Ajaloo kandidaat Kreet rakeback eelmises saates nädal aega tagasi. Me rääkisime eestlaste käekäigust Rootsi ajal ja jäi niisugune kokkulepe, et vaatleme eestlaste kohta tolleaegsetes etniliste suhetes. Ja täna me seda teemegi, siiski enne kui asuda päris rootsi juurde, peaksime me tegema väikese ekskursi Belgi kaugemasse aega, sest sealt tulenevalt just need suhted, mis tekkisid seal, need määrasid, etnilised suhted ära. Rootsi aja kuni 13. sajandi vallutamiseni olid eestlased siinsel maal ainsamad asukad, vallutus ja sellele järgnenud aeg tõid siia ka teiste etniliste gruppide esindajad. Tulid sakslased, taanlased, rootslased, maa vallutamise järel sakslaste ja taanlaste poolt ei toimunud kohaliku elanikkonna Neufüütide, see on siis vastristitud ja kristluse toonute vahelist integratsiooni. Eestlased jäävad teistest eelkõige sakslastest isoleerituks ning moodustavad ühiskonnapüramiidi alamkihi kelle ees jäävad sajandiks suletuks paljud ametialade uksed, mis siis kuulusid ühiskonna kõrgematele kihtidele. Ja kui mõnel õnnestubki alamkihist välja rabeleda, omandada käsitöölise amet, siis toimub see etnilise kuuluvuse Mahas algamise. Ehk teisiti öeldes assimileerumist läbi. Etnilised suhted oma sajanditepikkuses arengus on väga keerulised ja suuresti on nad seni siiski läbi uurimata. Ta aga ühteteist me siiski teame. Mõistmaks eestlaste kohta toonases ühiskonnas on oluline teada selle ühiskonna antud juhul siis rootsiaegse ühiskonna väärtuskriteeriume, millel baseerusid erinevate seisuste ja inimestevahelised suhted. Feodaalühiskonna struktuuris olid selgelt ära määratud selle põhikoostisosad aadel, linnakodanlus need siis on kaupmeeskond, käsitöölised, vaimulikkond ja talupojad, kõigil erinevatel sotsiaalsetel gruppidel olid oma väärtussüsteemid ning et ühiskond, sealhulgas siis ka rootsiaegne Eestimaa olid üles ehitatud endiselt hierarhiliselt printsiibil, siis oli loomulik, et sarnaselt varasemale ajale asus kuna tipus aadel ning all talupoeg kond keskajal ja tükk aega veel hiljemgi vaadeldi talupoegkonda kui aadli vastaspoolust ja siit tulenevalt käsitleti ka nende aumõisteid. Au mõiste oli kesksemaid eetikakategooriaid sodaal ühiskonnas isiklikult vabadel talupoegadel, kelle puhul me üldse aumõistest rääkida saame, sest päris oristel talupoegadel jäi selle tarvis täitmata. Kõige olulisem tingimus nendel puudus isiklik vabadus ja mingis taust. Mitte vaba inimese puhul ju ka rääkida ei saa. Ometi oli siis ka nendel vabadel talupoegadel mitte vabadest pärinemise jälg. No katsume lihtsalt kuidagi tagasi vaadata, kasvõi mingi ilukirjanduse põhjal, millise kõrge eneseteadvusega eraldusid ülejäänud päri soolistest talupoegadest. Priikirju omavad vabad talupojad. Ja selle tõttu pole ka midagi imestada, et siinsed sakslased ütlesid kohalikule päris orisele talupojale ja nendest pärinevad telelinnade alamkihtidele. Kuid teisejärguliste inimestele vabadele inimestele väljastati sünnikirju, kus pidi olema tõendatud, et vastav inimene on sündinud kristlikust abielust. Et nii ta ise kui ka ta vanemad olid vabad, mitte päris olulised inimesed. See tähendab, et omas ausad päritolu Eesti- ja Liivimaal, samuti Põhja-Saksa aladel, kus oli segaasustus, nõuti ausalt inimeselt pelga Saksa päritolu saksa sünnipära. On mõistetav, et Liivi