Rahulik õe tundi, mina olen Helgi Erilaid ja me kohtume sinuga, hiline kuulaja pikemalt pärast südaöiseid, uudiseid. Praegu on minu osaks juhatada sind tänase öögava esimesse saatetundi, mis nagu kolmapäeviti ikka peaks esmajoones pakkuma huvi luulesõpradele. Aga miks mitte ka meile kõigile, kes me tunneme huvi eesti kirjanduse ja kirjandusloo vastu. Meie rõõmuks on trükist ilmunud eesti luule antoloogia sõnaline ja seda sündmust otsustas meie raadio kirjandussaadete toimetus tänase sögavas tervitada saatega, mis salvestati kaks aastat tagasi. Siis Ta oli alles käsikirjas. Selle saate koostas Maarja Pärel, selles esineb kirjandusteadlane Karl Muru ning värsse eesti luuleklassikavaramust loevad Liina Saari ja Aarne Üksküla. Mina poissi, peenikene, hõikasin keskaasa, sõnarine sõitis mööda, hüüdis tule kaasa. Tule kaasa, ilma pulma võtta, süda rindu. Tule kaasa, kuldalasse kuulma, kukulind. Sõitsime siis ilma pulma läbi haavasalu, mina poissi, peenikene päris paljajalu. Ilma pulmast rallitati, löödi kiidu lokku au ning ilu peavad pulmi, laulame nad kokku. Laulsid kiltrid, laulsid köstrid kõigile uhiuued siidirätid, pulmapüksid, uhked Upsi, kuued. Sõnaline vaatas peigmeest, vaatas korraks pruuti, virutas kõik vorstivaagnad laual, uperkuuti, virutas ja karjus kurjalt. Kes on, kes on pannud kukulinnuks kuuse otsa kopia kohvikannud. Peigmees on teil Paristaja pruut on vana rusu ilma rahvas pulmarahvas, ära kõiki usu. Oh, saiutas, kus nüüd Köstes naersid, hapu suuga togisid meid uksest välja, pikatoobri puuga. Stsenaariume jagas hoope. Meil on aega vähe, mina poissi, peenikene pätsiga sain pähe. Nõnda kehvalt läks me lugu ilma pulmaperes. Käisime ka iha, marus koluveres. Kuulasime kohisevaid aia kuski taga Tarbatut lei paistma tume Tartaraski. Toonekülas kutsuti meid musta mullaonni sõnarine sõimas vastu. Ei, me ei jäta jonni. Eime tüki vilu valda, ei me vaikselt vindu. Meie lähme kuldalasse kuulma kukulindu. Kuuldud luuletus Betti Alveri sõnarine on motoks eesti luule uuele antoloogiale. Teose pealkirjaks ongi sõnaline. Meil ei olnud alguses Laantoloogianinegi nimegi, tuli pool juhuslikult ja poolkogemata ja ma olen väga veendunud, et see on väga ilus nimi. Nimeks sai üks Betti Alveri luuletuse pealkiri. See on sõnarine. Ja see ei tähenda muud kui sellist väga imelist luuleolendit, kes peaks järgima oma oma elamust, oma oma tunnet. See on selline vabaduse ja, ja kerguse ja siiruse ja, ja kõige kõige sellise kehastaja. Aastaid on kirjastusele Eesti raamat olnud, kavatses välja anda eesti luule uus antoloogia. Eelmine Paul Rummo koostatud ilmus 20 aastat tagasi. Selle uue valiku kokkupaneku töö võttis endale kirjandusteadlane Karl Muruaastate jooksul on ta läbi vaadanud kogu eesti luule, kaalunud milliste autorite ja luuletust võtta, mida jätta. Nüüdseks on siis käsikiri koos ja selle koostaja siin stuudios luule sõpradega rääkimas. Iga luuletaja juhatab sisse üks pidulik leht, mille, mille ühel küljel on autori mõeldavalt hea foto. Praegu tegutsevate autorite käest on neid fotosid lausa palutud. Need, kes seda enam ise osutada ei saa. Nende puhul on muidugi tulnud leida kirjandusmuuseumist allkiri, nagu on Paul Rummo antoloogiaski, aga siis tuli kuskil vahepeal äkki niisugune GT, et oleks siiski