Täna teeme silmaringi saadet jälle koos teiega, Malle Salupere. Ja kui me viimane kord rääkisime ärkamisajast, siis loogiliselt ja loomulikult jõudsime seda ära mainida, et suubuse lõppesse venestuslainega ja tänase saate teemaks võtamegi venestamise. See on ühtpidi väga triviaalne ja paljuräägitud valdkond ja teistpidi on see meile väga südamelähedane, need kõigepealt. Milliste tunnetega te lähete niisuguse valdkonna kallale? Tunded võiks öelda, on kohe mitmesugused sest ühest küljest, ühest küljest muidugi me teame väga palju kogu sellest perioodist, aga teisest küljest noh, ka sellele võib läheneda mitut moodi ja vaadata seda mitmest küljest ja ma tahaks natuke õiendada seda meie viimase viimasel ajal eriti tekkinud suhtumist. Sest meil on millegipärast noh, arusaadav, mille pärast inimesed muutunud erakordselt sallimatuks aina süveneb. Sallimatus vene rahva vastu tuleks siiski vahet teha rahva ja valitsuse vahel, muide venelased ise pole ennast pärast Peetrit enam ei tülitsenud. Ei saa, ei saa samastada seda venestus, vaikset liikumist ja tegevust vene rahvategevusega, mulle tundub, et me isegi endale seda ei taha teadvustada, mis pärast näiteks Siberis olnud inimesed põhiliselt ja suures enamuses mitte kunagi ei väljendu halvasti vene rahvastesse. Nende hulka kuulub ka ja, ja ma pean ka ütlema, et kui mul seal raske oli, siis eestlaste käest ma abi ei saanud, sain seda venelaste käest ja sellepärast ma tõesti julgen arvata, et ma natukene tunnen ka rahvast peale selle, et ma tunnen tema kultuuri ka need inimesed, kes, kes meil siin sageli õhku rikuvad. Noh, see on see element, keda ühegi rahva hulgas ei hinnata ja me ei tohiks lasta ennast mõjutada lausa sellest sellest tundest ja võtta aluseks võttes seda, seda stereotüüpi, samastada seda vene rahvaga ja rääkida halvasti tervest rahvast. Peale selle ei ole eestlastele igipõliselt kunagi omane olnud, me oleme seda juba nimetanud ka vastu just vene rahva vastu pole eestlastel kõigi eelnevate sajandite jooksul mitte kunagi midagi olnud, see negatiivne suhtumine hakkas tekkima isegi mitte vabadussõjajärgselt, vaid, vaid alles õieti pärast neljakümnendat aastat. Ja tõrjus välja selle endise täiesti eitava suhtumise sakslastest. Eelmine kord, et rääkisime ka sellest, et mingil määral see venestamine sai alguse nendest kildkondlikudest võitlustest, mis käisid üle Eesti rahvapea ja teda täielikult arvestamata teatud Vene ringkondade ja teatud saksa ringkondade vahel, kus kumbki ajastaga Mazur riiklikke huvisid Ühed arvasid, et eestlased tuleks sakslastega muuta ja teised küsisid vastu, aga miks siis mitte venelasteks, kui nad Vene riigis elavad? Noh, teadagi kumb seisukoht peale jäi ja nii see venestamine algas, algas üsna vägivaldsete ja trastiliste meetmetega. Noh, me teame, et saksa keele asemel viidi kõigis instantsides sisse keel. Noh, aga ärme ära unustame, et, et Nonii oma emakeeles ei saanud eestlane siin ka varem asju ajada, välja arvatud vallakohtus ülikoolis samuti saksa keele asemel viidi sisse vene keel professorit, kes ei olnud võimelised vene keeles loenguid pidama, läksid enamasti ülikooli tase, langes paljud üliõpilased lahkusid ja jäänudki muud üle, kui tuli anda võimalus siin õppima asumiseks vaimulike seminaride lõpetajatel. Nende tase oli muidugi madalam gümnaasiumilõpetajad Toomas ja teiseks vaat siin ääremaal, kus pealegi suurt revolutsioonilist liikumist siiamaani kunagi polnud olnud, Venemaal oli ju väga rahutu juba 1860.