Tänassilmaringi saadet teeb jälle Tartus arhiivis pidevalt meie saate tarvis materjale uuriv kirjandusloolane Malle Salupere. Milliseid ajalehti vaata, meie me oleme aastast 1930 juba. Aastast 1930 jõuame järgmisesse ja vaatame põhiliselt päevalehte ja postimeest, nüüd me jõuame aina lähemale nendele põnevatele ja teravatele poliitilistele sündmustele, millest meil viimasele rajal on õige palju räägitud ja ajaloolased on järjest uusi materjale esile toonud. Ja sellepärast me poliitikast räägime, võib-olla vähem hakanud, päris ilma selleta ka ei saa, sellepärast kõik, mis toimus ja ka see, kuidas inimesed elasid, ikkagi mõistetav foonil, mis ka maailmas sündis. Alustaks praegu kasvõi Tallinna turuhindadega, 12. juulil 1930 sel ajal oli töölise keskmine palk kuskil 80 60 krooni, sealiha kilo maksis 85 kuni 95 senti. Vasikaliha oli 45 kuni 60 küti või oli poole kallim 175 kuni 190 senti. Piimaliiter oli 11 kuni 13 senti, siis olid värske kartul. See oli ikkagi juuli algus. 180 kuni 200, sentimõõt, ammutamastus 20 liitrit. Kalad. Räim oli 32 kuni 35 senti. Siig oli sellest neli korda kallim. Mitte nii nagu praegu, et 10 või 15 see oli siis 100 kuni 130 senti alla, see omakorda veel kaks korda kallim. Leivakilo maksis tol ajal 16 12 senti. Kuupalga eest võis osta vähemalt 400 kilo leiba praeguse meie tavalise kuupalka või miinimumpalka või pensioni eest ei saa enam sadat kilogisest. Peame meeles, et meile leivapätsid ei kaalu kilo. Kui me juba olime hindade juures, siis rääkisime ka. See oli küll juba järgmise aasta lehes oli maksudest juttu pleki juulikuus, aga seal oli ka seda nimetad, et maksumaksjate nimekirjad on maksuametis väljas ja igaüks võib, saab vaadata, kui palju ta ise tahab maksma ja kui palju naaber peab maksma. Niisugune ringkontroll oli ka mingil määral olemas ja lehes on ära toodud ka suuremad maksumaksjad või üldse prominendid. Kui palju keegi maksab? Kõige suurem tulumaks oli ärimeestel Klaises ja kogu see oli üle seitsmeteistkümne 1000 krooni siis ärimehed nagu ikka, nendel oli seal üheksast 1000-st kuni kuni 3000-ni, nii selle vahel. Tolleaegsed tuntumad ärimehed. Ministrite tulumaksud olid siiski alla 1000 krooni, aga näitlejatel? Järnavilmeria, Ants Lauter, Paul pinnal oli 95, filmeril oli 70 krooni ja noh, nii et siin saame siis ettekujutus nendest. See maksuvaba miinimum oli 400 krooni aastas inimese kohta ja kui oli pere siis seda suurendada ja siis oli see juba 600, siis räägitakse palju lastest juttu on laste päevakodudest. Tallinnas oli kuus munitsipaalhooldusel olevat päeva koduks olid tööliste lapsed ja need olid siis kas tasuta või või maksid neli, viis krooni kuus toiduraha. Ja peale selle olid veel mõned eralasteaiad, nii et umbes 600 last nendes avalikes laste päevakodudes ja suveks oli korraldatud Narva-Jõesuus näiteks laste suvekolonnid niinimetatud tööliste lapsed peamiselt narmastega Virumaalt, need said siis täiesti tasuta seal suvitada ja meres supelda jalast. Ei saa sugugi öelda, nagu hiljuti üks meie minister arvas, et riik ei ole mitte kunagi ega kuskil kapitalistlik kolmaal lapsi ülal pidanud, aga nendest olid see tööjõu taastootmine on siiski orienduslikust ühiskonnast peale ikka kõikidel peremeestel paratamatult pidanud südamel. Samal 1930. aasta suvel on väga palju juttu meil soome Lapual liikumisest see analoogset meie vapside ideolooge, okei, aga kuigi ta oli rohkem poliitiline kui vapside liikumine alguses ja suunatult teravikuga kommunistide