huvitav ja elustav esitada ühe luuletuse tekst autori käega kirjutatud, see tähendab autograafina. See oleks siis midagi päris ehtsat, midagi päris isiklikku, midagi päris intiimset. Ja nii üllatav kui ka see ei ole isegi esimese köite autoritest suure enamiku kohta õnnestus niisugune käsikirjaline variant leida. Sellega on tõepoolest mitu aastat tegeldud. Ka autorid on ju lõppude lõpuks palju. Paul Rummo juba oma antoloogia eesti luule saatesõnas ütles, et tegemist on umbes 1000 inimesega, kes on teinud värsiproove, aga kaugeltki mitte nad kõik antoloogias ei, ei saa jõuda, aeg on oma valiku teinud ja mida kaugemale ajas, seda hõlpsam on ilmselt ka uue antoloogia tegija valiku võimalus. Sellest ajast saadik on aga õige palju autoreid juurde tulnud. Aga antoloogiasse tuleb nii umbes 170 175 autorit. Ja seegi on võrdlemisi palju. Tegemist tuleb senises eesti antoloogiate traditsioonis ühe kõige suurema luule antoloogia ka. Ilmselt ka sellepärast, et üheks põhimõtteks oli see, et ei tahtnud võtta ühte kaht luuletust inimeselt, mis ei anna korralikku pilti. Onliga liiga juhuslik. Ja selle tõttu siis muidugi suureneb. Ma arvan, et nende tekstide kogumaht on umbes 80 kuni 90 poognat ja selle tõttu, et luulelugejal oleks hõlpsam käsi, seda, seda raamatut anname selle antoloogia välja mitmes köites. Jäime lõpuks nelja köite juurde pidama, kuigi alguses oli mõeldud kolm. Nendest iga köide iseloomustaks teatavat arengujärku eesti luuleloos. Esimene köide kõige pikemat aega, see algab esimese trükitud eestikeelse kunst luuletusega son räina. Brockmanni Karmen Aleksandr triinum ilmus 1637. aastal. Ja pani aluse juhuluuletraditsioonile see juhuluule ja muu, mis selle ümber oli. See oli oluliseks kooliks, millest kasvas välja siis meie tänapäevane trükitud luule. Nõnda siis esimene köide algab 1637 ja lõpeb 1916. aastail ilmunud Jaan loo luuletuskoguga nägemised. Loo on üksjagu oluline autor, kuigi ta. Luule mälestuses võrdlemisi tagasihoidlikul kohal, vähemasti ta on algatanud mitu olulist teemat, kas või on niisugune autor, kelle luules esimest korda üldse eesti luule ajaloos tuleb esile loodusesse säästva suhtumise idee see, mis seal aastakümneid hiljem muutus oluliseks, kodumaa metsad on see luuletus, aga tal on veel mitmeid huvitavaid idee, algatusi ja neid muidugi oli, oli vaja näidata. Aga nüüd seal Brockmanni loo vahel on umbkaudu 50 autorit, nendest on paljud inimestele oma oma luuletustega põliselt tuttavad, niisugused luuletused nagu üks kask meil kasvas õues ja ja, ja kalliskotus ja, ja mida kõike veel. Ja seal vahel on siis lõppude lõpuks ka see esimene eesti suur luuletaja Kristjan Jaak oma lüüriliste luuletustega oma karjastele, karjaselauludega. Seal on Koidula, seal on Juhan Liiv. Seal on Anna Haava ja Karl Eduard Sööt ja noor eesti luuletajad Gustav suits Villem Ridala, Ernst Enno. Nii et see on õige pikk ajajärk, mida see esimene köide tutvustab ja ühtlasi väga põnev arengulooliselt. Nii et ükski järgnev köit ei haara ajaliselt nii pika arengujärk. Et me ei piirduks üksnes luulest rääkimisega, siis palun teil antoloogia, esimesest osast ja igast osast valida omakorda teie arvates kõige olulisemad poisid. Võttes teadmiseks, et need, keda me nüüd nimetame on ainult esindusnimed. Ja