Kes meist ei oleks lapsepõlves öine ja põnevusega lugenud meelist ja tasujat? Või mees männi all hoidis tulelonti ikka veel kõrgel, seda aeg-ajalt pea ümber viibutades. Need lauset kumisevad veel praegu kõrvus on mällu sööbinud. Viiekümnendatel aastatel oli minu kooli raamatukogus säilinud vana paks kapsaks loetud Andres saali leili. Või oli see aita? Praegu kipub suhu võrdlus oma aja seebiooper. Halvad olid väga halvad ja head nagu inglid ja selgus, et keegi oli ikka kellegi vend või õde ja mingit pidi Lembitu sugulane. Aga ikkagi, see raamat haaras noort inimest. Mäletan, et isa abiga köitsime sele kapsaks läinud raamatu ära. Raamatukoguhoidja oli tänulik ja rõõmus. Meel on meeles. Ühe raamatu imelik võluraamatu Pealkiri oli vana Toomas. Jutt keskaegsest Tallinnast ja alles hoopis hiljem kinnistus selle külge. Muidugi on niisugused mälestused ja meeleolud igal inimesel omad. See lõppude lõpuks, mis on siis ajalooline romaan? Rumal küsimus. Ajalooline žanr kunstis eeldab, et teose põhjaks on ajaloos teenused ja tegelasteks ajaloolised isikud. Ning Lehola Lembitu Ivoshenkenberg Ants Tertsius või prohvet malts, et nad on seda tõesti. Lehola Lembitu oli aga Mats Traadi balanume hind. Anautori meele kujutas. Mihkelsoni nime vaev, mis algab tegelikult 1988. aastal Tartus murrangulise ajal toimunud muinsuskaitsepäevade täiesti tõetruu ja meeleolu täpse kirjeldusega kas see on ajalooline romaan. Kuid teeme siin käänaku ja maname silme ette põgusalt ainult mälule toetudes ilma teatmeteoseid välja otsimata ühe tingliku raamaturiiuli, mis on täis ajaloolist roosat sinna palju köiteid paigutada. Möödunud sajandi viimaste aastakümnete rahvusliku muinsusromantika kõrgajal ilmusid Andres saali, Eduard Bornhöhe, Jaak Järve ja teiste teosed. Sinna kõrvale paigutame meie sajandi algul ilmunud Eduard Vilde ajaloolised jutustused. Edasi sajandi kolmekümnendatel aastatel tõusis ajalooline romaan mõneks ajaks Eesti kirjanduspildis päris võimsalt esile. Ilmusid Karl August Hindrey niinimetatud eesti viikingiaega idealiseerivad jutustused siis August, olgu surnud majad seitsmeteistkümnenda sajandi suure nälja ja põhjasõjaromaan ning Mait Metsanurga Ümera jõel. Vahest üks tuntumaid eesti ajaloolisi romaane minevikust. Karl August Hindrey, Urmas ja Merike on lugu umbes aasta 1000 ümber. Sama autor käsitleb muistsete saarlaste retki ja Sigtuna hävitamist romaanis Läänemere isandad. Kuid ma ei kavatsenud kirjanduse ajalookonspekti ette lugeda. Pigem tahtsin meenutada seda, et meil on Jaan Kross kelle ajaloolised romaanid on kandnud meie kirjanduse Euroopasse sinna Euroopasse, mille ajaloo ilukirjanduslikke peegeldusi on andnud meie Karl Ristikivi. Ajalooline romaan. Üldjuhul sünnib ju sotsiaalsest tellimusest minevikku ka kunstivormis analüüsida, seletada, õigustada kompleksidest vabaneda. Kõiki neid tõukejõude võib arvesse võtta. Kuid kindlasti on nii, et ajaloolised žanri tõusude ajal on selle taga täheldatav rahva enese laiemate hulkade huvi tõus oma rahva ajaloo vastu. Ja siis minnakse allikate juurde. Ja võib imestada, kui palju on Läti Henriku kroonika napid read andnud tervete romaanisarjade jaoks ainet. Seal vilksatavad vaid mõned eestlaste muistsete vanemate nimed. Lemmu vanem tabellinus näiteks, aga kirjanik loob sinna juurde teisi analoogiate