sõjast peale, kui Põhja-Eesti läks Rootsi võimu alla võib rootslaste puhul märgata mõningast tõusu sotsiaalse hierarhiaredelil. Rootslased esindasid pabunatsiooni sündida, rootslasena tähendas olla ausa Rootsi sünnipäraga. Seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel ja veel 18. sajandi esimesel kümnendil sugeneb rootslasi hulganisti Tallinna kodanikkonda. Nende seas on käsitöölisi kui kaupmehi. Tõsi, enamik rootslasi, nii nagu ka soomlasi ja eestlasi jäid linna alamkihtidesse. Igal juhul oli rootsinatsioon vähemal või rohkemal määral respekteeritud, samuti ka rootslaste ja sakslaste vahelised abi eludki. Ent eestlastega oli lugu märksa keerulisem. Pole kahtlust, et enamik linnas elavaid eestlasi olid sündinud kristlikust abielust ja sel moel vastasid nad nagu sakslased ja rootslased sünnikirjades esitatud nõudmistele. Igal juhul leidub siinses linnaarhiivis hulgaliselt eestlastele väljastatud sünnikirju. Ent ometi puudub neist sünnikirjades üks oluline ülestähendus. See on sünnikirja omaniku. Selle märkimine oli segaasustusega piirkonnas nõutav ja seda kinnitab ka suurem osa Tallinna rae poolt välja antud sünnirahvuse, mitte märkimine eestlasele sotsiaalse hierarhiaredelil ülespoole tõusmisel määravaks takistuseks. Enamik siinseid käsitööameteid seadis oma õpipoisiks vastuda soovijaile kohustuslikuks nõudeks saksa pärit tulu või nii, nagu on fikseeritud näiteks Tallinna Möldrites Kraas r lihan, herr komment, modifrayernatsioon. See on siis päritolu ja vabast natsioonist. Veelgi selgemini tuleb see nõudmine välja ühest 16. sajandi lõpust pärinevad sünnikirja formulaaris. See on niisugune näidis formulaar. Sellest formularist selgub, et ausa päritoluga inimene ei saa olla sündinud juutidest Peneetidest, mittesakslastest, Jon Sis, Undovitš või soomlastest. Siit peaks lähtuma, et sakslastest linnakodanike väärtusskaalad asusid nii mitte sakslased kui soomlasidki üsna lähedal Veneetidele juutidele, ehkki viimastest eraldas kõiki ülejäänuid seebi mida tõmmati kristlaste ja mittekristlaste vahele võib-olla peaks paari sõnaga rääkima ka Undovitšist, on siis mitte sakslase mõistust linnades elavaid vabu eestlasi tähistati nagu lätlasi ja liiv lasigi ühisnimetusega Undo sei märkinud mitte niivõrd etnilist kuuluvust, kuivõrd paiknemist sotsiaalse hierarhiaredelil Undovitš kui vastandmõiste toitšile, sakslasena kätkes endas negatiivset hinnanguliselt sisu. Mihkel Mardna noh, vabariigi algusaastail kirjutas raamatu Eestist eestlastest ja eesti küsimusest, leidis, et und hoidžil oli ka teatud määral niisugust mitte inimese kõrvalmaiku eestlasi kui natsiooni tolleaegne Tallinna ei tundnud. Igal juhul leiab raad, et sõnaga eestlased tähistatakse mitte neid, kes on linnas vabad ega kuulu kellergile vaid neid, kes elavad maal peaasjalikult päris oriseid inimesi. Seitsmeteistkümnes sajand, mida on peetud seisuste eneseteadvuse õitseajaks, toob ka Tallinnas ja üldse tervel Eesti- ja Liivimaal valitsevad etnilised suhted ja pinged märksa reljeefsemalt esile kui varasem aeg sünnikirjades. Nendest võime leida muuseas ka hinnangulisi ühe või teise natsiooni suhtumisi, peegeldavaid märkusi. Näiteks aastal 1697 Paide kohtufoogti poolt väljastatud sünnikirjast kellegile Johan börsile selgub, et tema isa Hans öös, Paide kodanik ning