Mitte muusikule võiks jääda käimasolevast orkestri proovist mulje, et valmistatakse ette mingit aprilli saadet. On nalja, naeru ja tõsist suhtumistki. Tuntud tõde, et harjutamine teeb meistriks praeguse momendi juures ei sobi. Harjutamine on need mehed tõesti meistriks teinud. Käimasolev proov on lihtsalt vana meeldetuletamine, sest viimane koosmusitseerimine oli oma 30 aastat tagasi. On mehi, keda pole hulk aega pilli mängimas näinud. On muusikuid, keda oleme harjunud nägema hoopis teiste instrumentidega. Näiteks viiulda. Jossif Sagal puhub põsed punnis saksofoni. Dirigent Vallo järvil on kitarr käes ja nii mõnigi kord puhub vallutavatele sõrmeotstele. Aga naljakat pole siin midagi. Restoranis Kännu Kukk on teoks saamas järjekordne instrumentalistide pärastlõunane koosmusitseerimine. Ja avab selle kunagine kuulus bänd. Kuldne seitse Erich kõlari. Kuldse seitsme ajalugu vääriks põhjalikumat uurimist. Nagu nimi näitab, on esialgses koosseisus olnud seitse mängijat. Enne sõda aga oli orkester juba suure koosseisuga, neli saksofoni, kuus vaskpilli ja neli rütmipilli pluss veel orkestri juht Hans Peek klarneti solistina. Selle koosseisuga esineti mitu korda raadios ja anti 1940. aasta talvel Estonia kontserdisaalis ka efektne kontsert. Pärast sõdade orkestri uuesti kokku eriskõla, kes jäi dirigendiks kuni kollektiivi laialiminekuni. See oli vist 1947. aastal kevadel. Pärastsõjaaegses koosseisus mängisid saksofonirühmas Vladislav Trojanski, Joseph Sagal, Lembit Raudme, Herbert kulm ja nende sõnade kõneleja Valter Ojakäär. 1946. aastal lahkus trajanski, asemele tuli Evald Vain. Trompeti Tolideeris, kitse mets, Helmut Orusaar ja Robert tavas trombonid Artur Flink, Ülo Raudmäe ja Rudolf Kivi rütmirühmas, Elmar Kruus trummidel, Boris Kõrver klaveril ja Vallo Järvi kitarril. Kontrabassi mängisid eri aegadel Alexis avasalu ja Arnold press. Praegusel üle 28 aasta toimuval kohtumisel puuduvat mainitud mängijatest vaid trajanski. Vain ja kivi, kes juba mullas puhkavad. Tulla ei saanud ka Lembit Raudmäe ja Alexis avasalu. Muidu on kõik koos märkigem veel sedagi, et viimases koosseisus oli kaks lauljatari. Hilja Hollas praegu hovi ja Heljo Jõesaar praegu Roomere, kes ka täna kohal viibivad. Kui juurde arvata veel helitehnik Riivo eiranud ja administraator Toom, kelle eesnimi on aastatega meelest läinud siis oli Kuldse seitsme viimases koosseisus täpselt 20 inimest. Orkester sai taimelavaks väga mitmele mehele, kes hakkasid hiljem proovima Aranseerimist ja komponeerimist. Võib-olla teeks praegu natuke juttu esmajoones just nendega, keda me ei ole harjunud selles olukorras nägema, nagu nad siin praegu on, kõigepealt minu kõrval istuv Saksofonimängija Jossif Sagal, mina õppisin sind tundma kui saksofonimängijat ja ma pean enda häbiks ütlema, et ma alguses üldse ei teadnudki, et sa viiulit ka oskad mängida. Kuidas see, kuidas see tuli, kas sa võib-olla äkki õppisid saksofoni enne mängima, siis viiulit siiski viiulit õppisid, siis tekkis huvi saksofoni vastu. Kuna mulle meeldis üldse sugune rütmiline muusika ja tol ajal me nimetasime seda džässmuusikaks siis otsustasin muretseda omale saksofoni ja nuus paarina tallaga, õppisin need käigud omal selgeks ja siis hakka, sa ütlesid paari nädalaga, sinu puhul tekib juba