Oma viimastes saadetes Malle Salupere, olete te rääkinud, kuidas sotsiaaldemokraatia ideed Eestis niisugust väga mõnusat pinda leidsid? Ja nii minu kui ma usun, mitmegi kuulaja suureks üllatuseks viimases saates te mainisite, kuidas, kuidas enamlased olid seitsmeteistkümnendal aastal valimistel saanud ühe märkimisväärse võidu, mida ei suuda tänapäeval kuidagi mõista. Väikeseks kommentaariks, ega see nii väga üllatav ei olnud tol ajal, sest ega tol ajal keegi ei teadnud, mis sellest sotsiaaldemokraatiast välja tuleb. Kusjuures noh, hiljuti just väga hästi märki särada Jaanson, et tegelikult nii see sotsiaaldemokraatia, mis mis ütleme Rootsis, Inglismaal või põiv veel nii mõneski teises kultuurriigis on nii õitsvaid tule tulemusi saavutanud, kasvas välja samast kännust. Kost stalinism. Ja tol ajal ei olnud nad veel üksteisest nii väga kaugele jõudnud. Ja see vasakpoolne maailmavaade ja nagu iga uus usutunnistus, nii nagu omal ajal tuli kristlus suure sooja vastupandamatu ihuga levis üle Euroopa, niisama. Niisama tuli see uus usutunnistus, sest ega ei olnud ju mingi erand siin Eesti ega, ega Venemaa, vaid kogu Euroopas oli täpselt niisama ja kui rikud uinaku tol ajal eesti keeles mõeldi ikkagi enamlased ootasid maailmarevolutsiooni ja olid veendunud, et see just just on tulemas. Siis seegi usk ei olnud päris aluseta ja kes teab, kui see vene revolutsiooni verine ja hukutav eeskuju ei oleks nii hoiatavaks kujunenud. Võib-olla oleks Euroopa palju hoogsamalt tormanud sinna revolutsioon ja muidugi arvata on, et ka Euroopas see asi nii hulluks ei oleks pööranud. Alati alati tahame ajalugu õpetada ja eelkäijaid õpetada ja omaenese teadmiste kõrguselt, sest meil on juba kõik selge, mis sellest välja tuli. Aga need inimesed, kes on asjade sees, ei või iialgi teada, kuhu poole on õigem see samm teha või mis mis oleks õigem. Muidugi üks üks niisugune elementaarne asi ja tõde on nähtavasti Sestega. Peaaegu kõik parteid, mis Eestis populaarsed, olid kah natuke hiljem, sest bolševikud vaimustus, enamlaste vaimustus hääbus ruttu, niipea, kui hakati nägema, mida nad endast kujutavad. Agaa populaarseks jäid ikkagi ainult vasakparteid kes ikka olid nii või teisiti sotsialistlikud. Ja sama oli ka sama oli ka mujal maailmas. Isegi üks huvitav Tõnissoni iseloomustus sattus mulle just hiljuti kätte, see on küll aastast 1898, aga ikkagi ikkagi nii ilmekas, et kasvõi loeks tema ette. Tähendab küsimus oli selles, et päriti Jaan Tõnissoni kohta andmeid, kui ta tahtis seoses põllumeeste põllumeeste seltside poolt kavandatava suure põllumajandusnäitusega kutsuda kokku seest on seal öeldud põllumeeste kongressi, siis öeldakse tema kohta, nii et noh, et Jaan Tõnisson, kes noh, ta on seal redaktor ja õigusteaduste kandidaat kuulub Eesti seltskonna harituimate liikmete hulka, kuigi huvitub sotsialismi ideedest ja nähtavasti pooldab nende levitamist, kuid oma oma väljaandes ja isiklikult seda huvi ei väljenda ja eelistab üpris rahumeelset poliitikat. Sageli põhjustab kokkupõrkeid trükisõnas viku toimetaja, Grenzsteini Karl Tõnisson, kui kõrgesti haritud isik omab kahtlemata mõju rahva hulgas ja muidugi on väga tähtis, missuguses vaimusta seda kongressi läbi viima hakkab, noh, siin öeldakse, et kui juttu tuleb ainult põllumajandusest, on seal kahtlemata kasulik. Aga kui