tema ema, Beatio, Johans, tohter on heast saksa ja mitte mingist laiduväärsest natsioonist või liigist. Laiduväärset natsiooni ja liiki esindavad mõistagi eestlased, küll mitte linnas elavad Undoche esindajaid vaid kas siis või Paide mõisal elavad pärisoolised talupojad, ent see pärisorjusest rahvast pärinemise jälg jäi paratamatult külge ka linnas elavatele eestlastele kui sakslased, rootslased esindasid vabu ja ausaid natsioone, diseestlased kuulusid parimal juhul autosse natsiooni või olid hoopis natsioonitud. Igal juhul olid nad vabade ja ausate natsioonide vaatekohast mitte täisväärtuslikud või kui, siis natukene tugevamini väljendada. Ehk isegi natuke põlgusväärsed, kelle integreerimine valitsevatesse klassidesse oli sellisel kujul mõeldamatu. Eestlaste selline tõrjutud asend feodaalühiskonnas oli minu arvates üks küllaltki oluline tegur, mis lasi eestlastel ka kõige suuremad demograafilised katastroofid üle elada. Just sel ajal, mil puudus etnilise identiteedi teadvustatud tunne. Kahtlemata huvitab meid ka sakslaste suhtumise kõrval eestlastesse eestlaste suhtumine sakslastest, rootslastest venelastesse, kellega On tulnud lühema või pikema aja vältel koos sina elad, hakata selle üle otsustama selle põhjal, kelle vägesid üksikud talupojad sõdade aegu abistasid, on siiski vist liig lihtsustatud meetod, sest kunagi pole teada, milline sund seisis ühe või teise teejuhi taga. Traditsiooniliselt on arvatud, et eestlased olid kõigi võõrvõimu all olnud sajandite vältel olnud nii sakslaste kui ka venelaste vastu äärmiselt vaenulikult meelestatud ja selle tõenduseks tuuakse enamasti talupoegade vastu hakkamisi ja mäss. Julgen siiski hüpoteesina välja pakkuda, et meie talurahvas oli võimuküsimuses suhteliselt ükskõikne talupoegade vastu hakutki olite põhjustatud ennekõike ränkadest majanduslikust koorimistest. Eneseteadvuse suhtelisest, nõrgast arengust räägib seegi, et paremale järjele sattunud linlased olid kergesti valmis oma esialgset etnilist kuuluvust minetama. Ottoliivi tõdetud olukord, et eestlane ei ole kerge olla piiski kahtlemata selleni, et sakslaste ja eestlaste vahepeal leidus hilisemal ajal rohkesti maa saksi poolsacaci kadakasakslasi ja siis vene mõju suurenedes omakorda ka pajuvenelasi. See on inimesi, kellele Eesti päritolu tekitas alaväärsus kompleksi ning kes püüdlesid igati parema rahva sekka. Veel 19. sajandi keskpaigas leiab teos eestlane ja tema isand autor et kui eestlane õpib kõnelema saksa keelt, lakkab olemast eestlane. Ta ei taha enam olla eestlane, sest ta seda häbeneb, ta püüab nende ees, kes teda lähemalt ei tunne näidata, et ta eesti keelt ei oska ja salgab ära oma vanemad ja sugulased. Erineval linnast oli külaühiskond siiski suletum ning suht võõrastesse, olgu need siis sakslased või hiljem Penelasedki. Näitab ehk seegi, et oma rahva seast vallasemadesse vallaslastesse suhtuti leebelt, kuna nendesse, kes olid käima peale jäänud sakslastest või venelastest suure põlgusega ja kui see nii oli, siis toimis siin mingi bioloogiline analüüs, instinkt, mis lasi meie esivanematel ruutse lõpukatakalismides toibuda ning jõuda päevaks, mil me neid samu küsimusi päev-päevalt juba teadvus võtame. Ent see aeg Rootsi aeg ei olnud isegi oma surmarohkusest ja eestlaste teatud põlatust asendist hoolimata mitte ainult trööstitu. Selle ajastu arenguloos on meie oleviku mõistmise tarvis üks ise äralikult tähtis külg. Ma mõtlen üha intensiivsemaks muutuvat integratsiooni Euroopa kultuuriilm. Protsessi, mille algus ulatub tagasi 13.