-test aastastest peale, kui seal algas Naroodnikute ja mesi listide liikumised ja nii et lubati ka nendel üliõpilastel siin õppida, kes olid välja heidetud teistest ülikoolidest poliitilise ebausaldatavuse pärast. Noh, nii kogunes hulgaliselt püssirohtu just nimelt Tartu ülikooli. Noh ja koolides päris päris algkoolides muidugi muidugi lubati veel ka eesti keelt õppida ka kõik õpetajad pidid oskama vene keelt ja pidi et pidid seda õpetama päris algklassidest peale. Aga see oli seda ka natukene eestlaste endi poolt soodustatud, sest kõik need palvekirjad, mis koostati remine Manasseini revisjoni ja üldse nende 80.-te aastate alguses. Seal rõhutati ka seda, et eestlased tahaksid vene keelt ka õppida koolides saksa keelt. Noh, see kõik oli suureks löögiks sellele rahvuslikule liikumisele, aga mulle tundub natukene, et, et natuke isegi abistas eestlasi selles mõttes, et rahvuslik ärkamisaegne kõrgperioodid olid möödas, liikumised olid jooksnud ummikusse selles mõttes, et kõik olid kõigiga tülli pööranud ja niisugune ootamatu oht tähendab, kõik lootsid enda huvide kaitsmist see suunas meile jälle natukene nende isiklikud vahekordade pealt mujale. Ja mulle küll tundub, et see venestamine saavutas peaaegu et vastupidise tulemuse, sest eestikeelse ajakirjanduse tiraažid tõusid, tõusid järsku hakkas ilmuma väga palju eestikeelset juba jutukirjandust, rahvusliku värvinguga kirjandust. Ma sirvisin natukene eesti kirjanduse ajalukku ja siis mul hakkas lausa kahju sellest, et et kõik need kirjanikud, kellest seal räägitakse peaaegu erandid, ta saab kõiki, neid peaaegu süüdistatakse ikka selles, et nad tegelasi panevad ebaelulistes situatsioonides ja ja kõik, kõik lood lõpevad õnnelikult. Asi oli lihtsalt selles, et kehtiv tsensuuri seadus ei lubanud üldse mingisuguseid traagilisi lõppe, vaid teosed pidid lõppema nii et paha saaks karistatud ja õigus ja õilsus pidi võidutsema ja see oli, see oli tsensuuri nõue, mõte oli niisugune, mis iseendast psühholoogiliselt polegi halb, et inimestele ei tohi näidata Ta noh, niisugust lootusetust ja peab neid toetama. Võib-olla tänapäeval oleks ka mõnikord kasulik Aga miks sellel perioodil, millest praegu jutt, käib see eelmise sajandi lõpp venestamisaeg. Niisugune taotlus oli, kas teie meelest kaasa just seda psühholoogilist momenti silmas pidades? Ega see ei olnud ainult sel ajal, no siis sajandi lõpupoole hakkas see juba ära kaduma ja siis hakkas ka tulema neid niinimetatud kriitilise realismi teoseid teistsuguse lõpuga, aga see oli juba vene tsensuuri reglemendi kehtestamisest peale, mis noh, täiendustega oluliselt muutmata kehtis 1828.-st aastast peale. Üldse kui tsensuurist veel mõni sõna öelda, siis pole ime, et kogu nõukogude aja jooksul ei ole ühtegi korralik kui monograafiat selle tsensuuri asjanduse kohta ilmunud, sest ega Nikolai aegne tsensuur näiteks ei erinenud oluliselt sellest meie lähiminevikuaegsest ja põhimõtted olid ka umbes niisama tohutult palju oli puutumatuid, valdkondi ja putumatuid, isikuid, kellest ei tohtinud kirjutada. Tuletame meelde, kuidas Smuul pidi õiendama kasvõi selle polkovniku lese pärast, mis siis veel, kui ta oleks kindralile, sest kirjutanud Venemaal oligi seda mängitud ametnikulisena. Nii et midagi ei muutu, eriti nii et lausa ime, kuidas kirjanikud veel üldse millestki kirjutada, sait rikkaid ja mõjukaid inimesi ei tohtinud näidata, kelmidena võis kah kannatada saada ja noh, nagu öeldud, riigiametnikud olid puutumatut ja see on ka kogu meie natu kirjanduse, nii