Tänases silmaringis esineb ajaloolane Margus Laidre. Teie olete uurinud Rootsi armeed. Tänapäeval armee sõna suhu võtta on halbade tagajärgede Kasi mõnikord või enamasti isegi sest armee on väga ebapopulaarseks saanud ja vahest ka õigusega. Aga teie ajaloolasena vaadati ilmselt sellele probleemile laiemalt. Kas armee olemasolu on siis alati ühemõtteliselt halb? Jah, tõepoolest, praegune ühiskondlik vaade armeele on valdavalt negatiivne ja tõepoolest need põhjused on ka mõistetavad, aga see on asja üks külg. Kui me nüüd mõtleme juba iseseisva Eesti peale, siis isiklikult loen demagoogiliseks paljude liikumiste poolt esitatud väidet, et tulevikku Eestis ei ole armeed enam vaja, et Eesti on täiesti relvavabariik, see ei ole õige ja minu arvates seetõttu, et võtame näiteks kas või meie naaberriigi Rootsi, kus on ka liiduvaba välispoliitika, aga samal ajal tugev kaitse. Ja seda on ka mitmel korral kasutatud, sest konstrueerida meelevaldselt nüüd situatsiooni, kus tuleviku Eesti on relvavaba on võimalikud sellised juhtumid nagu näiteks 1924. aasta mäss Tallinnas. Lihtsalt piisab mõnest soomusmasinast ja mõnest relvastatud grupist, et võim üle võtta seetõttu tulevikku Eestis peab olema kindlasti tugev rahvusarmee, mis aitaks säilitada neutraliteedi. Aga nüüd ajaloo juurde, mida te olete uurinud, täpsemini olete te uurinud seitsmeteistkümnenda sajandi Rootsi armee? Ma olen tegelenud nüüd juba pea kümmekond aastat Rootsi armeega Eesti- ja Liivimaal ja täpsemalt seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel ehk siis aastal 1654. See on aeg, mil troonile sai Carla, 10. Gustav ja kuni 1699, see tähendab kuni Põhjasõja alguseni välja. Kus teil näiteks on kasutada need materjalid, Rootsi on kaugel mere taga ja kümmekond aastat tagasi materjalidele ligi ei pääsenud vist üks noor teadusemees. Õnneliku juhuse tõttu on enamik allikmaterjalidest, nendeks on peamiselt olnud sõjaväenimekirjad ehk monster, rulad. Asukohaks on Eesti ajalooarhiiv. Need nimekirjad on väga huvitavad, kuna on koostatud väeosade ja üksikute kompaniide kaupa, nii et on olemas iga üksik mees nimeliselt. Samuti võib leida andmeid, kus kohas väeosad asusid. Meeste nime taga on sageli lisamärkusi, mis hõlbustavad tööd. Lisaks nendele tavalistele sõjaväenimekirjadele on seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust säilinud juba ka aga nimekirjade kõrgem aste. Nendeks on pea sõjaväenimekirjade ehk general. Monster rulad sisaldavad tunduvalt rohkem lisamaterjali lisaks ainult nimele juba siis päritolu rahvus kui vana oli üks või teine sõdur. Kui kaua sõjaväes teeninud, juhul kui oskas käsitööd, siis millist ametit konkreetselt samuti kas oli abielus või vallaline ja kohati isegi kui palju lapsi oli olemas ja see on kaunis unikaalne just need pea musta rullad seetõttu, et näiteks Rootsis olevat väeosade puhul tekivad need alles 18. sajandil algul küll, aga on siis Rootsi Läänemere provintsides, aga ka Rootsi valdustes Saksamaal ja seal asuvate vägede kohta need olemas juba seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust. Ja loomulikult siis sellise suure allikmaterjali olemasolu on hõlbustanud uurimistööd. Samas on see jätnud Rootsi, Soome ajaloolastelt, kes ka antud teemaga hoolsalt