-sse sajandisse, usutavalt, aga veelgi varasemasse aega. Kuid mille sisu määrab tähendus hakkas eriti terenduma 16. sajandi reformatsiooniga ja kulmineerus Rootsi kuningate oleku ajal, kuna hilisem tee oli sellele juba loomulikuks jätkuks. Ma nimetan seda protsessi tinglikult akulturatsiooniks. Akultratsiooni võiksime defineerida kui kultuuri teisenemisi protsessi, milles enam või vähem kestvast kontaktist kahe või enama erineva kultuuri vahel võtab üks üle teise või siis ka teiste elemente. See on protsess, millega kaasneb rahvakultuuri hävitamine, hävimine. See on eliitkultuuri, seal siis kirjaliku kultuuri pealetung suulisele rahvakultuurile reeglina seisis selle taga, üldjuhul kui me vaatame Lääne-Euroopas, siis tsentralismile pürgib riigivõim, mis püüdis tervet ühiskonda suruda kristlikku olemise vormidesse. Kui Lääne-Euroopas aga ka ida pool, kus riik oli etniliselt homogeenne, toimus see protsess valdavalt ühe keele raames, siis Eesti- ja Liivimaal oli pilt sootuks teine. Need, keda nüüd taheti ka sisuliselt kristluse rüppe integreerida, eestlased-lätlased-liivlased rääkisid teist keelt, kui maad valitsevad sakslased või rootslased. Järelikult võis see protsess akulturatsioon toimuda kahel moel. Esiteks oleks toimunud siis, kui rahvas oleks assimileerunud, ent võõrasustuse suhteliselt väikese arvukuse ja hõreduse tõttu oli see praktiliselt teostamatu. Ja teiseks võimaluseks oli see, kui akulturatsioon toimub rahvakeeles. See on siis noh, kas läti või eesti keeles. Muidugi ei olnud see protsess mingi niisugune sihiteadlik protsess, et olid kellelgil kavas hakata inimesi niimoodi noh, oma kultuuri viima, seal taga olid hoopis teised tagamaad, ent see protsess toimus ja et see edukal oli, selle taga oli ridamisi asjaolusid. Kõige olulisemad nendest olid eestikeelne trükisena eestikeelne kool. Aga enne kui kooli ja trükisõna tähtsust veel seletame, tahaksin ma küsida, kas ka vastupidist mõju oli võimalik täheldada, et noh, Eesti kultuur, mida võib-olla ei saanud rääkidagi, aga noh, rahvakultuur oli olemas, kas see avaldas ka sellele kõrgemale kultuurile mingit mõju? Ja kahtlemata see mõju oli olemas, oli olemas, tähendab, kui me vaatame, kas või seda baltisaksa keelt, siis on ridamisi keelelaene, mis on tulnud eesti keelest ja misse. Sisu püsisid nii kaua kui seda baltisaksa, et siin ka räägiti ja kahtlemata ridamisi ridamisi. Ma kujutan ette, et põlluharimine, kuigi see mõisates toimub põlluharimine, oli, olekski eesrindlikum puit, kui ma aga siiski tähendab see mõju oli kahtlemata vastastikune baltisakslased või aadlikud, kes siin elasid, tähendab, nad oskasid eesti keelt ja kui me tunneme ühe teise rahva keelt ja mingil moel nende elu sisse kahtlemata muudab ka meie oma maailmanägemist. Aga siiski ma julgen arvata, et see, see mõju oli niimoodi domineerivalt ühesuunaline. Tahtsin veel rääkida siis koolist ja kirjasõna, kuigi eestikeelse raamatu ja ka koolialgust võib vaadata juba 16.