vastu, toimus üles hoomeline tohutu suur latva laste kokkutulek Helsingis, 12000 inimest tuli sinna kokku mainimise, peamiselt kardeti riigipööret. Valitsus vahetus, päris põimuned, lapalased siiski enda kätte ei saanud, aga nendest. Ei tea, näiteks üks arvab niimoodi lappa õppetunnid ja meie parandamist vajavast põhiseadusest sest Öeldakse, et Soomes mängis tähtsat rolli see, et neil on siiski valitsus omaette ja president omaette ja kui valitsus kukub, siis vähemalt president alles, kes on võimeline midagi ette. Presidendi üle vaidlemine käib niikaua, kuni kuni siis lõpuks saadi, mitte päris see jälle, mida taheti. Aga siin on üks ilus tsitaat, mis võiks olla täpselt ka täna kirja pandud et elu võõrasse ebaõigele alusele rajatud rahvaesindus segab ennast mitte oma asjadesse ja takistab tugevad võimsa valitsuse loomist põrgata valitsuse taga, selle asemel, et rahva tõsistest vajadustest arusaadav, mängivad eluvõõrast, lapsikud mängude, makratismi ja teiste viimase moeprobleemidega. Kuna nad eluliste küsimuste lahendamiseks täiesti võimetud. Ja siis kusagil oli seal veel demokraatia kohta tsiteeritud Rossod, kes juba omal ajal arvas, et demokraatia on väga hea asi, ainult jumalatele, aga inimestele ta ikkagi ei sobi, sest kõikide inimlike pahede juures need löövad selles demokraatias eriti välja nende tsitaatidega siis mängitakse ja niimoodi niimoodi seda kõvage igatsust õigustatakse. Ega see ei olnud siin ainult Eestis, see oli kaja sellest, mis kogu. Kerkis esile Hitler teda veel nii väga tõsiselt ei võetud, aga siiski nimetati vahel ja ta tulevaseks diktaatoriks. Hispaanias alustas mässu tol ajal veel major Franco, mis lubati 48 tunniga maha suruda. Aga millest teadagi sai üsna pikk Hispaania kodusõda. Väga palju räägitakse kommunistidega kongressist, Nõukogude Liidus, Stalini trükkimisest, diktaatori postile. Muidugi, sel ajal ju kunsti pidevalt ja igast lehest tuuakse teateid nendest Nõukogude protsessidele avastustest, nendest rahvavaenlane, seda head ahju, brite mahalaskmisest ja kohtuprotsessidest Venemaa tipp-poliitikute üle. Kui väiksemate inseneride ja teadlaste üle, siis teateid vastu hakkudest Venemaal, mässudest Ukrainas ja Taga-Kaukaasias ja nende mahasurumisest ja noh, aga kõike serveeritakse umbes nii. Päriselt noh, on, on niisuguseid andmeid, on selliseid kuuldusi, on inimesi, kes on sealt tulnud, räägivad niisugustest asjadest, kas see kõik tundub kuidagi uskumatu? Stalinist muidugi on eriti mitmesuguseid siis ka kuuldusi tema vastuoludest Krõmskaja Kalinini lesega. Ja sellest, et Krõmskaja oli pannud, pannud omad ametid maha ja temale siiski kallale ei mindud. On ka, kui me mäletame selle patukahetsuse ühte pilti kus naised käivad ja otsivad palkidelt, mis tulevad taigast sõnumeid, higis täpselt niisugused sõnumid on 30.-te aastate lehtedes, sellepärast. Siberist barbetati ka läbi Eestimaa ja läbi Läti tarvetati metsamaterjali ja siis selgus, et mõnedele tõlkidele on kirjutatud niisugused appikutsed ja sõnu, milline lihtne sellest ka kirjutab ja kisse kirjutab. Tolleaegsetes lehtedes ei olnud seda nõuet, et peab tingimata olema autori. Kui olid just probleemartiklid, siis valid autori nimed ja sedagi enamasti varjunimed või nimed. Aga tavaliste sõnumite all ei ole mingisuguseid. Aga kirjutasid muidugi kõik lehed. No Päevaleht, järjekindlalt Postimees, järjekindlalt muidugi veel enam aega ja vabama. Nii et ajakirjandus valgustas seda küll. Muidugi üks asi, mis mulle