Kultuuriloolane Malle Salupere, nii nagu te saates jaanuarikuus siin sissejuhatavalt rääkisite, olete te arhiivimaterjale aastate aastakümnete jooksul võib-olla isegi uurides teinud tähelepanekuid meie eellaste inimhingede kohta ja lähenesis nüüd konkreetsemalt muistsete Liivimaa elanike ellu Poola ajal poolaeg algas pärast Liivi sõda, siis jah, Läheme tagasi ajas umbes 400 aastat, noh, see ei ole enam väga muistne aeg ja juba juba loeti sel ajal uue aja algust ajaloost nagu aga meile on ta siiski üsnagi tundmatu ja kuna mul praegu on kirjanduslikuks allikaks põhiliselt olnud Tartu raeprotokollid sellest, siis keskendume natukene Tartu ja Tartu ümbruse, tähendab nii linna- kui maa suhetele vahekordadele ja nendele inimestele, kes seal elasid ja võib olla lõpuks selgub, et, et jälle ei olegi need inimesed nii väga kauged ja arusaamatud ja ei ole nad sugugi kani primitiivsed olnud, kui meile tundub üldiselt meie ajalugu kahjuks. Ka praegune ja tänapäevane on üsnagi Tallinna-keskne, millegipärast Tartust minnakse alati nagu mööda. No mina, Tartu patrioodina tahaksin rõhutada, et Tartu siiski esiteks on vanem kui Tallinn, teiseks on tema tähtsus just keskajal ja hansalinnana olnud arvatavasti isegi suurem kui Tallinna oma, sest kui näiteks 14. lähendil Hansa Liit sõdistaniga, siis kõik linnad pidid maksma teatud sõjamaksu. Ja Tartu on Ülit, ületas Tallinna oma tunduvalt ja kõik teised Liivima linnad, karja ja väiksemad linnad, hansalinnad maksid kokku ainult niipalju, kui Tartu veel tuletaks meelde, et Tallinn on nii hästi säilinud ja me ikka võime uhkustada selle keskaegse ja ilusa ja toreda linnaga siis Tartust ei ole jäänud alles midagi ometigi Neljateistkümnenda 15. sajandi 15. sajandi reisijad ja 16 sajandi alguses. Need vähesed, kes on jätnud kirjalikke mälestusi, on märkinud ära, et nii ilusat ja rikast linna ei ole nad Euroopas kohanudki. Me istume, praegu on kirikus. Kui me vaatame sedasama toomkiriku varemeid, on ju Baltikumi suurim sakraalehitus ja see oli ainult üks Tartu 12-st kirikust keskajal. Ja näiteks marjakirik praeguse ülikooli kohal oli umbes poole suurem säilinud Jaani kirikust. No siis me võime neid kirjeldusi ka uskuda, seda suurejoonelisus ja suursugusust vaadates, mis praegugi veel nendest müüridest on. Ainult et kuid Tallinn ei ole kunagi olnud vallutatud sõjaga, võib ju ütelda natukene irooniliselt, et ta alati osanud õigeaegselt alistuda, siis Tartu on pidevalt ja igal sajandil vähemalt korra maatasa tehtud või maha põlenud. See selleks linnaelu käis muidugi kõikides keskaegsetes linnades ja hansalinnades kas Lübecki õiguse või Riia õiguse. Nii et see oli kaunis ühesugune Tallinna raeprotokollid muidugi on säilinud paremini ja varasematest aegadest, aga neid ei ole ka nii põhjalikult puistatud. Noh, üldmõttes kui kus on seda teinud üks omaaegne Tartu linnapea, Saksamaalt pärit Conrad kaadebus kes elas siin 18. sajandil ja tema lihvlandisse Jarbizar, mis tegelikult on Liivimaa ajaloo ülevaade. See on suures osas kokku pandud ka tartu räpp fotokollidest ammutatud andmete põhjal ja nii on ajaloolastele jäänud mulje, et need protokollid on ammendatud ja nende juurde pole enam vaja tagasi pöörduda. Samal ajal on ju just täpselt niimoodi, et üks inimene vaatab ühte asja ja selgub, et väga palju, mis kaade, kus ei pidanud tähtsaks ja oluliseks. Meie jaoks eriti oluline, noh kui me vaatame seda