Tänases silmaringi saates on minu vestluskaaslaseks ajaloo kandidaat Teet Liisback. Teie olete uurinud Rootsi aega. Selle aja kohta on meie rahvasuus jäänud kõlama niisugune väljend see vana hea Rootsi aeg. Aga praegusel vabaduse taotlus ajal on kohe imelik kujutleda, et eestlase jaoks on kellegi võõra valitseja all olnud ka hea elada. Et sellest on jäänud niisugune kuldne minevikumälestus. Kuidas te seda seletaksite? Ja no nii see on, et meie rahva ajaloolises mälus on Rootsi aega emotsionaalsel tasandil ennekõike just emotsionaalsel tasandil nimetatud ikka heaks Rootsi ajaks. Ehkki viimase poole sajandi vältel on siin Eestis ilmunud kirjutistes ja uurimustes seda perioodi meie ajaloos kõige paremal juhul kutsutud Rootsi koloniaalvõimu all olemise ajaks rääkida üldse kellelegi ajast Eesti rahvale tundus ametimeestele hirmus siis oleks tulnud rääkida ka vene ajast eesti ajast ja kõige koledam oleks tulnud rääkida ka uuest Vene ajast. Muidugi ükski aeg ei ole iseenesest hea või halb, seda võib tulla ainult eelnevate või järgnevate aegade suhtes ja sedagi vaid mingis konkreetses mõttes näiteks talupoegade pärisorjuse tugevnemine või kahanemine aadli või linnade, aga üldse poliitiliste vabaduste laienemine, ahenemine, majandusliku heaolu tõus või langus ja nõnda edasi peaaegu võimatu on hea aja mõistet kasutada mingi ajalooperioodi kohta tervikuna ja kui meil räägitakse heast rootsi ajast, jätame siin kõrvale selle mõiste, et teatud emotsionaalse poliitilise aspekti, mis sellistel sõnaühenditel alata olemas on, siis on tavaliselt silmas peetud ikka just talupoegade õiguslikku olukorda Rootsi aja lõpupoole täpsemalt seoses kuningas Karl 11. talurahvareformidega. Nimelt tegi ta 1681. aastal Liivimaa maapäevale ettepaneku talupojad vabastada sunnismaisusest ja ehkki see jäi Liivimaa aadli visa vastuseisu tõttu realiseerimata, anti ometi aastail 1687 kuni 1696 välja ridamisi määrusid talupoegade kaitseks. Peaasjalikult oli see õiguslik kaitse, mida nüüd talupoeg sai mõisniku voli vastu. Ja kuigi on põhjendatult arvatud, et talupoegade majanduslik olukord muutus 16. ja seitsmeteistkümnenda sajandi alguse sõdade ajastul, orduaegse olukorraga võrreldes mitmeti halvemaks oli see aeg siiski õiguslikus plaanis talurahva jaoks tunduvalt parem kui järgnev Vene aeg. Tarvitseb vaid meenutada isegi neid tuntud talupoegade apelatsioone kuningale talupoegade pürgimisi kuningalt endalt kaitses leida. Ja kui nüüd hilisem vene aeg seal 18. sajandil kulmineerus nõndanimetatud Rooseni deklaratsiooniga siis anti mõisnikele talupoegade suhtes täielik oli, neil oli õigustalupoegi oma tahtmist mööda müüa ja pärandada, samuti vahetada, sellest annavad tunnistust Tallinna aja rõivalisuse vähegi fenohvriteni tused, nii oli ka talupoja varanduse üle oli mõistlikult täielik õigus ja selles plaanis oli muidugi Rootsi aeg vaadatuna hea. Ent kui nüüd vaadata Rootsi ajale mõisniku pilgu läbi, siis vaevalt siin millestki heast hoopistükis rääkida saakski. Ka mõisniku nägemust suuresti esindav baltisaksa ajalookirjandus ei ole rääkinud rootsi ajast kui erilisest heast ajast baltisaksa ajalookirjanduses ideaaliks ikkagi orduriigi aeg, mis lõppes siis, 16. sajandil nüüd tagasi aadli juurde kuivanud vabatahtlikult Rootsi võimu alla andnud eestima aadile kinnitas kuningas Erik Neljateistkümnes kohe kõik endised õigused ja privileegid, siis Liivi maadlikesi käis Rootsi kuningriigi koosseisus vähemalt alguses ja lõpuski märksa kehvemini. Kuningas Gustav Adolf