endale hakkas silma ja võib-olla ka maailmast Inimestest seal sees annab ettekujutuse, see oli Ameerikas, Pennsylvanias oli nõiaprotsess nimelt nii, et üks imearst või nägid või noh, nüüd nüüd ütleksime, sensitiiv oli oma köögis elusalt ära põletatud ja see selleks juhtus 12 vannutatud meest tunnistasid selle põletaja õigeks sest tema väitis, et see on tema ära nõidunud aga nõidusest vabanemiseks muud abi, kui tuleb nõidukata asi siis 1930. aastal Ameerikas muidugi see oli esimese astme kohus. Lõppude lõpuks muidugi ei pääsenud, aga ikkagi see kuidagi annab alust sellele arvamusele, mis minul, ausalt öeldes Ameerika suhtes on mina hinda Ameerikat nii kõrgelt nagu paljud teised. Mulle tundub, et seal on päris palju. Kirjaoskamatust on kahtlemata eelmisel aastal vist missivalimistel Ameerika missiks saanud neiu ja ütles, et tema eluunistuseks on võidelda Ameerikas kirjaoskamatusega ja ta nimetas ka arvu, kui palju miljoneid neid salong, tugi meil siin hakkas juba vapside liikumine pihta. Vapside kongressi valgustatakse ja esialgu need täiesti loogilised ja arusaadavad. Täiesti arusaadav, miks nad rahva hulgas nii kiiresti ja nii suure kõlapinna võitsid. Sest räägitakse ju ainult ainult sellest, kuidas rahva elu paremaks muuta. Kuidas see lehmakauplemine ja lõpetada väga aru saada, kas inimeste jaoks keeles just nende inimeste hädadest? Ja niiet vähemalt oskuslikud lähenemine oli kolme aastaga, see muutus küll tunduvalt. No aga siis olid ikka juba kogu maailmas üsnagi hulluks läinud hellid, eriti kui Hitleri peale mõelda. Kõik need enne ja pärast kolmekümnendat aastat käib pidevalt piiritusega. Need sõjareportaažid ja informatsioon. Kirjanikkude läheks ammendamatu allikas, sest seal on tõesti väga põnevaid lugusid ja muidugi toimub kõmuline protsess piirivalve, laeva Kõu meeskonna üle 17 meest, kes kõik olid segatud piiritu Safääritesse ja nemad kuline, aga kuna nad ise patrullisid, siis nendel oli väga mõnus sele. Nende piiritusekuningad ega mesti lüüa, filmitakse esimest. Kuidas seda nüüd ütelda, see oli siis saksa, Jugoslaavia, eesti ja prantsuse ühisfilm. Kire lained, eesti näitlejatest oli seal Hugo Laur, tegevpiiritus, kuninga käsilasena. Ülejäänud näitlejad olid välismaalt Kunda kandis, kusagil filmiti järelkirjutuse vedajate tagaajamist, kõik muud võtted tehti tolleaegses Helfas hiljem defaitsel. Ja, või see oktoobris lõpuks tuli linale siis. Meie kriitika andis talle küll nii võrdlemisi tagasihoidliku hinnangu, et et Eestist ei olevat seal kah ega eesti lipu midagi, et oleks võinud ikka päris piirituse asjatundjatega ka rääkida, et siis oleks saanud seepärast umbes niiet tõepära ei olnud. Ja kerge ka eriti olevat olnud ikkagi välismaine. Eesti hakkab juba kujunema turistide huviobjektiks. Ja 30. aasta kaheksa kuuga on saadud puhaskasu 25 miljonit, kui miljonitest räägiti, siis arvestati sättides muidugi ei saa, nüüd täitsa huvitav. Eestis käis 78746 välismaalast, neist oli 75 protsenti lätlasi, soomlasi oli 12375, noh kõigi teiste jaoks jäi üsna vähe järele. Ja eestlasi oli välismaal käinud 104219 ja neist Lätis 93000 ja Soomes 3200, nii et jällegi teiste riikide jaoks jäi alla paari 1000. Reisija. Läti oli meil siis lähivälismaa ja kõige kättesaadavam, tulevad helifilmid, samal ajal kurdetakse, et rahvas ei ole nendega harjunud ja ei käi vaatamas ja kinod, kuna need filmid on kallimad. Vaat kahju ja vaatajad lähevad pankrotti, aga selle eest Vahva sõdur Joosep Toots läheb