Tänase silmaringi saate autor olete jälle teie, Malle Salupere ja enne kui ma annan teile sõna, tahan ütelda, et kui kuulaja vaid kujutaks ette, missugune kilode hunnik arhiivimaterjale on praegu siin näitlikult meie ees, tavaliselt see ei paista välja, te olete nad enda jaoks läbi töötanud, paberilehtede välja kirjutanud, aga praegu siin meie ees on minu silma järgi hinnates umbes 40 kilo arhiivipaberit sest nii palju vist vähemalt nii palju kaaluvad need 20.-te aastate postimehed. No umbes jah ja need kaks on tulnud veel ja veel vaadata ja ka teisi lehti. Aga teisest küljest on see päris päris huvid, Taavi ja üliväga õpetlik. Kahju ainult, et jah, kõike seda on niivõrd palju, et et tavaliselt ei ole lihtsalt aega sellesse süveneda ega vaadata ja nii jäävad need asjad meie eest pidevalt pidevalt varjule ja jääb meile teadmata jälle. Me hakkame leiutama jalgrataste, jälle teeme me neid samu vigu, mida tehti ja juba analüüsiti. Kui teie kogemuse järgi siis, kui meie, riigikogu ja valitsus võtaks kas või neid samu kahekümnendat aastat ajalehti sama tõsiselt õhtutundidele vaevaks uurida, kui teie, siis oleks nende elu poole kergem. Ma olen päris kindel, et oleks küll, kui vaadata lihtsalt neid, ütleme, riigi teatajaid või või muid niisuguseid ametlikke materjale, see ei anna ju pilti sellest, kuidas see elu tegelikult välja nägi ja mis ja mis päriselt toimus ja ei ja võib kuitahes hoolega uurida seadusi, mis välja anti, aga tagasiside peab ikka ka silmadesse. Ehk siis meie saadega teenib seda eesmärki, et tagasiside jõuaks kuhugi, aga ma ei tea, kas ta nüüd nii väga jõuab. Aga lähme siiski ikkagi jäärapäiselt oma materjali kallale ja nüüd on 27. aasta. Nüüd on juba jah, 27. aasta ja pukis on on parajasti teemanti valitsus juba nii-ütelda teist korda. Kes aga varsti kukub ja siis saab pette otsa detsembris 27, Jaan Tõnisson, kes püsis terve aasta ja üldse oleme me selleks puhuks lugenud põhiliselt postimeest mis oli ju Tõnisson ja rahvaerakonna häälekandja ja millega ta ise on olnud väga tihedalt kogu aeg seotud ja tundub, et pea saabuval Tõnissoni juubeli ajal. Tal on seega üsna sobilik. Jällegi ma ei saa jätta väikest torget tegemata, et meie üliparempoolne Jaan Tõnissoni instituut võiks küll häbeneda seda nime kanda, sest ta ise on just nimelt nende nende parempoolsete vastu väga teravalt välja astunud. Ja muidugi oli tema vaim ikkagi midagi hoopis hoopis teist kui see Tallinna vaimne hoolimata mida see instituut propageerib. Nojah, aga läheme tagasi. Teil on siin hulk väljavõtteid või õieti neid ribasid siia kaustadesse vahele pandud. Mis aspekte te olete siin tänase saate tarvis nagu välja vaadanud? Ma mõtlesin, et me mõnes kohas tsiteerime Jaan Tõnissoni enda mõtteid mõnede mõnede asjade kohta ja võib-olla võib-olla üks esimesi asju on ajakirjanduslikust huligaansuses, mis meil tänapäeval ka väga aktuaalne tähendab, see on 22 september 27. aastal ausööjatele, see oli seoses sellega, et. Et parempoolsed erakonnad korraldasid suure klaperjahi Tõnissoni pihta, kuna tema olevat olnud seotud Ado Birk, iga, kes kuulutati peaaegu et riigi reetjaks, tema oli Moskvas saadikuks, oli seal teinud avaldusi investjas ja, ja keeldus. Ma olen Aasmast, kui talle sellekohane korraldus saadeti ja siis süüdistati Tõnissoni sellest, et tema olevat olnud asjaga seotud. Ahah, ta kaebas laimajad kohtusse ja nendel oli tumust kaevata