põhjal. Ja ei saa iial teada, kuidas tegelikult hüüdsid 11 need kord elanud esivanemad. Kas olid nad Kauna Anniko, Repo Torio varjo Valde meeli, Õilme kulda, vaskia või hõbeda. Aga me tahame uskuda, et nende inimeste eetilised tõekspidamised ja nende tunded nende arusaam aususest näiteks ja nende armastus ja viha. Et need on meilegi mõistetavad. Mõnede rida, mida ma äsja lugesin, on võetud ühest mulle ja kogu meie perele armsast raamatust Ain kalmuse triloogiast. Jumalad lahkuvad maalt toone, tuuled üle maa ja koju enne õhtut. Ain Kalmus, see Hiiumaal sündinud ja 1944. aastal Rootsi ja sealt Ameerikasse lahkunud teoloogia kirjanik on olnud Eestis üsna vähetuntud. Seni kui Lundis trükitud Eesti Kirjanike kooperatiivi raamatud vabamalt ja laiemalt siin kättesaadavaks said. Ja siis, 1988. aastal ilmus Loomingu raamatukogus Ain Kalmus. Romaan juudas. Kui tabame neid raamatutoone tuuled, ülema triloogia rajaneb 13. sajandi ajaloole mida teisedki eesti kirjanikud korduvalt kujutanud. Kalmus võtab natuke pikema ajalõigu ette. Ta alustab veel sügavamalt Kaheteistkümnenda sajandi viimasest veerandist ja lõpetab seal, kus saarlased on ristirüütlitele alistunud. Sündmuste keskpunktis on Läti Henriku kroonikast tuntud vanema tabel linnuse ja tema pere saatus. Esimene katkend on romaani teisest osast. Tabeli linnuse pojad on Lembitu malevaga sõjateel. Õhtu polnud enam kaugel, kui vägipeatus. Paar maakuulajad taas malevale vastu, nõudes Lembitut. Ja varsti pärast seda juhiti vägi metsa alla. Sõnagandlustamaled paik oli valitud leeriks. Vaenlane on Viljandi all. Jooksis teine, kuuldus meest mäeni. Nõnda polnud enam saladusi. Kaks vaenuväge liikus vastakuti mitmele mehele, see oli viimaseks ööks puhata ja kodust ning omastest mõelda. Homme hakkas toone tuul puhuma. Mets oli paks, kõrge kuusik, kuid kõrgemaid seljandikke jooksis sellest läbi. Sinna tehti tuled ning mehed raiusid mõõkadega oksi külje alla panemiseks. Õhtul laskus hääletult. Taevas oli ikka veel madal, aga vihm hoiti tagasi. Varesed kraaksusid tigedalt ning kaugemal Ulvas paar korda susi. Nagu saagi ootel. Lemmu omad sõid vaikides õhtust ja jäid siis tule ääres istuma. Ei kostnud nalja ega asjatut jutuvada. Sosistamist käis kuuldus läbileeri sellest, et Tõivu loomad langenud vasakule küljele. Kuid hiljem teati, et see olevat vale. Urid olid põlenud hästi annid jumalatel olid toodud ja vastu võetud. Kuid seda teati siiski, et vastasel on tugevad jõud taplusse paisata. Suur hulk liivlased lätlasi tulnud rüütliväele abiks. Lemm vahtis, kustuvad tuld. Vennad hoidsid ikka veel kokku istudes samalake Ümera torbiio tervitas oma mõõka lükates tahuga kli uhkavalt pikki tera. Repo oli toetanud selja vastu kuusetüve istudes, käed rinnal vaheliti. Alo kohendas vahel kustuma kippuvat lõket, sest muutus aina jahedamaks. Lähme võttis oma vasakult randmelt raske hõbevõru, kaaludes seda peopesa, silmad mõtlikud. Siis pöördus ta pilk vendadele, mõõtes neid kordamööda. Viimaks ulatas ta võrualale. Kui minuga midagi peaks juhtuma, siis viise Virbale, lausus ta. Ära tembuta sähvas alu kurjalt, kus meie teame, kellel siin midagi juhtub võtta siiski ajas vend peale. Nõnda on parem. Miks? Mul on niisugune tunne, et see on sinu kaukas kindlam. Kindel pole meist keegi. Aga Anni võttis ta siiski