see ei tähenda mingit hinnangut, Sid, ilmselt esimene peaks olema. Raine Brockman. Karmel, Aleksandr enam. Sest see oligi see päris esimene. See pani aluse siit nende edasi. Ja siis ajas pikk hüpe, edasi. Tuleb Kristian Jaak Peterson tema oodid laulja ja kuu üks eesti keele teine looja ülistuseks. Emba-kumba ja Koidula. Ta püha luuletus Mu isamaa on minu arm. Kuidas siis mitte see? Ning Juhan Liiv Valikut teha raske olgu siis, must lagi on meie toal. Kas või sellelegi mõeldes, et meie Kirjanike Liidu majal on musta laega saal. Ja Gustav suits. Tal endal oli ääretult tähtis luuletuse elu tuli. Ja ilmselt see võttis väga varakult kokku ta luule olemuse. Nõnda siseelu tuli. Carmen, Aleksandr Riinumis toonikum. Kui õnnis on see mees, kes isa peale loodab, kes kõiges paigas on ning õnne järele tapp, kumb jumal ise toob, kumb jumal annab neile, kes hästi käiva teel uuristi rahvas teile. Seepärast südamest Sinteid, mis kiidan mina, et oled meelega nii kaua ootnud, sina su ausa elu sees. Abikaasa õnn, kumb jumalise loonud ning sinul tänapäev on rõõmuks ise toonud. See pruut on kaunis küll, seisa, on küll rikas, on läbi oma töö, siin vara, Saudnud ikka saab terav, kutsutud on temalt, oh küll hõbe. Küll tema ise teab, et ahnus on suurtõbi, mis enne Tallinnas on temast kokku pandud, sest rahast saab Suld. Kes teab, nüüd temast antud saab pärast näha küll, kes mitte, annab raha, kus tema on, ta võiks ning armu jätab maha. See on üks tige mees tõdest rumal ning teeb seevastu külmis käsib meile jumal. See kõrge jumal teeb nii suure sinust lugu, et tema läbi sind nüüd tahab anda sugu, kumb tõdest, ilma pealsa, palju vill ja niitma ning ennis igavest sind, jumal taevas kiitma. Sest pead sina ka need suure rõõmu teha, et nii suuri sarm on sinu juures näha. Polgu süda kurb, sest jumala armu näitab ning oma vehie kaaskõik ilma ihu täidab nii kusse, kurivaim teid, tahapärane enda saab teda vägevast c kõrgem äragi, ilma et kuule, kuule toffed, kuule minu sõna, see pulm onu otsas, nüüd nüüd läheb nii noor ning vana nüüd läheb ju iga mees ja tahab kodumada, mis sina viivid teel, sest iga mees läheb vaata sismine Essinaga ning aja hästi taga. Las hästi teha ööd, et küll sa oled vaga sisanaarmsast suud ning hakka kangest kaela, käi koju pruudiga ning päästa kaunist paela. See pruut saab käima eel, et teised käivad pärava ning muutvad väga, et üks neisse viidud ära. Siis minge mängima, et pea küll saab nähtud, mis teie mänguga on sõja ajal tehtud? Laulja nii kui vahus, jõe mürisevad lained, mis kalju pealt langeva toru sisse, nii kui taeva pikne musta pilvede alla hirmsasti kärgatab. Nõnda on jooksmas laulu ilus tuline oja. Nii kui valguse allikas seisab austud laulja oma vendade keskel kärgatas pikne ja metsad on vait, et laulja on tõstamas oma häält valamas suusta laulukastet ja tema ümber vait kui merre kaljud. Rahvat on kuule, Mayes. Kas lauluallikas külmas põhjatuules minu rahva meeles oma kastet ei vala? Kui siin lumises põhjas ilusa haisuga mürdike vilusas kaljuorus ei või õitseda kaunisti kas siis meie maa keel, mis, kui tasa ojake oma ilu ei tundes heinamaa läbi sinise taeva kullases tules rahuga juukslemas? Oma rammu ei tundes taeva müristamisega, kui meri on hüüdmas kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida. Siis