Täna rändame jälle teiega kultuuriloolane Malle Salupere 18.-st sajandist. Nii nagu ta teile arhiivimaterjalidest loetuna paistab. Ja tänaseks teemaks sai eelmine kord kokku lepitud, võtame linnarahva. Kust te alustate seda huvitavat? Laia teemade ringi? Tahaks rääkida natukene talupoja linnarahvasuhetest, aga isegi nüüd ma mõtlen, et alustada võiks juba seitsmeteistkümnendast sajandist, sest päris huvitav materjal on ilmunud selle kohta eesti lugejale jääb ta nagunii üsnagi kahel põhjusel kaugeks, sest esiteks on ta saksa keeles ja teiseks, teiseks muidugi ilmunud väikestest iraažides. Aga need on, need on väljaanded mis on antud välja saksa ära aetud. Ühenduse poolt on Fer Panther, toetasin Fertriibenen. Fertriibennas on täpselt ära aetud, need on sissid siit minema üldse idaaladelt minema aetud sakslased, kes seal hoolega tegelevad selle kunagisi Isamaa ajalooga. Ja kuna on teada, et alles päris hiljuti tuli tagasi olulisem osa Tallinna linnaarhiivimaterjalidest siis just nende materjalide põhjal on seal tehtud üsna mitmeid huvitavaid publikatsioone. Selles mõttes oli see võib olla kasulik, muidu oleksid nad jäänud vist tegemata, arvestades seda, kuidas meil viltu vaadatigi kõige vana vanema ajalooga tegemist tegelemise peale. Seal on eeskätt kasutatud rootsiaegseid, protokolle ja muid linna linnamaterjale selline arhiivimaterjale ja seal näiteks on siis raamat pealkirjaga oli kiirlis Rebal 1000 621645. Muide, peab ütlema, et kui me siin väga tundlikud oleme selles suhtes, kas tallinn kirjutatakse ühe või kahe enniga, siis sakslastel seda probleemi üldse ei ole, nemad räägivad ainult Revaliste tor. Kõigis entsüklopeediates samuti tänapäevani välja ja just nimelt ka Brok Hausi kõige uuemas entsüklopeedias on ikkagi, seal on küll märksõnad olemas Tartu ja Tallinn, aga seal on ainult viide, et vaata, et Revali eestikeelne nimetus. Jaa jaa, tar torkad, tihtikeelne nimetus ja kogu jutt käib nende nende nimetuste all. Noh niisiis Reval 1000 621645 daatumeid on Rootsi ajaloost, see on siis Liivimaa vallutamine Gustav Adolfi poolt ja lõpeb prantsuse rahulepinguga, see oli Rootsi ja Taani vaheline rahuleping, aga meid puudutab see ka nii palju. Siiski, et sellest ajast algas ka Saaremaal Rootsi aeg. Ja see oli senimaani kulunud taanil. Sel ajal, kui mujal Liivimaal oli poolaeg oli seal taani aeg. Et läheb kohe samal samal teemal edasi, see on see oli vannmanni rööval 1000 646672, see oli sellest Pramisega lahulk rahulepingust kuni Karl 11. iseseisva valitsemisaja alguseni. Vähekene varem ilmunud Petsolte raamat Reval 1670 kuni kuni 1682 nii et kogu see rootsiaegne enam-vähem valgustatud. Vaat nendes nendes raamatutes on. On üsnagi mitmekülgselt huvitavalt, põhjalikult ja iga autor siiski natukene oma seisukohalt veidi teistmoodi lähenenud, nendele materjalidele linna elu võtnud noh, niipalju kui dokumentides peegeldub üsnagi põhjalikult käsile. No siin on täiesti võimatu sellest kõigest rääkida, aga siiski siiski oleks oleks kahju kogu seda materjali kõrvale jätta, nii et alustame siis seitsmeteistkümnendast sajandist. Sellega muidugi peab ütlema, et et just talupoegadele on seal üsna vähe tähelepanu pööratud ja talupoegade suhet