on tegelenud võimaluse materjalide kasutamiseks, nii et praegu Rootsi Soome-poolne huvi ka selle teema osas on küllalt suur. Huvitav, et siin Eestimaal, kes oli siis Rootsi poolt alistatud, on olemas need ajaloolised allikmaterjalid varasemast ajast, kui päris seal emamaal Siin võib ainult küll oletada põhjust, miks see nii on. Tõenäoliselt hakati neid pea monster hullasid koostama varem seetõttu, et tegemist oli värvatud vägedega. Värvatud vägede puhul oli oluline saada teada, kust kohast mees pärit oli ja üldse tema sotsiaalsed tagapõhja, kellega oli tegemist küll aga, kui võtta nüüd Rootsi rahvusrügemendid siis oli ju tegemist ühest maakonnast ühest kihelkonnast pärit meestega, kes olid teada-tuntud ja seetõttu ei peetud lihtsalt nii täpseid nimekirju vajalikuks. Kellest armee koosnes siin eesti alal, Rootsi armee? See küsimus võib tunduda esmapilgul üpris lihtne sellest siis veel kui mitte rootslastest, sest tegemist on Rootsi armeega. Selline lähenemine aga on liialt lihtsustatud, sest kui me mõtleme seitsmeteistkümnendal sajandil Rootsi peale nisu tegemist nii majanduslikult vaese maaga kui ka inimressursside poolest vaese maaga, näiteks seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigas, elas terves Rootsi riigis, see on siis tema valdustes ka Läänemere provintsides, Saksamaal, Soomes, Rootsis kokku umbes 1,9 miljonit inimest. Ja kui me nüüd võrdleme seda teiste Euroopa riikidega, siis, et andmed on tunduvalt erinevad, näiteks võtame nüüd juba küll VII sajandi lõpus Inglismaal elas umbes viis miljonit Prantsusmaal üle 20 miljoni inimese. Nii et siit saab ka mõistetavaks, miks Rootsi ei olnud suuteline panema välja ainult oma mehi. Lisaks sellele valitses veel juba kolmekümneaastasest sõjast pärit seisukoht, et säilitada oma rahvusvägesid. Seetõttu kui ka peaks mõne suurema lahingu või sõjakaotama on ikkagi olemas rahvusväed, mis siis kaitseksid kodumaad paremini kui värvatud üksused ja põhiliselt ka siis Läänemere provintsides, see tähendab eesti, liivi ja ingerimaal olid värvatud väed küll mitte alati, sest juba 1560.-test aastatest peale kasutati siin garnisoni teenistuses soomlasi, niisiis mitte mitte Rootsi vägesid, vaid rootslased praktiliselt lükkasid ette Soome sõdurid. Näiteks aastal 1000 674675 moodustasid Soome päritoluga sõdurid 90 protsenti Rootsi sõjaväest provintsides, hiljem küll seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel järjest hakkab suurenema tabatud vägede osakaal, kusjuures värvatud vägedest rääkides võib teha ka vahet kahe erineva grupi vahel. Esiteks oleksid need välismaa valt värvatud väed ja teiseks Rootsi suurriigist värvatud väed. Rääkides välismaa päritoluga vägedest, siis neid kasutati peamiselt seitsmeteistkümnenda sajandi algul. Kui Rootsi osales kolmekümneaastases sõjas, siis koosnesid Rootsi armeed valdavalt välismaalt, värvatud meestest aga Eesti- ja Liivimaal oli neid kõige rohkem 1600 viiekümnendatel aastatel ehk siis ajal, mil siin käis Vene-Rootsi sõda. Need on aastatega 655 kuni 61 ja ka Rootsi-Poola sõda 1655 kuni 1660, mis ka kaudselt puudutas siinseid alasid. Värvis maistest vägedest, saabusid siia kõigepealt seitsmeteistkümne sajandi keskpaigas šotlased. Nende värbamiseks oli Oliver Cromwell