eestlaste ja oma rahvusskulptuuri aspektist, niisuguseid materjale tahakski natukene valgustada. Muidugi oleks võinud ka natukene paremaid võtta, aga alamsaksa keelt ma nii hästi ei valda ja kuni poolajani või Liivi sõjani on kolisin asjaajamise keeleks, alamsaksa keel. Poole aega algas tegelikult Tartust 1583 ja lõppes Tartu vallutamisega 1624. Sellele oli eelnenud Se orduriigi jagamine ja Liivi sõda, mis ka õieti lõppes sellesama algul nimetatud tattumiga aaga. Kui Poola aja algust põhja Eestis loetakse, et aastast 1561 ja tihtipeale aja loolasidki unustavad ära, et Rootsi vabandust, ma ütlesin vist pole ka Rootsi aja alguses tihtipeale aja loolasidki, unustavad ära, et Rootsi aeg algas Põhja-Eestis küll 1561 aga Lõuna-Eestis Liivimaal selle alguseni läks veel üle 60 aasta aega ja kogu see aeg oli Liivimaa sõdade tallermaaks. Sõjale käisid venelaste, venelaste ja rootslaste, venelaste ja poolakate vahel poolakate ja rootslaste vahel. Tartu käis selle aja jooksul kuus korda käest kätte ja loomulikult alati suurte purustustega samaga maal. Kõik meie ordu lossid hävitati just nimelt sellel perioodil, aga kui nüüd hakkab, hakkab peale see linnaelu jälle peaaegu normaalne elu, nagu võiks arvata nendesamade protokollide järele veel üks asi, mispärast neid pole nii väga oluliseks peetud, et see justkui ei see aasta mingeid olulisi sündmusi ja ka suuri Melma tähtsusega asju seal käib kogu aeg ainult üks nokitsemine oma pisimurede ja pisitülide ja majade ostmise, müümise või aedade, omandiõiguse ja nõnda edasi ja nõnda edasi üle. Aga mitte ainult seal on ka ise päris eraldi kohut ei olnud, Raelia käidi kaebamas, nii nagu meil siin lähiminevikus parteikomiteesse, kui mees lõi üle aisa või kui naine oli liiga täbar ka selliseid asju võib sealt leida muidugi võla nõudmised ja, ja kõik muud sellised asjad, aga siis on siis on kaebused näiteks nõidumiste peale ja igasuguste ametimeeste ametisse võtmised muide kooli, õpetajate timukate ja nii edasi, noh sellest saab ka hariduselu kohta mingisuguseid jälgi, siis oli sel ajal linnas kah, võiks ütelda kolm võimu magistraat koosnes Suurgildi liikmetest, suurgildi kulusid, kaupmehed, kellel oli teatud varandus, väike keeldi moodustasid käsitöölised, need pidid ka olema kinnisvara omanikud üldse, kodanik oli ainult see, kel oli kinnisvara just tsunftide käsitöölised käis väga äge võitlus niinimetatud pööningu jäneste vastu, need olid siis need käsitöölised, kes ei kuulunud tsunfti ja püüdsid ka mingisugust äri ajada. Kõik see siin kajastub kogu sellel ainult feodaalajal, vaid ka selles kapitalistlikus minevikus. Kogu see ühiskond ei olnud mitte ainult seisuste järgila rangelt liigendatud, vaid oli ka kõikide seisuste õigused ja kohustused olid väga rangelt reglementeeritud ja mingisugust vabadust selles mõistes, nagu me praegu näiteks kauplejatel ja nii edasi mõistame, seda ei ole selles selles ühiskonnas olnud noh, kuni 20. sajandini välja ikka ikka olid kõikvõimalikud piirangud näiteks linna kodanikud, lihtkodanikud, kellele ära ees hääleõigust ei olnud, jälgisid siiski väga ägedalt, et nende õigusi riivatakse, väike gildid seda, et et ei võetaks vastu kem meistreid, kui on võimalik ära toita, nii oli siis kindlaks määratud, kui palju liikmeid võis ühes tsunftis olla, näiteks Tartus oli lina Kangroid, noh, see oli vist poolaja lõpuks oli ja ka rootsi ajal kestis edasi 24, rohkem