niisugune küsimus, et kahju, et sai proovinud trombooni või või tuba võib-olla Skapparinaga nädalaga, kui mul paistab, et kahte pillima vist eluilmaski ei saa selgeks. Trump ja kitarr. Aga miks just kitarr, riiuli, palju keeli. Ja siin on üks ja muidugi ja viiulil on ainult neli ja sellega saab kerge pidada. Ja aitäh. Meil oli juba juttu Jossif Sagaliga, kes on siin orkestris vale pilli peal. Ma ei tea, mis on sinu õige või valepill praegu sul vist pilli nagu päris pilli ei olegi, sul on hulk pilli seal orkestris? Jah, mul on neid ikka hästi palju, nagu ühes sümfooniaorkestris peab olema. Ja peab, pluss sellele igasuguseid lauljad ja koorid ka juures ja. Nii et missugune see päris pill on, seda ma ei oska isegi ütelda. Kuidas on, kas lauljatega on kergem või pillimeestega on kergem töötada. Pillimeestega oleks justkui natukene kergem töötada. Justkui oleks oma inimesed rohkem, neile võib otsesem ütelda ka, kui midagi öelda, kohe, mis on ikka tarvis ütelda, seda saab ikka rääkida ära kohe. Võib-olla lauljatega on natuke raskem, sellepärast et peaks nii justkui ümber nurga rohkem. Need on niisugused jah. Muusikalised probleemid, aga selle kitarriga seoses. Sa Ma ei ole päris ära unustanud seda pilli veel, ma olin ära unustanud, kuni kaks aastat tagasi te tulite, nagu sa mäletad ja tead ja tõite mulle selle pilli. Ja andsin seal pühalikult vandunud, et ma hakkan uuesti proovima teda ja ma natuke olen proovinud, nii et ma täna päris võhikuna siia ei tulnud, näitama vasaku käe sõrmi, kuidas nad sul välja näevad? No praegu ikka on juba nii, no ega seal väga palju kodus ei mängi, kadeda räägi, toon juba, nahad on, on küll, jah, on jah, ka villid ei tule enam otse. No vot, see on kena, et ükskõik mis alale. Meie siit no põhiliselt on muidugi jäänud muusika alal tegevateks. Aga ükskõik mis alal megamuusikast tegeleme me pillimängu ja seda pillimehe hinge ära ei unusta, minu arust pillimehe hing, kuidas sa arvad? On see midagi erilist või? No igatahes, kui täna siia sai tuldud, siis, siis tekkis üks niisugune soe tunne. Kõik häkkisid säärast Kännu Kukk uksest sisse tulid hektarist tuttavad mehed justkui oleks näinud ja ja kui me nüüd siin istusime maha ja hakkasime mängima seda esimest lugu, siis oli tõesti niisugune soe tunne oli et just vanasti ja nüüd ei olegi seda aega kuigi palju mööda läinud, justkui, aga tegelikult 28 aastat seal ikka pikk aeg. Ja see prillimehel vaatoritesse sama tunne, mis meil oli siis tol ajal. Trikki kerkis ka justkui täna nii reljeefselt esile, et kõik mängib, püüavad mängida, tahavad justkui seda asja teha, mis sihukses Sagalsele saksa foniga siia tulid, ära. Ei saa aru, aga näed, tuli ja kõik, kes on juba pensionil ja kõik tulevad siia ja teevad, mängivad neid lugusid, mis meil 28 aastat tagasi tegime. Tähendab, seal peab olema mingisugune tahtmine seda asja siiski teha. Tähendab, see pillimehe tunne on peres veel. No mul on kaslased täpselt samasugune tunne, et siin peab mingisugune sügavam emotsionaalne taust olema, mis meid siia kokku tõi. Ja hirmus kena on, et seesama kollektiiv, kes meil tol ajal nii-ütelda hoiame kokku, seesama hoiame kokku, tunne on tänaseni jäänud. Aitäh. Boris Kõrver on Kuldse seitsme sellest praegusest siinkohal olevast koosseisust tõenäoliselt