iga peetud küllalt raskeid läbirääkimisi. Hiljem saadi luba 2000 šotlase värbamiseks. Ja siis kaks rügementi tulid ka meile George friit voodi, William vaba suri juhtimisel, hiljem lisandusid neile veel inglased, samuti feldmarssal Göring smarcy poolt värvatud riigi. Sakslaste rügement tehakse nimelt vahet päris Saksamaalt pärit sakslaste, teisisõnu riigi, sakslaste ja provintsides päris sakslaste ehk siis baltisakslaste vahel. Rahvuslik kirevus suurenes veelgi, kui Liivimaale saabusid norralased, taanlased, poolakad, jättes siin praegu nimetamata veel mõnede väiksemate rahvusgruppide esindajad. Mis nüüd puutub Norra lastesse taandastesse jaga poolakatesse, siis oli tegemist sõjavangidest koosnevate üksustega. Siin ei tule seda imeks panna, sest vaadeldaval ajajärgul, seitsmeteistkümnendal sajandil, eriti selle sajandi esimesel poolel oli see küllalt tavaliseks nähtuseks. Vangi võetud sõdurid varustati uuesti relvadega, pandi piltlikult uude mundrisse, sest seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigas mundrit kui sellist veel sõna otseses mõttes ei olnud ja sunniti sõdima vastase poolel. Et nad aga ära ei põgeneks, siis tavaliselt paigutati oma kodumaast võimalikult kaugetesse geograafilistes paikades, siis raskendada seda oletatavat koduteed neil. Nii ka siis norralased, konkreetselt Trondheimi jalaväe rügement, kes siin sõdis kaardil ettekujutatav Trondheimis on ikka juba meie mõistes Põhja-Norras, et see kodutee neile meestele oleks väga pikk olnud ja mis puutub nüüd venelastesse, keda küll ei esine niivõrd tihti ses erinevalt teistest Euroopa maadest, kus siiski kultuuriolud olid üpris sarnased aga see ühiskondlik kultuuriline lahknemine oli suurem, nii et neid ei kasutatud ka teiste riikide armeedes. Palju oli vaatamata nüüd mainitud Vene-Rootsi sõjale ka venelasi Rootsi armees ja loomulikult vastupidi, rootslase oli ka Vene armees mõnevõrra eksootilisemad. Rahvustena võib mainida prantslasi, hispaanlasi, itaallase, isegi uut, millegipärast me võib-olla argiteadvuses ei kujuta ette nii, et juudid võiksid olla sõjamehed, aga samuti ka mustlase ja siis teine pool provintsides värvatud mehed nimega hakkavad domineerima Rootsi armees eeskätt seitsmeteistkümnenda sajandi viimasel veerandil sest 1689. aastal andis Rootsi kuningas Karl 11. korralduse, mille kohaselt keelati rahvusrügementidesse võõramaalaste värbamine otseselt sellest käsust nüüd Läänemere provintsides kinni peetud. Küll aga on kuningas saatnud siia korduvalt meeldetuletusi, et näiteks kuramaalased, poolakad ja muu võõramaise päritoluga rahvas saadetakse erru ja selle asemel värvataks kohalik mehi. Viimastega raskendas teatavasti asjaolu, et erinevalt rootsi talupoegadest olid eestlased eesti talupoeg ju päris orina seega sõltuvuses, kuid vaatamata sellele teenis ka eestlasi Rootsi armees küllalt palju. Loomulikult on raskusi nende arvu täpse kindlakstegemisega, kuna väga harva on kirjutatud juurde päritolu ja ka see alati ei aita sest sel juhul on tegemist enamjaolt märkusega liivimaalane või eestimaalane, aga seal all võib väga hästi olla esindatud ka mõni kohalik soomlane, rootslane või sakslane. Ja kuna nimekuju oli ühtlustatud, lisati nimele rootsipärane lõpp-son, poeg, siis ka see