et midagi pole siin pahandada. Toritega Nad tegutsesid täiesti oma võimaluste piiril ja ja muidugi, ja noh, see, et näiteks Jakob Pärna seal oma tuba oma luba, kui ta tahtis seal kirjutada paari paari teost, mis olid veidi realistlikumad võimaluste poolest, siis need jäid ju käsikirjad, ei saanudki neid avaldada, sellest talude päriseks ostmisest. Andressaa lillad, noh, ta jõudis küll ühe seeria neid rahvusromantilisi romaane avaldada ja siis keelati sellelaadsete romaanide avaldamine ära. Kuigi te räägite 100 aasta tagustest sündmustest, aga täpselt selline tunne tekib nagu räägiksite aastat viis-kuus tagasi 10 aastat tagasi toimunust. Täpselt. Ma just ütlesingi, et ega midagi uut ei ole ja ja ei ole kuigi palju, kuigi palju asjadega ega põhimõtet muutunud selles osas samal ajal nagunii nagu meie lähiminevikus ja nii nagunii ka 100 aastat tagasi. Rahvas ennast ikkagi noh, nii painutada ega murda ei lasknud, vaid vastupidi, leidis ikka võimalusi enese väljendamiseks ja ja need, kellele need väljendused olid suunatud, need said asjast aru ja elu läks ikka edasi. Leiti, leiti võimalusi, kui ei lubatud asutada, ütleme noh, poliitilise sisuga ringidesse asutamine ei tulnud kõne allagi. Raamatukogud mida hakati asutama ka aktiivselt, olid kahjuks ohtlik nähtus ja selle tõttu rangelt reglementeeritud olid ainult teatud nimekirjad nende raamatutega vaatamistohtisid, rahvaraamatukogus olla ja midagi muud sinna osta ja muretseda ei tohtinud. Ah, ja veel, et see suur tegeles ju ka keelatud raamatute nimekirjade koostamisega ja neid oli tohutult palju ja ja seal oli ka mitmesuguseid tasemeid, oli neid, mis olid täiesti keelatud, olid need, mis olid kärbetega lubatud kärbetega lõigati lihtsalt lehti, raamatutest välja, oli neid, mis olid publikule keelatud rahvale üldse vist teadlastel oli natukene rohkem võimalusi ja isegi näiteks teaduslikud tööd, mille maht oli üle 10 trükipoogna, neid võidi avaldada ilma tsensuur ritta, ju vist arvati, et ega seda nüüd tavaline inimene nagunii ei loe, kui aru ei saa, et see tsensuuri osa on ka üpris huvitav. Missuguseid seltse siis moodustati, sel ajal läksid moodi karskusseltsid ja karskusliikumine üldse? Muidugi, sakslaste poolt avaldati isegi kahtlust, et kas see ei ole ka üks kurikaval, sellepärast kõrtsid kuulusid ikka mõisnikutele. Et kas seegi pole kurikaval sakslaste vastu suunatud aktsioon, mis oli ärksamad ärksamad, meist ettevõtmine, Euroopas oli see liikumine juba olemas, noh, mäletame, et Kreutzwald juba 1840. aastal avaldas viinakatku Šveitsi kirjand putsake raamatu põhjal ja, ja sest ajast oleneb seesama viinakatk ilms mitmetes väljaannetes, noh, oli ka teisi selliseid rahvaraamatuid, mis missioonist põlastasid seoses selle oma tuba oma luba liikumisega, ütleme niiviisi, et ja laialdase propagandaga Nende talude päriseksostmiseks, ühtlasi oli ka kohapeal tekkinud põhiliselt see liikumine mismoodi selleni jõuda, et nad maad päriseks osta ja, ja kõige kõige suurem pahe ja kõige millegi kõrvaldamine ka sõltus iseendast. See oli see joomine ja ei saa ütelda, et selles suhtes edu poleks saavutatud. Paljudes valdades oli see liikumine väga aktiivne noiks. Aktiivne selle eest võitleja oli Villem Reiman ja paljud teised pastorid asutati teemaju ja lugemistubasid ja sajandivahetuse paiku läks muutus eriti aktiivseks. Noh, ka see, et laulukoorid ja pasunakoori, see oli ju ka kooskäimine ja klubilise tegevuse vorm. Isegi üllatav on, kuidas need inimesed tahtsid ja kui meie