vastu, peitis selle põue. Tükk aega istusid nad vaikides. Dorvio lõpetas mõõga ihumise, katsudes selle tera sõrmega, siis küsis ta, kas vennad tahaksid ka oma mõõku tema kätte jõuda anda ning võttis järgmise käsile. Hoiame kokku, ütles lemm ikka neljakesi ja otse sõja keskele. Seal on rohkem tööd ja seal on ka kindlam. Siis mässist ainult suurkuube ja heitis tule kõrvale pikali. Järgemööda panid ka teised puhkama, välja arvatud Dorv ja kelle tahugini kli uhkamine kostis veel tükk aega läbi nende unesegaste mõtete. Südaöösi ärkas halo külmast, tuli oli kustunud kuid mõni elus süsi hingitseb veel tuha all. Ta tõusis vaikselt, paigutas kuivi oksa, raage sütele ja lõõtsus need põlema. Siis asetas ta tulele jämedamad. Käia sai viimaks lõkke jälle leegitsema, vennad magasid raskelt. Ta kuulis nende ühtlast hingamist ja hoidus neid äratamast. Kuid oma uni oli äkki võetud ja ta teadis, et taas maha heites peaks ta valvama. Nõnda jäi ta tule äärde istuma. Miks oli ta täna siin ja mitte kodus? Oma südames vihkas ta sõda ja mööda maad ulkumist. Aga juba mitu aastat oli ta rohketest taplustest osa võtnud paaril korral taoli seisnud surmale üsna ligidal, nagu siis, kui ta vastase oda oli tunginud ta kilbis läbi rõbestades kada vasaku varruka aga jättes ihu puudutamata või teinekord kui rüütlite hobused olid ajanud temast üle tema lamades tapetutega koostandril peakilbi varjus. Rüütlite hobuste kabjad olid peksnud maata kõrval lömastada laipade kulpi ja jäsemeid kuid nende möödudes olid tema tõusnud maast ja hiilinud minema, ilma et tal oleks vähematki kriimustuste juu küljes. Keegi polnud sundinud teda siia tulema. Aga kui teised seadsid endid sõjateekonnale, oli ta ise omatahtsi nendega seltsinud vihates iseennast ja taplust. Mehe kohus oli lemm oma teo õigustamiseks lausunud. Kuid küllap ta viibiks praegu ka parema meelega tares virva juures, kui siin oma kodu peab. Iga mees kaitsema oli rebo arvamine. Ja siis ta oli oma targa silmadega viimast korda teeristilt tagasi talu pole vaadanud, mille väravas naised ja lapsed neile järele vahtisid. Dorvjoy hoolinud isegi tagasi vaadata, sest sõda oli temale uudiseks. Ja tähefenn seinutes koju. Nõnda kangesti kippus ta kaasa tulema. Ja nüüd olid nemad siin Sakala metsas, selleks et kaitsta midagi, millel polnud nimevabadusest, sai iga mees omamoodi aru. Selle eest sõdiska Lätia liiv, kuigi nende mõõgad tapsid oma hõime. Ta pani uusi puid tulele ja mõtles oma kodust, mida ta oli tulnud, kaitsema, mis olid kodu, suveõhtud, metsarahu, roheline videvik ja valge. Niiske kuuskede lõhn pärast sooja vihma. Esimesed pruunid seened sügisel mändide all, värske varajane lumijälgedega kirjatud, üksikkotkas kõrgel taeval, õhtune tare täis soojust, peeru valgust ja hubast juttu. Naiste naer, jalaste kilkamine, õhtusel õuemurul, peni, pruunid silmad vahtimas ja küsimas, et kas läheme juba. Kui ta räägiks sellest teistele, naeraksid nad tema välja. Sest need olid väikesed ja tühised asjad. Kas teised neid üldse nägidki, kuid temale, need tähendasid kodu ja vabadust. Nii tühiste asjade eest oli tema praegu valmis surema. Kuid Kassai surnud mehed alati tühiste asjade pärast, mida meeste ringis häbeneti isegi nimetada. Ta ise oleks peaaegu Kudrese mõõgal surnud. Kuid mida oleks ta siis oma elu hinnaga maksnud? Meelikesele