Tere õhtust. Tänane kesksaade on pühendatud meie näitlejale Liina Reimanile. Ta on enamusele meist paljalt legend. Siiski elab meie seas inimesi, kes on näitlejatari laval näinud. Ja Liina Reimani hääl. Seegi on salvestatud helilindile kahjuks küll juba tema elusügise aegu ja pärast hulka võõrsil elatud aastaid ja kodustes tingimustes, mitte laval või stuudios. Aga seda häält Me täna kuuleme. Saate kandva osa moodustavad leheküljed Liina Reimanni mälestusteraamatutest Ita Everi esituses. Ita Ever on see näitleja, kelle valduses on praegu Liina Reimani edasi antav pärandus. Sõrmus. Oli kord noor teatrist unistab tütarlaps kes palus armast jumalat, et talle lubataks kas või üksainuski kord astuda üle uhke Vanemuise lava. See tütarlaps olin mina. Ja mulle lubati palju rohkem kui kord astuda ihaldatud kunstitempli lavale. Ja mitte üksnes Vanemuise, vaid ka Endla, Estonia ja Draamateatrilavadele. Ning hiljem veel kaugemalegi. Tervelt 40 aastat anti mulle. Nii alustab oma mälestusteraamatut rambivalgus, süttib Liina Reiman eesti soome näitleja, üks legendaarsemaid säravamaid andeid, meie teatriajaloost. Vale oleks arvata, et Liina Reimanni loometee kulges tähelennuna läbi valu ja ahastuse pideva töö ja eneseületamise kulges haigevoodis heade inimeste abiga teksti dikteerides. Talletes Liina Reiman oma mälestused eesti kultuurilooks. Eesti keeles ilmus Eesti Kirjanike kooperatiivi kirjastusel Lundis 1956. aastal. Rambivalgus süttib tõlkija Ilmar Talve ja 1960. aastal. Aasta enne kirjutaja surma. Lava võlus tõlkija Helmi Eller. Raamatus puudub virise, vala toon ja tahe tagantjärele kellelegi kätte maksta, mis nii mõnegi memuaarteose puhul on tavaline. Erriteeris Liina Reimanni anne ja otsekohesus nii mõndagi väikest väiklast vaimu, tõkete ületamine on teinud temast inimese, kes suhtub suure pieteeditundega oma kolleegidesse ja teatritegemisse üldse. Liina Reiman alustas lavategevust Vanemuises edasi siirdus Pärnu Endlasse, sealt Estoniasse ja Tallinna draamateatrisse. Sellel keerulisel teel on olnud kolm teenäitajat. Isiklikult minu edasijõudmiseks näitleja teekonnal on vaeva näinud kõigepealt Karl Menning siis Karli Ungholtz ja Paul Sepp. Menning andis kindla ja õige põhja. Juncholtz katsetas kandvais eriti nõudlikest traagilistes osades ja näitas suuna sinna poole. Sept arendas traagilist joont edasi, kuni klassikaliste kangelanna osadeni. Karakterkomöödiaosi näitlesin eri lavastajate käe all. Kummardan pea hardas tänumeeles mälestades neid oma kolme lahkunud õpetajat ja kasvatajat. Kõik poolik ja puudulik oli Liina Reimanni hingele võõras ja vastuvõtmatu. Tütarlapse east saadud käevigastus sundis otsima uusi võimalusi lavalises liikumises. Kopsuhaigusi halb diktsioon sundis arendama eriliselt hingamisi hääldamis tehnikat. Kui tundsin nende kutselise arengu peatumist teatris oskasin õnneks avada teisi väravaid. Meie teatri uustulnuk Ferdinand Pettai asus Pärnusse saabunult jätkama laulu õppimist. Ja mina kindlustasin laulma. Nõnda alustasime mõlemad õpinguid ja pääsesime kuulsa saksa kammerlauljanna Frederick Jofon Sadler Grööniõpilasteks. Ta oli tõepoolest omapärane isiksus, uhke kujuga juuksed, lumivalged ja ta suhteliselt noore näo muutsid elavaks sädelevad pruunid silmad. Sel ajal oli ta 70 aastane. See rühikas uhke naine, riietus nii suvel kui talvel ainult valgesse. Temperament, valguse, elurõõm tulvasid temast. Talle