meistreid ei tohtinud olla, noh, need võisid pidada selle vajaduse järgi lina kangrut, muuseas olid peamiselt eestlased ja isegi kui jällegi siin 16. sajandi lõpul kerkis küsimus üles, et eestlasi ei tohiks linna kodanikeks võtta, siis väike kild vaidles sellele vastu just sellel noh, et tuleks siiski teha erand lina, Kangrutele ja veel mõnedele töölistele, sest kust muidu, kust muidu Lin saaks neid vastavaid ametimehi asja. Ja tõesti, need on olnud eestlased, siis siin ongi mitmesuguseid, päris päris omane taolisi tegelasi ette tulnud, räägime natukene usust ja heausklikku, sest noh, me juba nimetasime, et eestlased, eriti usklikud ju nagu ei olnud. Aga just enne Liivi sõda oli ju toimunud reformatsioon, kusjuures see tuli sellele vana vanale liivimaale üsna varsti pärast seda, kui Luther oma teesid seal Wittenbergi kiriku uksele lõi. See oli 1000 517524 toimusid juba Tallinnas. Pildirüüstajad, kirikute rüüstamine, üsna varsti sai valitsevaks usuks siin evangeeliumi luteri usk ja sellest ajast peale, et ma tegelikult jäi tühjaks sama toomkirik, seda ei ole enam pärast seda kasutatud. Kõik läksid ära ja tühjeneska toomemägi. Praegu on siin ilus park, aga muidugi oli ta omal ajal sama tihedalt täisehitatud kui Tallinna toom teha. See luteri usk oli eriti linnas ja linnakodanike hulgas juba suhteliselt juurdunud selleks ajaks, kui algas On aeg ja niinimetatud vastureformatsioon ja Poola kuninga privileeg, mis oli isegi linnakodanikel lubatud säilitada oma endine son, luteri usk, aga selle eest maa inimesed läksid tagasi tagasi katoliiklaste alla. Tartus avati nagu teada see sõittide kolleegium, mis oli siiski ka omamoodi kõrgkool, sest tol ajal need kõrgkoolidega nad palju palju kusagil ei erinenud sellest tasemest, mis siingi oli meil praegu rohkem räägitud sellest, kuidas need Jesoliitidest üliõpilased, nii nimetatakse, neid protokollides kaklesid linlastega või, või peksid talupoegi kirikust välja. Aga siiski oli see ka mingisugune juba kultuuri levitamine. Talupojad võtsid selle, katoliku usk oli neile siiski jäänud rohkem rohkem omaseks, niivõrd kui neil ja üldse see uus ja võõras ristiusku omaseks saanud, aga see sobis kokku rohkem vanade uskumustega ja lubas toimetada edasi salapäraseid küll ohverdamisi, küll küll pühitsemise, küll mitmesuguseid maagilisi toiminguid, kui sinna juurde käis mingisugune püha neitsi või Jeesuse Kristuse appi kutsumine, see oli ka arvatavasti vist selle inimese seisukohalt võrdlemisi ükskõik, kas ta seda või teist abimeest nimetas ja katoliku pühakute nimed need ongi jäänud meie Sumaluste nimedes kah püsima või noh, vähemalt nende kaitse kaitsevaimude, kelle poole pöördutakse, kes loomi kaitsevad, kes Püha Antonius seal lauritsapäeval tehakse mitmesuguseid toiminguid, mis peavad kaitsma tuleohu eest nii edasi, jüripäeval jällegi karja kaitsmine ja nii edasi, nii edasi juba juba eelnevate sõdade ajal olid üsna ära lagunenud kõik need kabelit, mis väga hulgaliselt olid ehitatud varasemal katoliku ajal ja mida leidus tõesti peaaegu iga küla juures ja nende juures kah need surnuaiad, mis, nagu me juba mainisime, asusid enamasti nende vana Nende kalmete juures. Nüüd näiteks on teada üks katkend Ridala ümbruses, loetletakse viis kabelit, mis juba siis öeldakse olevat üsnagi ära lagunenud, aga nad hiljem lagunesid muidugi edasi ainult rahva jaoks heinad pühitsetud kohtadeks ja ette rutates