik. Sakslased lasid küll kuulipildujast järgi, aga lihtsalt said mõned mehed kadril haavata. Ei rohkemat. Sama lugu juhtus samal päeval kaatriga, mis tuli Osmussaarelt ka sealt märgata siiski kohal olevat sakslasi ja, ja jõuti minema lipsata. Sakslased kasutasid Paldiskist Sadama kohe ära, siit hakkasid minemast transpordid saksa sõduritega soove, kes läksid siit Karjala rindele ja samuti põhja soomes olevasse väegruppi. Normeegen. Ja üsna pea organiseeriti Paldiskis karantiinilauaga rahvana, siia hakkas korjuma vene sõjavange. Muuseas, koos nende vene vangidega tuli siia ka eesti mehi, osa neist tuli näiteks turba elektrolaev Jossif tavaline kamis Honkuaevakueerimisel detsembri esimestel päevadel pidi sõitma sealt Leningradi, aga sattus miinidele ja triivis lohusalu randa seal peal ligi 5000 inimest, nende hulgas siis 70 eestlast. Nendest viiest 1000-st uppus Jossif Stalini trummidest circa 1800, nii et kuskil üle 3000 jäi neid ellu. Neist osa pardal olevad komissarid jõudsid ennast maha lasta, kuna neil oli paaniline hirm. Nad olid kuulnud ja peab ütlema, et see vastas ka tõele, et komissarid lastakse sakslaste poolt maha. Aga, ja peab ütlema, komissarid jõudsid ka oma perekonnaliikmeid maha lasta. Nende kohta vist Hitleri käsk tõesti ei käinud. Ja siis nad, eestlased istusid ka Paldiskis kinni, aga üsna pea lastinad sealt vabaks ka vene sõjavangid aeti mitmesugustele töödele üle terve Eestimaa. Aga sõja jooksul siin nii vangide kui ka tööteenistuslaste poolt võeti ette tõesti üks suurem töö Naissaare ja Porkkala vahelise allveelaevavõrgu tegemine. Selleks toodi teras, toodi Norrast terastrossid kolme, nelja sentimeetri jämedused. Teraskoonused, mida siinses keevitati kokku ja tehti nendest ujukid. Need ujukid vedeleb siiamaani Eestimaa randades. Osa kasutatakse neid kalurite poolt ära. Ah tookord tehti neisse tohutut terasvõrgud, nende võrgusektsioonid olid 250 meetrit pikk ja 40 kuni 70 meetrit kõrge. Neid võrke tehti 350 sellist sektsiooni ja nende kogupikkus oli 87 ja pool kilomeetrit. See teras, mis ära kulutati, võis olla kokku võib-olla 20000 tonni. Sellega siis suleti Soome laht Nõukogude allveelaevade jaoks, mis tulid siis kroonlinnast Leningradist ja üritasid minna avamerele ja peab ütlema, et see operatsioon praktiliselt õnnestus aastail 43 44 noh, välja arvatud 44 sügis, kus juba nõukogude allveelaevad kasutasid ka Soomes kääre avamerele pääsemiseks suurelt osalt saksa mereveod Läänemeres Rootsi ja Norra rauamaak, põhiliselt ka saksa sõdurid Pedabeeti Norrasse, Soome ja vastupidi sealt Saksamaale puhkuseks. Mereveod olid kaunis, ohutud ja väga üksikud allveelaevad jõudsid välja avamerele Nõukogude poolelt. Peab ütlema, et juba 41. aastal linnast lahkudes põletati osa Paldiski hoonest maha, aga mitte väga palju seda lihtsalt ei jõutud teha, oli muud tähtsamat tegemist. 44.-st aastast veel üks meie rahvaga seotud sündmus, nimelt tulid läbi Paldiski sadama Eestisse tagasi Soomes Karjala kannasel sõdinud mehed, keda me tunneme soomepoiste nime all. Neid oli circa 1800 meest, kes seal tagasi tulid ja kes tulid siia Eestisse viimasesse lahingusse et panna kõik mängu, et siin ikkagi Eesti vabariik säilitada. Noh, nagu me teame, see ei õnnestunud, aga mehed on austust väärt. Sellest hoolimata. Sakslased lahkusid Paldiskist koosseis Tallinna langemisega 44. aasta septembri teisel poolel ja põletasid Paldiski vana vabariigi aegse puu linna kaunis põhjalikult maha, nii et minu teada praegu vest vanast vabariigi aegsest Paldiskist enam väga palju alles ei ole, ma küll selle peale pead ei anna, ma ei ole käinud Paldiski linnas võimu, lahker Rahodrest teab seda täpsemalt. Paljusus vanast Paldiskist on veel alles. Paldiskist jäi alles sakslaste põletamise järel tõesti väga vähe. Ja huvitav see oligi, et linnas tehti korraldus sakslaste poolt, et