meeldisid ainult noored inimesed. Kui teda näiteks kutsuti külla võistavastata. Tulen ainult siis, kui saan olla noorte hulgas. Kodudes, kontsertidel, igal pool, kus ta liikus, ümbritses teda terve leegion noori. Tema õpilaseks pääsesin minagi. Ta hääl oli nooruses kindlasti olnud väga kaunis ja seda võis üha veelgi ta laulust kuulda. Milles siiski oligi märgatav ka saksa koolisarve puhumisstiil itaalia kooli lainetava laulustiili asemel. Ta asetas õpilastele suuri nõudeid ning püüdis neis eriti arendada musikaalsust rütmi ja õiget hingamist. Ta laskis häälel olla sellele looduse poolt seatud piirides, püüdes ainult seda täiendada. Ta ei rikkunud kunagi kellegi häält. Ta õpetas ka hingestatud nüansirikas deklameerimist. Laiskust ja hooletust ta ei sallinud. Tema lemmikõpilasel oli tõesti suurepärane häälematerjal. Kuid ta oli hoolimatu ning ehk veidi laisk. Oh, lapsekene vaevles õpetaja, su keelel on kulda. Kuid õnnetu ei viitsi näha vaeva, et seda kasutada. Mõnikord ta lausa nuttis, sellepärast. Mina meeldisin talle seetõttu, et ma olin näitleja. Erilise hoolega õpetas ta mind teksti selgelt hääldama. Ligemale kaks aastat olin tema õpilane. Imestan praegugi veel, kuidas ma siis laulsin vabalt ilma raskusteta ja loomulikult isegi nõudlikke aariaid. Teinekord aga mõtlen tihti, millest olenes, et kui hiljem Tallinnas jätkasin oma lauluõpinguid mõnede tuntud õpetajate juhatusel ja kaks aastat konservatooriumis siis kõrgete häälteseadmine osutus nii õpetajale kui ka õpilasele sedavõrd raskeks ülesandeks, et see mõnikord lausa higiotsale tõi. Noorusele oli seal Sadler Grööniperioodil kindlasti oma osa. Ja muidugi ka tema oskusel hoida häälsusele looduslikes raamides. Peatun kord jälle tuttava musta tahvli ees millele just uus osade nimestik on välja pandud. Loen Paul Pinna tuluõhtu. Ohvenbachi koomiline per Orpheus allilmas. Pikas osade nimestikus näen endagi nime. Esitatavaks osaks on avalik arvamine. Ma ei teadnud, kas olla õnnelik või õnnetu. Tõsi küll, ma olin Vanemuises kui ka Endlas esinenud laulumängudes. Aga kuidas ma siin hakkama saanud, kus operetitase meie oludes oli suhteliselt kõrge. Lisaks oli see veel koomiline ooper. Juba ooperi nimi pani ehmatama, ma ei tundnud seda. Sain Raimond kulli kusagilt kätte. Kuidas, kuidas mina siis nüüd ooperis? Sain lõpuks öeldud. Ta naeris. Miks mitte? Teil on lauluhäält ja ega see kõige halvem polegi. Olukord lõbustestada. Ärge nüüd jälle vaadake nii ehmunult ringi. Teil on eriline omadus kõiki asju nii raskelt võtta. Seal see siis on, mõtlesin ka tema hakkab selle tuttava jutuga, ärge võtke kõike nii traagiliselt. Ega see polegi mingi tavaline ooper, selles on tekstina kooperetiski, seletas ta, olles märganud, et Orpheus allilmas oli mulle tundmatu just tee osanud Rama näitlejale sobiv laulu on selles ja sidur, retsitatiivne osa ei ole suur, kuid ometi tähtis. Ja kas pole huvitav katsetada kord muusika näidendis, kui teil juba kord lauluhäält on? See arendab mitmekülgsust musikaalsus ja lauluoskus on draamanäitlejale vältimatud. Ning lõpuks, miks me siis õpime laulu, klaverimängu ja muusikateooriat, mis jaoks on põhjust olla rõõmus, kas pole nii? On küll, olin süüdlaselt nõus. Proovid laval algasid Paul Pinna oli näitejuhiks Raimond Kull, dirigendiks peaosades Paul Pinna, Alfred sällik, Helmi Einer, Jürjo sarnio Veenusena peti 60. Osavalt pani Paul Pinna liikuma selle suure