hoidus järjekindlalt Liivimaa rüütelkonna privileegide kinnitamisest, vältimaks sellest johtuda võivate poliitiliste erimeelsust. Ja kui aadlisõbraliku Kristiina valitsemisaega juhti ikkagi selleni, et sisuliselt tunnistati Liivimaa aadlikorporatsiooni ning lastisel kasvada küllaltki mõjuvõimsaks siis Karl, 11. jättis aadlikud mõisate tagasivõtmise poliitikale vastutöötamise tõttu oma senisest seisuslikuste organisatsiooniks ohutumaks silma. See oli põhjus, miks siinsele aadile ei saanud Rootsi aeg võrreldes varasema või hilisema kuidagi hea paista. Vene võimud lubasid kapituleerunud Eesti- ja Liivimaa rüütelkond Tadele endiste privileegide kinnitamist ja seda ka tsaar 1712. aastal tegi. Teine põhjus, mis viis siinse aadli tõsisesse vastuollu riigi keskvõimudega oli juba mainitud mõisate tagasivõtmise küsimus niinimetatud reduktsiooni küsimus, kuidas saanukski mõisnikud sellega rõõmsalt leppida, et Paldustel, mille üle nad end täieõiguslikeks peremeesteks olid pidanud, võisid nad end edaspidi parimal juhul pidada rentnikke, kes saab ainult ühe osa endistest tuludest. Sellele olid ka siinse ala majanduslikule arengule teatud tagasi viivad ilmingud, ehkki riigikassatulud Stockholmist tõusid, mõisnikud, majanduslik tase, kirjutab vabariigiaegne ajaloolane Otto Liiv paraneb märgatavalt seitsmeteistkümnenda sajandi keskel. Mõisate tagasivõtmisega muutub olukord aga tunduvalt, eriti Liivimaa maaomandi ebakindlus aadlikele, sellest vähenev tulu osa tulude riigile langemise tõttu. Talupoegade kaitse seadused, maksume, härrade suhteliselt õiglasem jaotus mõjutasid kogusummas ohtlikud üldse mõisapidajate ainelist olukorda halvenemas suunas. Nüüd oleme väga põgusalt vaadelnud rootsiaegse ühiskonna kahe põhikomponendi, talupoegade ja aadli hüpoteetilist suhtumist Rootsi aega. Kolmanda samaväärse komponendina tuleb nimetada linnu ja nende elanike kõik Eesti linnad. Peale Tallinna. Seda võib meist igaüks tänagi näha, said juba Liivi sõjas korvamatute purustuste osaliseks mistõttu on neis peale linnuse varemete raske midagi keskaegset leida. Kuid 16. ja seitsmeteistkümnes sajand ei tähendanud ainult otseseid purustusi siinsetele linnadele. See oli aeg, kus kogu Euroopa nihkus teisenes. See protsess kätkes endasse ka sellised majanduse ja kaubateede muutusi, mis viisid siinse regiooni veel enam Euroopa perifeeriasse. Võimalik et vaid viimased aastakümned oleme olnud Euroopast nii eraldatud või rohkemgi eraldatud kui kunagi varem, sel ajal seitsmeteistkümnendal sajandil, 16. sajandi. Samuti tõusid esile Euroopa suured poliitilise ja majandusliku elukeskused, mille varjus tuksus elu edasi ka Läänemere idakaldalinnades, mis küll oma absoluutparameetrites näiteks rahvaarvus ja kaubakäibes saavutasid Liivi sõjaeelsed mõõtmed või isegi teatud valdkondades ületasid neid. Oli ju kaubandus, ida-lääne vahendaja roll olnud siinsete linnade tekkele varasemale arengule määrava tähtsusega. Kuid seegi on tõsiasi, et varasema arengusuunaga polnud seitsmeteistkümnendal sajandil enam palju ühist Rootsi riigi alla. Sattumisega muudeti emamaast eemalolevaks provintsiks, kus riigivõim katsus iseendastmõistetavusega just kroonid huvisid ja kasusid silmas pidavat poliitikat ajada. Eriti ilmselt hakkab see silma just siinse ala linnade arengut jälgides. Muidugi paljudel väiksematel keskaegsetel linnadel ei olnud naastu tulles säilinud endisaegsetest privileegide eest peale nime ja uhkete mälestuste peaaegu midagi. Linnade keskaegne sõltumatus asendus nüüd