edasi, kui laimaks tunnistati ja see oli siis vaba vaba maa, kes seekord siin on siis niimoodi, et oleks arusaadav, kui tööerakondlikud sulemehed vaikselt Tunne Tänaksid, et nemad esialgu oma viletsa laimu eest kohtunikust karistusest on pääsenud, nüüd aga on neil küllalt jultunud ostetuma puhtast asjast veel avalikkuse ees kiitlema tikkuda. Lugu on meil siis nii kaugele läinud, sulemehelikud, tere, närijad või kondinärijad. Meil mitte ainult kõiki ja igaühte oma laimulikude kallale tungimistega ei kipu terroriseerima, vaid meie ajakirjanduses on nähtavast liga arusaamine austria häbist tunnenemas jagustumas, nii et sarnased inimesed tohivad veel avalikkuse ees telkima tulla oma viletsate tegudega ja sõnadega. Mulle tundus, et see koht on nii väga tänapäevane ja siis ta veel iseenda kohta, et see oleks kah, no tema iseloomustuseks võib-olla iseteadvuse tugevust on minule vastased nii sagedasti süüks andnud, võib-olla oleks tõesti kasulikum olnud vähem iseteadlik olla, kuid oma tegudes ja sõnades olen mina kõigepealt tahtnud olla ause avalik, sellepärast kohkumine haka praegugi rõhku panemas selle peale, et mina olen Eesti rahva elus rohkem olnud kui ajakirjanik. Kogu Eesti rahva ja maa asemikuna olen mina võinud juba enam kui paarikümne aasta eest tegutseda. Kõige raskemalt silmapilk, kel meie rahva elus olen mina tohtinud väljas olla kogu oma rahva ja maa eest kõige otsustavamalt silmapilgul Eesti iseseisvuse võitluses olen mina tohtinud seista rahva jama eesotsas. Meenutame, et juba 1905. aastal oli Tõnisson just nimelt Eestist valiku valitud saadikuna riigiduumas ja samuti 1918. aastal esimene riigivanem ja korda ärkab jälle meie rahva südametunnistus, et välja sülitada oma hingest kõike seda viletsat, mis meile näidanud revideerida ajakirjanduslikku huligaansuste. Loodame, et ta nüüd ka jälle ärkab kogu see lugu seoses Aado kergiga. Ado Bergi kohtuprotsess oli kohe tulemas. Ja selle otsus kuulutati välja neljandal novembril, nii et viiendal novembril on Ado Birk vaba. Ja selle peale Tõnisson esineb jälle lühikese kommentaariga nende auhaavajate suhtes. Kogu lugu oli üpriski huvitav, intrigeeriv ja iseloomulik kah endise CK või tol korral just äsja ümber nimetatud gepeuks meetoditele, sest kohtus selgus oli tema. Need kirjad, mis Izvestija avaldati, ei olnud mitte vabatahtlikud kirjutatud, aga noh, igal juhul vangistati ja sunniti alla kirjutama ja see on õige õige mitmetes ajalehtedes on seda protsessi kajastatud ja drastilised asjaolud tulevad välja, siis ilmub veel ühe endise keebeeoo küllaltki tähtsa tegelase paljastused selle kohta, kuidas üldsegi tokse värvati agente, kuidas teda ennast oli sinna võetud. Ja kuidas ta siis, kui kui nägi, et enam midagi üle ei jää, oli nõus olnud hakkama keebeeoo kaastööliseks ja seadis eesmärgiks võita usaldus ja saama saada sinna juhtivate tegelaste hulka. Selleks, et see hiljem seda seda kõike paljastada ja see tal siis ka õnnestus ära välismaale pääseda ja sealt avaldada. Ja ühtlasi avaldas ta ka ühte teist selle tubergi afääri kohta üldse peab ütlema, et, et nendel aastatel nokkis ka juba enne 20 neljandat aastat, aga eriti pärast seda detsembri ülestõusu võibutsi on üsna palju kõikides meie ajalehtedes materjale Venemaa tegelikkusest ilmuvat näiteks Olovetsi üsna pikk järjelugu. See oli Päevalehes ühe Solowitzi põgenenud vangi kirjeldused äärmiselt pärased, keda seal kuidas peeti, kuidas tal õnnestus põgeneda ja ja mingisugust, missugune üldse on olukord Venemaal väga palju teateid selle kohta, kuidas tegutseb see uus tõusest, Stalini diktaat tuur sel ajal alles kogus jõudu ja see oli need aastat, millal Stalin veel glasus välja tõrjuma. 