masinavärgi, millesse kuulusid koor, tantsijad ja solistid temperamenti, painduvust ja graatsiat nõudisse kuid eelkõige lendavat tempot. Kõneldud tekst libises oma pealiskaudsus kiiresti. Näitlejate keelekasutus oli puudulik ja teksti tõlge üsna nõrk. Peenutsemine Narva ja Tallinna murded ning soomepärane hääldamine moodustasid kummalisi segu. Sel ajal ei pööratud operetis mingit tähelepanu keele korrektsusele. Alles hiljem, kui dramaturgi kuulusid teatri juhtkonda, ei pääsenudki ooperit nende nõudliku kontrolli alt. Kuid elav, lõbus ja õige operetistiil vähendas keelelisi puudusi. Kui Paul Pinna ise hakkas mängivat Zeusi tõmbest otsekui torm kogu ansambli enesega kaasa. Dirigent omalt poolt pidas laulu ning orkestri muusikalise tõlgenduse kindla ise nõudlikes kätes. Proovide hoogsamal järgul oli laval tormamist, lärmi ja müdinat. Mina olin kõrvaltvaatajana õnnelik, et mul polnud sel hetkel vaja laval olla. Ma kartsin, et ma jään selles keerises teistele lihtsalt jalgu. Minu osa avalik arvamine või see on üks liikuda rahulikult kreeka mantlis. Ühes käes karistas piits. Teises valgustab tõrvik laulda oma retsitatiivseid laule ning langetada väärikalt oma repliik. Paul Pinna tuluõhtul, mis peedi jaanuarikuu lõpul 1916 täitis publik saali viimse kohani. Ja edu oli suur. Pinnaleskis üldse alles esietendusel kõik oma registrid valla ja eriti sellel pidulikul õhtul ta vallutas ja võlus. Tänulik publik hellitas ja austas oma soosikut lilli, kinke ja sõjaaja kohta haruldasi maiuspalu ja pudeleid kogunes ohtrasti. Sellest etendusest on mulle eriliselt meelde jäänud Alfred sällik oma ilusa hääle ning hea mänguga. Ma. Ma. Ma. Mis te selle kohta ütlete? Küsis Raimond Kull ja tõmbas taskust venekeelse ajalehe, kus seisis. Liina Reimani õige koht on operetis. Missugune pentsik märkus. Kuid ma ei või öelda, et see poleks mulle meeldinud. Samas ma kahtlesin, võib-olla see oli laitus mu dramaatiliste osade kohta. Minu teada see leht arvustab ainult muusikalavastusi nii et ka tulevikus opereti naljatas maestro. Ja võib-olla kunagi ka ooperisse, kui olete oma õpingutes jõudnud juba küllalt kaugele. Näitleja Anne hääl ja musikaalsus moodustavad kokku ideaalse ooperilaulja. Kas see pole suurepärane? Ja siis tuligi mulle operiti osi. Kevad õhus ja Juhan Simmicoopa rüütlis. Ühel koopariitli etendusel sain näitelaval kogeda ühe uue üllatuse. Unistav tütarlaps on just laulnud oma väikese armulaulu. Armastatud noormees saabub ja nende meeleoluline armastust, siin peab lõppema duetiga. Mu hurmav partner neis, aga sel korral olevat kummaline. Nägu oli punane, silmad udused. Samgi kõikuv. Näitlemine veel kuidagi läks, aga kui duett pidi algama? Vaatasin hädas maestro poole. Ta oligi juba olukorrast aru saanud ja valvel. Mu partner pidi alustama ja alustaski. Kuid oh häda, missugune Vassika nöögimine nüüd sellest kuldsest kõrist kostus. Pojad hakkasid värisema ja silmatele grafeerisid SOS märke maistrale. Ta noogutas mulle julgustavalt. Püüdsin võtta õige tooni ja ka partner püüdis seda innukalt, ehkki omal kombel järgnes selline kakofoonia, et oli ime, miks publik saalist välja jooksnud. Maestro silmad välkusid ja taktikepp leidunud. Armudueti motiiv muutus äkki Wagneri ooperi võimsa finaali sarnaseks. Mu partner sai sellest uut hoogu ja pani kõik oma hääle jõud mängu. Selles võistluses pääses maestro siiski lõpuks võidule. Ma ei mäleta, kas vaatus