Tänane silmaringi saade on jälle teie päralt, kirjandusloolane Malle Salupere ja jätkame teiega jälle seda huvitavat ringkäiku Eesti eelmise sajandi ärkamisajas. See on eestlastele üks kõige sümpaatsemad perioode ajaloost ja ma usun, et teil on vahest ka positiivsed kogemused seda teemat käsitledes. Nojaa, põhiliselt positiivsed, aga ei ütleks, et ainult eestlane on juba kord niisugune, noh nagu kõik, kellele miski inimlik ei ole võõras, eks ole, nagu meil oligi eelmine kord ka mõned näited nii nii seesugustest kui teistsugustest eestlastest muidugi kui sellest ärkamisajast, kui niisugusest üleüldse rääkida. Minu meelest on see üks, üks toredamaid perioode meie ajaloos just selle tohutu niisuguse meelsus tõusu tõttu. Sest kui varem tõesti oli, siin on meil veel üks, üks raamat, mis ilmus omal ajal, see oli juba 1862 eestlane ja tema isantereeste onsaingher ei saa tegijat baltisakslastele aadlike leeriti üsna palju peavalu. Sellepärast et noh, see oli tõesti raudselt loogikaga kirja pandud, publitsistlikku küllalt hästi kirjutatud ja pani dokumentaalselt ja faktidega tõestatud, seal ei olnud üldsegi tuulest võetud väiteid. Ja kuigi selle peale puhkes kaunis suur, pole teemika, sakslased püüdsid nii ühte kui teist prominentset isikut värvata kirjutama mõjuvat vastulauset, aga näiteks pastoraadi Karins ütles sellest ära põhjusel, et raamatus on ju kõik õige. Ja mõni teine niisamuti. Paar aastat hiljem suudeti küljeks armetu prossikene välja anda. Kõige mõjusamaks jäi siiski lihtsalt raamatu mahavaikimine, mis muide baltisaksa ajaloolaste ja, ja kultuuriloolaste juures on ka üllatavalt edu saavutanud, nii et ka Eesti ajalooteadvuses sellele raamatule pööratud tunduvalt vähem tähelepanu, kui võiks. Ligemale 100 aastat pärast oma ilmumist jõudis raamat siiski ka eesti keelde väga heas Mart sillaotsa tõlkes. Ja jällegi akadeemik Aki kommentaaride ja eessõnaga. Siit ma tahaks lugeda ühte katkendit selle autori ilmusta muidugi anonüümselt ja Berliinis, autoriks nii kaasaegsete arvates kui ka hiljem nüüd. Kuigi see on päris kindlalt kinnitamata, oli Blagoweszonski kubermangu ametnik, kes tõesti, nagu ta ise ütleb pole ei sakslane ega eestlane, eadlikega talupoeg, ta pole sündinud Eestimaal, on seal aga kaua elanud ja sealseid olusid jälginud. Tal pole kummagi seisvusega kunagi tegemist olnud talurahva vaatlikega. Seepärast loodab ta oma otsustes olla erapooletu ja tahab ütelda ainult tõtt ja kuisel tõel on tema isikliku vaatlusviisi, kus siis tasakaalustab see mõningal määral sellega, et ta kavatseb oma väitest toetuda enamasti olemasolevail dokumentidele. Noh ja nüüd ta eestlaste kohta sõnad eestlane ja talupoeg on Eestimaal samatähenduslikud. Kirjutatud oli see 1860. aastal veel enne talupoegade vabastamist Venemaal. Sest põlluharimisega ei tegele siin sakslased ega venelased. Kui eestlane õpib kõnelema saksa keelt, lakkab ta olemast eestlane. Ta ei taha enam olla eestlane, sest ta seda häbeneb. Ta püüab nende ees, kes teda ei tunne, lähemalt näidata, et ta eesti keelt ei oska ja salgab ära oma vanemad ja sugulased. Autor tunneb üht kooliõpetajat kaupmehe perekonnast pärit sakslast, lugupeetud õpetatud haritud jumalakartliku meest, kes väga vastumeelselt viib Eesti päritoluga poisse kõrgemasse klassi. Sel ainsal põhjusel, et nad on eestlased. Need eestlased saavad ikka ei tea, kui kõrgele vastaste oma kolleegidele seletuseks temale pole meelepärane, et