-st sajandist võime selle nihukesest tulemus rikkusest rääkida vist üsna küsitavaks vormis, kui me mõtleme näiteks seitsmeteistkümnenda sajandi alguse pastor Mülleri jutluste Tallinna pühavaimu koguduses, need on siis eestikeelset jutlused ja me võime kohe küsida iseendalt, kui palju see, mida Müller rääkis, jõudis nendeni, kes kuulasid, kui palju nad seda adekvaatselt mõistsid? Sellele niimoodi üheselt vastata on väga raske, kuigi mina ise kaldun arvama, et see siiski oli niisugune tühja ruumiefekt oli, oli tollel ajal veel suurem, sest et kust pididki need eestlased kõiki neid mõisteid mõisteid teadma, mida see Müller kasutas. Ent seitsmeteistkümnenda sajandi teine pool ja järgnev aeg on täidetud. Sõdadest tuleneva kaosega tähendab kogu see seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaik, see ei anna veel kuigi palju. On põhjust rääkida suurtest muutustest ja veel 1640.-te aastate algupoolel teab kutslav kirjutada, et nad siis eestlased ei tea midagi jumala sõnast ega jumalast nende pimedus, ebausu ja jumalakummardamise ja nõiakunstiavaldused on arutud. Suurem osa neist pole rohkem kui paganat selle sõna tõsises mõttes, kes ei tia Kristusest midagi peale selle, et nad on risti. Ometi võib enam-vähem 1630.-test aastatest rääkida pakultratsiooni mingist nihukesest järgmisest etapist üheksale väljenduseks oli minu arvates nõiaprotsesside arvud täheldatav suurenemine kuid siin käsitletavas seoses tuleb rõhutada eestikeelse kirikliku kirjanduse väljaandmist. Nende kahe nähtuse kõrvuti esinemine täpsemalt ehk esimese tulenemine teisest peaks olema mõningaseks tõestuseks minu poolt pakutavale hüpoteesile. Nõiaprotsesside statistika näitab märgatavalt tõusnud 1630.-test aastatest alates küll mõningate tagasilangustega, vahepeal kestab see kuni seitsmeteistkümnenda sajandi viimase kümnendi välja. Teisalt algas ka eestikeelse vaimuliku trükisena suurem levik enam-vähem samal perioodil 1632 hakkab ilmuma Hendrik Stahli antunud Auspub oma neljas osas. Sajandi teisel poolel ilmus tüüp parandatud kujul veel viies trükis kokku 20000. eksemplaris. Kampmanni arvestuste kohaselt oli seda raamatut trükitud nõnda palju, et igasse põhjaeesti murret kõnelevasse külla võis tulla oma viis kuni kuus teost. Samal ajal see on siis 1632 tuli trükis ka Joachim Rossiniuse lõunaeestikeelsed vaimulikud tööd. Üldse ilmus seitsmeteistkümnendal sajandil 32 eestikeelset raamatut ja brošüüri. Teadagi ei tarvitse need arvud olla väga täpsed, kuid ühte peaksid nad ometi selgesti näitama kirjaliku kultuuri. Invasioon arhailisest. Talupoeglik maailma on seitsmeteistkümnenda sajandi kolmandast kümnendist intensiivne ning üha suuremat ulatust võte. Ja kõige olulisem osa oli selle juures täita eesti keelel mis ei olnud enam pelgalt ühiskonna ühe sotsiaalse grupisisene suhtlemiskeelt, vaid nüüdsest ka kirjalikku eliitkultuuri. Antud juhul siis eelkõige protestantliku maailmakäsitluse kandja uude keskkonna. Eesti keele osatähtsus suureneb märgata tavaliselt samal ajal ta muutub ka ise uurimisobjektiks ilmuvad Stahli kutsla Gösekeni Hornungi grammatikat. On selge, et ainuüksi trükitud raamatust ei piisa, et sinna talletatud teadmine jõuaks inimeseni. Seda raamatut on vaja osata. Luge. Laiem lugemise oskus on aga omakorda lahutamatult seotud eestikeelse koolihariduse levikuga eestikeelse rahvakoolivõrgu kujunemist seitsmeteistkümnenda sajandi viimasel veerand. Ehk