ma võtan teid. Maa pealt kõrge isamaa poole rõõmuga vaadates laulda siis ma laulan sind ööse, kuningas, kuu, kes sa pilvede süles, ta nagu pungas ta Lillike lõbusa valge palega üles tõused taeva all, kus tulised tähed maha on langemas sinu eest musta pimeda uju sisse. Nõnda inimeste vaim oled, sa ujus ujumas, kui su mõte on otsimas jumalat tähtede Alta. Mu isamaa on minu arm Laulan ma mu ülem, õnn muikseristima Su valu südames mul keeb su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb. Mu isamaa. Mu isamaa on minu arm ei teda jätama. Peaks 100 surma ma seepärast surema. Kas läinud võõra kadedus? Sa siiski elad südames? Mu isamaa? Mu isamaa on minu arm. Tahan puhata. Suruta heidan unele, püha Eestimaa. Su linnud, und, mul laulavad põrmust lilli õitsetad. Mõisana. Seal ämblikuvõrku seal nõge Ritsikaid, prussakaid ka mis tema kõik kuulnud, näinud ei suuda ütelda. Kui su valu viskab varju, kuis muudab näo ta näind, palju pisaraid, nuttu ja paljuliiduga, nii palju palju valu. Oh issand halasta. Must lagi on meie toal ja meie ajal ka ta nagu ahelais väänleb. Kui tema saaks kõnelda. Elu tuli. Elu tuli helgib, kui sinitaeva päikene. Elu tuli sähva pilvist, kui äikene valgustab välkudes hämaramas Ööski sütitab mõttes vaimustab tööski ja kaduvikku, siis kustub. Mis küll nii kohisevad, kevadised veed, kes need seal sammuvad, mööda teed? Lõkendavad ihalduste tulised tunglad, noored, need otsivad muinasjutu Kunglat. Kuni kord seisavad toonela väraval. Elu tuli, helgib Yasse, Vabja lööb võitluses põlevaid südameid, sööb loomises, loidab kumades, kustub Pill, tule, Asegi viimati mustub. Jääb järele peotäis tuhka. Püha on elu, tule, tuhase. Elu, tulipunane. Pühaunised. Teine köide algab Šeuruga ja esimene autor on seal Marie Under. Ja siis tulevad need teised hästi tuttavad ja tähendusrikkad, luuletajad nagu Visnapuu või Semper või või, või ka Kärner ja teised. Ja siis 20.-te aastate tulnukatest Valmar Adams, Erni hiir ja Juhan Sütiste. Ja 30.-te aastate noor luuletaja Talvik, Alver, Kangro, Maasing, Paul Viiding, August, Sang, merilaas ja, ja teised tolle aja noored luuletajad. Ja lõpetaksime selle köite siis Arno Vihalemmaga, kes tegi endale ka arbujatega koos praktiliselt juba kirjaniku maine omandas ja jõudis esik koguni küll alles 1954. aastal Rootsis. See on siis põhiliselt need autorid, kes on tulnud luulesse 1900 seitsmeteistkümnendast kuni 40. aastani. Ja neist europoeetide siis, või õigemini esiurus alustanud test. Marie Under. Ja ärgu olgu siis ootuspäraselt sonettidest, vaid pisut hilisemast ta inspiratsiooni luuletus valge leht. Ja Underi kõrvale siis mehelikumat alget. Henrik Visnapuu. Mida valida? Kas mõni lõik ta? Enesekuulutusest amoresega tulekul luuletusest proloog või üle kodumäe või ka üsna hiline nii kinni. Ja hüpates 30.