inimestel tuleb linnast lahkuda ajutiselt sellepärast, et tahetakse õhku lasta sadamad ja raudteejaamad. Inimesed jätsid oma varanduse ja liikusid ümberkaudsetes küladesse ära ootama seda õhkulaskmise täideviimist kurbagalisi, kui nad tagasi tulles leidsid eest põlenud linna sakslast ei mõtelnudki midagi õhku lasta, mis puudutas raudteejaama ja sadamat, nendel oli hoopis teine eesmärk, nad põletasid maha kogu linna, eranditult kõik hooned. Aga kuna Paldiskisse on paar kvartalit maju säilinud, siis selleks on olnud erakordne juhus. Nimelt kaks meest ei lahkunud linnast, kuigi see korraldus tehti ja jäid oma majadesse ja kui saksa sõdurid tulid maja põlema panema, siis nendest üks Gustaveerit, kes oli hea saksa keele valdaja, kuna ta oli esimese maailmasõja ajal olnud Saksa sõjavangis, rääkis saldatitele, et mehed, mis te mu majast maha põletate, mis mina siis nüüd teinud olen. Pika jutu peale mehed lõidki käega ja läksidki minema ja nii jäigi praeguse muula mägede juure kaks kvartalit alles teise mees rääkis sama juttu, see oli kohalik kirjakandja kinga kelle ka süüdati või taheti süüdata. Ka tema suutis selle sõduritele rääkida, mehed olid lõpuks ka temaga nõus, aga kõrvalmajad põletasid siiski kõik maha. Niisiis Paldiskist jäi järele ainult elamutest muule mägedepoolses kaks kvartalit ja kaks kvartalit linna lõunaküljes, kuna sealt lahkudes ilmselt nendel ei olnud vist mahti või aega. Sakslastel ja muidugi jäid põletamatega. Sadamad ja raud teavad, sest nendega lihtsalt kas ei võtnud keegi laevaks või, või olnud neil aega, aga igal juhul need jäid alles. Nii palju on siis säilunud endistest Paldiskist. Kui palju oli kunagi üldse Paldiskis maju? See linn on? Ma ütlesin, pärase saatusega. Linnaõiguste saades oli Paldiskis maju väga vähe, nagu isegi arvata võib. 1783. aastal. Seal on ikka, oli natuke üle 200. Nüüd 39. aastal, kui lind läks baaside alla, oli elamuid Paldiskis 134 ja elanike 739. Ütleme, et vene rahvusest inimesi toodi Paldiskisse ka Eesti ajal. Nimelt Petserimaa venelased, kes Peipsi ääres ja Piirissaare juures elasid väga halbades tingimustes. Need toodi Paldiskisse kolmekümnendatel aastatel, neid oli üle 10 perekonna. Riik ehitas neile täielikult majad üles ja nemad kolisid elama Leedsee kaldapealsele. Väga hästi ei olnud seal ei keelebarjääri ega mingeid konflikte, väga hästi sujus nende asustamine Eesti alale. Nad omandasid arsti, keele käisid Eesti koolides ja muidugi ei unustanud oma keelt. Need, see pisikene eesti rahva killukene, mis siin mererannas elas, elas omapärast elu ja tekib küsimus, et kas teda üldse eesti rahval oligi ja et olekski hea, et sai baasidest ära. Tallinn pääses sellest paldiski ohvriks toomisega, kahjuks see asi siis ikkagi vist nii ei ole ka Paldiski osa ja võib-olla, et meie seda praegu ei tea ja ei tunneta, kui võtaksime niisuguse küsimuse, millega praegu täiesti oleme hädas seal värske kalaga varustamine? Me oleme hädas sellega Tallinnasse, rääkimata veel meie lõunapoolsete linnade varustamisega. Aga kuidas oli eesti ajal see asi korraldatud? Olgu nimetatud, et Paldiski varustas värske kalaga mitte üksi Tallinna kilutööstusi ja suitsuahjusid ja ka mitte ainult oma Paldiks oli mitmed soolamise tööstused ja suitsuahjud vaid Ta varustas värske kalaga isegi Tartut ja isegi võrusse, nii et see Kalamis, hommiku rannasujus, see oli juba peale lõunat tartlaste laual. Tookord oli ainult meie mõistes praegu pereettevõtmised. Kala ülesastja, kes rannas käis, tema abikaasa oli seegis, korraldas transportija olemist lapsed omakorda olidele telefoni juures, et vastuvõtu tellimisi ja nii sujuvalt käiski ühe, kahe pisikese praeguses mõttes kooperatiivi ettevõttel Eesti varustamine värske kalaga ja väga edukalt seda tehti leiva teenimist saadiga veel Kivimurruga ja Paldiski kividest. Me võib-olla ei ole