võikski käsitleda akulturatsiooni kõrgpunktina Põhjasõjaeelsel perioodil ning pole põhjust kahelda, et lugemis oskus oli siiski suhteliselt levinud piisapist kui nimetada siinkohal Forseliuse tegevust koolmeistrite seminaris või Ignatseeaa. Siinkohal on oluline rõhutada, et pole sugugi ükskõik, milliste tekstide põhjal lugemist kirjutamist õpetatakse. Kuna vaadete vahel ajal tehti seda pea eranditult usuliste raamatute põhjal. On üsna loomulik, et see jättis inimeste teadvusesse oma jälje. Fotoliin son uurinud Rootsi ajakirjaoskuse kaudset mõju rahva ellu leiab, et seitsmeteistkümnenda sajandi lõpupoolel näib tõusvat rahva tahe paremini korraldada oma suhteid kirikuga. Talupojad kas valmistavad ise või lasevad valmistada ning kingivad kirikule Kelly kantsleid pilte, lühtrid, peekreid ja surnuaedadele, kus talupojad peale jõukamad oma haudu tavaliselt ristidega kaunistatud tekib enam Kiviriste ehitatakse aedu, et haudadele loomad ei pääseks. Igal juhul peegeldub siin nimetatud Akultratsiooni protsessi väline võidukäik, millega paralleelselt esinesid ka sisulised muutused, mis viisid, ma tsiteerin nüüd taasotoliivi sagedasti välja ka aktiivseks usu otsimisteks mis liikus mitte enam ainult ebausub harrastamise suunas, vaid ka usutõdede otsimiseni mõttes valitseva usutunnistuse raames. Teisalt seostub see ka eestikeelse kirjanduse tõusuga 1600 kaheksakümnendatel üheksakümnendatel aastatel, mida ei saa omakorda lahus vaadata Rootsi riigivõimupoliitikast millega kaasnes muuhulgas ka talupoeg konna positsiooni mõningane kindlustamine ja eneseteadvuse tõus küllaltki omapäraseks eesti keele kasutusalaks sellel ajal. Esiti te just küsisite, milline oli siis see niisugune mõju eestipoolne mõju sakslastele. Nüüd võiks sellele veel teise kandidaat vastata on see, et nagu ma ütlesin, sakslased reeglina siiski oskasid eesti keelt ja teadagi kõlbas alamrahvaga rääkida vaid nende keeles, mistõttu oli üsna tavaline, et siinsed linlased, mõisnikud, vaimulikest rääkimata oskasid seda keelt ja ehkki tavaliselt suheldi isekeskis eesti keeles, toovad siinset Tallinna raekohtu protokollid ridamisi juhtumeid, kus kodanikud ja nende prouad on läinud omavaheliste ägedate tülide puhul üle maagilise sõimule, mis mõjuks nagu justkui toekamat. Aga see on nagu niisugune üldinimlik nähtus, sest et ka nüüd võime ju kuulata. Kui tihti eestlased omavahel sõimlevad, siis nad võtavad appi mõnikord hoopis vene keele. Sellesse ritta sobiks ehk need panna ka veel seitsmeteistkümnendal sajandil oma tõusu ja languse läbi teinud eestikeelne juhuluule millel oli, nagu osutab Herbert Saluilmne kokkupuude muu eestikeelse luulega. Meil ei ole küll mingit põhjust arvata, et see akulturatsiooni protsess oleks seitsmeteistkümnenda sajandi lõpuks oleks ta ennast ammendanud, et talupoeglik paganlik maailmakäsitlus oleks asendanud täiesti protestantliku ka seda enam, et paljud kaasaegsed, sealhulgas ka kirikuviisid traditsioonid räägivad vastupidisest, ent ilmne on ka see, et eestikeelse trükisõna ning koolihariduse üldine levik deformeeris seitsmeteistkümnenda sajandi vältel inimeste senist maailmakäsitlust suuresti ning viis eestlaste maailma nägemise lähemale sakslaste omale. Ehkki samas jäi nendevaheline lõhe ikkagi ületamatuks. Sel moel võime jälgida eestlastes