ei aita. Küll aga hoolikalt. Nimekirju läbi töötades on õnnestunud välja selgitada üks arv, see on siis 612. Nimelt see on miinimum, nii palju eestlasi värvata Rootsi armeesse seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel, aga silmas pidades kõiki neid, kes mahuvad nimetuste liivimaalane, eestimaalane saaremaalane alla võib oletada, et, et see arv oli tunduvalt suurem, julgeksin nii väita, et Läänemere provintsides teeninud värvatud vägedes seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel oli umbes 40 protsenti eestlasi. Kuulates neid rahvusi, mida te siin praegu üles lugesite, kes kõik kuulusid Rootsi armeesse tahaksin kohe küsida. Huvitav, kas on ka mingisuguseid andmeid selle kohta, millised olid nende nii-öelda määrustikuvälised suhted, kas ka sama halvad, kui praeguses Nõukogude armees? Konflikt armee sõjaväemaailma ja tsiviilmaailma vahel on eksisteerinud siiski alati. Selles plaanis on üheks huvitavaks teemaks, millega meil ei ole praegu veel praktiliselt tegeldud, küll aga meie naaberriikides, nimelt garnisoni linnad väga paljudes linnades, kus asusid sõjaväeüksused avaldas nii tsiviilelanikkond kui sõjavägi mõju mõlemale poolele ja nende mõjutuste tulemusena ongi tekkinud selline huvitav kooslus, mis on iseloomustatud mõistega garnisonilinn. Eesti alal tuleksid siin kõne alla Tallinn, Tartu, Tartu, Narva, Pärnu ja loomulikult siis nendes linnades tekkis ka konflikte nii sõdurite kui siis teiste linnaelanikegruppide vahel näiteks küllalt tavaline oli, et sõdurid sattusid kaklustes käsitöösellidega, Tartus on olnud pahandusi ka üliõpilaste sõdurite vahel, sellesse tuleks aga näha tsiviilelanike vastumeelsust armee kui institutsiooni vastu. Kuigi jah, kõrvalmärkusena oli ju eestel ilma linnades tegemist sellega, et armee oli tavaliselt teisest rahvusest võrreldes põhielanikkonnaga, millist momenti ei tekkinud Soome ja Rootsi puhul, aga see konflikt oli üpris tavaline kõigi erinevate elanikkonna gruppide vahel. Tahan öelda, et näiteks kaklused ja tülid üliõpilaste ja käsitöö-sellide või erinevad Nendest softidest kildudest pärit käsitööliste vahel olid sama tavalised kui sõdurite ja nende gruppide vahel. Huvitavad on siin sõjaväeartiklid, kus olid fikseeritud siis sõdurit, Taali normid ja samal ajal on teiselt poolt huvitav jälgida ka sõjakohtute protokolle ja seal esinenud üleastumisi, kust järjekordselt selgub, kuivõrd erinev oli tegelikkus reeglitest. Kui vaadelda neid erinevaid artikleid, nimelt oli tegemist kahe väljaandega, kuni seitsmeteistkümnenda sajandi teise pooleni kehtisid aastal 1621 publitseeritud sõjaartiklid ja hiljem siis 1683 publitseeriti nad uuesti läbi töötatud kujul, siis näeme, kuivõrd monotoonselt on rakendatud surmanuhtlust reeglina üleastumiste puhul karistuseks surm, siis võib jääda mulje, et küll oli suur rangus, tegelikult vaadates neid samu kohtuprotokolle selgub kohus tõepoolest määras karistusaluse reeglina surma, aga samavõrd reeglina seda surmaotsuste täide ei viidud, sest alati oli siis kas kindralkuberner või ka kuningas ise, kes andis armu ja siin tuleb näha ühelt poolt nendes artiklites ja samalt ka kohtuotsuses moraalse mõjutamise vahendid, tähendab inimest taheti hirmutada, et ta tulevikus enam seda