lõppes sellega või mitte. Kuid saalist kuuldus lõbusat käte plaginat ning naeru. Oma soosikule anti ilmselt käsi andeks. Ei nüüd sellest operetiuimast mulle aitab. Mõtlesin, jooksin vapustatuna ja Haabununa garderoobi. Mu sellepärast ei maksa nutta, püüdis maestro mind lohutada. Seda juhtub ka kõige paremas paikkonnas ja diaatris kahjuks tihti. Ja oli see ju teile jälle uueks kogemuseks. Ma ei taha, et see kunagi korduks. Seda saate kindlasti kunagi ka draamas üle elada, püüdis ta nagu muusika poolt kaitsta. Ja õigus tal oli, sest needki halvad päevad koidsid kord. Sel kombel lõppesse minu kahe hooaja pikkune operetikarjäär Estonias. Meeldivast lauluhäälest hoolimata on ta siiski opereti jaoks liiga raske ja traagiline. Oli pinna öelnud. Ja tal oli õigus. Gril Barceri Safo, Maria Stewart, Orleansi neitsi, leedi Mc pes, pikk rida emasid, Aino Kallase, Mare ja ta pojas, Chapekija korki emas Hellavooli aeg, jõuküllased perenaised. Keegi ei suuda otsustada, milline neist oli parim. Ja kui Liina Reimani anne üle kodumaa olude ja piiride kasvas, siis tundus endastmõistetavana, et ta sattus Jean Sibeliuse ja Väino häälduse maailma. 1935. aasta vaba maa, kirjutab Liina Reiman on meie esimesi õnnetuid õnnelikke näitlejaid, keda meie lavad tema talendi omapärasuse tõttu viimastel aastatel enam pole suutnud täiel määral kasutada ja kes seetõttu peab otsima avaramaid tegevusvälju mujal. Samas ajalehes, ütleb Liina Reiman intervjueerijale. Et kui soomlaste karedad südamed kord süttivad sissetulija soojuska, kestab? 1933. aasta neljanda septembri haamu lehti kirjutab Tamperes etendunud Marie Stewarti kohta. Liina Reimanni käes moodustub osast kirgas teemant, mille tahkudest heiastub valgus üha uute ja imeliste kiirtena nendes kolmes vaatuses ta ilmutab suure kunstniku lai amplituudi ja loob naisekuju, mis saab kaua meeles püsima. Näidendirohked, dramaatilised efektid samaaegselt mõjuvad ja ohtlikud teostab ta rikka transiga. Midagi teatraalselt ei ole märgata selles vahenditult tuikavast tõlgenduses. Millal küll Soome näitlejad hakkavad rääkima nii ilusat soome keelt? Käsite pätmet. Ja kui nüüd veel oli petulapsi ornis ludin ilusse. 1935. aastal suri Viinis kuulus näitleja Aleksander Moissei kelle tõekspidamised ühtusid paljus Liina Reimani omadega. Mõlemad armastasid tõde. Näitleja, kes valetab, on komejant. Ikka peab mängima hingega selle hinge sügavustega oli Aleksander Moissei kreedoks. Moissei matusetalitusele pani endine saksa näitleja Albert passarmann lahkunule sõrme ihvlandi sõrmuse, mis kujutas rauda lõigatud teemantidega ümbritsetud Islandi portreed. Kuulsa saksa näitleja August Wilhelm ihvlandi portreed. Ihvlanud, suri 1814. aastal ja tema sõrmust oli pärandatud ühelt kuulsalt näitlejalt teisele. Nüüd oli ring sulgunud. Eesti ajakirjanduses oli sellest omapärasest traditsioonist tookord palju juttu ja kui samal, 1935. aastal kingiti Liina Reimonile 25 aastase lavategevuse puhul tänuks briljandiga sõrmus inspireeris see teda looma ka Eestis taolist ringi pärandada oma sõrmus parimale naisdraamanäitlejale. Esimesena sai selle au osaliseks Aino Talvi, kes meenutab 1981. aastal antud intervjuus Liina Reimanit. Innustas oma eeskujuga just töösuhtes. Jälgisin teda alati saalist. Tol ajal ta mängis šeik spiri. Ma ei mäleta selle kupp komöödia nime ja teine oli siis draama Mac bet, Timek petega haaras, haaras mind üldse, ta oli