tele ja maarahvasuhetele linnaga üldse. Aga siiski, sest Tallinn Tallinn oli ju linn muide, Tartu samuti, aga noh, seal on rõhutatud just Tallinnat väga laialdase autonoomia hakana täieliku isevalitsusega võib ütelda linna diakulud sõltusid ainult sellest, kuidas ta ise oskas oma asju ajada ka otsustused, noh ta pidi oma sissetulekutest teatud osa andma riigile. Need summad aeg-ajalt muutusid, aga muidu käsutas, käsutas oma rahasid ise jäänud ja elas siis niipalju, kui kui needsamad sissetulekud lubasid. Kuidas, kuidas talupoeg linna suhtus ja kuidas tema linna sattus. Kõigepealt üks kategooria talupoegi elasid linnas Need olid, nad olid kusagil mõisates kirjas, kas antud linna teenima ka linnakodanikud juurde, mõnikord väga sageli Cisco määraste juures, kellel olid linnas majad, nendel oli seal päris mitmeid pärisorje linnas. No see oli, see oli üks kategooria ja muidugi naisnaisteenijatega juhtus sealt sageli ka seda, et nad, et nad siis lapsega tagasi tulid, aga ettevõtlikumad talupojatasusid tihtipeale eeslinnadesse elama, hakkasid väikest äri tegema ja tasapisi smugeldas ennast ka linna, kuigi linna igasuguste seaduste järgi, mitte sakslasi, linnakodanikud, eks ei võetud. Ja nad olid siis mittekodanikena, aga siiski siiski linnaelanikud, vähemalt osa Tartus oli seda ja ka Tallinnas, kui nad said juba käsitööliseks, 16. ja seitsmeteistkümnendal sajandi alguses oli see veel suhteliselt lihtne, õpipoisteks teen õieti ka mittesakslasi, aga juba pole aja lõpul ja eriti Rootsi ajal panid gildid keelud peale. Ja raad mitu korda tegi otsuseid, et mitte sakslane sakslasi ei tohi ka õpipoisteks võtta, sest noh, sealtpeale nad võisid juba selgeks saada ja ja siis seegi ei saanudki enam pidurdada nende Nende meistriks saamist, eriti kui nad kuskile oma selli paberitega kuhugi mujale rändasid, nii nagu oli tavaks. Ja nii piirati piiratiga nende linna kodanikuks võtmist. Ometi noh, need, kes olid juba ja oli teada, et nad on eestlased olid sakstega kirjas. Ja neid ka keegi muidugi linnakodanikest enam välja ei arvatud, sest siis kui oli usutülid vastureformatsiooni ajal, siis oli ju terve suur grupp just eestlastest linnakodanikke, kes kirjutasid palvekirja selles suhtes neid, et neil mitte luteri usu jumalateenistusi Äraigelataks eestikeelseid. Aga nüüd edasi, siis kõige-kõige rohkem oli talupojal linna asja muidugi pudikaupmehe juurde. Jällegi kahtepidi, ta tõi oma kaupa nii-ütelda ülejääke linna ja ostis ka omale tarvilikke kaupu. Muidugi, üksnes sõna on olnud kasutusel siinmail son sobe rai tuleb eestikeelsest sõnast, sõber. Jätkab talupojal oli oma kaupmehest sõber linnas. Sõber on küll jutumärkides, sest tegelikult oli see sõber tavaliselt, kes pidas talupoega võlaorjuses ja ta ei tohtinud siis teise, teise kaupmehe juurde, sest ta oli sellele võlgu. Talle oli antud midagi ette. Ja pidi tingimata tooma just nimelt selle kaupmehe juurde ja jällegi ostma ainult tema käest. Ja niisuguste tingimuste vastu hakati Rootsi ajal ka võitlema ja aadlikud esitasid mitmeid taotlusi, et ära muudetakse kord noh, et keelatakse kaupmeestel üldse talupoegadele võlgu anda ilma isandad teadmata ja et ei tohi nende käest, näiteks nagu oli juhuseid, et