27. aastal just toimus Trotski igavene Viiasinovjevia pagendamine esialgu. Ja need pleenumilt, kus Stalin oma vastased keskkomiteest välja tõrjus. Ja temast kui diktaatorist hakatakse rääkima alles aasta lõpus Pole enne sõda, Stalini nimi kõlab kaunis vähe. Kõlavad just kõik need teised röökoftinaagiat. Muuseas, ka on artikkel selle kohta, kes, kes on Venemaa esimene leedi ja iseloomustatakse neid. Trotski kamine, vee arenkovi, naisi, kes sellele pretendeerivat. Mina igatahes ei teadnud, et Trotski naine pidi olema just Superite suguvõsast ja püüdis kah seda vürstlikust aristokraatlik ost oma igapäevases elus rõhutada ja, ja nii et tema pidi kasutama keisrinna Alexandra autod ja nii edasi kõike muud, samal tasemel. Selles sotsialistlikus Nõukogude Venemaa vabariigis Just just just just ja rõhkkovi proual olevat olnud 12 toaline luksuselamu ei, peaaegu et las käes ja sisustuse teenijad ja kõik kõik nii edasi. Kuna kaamenegi proua olevat rõhutanud Roletaarset päritolu ja vähem põlglikult suhtuma sugusesse. Aga öelge see see tolleaegne GPU ja nüüdne KGB teema jälle kuidagi nagu ajaloos kordub. Kuigi kuigi natukene teistmoodi tähendab siin meil muidugi kommunistide protsessid on ka pidevalt päevakorras, aga pärast neid suuri vangistamise ja protsesse on neid siiski harvemini, valgustatakse ka Lätis toimuvaid protsesse ja noh, niisugust agentide otsimise nõiajahti justkui ei ole, aga selle eest väga, väga palju on sellest kirjeldusi, kuidas, kuidas Venemaal see totaalne jälgimissüsteem toimib. Ja sellele vaatamata üks üks mees kirjutab, kuidas tema kuusk muud lihttöölisena Venemaal oli, nähtavasti mingite sugulaste juurde sõitis ja oli sunnitud endale seal ka elatist teenima ja üsna üsna tõepäraselt kirjeldab seda tegelikku elu. Ja tal ikkagi õnnestusid inimeste käest kuulda ka näiteks selliseid väljendusi, et parem oleks võinud lenin elada, aga tema idee surra. Kas siis nüüd see autor, kes seda siin Postimehes edastab või laseb edastada see süsteem siiski suutnud hävitada, et kõike niivõrd jälgida, et sai siia tulla? Ta sai ikka tagasi tulla, tal oli mingisugune, nagu selgub, oli ta seal küll, kui ta oli Moskvas mõned päevad elanud, oli ta juba vahistatud, aga kuna tal oli ikka kehtiv ja täiesti legaalne välispassis oli ta ka lahti lastud. Ja ta sai sinna oma sugulaste juurde minna. Ja pärast kui välismaalane, sest tol ajal oli veel välismaalastel, eriti kui nende peal mingisugust erilist kahtlust ei olnud oli võimalik veel sisse-välja käia Venemaal. Muidugi juhtus ka seda, noh, nii nagu oli Pirkiga, keda taheti niivõrd kompromiteerida ja mis esialgu ka õnnestus, terve aasta käis tema peale ajakirjanduses klaperjaht ja ta ei oleks Ungarisse, kõigepealt ei tulnud Eestisse tagasi ja siis alles. Ta ilmusid seletus ja esialgu oli see pooleldi tagaselja peetud kohtuprotsess, muide kohtus prokurör nõudis talle surmanuhtlust reetmise eest. Lõpuks ta mõisteti vabaks, aga süüdi siiski selles, et ta ei täitnud valitsuse korraldust ja ei tulnud Tallinnasse, kui talle see korraldus anti, kuigi selgub, et tal seda võimalust ei olnudki, teda lihtsalt ei