viimastel aegadel käib rohkesti eesti lapsi koolis, et eestlased nii sageli jätavad maaharimise maha ja muul viisil linnadest tahavad edasi jõuda. Kes siis hakkab maad harima, kui kõik talupojad tulevad linna, kui igaüks neist tahab sakslane olla, ütles ta mõtlemata sellele, et ka tema oma esivanemate eeskuju järgimise asemel eelistas riigiteenistust. Niisuguse mõtteviisiga inimesi leidub aga provintsis väga palju ja eestlasel pole kerge saada sakslaseks. Vot siin ma tahaks küll vastu vaielda. Et see toitš tol ajal me vist juba kuskilgi sellest rääkisime, siis ka ei tähenda sakslast, kui rahvust vaid ikka rohkem saaks. Siiski tegelevad paljud eestlased juba käsitööga. Nii on näiteks puusepad, müürsepad ja voorimehed eestimaal eranditult eestlased, sepal Luksepa ja tisler meistrite juurde lähevad nüüd õppima peaaegu ainult eestlaste lapsed, kuna käsitööliste lapsed end selleks liiga heaks peavad. Algkoolides, kus kogu õpetus toimub Saksa keeles on eesti laste arv kaugelt suurem kui saksa päritoluga laste omavad üks huvitav. Kreiskoolides ulatub see arv üle poole ja mitte vähem noori eestlasi õppimas gümnaasiumis, Tallinnas, Tartus. Aga tsunftimeistrite hulgas on juba palju neid, kelle vanemad ei mõistnud ühtki sõna saksa keelt. Paljud neist on isegi Peterburis. On isegi üksikuid luteri usu pastorid, arste, ülemõpetajaid hätta jäid, kellede vanemad peale eesti keele ühtegi muud keelt ei kõnelnud. Peaaegu kõik on targad ja haritud inimesed, peaaegu kõik nad on enam või vähem häiritud oma päritolust ja mitte kergesti ei julge mõnigi neist midagi lausuda oma vendade kasuks. Veel vähem kirjutada selle enda rahvuse mitte austamise põhjust tuleb otsida olukorrast, millisesse Eesti talupoeg seaduste ja tavadega on asetatud oma mõisniku ja teiste seisuste suhtes. Nii iseloomustus oli nähtavasti üsna õige sellel 1860. aasta ümber aga juba 20 aastat hiljem oli pilt üsnagi tunduvalt muutunud. Ja näiteks ülevenemaaline rahvaloendus oli küll alles sajandi lõpus, aga siin Baltikumis korraldati neid ka varem. Ja näiteks 1881. aasta rahvaloenduse järel kirjutab Tartu Ülikooli professor Kerber törtsed saitungis et mitu 1000 sakslast on kaduma läinud Tartus võrreldes eelmise seal 15 aastat tagasi. Selle salapärase vähenemise põhjuseks oli, kas nüüd oli jälle au sisse millegipärast tõusnud olla eestlane või vaat siis just hakkas tõusma mao sisse, olla eestlane? Jah, täpselt. Vahepeal olid kõik niisugused sündmused ju olnud nagu Kalevipoja ilmumine, esimene laulupidu, Eesti üliõpilasseltsi moodustamine. Eesti iseteadvus hakkas kõvasti juba juuri ajama, muidugi juba mitu aastat ilmus Sakala ja küllaltki palju mitte ainult intelligents, vaid käsitöölised hakkasid ennast ise eestlasteks tunnistama ja pidama. Ja noh, see on isegi päris huvitav nähtus, sest kuigi ka neid Leaks marisse neid ja, ja proua Morosid oli kindlasti küllalt. Aga ikkagi tendents, tendents oli, oli juba Eesti rahvuse ja rahvusteadvuse kujunemisele üldse ongi huvitav, et näiteks kõrberi artikkel, ta on avaldanud ka raamatu nende rahvaloenduse tulemuste kohta. Ja selles raamatus siis olid juba Nov venestamine juba tulekul ja väga teravaks olid muutunud situatsioonid just baltlaste ja eestlaste vahel. Ja seal ta enam nendest sellest rahvusteadvuse tõusust ja kase. Arvude muutumine on võrdlemisi ära redutseeritud, aga selles tärdsed saitungi artiklis seal oli vist kahes või kolmes. Seal on