sõnaselga sõltuvusega riigivõimust. Olgu näiteks nimetatud kas või Tallinn, kelle varasem edasikaebamise õigus kohtuasjades Lüübekile kunagisele Hansa, selle pealinnale asendusedasikaebamise kohustusega Stockholmi ning ehkiga linnal oli paljudes küsimustes terve hulk valdkondi, kust saadi hakkama. Ilma keskvõimu osavõtu ja teadmisteta oli ajastu üldtendents ikkagi kõike kõige tsentraliseerimine ja bürokratiseerumine. Selle tulemusena kaotas linn üha ja üha oma näilisest iseseisvusest. Nii ongi mõningate hilisemate uurijate poolt arvatud, et vene võimu alla minekut võisid Tallinna kodanikud vaadata kui suurt kergendust võrreldes eelneva Rootsi ajaga, sest kinnitamist leidsid kõik endisaegsed õigused ja privileegid. Muuhulgas kaotati ka Rootsi võimude poolt seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul sisse seatud justiitsbürgermeistri ametikoht, mis oli tähendanud riigivõimu esindajad magistraadi. Vähem oluline polnud ka see, et kadusid kõik need kodanikkonda ruineerinud lõpmatut Konttributsioonid sõjamaksud armee ülalpidamiseks, mida asemele tulnud võimuesindajad enam ei nõudnud. Ent veelgi debaramini käis sõdade perioodil kannatanud päike linnade käsi. Gustav Adolf kinkis enamiku meie väikelinnu Viljandi, Paide, Rakvere, Valga kõrgadlile riigile osutatud teenete eest. Väikelinnade areng oli ju tegelikult seda trööstitu, et nad seisid justkui kahe tule vahel ühelt pool kohalikud suuremad linnad, kes ahistasid oma huvide nimel sealset majanduslikku tegevust ning teiselt poolt ohtlikest mõisa ja linnaomanikud, kes äärmistel juhtudel pidasid ka linnakest elanikke oma mõisa alla kuuluvateks inimesteks, linnade arengut silmas pidades küll põhjust rääkida suurest ülesmäge minekust, seda enam, et ruut, sõja lõpp oma masendava näljahädaga kaasaegsete väljendust mööda suri, inimesi nagu kärbseid ei jätnud linnadele oma tagasiviivat mõju avaldama. Nii on ka see tõsiasi, et rääkides eesti rahva tegelikust olukorrast Roodsa viimasel paaril kümnendil millest tagumine pool hõlmab küll juba 1700. aastal puhkenud Põhjasõja aega on selline mõiste nagu hea aeg kasutamine teatud määral isegi kohatu, sest kõik need kataclismid, nälg, sõda ja tagatipuks veel katk lasevad kõnealust ajajärku paista nii süngena, et selletaolist kogu järgnenud vene aeg ei teadnud. Ent kõik on suhteline, sest vabadust seda oskame tänagi paljust kõrgemaks seada oli talurahvas siis tõesti rohkem. Ja selle poolest oli see hea aeg. Tõsi, pole liigne ütelda, et sellise mõiste nagu hea või halb aeg kasutamine ei kuulu reeglina tõsiteaduslike tööde valdkonda ega nende terminoloogiasse. Need oleksid siis raamid, mille siis võiks vaadelda eestlaste Liivi sõja eelõhtul, see on aastal 1550 on eestlaste arvu hinnatud väga ligikaudsete arvestuste kohaselt 250-le 1000-le. Seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigaks oli mitmetest sõdadest ja taudidest järelejäänud oletavaks oletatavasti umbes 120000. Järgnevad valdavalt küll rahulikumad aastad, ehk ikka siin oli, sõdasid ja katkuviisid eestlaste arvukuse, suure näljaaja traagilisemate sündmuste eelõhtuks siis aastaks 1696 350 400000-le ja sedagi, kui nüüd natuke järele mõtleme, pole kuigi palju. Eestlased elasid sajandite vältel maal, olid maorahvas, nagu nad end ise nimetasid, olid talupojad. Ent linnadeski oli eestlasi, kes moodustasid seal sajandite vältel üsna olulise osa, kuid võrreldes maa rahvastikuga oli neid kuni 18. sajandi lõpuni suhteliselt vähe, kuid terve linnarahvastik moodustas