täismajadele, see oli see Theodor Lutsu filmi ja väga palju jookseb kinodes. Muidugi, nüüd on ajalehtede esileheküljed hõivanud kinod, reklaam. Varem olid seal suured suured ärid, kaubamajad ja neid kinosid on üpris palju ja kõik filmid on enneolematut löökfilmid. Ja muidugi nende hulgas on ka neid, mida me tänapäevalgi veel teame, vähemalt nime järgi. Sinine ingel tuli ilmselt välja Marlene tiitrisega. Ja väga palju jookseb. Sest seal on tehtud väga häid ajaloolisi filmisel ajal mõningaid aga veel rohkem on neid pseudoajaloolisi, mida filmiti Prantsusmaal, Saksamaal või Hollywoodis, aga just Vene ajaloo teemadel. Ja kogu selle toredusega hiilgusega. Kui kultuurist veel rääkida, siis räägitakse teatritest, eesti teater. Arvudes oli sel ajal seitse riiklikult tunnustatud, see tähendab nii. Kott võiks ütelda riiklikku teatrit, needsamad, keda me tänapäevalgi tunneme, ainult Virumaa teater asus Narvas, Tartus ja teater. Ja suur teatriteks nimetatakse Estonia draamastuudio, Vanemuine. Peab ütlema, et üllatavalt palju on olnud vaatajaid, sest etenduste arv on olnud 810 Estonias aastas. Draamastuudiost 198, Vanemuises 166 haka vaatajaid on nii et noh, ei hakka neid numbreid siin ette lugema, hakkad, tuleb välja, et iga kolmas eestlane on käinud aastas ikka korra teatris ja etenduste täitumus on olnud. Minu jaoks oli täielik üllatus, et näiteks Oper on keskmiselt 585 kohta Estonias täis olnud. Ja operett isegi vähem, 571. Kas teatris olid ka, nii nagu meil veel hiljuti palju praktiseeritud ühiskülastused, kust maalt sõideti sinna terve terve sõpruskonnaga, vaevalt, kuna transport ei olnud nii arenenud ja isegi rongipiletid ka ja rongiliiklus ei olnud nii nii et ikkagi ikkagi täitis, kes neid teatreid enam-vähem kohalik publik muidugi küllalt palju, väga palju käidi ringreisidel ka Estonia oma operettidega, eriti teistest teatritest rääkimata. Nii et pooled etendused vähemalt olid ringreisietendused ka kokku tuldi, on väga aktiivselt ja piletirahad moodustasid poole teatrikulutustest umbes ja ülejäänud siis kattis riik. Ja, ja mustalt ei tulnud kellelegi pähe ütelda. Et teater peaks ennast ise majandama, siis muidugi päris inetu lugu juhtus 30. aasta lõpus. Anna pavlova pidi tulema Tallinnasse esinema. Ja detsembris käib nägelemine Päevalehes väljendatakse, et kuskil teises lehes oli pahandatud, miks vene see kohalik leht oli? Oli pahandanud, et Estonia keeldus saali andmast nende etenduste jaoks ja nüüd kolm etendust pidi toimuma trump marinas Estonia poolel täiendatakse vastu, et miks meie siis peame, ta nõudis niigi suurt pileti hinda ja miks meie siis peame oma oma kahjuks laskma esineda? Pärast oli teine ja veel inetum. Õiendused pavlova on muidugi suur kunstnik, aga sellepärast ei maksa meil teatrit rüüstata ja ega eestlased ära ei sure, kui nad teda kui neil ta nägemata peaks jääma. Aga juhtus hoopis nii, et pavlova suri ise ära ja ei tulnudki ta mingi külmetuse tagajärjel. Nii et see, see võõrus, etendus jäi ära. Aga noh, niisugused niisugused asjad, intriigid löövad ka. Siis kirjandusühingus tehakse. Tehakse statistikuid, missuguseid raamatuid loetakse kõige rohkem ja esikohal on Raudsepa, Mikko, Märdi ja Tammsaare tõde ja õigus? Noh ja muidugi küllalt palju loetakse looduse kroonist romaani. Teadagi see oli kättesaadav ja odav ja mittemahukas. Oktoobris analüüsitakse Paloduse neljanda romaanivõistluse tulemusi. Metsanurk teatavasti võtab üsna armutult seal sõna ja ja naeruvääristab paljusid