seda arutatud õige põhjalikult ja küllaltki erapooletult, asjalikult. Ärkamisajast me teame suhteliselt palju ja need nimed, tolleaegsed on kõik teada. Ja neile on antud ka nii ja teistsuguseid hinnanguid, muidugi me nüüd enam jälle nii mustvalgeks ei laga. Klerikaalid Nende sünonüümiks on reaktsionäär. Ja selle tõttu ka Hurt ja tema teened võrdlemisi allahinnatud. Jakobson jällegi võib-olla ülehinnatud. Aga kõik need tegelased on omamoodi üpriski huvitavad olnud ega selle rahva meelsuse väljendajatena omamoodi, sest mulle tundub niiviisi, et näiteks Jakobson nüüd Jakobson kõikidest nendest tegelastest, ärkamisaegsetest, temas on rohkem seda ehedat sakslaste ja sakste vihkamist, mis Rahva seas oli eriti levinud. Nähtavasti selle tõttu ta saavutas kaasa nii suure resonantsi ja poolehoiu mängimine vene sõbralikkusele ja ja tsaari ruudusele oli ka rahva seas olemas, ühelt poolt, aga teiselt poolt see võimaldas jällegi sakste ja sakslaste pihta väga palju ütelda ja neid kritiseerida. Nii et ei saanud eriti hõlma hakata, Jakobson kasutas seda väga osavalt ära. Kasutasid teisedki, kasvõi seesama raamat eestlane ja tema isand, see ilmus mõned aastad hiljem ka venekeelses tõlkes ja Venemaalt tähendabki seda ära, ei keelatud. Nähtavasti mõnedes ringkondades vaadati isegi üsna hea meelega. Balti aadel sai nina pihta Venemaale olid üsna ükskõik, ma usun, Baltimaade probleemid olla rohkem sakslaste poolt ja eestlaste vastu, nad võisid seal tõesti kaugelt olla küllaltki objektiivselt suhtumises kindlasti ja peale selle Venemaal just selle Slovofiilide õitsengu ajal ja, ja kõik muud, kõik muud liikumised, mis seal sel ajal olid, need kõik olid selle seisuslikku korra ja, ja balti järjekorra vastu väga teravalt suunatud ja muidugi kõik kõik see, mis seda õõnestades tartlased ise ju sel ajal siin tõstsid väga suurt, väga suurt hädakisa ja oma õiguste piiramise osas väga toredasti. Kreutzwald 1870, Kreutzwald kirjutas Seefnerile. Parteid on järsu malt vastamisi kui iialgi varem, on aga üks punkt, kus nad omavahel harmoneeruvad, nii et võiks koos häälega öelda Ovi roonsem, coote Fanden tahverstanud veerunsclai. No see on umbes nii, et kui me ennast sõnnikust leidsime, siis saime üksteisest kohe selleks sitaseks punktiks leegionid, mis võib-olla oma täies jõus veel mõned aastasajad pärast maailma lõppu eksisteerima jäävad. Siinse aadli hulgas on mõned üsna mõistlikud terved vaadetega inimesed, aga niipea kui privileegi, Jumit kaalul on, siis pole muud kui hüvasti mõistus ja arusaamine. No see, et talupojad nägid asju hoopis teistmoodi, see on, see on kah täiesti arusaadav ja ma siin mõned aastad tagasi aja pulsis, avaldasin paar kirja, aga ma mõtlen, et ei olekski pahasid tsiteerida, see oli 1865.-le, kas tal midagi lendlehe taolist, Tarvastu pastor Karl Stroomi köögitrepile poetatud vana aus õpetaja, mina alamsugu talupoeg ei tohi sinuga mitte kõnelda, seepärast soovin mina sulle rõõmsat uut aastat ja palun seda lahke meelega vastu võtta ja vana-aasta vana kiusa juttu maha jätta ja lahket jutust lugema. Kui sina arvad, talurahvas aru ei saa, et sina mõisnikute poole kõvasti, kes isegi ussikihti täis on rahva vastu. Nüüd on nemad kõik kohtud ja vürstid oma rahaga täitnud ja nende silmad kinni matnud, et ei, ükski enam õigust ei mõista ja kohut ei pea. Ja kõik on meie verevaev, mis ka nemad kõige ülemate silmad on kinni matnud, seepärast tõuseb nüüd rahvalt