võeti nende käest hobuseid ära võla katteks ja ja midagi, midagi nad sellega saavutasid. Vahepeal muidugi keelasid mõisnikud üldse talupoegade linnaskäimise, selle vastu hakkasid linnakodanikud nägedalt protestima ja kaupmehed. Need, vaidlused ja tülid kestsid pidevalt, jõudsid tihtipeale Stockholmi. Kuningas pidi jälle neid asju klaarima. Aga sellegipärast talupojad käisid linnas aktiivselt ja need näiteks Tartu Tartu raeprotokollides esinevad üksikud varaloendid sest kaupmeeste varade omad on selle poolest huvitavad, et seal on järele jäänud kaubad koos hindadega ja kogustega kirjas. Ja siis tihtipeale nimetatakse seal otse talupoja kaudu kangaid, mida ostavad just talu Talurahva naised, noh mingisugune villane villane sinine kangas, mida kasutatakse fürgeemlingevat maal, ei õnnestunud teada saada, mida see sõna nimelt tähendab, sest üheski saksasena raamatus teda praegu ei olegi Suht sättima jäi momendil kätte. Igatahes mingi rõivastusese siis väga palju on müüdud talupoegade kübarapaelu lambakääre, talupoegade punased vööd, see on kõik kusagil seitsmeteistkümnenda sajandi algus poolest, siis seal on mingid klaashelmed, mida nimetatakse korallid, eks seal mitmevärvilised neid on tuhandete kaupa veel kaupmehel kirjas. Ja noh, need on ka nagu, nagu talupojad kaela ümber kannavad. Talurahvas ongi niimoodi öeldud ja isegi ühes teises kohas on selle Tartu kaupmehe Hans pulli. Noh, see oli just pullianss, kellel õnnestus saada Tartu linna kodanikuks, selle väimees on olnud just nimelt korallemmahhar, tähendab, tema neid helmeid valmistas värvilised kah üks niisugune artikkel. Noh, ja ja no aga peale nende niisuguste toredus artiklite olid muidugi sool ja raudtee, need asjad, mida osteti, rauakaubad olid muidugi kallid ja kallid ja neid osteti harva ja neid hinnati ka väga, sest näiteks üks vargus artikkel talupoegadele nendes vargustes olid tihtipeale adrarauad. Aga muide, kas see kaup oli kõik kohapealsed päritolu või oli ta nii-öelda import Talupoegadele müüdavad kaubad peale soola muidugi olid nähtavasti ka kohapealne toodang, noh kui isegi see korallen Magher oli, oli kohalike, tähendab ka need klasse, helmeid tehti siis kohapeal. Aga muud kaubad neid oli väga palju sisse toodud ja näiteks kasvõi sellel riidekaupmehel seal muidugi muud kaupa ka palju riidekaupa, seal on väga palju hollandi kangaid ja lõuendit ja Hollandi kaupmehed olidki ühed peamised, kes siin käisid, sellepärast et siia toodi mitmesuguseid noh, ütleme luksuskaupu ja tarbekaupu asid, veeti euroopa turule vilja, sest kiivi, tema olid tuntud vilja tarnijad. Kusjuures muidugi tuleb seda meeles pidada, et et nii nagu nii nagu tänapäevalgi tol ajal ikka peamiseks müüakse, oli, suurtootjad, on siis mõisnik ja talupojal oli neid ülejääke üsnagi, mida ta võis võis müüa, noh, eks tal ka mingil määral tekkis. Ja kuigi palju püüdis ta kindlasti mõisniku tagant varastama taga. Sest saagid huvitaval kombel nii palju, kui on sage saagi aruandeid tol ajal oli küll väga sümpaatne saakide arvestuse meetod selles mõttes, et antiandmed selle kohta, kui palju on külvatud ja kui palju on lõigatud ja mitu seemet on saadud. Tänapäeval on seda väga raske kindlaks teha, mina