varasemas arenguloos siis sellel Rootsi ajal niisugust ühte olulist diskrepanud. Ühelt poolt on eestlased põlatud seisundis ühiskonnas, mille tõttu jäid nad nagu ise olema see niisugune põlatus, see oli oluliseks tõkkeks assimileerumisele teistesse etnilistesse gruppidesse ja teisalt siis seda nisukest intensiivset integreerumist Euroopa kultuuri ilma. Ometi oli see vastuolu, mida eestlaste ajalugu endas kätkes üheks oluliseks teguriks, mis lasi meie esivanematele üle elada. Kõik need demograafilised kataclismid ja oma hilisemas arengus võimaldas neil kujuneda tänapäevaseks rahvuseks, kellena siis eestlasi praegugi tuntakse? Te andsite väga huvitava ja põhjaliku ülevaate, aga mul on veel üks küsimus. Alguses meil oli niisugune mõtet, räägiks sellest kihist, kellest on väga vähe räägitud, aga kes on elus alati eksisteerinud põhjakihist, kes Rootsi ajal sinna põhja kihti kuulusid. Ilmselt meie esivanemad. Ja jah, valdavalt siiski olid nad eestlased ja siis ka soomlasi, oli seal, küllap seal oli ka üksikuid sakslasi ja rootslasi, keda me mõtleme ühiskonna põhjakihtide all, need peaksid olema siis ühiskonna äärealadel olevad inimesed ei saa ütelda, et nad on täiesti ühiskonnast väljas. Neid kutsutakse üpris marginaalsemateks gruppideks. Reeglina need inimesed, kelle niisugune käitumine ja seisund ei vasta normeeritud käitumisele näiteks kurjategijad, prostituudid, kerjused, põlatud ametite pidajad 16. sajandil, nagu see niisugune protsess just algabki, kus eristatakse veel põlatud ameti pidajaid, kelle amet ei ole täisväärtuslik ja näiteks ausatele tsunftikäsitöölistele oli see mõeldamatu, et nende lapsed või siis nemad isegi oleksid mingist tihedamas kokkupuuted selle klassikalise maks põlatud ameti pidajaks oli, oli timukas, siinsed timukad, seitsmeteistkümnendal sajandil olid valdavalt tulnud suurtest timuka dünastiatest Saksamaalt. Üldse võib ütelda, et timuka dünastiat tee pikkus on võrreldav aadli omaga, kuna nad olid üsna niisugune suletud ühiskonnakiht, kes olid omavahel tihti väga tihedas sugulusastmetes ühe timuka tütar abiellus jälle teise pojaga ja niimoodi läks edasi siis nende nisuke genealoogia, millega ütleme, 14.-sse 15.-sse ja teatud juhtudel siis ka 13.-sse sajandisse. Eestlaste ajalookoha pealt on siiski oluline ka rõhutada seda timuka ametit, sest kuni keskajal ja veel ka 16. sajandil olid timukatena Tallinnas tihti mitte, küll ainult, aga olid Tallinnas timukatena ametis ka eestlased ja viimane eestlane timukana Tallinnas või õigemini mehena, keda taheti timuka ametisse panna, oli seitsmeteistkümnenda sajandi alguses, tähendab, ta oli üks kurjategija, kes võis oma kuritööst ellu jääda, kui ta selle põlatud ameti endale oleks üle võtnud. Aga seda ametit pidanud temagi kuigi väärtuslikuks ja ta põgenes linnast, nii et sellest oli juttu magistraadi protokollis ja alates sellest ajast on siis Tallina olnud sakslased kõige tuntumad suguvõsad, Keydellid ja liigendringid olid siin ja miks on just oluline rõhutada, miks olid sakslased, sest et ma kujutan ette ja nii see oligi, et kui näiteks tuli hukata sakslasest linnakodaniku siis ei saanud teda karistada, mitmel moel oli oluline see, et teda hukaks ka sakslane, kes asus samas seisundis ja kui oleks seda teinud eestlane, oleks olnud justkui lisa karistus, isegi