draamatrupi esimene leedi aga hiljem Draamateatris. Siis me olime juba partneritena, mängisime koos. Ja ta oli võrratu. Tema häält võis kuulda, ta oli nii töötanud filigraanse, nii lihvinud oma häält. Et sina kui vananenudki. Sõja ajal oli üks kontsert, kus esines tema luulega ja siis veel paar nooremat näitlejannat. Aga tema hääl oli kõige noorem. See tähendab seda, et ta kohutavalt töötas, tal oli alalõpmata laulva õpetaja kes hoidis korras tema hääle, hääleseade ja isegi mind riista oma õpetaja juurde. Ja siis me mängisime ühes tragikomöödias, tema oli ema, mina olin tütar ja mõlemad olime armunud. Ühte ja samasse kala. Siis ja tema arvates minul ei tulnud üks siin välja, minu arvates ka mitte. Ja siis ta tuli minu juurde. Ja siis töötasime lause haaval ja siis ta oskas muidugi paremini avada autorit kui mina. Ja lõpuks me saime siis selle kätte, mis tema tahtis ja ja millest siis ka publik aru sai. Liina Reiman on eriti silma paistnud klassikat õlitsemisel Schilleritunda mänginud Orleans neid siirana tark marjast juurt seeks püri liidimek, et nagu ma juba mainisin, Bernašoo Johanna. Kitzbergi libaandis vanaema selle vanaema juures ma tahaksin rohkem peatuda. Me pidime 41. aastal minema Mostvadlikaadile ja tema mängis siis vanaema draamateatritrupis ja mina mängisin mari. Ja ma olin varem ka näinud, vanaemasid teisi, aga temal ei olnud ta kiis nagu olustikust välja, kuskile teisele tasandile. See oli nagu filosoofiline niisugune vanem inimene, kes filosofeeriv orja ja üle ja kes, kes saab kõigest aru, aga midagi ei ole parata, sest mõisnikud on tada. Ja ma jäin teda kuulama, see oli, see oli nagu nagu Buy või midagi niisugust, silmad pärani pärani jäin kuulama ja ma mõtlen, et et tänapäeval, kui mängid, mängitaks seda vanaema sest tema vanaema just sobiks. Liina Reiman esines väga palju lavadel, luulet lugedes. Ja tema lemmik oli Koidula. Ta ise on mänginud Koidula ja ta kirjaneitsi, kaks niisugust näidendit oli. Ja tema Koidula esitus koidule lugemine oli väga haarav. Ilmselt talle omale meeldis, see oli väga südamelähedane. No meie ärkamise aja luuletaja muidugi ka teisi. Luuletajaid tõlgin seda väga sügavalt, emotsionaalselt üldse, ta oli väga emotsionaalne näitleja, aga sealjuures mitte unustades mitte unustades. Sest aju käis tal alati ees ja emotsioon järel. Ja mis puutub diktsiooni, ma vist juba mainisin. See oli briljantne, mitte ainult iga sõna, vaid iga silp, iga täht tuli lavalt alla. Liina Reiman on enda juures pidanud olulisemaks võimet armastada armastada nii, et see saab kõike negatiivset hävitavaks ohvri leegiks. Näib, et armastuse prisma läbi tabame teda kõige paremini. Juhan Liiv tahtis lillesidemega köita ühte oma maa ja rahva. Liina Reiman on köitnud ühte eesti näitlejad läbi aegade. Mall tilli sideme võtaks sind köidaks sellega sind köidaks sellega ühte, oh õnnetu Eesti maha. Sind köidaks sellega. Ja armastusega võtaks, võtaks truuduse aususega ja köidaks sellega ühte sind, kallis koduba. Võtaks võtaks venna südame ma. Ja köidaks sellega ühte. Siin. See oli saade Liina Reimani 100.-ks sünniaastapäevaks. Katkendeid Liina Reimani mälestusteraamatuist. Rambivalgus süttib ja lava võlus, luges Ita Ever vahetekste Einar Kraut. Intervjuu Aino talviga on 1981. aastal salvestanud Heino Pedusaar. Tema käsi on mängus olnud ka Milvi Laidi ja Alfred Salliku plaatide restaureerimisel. Saate autor on Heidi Sarapu.