hakatakse seal eesti asja ja ma võin seal öeldakse noh, Eesti poliitikat siis võimude seisukohalt tundus see ohtlik. Samas on põllumeeste seltsis hektari art Jakobsoni kohta öeldud, et see inimene ei kujuta endast mitte midagi iseendast noh, ta ainult elab oma endisele kuulsuse paistel Jakobson nimena. Nii et isegi Tõnissonile ei olnud kraat, sotsialistlikud ideed. Muidugi muidugi oli ta ka see tema oma rahvameelne eduerakond siiski pigem noh, võib-olla vasaktsentristlik või midagi niisugust, kindlasti mitte parempoolne, see oli sel ajal õhus ja muidugi ütlesime, et sotsiaaldemokraatia tähendab rahvavõim demokraatia ja sotsiaalne õiglus, noh, mis nendel ideedel viga. Meie teiega pole nüüd kumbki ajaloolane ja me ei püüagi väga nii ajaloolist tõde välja selgitada. Kuidasmoodi Eesti Parik hakkas nüüd sellel ajal tekkima, missuguste poliitiliste tasakaalude ja tasakaalutluste tulemusena. Aga kokkuvõttes on siiski üllatav, et, et vaatamata nende ideede populaarsusele tuli välja siiski Eesti Eesti vabariik niisugune, nagu ta oli, mitte niisugune nagu nõukogude Venemaa sealsamas kõrval. Mulle. Talle tundub, et miks just Venemaal need poolsialistlikud ideed nii nii võimule pääsesid, tähendab, nad on ju väga primitiivsed ja väga lihtsalt ja väga arusaadavalt. See oli see, mida propageeritakse internatsionaalist, lõhume kõik maani maha. Või oli see tööliste ainus, mida lauldi Eestis viisil meil abi tuleb jumalast, kõik rahva rõhujad siis ära tapame ja õnnepäevad. Soome selge lihtne retsept. Aga Eestis muidugi nii sirgjooneline ja lihtne retsepti ei võinud eriti juuri ajada, sellepärast on ka arusaadav, miks menserlikud saavutasid siin ja sotsialistid-revolutsionäärid ja, ja muud muud sotsialistid saavutasid üsna pea palju suurema kõlapinna, sest kui nagu me mäletame sajandi lõpuks, eesti rahvas oli täielikult kirjaoskaja trükisõnal oli väga suur tähendus rahva hulgas. Samal ajal kui Venemaa lihtrahvas oli praktiliselt kirjaoskamatusest see 26 protsenti või 28 protsenti kirjaoskajaid, mis oli sajandivahetusel üle terve impeeriumi. Sealt ikka päris selle proletariaadi ja talupoeg konna jaoks jäi väga vähe neid protsente üle ja niimoodi ka nende mõtlemine oli teistsugune, kindlasti niisama, nii samase bolševistliku propaganda ei, ei suutnud eriti kanda kinnitada Euroopas. Ja kui siis, siis rohkem nendes katoliiklik-s ja vähem haritud maades nagu Itaalias, kus tal oli siiamaani küllalt suur kandepind. Aga seal on jällegi seda kirjaoskamatult või kirjasõnast, mitte huvitavat rahvast ikkagi palju rohkem. Ainult ainult üks huvitav nähtus on, et üllatavalt suure populaarsuse saavutas Soomes Soome kodusõda, seal oli sõna tõsises mõttes kodusõda väga verine, väga julm ja väga ohvriterohke. Need kommunistlikud ideed elasid seal põlvkondi ja põlvkondi veel edasi ka pärast vähemalt niisuguste niisuguste tulemusteni seal jõuti, sest ega Soome töölisklass ei olnud ju oluliselt suurem kui Eesti. Eestis oli just Põhja-Eestis väga arenenud töölisklassi suurtööliste protsent. Nii et Tallinna tehaseid ei õnnestunud ära ära evakueerida, välja arvatud siis kõige suuremat laevaehitustehased, kus oli ka suures osas vene tööliskond, kes hea meelega läksid kaasa need 1917. Aga sellele vaatamata muidugi nende sõjasündmuste ajal. Kui enne oli Tallinnas umbes 50000 töölist, siis