lauljad ja mängijad tänapäeval harva nooti tunnevad, siis tol ajal nad kõik õppisid ka noodikirja ära sellest ärkamisaegsest kirjandusest ja sajandivahetuse eelsest kirjandusest me teame ka neid vastuolusid ja koomilisi situatsioone, mis seal tekkisid küll vallavalitsuste ja küll valimistega ja mitmesuguste vastuolud ega seal, aga see oli ikkagi ja see kõik toimus eesti keeles ja ja eesti meeles, ma tahaks. Kas võib olla vastupidise tulemuse, võib-olla eestlased oleksid veerenud sinna kadakasaksluse sohu ja meil oleks sellest päris eesti kultuurist üsna vähe alles jäänud. Vastu võitlemine kahel rindel ilmselt soodustas eestluse allesjäämist. Mulle küll tundub. Mul on kirjandust lugedes jäänud niisugune mulje, et see kõrgema astme kool maal, kihelkonnakool see oli, eks ole venekeelne ja paistis, et ega need lapsed seal suurt sellest vene keelest ikkagi aru ei saanud, nad õgisid neid tükke pähe. Seda küll, aga no ongi niiviisi, et kui midagi peale surutakse, ka inimene õpib, see on igivana tõde ja kehtib tänapäeval täpselt niisama. Kui inimesele midagi peale surutakse, sunnitakse teda õppima. Kui ta seda seesmiselt ei taha, siis ta seda ei õpi eriti stagnaajal, kus meil vene keele õppimine tihti vabatahtlikult kohustuslikuks ja tundide arvu suurendati viimase võimaliku piirini vene keele oskuskoolilõpetajate hulgasväärselt vangis. Nad lihtsalt tõrjusid selle endast eemale ja noh, sellest on isegi kahjusestega Ühegi keele oskus kunagi liigne ei ole noh, kirjanduse ja kõige muu kättesaadavus vene keeles on ikkagi võrratult suurem kui inglise keeles võib seda olla kui palju tahes, aga meile ja me ei saa teda kätte. Tol ajal erinevalt sellest Need õpilased, eriti kui nad olid kihelkonnakooli lõpetanud ja eriti kui nad veel gümnaasiumisse läksid, siis nad omandasid muidugi vene keele puhtalt. No seda me teame oma nendest kirjanikudest ka, see oli vist Tuglas, kes olevat kooliteel deklameerinud poolt taovad kõva häälega ja isegi sedavõrd, et mõnel vist oli juba kodune keel vene keel. Varem oli ju meie haritlaste koduseks keeleks ikkagi saksa keel ja kui mõni rääkis kodus eesti keelt, siis seda peeti täiesti eriliseks ja rõhutati. Niiet ühtegi halba asja ei ole ka ilma teatud positiivsete külgedeta janu, nagu, nagu kogu ajaloo kulg on juba kord niisugune, kõik midagi taotlevad ja millegi eest võitlevad ja lõpuks nagu vanasti ütles, Engels tuleb välja midagi niisugust, mida mitte keegi ei tahtnud. Ehk siin oli seesama. Huvitav siiski ongi, et, et Vene valitsus ei hakanud keelama eestlaste oma kirjandust ja ajakirjandust, sest ajalehti ilmus ajalehtede tiraažid olid tõesti nii väikese rahva kohta üllatavalt suured olevik ja valgus olid ajuti kuni kaheksa kuni 10000 eksemplari, Postimees kuue, 8000-ga. Kõiki neid loeti ja vaieldi ägedalt nende üle ja samal ajal baltisakslased ise kohalikud ei teadnud sellest peaaegu mitte midagi. Vito siin noh, seda on ka Postimees käsitlenud, et Saksa ajalehed vaidlevad selle või teise küsimuse üle, nagu poleks nad kunagi lugenud, mida selle kohta on kirjutatud eesti keeles ja nad tõepoolest ei vaadanud ja, ja on üks artikkel juba 1903.