tehtud kurja ei saanud isegi Kudre surm olematuks teha ning tema oma surm oleks naise viletsust veelgi suurendanud. Kuid ta oli siiski oma elu kaalule pannud ja Kudresega Heedelnud võlg, mida ta seal maksis, oli tema oma võlg ise endale. Miski tema oma hinges oli nõudnud seda taplust. Ise endale oli ta pidanud tõendama, et ta vääris meelikese armastust. Keegi kolmas ei tohtinud enam nende vahel seista. Mees sai õieti meheks elu andes ja seda võttes. Nõnda oli ta mõelnud. Kuid nüüd ta ei teadnud enam, kas elu võtmine andis kellelegi mehelikkust juurde. Surm oli ikka inetu isegi siis, kui sa ise olid selle jagajaks. Peaks ta siit veel pääsema. Otsiks ta vabadust just nõnda täiesti omaviisi, nagu ta sellest aru sai. Võtaks ühel päeval kätte, läheks tudu metsadesse, kõikidest inimestest eemale ja rajaks sinna uue talu. Alustaks elu uuesti otsast peale, nagu seda tegi vanalemm. Jätaks kõik taplused sõjad selja taha ja elaks koos meelikesega oma elu sünnitaks lapsi, hääletaks künnimaid, teeks Leelot ja elaks ise ka, nagu Leelos lauldakse. Laanerüpes laiaks rahvaks padu keskel pärisrahvaks. Selle otsusega heitis ta uuesti magama ja puhkas, senikaua kui sarved hakkasid puhuma. Tõnu Mikiveri esituses kuuleme täna lehekülgi Ain kalmuse loomingust. Muide näitleja ütles, et ka tema on just neid ajaloolisi romaane mõned aastad tagasi lugenud ja ka temale on need sügava mulje jätnud. Eesti ajaloolise proosatraditsiooni kuulub ka tegelaste arutlus eetilises ja poliitilises strateegilises plaanis. Et mis on maale ja rahvale parem kui kaugele võib minna kollaboratsiooniga. Kuidas säilitada oma sirget selga? Kirjanik jutustaja otsib tagantjärele vastust sellele, kas kompromissid on ennast õigustanud. Noh, ikka seesama, et kas päts oleks pidanud tegema midagi teisiti? Need on huvitavad küsimused. Ain Kalmust on eriti huvitanud ristiusu vabatahtlikku vastuvõtuvõimalus ning tema üks keskseid tegelasi. Kalle meel tahabki ristiusu vastuvõtmisega ühendada eesti hõime ning panna Rooma paavsti abiga sakslaste ja taanlaste sissetungile piir. Kuid see nagu muudki eesti hõimude ettevõtmised ja kavatsused ebaõnnestuvad ning triloogia lõpeb traagiliste lüüasaamistega. Kalmuse uuenduseks Mait Metsanurga. Hindrey ja en Kippeli ajalooliste romaanide-ga võrreldes on mõttekäik, et eesti hõimud olid juba enne ristirüütlite pealetungi alustanud ristiusu vastuvõtmist. Võrreldes Kippeli, Hindrey ja Metsanurgaga on kalmus oma triloogiast sõjakäikude kõrval kujutanud palju rohkem rahva rahuaegsete elu. Kuuleme nüüd teist katkendit romaanist toone tuuled, ülema. Tabeliinus seisis pilgu aega teelahkmel ja vaatas metsatuka poole, mille ta preestrid olid kadunud. Siis pöördus ta ja hakkas aeglaselt kodu poole sammuma. Kevadpäev oli selge, tuuletu ja nii vaikne, iga kauge heli muutus otsekui elusaks hõljudes nagu tiivuline üle paikkonna. Küla poolt kostis ikka veel kirvestaja taplite raksumist ning meeste hääli. Teispoolnurme, kus asusid küla ühiskarjamaad ajas karjane koore tõri. Kuskil sundis künnitüdruk härgi raiudes oma lühikesi hõikeid nagu piitsalöök õhku. Äkki ta tundis, kui ilus oli maailm. Sinised kaugused, virvendasid, mets seisis hääletult ja nurmede rohetas värske tõug. Taevas oli täna nii läbipaistev, et silm ulatus nägema kõrgemale kui muidu. Puud polnud