kahanes nende arv alla 10000. Kogu kogu see periood rändab alates veebruarirevolutsioonist ja kuni ütleme too rahuni, see oli ju Eestimaal erakordne aeg selle poolest, et nii lühikese aja jooksul nii palju valitsusi ja võimlesin küll vaheldunud kunagi ei ole. Kõigepealt see ajutine valitsus, mis Eestimaa pühendas, nagu me rääkisime, selle peale valiti ju maanõukogu siis oli, siis oli maanõukogu kaks valitsust õieti need olid siiski vähemalt ühe režiimi piirides, aga siis tuli oktoobrirevolutsioon ja see esimene päris punane periood. Nagu me juba ütlesime siin Eestimaal, eestimaal viidi see läbi kah paar päeva juba enne Aurora pauku siin juba hakkas, hakkas välja paistma bolševismi tõeline nägu, muidugi osalt oli asi ka selles, et enamusega kaasa läinud inimeste mõttelaad oli vist ka natukene liiga lihtsustatud, ütleks nii, et nad ei suutnud rahva ootusi ja lootusi ära arvata, sest nagu kõik hilisemad õpetajad on märkinud, oli suur viga see, et võõrandati küll mõisad. Aga arvati, et kui on niisugused hästi korrastatud majandid peaks jätma lõhkumata ja taheti kohe luua seal kommuune. Inimesed, kes olid elanud lootuses saada oma maa lapikene. Loomulikult sellega ei leppinud. Ja nii, et kui esimesed esimesed punased valimised tõesti tõid võidu bolševiku telesiis teised asutava kogu valimised, mis kuulutati välja paaris need Anvelti valitsus lihtsalt katkestas, sest oli juba näha, et et ainult umbes iga kolmas võib-olla veelgi vähem toetas teadagi, suurtel rinnetel olid samal ajal läbi ütlemised need Bresti rahule rahuläbirääkimised. Ja selle tulemusena sellest perioodist on nii palju räägitud, nii et kõik, kes huvi tunnevad, võivad võivad sellega tutvuda. Selle tulemusena Eestis tuli esimene Saksa okupatsioon, päris sõjaline okupatsioon juba, noh, ja selle päev või poolteist, mis jäi kahe võimuvahetuste vahele, seal jõuti, jõuti välja kuulutada Eesti vabariik, nagu me mäletame. Kusjuures see, see valitsus, mis siis loodi, tegelikult ei saanudki asuda oma kohustusi täitma, sest kohe tuli kindral sekendorf, kes kõik manifestid, mis võidi, jõuti välja kleepida, kleepis üle oma keelan, käsin plakatitega. Saksa võimud suhtusid nii need noh, siin muidugi kerkisid esile ka endised mõisnikud, kohe oli ju veel see, kui me juba räägime nendest enamlaste möödalaskmiste eest, siis selles samas jaanuarikuus jõuti kuulutada lindpriiks. Vaatlikud tähendab kõik võisid ja mitte ainult et võisid, vaid koguni pidi neid igal pool püüdma ja kui mõniga maha löödi, sisse ei olnud, kapat, saadeti neid välja, nii et juba teine kordsest. Esimene kord toimus aadlikud, väljasaatmine maailmasõja ajal vene valitsuse poolt 1915, kui kõik vaenlased saadeti ära Siberisse veebruarirevolutsiooni ajal said tagasi ja nüüd siis keda juhti kätte saada, need saadeti jälle uuesti ära, aga teisest teiselt poolt andis Anvelti valitsuse niisugune samm sakslastele siinsetele põhjuse pöörduda abipalvega Saksa keisri poole, kes muidugi oli nõus oma kui mitte just alluvatele ikkagi suguvendadele appi ruttama Nonii siis Bresti rahutingimustesse, kus esialgu Baltikumi okupeerimist ei nõutud. Saksamaa tahtis saada Ukrainat, Poolat, siis lülitati nüüd juurde ka veel Baltikumi loovutamise nõue. Nõukogude valitsusel ei jäänud muud üle, kui, kui soostuda ja niimoodi marssisid Saksa väed