-st aastast, kus pastor Haller kirjutab Eesti Eesti ajakirjandusest, see on ilmunud Paldisse moonatser ühtes, alustab päris päris kenasti, rõhutades just seda, et, et sakslased ja eriti pastorid peaksid tänapäeval ikkagi teadma mida nende lambukesed loevad ja missugustest ideedest toituvad. Ei tohiks sellest nii üle vaadata, et loomulikult jah, võib-olla on raske sellest ebaõiglastes süüdistustest ennast seal läbi lugeda, aga et ikkagi on seal paljugi, paljugi niisugust, mida oleks vaja teada edasi, kui ta hakkab neid lehti ükshaaval iseloomustama ja lahkama, siis tuleb muidugi välja, et ega ta oma sellest kõrgi saksa vaatenurgast üle olla ei suuda ja kõik, mis on rahvuslik, see on paha ja eriti veel eriti paha on see, et enamus ajalehti on kiriku suhtes väga kriitiliselt meelestatud ja et üleüldse üks ebakristlik vaim valitseb selles eestikeelses ajakirjanduses ja nii edasi ja nii edasi ja muidugi kogu seda ajakirjandust, mida, mis muidugi no oli äge sakslaste vastu väga tihti ja ma arvan, et nii nagu tänapäeval, nii ka tol ajal loeti just kõige rohkem neid artikleid, mille kohta võiks öelda, et no küll ikka ütleb, jaga muidugi luges tol ajal ühte lehte kindlasti rohkem inimesi kui tänapäeval ei saa, arutati ja neid nii kõrtsitubades kui vallamajades taluperedes, mis olid üsna suured, see on eesti rahva ja Eestimaa jaoks üks täiesti eriline nähtus, siiski isegi Lätis ei olnud ajakirjandusele vist nii suurt tähtsust. Tea, kas see on seotud eestlaste rahvusliku iseloomuga, kusjuures ärme unustame, et tegelik Eesti ajakirjandus algas Virkkalis Jannseni Perno Postimees, 1857 ta ei olnud veel, ta oli veel alles 40 aastat vana, võitsidki vähe ja ometi oli ta selle aja jooksul saavutanud mingisuguse loetavuse ja niisuguse suguse mõju. Kas selle kõnesoleva venestamise ajal ühelegi võimumehele ei tulnud niisugune niisugune mõte pähe, mida Stalin praktiseeris siin Eestis ja Baltimaades ja mujal Venemaa on muidugi ka korduvalt küüditamist venelaste kanna kinnitamiseks oleks olnud väga tulus siia hulk venelasi tuua muidugi enne eestlasi ja hulk viia mujale, eestlased läksid ise. Kuigi tol korral seda just otseselt ei soodustatud, vaid pigem püüti takistada pidi, pidi selleks, et, et asuda ümber kuhugi tühjadele maadele, oli see siis Samaras, Samara kubermangus, Kaukaasias kusagil mujal pidi inimesel olema teatava algkapital näiteks nõuti, aga paljud läksid ju ilma mäletagi ja sattusid väga raskesse olukorda, mõnel õnnestus tagasi tulla, mõned rabelesid ennast seal kuidagi pinnale, paljud hukkusid ka sellegipärast. See väljarändamise ja väljarändajate hulk oli väga suur. No teada on näiteks see Lenberg või prohvet Maldsed, kellele küll on väga palju legende külge poogitud, millest tema ise süüdi ei olnud. Ka see valge laeva ootamine oli tema üsnagi lihtsameelsete jüngrite tööde, ma ise oli sel ajal hoopiski Kaukaasias maad kuulamas. Noh tema oli üks niisugune ettevõtlik ja mitmekülgne inimene. Kes kah seda väljarändamist püüdis organiseerida Sist äraminejaid. Just sel ajal oli see põhiline lainega sinna Pihkva ümbruskonda ja praeguse Kingissepa ümbruskonda. Väga palju mindi Peterburgi vabrikutöölisteks, nii et jällegi vaatamata kogu sellele eestlaste koduarmastusele jäävad teatud protsent, on Igara muuhulgas neid inimesi, kes kes sellest nii väga kinni ei pea või kui tal ikka väga raske läheb, siis läheb otsimas ja kus on parem. Nii et jällegi mees ja süüdistada vene rahvast, mis on tohutult suur, kui selle hulgas ka mingisugune protsent selliseid leidub ja et nad muidugi noh, nagu ma ütlesin, õhku rikuvad seal, kuhu nad satuvad ja tähelepanu tõmbavad rohkem kui need, kui need inimesed, kes on nagu kõik inimesed, see on ka loomulik. Noh, eestlastesse suhtumine Venemaal oli küll põhimõtteliselt teistsugune, sest neid enamast hinnati, aga eestlased hoidsid ennast ka väga kokku. Ja