Selle aasta 20. aprillil sai esimest korda kuulata raadiost filmi, kui fantaasiasaates kõlas Markoraati dokfilmi pääst eri heliriba. Aastaid kuuleme raadiost ka ooperit, mis on samuti visuaalkunst nagu filmgi. Sel puhul uuris Helga ja kuulmismeele ja nägemismeelevahelisi suhteid. Sõna saavad kunstiteadlane Helena Risthein, filmirežissöör Marko raat, muusikateadlane Gerhard Lock ja helilooja Sven Grünberg. Saate pani kokku Annebrummik. Algav saade oli esimest korda eetris 25. aprillil. Me elame maailmas, mis meid pidevalt kõnetab kõigi meie meelte kaudu. Ja neist võimsaim on kahtlemata nägemine. Täna seda saadet kuulates kasutama siiski eeskätt kuulmist. Ometi kahaneb kuulmise osatähtsus aina. See algab juba koolis. Kui vanasti võeti rohkem infot vastu õpetajat kuulates ja üles kirjutades, siis nüüd kasutavad õpetajad üha enam pilt skeeme, videosid. Ka igapäevaelust lülitavad inimesed üha sagedamini sisse televiisori. Raadiot kuulatakse pigem situatsioonis, kus televiisori vaatamine pole võimalik. Suur kirg visuaalsuse järele pole jätnud puudutamata ka klassikalist muusikat. Üha enam satume kontsertidele, kus lisaks kuulamisele saab ka vaadata, kas pilt, videoriba või muud vaatemängu mis vahel osutub nii võimsaks, et muusika taandub taustaks. Eriti puudutab see muidugi nüüdismuusika kontserte. Muidugi pole vaatemäng ja muusika koos midagi uut. Opera on ju juba läbi sajandite olnud mitme meelega tajutav kunst aga leidub küll inimesi, kes ka ooperit kuulates silmad sulgevad. Kuigi olen kohanud ka neid, kelle arvates pole ooperit võimalik ilma lavategevust nägemata üldse jälgida. Kas need ei ole siis kuulnud ooperite kontsertettekandeid, mis on minu arvates palju ebasobivamat, sellepärast et inimesed on, eks ole, frakkides ja, ja õhtukleitides kaasaegses disainis ja tegelikult on jutt sajanditetagusest ajast ja muidugi tehaksegi lavastusi niimoodi, aga ei, minu arvates ikka väga tähtis on just kuulata ooperit. See vaatamine ja teinekord võib ju kõik ära rikkuda. Ei ole sellised nagu rollile vastavat välimust juhtunud inimesel olemas. Muidugi, mõned on väga ilusad, nagu on need Repko ja aga ma arvan, et see on väga tähtis, nagu harjud, kus selline ooperikuulamine ja ja siis ise või palju paremat lavastust ette kujutada oma vaimusilmas kui see, mis teater mingi teatud rahaga suudab teha või jäetud sealistidega. Nii arvas kunstiteadlane Helena Risthein, kes oma päevad veedab kunstiteoste keskel kuid ei saa elada ka muusikata. Ja kui raadiot saab kuulata juba ooperit, siis miks mitte ka filmi. Möödunud esmaspäeval esilinastus klassikaraadio eetris Markoraati dokfilm pääst EDI. Noh, raadio, minu jaoks ka midagi nagu kirjandust, see on mingis mõttes palju visuaalsem, kui saavad olla visuaalsed kunstid. Et sa pead selle pildi enda peas ja kokku panema kuulates. Ja mul on jah, mingitest 90.-test alates siukseid ööd, raadioga keskel olid need siis kas soomlast, raadiojaamad või Eesti raadiojaamad, isegi kui sa aeg-ajalt kuidagi kaovad ise ära või unesegaselt jälle avastad ennast keskel mingit helimaastikku ja mis mulle veel nagu meeldis, et kuulates pole võõrkeelseid asju omamata väga hea keelevaistuga, siis hästi palju asju jääbki niimoodi natukene hämaraks. Aga see on jällegi see osa, mille sa pead ise, nagu ma peaks kokku panema. Mul on jah seda tüüpi helimaastikke ka lähedane suhe ja, ja siis mul seepärast tunduski, et võib-olla oleks kihvt vaadata, mis juhtub, kui nüüd film, mille visuaale tegelikult ei ole mitte kellelgil ju silme ees, et noh, ütleme alamaid Toomas Hendrik ilvesest oleks mõttetu raadiosse panna esimesena, sest et me kõik teame, milline ta välja näeb, kuidas ta liigutab, millised