võib öelda, et Rootsi ajal väga ägedalt jälitati talupoegade sinna kogunemisi ja ohverdati nendele vanadele kabelikohtadele ja sageli lõhuti viimased riismed just selleks, et rahvas sinna ei koguneks linna ja linnakiriku jurisdiktsiooni alla Tartus konkreetselt üksainus kirik jäi luterlastele, Jaani kirikus kogunes nii eesti kui saksa kogudus. Mõnda aega siis eesti eestlastel keelati üldse luteri jutluste kuulamine ja vot siis tekib juba omamoodi liikumine siin. Eestlased esitavad koguni palvekirja niiütelda kuningale kus oli väga huvitavalt öeldud. Öeldud, et linnainimesed võivad oma usku säilitada, aga kuna nüüd ka eestlased on inimesed ja mitte haned, siis peaks neil ka olema õigus, palvetada ikka just nimelt oma isa isade usus, seal on isegi üles loetud rida eestlasi, kes selle on alla kirjutanud, noh, need olidki enamasti lina kangrud, aga ühtlasi ka see tuntud Tartu ajaloos ära märgitud hilisem suurkaupmees Hans rull pulli Hans siis Tõnis morss asi, siis olid seal veel Hans pik. Muide, selle Hans Pikaga oli jällegi nii, et tema oli relvameister, kes poolakate ajal kingiti talle üks maja annetati üks maja, kinkekirja ajakiri on kah toodud raeprotokollis, aga mõne aasta pärast, kui ta seda maja müüb, siis on tema nimi ju pahans lang. Tähendab, ta on selle nime tõlkinud saksa keelde, noh ja see saksa keelde tõlkimine nimede puhul oli muidugi tavaline sellest ei no isegi seda peeti normaalseks ja vajalikuks selle tõttu meil siis on tihtipeale väga raske eristada, kus need eestlased, kus need sakslased olid, sest nimed Ta harva säilitati eesti nimesid või noh, näiteks on olemas üks kurvitsa, Peep isegi küllalt saksapäraselt, aga muidu muidu nimedega nimede kirjutus üldse on üsna ebajärjekindel. Ja päris perekonnanimede väljakujunemine toimub kah alles seitsmeteistkümnenda sajandi algul ka muud linnakodanikud, neid nimetatakse ainult eesnimega ja tihtilugu siis ka selle koha järgi, kust nad pärit on ja alles siis hiljem see kujunes välja. Jah, Rootsi ajal juba kinnistusid needsamad nimetused perekonnanimed ja see oli siis kodaniku tunnus. Aga nüüd pojad selsamal ajal käivad ringi ka veel üsna sirge seljaga paistavad olevat üsna jõukad. Ajavad üsna agaralt äri, kuigi neil seda igatviisi takistada püütakse, sest jällegi linnakodanike privileegi mitte rikkuda, näiteks ei lubata neil pruulida viina ega õlut. Sel ajal oli õlu veel nagu peamine seda müüa. Äärmisel juhul noh, aastas paar korda oma tarbeks, mitte müügiks. Samuti ei tohi nad teiste käest midagi kokku osta või kusagil müüa, ühte meest on seal 1588, kui taheti trahvida, ta siiski vaidles enda õigeks ja salgas oma patud suuremalt jaolt maha. Oli serve nahku ostnud, kuuldavasti koguni 30 tükki ja müünud Pihkva lastele. Närvitsemine sinna piiri taha oli rangelt keelatud. Ise ta ütleb, et neid oli ainult neli ja need olid tal nii omaks omaks tarbeks, aga enne seda eelmisel aastal olid jäänud vahele linaga kauplemisega. Nüüd ta saab viimase tõsise hoiatuse ja tuletatakse meelde, et kui ta midagi tahab osta, siis ta peab seda ostma linna kaupmeeste käest ainult ja samuti kui tahab müüa, siis ta tohib müüa ainult sinna, kaupmeestele tähendab niisugust kaubitsemist väljastpoolt, et linnast midagi mööda läheks või mingid maksud või sissetulekut mööda läheksid, seda ei tohtinud olla. Seesama käis äge võitlemine käib lastega ja vene nimetatakse kasvu eeslinna. See