kogu rahvastikust umbes viis, kuus protsenti siis eestlased moodustasid sellest omakorda 50 60 protsenti. Ja nüüd võiksime võiksimegi vaadelda, tähendab neid ekstreemseid sündmusi, mis eestlaste ajaloos võib-olla olid kõige kohutavamad kogu senise ja ehk ka hilisema arengu vältel 1695 kuni 1697 olnud suur näljahäda, on ilmselt üks kohutavamaid tragöödiaid eesti rahva ajaloos üldse tuleb arvestada, et toonased inimesed, eriti maarahvas, olid suhteliselt kesise ja vaese toitumisega. Iga väiksemgi ikaldus võis tekitada paikkondlikult näljahäda, nagu juhtuski aastal 1683 karusel 1690 91 Liivimaal ja nõnda edasi. Kui 1695. aastal tekkis täis ikaldus nii Eesti- kui Liivimaal, siis ei olnud see enam mingi lokaalne nähtus. Ehk erinevad maa piirkonnad kannatasid selle all erinevalt. Meie põhjanaabritel, soomlastel oli see aeg veelgi kaotusterohke rohkem ning neid aastaid mäletatakse kui suuri surma aastaid, mis viisid siis Soomes ligikaudu ühe neljandiku rappa häbimisele. Senisele suhteliselt majanduslikule heaolule oli antud nüüd Eestimaal tugev tagasilöök, kuid näljasurmajuhtumeid sel sügisel Veli esinenud. Nüüd järgnes varajane lumerohke talv, kuid 1696. aasta jaanuaris tuli suur sulalumi, kadus põllud, tahenesid, saabusid rändlinnud ja mitmel pool alustati kevadkülviga. Märtsis aga tuli käre talv tagasi ja kestis mai alguseni. Põllutöödega alustati uuesti mai teisel poolel, kuid juunist alates 100. pea vahetpidamata sügiseni välja ning mingist vähegi märkimisväärsest saagist polnud kusagil juttugi. Nüüd hakkasid mööda maad ringi liikuma lõpmatud hulgad, nälja käes kannatavaid inimesi. Esimesed teated nälga surnutest tulevad 1696. aasta suvest Nissi kihelkonnast, aga ka Põltsamaalt laiuselt Saaremaalt. Kroonikel kirjeldab seda aega. See on siis 1690 kuuendat aastat järgmiselt, siis tõusis lihtrahva seas selline toidupuudus, et ei saadud lahti vaestest, ei tervetestega haigetest. Paljud tugevad ja terved inimesed jooksid ühest paigast teise ning palusid jumalat, keeli ja pisaratega, et neid armsa leiva eest tööle võetaks. Muutusid näljast mustaks ja nii jõuetuks, et nad kokku langesid. Olukord muutus maal päevast päeva halvemaks. Pilistvere pastor kirjutab selle sama 96. aasta kohta, et nälgivad inimesed õgivad lõppenud loomade liha, samuti surnuid, koeri ja hunte. Juba selsamal 1696. aastal hakkasid nälgivad inimesed liikuma mööda vaat suuremate linnade poole. Seal arvati leiduvat suuremal hulgal vilja ja toiduvarusid. Ent linna digivõimalused olid kaunis piiratud, sest meie linnade heaolu baseerus suuresti teraviljakaubandusele ning see oli ikalduse tõttu muutumas peaaegu olematuks. Ja nii olidki ikalduse vastad siinsetele linnadele tugevaks allakäigu aastaiks, iseäranis Tallinnale, mida Riia kõrval kõige suuremat nälgijate hulgast piirasid. Tegelikult asusid nälgiva maarahva piiramisrõngas kõik teisedki Eesti ja Liivimaa linnad. Esialgu suudeti nälgivaid talupoegi natuke aidata, kuid näljahäda süvenedes hakkasid toiduna, kui see käes kannatama. Ka Tallinna eeslinnade elanikud, kes nagu talu pojadki olid suuremalt jaolt eestlased. Juba 1696. aasta oktoobris ja novembris hakkasid talupojad maal nälga surema, nüüd võeti linnad eriti tugevasse haardesse, et kedagi surmast päästa. Ta siis katsuti esmajoones aidata lapsi, keda Tallinnas korjati tänavailt üles ning paigutati jaani. See, nagu näitavad ka selleaegsed ülestähendused, olid need lapsed asunud teele erinevatest Eesti osadest Lõuna-Eestist, saartelt enamasti koos