žestid. Aga sellisel kujul, et isegi ma arvan, et kui vaeva näha ja guugeldada ja siis ei sa mõne üksiku mustvalge foto ja sellest vanapaarist mitte kusagilt kätte. Sa oled nagu puhas leht, seda kuulama hakates? Jah, et millise pildi sa endale siis lood nendest kirjeldatud tegevustest nendest üksikutest dialoogi katketest, sellest korteri õhust, see on hästi minimalistlik, ta on ühe maja film sisuliselt, et nii nagu inimene lõpus on tihtipeale seotud ainult oma korteri ja või diivaniga või tema oli muidugi seal diivanil juba aastakümneid elanud, nii et tal olid seal need raadiosaatjad ja kõik, millega ta siis neid politseiraadiojaamu kuulas, et see oli tema nii-öelda töökohta olnud juba aastakümneid. Kas sa oled ise mõnda filmi kuulanud niimoodi, et sa polegi seda näinud, täiesti pimesi? Ei ole ja selle tõttu mul ongi kahju, et mul nagu seda puhta lehe võimalus selle sama asjaga ei ole endale, et ma olen seda liiga palju pidanud nii kuulama kui vaatama seda filmi tehes. Mul ei ole mingit illusiooni, et see on lihtne kogemus, kes hakkab seda nüüd kuulama, sest paratamatult mingi väga intensiivne osa on ära võetud ja müts maha, kes sellega jaksab lõpuni minna ja kes saab sealt siis ka sellise terviku elamuse. Ja samal ajal seal, ma ei tea, ma ei ole seda ise puhta lehena kuulanud. Marko raatiga vestles Tiia Teder. Helistuudios on need muusikateadlane ja helilooja Gerhard Lock, tere tõrvest. Kas sina kuulaksid filmi raadiost? See mõte on paeluv ja see idee on selles suhtes ka täiesti teostatav, sest läbi heli saab endale sisemaailma ette kujutada, mis ei pruugi üldse vastata sellele, mida see visuaalkunstnik on loonud. Kui see heli on piisavalt tugev ja jõuline oma sisendusjõuga, siis on võimalik, et võib-olla jõuamegi samadele visuaal kujundite välja. Aga see võib ka täiesti erinev olla. Näiteks sigu on lausa Concosi teinud sel teemal ja on toonud vägagi erinevad tunnemased. Erinevates bioloogiaõpikutes need numbrid küll veidi varieeruvad, aga keskmiselt võib sealt lugeda, et maailmast vastuvõetavast infost saab inimene siis umbes 80 protsenti nägemismeele kaudu ja auditiivselt, et tuleb võib-olla vaid kuskil 12 protsenti. Et siis sellest võiks järeldada, et kui inimene vaatab ooperit või mis iganes muud multimeediateost siis muusikal ei ole tema tähelepanust isegi mitte kaheksandik. Kui meie maailm on lihtsalt niivõrd visuaalile fikseeritud ja sõiduka uuringu küsimuse asetusest, mida küsida, kuidas küsida? Ma olen ka lugenud uurimusi, kus on välja tulnud, et see visuaalia auditiivne poon kas tasakaalus või auditis pool võib-olla isegi ka tugevamad esindatud, aga meie maailm on niimoodi saali peale fikseeritud. Sellest tulenevalt siis arvame, et visuaal on võimsam, tegelikult on helivõimsam, sest helio tungib läbi. Me ei saa kõrvu tegelikult lõpuni lukustada, aga silmi sulgeda me saame ennast välja lülitada ja siis tekib sisimas oma nii-öelda sisemine mendaana baasi visuaalne maailm, aga heli ei saa välja lülitada ja seetõttu on heli tegelikult palju võimsam, kui me arvame. Ometi võiks küüniliselt küsida, et miks siis ikkagi nüüdisheliloojad niivõrd palju kasutavad visuaalset poolt oma kontsertidel, et, et kas see muusika on siis muidu nii igav, et publik ei pea ilma pildideta vastu, et umbes nii nagu lasteraamatus, kus on vahepeal pilte, et lapsed saaksid tekstist puhata? Jah, see multimeediaalsuse, meie ajastu tendentse Mälk ja see on iseenesest positiivne, et püütakse inimesele pakkuda midagi terviklikumat kui ainult kuulmismeele kaudu ja ma ütleks, et muusika läheks igavaks ilma seal küll, et ta enda kogemusest mina lausa otsin inspiratsiooni mujalt teiste kunstialade, et mingil