lastud. Aga mis mulje teile endale sellest loost jäi kuivõrd saada Pirkkoli ise asjas süüdi ja, ja kuivõrd vabatahtlik või sunniviisiline see GPU teenistusse langemine oli? No ega tema õieti õieti sinna, noh, ainult niivõrd eta jäi justkui süüdi mingite mingite dokumentide venelaste kätte andmises või esialgu, mis kohtust tuli välja, ei olnud siiski tema neid. Siit jäi küll mulje, et ta ise oli, oli asjas vähe süüdi, võib-olla ainult niivõrd, et mingisuguses silmategemises ehk sellele bene poolele mida võeti nagu eelsoodumuse nätama, ka annaks midagi midagi välja mängida. Jaan Tõnisson, kes ka tunnistajana esines, hindab teda kui tarka ja isemõtlevat inimest. Pärast protsessi on näiteks niisugused pealkirjad nagu Pineb meeleolu, tark. Tartu seltskond on jagunenud kaheks, ühed, kes leiavad, et kohtuotsust see oli õiglane ja teised, kes vastupidi, võiks ka muudest asjadest, mis tol ajal meeli erutasid, rääkida, sest ega Venemaa ja GPU teema nii aktuaalne, kui ta oligi ja kuidas ka ei hoiatatud neid inimesi, kes piiriäärsetes asulates ja pealegi kus ka eesti keelt halvasti osati, kuulati ju vene raadiot, kus lausa paradiis liku elu kirjeldati ja paljutki lasid ennast sellest ära meelitada ja põgenesid Venemaale. Seal mõnedel õnnestus pärast suure vaevaga tagasi pageda sellest paradiisist õigeid sõnumeid tuua. Paljud jäid ka sinna antakse ka sellist informatsiooni nagu kuidas, kuidas hukkus Savinkowsavikovi afäär oli tol korral päevakorras. Oktoobris antakse mälestuste põhjal ülevaade punastest tegelastest Anvelt, Valner, Pöögelmanni Kingissepp päris huvitavad iseloomustused. No aga me ei saa nende peal peatuda, aga mindi, kes oli see Savinkov? Saaminkov oli vene emigrantide monarhistliku organisatsiooni üks juhte, kes praegu väga osava manöövriga meelitati Venemaale ja siin siis vangistati, tähendab, loodi provokatsiooniline organisatsioon, vabaduse liit ja see oli üsnagi kõmu tekitanud ja ja veel tänapäevani küllaltki kõmuline sellest saarenkovistan loodud filme ja, või üldse sellest afäärist, sest see oligi, et õu väga-väga osav ja väga edukas manööver. Peale selle läks elu tasapisi ülesmäge, kuigi kihistumine toimus ka nüüd ka siis, nagu nüüdki me juba nimetasime, kui kui palju ilmus 20.-te aastate algul raamatuid, ajalehti, siis võiks ka niisugused andmed lugeda, nagu 27. aastal ilmus üheksa päevalehte kaks neist iga päev kolm korda nädalas oli 40 lehte, kaks korda 17 ajalehte ja ükskord niisugust nädalalehti oli 30. Need olid eestikeelsed üldse Perioodika 186 nimetus, eestikeelset 73 ajalehte, 113 ajakirja saksa keeles ilmus neli, teiste vene keeles 16 vene keeles oli siis tulnud köie küllaltki tunduvalt juurde, sest neid väikseid Emmigrantlike rühmitusi oli mitmeid ja igaüks andis ka oma ajalehte välja. Pealegi oli veel niisugune asi, et ka mujal teistes riikides asuvad emigrandid. Küllaltki sageli andsid siin välja, et kuna Eestis trükkimine oli odavam nii et neid ja raamatuid selle tõttu Moite on vene 20.-te ja 30.