ikka veel oma esimest roheluse värskust kaotanud. Vastu päikest oli iga leht selge, nagu litter. Kogu oma elu oli ta siin elanud ja alles nüüd nägi ta oma kodupaiga ilu, nagu oleks keegi võtnud kaeda silmilt. Tema oli osa sellest paikkonnast koostee lindiga, millel ta kõndis, tohusaapad jalas ja kulunud kuub seljas osa mullast kevadisest õhust ja päikesepaistest, mis virvendus nurmede kohal. Nii tugevasti oli ta selle koha küljes, et isegi surm ei suudaks teda siit ära viia. Surm ainult annaks talle tagasi täie vabaduse. Nõnda et ta sulaks jälle kokku mullaga päikesega jõuga. Pea kohal hakkas lõoke lõõritama. Ta seisatas seda kuulatama, otsides pilguga lindu. Tema aastatega kuulunud silmad ei leidnud küll lõokest, kui seda selgemaks muutus. Selle laul. Linnulaul oli nagu peen lõng mille üks ots oli seotud tema südame külge, kuid teist hoiti taevas kiskudes teda selle varal aina kõrgemale. Ega surm Volevis teisem, mõtles ta. Lõngad seotakse hinge külge ja kistakse see ihust kõrgemale. Inimene saab täiesti vabaks. Ja egas ta siit kaugele kõnnib, edasi kodunurmel. Ta mõtles kalle meelejutust kuid nüüd selges päevavalguses tundus veelgi uskumatum, kui eile õhtul hämarikus ristimine oli ristimine, ükskõik kes seda toimetas. Kuidas sai siis kuninga asehaldur seda temale süüks panna, et tema oli lubanud Riiast tulnud pappidel Taani omadest ette jõuda. Lemmu tabelinus, sakslaste käsilane. Selle jutu peale oleks kõlvanud naerda, kui see poleks olnud nii rumal. Kuid seda selgem pidi olema nüüd tema tee. Sest kuidas võis ta enam vaikida, kui usu toojad selle ise rahva silmis nõnda naeruks panid? Mida pidid inimesed mõtlema niisugusest usutoomisest? Ega muud, kui et see on tühi tembutamine oma ahnuse varjamiseks? Kuid kas oli kogu tema elu siis ainult tühja tuule tagaajamine alates esimese teekonnaga Wismisse ja lõpetades päevaga, mil ta oli põlvitanud Kalevan linnas Püha Olevi kabelis ja tundnud eta hing ajas rahust üle? Tema oli otsinud jumalat. Aga kas seal üldse võimalik, et surelik inimene leidis jumala või oli ka see ainult pappide poolt välja mõeldud pettuse jutt? Aga see, mis ta tundis püha Oleri kabelis, oli tõsine rahu. Ta astus tee äärde, istus kivile puhkama. Silmi sulgedes katsus ta veel korraks sündmust vaimus läbi elada. Kabeli hämarus oli taasta ümber lõhnatesse, uisutamisrohust, vahast ja toonetolmust. Mõõk Kristamise jalgade ees, mure ja ahastuse koorem südamel. Ja korraga kadusse koorem ning suur rahu ka seda hinge kust see tuli ja kuhu jäi tema oma koorem. Inimene ei suutnud seda oma sõnadega teise südamelt ära tõsta. Aga kes siis seda tegi? Muutus oli nii suur, nagu oleks keegi astunud ta juurde ja võtnud mured ja aastased korraga ära andes selle asemel rahu ja rõõmu. Äkki ta oli tundnud, et võlad, mis noorest põlvest peale tema südant vaevanud olid ammu juba makstud. Aga kes oli maksja, issand, kes suri ristil tema pärast. Nõnda oli kalle meel seda pärast küll seletanud, kuid tema oli kabelis tundnud ainult ühte selgest armust selgelt armust. Ja küllap ta oli isegi neid sõnus ahistanud. Tema oli seal põlgitanud, sest tema oma nõu oli otsas ja küllap talis ahistanud ka veel nõnda. Minu oma nõu on otsas, mina olen püüdnud teha, mis minu võimuses, kuid nüüd on kord sinu käes. Ja issand oli naeratanud nagu isatapp olla, oli