tasandil võib öelda, et muusikas on ära tehtud lihtsast koduvast helist kuni muusikani välja, et kõik on justkui avaproovitud läbi tehtud, väga raske on leida enda jaoks veel originaalsuse jaoks mingid ruumi. Ja ka seetõttu ilmselt heliloojad kalduvad teistest kunstialadest nagu leidma endale inspiratsiooni, aga see võib olla ka seotud lihtsalt inimese kalduvusega. Et inimene ongi pikem visuaalne inimene on visualiseerima, siis on vabaliseerivad kinnesteetilised inimtüübid olemas ja siis on see tema jaoks isegi loomulik minek teise kunstivaldkonda. See võib hoopis kogu selle kontserdi rikastada. Nii et siis võib öelda, et ka võib-olla helilooja muusikat kirjutades isegi eeskätt näeb seda Ja see on omaette huvitav teema, kuidas hinnad lähenevad ja on tõepoolest neid, kes oma vaimusilmas näevad teast juba kasvõi tervikuna valmis. Lipusumma on sellest rääkinud, et ta on viiendat sümfooniat näinud nii-öelda makrotasandil peaaegu valmis kujul ja oli vaja lihtsalt sisse suumida, detaile kindlaks teha. Ja ka äkki Sven Dio on lähtunud kombasatsioonilised üsnagi visuaalsetest ja arhitektuuriliste ettekujutustes ja see on väga sageli ja kuna muusika ja ütleme nii selle vahel, mis kõlab ja see, mis on paberi peal või mis on peas see partituur, moodustabki, sellise käskse, interreisi ja nägemismeel on seal iseenesest nagu loomulikuna olemas ja teda on vaja tõlgendada ühte või teistpidi, tal on teatud konventsioonid seotud lihtsate kujunditega ja see on ka noodikirja Bagmaatilisusega seotud ja tähendab sisuliselt see visuaalne külg on ka muusikas kogu aeg olemas. Ooper on ju niisugune kunst, milles ju visuaal on väga-väga olulisel kohal, aga samas ikkagi väga pikk praktika on ju ka sellele, et ooperitel tehakse kontsertettekandeid ja ka meil raadios pidevalt on ooperiõhtu, millel on väga palju kuulajaid ja olen ka vestelnud inimestega, kes kinnitavad, et nemad kuulavadki Berit ainult raadiost, sest neid visuaalne küll lausa häirib, et ooperiteatris suudavad nad seda kuulata ainult kinnisilmi. Ma ise olen kogenud eriti mis puudutab müüdis ooperit, kus näiteks ooperi see see väga ei teata, siis on väga palju komponente, millele käskinud visuaalseid, tekstilise langilisi, mis iganes komponente ja siis ma olen alati püüdnud oopereid kuulata, vaadata kaks või kolm korda, see asi visuaalne külg, näiteks mis laval toimub, näitlemine, see kõik haarab sind tohutud ja muusika jääb Paadamatuse momendil nii-öelda tahaplaanile, aga siis oli nii nagu filmiga. Kui muusika nii-öelda jääb tahaplaanile, siis on see tegelikult nii-öelda hea märk, sest kui muusika hakkab domineerima, siis on tasakaal balansis väljas. Või ma mäletan, kui tuli välja Jüri Reinvere esimene OP, siis ma läksin seda ka ikkagi mõtet puhastust, puhastust. See on omaette huvitav asjaolu, et planeeritud raadiofoonilisena ehk raadius külavana nii-öelda kuuldemängusugemetega sai see siis Eesti muusika päevadel ka visuaalse külje, mis mulle väga meeldis, kuni see oli väga minimaalsed ja väga sobilikus keskkonnas hobuveskis timmitud valgus, see visuaalne kõik oli võimalikud, maha tõmmatud, nii et sai tõepoolest seda kogeda, mis läbi heli tuleb, sest heli on nii võimas. Inimesel on võime kohe kuulates midagi lausa raamatut lugedes me kujutame koha, midagi nii-öelda kvaasi visuaalsed ette, nii et me võiks tegelikult palju rohkem usaldada oma kuulmismeelt ja ausalt öelda seda, mis meiega teeb. Ma isegi arvan nii mõndagi muusika teast peaks suletud silmadega kuulama, on loonud üks projektis tantsijaga koos, eks Women's, mida ma olen siis hiljem Hiiumaa tantsufestivalil kooslustel siis inimestel tantsijatel andnud, kuulad kini sõlmi ja pühanda lamades ja