on nagu mingisugune kaupmeeste ühiselamu või võõrastemaja, mida venelased üürisid ja katastroofipidajaks selle pidamise õigust renditi välja mõnele linnakodanikule. Millegipärast keegi seda ei tahtnud ja, ja selle tõttu peibutuseks siis kastroofi üüriõiguse juurde käis ka veel linnaäärse. Eks me üle, et noh, see on pori, poriveski või mõnes kohas on seda loetud Kadrukme üle raha ja, ja ka survet, torn on selle tõttu praeguse turuhoone kandis kusagil asusse survetorn, see oli väga lihtsalt üks äärmiselt äärmiselt porine piirkond, aga selle Veskee rendiõigus kuulus sinna juurde ja noh siis niimoodi ta kuidagi saadi, saadi siiski ära anda. Venelastega meestega oli pidevalt suuri pahandusi linna sisse, neid nagu nad varasematel aegadel olid olnud, ikkagi linna müüridega sees oli vene ots, niinimetatud neid enam ei, ei lastud nähtavasti ja ka nende kaubitsemise õigusi kõvasti piirati, aga jällegi et kogu aeg on kaebusi, et nad lähevad sellest mööda, et nad rikuvad linnakodanikud eesostuõigust, tähendab, ostavad talupoegadele kaupa. Nähtavasti seadustest kinnipidamine, kuigi nad olid olemas, ei olnud siiski väga hästi garanteeritud, vaatamata mitmesugustele rangetele karistustele ses uni vene valitsuseni välja 18. sajandil selle eesostuõiguse ümber käib pidev sõdimine noh mitte ainult venelastega, vaid ka mõisnikud rikuvad seda väga hoolega, sest nendel on muidugi väga kasulik oma talupoegadele osta kokku ja müüa edasi jällegi ilma, et kaup. Talupoegade vabadust sel ajal veel nii väga piiratud ei olnud üleüldse peale selle, et meil oli olemas järk power, mida me nimetasime eelmine kord oli olemas niisugune kategooria Nakoobadikud saksa keeles strippar, see on eriti ilmekas nimetus, sellepärast see tähendab niisugust inimest, kes vabalt ringi liigub või võib ringi kolada ja see oli siis tõesti, tal ei olnud oma oma majajaga maad, ta ei olnud seotud kuskile ja nad võisid oma tööjõudu pakkuda siia või sinna või asuda kuskile Saunikuks. Kas see kategooria oli niisugune nagu kehvem siis või, või mis kohalda hierarhia süsteemis oli ja kindlasti kindlasti, see on seesama küla kehvikud hinnaku, nii nagu nad olid kuni kuni 20. sajandini välja, aga samal ajal ainult nad ei olnud seotus naha külge ja ja tuleb välja, tuleb välja, et kuni selle päris sunnis maistamiseni oli nende liikumisvabadus ka suhteliselt suur, jääga nende üle täpset ülevaadet ka ei olnud. Ja arvatavasti olid nemad ka see kategooria, mis peamiselt toitis linna, sest meil linna rahvastiku kujunemist nii päris põhjalikult uuritud ei ole ja arvamine on kogu aeg olnud. Pidevalt tuli migratsiooni teel, siis Saksamaalt muidugi tuli meistreid, aga see migratsioon ei olnud nii suur, et ta oleks kogu selle linna ära toitnud ja täitnud. Nendes samades protokollides on paar niisugust huvitavat momente, näiteks üks üks mõisnik Terikeste Terikeste mõisast hakkab äkki nõudma justkui oma talupoega. See oli 1615 just nimelt juba poolaja lõpus oma talupoega Tõnis roosat. Ja mitte linnalt, vaid ta oli kaevanud Poola kuningale Sigismund kolmandale ja see oli andnud välja korralduse, et see mõisnik saab oma talupoja kätte saama. Raad arutab seda küsimust. Punase kanismursa oli linakangurmeister siis nähtavasti mõisnikule oli spetsialisti vaja ja lootis sel kombel ilma kolitamata kätte saada. Need huvitav on, kuidas raatsed arutab ja siis tõlgime sitta tasele Tõnis Mursa