siia sisse, saartel olid nad nagunii juba ennegi. Aga niisugune ajaloo iroonia või paradoks on see, et koos Eesti vabariigiga või üks päev varem sündis ka punaarmee just nimelt sellesama sisse marssimise ja selles noh, kas Keila juures just lahing oli, aga mingisugune punakaart eos oli juba moodustatud ja just siin esimene paugutamine toimus, endine regulaar armee oli tänu sõjaväes pidevalt teostatavale propagandale ja teiseks ka sellele, et anti õigus valida, tähendab ülemuste valimine, ülemuste paikapanek, matus valitavaks, noh, see pole enam armee ja armee oli niivõrd laastunud, et seal endisega ei olnud enam midagi peale hakata. Uut punast kaarti hakati siis uutel alustel formeerima trükisõna ühisust punase valitsuse ajal. Esialgu suleti kõik, mitte bolševistliku väljaanded seoses asutava kogu valimistega lubati neid jälle välja anda ja selle agitatsiooniga, sest tabasti hinnanud ei olnud võimelised need valitsevad jõud oma šansse küllaltki kainelt hindama. Nad arvasid, et kui neid juba toetati, siis toetatakse edasi, ilma et need, nemad selleks üldse vaeva peaksid nägema. Ja noh, kui selgus, et asi nii ei ole, siis hakati neid jälle kinni panema. Tartus ilmus üks huvitav saksakeelne ajaleht, sel ajal küllalt lühikest aega. Dorpatar nahritan, mille väljaandjaks oli fon Tiide pööl, kes oli olnud Ta on varem selle palkisse monotseriti väljaandja Riias. See on just huvitav, kuidas Saksa seltskond, mille meeleolusid ta ikka mingil määral kajastada, esialgu suhtlus oktoobrirevolutsiooni noh niisuguse ettevaatliku huviga võiks öelda suhteliselt lojaalselt, no loomulikult lausa vastu haukuda oleks olnud väga riskantne, kuigi seda tegid mõned eestikeelsed väljaanded ka ilma, et neid kohe kinni oleks pandud. Ta avaldab seal vene valitsuse samme, refereerib välismaa ajalehti, arvamusi ja rootsi ajalehti tõstab küllaltki positiivselt esile Lenini tegevust, kes olevat siiski ainukene kõikidest poliitilistest parteidest ja ta seletab ka ka sellega bolševike populaarsust. Siiski ainukene, kes on pidevalt ja järjekindlalt sõja vastu välja astunud. Kes tunneb hästi massipsühholoogiat, ta teab, mida need ootavad, et kui ikkagi lubatakse rahu, leiba, maad, see on peamine ootus sellele vaatamata, et ta noh, nii ettevaatlik oli see leht siiski palju ilmuda ei saamata. Kuni kuni veebruarini ta mingil määral hingitses tähendab, kuni sakslaste tulekuni, aga ta pidi pidevalt nime muutma ja formaat kahanes aina pisemaks. Ja lõpuks oli Pealkiri Feuroweenige vähestele ja seda sai ainult toimetada iseenda käest, samal ajal need bolševistliku väljaanded. Need olid muidugi niisugust täis hurraa-optimismi ja isa onu päris propagandat, millel vist järjest järjest kadusest terasid, neil ei olnud ikkagi kuigi suured jällegi teede püülileht lähemale Saksa väed nihkusid seda muidugi lootusrikkamalt, ta hakkab sinnapoole vaatama. Väga palju refereeritakse need prest, Litovski rahuläbirääkimisi ja viimane number, see on nagu lendlehti ja ühtaegu tervitus homme sissemarssi. Pataljonis oli 23. veebruaril sisse marsivatele Saksa vägedele natiide pöörli endaga. Vaatamata sellele, et teda oleks võinud Kalinini toetamise ja tutvustamise eest Nad kiita. Eesti kommuunivalitsus aialdasin Tartus lastima. Sakslaste sakslaste okupatsioon kestis üle poole aasta. Üsnagi nagu üks