no nemad on kohanidele, jalg kohe nagu liigub, käsi liigub ja visuaal ja täiesti ju omavahel seotud tohutud ja nende, see läheb kohe ummilisusena kinesteetilisena väljendub see, mis nad näevad, kuulevad ja kogevad nende jaoks terve tohutu maa läks sellest nagu lahti. Meie maailma nii kiired inimesed ei fokussees, ei keskendu. Kui mina olen oma doktoritöö raames taju katset lasknud teha või muusika maali huvides või muusika tantsu seosed uurides siis alati on inimesed minu katsete lahkunud suure tänulikkusega, et neile võimaldati midagi kuulata ja kogeda, ilma segamata keskendudes ja neil on olnud seni saamata kogemus üldse helis süveneda. Heliloojad siis püüavad ka mingil määral selle aina vohav ava visuaalsusega nagu võidelda, et sundida lihtsalt inimest kuulama. Mul on mitmed teosed või kunsti kontekstis insolatsiooni muusikat, kus mul on nõue, et tuleb need kõrvaklappidega kuulata, et saaks keskenduda. Ja sa just täna Tallinna Ülikooli kompositsiooni loengutes tutvustasin ühte 10 aastat tagasi teostatud projekti Valga viis, kõik on nii hästi. Millel olid siis Rosina maalid ja siis ka Jüri Muttika tekst ühiskonnakriitiline. Ja siis me arutasime sel teemal, kuidas tekst mõjub eelnevas helikeskkonnas, kui tohutul moes ei muutub ja missugused emotsionaalsed dimensioonid sellega kaasnevad, kui sa tõepoolest keskendud sellele ja ei lähe uitmõtetega kuskile rändama. Aga missugused on sinu enda kuulamiskogemused? Kui ma soovin keskendunult kuulata, siis ma tõepoolest loon endale keskkonnasituatsiooni, kus ma tõesti, ma käisin sellele muusikale ja ei tee midagi muud ei vaata midagi või lase mõtetel rännata, et see on minu hinnangul lihtsalt aus selle muusika vastu, et tapeedina ma väga vähe kasutanud muusikat, ma kasutan lausa linnulaule ja sellised keskkondlik helisid, mis lahustavad helilooja seevastu otsingi teiste kunstialade, kas tantsuvaldkonnast või visuaalkunsti tantsis seda sisendit ja siis ma teadlikud panen. Ja siis on kõik meelde, nagu koosneb, isegi on interdistsiplinaarse kunstirühmituse laik raames on need meeled meil üsna terviklikult olnud viimastes projektides avatud. Meil on isegi olnud ideed, peaks lõhnamiin igav. Kolmdee kinost jääb väheks, et siis juba neli, viis t ja ütleme. Need on olemas lausa kolm-neli-viis teed, ütleme nii, seda võib tegelikult üsna Bofessionaalsuseni aga akendada, aga tavaliselt on see nii-öelda mängulised ja üsna naiivsed. Selles kontekstis akendad ta muutub akatiivseks, et Ta ei tohi muutuda Klakatiivseks. See on tõsiseltvõetav lähenemine, et me soovime hulistlikult läheneda kunstile või tegelikult on, see puudutab see meid kui inimesed. Me olime terviklikud olendid, mitte ainult visuaalsed ega auditiivsedega nutma. Seal ju kõik üks üks. Televisiooni vaatajate osakaal on ikka oluliselt suurem kui pidevate raadiokuulajate oma. Sellest hoolimata, kui näiteks kantakse üle ekskontsert korraga nii televisioonis kui raadios siis on olemas ka inimesed, kes teadlikult teevad selle valiku, et nad ei lülita sisse televiisorit, vaid just kuulavad seda raadiost. Ja see võib üks põhjustest on tõepoolest keskenduda ainult kuulamisele. Võimalik, et inimene teeb seda kuulates midagi muud või siis ta ei saagi vaadata. Ja on ka see kogemus on tohutult erinev. Aasta tagasi Olari Eltsi dirigeerimisel, kontsert Estonias. Ma pidin hiljem sellest kirjutama. Ma olin kontserdil, jälgin dirigent ja nii edasi ja siis sa näed, kuidas ta kestvaid juhib. Kas ta on palees orkestriga või ees või taga vastavad dirigendistiilile. Ja kas ta väga tormab või on, on hästi rahulik. Ühesõnaga kontserdi live is on üks mulje. Kui me seda hiljem ohtul raadiosaatjast üle kuulasin, siis