üldse, mis on huvitav ja mida võiksid kah silmas pidada, need, kes, kes nii palju räägivad sellest ümber rahastamise ohust ja keele kadumisest, et isegi seal, kus olid ainult väikesed saarekesed, need eesti külad, seal säilitati, ilus eesti keel, teatud määral konserveerus, see tolleaegne väljarändamisaegne keel, seda ma olen ise kohanud, kui me olime küllalt lähedal nendele Polangaja ja Suetuki küladele räägiti kena murrakut ja lauldi neid. Kuule, mis olid eelmisel sajandivahetusel siin maas ja kus oli väga palju inimesi, kes ei osanudki vene keelt juba juba kolmas, neljas põlvkond. Tuleb ka meeles pidada, koolis käimine väga kohustuslik ei olnud seal või lihtsalt ei suudetud kolhoosides, ei suudetud seda selle üle arvet pidada, jällegi seda meelde tuletades ei tahaks mina neid ka süüdistada, kes siin on elanud niisuguses ainult puht vene keskkonnas ja ei ole õppinud ära eesti keelt, kui neil seda vaja pole olnud. Teie suhtute väga mõistvalt ja leebelt ja iseenesest mul on niisugune suhtumine sümpaatne, aga kokkuvõttes siiski see venestamisperiood hea küll, nii nagu Vainugi Vainugi olemasolu koondas eestlasi hoopis eestluse vaimu väljamängimisele ja kindlasti sellel venestamisel oli ka eestluse arendamisele suur roll, aga siis, kui on tal ka vaieldamatult negatiivseid negatiivseid jooni ja mida teie näete negatiivsetest joontest, on nii palju räägitud, et ma sellepärast hakka kordama, sest need on niikuinii. Et noh, me ei saa kõiki asju vaadata ainult ühest vaatepunktist, ainult omaenesemätta otsast ka mõnikord. Ja teisest küljest ikkagi ikkagi veel, ma arvan, et muidugi ta pidurdas teatud määral võib-olla Eesti Eesti rahva ja eesti vaimsuse arengut teatud osas ka see jäänud seisma ja, ja pealegi oli see niisugune, nagu öeldakse, nagu hane selga vesi, mis ei jäänud külge venestunud eestlasi isegi vahetult selle venestusperiood ajal või kohe selle järel, noh, kes oleksid nii selles mõttes venestunud, nagu olid kadakasakslased, ega neid peaaegu elul oli muidugi neid ja, ja oli neid ka selle venestamisperioodi ajal, kes pidasid eestlastele soodsaks just nimelt seda venestuspoliitikat ja arvasid, et eestlaste tulevik oleks paremini kindlustatud selle vene kui saksa kotka tiiva all. Aga päris päris veendunud venelasi eestlastest ikka ei saanud, tulles tagasi rahva ja kes oli ju ikkagi peamiselt talurahvas juurde sel ajal toimus ja siit ka kõik muud ümberkorraldused ja see balti erikord praktiliselt lõpetati ära, siin kehtestati nii linnades kui, kui kohtusüsteemis ja mujal kehtestati. Vene seadusandlus tuleb ka juba üks üks moment esile, millega me siiamaani hädas oleme, saan aruandluse statistika, läks käima tohutu bürokraatiamasin, nõuti kõik võimalik ja aruandeid, andmeid need kõik võeti kokku ja üldistati anti välja tol ajal palju rohkem kui tänapäeval. Aga mul on kogu aeg väga suur kahtlus neid lugeda, kui palju nad ikkagi usaldatavad on ja, ja teadis väga hästi, kuidas tänapäeval aruandeid koostatakse allpool siis noh, teatud määral need ju mingisuguse pilti annavad, aga ikkagi on asi kahtlane. Näiteks 1881. aastal. Noh, see polnud küll veel, sellel, aga viidi läbi üks ankeet talumajapidamiste uurimiseks ja see oli ühtlasi ka seotud Vene mõõdusüsteemile üleminekuga ja noh, nii et hinnata nii maad kui majapidamised, sellest on säilinud, need algankeedid terve Liivimaa kohta kihelkondade kaupa, iga talu kohta on omaette ankeet ja seal torkab silma üks niisugune asi, et on terveid kihelkondi kus andmed on