ükskord proovisime viimaste aastate saake kõrvutada, aga kui palju on külvatud, ma ei leidnudki andmeid. Kui palju. Aga nojah, tuleb väljad, mõisnikud, saagid olid ka pisut kõrgemad, niivõrd kui need andmed nüüd jällegi õiged on, nii et kui teravilja keskmiselt keskmiselt oli neli, viis seemet heal aastal vast natuke rohkem, vist talupojal oli umbes ühe seemne võrra vähem ja hiljem, kui tuli juba kartul, noh, see oli 18. sajandi lõpus, hakati teda juba juurutama ja talupoegadele peale suruma. Igale surujatest muuseas, oli kartulikasvatuse propageerijatest ja ka Tallinna ümbruses suurutajatest oli tuntud August Kotze puu, näitekirjanik, kes selle Tallinna aseasjaarmastajat teatri asutas. Mis oli Euroopa esietenduslavaks tol ajal. Ja, ja kus ka eesti keel kõlas, sest tal olid mitmed näidendid kirjutatud eesti-saksa segakeeles. Aga kui sedapidi nii propageerima, siis vist ta väga hästi head vastuvõttu leidnud talupoegade seasse kartul. Asi on selles, et talupoeg, sakslased on üleüldse ära märkinud ja noh, see on küll eriti 19. sajandi kirjanikud, publitsistid, et eesti talupoegkonda äärmiselt umbusklik kõige suhtes, mis lähtub sakslaste poolt ja samal ajal ääretult kergeusklik ja kergemeelne kõikide muude kõikide kuulujuttude ja ja muude andmete suhtes, no mis tulevad kuskilt mujalt, aga tema kogemuse sajandite jooksul oli teda õpetanud, et aga saaks sealt midagi head oodata. Ei ole ja tõesti ükskõik kui hea Talgatust kah sõitis käte ja jalgadega vastu, sest ta ei uskunud, et seal taga ikka mõni rõngas peab olema. Kartuli ja kartuli sisseviimisest kirjutab ka see et tema teospocki isa oma kirjaski säralexandrile, mis mul õnnestus klientgradist leida. Ja seal kirjeldad ka seda, kuidas tema oli jaganud kartuleid väljana talupoegadele mahapanemiseks ja kuidas nad ikka sõid nad lihtsalt ära ja ei pannud maha, aga kui üks talupoeg olid nad siiski maha pannud ja kui suvivilja tikaldusid ja teised talupojad jäid nälga, aga tema sai kartuliga oma pere ära toidetud, noh siis hakkasid teised ka uskuma ja niimoodi ta siis hakkasid kah kasvatama. Ja niimoodi ta juurutatis tõesti, sest ajast peale, kui Eestimaal kartulit kasvatatakse, siin enam nii suuri näljahädasid pole olnud, sest üks asi ikka välja veab. Nii et see kogemus siis natuke aitas ja nii lausa kartuli mässudeni nagu venemaalasi ei läinud. Seal juhtus ka see pealesurumine koolera ajaks tagasi tagasi siia linna ja talupojad linnasuhete vastu muidugi ja linnas oli küllaltki palju ka eesti soost inimesi ja muuseas nendest samadest matutest nüüd need on ilmunud alles 1991. aastal, mida ma siin nimetasin, nendes on tehtud päris kõigi nende dokumentidega tuttamisel ja mitmesuguste maksunimekirjade ja võlgnike nimekirjade ja noh, tohutu niiskus kõrvutamis uurimise põhjal on tehtud Tallinna elanikkonnast nii arvulises kui kui rahvusliku koosseisuga suhtes üsna mitmeid järeldusi ja üsna mitmeid järeldusi, mis eelnevaid üsna tunduvalt korrigeerivad ka seda, et näiteks sakslastest elanikkond linnas ei ületanud tõenäoliselt kahtekümmend viit protsenti, noh siis oli seal muidugi rootslasi, venelasi mitte eriti palju just kuni Rootsi aja lõpuni ja nahk kõik Undu Ants ja need olid siis