üleastumist ei teeks. Karistusviis aga oli erinevalt alates palgast ilmajätmiseks on põhiliselt küll ohvitseride puhul teenistusest kõrvaldamine, samuti nüüd lihtväelaste puhul kaelale raudadesse panek vee ja leiva peale määramine, kadalipp, kadalipu loetakse üldse Rootsi armeele omaseks karistusviisiks tavaliselt läbi 300 mehe, küll aga mõnikord määratud tuntud ka läbi näiteks terve garnisoni garnisonis on olnud siis üle üle 500 mehe, sel puhul siis Aebalust veetakse läbi spaleerina moodustunud kaassõdurite rivi kusjuures iga mees peab siis kepiga lööma ja see on ka ju väga julm karistusviis, kuid arvestama peab ühte momenti, karistajateks olid kaassõdurid järelikult väga vähesed, kui selliseid inimesi oli, kes lõid nii-öelda himuga, sest võis tulla väga kergesti tulevikus aeg, kus endal tuli asuda puu jooksma, seetõttu selline ühtekuuluvustunne see juba vältis, selliseid väga, väga ränki tagajärgi, kuigi jah, mõnikord, kui näiteks määrati lipu juba 10 korda, siis sisuliselt seda loeti ka enam-vähem võrdseks surmanuhtlusega. See oli juba üpris karm karistus. Meil võib mainida näiteks niinimetatud puuhobust, see oli siis terava seljaga Kolmnurkse seljaga puupakk, kuhu karistusalune pandi kaksiratsaistuma. Nii et see ajapikku aja jooksul muutus väga piinavaks. Ta oli karistuseks ka musketite karabiinide või raudrüü kandmine. Sa nüüd omane ainult Rootsi armeele ja arvestada peab, miks oli karistus nende raskust, dollaja, relvad ja raudrüüd enam üldse tarvitatud oli raske, seetõttu ka see muutus kurnavaks esines. On küllalt julmi määrustikuväliseid karistamisviise, mis võeti ette ühe või teise ohvitseri enda initsiatiivil. Näitena võib tuua ooberst Campenhauseni jalaväerügemendi, kus 1682. aastal karistati sõdureid sõjaartiklite rikkumise eest kõrvade äralõikamise ning märgi põletamisega laupäeval. Võib-olla on huvitav ka teada, millised olid siis need üleastumised. Võib teatud määral koostada väikese pingerea, millised olid need kuriteod, mida sõdurid kõige rohkem tegid. Esikohal on kaks üleastumist, eeskätt põgenemine ja teiseks vargus. Neid tuli sõjaväes kõige rohkem ette samuti nüüd kolmandana veel vahipostil magamine näiteks sõdur, kes oli jäänud vahipostil magama ja keda karistati kolmekordse kadalipuga siis kolm korda 300 900 hoopi oli nädalpäevi hiljem uuesti vahipostil ja jäi uuesti magama ja teda tuli uuesti kadalipuga karistada. See aga näitab just seda, et kadalipu karistus ei saanud olla niivõrd karm, sest kui me mõtleme, et inimene on saanud 900 hoopi, aga nädala pärast ta suudab uuesti täita teenistust niukse tõsise peksmise korral ei oleks see asi võimalik. Nii et nendest kohtuprotokollidest võib välja lugeda väga palju huvitavat, on konflikte sõduri naiste vahel, naised olid kohati väga riiakad, tungiti kallale nugadega, visati solgiga ja muu sarnasega. Siinkohal pean kohe küsima, et kuidas Aet tolleaegses armees võisid sõduril olla naised ka seal sõjaväeteenistuses kaasas või? Jah, seda loeti üpris loomulikuks, kuigi võib-olla Euroopas üldlevinud arusaadav on juba seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul oli, et naine segab mehelt eelistust tegemast, aga Rootsi armees, kui me võtame näiteks Soome päritoluga üksused, kes teenisid Läänemere