-te aastate pagulaskirjandusest väga tuntuv ja küllaltki väärtuslik osa on ilmunud just nimelt Eestis. See on küll uudiseks, kuidas siis see, see trükkimine ja see töö sai siin siis nii odav olla. Kas ta just oli odav, aga ta oli igal juhul odavam, kui oleks olnud näiteks nendes migratsioonikeskustes nagu Pariisis või või Tšehhoslovakkias peale raamatuid oli ilmunud üle 700 ja Tartus just tänu sellele looduse trükikojale ja kirjastusele ja alles hiljuti meil nimetatud nendele entusiastlikke kirjastajatele, aga nii et Tartus oli ilmunud siis 347 raamatut ja Tallinnas 340, kas Tartus muidugi väga palju väärtkirjandust saksa keeles oli 57 raamatut ilmunud vene keeles 22 siis 27. aasta romaanivõistlus tõi meie kirjanduslukku uued nimed. Esikoha sai vaeste patuste alev, Jakobson siis järgmised olid reed, morni andekas parasiit ja Betti Alveri tuulearmuke. Raud videvikus varavalgeni, muide tuletame meelde, et tõe ja õiguse esimene osa oli ilmunud alles eelmisel aastal, teised osad olid veel üleüldse tulemata, nii et see rahva elu valgustamine justkui algas Jakobsoni puhata, märkis arvustused, kuigi noh, seal on nooruslikku liialdamist võib-olla, aga siiski on antud pilt ja väga pärane pilt nende vaesemate kihtide elust ja et peaks hakkama rohkem tähelepanu pöörama nende peale. Seda vaeste patuste alevit tsiteeritakse ka juba riigikogus. Läheks riigi poliitikud, lugesite kirjandust vist rohkem, ma vaatan, et meie, meie praegustele ei jää vist kirjanduse jaoks üldse ruum, siis kajastatakse ka sporti ja muuseas vägikaika vedamine vana, sest näiteks on ka niisuguseid pealkirja nagu Tallinn laiutab Tartu arvel spordirajatiste ja juba hakkab seal. Vabariigi 10. aastapäeva ettevalmistused hakkavad üsna üsna varakult peale. See on õige, huvitavad, need on ju tõesti juba märkamatult 10 aastat seda vabariiki olnud siin meie vaadeldaval ajalehtede ülevaates ka. Ja kohe tahaks natukene nagu põhjalikumalt sellesse süveneda. Ilmus spetsiaalseid teoseid, kuigi kuigi päris põhjapanevaid asju ilmus väga uhke juubelialbum, aga noh, seda oli küll pildi arvurikassaga küll kaunikesti pealiskaudne ilmus õige suurest tiraažist tolle aja kohta, nii et selle võis tõesti vist muretseda iga pere endale. Aga oli ka, oli ka teistsuguseid, et just enne seda valitsus kukkus aasta lõpus ja enne seda Tõnissonil on mitmel korral seal ägedaid sõnavõtte mitmesugustena asjade vastu ja näiteks suvel on tal väga äge juhtkiri haridusminister Jaan Lattiku vastu sest keelati ära kooli noor soliit kartusest, et et äkki kavatsen levima vasakpoolsed vaated ja Tõnisson täiesti õigesti märgib, et käremeelsuse ja riigivaenulikkuse eest ei suudeta meie noori mitte hoida sel teel, et nende noorusliku isetegevust kultuurilise enesearenduse alal ettevõtete ja vägivaldse surve abil sumbutatakse. Kui katsutakse ventiilisid sihilikult kinni keerata, siis aidatakse sellega ainult katlas ülearust pinevust sünnitada. Agaa kooli noor soliit siiski ära keelati ja niisugust üle vabariikliku noorteorganisatsiooni. Sest ajast peale selles mahus, nagu oli see koolinoorte liitvabariigis ei olnud, sest skaudid, gaidid ja kõik need teised olid ikkagi grupiorganisatsioonid. Muidugi, Tõnisson teatavasti oli suur karskuse eestvõitleja, laseid ta andmeid on või ülesastumisi on tal ka üsna mitmeid, siis on tal väga äge ja südamevaluga sõnastatud artikkel valge lillepäeva eel. See oli päev, mis oli tuberkuloosiga võitlemise päev ja kus siis korjandused vastavad, toimusid seal ta toob niisuguseid drastilisi andmeid, et neil sureb aastasse 1000 elaniku kohta 191 inimest diisikusse ja just see, mis meil praegu kõige õitsva mas eas inimesi röövib. Traumat Dism see tookord ei olnud päevakorras, aga Eestis Tallinn oli Euroopas neljandal kohal. Suravuse poolest diisikus ja ees olid Leningrad kus paari aastaga oli siiski kõvasti vähenenud suremus, enne oli olnud 307 1000 kohta, siis oli 284 lootsna. Poola töölislinn seal 295, Pariis 280. Seal vist andsid sellega need vaesed kunstnikud osaliselt ja siis tuli Tallinn, kusjuures siin oli hoopis 24. aastal oli kaks, 175,9 ja 25. 