veel ühe elusoleva vanemaga, kuid jõudnud selle kas tee peal või juba linna lähistel kaotada aegsed kõrtside ümbrused, aga ka linnatänavad olid täis hukkunud inimesi. Eriti traagilised olid 1696. aasta viimased kuud ning 1697. aasta esimene pool, sest see talv oli erakordselt küll. See asjaolu suurendas omakorda lageda taeva alla sattunud nälgivad inimeste surevust. Kui me nüüd katsuksimegi määratleda suremuse suurust ja selle kulgu, siis olema allikate puudulikkuse tõttu sunnitud jääma vaid ligilähedast. Otto Liiv, kes 50 aastat tagasi kirjutas spetsiaalse käsitluse neist aastatest, leidis, et suremus oli Lõuna-Eesti kihelkondadest tunduvalt suurem, sest seal olid kihelkonnad suuremad ning tihedamini asustatud. Saartel oli suremus seevastu väiksem kui mandril. Suur oli suremus linnades Tallinna püha vaimu, koguduse meetrikasse kanti peale oma koguduse liikmete ka linnast ning selle ümbrusest leitud surnute matused. Seal leitud andmete kohaselt hakkab suremus tõusma tegelikult juba 1696. aasta esimesest poolest ületades 1695. aasta matuseid kohati poole võrra, ent 1697.-ks aastaks õieti 1697. aasta esimesel poolel tõuseb suremuse näitaja nii kohutavalt, et enam ei jätkukirst mulda sängitamiseks. Alguseks maetakse mitu inimest ühes kirstust. Lõpupoole, kui kirste üldse enam ei ole, kantakse inimesi lahtistes ühishaudadesse KUI neljaselt. 1696. aastal maeti püha vaimus 394 inimest. Las ta hiljem ja enamus langeb neist veebruarist juunini vastavalt 1986 inimest ning enamus nendest kuni 90 protsenti oli maast linna abi järele tulnud. See ligikaudu 2000 surnut linnas annab õige ettekujutuse toimunust alles siis, kui teame, et Tallinnas elas toona ligikaudu 10000 elanikku. Järelikult moodustab nälga surnute hulk tervelt 20 protsenti Tallinna elanike arvust. Kui nüüd hinnata näljahäda ohvrite koguarvu, siis see võiks olla umbes 70 75000 inimest. Selle tagasilöögi suurust ning tähendust on täna, mil me oleme viimasele ilmasõjale mõeldes harjunud opereerima palju suuremate arvudega on isegi õigesti raske hinnata või ette kujutada. Ent tänaselegi eesti rahvale, keda on veidi alla miljoni, oleks 70 või 75000 inimelu kaotamine tohutu tragöödia, rääkimata siis sellest ajast, millise katastroof vähendas elanikkonda tervelt ühe viiendiku võrra. Muidugi kui me täna teadvustame endi kui ühe väikesearvulise innovatsiooni esindajate väärtust, siis toona vaevalt üldse keegi sellisele lähenemisviisile võimalusd nägigi. Inimelu ei olnud tollal üldse sellisel väärtustatud kui praegu. Parimal juhul käsitleti toimunut kui jumala karistust vääritu elu. See oli alles esimene Rootsi aja lõpul rahvast tabanud hädadest. Ma jõudnud suurest näljahädast veel õieti toibuda Ki kui puhkes põhjasõda, mis lõppes Eesti ja Liivimaaminekuga Rootsi võimult Vene tsaaririigi koosseisu. Eestlaste ajaloo seisukohalt vaadatuna ei ole kuigi suurt mõtet vaadelda seda Rootsi või ka Vene impeeriumi huvidest lähtudes. Viimane meetod on sõjajärgsel aastakümnel selgelt poliitilistel põhjustel meie ajalookirjanduses olnud omaks põetud. Näiteks olgu nimetatud kas või teatud tendentslikult 1960. aastal ilmunud dokumentide kogumikus, kus talupoegade suhtumist sõdivatesse pooltesse peegeldavad Allik katkendid on eranditult venemeelsed ning seega Rootsi vastas, et see on kahtlemata erapoolik, sest on ju olnud ka vastupidiseid näiteid, kuid küsimus ei olegi ju selles, millisele sõdivale poolele individuaalsel tasandil kaasa tunti või millist poolt üksikjuhtude aktiivselt