tuline viha sakste vastu, tulgu mis tuleb, et rahu ei jäta. Sest kiusa aetakse kiusa vastu ja õigust ülekohtu vastu. Nüüd on talurahva silmad lahti läinud, sest saadikuid keiser nende kepi ära võttis ja nende võimust alandas. Aus, õpetaja, mina palun lugege mitu korda läbi seepärast, et minu mõistus, naine on ja mina ütlen teile ära, mitte mõisnikud eest seisad ja oma alli peatsid taga määrid. Nüüd on aeg, mil ülekohtus on valge ette tulnud ja palunud neile keisrile ütelda, et oma viha rahva vastu maha jätvat vaese rahva vihkamine ei tee neile mitte kasu. Ma ütlen, mina olen küsinud, kuulnud, aga lasi seal tõsi, paar aastat haududa, sest rahvas ütleb, kui mitte keiser ja kohtuda abi ei sahta, siis oma käsi peab hävitama. Mina kardan, et neid mõni hulkuma pead ei kaota ja mina olen kuulnud, et kuberner valla on ja palun kui sina riigiga lähed, sina Browski härra, mitte talurahva pääle selle kuberneri ette ei valeta. Seda rahva vastu vihale ei ärrita, sest talurahvas on kui köige tarviline riist, ilma kelleta mitte saksad läbi ei saa, neid peaks armastama. Nad on kõik lahjaks kistud ja nende rasvast kõik saksad, paksud on. No siia, Tarvastu kandis said alguse peaaegu võib-olla Tartu abiga, aga siiski kõik suuremad rahvuslikud ettevõtmised, et sealsetes jõukates taludes noh, ka mitte ainult mammonakorjamisega ei tegeldud, see on täiesti selge, aga see on siiski väga, väga huvitav, see on juba see periood, kus meil on täiesti kirjalikke tõendeid nahdiskusest, rahva meelsusest arusaamadest ja siin ähvardatakse Klagovessenski kahvel niimoodi, lootusetu tulevik äratas Eestimaa talupojas mõte, mis pani teda ennast värisema, lahkuda oma isamaalt ja kaugel eemal, kuhu tema isandad ei diskaks tulla pelgupaika otsida. Kes teab, kui kindlalt eestlane ripub kodukolde küljes, kus ta on sündinud ja kasvanud, kuivõrd vastumeelselt vahetab ta oma armetu suitsutare mõne muu paiga vastu, sellele on raske selgeks teha, et teda on eksiteele ahvatlenud mõne südametunnistuseta salakavala, kaasmaalase või kelmi hulkuri tühjad pettekujutlused tekitades ühesuguse mõtte. Vastupidi, tundes eestlase piiritut kiindumust isamaas, saab mõistetavaks kuisu. Suur ja raske on isandate poolt temale selga laotud koorem mis kihutab teda äärmiselt meeleheitlikule sammule ja sunnib teda kõike, mis on talle kallis ning armas maha jätma ja tundmatule maale siirduma ja missugusel ajal nimelt momendil, millal maaomanikud uute talurahvaseadustega jutumärkides soodustavad talurahva materiaalset heaolu, alandades kehtivat Teo koormust 26 protsendi võrra. Jutumärgid lõppevad kahjuks ainult seejuures ka ka jälle jutumärkides silmas pidades rüütliseisuse riigiõiguslikult ajalooliselt põhjendatud seisundi kindlad säilitamist. Märgid lõppevad muidugi, kes ei tunne eestlaste praegust olukorda, sellele tundub uskumatuna, et septembri esimestel päevadel nõudsid tuhanded eestlased oma seniste rendivahekordade lõpetamist, et Volga kallastele raamata. Niisuguse sündmatu soovi väljendamise eest võimude ees on mitmed talurahvaesindajad igatahes saanud õige tõsise noomituse. Kas tegelikkuseks saanud eestlaste väljarändamine ei tõesta lõpuks ometi aadile, et eestlased olukord on väljakannatamatu ning seda on tekitanud 56. aasta talurahvaseadus. Parandatud ja veel kord parandatud talurahvaseadus ei andnud ikkagi talurahvale veel võimalust ära elada ja Eestimaa kubermangus eriti, sest kui Liivimaa