okupatsioon ikka tähendab tüüpiliselt eesmärgiks oli maa laastamine, rüüstamine ja see kurikuulus balti hertsogiriik, sellepärast et loomulikult ei võinud, noh eriti endised parunid, kannatada siin mingisugused matsid hakkavad, hakkavad oma riiki moodustama, aga samal ajal taheti jälle Venemaa külje alla moodustada oma puhver rikki. See oleks siis olnud balti hertsogiriik uniooni korras allunud Preisimaale. See otsus jõuti äragi teha just just novembrini algul Riias, kus oli koos niinimetatud Landes raatse, on siis maanõukogu, mis rahvasuus ristiti kohe Landes raadiks. Ferrari on reetmine, aga kuigi ta jõudis oma manifesti valmis teha ja ennast Saksa keisri alla anda siis teatavasti tuli Saksa revolutsioon ja sakslased veeresid siit minema. Piss, kõik vahet, Real inimesed üle pidid elama, see on veel omaette ooper, sellepärast et iga võim pani jällegi oma haldusüksused kehtima. Näiteks kohe pärast veebruarirevolutsioon Erific likvideeriti, politsei politseinikud olid peaaegu et lindpriid, moodustati miilits, moodustati mingisugune rahvamalev. Saksa okupatsiooni ajal muidugi taastati, jällegi politsei kiusati taga ja vahepealseid miilitsaid saksa okupatsiooni ajal üleüldse umbes umbes paar 1000 inimest vähemalt hukati kui saksa riigivastased ja muidugi siin oli suur osa ka nendel. Ma loeks ühe lõigu Johan Kõpu mälestustest tema tema juures kirikumõisas laiusel elaseks leitnant Sultse, kes oli kohalik komandant, nagu suhteliselt mõistlik mees tema tema jutu järgi ja tundis huvi ka kohalike olude vastu, aga siis ta kirjutab. Leitnant Suldselt pärineb ka järgmine tähelepanek. Ta rääkis, et eestlaste hulgas esineb palju üksteise peale kaebamist, mis temale on võõrastav. Mina olen siin võõra võimuesindaja ja ometi tullakse minu juurde üksteise peale kaebama peamiselt ainult oma isiklikke vahekordi lahendada tahtes. Võõrastav on, need kaebustes taotletakse tihti oma vastase hävitamist, sest kaebusele suurema kaalu andmiseks väidetakse tavaliselt, et süüdistatav on saksa keisririigi Tanel noh, see nõudis formanutlust. Temal komandandina olevat viisiks kaebusi võimalikult põhjalikult uurida ja siis selguvad sageli, et kaebuse aluseks on tõepoolest ainult mingi õige väike ja lihtne vastuolu naabriga hoopiski mitte poliitiline, nagu püütud väita. Nõnda vaata all olnud lahendada ühe Laiuse mõisa väike maapidaja kaebus naabri peale, millele oli antud poliitiline sisu saksa riigivastasus. Asja uurimisel selgunud, et kaebuse õigeks ainsaks põhjuseks olnud asjaolu, et kaebealuse kanad olid siplinud kaebaja peenral aga nüüd see saksa okupatsioon vaheldus siis selle töörahva kommuuniga ühest ühest küljest tähendab, see oli küll teatud Eesti osa, aga siiski, aga siiski nõukogude võim või kommunistlik režiim kehtestati uuesti 1918. 19. aastavahetusel kehtisse suuremal osal Eesti territooriumist ja olukord oli ju väga-väga kriitiline, sest punaarmee oli Tallinnast vaid paarikümne kilomeetri kaugusel ja, ja esialgu ei olnud. Ei olnud ju ka seda õiget ja korraliku kaitseväge, kuigi me olime tol ajal võrreldamatult paremas olukorras kui jällegi ükskõik mis ajal, sellepärast et Vene sõjaväes. Esimese maailmasõja ajal teenis ligi ligemale 100000 eestlast ja nende hulgas oli ka paar 1000 ohvitseri. Kõrgharidusega vene sõjakoolides saadud kõrgharidusega ohvitser oli ka