esitatud teoseid. Esikoht sellest anti seekord siiski välja eelmine kord tanki, kolm kolmandat auhinda sealt eelmisel aastal. Selle sai siis Helene ranna romaaniga keha ja vaim mida meil tänapäeval küll enam eriti ei mäletata. See oli siis kooliõpetaja ennast Saaremaal, kes abiellus hariduseta kohalikust koos poisiga ja kõige kõige suuremaks sensatsiooniks sel aastal just eriti Päevaleht oli ürituse sponsoriks ja sellepärast tema kolme kuu jooksul. Lest on olulisel määral täidetud kaunitaride piltidest, maali, sponsori peasponsoriks, iludusvõistlusele, Eesti Eesti missivõistlusele, see kuulutati välja okt oktoobris. Asi käis niimoodi, et kõik neiut, kes ennast küllalt ilusaks pidasid, saatsid omad fotod võistlusele ja sealt siis žüriid valisid välja nii maakondade kaunimad kui kui ka lõppvõistlusele kutsuti 35 kõige kaunimate. Jagate siin häid äriideid meie praegustele ajakirjandusettevõtjatele, kes oli ise selle peale veel tulnud. Lähedased ajakirjanikud tulid igatahes ja asi oli tõesti niivõrd põnev, et veebruaris, veebruari alguses olid need Pariisi iludusvõistlused, et sõnumit iludusvõistluse käigust harjutasid isegi valitsuse vahetusest, Sandmani valitsus pani, kuna ta ei saanud eelarvet tasakaalu, siis oli seal veel muid muid sekeldusi. Strandmanni valitsus lahkus ja asemele tuli päts, aga seda isegi õieti märgatud selles suures melus ja põnevusega, et kuidas ikka meie, mis seal lähedal, pealegi pealegi oli ta Pariisis tulnutelisele kohale otsustaval hääletusel esikoha sain muidugi, mis Prantsusmaa, sest kardeti, et muidu päris enam enam ei hakka neid iludusvõistlusi korraldada, sest see oli kolmas kord ja kaks korda oli ta juba ilma jäänud. Euroopamissiga kaunist üldse üldse ongi huvitav, sest ta Tomiss meie ajakirjanikud ei ole võib-olla ka päris erapooletud, aga see mis Prantsusmaa oli siiski väga lihtne neiu, kui tema käest küsiti näiteks, et missugust muusikat armastab, siis ta vastas, et klaverit raamatute suhtes ütles, et ta pole eriti aega lugeda seadelaselt. Ja mis see ümber käib, karussell edasi. Silberg oli see, kes selle ekraani sai ja nii et ka teised Baltimaad tahavad ta mahapaistest osa saada ja Leedus ja Lätis korraldatakse palle tema auks ja, ja kutsutakse teda sinna ja ja üliõpilased ja naisseltsiga kõik korraldavad vastuvõtte ja samal ajal jällegi mõned, kes arvavad, et ei ole et valik ei olnud võib-olla küllalt õige või et mis, mis ta seal ikkagi nii väga on, siis jälle püütakse, püütakse asja nagu maha teha ja teised ajalehed, eriti lähedased, Päevalehe suur edu selle äriga nähtavasti. Ning Päevaleht peab veel mitu kuud õiendama, et kuidas ikka päriselt oli ja, ja tellima Pariisist protokolle need kohtunikud arvamustega. Nii et täiesti täiesti eestilikult. Noh, aga majanduskriisist ei saa kah mööda ja see läheb omasoodu edasi. 31. aasta algab niisuguste ülevaadetega, kus Tõnisson Postimehes küsib, mida toob uus aasta siin ma ei saa jälle jätta mitte neid tsitaate lugemata. Meil osatakse aja tähti õigesti lugeda, ei ole põhjust arvata, sest meil on ju nüüd nende ajajärk, kes on igasuguse igasugusteks oma huvilisteks hüpetaks. Ta sütikamad, mida vähem nende hariliku inimese mõistus on tumestatud tõsisest asjatundmisest. Küllap need kõik teevad, et edasigi keerutada riigi ja rahva üldiseid, elu küsimusi, koduse kiriku torni, tarkuse lähtekohalt. Noh, seal nüüd Tõnissoni niisugune poliitiliselt äge, aga Oskar Loorits Päevalehes kirjutab kriisist ja sellest väljatulekust. Ja