kõik need hukkamised, mil moel see tehti, see sõltus muidugi kuriteost ja siis oli olemas ju häbiväärseid, surma oli ka aus kõige ausamaks surmanuhtluseks oli siis, kui mõõgaga pea maha raiuti ja häbiväärsem kui poodi inimene ja siis sõltus näiteks sellest, keda hukati, seal oli oluline vahe, kas hukati või sakslast, näiteks juutidele tuli võllapuule panna eraldi niisugune latt, et neid ei saanud üldse hukata, samas kus kristlasi ja neid poodi hoopis jalgupidi üles, nii et see oligi üsna selgelt reglementeeritud. Peale selle siis muidugi olid põlatud olid timukasulased kohtutäiturid ja Tallina kohtutäiturite puhul, kohtusulaste puhul on tihti, nad on esitanud kohtule kaebuse selle üle, et linnakodanikud on neid sõimanud, kutsunud koera, tapetakse koera timukat. No mis puutub näiteks Rostituutidesse, siis oli ju reformatsioonist alates, prostitutsioon oli siin keelatud ja aega. Seitsmeteistkümnenda sajandi vältel tehti sääraseid järele uurimisi, kus eeslinnade maju vaadati, kes seal elavad ja kes on ula peal, need võeti kinni ja neid siis saadeti mõnikord välja ja hiljem Põhjasõja aegu pandi neid ka vallitöödele. Seitsmeteistkümnendale lõpupoole puhkes süüfilise epideemia osa saunu suleti ja kirjutati selle kohta, et, et kõik võrratud naised, kes seal eeslinnades elavad, et need rikuvad linna noorsootervist samamoodi põlatud hulka linna rannas kuulusid ju ka vallasemad. Kuna nende lapsed olid siis sündinud väljaspool kristlikku abielu, siis nad muutsid ka ühiskonna äärealadele, läksid see, sain nende lastele edaspidi takistuseks, et nad võiksid mõnda korraliku käsitööalase Aada põlatud inimeste hulka. Mingil moel kuulusid ka kerjused. Kerjuseid hakati juba 16.-st sajandist. Lääne-Euroopas hakati sunni korras tööle sundima Inglismaale plaanis, kui seal Tarastamise aegub tohutul massidel nihukesi inimesi, kellel ei olnud mingit elukohta, ka tegevusalad seal on nagu jälle omaette vastuolu. Ühelt poolt oli kerjuste aitamine oma ligimesearmastuse näitamine sedapidi vastuolu, et ei tohtinud seda ligimestele liiga palju aidata, ei tohtinud teda armastada rohkem kui iseennast ja siis katsuti nagu eristada. Kerjus tegi seast neid, kes olid lihtsalt TÖÖ põlgurid ja ei tahtnud teha tööd ja neid, kes olid siis oma füüsilise hädade tõttu olid tööks võimetud paremaid, siis katsuti nagu, nagu siikidesse panna ja aidata neid igal linnal tollel ajal oli. Tallinnal oli oma paar-kolmkümmend pidevalt geeniust ja siis osa peeti neid üleval seekides ja katsuti muiugi kogu aeg niukesi tänavatel kirjamist keelata, aga isegi nihukese väiksema ikalduse puhul ikka ilmusid inimestele tänavale keed jama, kõik solinud, üsna reglementeeritud fikse seegis ülalpidamine, palju nad seal, kuidas neid toideti, solid, oma niukseid, toidumäärustikud ja palju neile anti sealt taskuraha kõik, see pidi nagu kindlustama just nende toidu määrustike ja ülalpidamise määrustik. Me näeme, tähendab, et see kõik pidi tagama nagu niisuguse elatusmiinimumi. Aga tegelikult ju ei ole teada, palju nad sealt siis mida neile siis tegelikult söögiks anti ja palju nad said raha, nii et see kõik on niisugune üsna lahtine ja noh, nüüd olekski nagu võib-olla kõige olulisemad ja valdavalt olid nad muidugi eestlased, kõik, kes olid niiskuna äärealal Nii nukker, kui see ka poleks