aidata. Oluline on see, et meie rahval polnud selles sõjas õieti midagi võita, sõdisid võõrad valitsejad sõditi küll põliselt eestlastele kuulunud maa pärast kuid võõraste huvide eest ning eestlastel polnud seal suurt midagi kaasa rääkida, see, mida rahvas selles sõjas kaotas või mida võitis, selgus alles hilisemas ajaloolises vaatuses. Kuid ei maksa rääkida eestlaste kindlat orientatsioonist ühe või teise poole kasuks sõja, see nagu ka paljud varasemad sõjad pärast muistset vabadusvõitlust ja enne selle sajandi vabadussõda, kus võideldi oma vabaduse omariikluse eest olid kui loodusõnnetused või epideemiad, milles meie rahvas oli ajalooobjektiks, mitte aga subjektiks Põhjasõja tekitatud kaotusi meie rahvale on tunduvalt raskem määratleda kui suure nälja homi. Tegelikult on see peaaegu võimatu, sest sõjategevuse otsesed ja kaudsed ohvrid upuvad 1710. aastal puhkenud katkuohvrite hulka. Seda ohvrite hulka on ligilähedaseltki võimatu hinnata. Võime arvestada, et üks osa eestlastest värvati Rootsi väkke negrud teiks ning see leidis oma lõpu seal. Mingi osa elanikkonnast jäi Vene vägedele jalgu ning see leidis omakorda lõpu seal, olgu siis nimetatud kas või 1703. aasta Šeremetjevo rüüsteretk läbi Eesti, mille käigus kadusid meie väikelinnad Rakvere, Paide või siis ka 18. sajandi esimese kümnendi lõpp, mil Vene väed võitsid eesti alad tervikuna oma valdusesse. Ehkki sõda oli hukatuslik, oli 1710. aasta katk veelgi hävitama. Tegemist on viimase suure Ida-Euroopat puudutanud epideemiaga. 1709. aasta novembris puhkes musta surma või kurja nakkuse nagu toona katku nimetati epideemiat tantsigist. Veel samal aastal nõudis ta oma esimesed ohvri Kuramaal. 1710. aasta kevadeks oli otsaga Riias, mais Kuressaares ning 11. augustil puhkes katkuepideemia juba Tallinnas. Tuleb aga sedagi arvestada, et maarahvastik oli katku puhkemise ajaks suhteliselt kurnatud. 1708. aastal oli Põhja-Eestis ikaldus ja 1709. aastal ikaldus viljasaak tervelt Eesti territooriumi. Kõik see soodustas hävitava epideemia levikut. Surm lõikas oma ohvreid nüüd nii katku kui näljaga. Katkuohvrite arvu on samuti väga raske kindlaks teha. Kirikuraamatut, kuhu surnuid registreeriti, jäid neil aastal valdavalt tühjaks, sest kirikuõpetajad olid ka ise langenud katku ohvriks või siis pagenud surma kartuses oma kogudustest. Üsna täpne ettekujutus on meil sellest, mis toimus nendel kuudel Tallinnas. Vaatame, mis siis toimus siin augustis-septembris Milt, Tallinn oli juba vene vägede piiramisrõngas, Eestimaa rüütelkonna esindajad kirjutasid siis kindralkubernerile, tsiteerin. Nüüd on iseenesest väga suur häda, mis meile möödapääsmatult surma silma silmade ette manab. Vahepeal aga on kõige kõrgema nuhtleb käsi pelga selles end väljendanud, et on juurde tulnud selle linna blokeerimine ühes katkuga, mis meie ülevalpoolnimetatud häda, see on siis majandusliku laostumist veel seda rohkem suurendab. Nii et häda ja viletsust ei suuda kirjeldada ning mitte ainult üksikud inimesed, vaid terved perekonnad varisevad kiiresti kokku ning igaüks on asetatud niisugusesse olukorda, et siin linnas igasugune inimlik abi ja toetus, millega muul ajal üks sõber teisele hädas abi anda võis, korraga lõpevad. Keegi ei saa teiste aidata ja igaüks on sunnitud oma silmal laskma oma ligimest hukka minna ja hävida. Ning seda enam, et ka raha eest ei ole võimalik ei leiba ega õlut saada. Missugune puudus päevast päevas silmanähtavalt suureneb. Ja kui see leib igal pool puudub, võiks seda siiski mõningal