kõik need muljet, mis mul oli kontserdil, oli täiesti nagu ümberpööratud oli mu tunne, ta tormab, kiostab noh, kuna ma seda Haydni sümfooniad on ise mänginud ma 104, siis ma teadsin seda päris hästi ja mul oli tunne, et ta kiustab. Ja ma nägin ka, kuidas ta lööb ja see visuaalne külg oli tohutud, nagu mõjuv lisa aspektina raadiost kuulates, see on kõik kadunud ja sa käsud muusikale ja siis kõik oli paigas. Stuudios oli Tallinna Ülikooli kunstide Instituudi muusikaosakonna muusikateaduse lektor Gerhard Lock. Kuidas näeb aga kuulmist helilooja, kelle looming ongi pühendatud eeskätt visuaalkunstile külas, on filmi helilooja Sven Grünberg. Üks hästi-hästi ebaadekvaatne arvamus filmimuusika kohta on see ja mis kuidagi ei taha ka üle minna. Keegi on sellise lolluse kunagi välja öelnud, et hea filmimuusika on see, mida ei märka. See on väga rumalalt öeldud mõte, sellepärast et kas siis märkamatutele muusikatele antaks Oscareid näiteks või jälle üks rumal ütelus filmimuusika kohta, et filmimuusika annab emotsiooni. Filmil võib anda ka jah, seda küll, aga mitte alati. Filmimuusika kõige olulisem kõige sisulisem funktsioon on siis, kui ta kannab kogu filmidramaturgiat. Ehk siis sõnum on muusikas. Ja on selliseid, et suurepäraseid filme, kus pildis toimub üks teksti näiteks ei ole ja muusika kõneleb hoopis midagi muud, see näitab seda. Mida siis pildis oli, aga siis üks või kaks näitlejat tegelikult mõtlevad näiteks eksale. Aga ometi ei saa me uuringute vastu, mis väidavad, et nägemise kaudu saame vähemalt seitse korda rohkem infot kui kuulmise kaudu. Ma ei usu sellistesse uuringutesse, kas ja nende tulemustesse, ütlen ausalt, sest kõik sõltub ikkagi situatsioonist ja Ron filmides episoode, kus pildis ei anta peaaegu mingit informatsiooni või antakse lausa desinformatsiooni, hoopis muusika võtab juhtrolli üle, ehk siis muusika peab sellelgi hetkel kandma kogu filmi dramaturgiliselt sõnumit seda dramaturgiat edasi viima. Kunagi oli mul võimalus olla mitu päeva koos maailmakuulsa Oscari võitnud Maicel Naimaniga. Käisime paadi kohvikus ja sõime seal pia, rääkisime filmindusest ja kuidagi läks jutuks, ma ütlesin, et helilooja peab õppima ikka filmiga ennast talitsema ja tagasi hoidma. See filmitervikule kasuks tuleks ja et see on olnud minu jaoks üks väga oluline moment, et inimesena areneda. Ja siis tuli pauk mitte luuavarrest, vaid Mikenaimanist, kes ütles, et teda üldse ei huvita film kui tervik tema jaoks on number üks ise silma paista kõik. Kas sa oled kirjutanud mõnele filmile nii muusikat, et sa veel täpselt ei tea, missugune see film välja näeb? Omal ajal, kui ma hakkasin filme tegema, siis tükk aega ma jah, mõtlesin, et kas ikka peaks ja ma lugesin käsikirja ja aga mingil hetkel ma sain aru, tegelikult on parem, kui helilooja üldse ei tegele filmiga varem ei loe mingit käsikirja, ei vaata materjali, miks, aga sellepärast, et helilooja teeb ju lõpuks valmis filmile muusika. Ega filmi heliloojaks ei kõlba väga paljud heliloojad, sellepärast et heliloojad on väga tihti väga egoistlikud, enesekesksed, pead ise tegema ja ise kogu aeg vot nii nagu Mikenaimann Mullets. Aga samas ta kurtis ka, et enam bittegreine või väga talle ei helista ja, ja kipub kõrvale jääma. No ei kutsuta enam filmi tegema. Aga kui sa kuulad, kas sul on oluline, et nagu täiesti süveneda just sellesse kuulmispoolde, et mõned inimesed kuulavad näiteks silmad kinni? Kas see on ka jälle väga erinev, see sõltub, kus ja mis kui meil on silmad lahti, siis meie aju peab ju analüüsima nii seda informatsiooni kui teist informatsiooni. See teema puudutab väga ja väga filmigi, kus erinevad kunstiliigid, kus sa pead kogu aeg arvestama