vahel kombeks, naeratada ning noogutanud ja, ja nüüd sa siis näed, kuidas puu on. Ja siis korraga muutus kõik selgeks mis seal siis juhtus. Ega muud, kui et tema oli viimaks tundnud, et inimene ei saa kunagi ise oma südamerahu kätte võidelda. See anti armust ja ilma hinnata nagu kõik paremad asjad elus nagu too päikesepaiste ja sooja kevadine õhk ja mulla lõhn, mis hõljus praegu ta ümber. Elu oli anud ja samuti ka rahu. Temal oli tarvis ainult oma süda lahti teha ning jumal kallas selle kohe täis. Kuid kas see polnud pagana viisi mõtlemine? Isegi jumal oli tema meelest isa tapo, nägu taeva ja maa looja ning muistsed esivanemad segunesid, tema mõtles ikka veel kokku ja tema ei teadnud, kuidas neid lahus hoida. Kuid pappide jutu järgi ei saanud esivanemad üldse taevariiki, sest need olid surnud paganluse pimeduses. Tema jumal oli ka selles asjas teistest erinev. Tema vaatas tapo silmadega. Ta raputas pead ja siis tõusis üles. Ei saa minna selle asja tuumani vist küll kunagi ütles täiendamisi. Aga võib-olla pole seda ka tarvis. Siis poleks enam usk, sest asi, mis mõistusega lahti arutatud, ei vaja enam usku. Kuid seda tundis ta praegu ka veel, et ta hing oli täis rahu ning päike paistis ja lõokesed lõõritasid. Minnes mõtles ta veel korraks kalle meelejutlust ja nüüd oli sellest juba kergem aru saada. Võõras võim valitses maad, sallimatu vastuhakkamisega tülitamist. Kui Taani oli otsustanud kogu maa enda alla võtta, siis polnud siin sakslastel enam ruumi, samuti ka mitte nende käsilastel. See oleks küll pilves lugu, kui mees, kes kogu oma eluaeg sakslaste vastu on võidelnud viimaks viiakse nende käsilasena kohtu ette. Ja kui ta peaks surema mille eest annaks ta oma elu. Lembitu suri maa ja hõimude vabaduse eest. Samuti tegi seda Kalemm koos paljude teiste noortemehepoegadega ja Kaupo. Ta raputas pead, sest seda ta ei osanud küll seletada, mille eest suri kaupa või Russin ja Talibald ning need teised. Kuid küllap nad mõtlesid oma südames ka, et nad andsid oma elu suure asja eest. Isegi kui maa hõimud hüüdsid neid nüüd oma soomüüjateks ja vaenlasteks. Aga mille eest sureks Lemmu tabelinus oma maa ja rahva südamevabaduse eest. Võib-olla. Sest kui tema peaks seisma kohtu ees oma tegudest aru andes, siis kuulutaks ta julgesti, et ei jumalatega hingerahu ei leia inimene valest, vaid ainult tõest. Ja jumala nab oma lunastust vabalt igaühele, kes seda otsib alandusega ja tõsidusega. Tema sureks mehena, kes julges siis omal jalgadel seista. Kui kogu maa oli vajutatud põrmu, siis kui maa hõimud olid kaotanud vabaduse, julges tema kuulutada vabadust, mis elab inimese südames. Selle vabaduse eest sureks, tema sureks nagu Lembitu tapluses, aga ilma mõõgata, kuid siiski sõdalasena sureks, nagu see on kohane vana Lemmu viimsele vabale järglasele sest tema talus on ikka vaimust rohkem lugupeetud. Kui võimust. Talu tee oli ta ees. Tapri hoovid kajasid selges õhus. Seal raiusid mehed üles uusi hooneid otse vanadele küürus pakkudele tare ja hoonete asemele kus need seisnud põlvest põlve. Kaks järgmist lõiku on romaanist koju enne õhtut. Tabeliinuse ellujäänud noorim poeg tähvend on rajanud oma kodu algul inimtühjale Hiiumaale. Ta otsib võimalikku sõltumatust ja rahuteose. Lõpp on nukker, tõsine, kuid teistsugust poleks autor saanud kirjutada. Lõpeb