ilmselt võetud kas laest või eelmisest aruandest, kus külvipinnad ei klapi ja kus on ainult loomade arvu, on märgitud kas ainult raudvara piirides või külvipindu täpsesse täpsesse klapi mõned aastad või või isegi 10 15 aastat varem tehtud maamõõtmisega samal ajal teistes kihelkondades, kus asjal on nähtavasti sisuliselt lähenetud. Nüüd on need külvipinnad seal 10 15 aasta jooksul on tunduvalt muutunud suurenenud enamasti, sest tehti uudismaad, hariti neid võsamaid ja heinamaid üles ja noh, see on loomulik ja siis on arusaadav. Aga kui ta täpselt ja, ja Okuma pealt klapib selle selle numbriga, mis seal oli, no siis on ta ilmselt joonistatud mõne arvanud ankeedi juures on isegi kirjas, et inimesed on umbusklikud ja arvavad, et pannakse, ei tea, missugused maksud peale, et täiesti võimatu on näiteks tegelikult loomade arvu kindlaks teha, aga kõik need andmed on ilusasti kirjas. Selles ankeedis on muid huvitavaid andmeid, seal on küsimusi näiteks selle kohta, kas talul on aed? Neid on küll väga vähesel ajal ja muidugi kõige rohkem on neid nendesse jõukamates ja edu meelsemates maakondades, Viljandis, Vändra kihelkonnas, siin Tartu ümbrusest ka, aga muidu väga haruharva. Siis on küsimus, kas sulasrahvas perega ühes lauas, see on küll enamasti niimoodi. Siis on küsimus, kas sulaste jaoks on eraldi sulastemaja. Tarvastu kihelkonnas näiteks peaaegu igal talul on eraldi sulastama mujal haruharva. Üldiselt vene võimuga tähendab selles halvemas mõttes, mida oma kogemustest ka meenutan. Eelkõige meenub just see suur bluff ja paistab, et ka see oli siis nendest kaugematest aegadest juba idanema hakanud. See plahvatas. Ammu idanema, eks see läks igal pool umbes niimoodi ja paljude paljude andmete andmine sõltus veel sellest, kuidas, kui haritud või kui arvukas üldse üks või teine kirjutaja või nende andmete andja oli. Kubermanguvalitsustes koostati koondaruanded ja muidugi püüti seal siis teatud arve natukene ilusamaks voolida ja ka teatud tendentse, nii et seal on jällegi omad nipid. Venestamine sai muidugi otsa asjaolud paratamatu kokkulangemise tõttu, sest revolutsioon tuli peale. Aga muidugi huvitav periood on ja me pole seda üldse puudutanud, kuigi see hakkab juba sellel venestamise ajal peale, see on see töölisliikumisega seotud sotsiaaldemokraatlik liikumine, mille vilju me tänapäevani maitseme. See on omamoodi muidugi huvitav. Nii nii 1905. aasta kui kuni seitsmeteistkümnenda aastani välja igal perioodil on mingisugune oma oma eriline külg ja oma eriline võlu ja ka eriline tähtsus. No mulle on väga südamelähedane olnud see päris algus ja ja eriti koidu Laamanis, õnnetu saatusega ja oma väga rikka ja väga ilusa hingega, kusjuures tema, selle eneseväljendus teatud takerdus, eesti keele tolleaegsete võimaluste tahad. Lausa kahju on, kui, kui tänapäeval neid kramplikult võimendatakse või isegi kirjaviisist tulenevaid hääldus püüdlikult välja hääldatakse, mis ju tegelikult olnud tol ajal eesti keeles ei kõlanud. Ja teistes keeltes Götet või Putinit ei trükita kusagil tolleaegses kirjaviisis, aga, aga meie oleme selle juurde jäänud ja arvame, et see on just see ainukene õige. Ja siis loeme, loeme veel minna, tulen tullen sinna juurde. Paistab, et see teema vajab lausa omaette käsitlemist, ega Lydia Koidulast. Vaatamata sellele, et me teda väga armastame ja austame sajakroonise rahatähega ega temast väga palju enam ei ole räägitudki ja võib-olla võtamegi oma järgmise vestluse teemaks siis Lydia Koidula, see on isegi mõeldav.