kubermangus hakati talusid päriseks ostma siiski juba viiekümnendatel aastatel siis Eestimaal sai see asi päris hoo sisse. Alles kaheksakümnendatel aastatel. Aga mille poolest siis Liivimaal oli asi parem kumbki kubermang töötas omad seadused välja nii-ütelda teise peale vaatamata ja kuigi aadlikud, noh, nii siin kui seal püüdsid oma omakasu silmas pidada. Võib-olla nendel oli lihtsalt natukene rohkem südametunnistust. Muidugi kogu selle rahvusliku liikumise tekkimine ja eriti nende kollektiivsete taatorite organisaatorite ikka väga hea väljendus ajakirjanduse kohta tikkimine sai võimalikuks tänu Aleksander teise trooniletulekuna, sest kogu Nikolai esimese valitsusaeg oli ikkagi suur vaba mõtte ja igasuguse igasuguse tegevuse ja kollektiivse tegevuse range piiramise aeg. Ja et noh, suuremad vabadused alates 50.-te aastate lõpus, 60.-te alguses, need olidki siis kaasa teadagi Tartu ja siis, kui Tartu muutusi rahvusliku liikumise keskuseks tähendab, kui Jansen Pärnust kolis üle Tartusse võib juba päris niisuguseks rahvuslikumate õitseajaks lugeda, sest kohe loodi Vanemuise selts. Peale Eesti Postimehe ilmuma hakkamist 1864 tuli Jannsen Eesti Postimehega, siis 65 oli, oli Vanemuise selts noh, 69, juba Howli esimene laulupidu ja nii kitsas, kui selle osavõtjate rinka oli, aga seda ei saagi nii väga kitsaks lugeda, sest kui me vaatame neid osavõtjaid oli ju väga paljudest kohtadest ja ja suures osas olid need kolm meistrit, kes koorides laulsid, see oli see maa sool, mis tõesti andis seda kõike edasi, mida nad omandasid ja kogesid, sellele oli eelnenud Janseni tabu tult suur propaganda, noh, laulukooride loomiseks ja ka saksa laulupidude propageerimine, et eestlased võiksid sedasama eeskuju järgides. Ja tõesti see, et meie laulupidu toimus täpselt nende saksa, baltisaksa laulupidude mudeli järgi ka selles ei olegi midagi paha, aga selle eest on ta nüüd tõesti kujunenud niisuguseks rahva traditsiooniks, mille häbumisest oleks küll kahju. Muidugi selle esimese ärkamisaja suures võib leida üsna palju paralleele meie teise ärkamisajaga, ainult siin selle teise ärkamisaja puhul ma mõtlen meie tänast päeva, toimuvad kõik protsessid palju kiiremini kui seal, näiteks nende liikumiste lõhkiminek võttis aega siiski umbes 15 100 aastat, enne kui päriselt tülli pöörati, omavahel. Nüüd läks paari aasta vist ei ole veel küllalt toonitanud, kuidas ikkagi kogu seda ärkamisaegsete eestlaste tegevust ju igal sammul püüdsid takistada ja nurjata need balti aadlikud, seda muidugi. Kuidas, aga kõige kõige toredam võiks ütelda jutumärkides, on veel see, et sakslased oma, selles oletus kõrkuses ei osanud seda maa rahvastega matsi ega tema ärkamist isegi õieti tähele panna. Muidugi nad püüdsid silma peal hoida ja valvata Nende ajakirjandusorganite järele. Seda liikumist nimetati noor eestlaslikuks nooreestlaste ja noorlätlased ja halvustati igal sammul, kus vähegi võimalik oli. Igal sammul püüti vihjata kõigi niisuguste esituste riigivastasusele ja seadusvastasusele teha kõik need tegelased võimude silmis nii kahtlaseks kui vähegi võimalik. Muidugi siin on nüüd ta kusagil ei saa läbi Paulo pojapoliitikata. Eestlaste suur võit oli see, et keisrikojale väga lähedastes ringkondades oli siiski täiesti eesti, Läti ja eestimeelseid mehi. Kõige rohkem muidugi doktor Karell kolme keisri ihuarst, samuti Johann Köler. Ja peale selle oli Peterburis muidugi terve terve ringi eesti