romaanisari eestlaste lõpliku alistamisega. Kuid veelgi tähtsam või vähemalt sama tähtis kui suurte ajalootormide uurimine on kirjanikule igavesti otsijaks jääv inimhing. Kuulame siis. Öösi tõusis tuul. Ta kuulis seda ungaste ümber ja pajalaudade taga tuviisavat puud aia taga hakkasid kobisema. Keegi nagu kõndis õues, katsus uksi, otsis sissepääsu kuid ta teadis, et praegu polnud õues inimesi. Ta mõtles hingedest. Kas nad tõesti olid nii kõrva kuuldes liikumas? Kui nad praegu siin ümber hulkusid, siis pidi neil tõsi taga olema. Tahtsid nad inimestele mingit sõna tuua? Oli nendel õnnetust või abi pakkuda. Hõbeda magas ta kõrval rahulikult. See oli sama ait ja sama säng, kuhu naine oli kord omatahtsi tulnud. Siis, kui ta arvas, et kõik nende vahel oli lõppenud. Ta kuulis naise pikaldase rahulikke hingetõmbeid, tundis ta kehasoojust. Hõbedal polnud aimugi, kuidas teda täna oli kiusatud ja vist ei saada seda kunagi teada. Nõnda oli neile mõlemale parem kui ta teadis, et täna oli pööripäev. Üks teekond lõppes täna ja teine algas homme. Veel ei teadnud, ta hakkas, ta oli kodule ligemale jõudnud, kuid üks asi oli kindel tai matkanud sellest enam kaugemale. Mõnele küsimusele ei anta iialgi vastust kus oli ta seda kuulnud. Kas polnud pappkalle meel kord nõnda lausunud? Ja võib-olla see siis tema viga just selles, et ta nõudis alati igale asjale selget vastust. Kes teab, kas oli kuskil niisugune koht, kui sind päriselt rahule jäi. Võib-olla pidi inimene ikka midagi igatsema ja otsima millestki puudust tundma? Kodutee seisis äkki ta silma ees. Seal, kas rannast viis põiki üle Sõmeralise seljandiku libises siis kaskede ja leppade vahele ja tõusis kõrgemale seljandikul, kus suured männid seisid rahulikult mõlemal pool teed. Ta kõndis mõttes seda mööda ja jõudis künnimaade servale, kus katused kätte paistsid. See oli ilus tee. Seda oli kerge kõndida. Kuid kõige parem oli künnimaade serval seista ja seda vaadata. Kuid ta teadis, et teekond viis sellest mööda kaugemale, mingisse paika, millel polnud nime. Ta katsus sellest unesegaselt mõelda. Kuid paik muutus aina ähmasemaks ja ta ei näinud seda. Aga see oli kuski, see kutsus ja kiusas teda. Tuul valjenes puud laulsid need oma salapärast laulu valjemalt. Ungast ümber hakkas pikalt undama, sarikad maksusid, Hõbeda liigutas end rahutult nahkade all. Ta kohendas katet naise peal, pani käe ümber ning sundis ta uinuma. Naine surus endale ligemale sobitades Enta kehaga Verusse ja ta vaikne hingamine kuulutas. Pettalidaa, suunevalda vajunud. See oli imelik sügis. Palju, mis selle jooksul juhtus, ununes varsti. Kuid üksikuid mälukilde jäi püsima. Ta katsus neid vahel mõttes kokku lükkida. Kuid need olid nagu mahavarisenud kuivanud riistalauad, milledest mõni ikka jäi vajaka, nõnda et nad iial ei sobinud valmis vettpidavaks nõuks. Kuid üks õhtu jäi tal siiski igavesti meelde. See juhtus varsti pärast nende teekonda Saaremaale. Sügise jätkus endiselt. Esimesele külmale oli järgnev rida soojemaid selgemaid päevi. Loomad käisid veel nädalal, kuid suvised ööd olid ammu juba lõpetatud. Oli mingi suve ja talvevaheline aeg, mil inimese ihu ja hing puhkavad. Ühel säärasel õhtul läks ta karjamaalt hobuseid koju tooma. Päevane valgus polnud veel täiesti kustunud, kuus kuu oli küll juba loodud, kuid sellest