määral leida, aga enamjagu majasid on ju katkust nakatatud? Jah, see on mitte vähe südantlõhestav vaatepilt ja ülepääsmatu südamevalu juba nii kaugele jõutud, et isegi mitte oma kuulnud ei suudeta matta, vaid nad jäävad matmata, kuna suurem osa teenijarahvast on ära surnud. Nii et ei saa mingite abi, isegi raha eest ei ole võimalik inimesi abiks. Surmalõikust oli neil päevil võimalik näha Tallinnas kõikjal. Kirikutesse toodud surnukeha tõid sinna lebama sest polnud kohta, kuhu neid sängitada ega ka neid, kes seda teeks. Alles pärast kapitulatsiooni, 29. septembril Vene vägedele käskis linna vastne komandant Ivanitski puhas puhastada kirikud ja tänavad seal vedelevatest laipadest. Lõplikult rauges katku hävitustöö alles sügisel külmade saabudes. Nii oli kestnud Tallinnas 115 päeva ning nõudnud endale ligikaudu 15000 inimelu. Lihtlinna enda elanike oli 7000 608000 ümber. Ülejäänud olid Rootsi garnisoni sõdurid või ka maalt linna põgenenud rahvas. 1710. aasta detsembris on Tallinnas kirja pandud vaid 1891 ellujäänute inimest. Kui Tallinnast said alamkihtidesse kuuluvate eestlaste kõrvalots saksa soost kodanikke aadlikke samuti kõiki teisi, siis maal, mille elanikud kond oli homogeensem ja koosnes peaasjalikult eestlastest, kui rootsi asustusala välja arvata, moodustasid nemad ka peamised katku tallermaa. Päris ühtemoodi. Eestimaa katkuga ei kannatanud, rohkem oli katkuohvreid Lääne ja Põhja-Eestis, välja arvatud Hiiumaa ja Vormsi, kõige vähem aga Kagu-Eestis, kus näiteks Põlva kihelkonna revisjoniraamatusse 1711.-st 1713.-st aastast on sisse kantud vaid 26 surnut. Kuid Eestimaal sai otsa enamus rahvast. Harju- ja Läänemaal suri üle 80 protsendi Järva- ja Virumaal üle 70 protsendi inimestest. Vaid saartel oli suremus väiksem. Heldur Palli arvestuste kohaselt suri katku umbes 200000 inimest. Kui arvestada siia juurde näljaajast 70 75000 ohvrit siis oli see pilt, mis valgustussajandi hakatuses Eesti- ja Liivimaal avanes enam kui kole. Üle poole rahvastikust olid surnud ma sõjast laastatud. See oli kohutav tagasilöök, millest toibumiseks läks rahval pea terve 18. sajand. See oli ma rõhutan vist seni viimast korda meie ajaloos, kus me olime olemise ja mineku piirimail. Kuid see, et eestlased jäid püsima, sõltus mitmest esimesel pilgul ehk mitte ühtemoodi olulisest faktorist. Iseenesestmõistetavalt oli selles püsimajäämises esmaoluline rahvastiku laiendatud taastootmine teisiti öeldes see, et sündimuse näitajad olid tunduvalt kõrgemad kui suremuse oma. Täna räägime sellest teadvustatud ohutunde ajel. Toona oli see loomulik ja lapsi sündis niipalju, kui naine neid sülitada jõudis. Teiseks ning ehk mitte väheoluliseks faktoriks oli see, et terve 18. sajandi vältel ei toimunud kuigi olulist migratsiooni võõrsilt. Õieti on see oluline olnud terve Eesti ajaloo vältel kuni viimase sõjani, eriti aga nendel perioodidel, mil rahvaarv katastroofiliselt on kahanenud. Et pole olnud võõrast elementi, olgu siis sakslasi, venelasi või rootslasi, kes oleksid seda kasumis areaali kuidagi ahistama kippunud. Mida see protsess tähendab, teevad tänased Balti rahvad imehästi kuid varasematel sajanditel enne rahvuslikku ärkamisaega enne rahvusliku identiteedi väljakujunemist oleks viinud suhteliselt kiire assimileerumiseni. Ilmselt oli veel üks oluline tegur, mis lasi eestlastelt püsima jääda ning hiljem natsiooniks kujuneda. Ma mõtlen etnilisi suhteid täpsemalt eestlaste kohta nendes suhetes. Selle teemaga jätkame nädala pärast on nii kümneid.