sellele tähelepanu juhtinud, kuna meil Lasnamäe paemurd on siin lähedal ja me oleme ikkagi arvanud senini ja kui küsida, et kus siis nõmme majad omale vundamendid said, siis öeldakse, et kust mujalt kui Lasnamäelt, aga nii imelik kui see ka ei ole, Paldiski murru kivi tuli odavam ja nõmmemajade vundamendid ja ka Hiiukool on saanud oma ehituskivid Paldiski murust ja mitte üksi. Ka paemurd ei olnud ainuke, mis pallistile elatust andis, vaid ka kruus, teine maavara, selle ostis riigi raudteed, ostsid kruusa, seda sõeluti veeti Eesti raudteedele, saada põrmu vabad teed. Ja kui ma ei eksi, siis 39.-st aastast oli see juba tehtud valmis, kuni Tallinnast kuni tapani. Aga ka väiksemaid loodusvarasi kasutati näiteks erahaigla tarvitas, mitte haapsalu uuega. Kuressaare mudavaip Paldiski muda ja Paldiski muda oli väga hea kvaliteediga. Nagu seda kinnitasid haigla personal. Nii et oli mitmeid asju, millega Paldiski oli siis kogu Eestimaaga seotud ja nii, et ta oli orgaaniliselt Eestimaa osa ja kahjuks oleme praegu meie temast. Ilma jäänud embitodress mitu korda teie olete saanud? Sellel ajal, kui Paldiski enam teile ei kuulu, saanud seal käia? Paldiskis olen ma käinud mitmed korrad peale sõda. Kui ma kodumaale tagasi jõudsin 55. aastal peale küüditamist, siis esimestel aastatel külastasin päris sageli palliskid, tähendab, selleks oli surnuaiapühad ja kus vanad pallisklassad tulid siis kokku ja mälestasid oma lahkunud omakseid, aga hiljem need külastused on ära jäänud, sellepärast et need suhted, mis Paldiskis olid, on muutunud. Näiteks algul, kui baasid loodi, siis suhted puna armeenlastega olid täiesti normaalsed, tähendab isegi head suhted neid. Ma mäletan, pallis oli kohe esimesel talvel üks suur tulekahju. Armeenlased olid väga agarad seda kustutama ja üldisemalt Nad olid püüdlikud ja abivalmid kõigi suhtes. Ka meie poolt vastati samaga, sellepärast et ma mäletan 40. aasta talvel Kiisa kirjutuslaual kirja, mille nurgal oli täiesti salajane. Muidugi ma ei jätnud seda lugemata. Ja seal oli siis märgitud, et Paldiskis tuleb Nõukogude vägedele igakülgset abi osutada ja püüda kõigiti neid abistada. Ja sellele alla kirjutanud sõjavägede ülem kindral Laidoner tähendab ka meiepoolne suhtumine oli igati korrektne. Hiljem mul on meeles näiteks üks ühisettevõtte, nimelt kodu-uurijad püstitasid meie kunstniku Nikolai Triigi perekonnakalmistule Leetse lepikul hauasamba näiteks meile eraldati sealt ana ja mehed selle ülespanemiseks ja olgugi, et raha saamine oli sinna kaunis keeruline, nii et komandant tegi korralduse Tallinna komandat tuuli luba välja anda. Kui ma selle komandatuuri loa järele läksin, siis esialgu ma olin natuke ehmunud, sellepärast et see toa sisustus oli ainult suurte punaste laudadega ruum mille peal olid siis rokkadega kinnitatud rohelised paberit, lauapaberid ja minu vastuvõtjaks oli üks noor, natuke tüsedavõitu daam, küllel rippus aukartust äratava suurusega püstol ja jämeda häälega paugutamine istet võtta. Mida ma siis ka kohe tegin. Natuke aega läks mööda, ta kirjutas midagi seal laua ääres ja siis öeldi, et tulge siia, istusin laua kõrvale, siis ta küsis minu käest minu andmed. Selle järel ütles, et istuge oma kohale tagasi, mina läksin jälle oma kohale tagasi ja ma ei tea tänapäevani. Kastatu daam kartis, et mina võin talle ohtlikuks saada sel ajal, kui tema seal seda kirja kirjutab. Või võisin mina piiluda tema raamatust mingit sõjasaladust, aga igal juhul tema laua juures ma istuda ei tohtinud, nii kaua, kui see dokument valmis sai. Ja kui ta siis lõpuks valmis oli, siis anti mulle kätte ja öeldi, et nüüd minge selle dokumendiga oma miilitsasse. Läksin mina siis oma miilitsasse, seal öeldi et ja te saate loa küll 10 päeva pärast, nagu ikka kord ette näeb. Ma ütlesin, et kulla inimesed, et mul on ju balti mere laevastiku poolt homme lubatud