ei piisanud veel maailma valgustamiseks. Praegu oli aga päevane valgus küllaldane nagu pehme helendus Hinglasse maailma kohal. Ta pidi juba otse karjamaale minema, kuid üle künni maa sammudes sundis miski teda heinamaa poole astuma. Maailmas polnud midagi kaunimat kui loojärgne heinamaa sibunud kevade õitega uhkeldav mesilastest sumisev ilu. Selles oli leina, kaduvikku ja tühjust. Puud ja põõsad tõusid nädala roheluses nukralt ja tummalt kõrgemale. Kogu mets leinas suve. Ta seisis keset seda tühjust ja sügise laskus nagu koorem ta hingele. Kuu oli juba jõudnud kujuneda hõbedaseks Sirbiks, kuid puude all tuhnides ikka veel päeva Helendust. Kui hinged üldse liikusid, siis küll niisugusel õhtul. Kuid ta oli loobunud nendega ühenduse otsimisest taolinad ammu juba unustanud. Ta ei otsinud enam midagi, mida pidi inimene ikka otsima. Oma kodu asus siinsamas metsa taga ja sellest kaugemale ei ulatanud silm vaatama. Oma pere kasvas ja võis viimaks suurpereks paisuda. Rohkem ei tohtinud enam nõuda. Ta kuulis karjamaa poolt hobuste kabjamüdinat ja hirmumist, kuid muidu oli maailm vaikne. Aga äkki krabises kaugemal puude all midagi nagu hall vari sööstis üks madal kogu põõsaste vahelt välja midagi veeresta poole, puudutas teda midagi, surus end kaitset otsides ta jalgade vahele. Nii ruttu oli see juhtunud, et alles nüüd märkas, et see oli suur. Samas nägid aga hunti, kes tuli tormates tema poole. Jänes rabeles juba minema, kuid hunt tuiskas lähemale ja oli juba otse ta ees valmis kallale kargama. Tähvem virutas talle valjastega edasusi, põrkas tagasi. Ta unustas jänese ja vahtis hunti, kes varitses ta eeshambad irevil, nagu peaks nõu, kuidas talle kallale pääseda. Ta lõi uuesti väljastega. Suuliste rauad, rapsusid vastu hundipead ja see tõmbus kaugemale. Korraks vahtis ta veel nagu aru pidades. Pöördus siis ja lonkis minema. Jänes oli ammu juba kadunud. Jalad kergelt värisema seisis, tähventaas üksi keset heinamaad. Ta käsi otsis tupenuga, mis olid ainsaks relvaks. Kuid seda polnud enam tarvis. Kõik oli juhtunud nii kiirelt, et ta ei teadnud, kas see oli ilmsi või unes. Kuid nüüd kuulis ta jälle karjamaalt hobuste trumpimist, kabjamüdinat ja hirmumist. Unustades jänese ja hundi, hakkas ta Karjala poole jooksma. Hobused tulid talle vastu. Tal polnud neid tarvis püüda. Nad otsisid ise inimese seltsi, surusid oma ninad valjastesse ja kippusid minema. Loomad tundsid kiskja lähedust ja tahtsid temalt abi. Ta võttis nad käekõrvale ja kõndis üle kuuvalguses tuhmi künni maakodu poole. Olles hobused jootnud ja lauto saatnud, seisis ta tüki aega keset õuemaailm oli jälle vaikne. Kuusirp, pujus kõrgelt üle taeva. Ta kasinast valgusest piisas vaevalt õue valgustamiseks. Tähvend katsus äsja metsa all juhtunut, et mõista. Aga mida siin siis õieti mõistma pidi? Hunt ajas jänest, aga surmahirmus kaotas loom kartuse inimese ees ja otsis tema juures kaitset. Ta tunnis ka praegu veel selle sooja keha oma säärde vastas värisemas. Aga kui ta läheks tarre ja jutustab sellest pereväele ei usuks tedagi. Kuid ometigi oli see tõsi. Nii suurt usaldust tundis kartlik metsloom ta vastu, et tuli tema juurest abi otsima. Oli sellel mingi tähendus? Ta ei teadnud seda. Vastust sellele küsimusele pidi kuskil leiduma. Kuid siin seistes tundis ta, et koguda elu kulub enne.