eestlased-lätlased-liivlased ja loomulikult Eestimaal oli põhiosa eestlastel, aga nende täpset arvu jällegi on raske selle tõttu kindlaks teha. Nad ei olnud kodanikud. Siis ei olnud nad ka maksukohuslased, Nad kuulusid mingite majapidamiste juurde ka ikkagi isegi elanike arv on, on hinnanguliselt ja osutub väiksemaks, kui arvati siiani Tallinna elanike arv. Noh, nii et et siin oli, siin oli oma inimesi kah ees ja noh, me oleme juba rääkinud, et talupoeg või eestlane sai linna. Tallinnas oli ainult üks aasta see aeg, mis, mis oli vaja linnas elada, kui mõistlik teda selle aja jooksul tagasi nõudnud, siis tal enam seda õigust ei olnud, teda tagasi nõuda? Ei tea, linnad olid väga huvitatud sellest, sest loomulikult, kuid ega nad ei suutnud oma töökäte vajadust ära katta ja selle tõttu, kuigi mõisnikud pärast nälja ja katkuepideemiaid ja muid muid laastamisi, kui munal töökäsi vähemaks jäi, püüdsid seda seadust ära muuta, sest linnad olid jällegi kõvasti vastu ja tõestasid kõikide valitsejate juures, et siis lind läheb täiesti hukka, kui, kui tal enam maalt inimesi juurde ei tule ja et see privileeg tuleb säilitada ja niinid sinna imbus. Muidugi Tallinnas oli kodanikkond liigendatud, näiteks niimoodi, et suurgildi kuulusid kaupmehed, kuulusid ka muud tähtsamad isikud, isegi mõned Literaadid. Literaatideks nimetati vabade kunstide esindajaid, need olid siis juristid, ka kirjanikud, kui need seal oli ka, ka arstid käisid selle alla just nimelt õpetatud õpetatud mehed, nii et need olid suurgildis. Nii et nemad võisid ka raemoodustada. Siis oli Tallinnas kaks väike kild, oli Oleviste gild ja Kanuti gild. Oleviste gildi kuulusid suurelt osalt mitte-eestlased, kes ühtlasi ei olnud ka linnakodanikud. Ja vot sellel samal seitsmeteistkümnendal sajandil oli suurgildi ja väike keltide vahel olid hõõrumise taga Väike-keltidel omavahel. Ja kogu see asi viis selleni, et jälle kuninga nii välja, kuni kuningas otsustas need gildid ühendada, see oli juba Karl 11. sajandi lõpupoole. Gildide ühendamine lõppes sellega, et Kanuti Gildi läksid üle Oleviste Keldist kodanikudest gildi liikmed. Ja kuidagi hajusid ja need mittekodanikud. Ja kui pärast otsustati teine kilt ka taastada, siis ei olnud jälle enam suurt midagi taastada, sest need mittekodanikud puksiti sealt ikkagi välja. Ja siis jäigi. Muidugi linnakodanikud olid äärmiselt valvel kõigi oma õiguste ja privileegide eest ja selle, et nende, et nende kasude ja nendele antud õigusi keegi keegi ei rikuks. Ja et nende eesõigust raha teenimise osas, noh, et seda, seda keegi ei rikuks. Sellepärast jälitati väga hoolega pööningu jäneseid. See asi läks kuni löömingute ja pogrammideni, sest see viis käsitöö sinna alla. Need tsunfti mitte kuuluvad käsitöölised ja samuti vene käsitöölised, kes oma kaupa püüdsid ka linnas müüa, samuti neid. Sest gildid ise määrasid määrasid tsunftiliikmete arvu lähtudes kah linna vajadustest, umbes kui palju selle või teise töö tegijaid võis vaja olla ja kuidas, kuidas nad suutsid ennast veel vee peal hoida ja ära toita ja kui see sellepärast ei võinud ka, näiteks mõni mees võis eluaeg ja kuni surmani olla sell sest teda ei saanud enne meistriks võtta, kui mõni meister eest ära