mitte küll aastatelt. Aga kuldses seitsmes olemise poolest kõige vanem, sina mängisid seal juba enne sõda ja oleks huvitav teada, kuidas sa sinna sattusid ja kes tol ajal seal mängisid, kuidas orkester siis välja nägi? Ja siis oli neid seitse ja mina sattusin sinna, võiks öelda ühe inimese, õnnetuse või õnne õnnetu juhuse abil, seal mängis ennemalt Boriss Parkman klaverit. Kahjuks on temaga juba manalasse varisenud. Ja tema haigestus 38. aasta suvel, kui kuldne seitse mängis Pirita rannasalongis. Pimesoole operatsioon oli ja ta enam ei tulnud mängima ja Ants-Peep oli see, kes kutsus mind. Järgne orkestri juht kutsus mind sinna kollektiivi mängima ja nii ma sinna jäingi. Sõjasuvi oli 41. aastal läks kuldne seitse ütelda pooleks. Kuna vahepeal ma nimetan sellepärast pooleks, et vahepeal meil oli olnud esimene suurem kontsert 13. veebruaril 1941 suures koosseisus. Ja vot see koosseis, see suur koosseis, mis meil tegelikult nõukogude korra tekkis, vot see läks pooleks, pool jäi siis Pirita rannasalongi, mina jäin sinna, aga on teine pool, kõlar. Hakkas hakkas siis just kuldses lihtsalt mängima, sest Narva-Jõesuhu. Ja nii, et kuldse seitsme inimestega, kes siis Jaroslavi tulid, seal oli, siis kohtusin ma Jaan Kornelit Arnold pleesi. Miilen Jaan Miilen tuli vist ja hiljem me mängima, nii ta läks, see meie Eesti kerge muusika ajalugu on neid kuldse seitsme mängijaid üsna nii tugevasti täis. Kõlar see mees, kes meil lood lahti ja kinni lõi ja väga palju materjaliga orkestreeris räägi, mismoodi see Kuupaisteoru serenaadi, muusika tol ajal magnetofoni olnud, mismoodi see sai üles kirjutatud. Sel ajal pärast sõda just tuli see film ja meilile kui džässmuusikutele pakkus see hästi palju, sellepärast et esmakordselt nii peaaegu vist võiks öelda, me kuulsime korraliku professionaalset Ameerika orkestrit, Glen Milleri orkestrit ja nägime ka, kuidas nad mängivad. Ja see muidugi virgutas meid otsekohe püüdma kõike seda, mis me seal filmis kuulsime ja nägime ka paberile panema ja hakata seda mängima ka Meie repertuaaris. Ja et seda teha, selleks ma pean üles tunnistama, et ma käisin 21 korda seda filmi vaatamas. Kusjuures kusjuures vahepeal läksin jälle välja ja kirjutasin, jooksen jälle tagasi nende seansside ajal edasi-tagasi, sest kinosaalis oli pime ja seal ei saanud kirjutada. Kas sa iga kord ostsid pileti? Iga kord ostsin pileti. Nii et see läks päris kulukaks. Sinu käest oleks tahtnud lõpuks võib-olla meie kõigi nimel teada formuleerida seda, mida see kollektiiv sulle andis ja ühesõnaga, mida ta meile kõigile on andnud. See kollektiiv viis mind kindlalt professionaalse muusika poole. Sest temas oli ühendatud mitu tegurit. Peamiseks ma loeksin seda, et andis meile korraliku rõõmu, muusikalist rõõmu, ilma milleta vist ei ole see kutseala üldse võimalik. Teiseks muidugi mingil määral ta aitas ka elatuseks kaasa. Ja kolmandaks ta viis k juhatas kätte tee tõsise muusika juurde. Sest selle džässi juurest tee sinna ei ole väga pikk minul isiklikult toimusse muide Tšaikovski lillede valsi kaudu ja üsna hilja hakkasin ma selle klassikalise muusika vastu huvi tundma vististi kuskil 24 aastaselt vist oli see umbes. Siis siis hakkasin ma nägema seal ka neid võimalusi, et see võib ronida naha vahele ja sealt enam