provintsides siis, kui neil olid naised kaasas sellega välditi põgenemisi. Seetõttu võib öelda, et Eesti ja Liivimaal teeninud Soome rügementides oli keskeltläbi kuni 60 protsenti meestest abielus ja isegi nende osakaal pool ka kohapeal tõusis. Paraku tuleb välja, et meie mailt pärit naised on ka juba 300 aastat tagasi olnud huvitatud välismaalastega abiellumisest. Tendents on märgatav siinjuures, muuseas kuningas Karl 11. on sunnitud andma välja määruse, et purjuspäi või muus abitus seisundis antud abiellumislubadused ei ole maksvad, vaid see maksab ainult siis, kui on kinnitatud kompani, vaimuliku ja kompaniiülema. Poolt kui nii palju sõduri perekondi seal oli, siis järelikult ei elatud kasarmus. Tol ajal kasarmuid kui selliseid praktiliselt veel, kuigi nad vaadeldava ajajärgu lõpus hakkasid ka tekkima. Tavaliseks oli, et sõdur elas korteris linnakodaniku juures, kas elate siis üksinda või paarikaupa? Küll aga olid olemas juba ka mõned barakid täpselt sellise nime all natuke allikates esinevad, kus siis elasid sõdurid koos ja ka ühes oma perekondadega, nii et kui me kujutame ette mingit suuremat ruumi, kus ütleme, paarkümmend 30 meest magasid, siis oli täiesti tavaline, seal olid lavatsed ja siis ühe teki all magas terve perekond sõdur oma naise ja lastega ja siis sekka vallalisi mehi ja teisi perekond, nii et see oli üpris tavaline midagi moraalist lahknevad, siin ei nähtud. Saate alguspoolel te lugesite üles need andmed, mis on kirjas nendes, kuidas see rootsikeelne nimetus nüüd kõlas, aga igatahes nendes sõjaväenimekirjades ja sealhulgas oli ka käsitööoskus, milleks see vajalik oli? Käsitööoskuse puhul peab silmas pidama jällegi kahte momenti. Ühelt poolt oli ainult täheldatud, milline käsitööoskus oli silmas pidamata selle rakendatust kummaliseks pidada näiteks kullasseppade teenimist armees lihtsõdurina, sest kullassepa teatavasti lugesid endise jaga olid oma sotsiaalselt tasemelt võrreldes teiste käsitöölistega tunduvalt kõrgemal. Samas aga kui vaadata, et et küllalt palju oli rätsep paid kingseppi, siis nende puhul tõepoolest võib rääkida juba otsesest rakendusest, kuna sõduripalk vaatamata, et see ülalpidamine oli kindel, oli siiski väike ja mehed teenisid lihtsalt endale lisasiin, tekkisid samas aga kohe konfliktid, sest tsunftid ütlesid sellise organiseerima mitu käsitöö vastu. Aga sõjavägi jälle soosis. Töö oli tavaliselt tunduvalt odavam kui suhtedes kuuluvatel käsitöölistel, nii et nõudmine sõjaväe käsitöö järele oli olemas. Nagu öeldud, just see käsitööoskus lihtsalt näitab, millist käsitööharudega mehed tegelesid, aga mitte niivõrd rakendatust, sest lisaks endale kullasseppadele võib veel tuua näiteid, on suhkru paga Taarja paruka valmistaja ja neid on natuke raskem elus rakendada. Me pole rääkinud veel väeliikidest, millised väeliigid olid olemas. Eesti- ja Liivimaal olid esindatud seitsmeteistkümnel sajandil kolm peamist seljaväeliiki jalavägi kellel lasus garnisoniteenistuse pearaskus selle kõrval all suurtükivägi tolle aja siis tehniliselt kõige eesrindlikum, väeliik ja ratsavägi. Kui need omavahel nüüd proportsiooni panna, siis võib öelda, et kui oli tegemist rahuaegadega, siis jalaväeosakaal oli 80 protsendi ümber suurtükivägi kaks-kolm