haritlasi akadeemikute hulgas, kui mitte päris päris eestlased, siis siis vähemalt väga eestisõbralikud nagu siivner Sults, Kärtram. Neil kõigil oligi siiski võimalus siin ja seal sõnakese poetada või või ennetada niisuguseid rünnakuid lööke ja nii läksid need tornid kergemini üle kui kui muidu võib-olla oleks, aga, aga et see tegevus lõpuks siiski vilja kandis, sest saavutati ju Eesti kirjameeste seltsi tegevuse lõpetamine, see küll Aleksandrikoolikomiteed keelati ära. Noh, siin olid muidugi kallid eestlased ise Basüüdi, kes vastastikku üksteise peale nii kaua kaebusi kirjutasid, kui ülevalpool sellest villand sai. Aleksandrikoolikomitee ja see idee ise, see oli siiski asi, mis terve terve rea aastate jooksul tähendab 1871 kuni 84, ikkagi ühendas väga palju eestlasi, sest Ta pandi käima tohutu see alamkomiteede karussell, kes kõik kogusid raha, koguti neid kopikas haaval, pea, korraldati üritusi, koguti annetusi ja 1883.-ks aastaks oli 100000 rubla koos, noh, mis oli juba kooli rajamiseks piisav summa, aga siis tuli venestus ja see eesti rahva oma kool, mis pidi saama keskastme või isegi ajapikku kõrgemaks kooliks. See avati venekeelsena pilke. Aga oma töö noh, rahva seas oli see organisatsiooniline töö ikkagi teinud. Niisamuti Eesti kirjameeste selts oli välja andnud ju väga palju ilmalikku kirjandust, oli andnud välja. Praegu olid kõik koolid varustatud eestikeelsete ja küllaltki heatasemeliste õpikutega, mis oli ikkagi selle seltsi, teen, Sakala on teadagi, selle peale olid muidugi sakslased teadlikud, kõige rohkem vihased ja muidugi Jakobsoni hoidnud ka värve koega, ei olnud sugugi tagasihoidlik nende vaid kavatse ütelda sõimamise halvustamisega, aga samal ajal ega ülevalt poolt eriti selle tõusva venestuslaine tekkiva venestuslaine juures siin juba hakkas hakkasse balti aadel tegi oma pretensioonid aga nähtavasti ka keisrikojas tüütuks muutuma ja nii ei, ei pandud talle pahaks. Mul on veel üks üks kiri, mis on jällegi väga iseloomulik poetatud Tartumaal saare mõisas 1882. aasta suvistepüha hommikul. Sellel on niisugune jõulidekstiilia mahlakas sõnastus, võiks öelda. Nii, et ei pruugiks kirjanikke häbeneda. Sulle palju terviseid soovides saadame selle väikse kirja läbi teadust, et sa ennast parandada ja enesevalitsejad san mõisnikule valitsejate tüki tegemiste Sundmise maha jätma, vaat et sa sellega meid ei vaeva. Kui sa meid mõisa kantnikkusi tänavu sügise vai suvel veel mõisatükile kutsud, siis peab keegi, esiteks punane sõber mööda heinakuhja üles ronima ja kui vilja hakkame kokku panema, siis laseme rebasel kõike ära süüa. Ja kui sellega veel rahu ja siis pöörame mõisa kelgutada Üheteist keskpäeva ajal pahurpidi ja kääname sinul kõige valitsejaga habemes põrgu poole, hambad irevil vahtides, sina lase oma mõisa ümber üks rügement kuradit vahti panna, kui tahad. Aga siiski on meil võimalik seda ära teha. Meie tahame näha saada, kui palju neid kassi praadijaid on ja meie vene söödikuid, kes tahavad meie seest hinge ka viimaks omale saada. Nüüd meie tahame neid verekoeri üle lugeda, kas neid palju saab ka meie käe alla langema? Meie tahame Teile kätte hakata maksma seda vana aja pärandust, mis meile paigale on pandud. Teie vanapagana vahukulbi. Tahate nüüd meie armulist keisrit omale ohvriks võtta, et siis ise keisriks saaksite? Vana, keisri Aleksander, teise panite juba nahka, nüüd tükite jälle selle kallale, seepärast et tema õigust