ikkagi paarikümne ringis vähemalt ja nii oli armee loomiseks alus olemas. Peale selle oli olid moodustatud eesti rahvus osad juba seitsmeteistkümnendal aastal, need küll saksa okupatsiooni ajal saadeti laiali, aga needsamad kõrgemad ohvitserid olid loonud põrandaaluse süsteemi ja sideme, mis võimaldas kiires korras kõik need üksused kokku koguda. Vajaduse korral on vaja seda läkski. Siinkohal tuleks rääkida Eesti vabadussõjast, aga selle ulatusliku teema käsitlemiseks kavatsen ma pühendada terve ja meie järgmise silmaringi saate. Aga meie, Malle Saluperega, läheme edasi hoopis sellega, kuivõrd teadlik oli eesti rahvas, missugune see Eesti vabariik üldse saab olema, mille eest nad võitlevad? Ega enamus ei kujutanud ette ja, ja kindlasti kõige suurem enamus suhtus sellesse üsnagi skeptiliselt just sellepärast, et noh, nii väike riik ja mis me siin nende suurte jõudude vahel ja, ja kindlasti kindlasti ka palju niisugust suhtumist armees hakkas tooni andma, see noorte vaimustusest, noortel oli asi selge, nemad mõtlesid vähem materjale algselt ja rohkem rohkem vaadete ja ideaalide peale, niisama nagu oli, kui me rääkisime 1905.-st aastast olid just noored need, kes kandsid rahvusliku rõhumise kaotamise ideed ja aadet võiks ütelda. Ja, ja kui avanes võimalus seda propageerida nende sotsiaaldemokraatia kaudu, siis seda tehti. Sest ongi just Mul on siin kõik need Eesti valitsused, neid oli üpris palju, aga huvitav on see, et kõikides nendes valitsustes need nimed, kes olid aktiivsed tegutsejad 1905. aastal, tal nimetasid nad endid siis tol korral föderalistideks enam lasteks või vähem lasteks. Nad on selles valitsuses sees ja on muidugi täielikud isamaalased. Näiteks August Rei, kes oli isegi just vene partei pooldaja 1905. aastal, tähendab mitte mitte rahvuslik sotsiaaldemokraatliku partei loomise poolt. Tema sai asutava kogu esimeheks, sest tema partei sai ka kõige suurema protsendi häälisel valimistel niisama läheb edasi ja kõik need valitsused on olnud võrdlemisi vasakpoolsete abi ütlema, sest teistsugune ilmavaade ei olnud ikka veel populaarne. Kui nüüd tänapäevaga paralleele tuua, siis ega meil on kah läinud päris normaalselt, sest valitsust, kes oleks aasta vastu pidanud, siin peaaegu ei leia selle esimese 15 aasta jooksul 21 valitsust jõudsime määra pidada kuni selle Pätsi riigipöördeni. Jällegi murrang vabadussõja saabus nii-ütelda kahelt poolt, sest esialgu olid vist võimalused peaaegu võrdselt. Ma arvan, kommuunil, kui nad oleksid asju ajanud targemini just see, et inimestel ei lubatud maad ja samal ajal kui ajutine valitsus, sest niikaua kuni üheksanda maini, kui Eestimaa oli juba puhastatud Nendest punavägedest üheksanda maini 1919 oli meil ajutine valitsus. Ajutine valitsus lubas mõisa maad võõrandada. Ahjaa, jagada välja vabadussõjast osavõtjatele ja see oli juba niisugune stiimul, kus mitte ainult koolipoisid, vaid ka kõik relvakandjad, mehed teadsid, mille eest nad välja lähevad. Taas Arg mängib vahel palju väiksemat rolli kui, kui meeleolu, distsipliin ja moraal. Distsipliiniga oli Eesti poolel võrreldamatult parem olukorda, siin ei olnud mingit mingit juttu mingisugusest raatiast. Laidoner oli võib-olla isegi isegi natukene liiga järsk. Kui ma näiteks Tallinnas riigiarhiivis tutvuse nende kunstikaitsekomitee materjalidega siis