-tesse aastatesse. Betti Alver. Ta erakordselt tähendusrikas luuletus, tuulelapsed kuigi see on loodud hoopis hiljem ja mitte kolmekümnendatel aastatel. Ja August Sang, ta võileib suudlusega, mis võiks esindada. Erilist hingesoojust ja miks mitte Kersti Merilaasi luuletus ööbikute org. Kasvõi sellepärast, et Kersti Merilaas on õige haruldane luuletaja olnud, sellepärast et on erilise mõistmisega suhtunud järeltulevasse põlvkonda. Seegi kujutaks ju ta suhet järeltulevate noorte luuletajatega. Ta laual ahvatlev ja vastuvõtlik. Just nagu ootaks sigitavat sulge. Kuhu tunde pakitsased, kired, tulge mu rüpe, lasku. SÕNA hellija mõtlik pea peatudes diakärsitu ja tõtlik sulg jookseb väike loom ja poetab ulge ja vaikse uhke võitlusi julge mulehele mis anduv Vastuvõtlik. Kant hingeaurust surub läikes niiskes end vererütmis tähe külge, täht. Tead, helisema löövad alles soojad Need, väiksed märgid, sõnumite toojad. Viisakeelu nagu vere piiskes. Näe, luuletuseksance valge leht. Bly suve sumestav valu. Toomingad valvavad talu üleussaia vaatavad kopliaiana õunapuud, punasest lõngast ketravad magusaid palle. Vaatavad armunud põllenurmed, visatena rohelist rõngast. Oja leppade jalgu, nüüd peseb kivile kivi päält asten. Odra pää mahedam kasten kaera pehmete sarviga Puseb. Maja vajunud rõõmsasse unde muru pääl magavad rohun isegi haldjad, rahu. Silmiks seinakell üksi teeb tunde. Tuulelapsed must vari käib akna taga, kes mulluga lagedal käis. Ta uitab siin alati, aga tuule lapsime, tuba on täis. Täna pilluvad pilve pallinad mu sängiga puiesteelt. Nad on lapsed ja nad lihtsalt ei salli, et vihm räägib ladina keelt. Las ta räägib. Ta sõnad on rängad. Juba mõista mõndagi neist, kui ta katusel koputab kaua ja kõneleb Koljateist. Ikka kutsub ta kuhugi kaasa. Kuid lukuuseum, pööruse uks. Mu toit on voodi ees toolil. Ma jäängi vist jalutuks. Aga teie lennake sinna, kuhu siit aknast ei näe. Laugelt lennake tuulelapsed üle Laiuse mäe keriid mal ja rupsil rukkimerel ja metsadel Peipsilt lennake läbi Võnnu, kus kõneles kerku Kell lennake Võrus, Vändras ja Karksis. Lennul vaadake üle vee, kuidas terendab sinine puri. Tehke tiir ümber piibeedee. Tehke kaar üle Albu valla üle Kaarli, Muuga, Ningaloo üle aegade, Assamalla üle kääpa ja künnivao lennake läbi kõik mandrid. Las maha jääb leplik legend, lennake mööda kammenust kannul, nii hilja, neemo ta kaksikvend, lennake üle mere, kannul uurijad kahtlusjataud kuni leiate kivise rünka. Kivi, rünkalom, kivine laud. Kivilaual on kivine raamat. Kivja raamatu nimetus kumab kaugele kumeral kaanel. Teekigantibus. Ikka veerivad raamatut vaevad, ikka riivavad raamatut verised pood. Ikka raiuvad sinna kõik rahvad oma Tõllude nimed ja tõsilood. Seda raamatut uurige teie, mu sõbrad, kui mina, isa. Seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk. Võileib suudlusega, koidusäratornid tippudes, kogu linn on suitsu lippudes ärkamise ärev, rõõmus rutt, elu hääled, laste naer ja nutt. Ema mudilasi teele seab, paitab tõrvelebja, silmas peab, kas on korras, sukad, pisikud, kas on kaasas koolivihikud, võileib pauna, suudlus palgele, anna väänkael valu jalgele, leib ja suudlus, õnne alammäär, soojasõnata jääb tuimaks, leivakäär. Süda panetub kui päeva alata tihti ilma leivapala Ta. Oh mu linn, töö, suitsu lipuline, olgu ikka niisu ärkamine, tõusku korst naist, kuldsed suitsujoad päikse poole, olgu kõigi toad, et ei kuivaks rõõmulätte soon, et ei puuduks lihtne reisimoon, võileib pauna suudlus palgele, Nendest inimlaps saab jaksu jalgele. Jaksu jalgele ja jõudu hingele. Toitu kärsid tule pingele. Ilus on see Orgsi roheline ja valge täis õitsvaid toomingaid. Ehitame siia hütti. Eks pean meiegi hakkama mõtlema oma