suri, et mitte ületada sele ja seda ette nähtud arvu või siis tuli tal lihtsalt ära minna teise, teise linna või kuhugi mujale kui seal vaba kohta juhtusele. Nagu mitu korda varemgi ka selle koha peal. Kuidagi tundub, et paralleel on säilinud tänapäevani nende monopoolset ettevõtjatega. Aga kas ajalugu õpetab, kas nad jäid varsti elule jalgu? Muidugi muidugi hakkasid, hakkasid jääma ja pealegi, kuigi söögildide kilde teaduspunktide süsteem pidas visalt vastu kuni 19. sajandini, aga siin ei olnud, siis ei olnud enam midagi teha. Ja suur süüdlane oli muidugi prantsuse revolutsioon, me räägime seda juttu just Bastille vallutamise aastapäeval. Mis need seisuslikud vaheseinad ja eesõigused tühjaks tunnistas ja ja ikkagi enam endisel kombel ei saanud ka need teised riigid, kus, seda küll need küll niimoodi ei võetud, ikka ikka enam nii tõsiselt neid ei, ei võetud, aga seitsmeteistkümnendal ja 18. sajandil oli näiteks niimoodi, et et suurgildi liige ei tohtinud abielluda, ütleme väikegildi liikmed, aga sellega tema kaotas oma oma gildi liikme õigused. Nii et isegi Nende kastide sees olid nii ranged vaheseinad, et sealt ühte või teise seisusse üleminek oli tehtud ääretult raskeks, kuigi mitte võima tahaks, nagu me siin lugesime, seda saame nii kirja, siis tema pahandas just selle üle, et keegi ei taha, ei tunne uhkust oma seisuse ülevaid, tahab ikka kõrgemasse seisusse pääseda. Ja kõik vanemad kasvatavad oma lapsi selles vaimus nagu tänapäevalgi. Muidugi tehti nende poolsete asjadega, oli niisamuti nagu tänapäeval, ainult et nii abitud ei olnud siiski riigi, aga ka munitsipaalvõimud kui praegu. Sest kui ikka käsitöölised panid oma kaupadele liiga kõrged hinnad, siis need ülevalt poolt keelati ära ja ikka ikka olid peal mingisugused piirangud, nii et nad ei tohtinud teatud teatudki ületada. Kuidas seal käib protestitud, aga seesama lugu oli maksudega, sest makse oli mitme mitmesuguseid muidugi linna sissetulekute üks põhiallikas oli kauplemine ja tollimaks või nii-ütelda kaalumaks sisse toodavatelt, läbiletavatelt kaupadelt. Teine põhiline allikas oli aktsiisimaks. No aktsiisi alla kuulusid igapäevased tarbekaubad. Kõigepealt muidugi alkohol. Tol ajal nii õlut, rooliti kui ka viinapõletuse. Põhitooraina olid tänased nii et linnas buda pealt tuli, oli kehtestatud teatud maks ja see laekus linnakassasse. Samuti olid seal muidugi soolemaks, oli isegi maks raidkivide pealt. No autor see oli Girlis, arvab, et see oli, et need pidid siis olema hauakivid. Mina kipuks küll arvama, et aja lihtsalt unustab ära keskaegsest linnast pruugite neidraid, kive väga palju ja majade juures oli neidu hästi palju kasutusel, nii et et ainult hauakividest ei oleks see artikkel eriti palju sisse toonud. Seda enam, et neid sai kasutada ainult kirikus hauakive, nii et see aktsiisimaks siis oli veel niinimetatud teraviljamaks. See oli nii müüdavat müüdavat kui ostetava vilja pealt tähendab linnatoodava vilja ja linnast väljaveetava vilja pealt oli, oli teatud maksmist läks linnakassasse ja see noh lühidalt öeldes seda kasutati peamiselt sotsiaalabiks. Üldse vaestemaja kasti maja oli ka üks suhteliselt huvitav asutus, kuigi peab ütlema, et tolleaegne sotsiaalabi oli, oli enamasti nii korraldatud, et vaeslapsed põhiliselt kasvasid sugulaste juures ainult siis, kui neil tõesti ei olnud ka sugulasi enam. Siis anti nad läksid nad varjupaikadesse, kus nad ikka said ka mingisugust koolitust vanad ja viletsad jälle, kui neil omakseid ei olnud, siis olid vaestemajades. Ja sellesama Girlsi raamatu juures Reval 1621 kuni 45. Seal on ka 1629.