välja mitte tulla. No ja siis hakkasid selle peale need õpingud, et lihtsalt täiuslikumalt püüda teha kõike seda, mis nii väga huvitas. Nii et neid aegu tagasi meenutada on alati tore ja kahju on lihtsalt see, et sellest ajast ei ole jäänud originaal helilinte rohkem kui üksainuke. Me tegime merekoolis küll pehmeid plaate, see materjal kahjuks läks kaduma, kus oli Boris Kõrver, mängis augustini soolot. Ma mäletan klahve klaveril ja, ja siis oli seal paar, lugu oli veel. Aga see ainukene järelejäänud lindijupp on Erich kõlari seatud mutionu kus oli lauluansambel hilja ollas Heljo Jõesaar, erist kõlar, Ülo Raudmäe, Boris Kõrver ja nende sõnade kõneleja. Meist ei ole lauljaid tulnud, kahjuks mitte. Me vist ei püüdnud küllalt küllalt hästi, väljaarvatud hilja hilja kellest tuli, kes oli juba sel ajal lauljat, kellest tuligi laulja. Jaa. Jaa. Tore, nooruse aeg on meile väga palju andnud ja siin praegu kohtudes ühe noore tugevajõulise võimsa pick bändiga me kõik soovime ja loodame teile sama palju rõõmu muusikast, nagu me oleme seda saanud ja sama kauaks ajaks üks kõikas hall habe suus ja prillid ees, aga ärguse rõõm kadu. Aga palun arvestada seda, et ei ole seda üldse proovinud. Me panime noodid ette ja püüad midagi. Meie programm jätkub, tuleb neid eilsest tänasesse. Lavalon bigbänd Elmut Anniku juhatusel. Pillimehed on nooremad, aga lood on jällegi raskemad. Ja kuna see koosseis sai ainult mõned proovid enne saadet teha, siis ei või kunagi teada, nagu pillimehed ütlevad. Aga nagu eespool sai toonitud, peamine on ikkagi musitseerimis rõõm. Orkester mängib koosseisus. Helmut Anniko flööti altsaksofon trombetitele Vello Jõesaar una Saviauk, Jaan rajala, Aare Helinurm, Loit Lepalaan trumboonid Tõnu sooserv, German dekalevski, Jüri Maimik, Vello Paju saksofonist tiitwards Arvo Pilliroog, Ants Müür ja Sarapu rütmigrupp. Tiikikel Peep ojavere, Tiit Paulus, Vladimir patjomin, Rein Roos, Tõnu aaria, Aleksander vaas. See oli siis Helmut Anniko bigbänd. Võib-olla oleks õigem öelda, et seal oleks nagu Tallinna pillimeeste koondis, spordikeeles räägime. Siin on mehi mitmest poolte mitmest ansamblist orkester, see on niimodi. Kust see mõte tuli? Ma kuulasin ühte plaati tunnelise, seal on väga huvitavad rütmid, seitse neljandikku seal sees. Siis mõtlesin, et võiks nagu meil ka niisugust asja teha. Võib-olla nagu pole enne kuidagi mängitud nihukest ütleja. Nagu hakkas asi huvitama, tegin seaded selle orkestri jaoks. Nojah, kui me Kuldse seitsme juures rääkisime sellest mängimislossist, siis järelikult peab ka selle bigbändi juures ta olema, sest ega siin ju midagi neist erilist huvi taga ole, aind, mängurõõm ja lust, fokudele järg see on jah, puhtalt entusiasmist ei jutt siin mingisugust stiimulit, nagu ainult mängu mängulust. Kas nüüd saite koheselt niimoodi selle lugemise seitsmele ühte või ei saanud, see võttis aega ikka natuke seda paremust saada. Sa ei ole päris päris lihtsalt tavaliselt ikka nii, et neljandikku harjutada, üks löök jääb lõpus puududel. Siis katsun paiku ballekenema. Järgmiseks on ööbi männipala. Ja siis kolmandaks on tonnelise kassitants. Jääb see tänane esinemine, nagu selleks korraks on ka tulevikus plaanis? Ei melonit tulevikuplaane ka natuke Tartus tahaks teha kontserti jaanuarikuu sees.