mustadele päevadele. Kobima ligemale maale ja mullale. Meiegaks. Taht jäi. Ülalmäetippudel kohiseb uusrenessanss. Altega haljaste oru kallaste vahelt kerkib piitspeenikese näol paikne sinine suitsu ka sinu piibust, kullake. Sest mis on taat, piibut või liik lehmata? Olgu, see mu lapsepõlve lehm, esimene, keda karjatasin, laia kõmuline punase lapiline lehik. Võililledest kirjeldav aas ja ternespiim, ternespiim kobrutamas kadakapuust kappa. Ja juhtub, et olles oma maailma vallutamise retkel põikavad siia sisse noored poeedid, et jahutada oma lõkendavaid palgeid kaste kargetes toominga tarrides. Las ta ööbikutel enestele ette laulda, et kevadises öös üksteise kätest kinni hoides rääkida armastusest suurest enneolematust, millist iialgi varem enne neid pole. Hea on meil siis kostitada kalleid külalisi kollase ternespiimakoogiga ja tundama õlgadel nende taldade raskust. Kolmas köide hakkaks peale siis 1940. aastaga ja mis on loomulikum kui see, et et esimene autor on seal Debora Vaarandi kes on läbi käinud praktiliselt kogu selle sõjajärgse ja sõjaaegse kogu Eesti Nõukogude luule arengutee kuni tänase päevani välja ja tema kõrval loomulikult teisedki nagu Ralf Parve ja Minni nurme ja Juhan Smuul samal ajal. Välismaal oma loomingut avaldanud Ilmar Laapan ja Kalju Lepik ja Raimond Kolk ja Harri asi Ivar Grünthal ja Karl Ristikivi. Ja siis juba see Meie luule muutumise järk 50.-te aastate keskpaigast alates. Meelest hakkasid märku andma noore Ellen Niidu luuletused kasvõi kaks kaske. Ja, ja Uno Laht ja teised Jaan Ross mõistagi ja Ain Kaalep lõpeks koguaga võrdlemisi tähenduslik autoriga. Artur Alliksaarega, kellel oli oluline osa 60.-te aastate alguse noore luule kujunemises, kuigi ta ise pääses oma luuletuskoguga. Lugeja ette alles pärast oma surma. Kogu meie Eesti Nõukogude luule arengutee kogu keerukuses kaasa teinud Debora Vaarandi. Vahest Eesti mullad Või ka see ülimalt kokkuvõttev luuletus tuule valgel. Ja nendest, kes väljaspool Eesti piire loonud olgu need siis esindamas Karl Ristikivi oma luuletusega, minagi olin Arkaadia teel seda muutuvat luulet 50.-te aastate lõpust. Ja seda tunnet pigem. Kuigi luuletus on hiljem kirjutatud Ain Kaalepi romansid ongi hotest teine mida võiks ju võtta ka. Teatud määral vähemasti luuletaja portreena üldse. Eesti mullad. Kah, kes punased paatias punased, seisavad klaasjal mullad. Lõigud inimkudede, õrnad, puutumatud, paljastatud, siin peaks kõnelema tasahääli. Hingamisainultsõnana. Eesti mullad. Näe, kui kõhnunud mustkamar kord sigiv süli neil kah, kes punastel õhkõhuke vaid vahu kirm lainetel. Mulgimaal kriipsuke muhemuste poodsam, pisut vooremaadel ranna rähkadel hoopis õbluke. Ja kõigest on puudu küll märjast, küll kuivast lubja Jaborist hoolast, armastusest rääkimata. Kuulame sõna seadjad lontis kõrvu Eesti muldade murejuttu kaenlas hiigeltõlvikud, kui kullased, kuningas, hauad pihus, roosad naerikerad, mullased, habeme, trip puhub. Ja kõrgete akende taga tõstab igilauldu Igiitketu leivakarva Nurmis silmapiirini. Haisin suurt võlurit, kõik töötajad ümber vääramu muidugi ja silma v soola, pikse sajatused ja piitsa plaksud, isadeluud ja sõjatallerite tuha ja kõik higi selle heleda ja kõikevere. Kujuta küll ütle, kas ka temast kõlbas midagi teha. Endine