protsenti. Ja siis ratsavägi kümmekond protsenti. Ratsaväe puhul tahaksin rõhutada veel seda momenti, et erinevalt tavapärasest arusaamast ei viibinud see väeliik provintsides kohal pidevalt. Asi on nimelt selles, et ratsaväe ülalpidamine oli riigile küllalt kallis. Lisaks meestele tuli ju veel ka hobuseid varustada, toita ja nii edasi, seetõttu ratsavägi toodi kohale ainult siis sõdade või suure väris ohu korral. Küll aga ei saa jätta mainimata, et provintsides koha peal oli olemas. Aadli ratsateenistus tähendab, et iga kohalik aadlik pidi tema valdusolevalt 15 adramaa pealt välja panema ühe täies varustuses ratsaniku ja need mehed esindasid siis kaudselt seda ratsaväe poolt kohapeal kuigi ütlema, et aadli ratsateenistus ei olnud pidevalt funktsioneeriv väeosa, vaid seda rakendati peamiselt välisohu korral ja ka nende meeste väljaõpe oli tunduvalt viletsam. Võrreldes regulaarvägedega. Huvitav, kui pikk oli tolleaegne sõjaväeteenistus? Sõjaväeteenistuse rikkuseks lähtudes Gustav teise Adolfi poolt välja antud korraldusele oli 20 pastat või kui, kuni mees sai 50 aastaseks. Aga see on jälle teooria, sest tegelikult praktika selles tunduvalt lahkneb. Sisuliselt võib öelda, oli tegemist eluaegse väeteenistusega. See oli suureks tragöödia ks maalt pärit meestele talupoegadele, kes siis kisti välja oma loomulikust keskkonnast, kes kaotasid sideme oma varasema elukutsega, sellepärast et pärast pikka teenistust tagasi pöörduda juba puht sotsiaalselt ei olnud alati kerge, isegi oli võimatu. Seetõttu paljud sõdurid ei soovinudki lahkuda sõjaväeteenistusest, sest see kindlustas neile ülalpidamise soovid jääda teenistusse kui võimalik. Seetõttu ei ole erandlik, kui me kohtame garnisoni teenistuses küllalt eakaid mehi isegi ligi 90 aastat vanu mehi, siin ei tule midagi erandlikku näha. Tavaliselt võib küll öelda, et põhimass oli 30 aasta ümber. Võin öelda, et värvatud üksuste keskmiseks vanuseks oli kolm umbes 30 10 aastat ja Soome päritoluga vägedes oli see natuke üle 34 aasta. Et keskmine vanus oli selline, aga oli siis ka tunduvalt vanemaid, nagu ma ütlesin ja ka tunduvalt nooremaid, sõjaväkke tavaliselt nooremaid kui 16 ikka ei võetud, üksikud kuueteistaastased rohkem 18, aga juba siis alates 20.-st eluaastast. Saate lõpetuseks, kas armeel Rootsi ühiskonnaelus oli märkimisväärne põhjapanev roll või oli ta niisugune kõrvaline nähtus, armee osa? Rootsi ühiskonnas seitsmeteistkümnendal sajandil on võimatu alahinnata. Saaks peab ütlema, et hoolimata kõrgest sotsiaalsest prestiiži st ja ka sotsiaalsetest eelistest ei muutunud sõjaväelased riigis kunagi domineerivaks. Seetõttu näiteks pean ka vääraks rääkida Rootsist seitsmeteistkümnel sajandil Rootsist kui militaarriigist. Küll aga selline seisukoht on Rootsi enda ajaloolaste hulgas küllalt levinud ja isegi tooksin välja ühe sõjaväeteenistusest tuleneva positiivse momendi. Sõjaväeteenistus. Tihendas kontakte rahvaste vahel. Sest armee oli oma koosseisult kasutada siin meil mõnevõrra devalveerunud väljendit internatsionaalne. Ja seetõttu laienes kahtlemata inimeste silmaring. Pluss siis kultuuriliselt mõjutused ja ka kindlasti keelelised mõjutused. Nii et armee ei ole kõikidel aegadel olnud nii kole, nagu ta võib-olla paistab praegu.