sellega, et inimene, et noh, teatud mõttes on nagu arvuti, eks ole, et sa ei saa talle liiga palju ülesandeid korraga kätte andes, ta jookseb kinni lihtsalt. Aga paraku on ka nii, et ega sellest väga palju abi ei ole. Kui sa silmad kinni paned, siis sa näed mingeid muid asju. Ehk siis, et kõiki asju ei nähta ainult silmadega, vaid nähakse ka mingite muude meeltega. Ja nägemine on palju avaram mõiste kui silmadega nägemine. Väga palju räägitakse praegu ka sellest, et kuidas inimeste süvenenud kuulamisoskus järjest kaob. Ütleme, et kui lapsed vanasti võtsid rohkem infot vastu nii, et nad kuulasid, mida õpetaja räägib, siis need on igasugused pildid, skeemid, videod, inimene ei vaata enam käsiraamatut, vaid Youtube'i video, kuidas midagi teha, see tähendab, et kuna kuulmismeelt ei pingutata, siis ka see nii-öelda kuuldud teksti mõistmise võime väheneb, seega ka muusika kuulamise võime väheneb ja seda võib ka kaudselt seostada sellega, et aina rohkem üritatakse kontserdil pakkuda inimesele ka mingit visuaalset poolt, et mis sa sellest arvad, et kas inimese kuulmismeel Doki mingil määral muutuma, no päris kindlasti sellepärast, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu ikka, ehk siis et inimkond on tahtnud seda, et no teeme uhked mobiilid ja arvutid ja kõik ja küll siis jääb vaba aega tegelikult nagu näha, tulemus on täpselt vastupidine. Inimene on nagu orav rattas tas ega seda, kuidas öelda, noh, nihukest vaimu väge väga palju ju inimesele juurde ei saa tulla, sest bioloogilised piirangud on. Me peame öösel magama, muidu me sureme ära lihtsalt, eks ole. Aga kuna informatsioonitulv on nii meeletu, ainult milles me saame tingida, on selles, kuivõrd sügavuti me läheme, see tähendab seda, et kunagi kõiksugust infi on nii kohutavalt, siis me libiseme pealmist pinda pidi kogu aeg, me ei saa enam eriti millessegi süüvida. No mul just hiljuti lõppesid siin BFMi filmitudengitele loengut, kus ma ka ütlesin, et minge metsa ja mida ma sellega öelda tahan, et tegelikult inimesel on vaja olla vaikuses ja üksinda aeg-ajalt sellepärast, et muidu meie suhe maailmaga muutub täiesti pealisprintsiks. Aga muidugi see aeg muutub aina kallimaks ka rahalises mõttes. Selles mõttes, et me ei saa endale seda lubada, et me metsa läheb, eks ole, jälle mingit tööd ja asjad jäävad tegemata ja ehk siis, et see, et me saame endale aega tekitada, see maksab väga palju. Ja see ei ole mitte poeetiline kujund, vaid see on ka täiesti otseselt majandusega seotud ka küsimuste ring, aga see on kindlasti see, mis aitab inimesel väärtustada tõelisi väärtusi. Ja muusika. Kui me nüüd siia Toomega muusika sisse siis muusika iseenesest ei ole mingi väga suur väärtus, aga muusika võib aidata inimesi vot nende tõeliste väärtuste poole püüdlema ja võib aidata. Kui me siin visuaalist räägime, siis ka visualiseerida, mismoodi võiks ehk olla õigem elad seda ainult juhul, kui need inimesed oskavad seda kuulata, jahtida kui kuul ja kui on aeg, kui on aeg kuulda, eks ole. Kvaliteet on alati maailmas haruldane. Ükskõik mis nähtuste peale mõtleme. Liivane peab ennast arendama ja avardama, nii et palju õnne. Head klassikaraadio kuulajad, te olete õigel teel, kui ta klassikaraadiot kuulata. Sven Grünbergi sõnul peab inimene ikka ja jälle end edasi arendama ja arendagem siis oma kujutlusvõimet, püüdes vahel silmad sulgeda ja lihtsalt kuulata maailma enda ümber. Ja miks ka mitte lihtsalt iseennast. Iga ja. Kuld meeleja nägemismeele seosta üle vahetasid mõtteid kunstiteadlane Helena Risthein, filmirežissöör Marko Raag, muusikateadlane Gerhard Lock ja helilooja Sven Grünberg. Küsitles anne promic. Helikaja oli esimest korda eetris 25. aprillil.