vastuse. Nimelt olnud tema õnnis isa sündinud talupoeg, kes küll eesti keelt halvasti osanud taoli Tseesis Ratasepa ametit õppinud ja sealt Marjenburgi läinud, kus ta, tema see on Tõnis Mursa. Ühe Läti naise ka abiellunud, kui ta kuulda saanud, et Tartus on käsitöö rohkem ja paremas hinnas kui Marjenburgis, oli ta kogu perega Tartusse siirdunud alustanud eeslinnas, kus ta oma käsitööga endale leiba hankinud Kunimoscoviit linna lutas. Noh, see oli 1558 eta Kado tähendab Moskvale pärast linna vallutamist kogu talurahvamaale oli ajanud, siis oli ka tema õnnis isa ligi veerand aastat üsna ohutute rikaste külas elanud ja ka hiljem oma käsitöö kadeninud kuni ta viimaks tartus rabanduse läbi otsa leidis. Seejärel oli ta ise koos vanema Mariemburgis sündinud vennaniklasega asunud lina kangru juurde ametit õppima ja jäänud selle ameti juurde seniajani olles nüüd juba üle 30 aasta linnas elanud, ilma et keegi seda oleks vaidlustanud. Nii olevat tema kuningliku majesteedimann väetist näha, et toda on valesti informeeritud, kuna keegi ei saavat tõestada, nagu oleks ta Terikiste küla päris talupoeg. Noh, see on nüüd üks niisugune päris ilus elulugu ja raad otsustas toimida vastavalt kuninga kinnitatud rinnalinna privileegi tele, milles oli siin Liivimaal nii, et kui võõrad talupojad linna territooriumil asuvad ja neid sealt kahe aasta jooksul välja pole nõutud, pole linn kahe aasta möödumisel enam kohustatud neid välja andma. Tallinnas oli see tähtaeg koguni ainult üks aas Tõnis Mursa, noh tema nime me juba kuulsime selle palvekirjaga seoses oma usu säilitamise suhtes. Ja et ta nüüd oli koguni 30 aastat linnas elanud, saaks siis igasugused nõudmised tema vastu, tunnustati tühiseks nende usuküsimustega veel Need linnas elavad talupojad olid, ähvardas tänud. Noh, et kui, kui neid ikka sunnitakse katoliku usku jälle vastu võtma, siis, siis nemad võivad hoopis linnast ära minna sinna, kus, kus nende õigusi piirata, noh, see oli tõsine ähvardus, sellepärast et kes siis oleks teinud jälle seda lihtsalt unustad. Muidugi vaevalt, et siin oli tegemist nii väga sügava usklikkusega selle eestlase printsipiaalsuse ioniga ja, ja sellest, mis juba kord on võetud sellest kinnipidamisega. Nii nagu me siin aegade jooksul küllaltki palju näeme. Aga siis olid veel veel üks, viis, kuidas umbes samal ajal, kui see Mursaga lugu on mõisnik, Henrik frik taotleb oma kirompeaa talupoegi. Need on siis Molokiaan ja Mologsmik kes eeslinna oli tasunud ja nende kuuluvust mõisnikule kinnitavad, ka tunnistada. Aga vastav komisjon otsustaski nad välja anda. Kuid siis vahepeal oli üks vendadest jaan end ise oma pere igaveseks vabaks ostnud, tähendab, maksis mõisnikule teatud summa ja sai selle eest siis, et tema on nüüd tema vastu enam nõudmisi ei ole. Vennale leidis käendajad, noh, see nii kauaks kui ka sees vastava raha kokku saab ja samuti linna võib jääda. Nii et niisugustest asjadest me teame väga vähe, aga ilmselt see oli suhteliselt tavaline lugu, sest linna eestlasi ja üldse neid und otsa nagu neid nimetada Läti mittesakslasi asus palju ja kui nad alguses kohanesid eeslinnades siis tasapisi omandasid maju väiksemaid või suuremaid, õppisid mingeid ametit või nende lapsed juba läksid kirja kui sakslased või õieti kui saksad, sest kuigi jälle kehtis määrus, et linna kodanikuks mitte sakslasi võtta ei tohi siis nagu näeme, see siin ei olnudki päritolu, nii palju