partisan valge hitte, Lüll laut valemeid täis ja muretriipu äärest ääreni kummardub üle muldade. Vähe. Vähe. Minagi olin Arkaadia teel. Kuigi ma sündisin saunas. Ma läheksin veel. Muretu nooruk Arkaadia teel marssalikepike paunas. Aga ma tean, et kaotasin käes tee juba enam kui ammu. Ja et ma üksinda enese väest leiaksin tee, mille kaotasin käest. Selleks ei ole mul rammu kuhugi, lähen seal, vesi on ees vesi ja kõledad kaljud. Lahkunud viimne kui lootsiku, mees lahkunud lauldes, et vesi on ees. Nii nagu laulavad paljud. Nõnda ma istun ja tõesti ei tea vanduda ennast või saatust. Romansid Don Kihotest. Rändrüütleid siiski on olnud ja siiski olema saab. Sest samal arvul, kui sureb neid ilmale, tuleb taas. Üks langeb lahinguväljal verd purskama värske haav suul võrra. Teise kõrri viimse ohke summutab silmuse aas. Kui võllast peab argumendiks mõni kuningas võid saar kuid naeruga surnuks lüüa ei saa neid mitte üks raas. Ses naeruväärsus ju ongi kangelastegude kaal. Rändrüütleid sureb ja sünnib ja iga sündon kui naas. Sest õuduseks õelatele jääb nende isetu traav hea kannupoistele maitsku, kõik pakutav sööja saam ja olgu lääniks neil vahel mõni väike maa või saarrandrüütlid ikka on olnud, neid teab, iga ilmakaar ei kuulu nendele miski. On kõik nende pärismaa. Ilmselt on neljas köide nüüd kõige autorite rohkem. Siin on õige hulk noori autoreid ja seegi oleks omaette terviklik arengujärk selles mõttes, et teda alustab esimene kassett. See on siis 1962. aasta luulekassetist esikkogudega tulnud Paul-Eerik Rummo maitsestraat Linda Ruud Arvi Siig ja Enn Vetemaa. Ja, ja sealtkaudu siis juba edasi tänapäeva poole välja nimetagem ning juhuslikud nimed nagu Aleksander Suumann või Liiseppel Jaan Kaplinski Viivi Luik, Hando Runnel, selle järel siis mitmeid veel nooremaid autoreid. Selleski köites on mõningaid luuletajaid, kes oma loomingu on avaldanud välismaal, nimetagem nendest kasvõi Ivari vaskit või Urve karuskit või Ilona Laamani ja veel mõnda muudki selle järel, siis tuleks juba 70.-te aastate tulnukaid Juhan Viiding, Toomas Liiv, Joel Sangsoni piisotam. Ja nõnda jõuaksime siis üle Viiu Härmoja ja Jõerüüdi ja Katre Ligi ja Doris Kareva ja vallisoo päris tänasesse päeva välja. Paul Rummo. Antoloogias mäletatavasti ei ole Jaan Oksa, seegi on nüüd esindatud teises köites Uku Masing, kes samuti puudus ja nii edasi, nii et see antoloogia peakse koostaja ja kolleegiumi kavatsust mööda pakkuma võimalikult põhjalikku ja demokraatlikku läbilõike eesti luulest. Paul-Eerik Rummo. Ooed sädemeid killuks, mu hing ei ole ju juhuslikult võetud ta suure valikkogu pealkirjaks. Ning neis samades 60.-te aastate kassettides tulnud Jaan Kaplinski oma mõnevõrra hiljem kirjutatud luuletusega. Esivanemad. Ja siis Viivi Luik Sobiks ilmselt ta rängast rõõmust sobiksid kõige paljud muudki. Ning erakordselt populaarne ja rahvalik Hando Runnel. Olgu temalt midagi tsüklist ilus maa, näiteks selle kuuesse osa maa tuleb täita lastega. Ja jäägu nüüd vahest viimaseks nimetada. Juhan Viiding kes küll Jüriöö Tiina tuli kohe 70.