tahab teha Teie tahaks, et teie saaks aga hästi neid vaeseid inimesi nülgida ja tappa ja ise kuningad olla ja tõllas sõita kuus hobuste eest, nii kui vanast sõitsite ja süüa ja juua, heast ja raha tasku panna, mis meie suure vaevaga peame teenima küll meie tahame nüüd järele uurida, kas te sõidate veel suure uhkusega keskmaanteid oma tõllaga või õis? Me tahame teid harida küll, kaob siin vei saksa Eier, kes sööb meil südant väga seejärel, kus jääb siis meie Eestit seest. Kas meil ei ole seda jest kõigis kolmes kohalikus keeles? Kirjastiil väärib küll imetlust, kes selle koostaja oligi, uurimistulemused noh, see oli siis 14. mail oli kiri antud 20. mail olid uurimistulemused käes, kahtlus langes seal neljale jõe valla kandid mehele vennad, gaasikud, kes kõiku Readniku arvates väga mässumeelsed olid, aga, ja noh, ilmselt jällegi selle tõttu, et kirini tsaaritruu oli, siis menetlus katkestati ja midagi ei võetud. Muidugi mõisnikud suureks pahameeleks jällegi mingil mingil määral tundub, et noh, see sakslaste ja venelaste omavaheline kaklus sõnades ja trükisõnas oli üheks üheks põhjuseks, mis kutsus esile selle venestuspoliitika ikka eriti sakslaste pretensioonid Läänemerealadele tuldi välja ju noh, tol ajal üldse osales tekkima niisugune teaduslik etnograafia ja keeleteadus ja ka eestlaste põlvnemise küsimused olid veel üsna lahtised. Aga sakslased väitsid ju, et eestlased on tunginud nende arvates paar 1000 aastat tagasi võib-olla just germaanlaste põlistele aladele. Ja lugesid, lugesid ennast täiesti seadusjärgset, eks Läänemere provintside omanikudeks muidugi propageerisid igati seda eestlaste ise arenemise perspektiivitusest, et neil võib olla mingi perspektiiv ainult sulamisega suurema rahvuse hulka, tähendab nemad pidasite silmas sakslasi, venelased jälle väitsid vastu, et noh, et kui nad juba peavad suurema rahvuse hulka sulama, siis miks mitte venelaste hulka ja kogu selle kogu selle poliitika tagajärjel, mille juures väga vähe räägitud ja üldse noh, ma mõtlen nende suurtele rahvuste omavahelises sõnasõjas, nende eestlaste, eestlaste ja lätlaste oma taotlustest või oma tegemistest peaaegu üldse ei räägitud, nad olid ainult noh, mingi selline objekt, mida võis siia-sinna noh, pallitada kellel ei olnudki nagu mingisugust oma tahet ja ei saanudki olla, ei tulnud üldse arvesse. Kristlaste alahindamine, nii et ma usun täiesti, et ärkamisaeg jäi nende lihtsalt kahe silma vahele, sest nad ei pidanud seda vaatamisväärseks pidanud vaatamisväärseks, Nad ei märganudki. Sebivad seal muidugi oli neid sõnavõtte just nooreestlaste vastu, mitte see, mis meie ise nimetame Noresti liikumiseks tuli hiljem aga nimetajat ja nooreestlased noorlätlased, nii nagu omal ajal Saksamaal oli olnud Noor-Saksamaa, mis pidi tähendama siis kõike seda paha, igasugust sotsiaaldemokraatiat, kommunismi ja, ja muidugi, mis tungis kallale nende igavesest ajast kehtima määratud privileegidega. Kui mõelda, et sealt ka kaugel oli juba Eesti vabariik mõnikümmend aastat ja niisugune üllatus ajaloos see oligi veel lahti. DOS sakslaste jaoks oli see eriti suured ratas, sest veel pärast oktoobrirevolutsiooni või kuidas me teda nüüd nimetame siin kohalikus Saksa ajalehes, veel räägiti eestlaste operetliku test, ülesastumistest, janu, üldse niiskus iroonilises toonis, et noh, jah mingisugused matsid teevad mingit teatrit tänaval. Et sellel pole muidugi mitte mingisugust tähendust.