278,3, nii et olukord läks pigem halvemuse kui paremuse poole. Kas selle vastu ka aktiivselt võideldi? Jaan Tõnisson just selles balanss kirjutabki rahvuslikust võitlusest ja muide, selle võitluse eesotsas seisis Konstantin koonik üks päästekomitee liikmetest, nagu mäletame, ta oli ju arst elukutselt ja muidugi oli vist neidsamu vaeste patuste alevit oli ju mujalgi kui Pärnus, kust Jakobson omad eeskujud sai, siis on ovaalne ja palju juttu suhetest Lätiga see kõige lähem naaber, kellega niisugust head head sõprust kuidagimoodi ei saada, päevakorras oli tolli Nonii moodustamine, aga lätlased pidasid üheaegselt läbirääkimisi ka Venemaaga, kus Bortneid nähtavasti mõjutati ja lõpuks sõlmiti enne just siis, kui tolliunioon paistis, hakkab, hakkab teoks saama. Sõlmiti leping Venemaaga. Üsna varsti selgus, et lätlased said sellega nii-öelda püksepidi, aga tolliunioon nihkus edasi ja, ja lõpuks ei saanud temast ikkagi asja, sest kumbki pool kahtlustasid, teine tõmbab teisel naha üle kõrvade ja siis veel süüdistatakse Lätlasi selles, et nemad püüavad Lätistada, siis ütleme Lätis elavaid eestlasi, keda oli ligi 8000. Ja nendest peaaegu 7000 on võtnud Läti kodakondsuse ja ainult umbes 37 protsenti vist nendest räägib kodus eesti keelt, siis avaldatakse ka artikleid selle kohta, kui palju praeguseid Läti alasid on olnud vanasti ikka eestlastega asustatud ja kuidas neid välja on, tõrvikud ja jätkad niisuguseid, muide Postimehes üldse ilmub mitte küll pikk ja, aga asjalikke ja huvitavaid pudemeid ajaloost. Mul on vahepeal tekkinud selline küsimus, et kas teil on jäänud niisugused ajakirjanikud ka silma, kes millegi poolest eriti sümpatiseerivad või, või, või vastupidi, väga antipaatsemad. Debatiatesse puutub, siis peab ütlema, et ei ole, aga muidugi ma ei ole ka neid ei, Päevaleht mitte, mida sai siin rohkem loetud ja ja ka Postimees, noh, seal lihtsalt niisuguseid väga-väga käretäitja vihaseid artikleid ei esine ja pealegi küllaltki vähesed autorid kirjutavad oma nimega, enamasti on see algas mingisugused tähed või või hoopiski varjunimed, siis tuleb sügisel haridusminister Jaan Lattik ringreisilt Saksamaale, kus tema käis ka haridusoludega tutvumas ja kohe tuli uute ideedega ja esimene nendest õpetajate koolitus tuleb ümber teha, kaks seminari tuleb kinni panna ja selle asemel luua õpetajate instituut. Noh enne kui ta selle teoks jõudis teha, sai tema valitsemisaeg otsa ja muidugi muidugi Lattiku seisukohalt oli, olid õpetajate seminarid ka küllaltki kahtlased kohad, sellepärast et sinna läksid Juvasemad. Nendes õppimine oli tasuta ja sinna läks küllalt palju vaesemaid noori ja siis võis karta, et nende seas oli ka käremeelseid rohke. Selle aja Postimehes varem siis ka Päevalehes on ka seda tunda, et nii nagu meil praegu pensionärid väga niimoodi häälekalt võtavad sõna oma selle vaesuse teemadel püüavad kõigiti Ennothaga arvestama sundida, kas sellel ajal ka mingid kihid niimoodi enda esseesid? Sel ajal, kui, siis kõige rohkem kostab üürnikud, hääl, aga no nendel oli ka oma partei ja isegi esindus parlamendis olemas. Asunikud, nemad ei saa pannud