-te aastate alguses. Ja jäägem siis tema luuletuse jõudu tööle juurde. Mis võiks ju selleski kontekstis olla mitmeti tähendusrikas. Oo, et sädemeid killuks mu hing, kui käijal lihvitav väärisvaas joon, millele ootan kitsas sild. Ma püsin ärevalt, silmad maas, üksainus mõjude ja kaugus mu ees ja taga kui valge nool. Vaid valget tunnel ja muud ei aimu. Ei all, ei ülal, ei külgede pool. Valvas taevas keerleb, kui torn mu kohal, jõgede võrrendik, vool, mu kohalvast, võrrade jäätunud võrk, all surnud meredest jäänud sool vast paremale mastimändide sood vast vasemalt kailu laagastes laas. Kui te ei, vaid kaugus mudaga ja ees vaid sild, Mil seisan ma silmad maas. Ma lootsin liikuma tunneli suu. Tunnengi võngatab kauguse tipp, sa tuled mu poole, ma tunnen, sa tuled, sa oled sina ärganud, Tepp, sa tuled saastud korall ja lumel. Talon su jalus, koraalide kaid. Tume ja elav kui külmadel väljadel märtsilaik sat tuled, sa liigud mu suunas, kui kuusel tüvedzi nõrgub juurtele vaik, sa tuled vaid minu suunas, saab tulla kõrvale astuda, puudub sul paik, üksainus mõõde, kes on kaugus. Ning sina, Selle lähenev tipp Sa läheneb elavtapp, mattarr, tun mu kehas pagised, kärsitus, lipp. Sa jõuad siiani. Puutume kokku rinnaltestama isekat peatselt kitsal sillal sa minuni jõuad ja otse minusse jõudma pead siis viimase astudki sammu ja meist saab sammas. Kui sulaklaas. Ning sulad läbi mu abaluude must sulad lahti ja läheb taas. Kuraal jääb vaikseks. Ja jälle kauguse lõpsust saab aed sädemeid killuks muhingi, kuid käijal liskitav väärisoas tunnen muud, aga ma tean vaid sild, ma tean. Süstik teravad kauguste read. Iga local igas jaaniussis täidis, nemad, terve maailm, meie siin. Rängast rõõmust. Tallinna üleval ent all pole ääres Valga keskel külmad suved, baas ning savimuldrahvas välja maksab tulehoidja palga. Muidu see jääb nälga. Ei teegi tuld. Süda lõpetab ning lõpuks kulub ära. Rängast rõõmust, samuti kui rängast valust. Aga juunis õunapuude tõsiste valget sära paistab mitme inimpõlve ta igast talust. 35 40 eluaasta vahel vastu valgustama käsivad Ta hülgate verekuma 10 küüne vahel verd. Neil pole väärtust. Keeleta emata. Maa tuleb täita lastega ja täita lastelastega ja laste laste lastega. Maa tuleb täita lastega ja laulude ja lastega. Ja kõige vastu võidelda, mis võõrastav või vaenulik, mis vaenulik või valelik. Ja võidelda, kus võimalik, kus võimalik ning vajalik. Sest elu kõik on ajalik ja lastele jääb tulevik. Ja ma ja kõik see minevik maa tuleb täita lastega ja laste laste lastega, kui oleb, tahab olemist ja tulevikutulemist. Maa tuleb täita lastega, maaomaenda lastega ja laulude ja lastega. Maa tuleb täita lastega. Ilus, ilus, ilus on maa. Ilus on maa, mida armastan. Jõudu tööle, see on igivana soov. Jõudu tööle, see on imeline soov. Selle soovi sees on hääl ja sügavhool. Lase kõlada sel soovil meistripool. Jõudu tarvis on igivana vastus. Jõudu tarvis sona ainuline vastus. See on töö ja vaeva tasakaalukeel. Lase kõlada tal veel ja veel ja veel. Jätku leiba, see on igivana soov. Jätku leiba. Imeline soov. Selle soovi sees on hääl ja sügav sisu. Ja ei korva seda ütelus, head isu. Jätku leiba. See on meie kõigi Su jätku tarvis. See on igivana vastus. Jätku tarvis on ainuõige vastus. See on töö ja tasu tasakaalukeel. Lase kõlada tal veel ja veel. Ja veel. Kuuldud saates tutvustas ilmuma hakkavat uut luule antoloogiat sõnarine, selle koostaja Karl Muruluulet lugesid Liina Saari ja Aarne Üksküla. Saate tegi Maarja Pärl.