-st aastast vaestemaja. Siis seekord nii-ütelda, seal on ette nähtud üks perenaine selle vaestemaja peale, siis on üles loetud, millega neid ülalpeetavaid seal tuleb toita. Liha anti neile ükskord, Dallas oli pühapäeval. Ja see oli siis keedetud liha, aga muuseas on öeldud, et kolm naela inimese peale, noh, see on ääretult suur, kogu see isegi ära keetes jääb sealt ju nii umbes 600 grammi vähemalt järgi korra nädalas said siis päris korraliku lihaportsjoni. Nii et see tuli osta värsket liha, liha karnist, senikaua kuni püha jaanimõisast hakkas saama rohulammaste lihan, hakati neid tapma. Et mõis oli just vaestemaja ülalpidamiseks selle toodang ja sissetulek läks vastama ajal, nii et lõunaks keedeti neile see liha õhtuks soojendati sedasama ja seda lihaleent, et nad saaksid sinna leiba sisse poetada. Leib tuli kah sealt jaanimõisast, siis on veel muud. Laupäeval oli ther hapupiimaga ja räimedega, kas siis värskete või soolatud räime tega ja noh, nii edasi on öeldud, et peab olema nii palju, et iga üksik kõhu täis saaks ja, ja kui nad armulaual käivad, siis tuli teha neile pajapraadi. Sellest samast lihas oli siis eriti pidulik päev. Peale selle oli veel seek haigete hoolduseks, see on juba väga vana. Ja ta on kõikide linnade juures olnud ja üldse Me ei ole eriti palju teadvustanud, noh, on Tartus Tartus ka, säilis nad paar nimekirja nendest vaestemaja elanikud, sest need on olnud ikka suures osas on nad ka mitte saksa nimedega nähtavasti eeslinnade elanikud. Ja üle poole nendest Tartu vastama ja hoolealustest kuskil seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus on pimedad. Sest just seda, seda häda oli eestlaste hulgas nähtavasti väga palju. Hiljem ka siis, kui tulid juba revissonid, siis paistab, et ja vigaseid sinna revisjoni kirjades ei võetud, noh, see oli niisugune küll mitte. Ta kirjutas aga nähtavasti mitteametlik kokkulepe, et nende pealt pearaha ei maksta ja selle tõttu olen ma paaril korral sattunud niisuguse revisjoni kirja peale, kus ükskord üks mõisaproua, see oli kusagil kusagil Harjumaal vist. On selle nimekirja valmis teinud, aga pärast sinna juurde kirjutatud, kes on vigane, kes on pime ja neid tuleb üllatavalt palju, neid tuli, neid tuli midagi seitse-kaheksa protsenti sellest mõisa elanikkonnast, aga tavaliselt neid lihtsalt ei ole nagu ka väikelapsi ei pandud kirja revisjonides. Ja muidu on muidugi vaesed lapsed, egas ilmaasjata eesti rahvaluules pole ka nii palju neid muinasjutte vaeslaste, vahest lastega ja nende õnnetu saatusega, sest ikkagi jällegi visioonidest nähtub, et igas peres oli ikka mõni aktsüklik, tähendab kasvandik. Vaevalt, et nendel, need eriti eriti lahe elu oli. Saatega jõuame kohe nüüd lõpule, aga läheme linna linnakodanikke ja ja talupoegade vahekorra probleemidega edasi. Nädala pärast silmaringi saates.