siin on tal väga kah tõsiseid arutlusi. Tema ütleb, et hauakaevajad on meile need, kes komplimente suinutavada, rahulduma olemasolevaga. Sedasama me näeme ju praegu. Ja siis veel ebaküpse demokraatia suureks puuduseks on, et ta annab võimu keskpärasusele ja koguni andetuseda. Onu pojatamise ja parteikombinatsioonidega pääsevad võimule võrdlemisi nõrgad jõud, kes soomustavad oma positsioone meisterlikult ja hakkavad ajaga arvama, et nemad ja ainult nemad kõlbavadki oma kohtadele ja et need kohad ainult nende jaoks olnud. Meie poliitiline võitlus on laskunud häbiväärsesse madalusse väidetega, et igaüks, kes pole oma mees, järelikult kelm või tobu ja et kõik, mis vastane väidab, on tingimata vale. Noh, mis vahet selles nüüd 63 aastat hiljem eelarve tasakaalustamisega oli suur tegemine, hakkasin selles, aga kas oli küllaltki huvitav see, et näiteks see, mis meil praegu on peaaegu nii tagasihoidlikul positsioonil eelarves teedeministeerium sai ligi 90 miljoni kroonisest eelarvest umbes 24 miljonit terve veerandi teedeehitusele ja uute raudteede tegemisele, Tartu Petseri raudtee ehitati tol ajal praegu, kui me seda saadet lindistame, on pidevalt kogu aasta olnud tegelikult aktuaalne seid transpordile, ühistranspordile võetud ära dotatsioon või on see nii minimaalne, kas sellel ajal olid dotatsioon ühistranspordile? Raudtee oli? Riik määras hinnad, noh igatahes nähtavasti niisugust rotatsiooni sellel moel nagu praegu ei olnud vaja suudeti, suudeti need asjad niimoodi paistab ots-otsaga kokku viia, et et isegi oli võimalik sõiduhindu alandada. Oli ka soodustusi üliõpilastele ja õpilastele, koolivaheaegadel pidevalt ja üks tõsine probleem, mille, mille üle arutletakse ka on eestlase eestlaste olemasolu perspektiividest. See oli siis 31. aasta alguses, ühest küljest kirjutatakse kamp, nii Päevaleht kui Postimehes arutlevad nendel teemadel sündimuse kohutavast langusest Tallinnas, et aasta eest 1000 elaniku kohta sündis 54 last, siis nüüd ainult 12, mis jällegi üks autor, kes oma nime pole alla pannud, kirjutab 16. märtsi Päevalehes eestlaste olemasolu perspektiividest slaavlaste suure pealetungi ees. Tema arvates, kui see eestlaste niisugune väljasuremine jätkub, noh, ta tahab seal olla, rajal oli paga, iive oli negatiivne, jalus olemine suurele idarahvale saab tunduvamaks päev-päevalt ja vaevalt suudetakse ära hoida Vene väljatung Balti merele. Sisemist õõnestustööd teeb parem juba Petseri venelased ja siin pakutakse ka välja, et luua kontakte hõimurahvastega Venemaal oma kultuuri kandepinna laiendamiseks ja Eesti ei peaks känguma, käed rüpes Läänemere rannikul Is näeme lehtedes, et ka bürokraatia ei olnud mitte sugugi väiksem ja ühe konkreetse näite peale, kus Ungari kunstnik ei saanud nädala jooksul tollist Paki kätte. Tal oli siin nimelt karikatuurinäitus ja raamid, mis ta oli saatnud eraldi pakiga, neid hoiti tollis kinni ja mingisuguse formaalsuse tõttu ei antud talle kätte. Enne, kui ta läks ja tegi skandaali tolliülema juures, siis ta sai küll oma paki poole tunni jooksul kätte, aga rahukohtunik mõistis tallaga rikkumise eest kolm kuud kinniistumist. Aga seda juhtus ka muude meestega, nii et üks ajakirjanik on kirjutanud reportaaži Patarei vanglast reportaaži. See on väga huvitav sellest vangla sisekorra, missugused tüübid seal istuvad, tema sattus väga heasse seltskonda, kuna tal oli intelligendid välimus, siis ta pandi Nende, pankurite ja ärimeeste ja muude niisuguste ninade juurde.