veel eriti millegi üle kurta, sest nemad olid alles uued ja neid igatpidi toetati ja seal olid nad ka maksudest vabastatud. Need päris päris vaesed kihid, nende endi sõna nendes nendes väljaannetes küll peaaegu ei paista, kui kui, siis selle päeva, sõnumite ja kriminaalkroonika lehekülgedelt, kus antakse ülevaateid enesetappudest ja nende põhjustest, alati räägitakse lugu ära, millest see või teine asi tulnud muidugi tol ajal ei olnud ka niisugust, et üleüldist pensionikindlustust ju ei olnud, see kehtis ainult riigiametnikele ja neid ei olnud mitte väga palju. Tehased, vabrikud, seal oli ka mingisugune oma töölistele kindlustussüsteem, haigekassa, toolid ka veel ainult osaliselt, nii et suurem osa rahvast oli, oli arstiabist suhteliselt kaugel veel tol ajal, ütleme novembris valitsus kukub kukkumise põhjuseks said seal metsalahingud ühest küljest suga juba aega käis, käis seal Eesti metsa pärast sõda ja ajalehes nimetatigi metsalahinguteks. Liiga palju meil raiutakse metsa, arvatakse, et meil on teda palju, aga tegelikult pidi Eestis olema ainult umbes 17 protsenti territooriumist metsaga kaetud ja samal ajal kui paljudes Euroopa riikides on seda tunduvalt rohkem, rääkimata Soomest, kus oli üle 70 protsendi, pealegi kooliga veel tuli sellepärast, et asunikudele kruntide mõõtmisega arvati sinna sisse tihtipeale ka mõisaparkide osasid või muid ilupuid ja nendega käidi üpriski hoolimatult ümber, võeti neid maha, siis käis võitlus selle eest, et võtta neid kaitse alla, mis lõpuks ikkagi õnnestus. Aga kui palju neid on juba ära, et juhid ja siis pikalaenu pangaseadust tehti juba õige mitu kuud ja õige palju tülisid oli selle ümber, näiteks põllumehed said laenu umbes seitsme kaheksa protsendiga. No see oli siis, kui juba see pikalaenuarvestused käiku läksid, aga see tegi niimoodi välja, et kui ta sai 10 aasta peale näiteks laenu, siis tegelikult rohkem kui kahekordselt tasuma selle summa laenatud summa reform toimus siis tuli just käibele kroon. See läks küll, paluks selles mõttes, et ei hinnatud mitte raha poole odavamaks nagu meil, vaid 100 marka hakkas maksma üks kroon, tankad tegutsesid ka üsna, igatahes niisuguseid suuri pangakrahhi ei esinenud muidugi ettevõtete pankrotte. Neid toimus ikka küll kuritahtlikke ja külga, õnnetuid või oskamatusest siis kui tuli nüüd uus valitsus. Kõigepealt üritati seda valitsuse moodustamist anda TÖÖ erakonnale Anderkot, kes ei tulnud asjaga toime, sest iga erakond, keda valitsusse tarvis, oli ju koalitsioonivalitsust keda valitsusse meelitati, esitas mingisuguseid oma tingimusi, mis lõppude lõpuks ei lasknud ennast kooskõlastada. Jani paarinädalase proovimise järel lepiti Anterkopp tunnistama, et ei tule toimelt Tõnissonil kes oli siiski siiski osavam diplomaatia alal, Läks valitsuse moodustamine üsna mõne päevaga. Üsna suur programm pandi käiku kui juba aasta lõpus ja 2008. aasta alguses inimeste kindlustamiseks tööga mitmesuguseid hädaabitöid küll küll Tallinnas, küll Tartus, Tartus on ju praegugi, need kaldad on kõik kindlustatud sellel ajal hädaabitööde korras just nii et oli küll kodanlik valitsus, aga ta ei arvanud siiski, et see õigus tööle on ainult sotsialistlik loosung. Kui ta hädaabitööna oli välja kuulutatud, siis võis seal vähem maksta. Noh tähendab, see tegemine tuli odavam, aga samal ajal siiski inimesed olid mingisuguse tööga kindlustatud ja said ka ülalpidamist.