ei oleks võib-olla olnud suur kaotus sõjaväe jaoks, kui paar kunstnikku oleks sõjaväest vabastatud selleks, et nad saaksid tegeleda nende kunstiväärtuste kaitsega. Laidoner kirjutas, resolutsiooni jäi mingil juhul. Mitte ühtegi meest rindelt ära elast. Lõppude lõpuks ka kunstiväärtused said meil siiski paremini päästetud ja kaitstud kui Venemaal või, või kasvõi naabruses Lätimaal. Ja kuigi see kunstiväärtuste kaitsekomitee moodustati tegelikult juba Suba juunivalitsuse ajal küll kunstnike enda algatusel, Jaan Koort oli seal üks, üks organiseerijaid ja tänu sellele päästeti ka mõisatest küllalt palju kunstiväärtusi, raamatukogusid, arhiive on ju niisugused huvitavad mälestused, näiteks Leogeensi biblio fiili märkmeid vist oli seal peal kergelt ta meenutab, kuidas Tartus tuli neile teade. Loba mõisa valges saalis on tehtud lõke ja seal põletatakse polgaarine raamatuid. Nad läksid kohale ja suutsid selle raamatukogu päästa. Muidugi Dalia portselan ja muud skulptuurid ja nii edasi olid puruks pekstud. Et Kadrioru lossis seitsmeteistkümnendal aastal, kus pidas kah see nõukogu oma istungeid, kadusid iga päev kunstiteosed ja keegi ei teinud sellest väljagi. Noh, nii et see, mis meil nüüd alles on, seal on ikkagi jäänused sellest, mis seal kunagi oli. Landis Landeswehri sõda oli veel üks niisugune puha, kus eestlane oma oma viha välja valada, Oskar Loorits on ütelnud, et, et see oli pärast kolmeteistkümnendat sajandit vist ainus korpus eestlased tõesti on olnud ühe mütsi alla just vabadussõda, sest see liitis, see leidis tõesti kõik, kui sai juba selgeks, kuidas, mis on mängus ja sõja käigus, niivõrd kui see edu tuli, siis hakkas ka rahvas asja vastu huvi tundma ja hakkas uskuma, et on võimalik rahuläbirääkimistest ja, ja kuidas nad kulgesid ja kes neid pidas ja nii edasi, sellest on jälle nii palju räägitud, polegi mõtet üle korrata. No peab ütlema, et diplomaatia oli siiski meie poolt vist tugevam kui, kui vene poolt ja see oli just Jaan Poska teene, kes oli ka esimene kubermangu komissar, nii et üldse tema, tema teened Eesti iseseisvuse saavutamisel on tohutult suured juba esialgu nende kubermangude ühendamisel, see oli ju tema initsiatiiv nüüd ka nüüd ka selle läbirääkimiste nii osaval läbiviimisel ja lõpetamisel just nagu elutöö. Lõpetuseks selle peale ta üsna varsti surigi, samal aastal jo kui Tartu rahu sõlmiti Teil on õigus, Malle Salupere, et neid, neid sündmusi on nüüd viimasel ajal meil siin kui Eesti vabariik on taassündinud võib-olla isegi liiga palju ümber jutustatud, et ei taha lausa käia ajalooõpikute radadis ja üritame teiega ikkagi olla rohkem inimsaatuste juures. Järgmine kord tõepoolest tahaks rääkida võib-olla konkreetselt päris mõnedest mõnedest inimestest ja nende tegevusest, kuidas, kuidas kati loomas täiesti vabariigi majandust ja taastama teda, missugused vahekorrad, missugused suhtumised need lehmakauplemisest me nii palju ei räägi, kuigi parteidevaheline võitlus oli nii väga sarnane tänapäevane, aga meie kirjanikud ja kunstnikud ka siin vabariigi loomisel oli tol ajal minu meelest siiski suurem kui tänapäeval. Ja inimesed olid kuidagi? Nojah, tollane tol ajal täis suurt õhinat ütleks, tänapäeval tükib olema pessimismi liiga palju ja liiga palju rõhutatakse kogu aeg seda, mis on halvasti, on ja see on ikka hästi ka.