kraanad ja mehed, kes seda üles panevad ja me siin ei saa midagi teha. Nii oli siis niisugune ametlik suhtumine. Kui aga jõudsid järgmine päev kohale balti mere laevastiku mehed ja ma selle loo neile ära rääkisid, siis nad ütlesid. Oh ei, sellest ei ole midagi. Helistasid Paldiskisse ja nii sõitsin mina siis selle kraalaja meestega Paldiski ilma mingisuguste sekelduste sõita ilma mingisuguste lubadeta. Ja peab ütlema, et nad olid väga abivalmid nagu sõjaväeasi ikka, ma sain suureks kala ja ühe suure konksu ja ühe jupi trossi augu, me jõudsime seisjale dolomiitsambale järele, sinna dolomiiditööstusse siis ei olnud ja selle konksu ja kraanaga midagi peale hakata, sest et kuidas dolomiidi sele trossiga tõstab. Aga kus häda kõige suurem, seal olid meie mehed Abiks, mulle anti kaks kiilrihma nendega tõstsime siis samba peale ja olimegi varsti sellega Paldiskis ülespanemine läks ilma suuremate viperusteta, kui mitte väikseid asju arvestada. Ja tulemus oli see, et siis olin mina külaline ei kuskil mujal kui palju sõjaväebaasis. Alguses aeti omavahel juttu, et mis selle mehega peale hakata, kus ta nüüd lõpuks panna ja siis viidi mind otsekohe sinna päris pühapaika gaasi. Ja ootasin seal tükk aega paar tundi ja siis jõudis tagasi Tallinnast nende komandant, kes vabandas väga, et tema on hiljaks jäänud, et miks ma siin ootan, palus mind oma kabinetti, kus ma siis veetsin veel ühe pool tundi asjaajamist pealt kuulates. Ja lõpuks paluti siis mind lahkesti, et kas ei oleks nõus meiega täna õhtu koos einestama ja nii siis rivistati kogu see baasi rahvas ülesse kõik sõjaväelased ja meie, mina sain siis ohvitseride lauas, aga samas ruumis sõit ka, kogu see personal, kõik alamväelased ühises ruumis. Ja kui see meeldiv õhtusöök oli lõppenud, mis väga hästi oli serveeritud linad laual ja peab ütlema, et ohvitseride laual ei puudunud ka meil juba ajalukku läinud kahvli-noa ja kahvlihoidjat Kanet klaasist kahvlihoidjad oma kohal ja kõik täitsid söömisreegleid. Täiesti nii, nagu see kõige paremas seltskonnas on ette nähtud. Väga sõbralikult saadeti mind siis lõpuks autoga. Ma aga lõid. Praegu ta on Paldiskisse minna, siis pean ma mingisugused avaldused tegema ja minu peale vaatas kaunisti vilt lüüakse lahti ja vaat et kas teil ikka on keegi seal palliks surnuaias maetud või ei ole ja kui ei ole, siis pannakse raamat kinni, öeldakse, et teil ei ole Paldiski sassi. Ja seepärast ei ole nagu tahtmist minna kutsumata külalisena oma linna. Ja miks peaksin ma minema sinna linna ja sinna kalmistule omaste hauale, mis on nüüd täiesti ära rüvetatud, rüüstatud, puruks pekstud? No miks peaksin ma seda vaatama ja miks ongi see imelik olukord tekkinud, et kinnises Paldiski linnas, kus rahulikult võivad ringi jalutada igasugused huligaanid ja pätid, kes lõhuvad surnuaeda ja karistamatult seal nüüd ringi jalutavad, sinna ei või minna siis need vanad pallisklased, kes kunagi on selle linna rajanud, kelle poolt on ehitatud sadamad, raudteejaamad, need suured pikad aidad on ehitatud nende esivanemate poolt ja nemad oma kodukohta ja oma lapsepõlvekodu enam külastada ei saa. Aga igasugused muud tegelased ja küsimus on selles, kas siis alati ongi nende rüüstajaks need pätid ja huligaanid sellepärast et kuidas seletada, et kalmistu suured kõrged sepisväravad oledki ära viidud ja nendel on leitud hoopis mingi muu teine koht, kes siis oli ja mis tunnetega Ta andis niisuguse korralduse, et kalmistu väravad tulevad maha võtta ja kuhugi mujale viia. Kas üldse niisugust korraldust anti või mida tegi see mees, kes siis läks, tõstis need väravad eest ära, aga seal neid enam ei ole, nad on mingi muu kasutuse leidnud. Kuidas me peame siis nüüd minema seda kõike seda lõhutud asja vaatama? Ei olegi nagu tahtmist seda enam teha. Seepärast on minu külastasid ka juba viimasel 10-l aastal ärajäänud.