kui see see mõiste saks tähistas rohkem seda seisust, nii et ikka me kipume tänapäeval ära unustama, et rahvusküsimus tekkis alles 19. sajandi alguses, enne seda olid ikka olulised seisused ainult aga juba selle põhjal, mida te olete praeguses saates jõudnud rääkida hakkab nagu, nagu see kooliajaloost kindlama silme ette jäänud pilt eestlaste alla surutusest ja niisugusest üsna vaeses tulekust nagu hajuma eestlased paistavad olevat üsna niimoodi jõukal järjel ongi niimoodi. Ja üks asi veel, kui me jõuame need Rootsi aega välja, kust on kiriku visitatsioonides üsna põhjalikud andmed pastorite sissetulekute kohta, näiteks siis on näha, et, et ütleme, peremehe või perenaise matus maksis üpriski palju mõnes kohas Anti peremehe peremehe matmisel pastorile veis või Norwis ja peremehe eest samuti perenaise eest. Ja tegelikult siis pidi ka olema piisavalt, millest, millest seda anda. Ja taluperemehed muidugi nad olid küllalt iseteadvad ja, ja küllalt jõukad sel ajal veel ja, ja ka mõni aeg, mõni aeg edasi, kuni Rootsi ajal. Nonii muidugi asi ei olnud mitte ainult mitte ainult selles, kas oli Rootsi või Vene valitsus Jakobsonile selles mõttes oli õigus, et see 700 aastat oli siin ikkagi üksainuke valitsuses, oli seal mõisnike, mõisnike valitsus, kes ükskõik, kas alludes taanlast, poolakatele, rootslastele või venelastele suutis ikka alati ajada oma joont ja ka tänu sellele, et, et ainult mõisnikutel oli sõnaõigus maapäeval ja maapäev otsustas kõik, kõik kohalikud haldus ja, ja ka seadusandluse küsimused. Ja see kõik toimus tasapisi ja rahvast ei olnud ju sel ajal veel nii palju, talud olid suured, mõisad suhteliselt väikesed ja vaesed ka mõisatöö ei olnud siis veel nii väga koormav, see tuli kah alles Rootsi aja lõpuks pidi hakkama rangelt reglementeerima, sest mõisnikud läksid oma nõudmistest lihtsalt üle piiride. Õieti on küll rõhutatud seda, et, et vahekord talumaade ja mõisamaade vahel Tootsi lõpuks muutus kõvasti talupoegade kahjuks absoluutarvudes ka talupoega tema ei vähenenud, lihtsalt mõisa maad suurenesid, vaba maad enam ei jäänud jällegi sedasama poole ajaga siin siin vaatad, on talupojad veel iseteadvad, seda ei ole neist veel välja pekstud ja kah see äri ajamine ja küllaltki vabalt ringi liikumine, see on ikkagi veel väga iseloomulik. Siis on, siis on veel üks asi, mis mind täitsa üllatas, tas nimelt on seal 1607. aastal või kaheksandal aastal raad millegipärast hakkab arutama uuesti linna äraandmise küsimust 1600. aastal, siis kui rootslased vahepeal linna vallutasid. See oli just pärast seda kohutavat näljaaega, kus arvatakse, et eestlasi kolmandik või neljandik vähemalt ära suri nälga kus esines kannibalismi, kus inimesed lihtsalt teedel ja tänavatel maha kukkusid. Kõik need aastat Tartu linnas ei kajastu see mingil määral ei mingist toidupuudusest kordagi juttu, linnaelu käib täiesti teatud-tuntud viisil, on teada, et noh, selle linna piiramise ajal näiteks maalt oli tulnud tohutult palju talupoegi, kes lootsid linnas leida varju ja nähtavasti ka toitu ja neil lasti seal linna kraavides linnamüüride taga neil lastel lihtsalt hukkuda. Need oli tuhandete kaupa ja samal ajal selgub, et linn oli pungil täisvilja. Siia oli varutud nii palju vilja, et gildi toad olid vilja täis, seesama toomkirik oli täis veetud peksmata vilja, nii et oleks võidud pidada Ta vastu mis tahes mistahes piiramisel ja õige kaua aega ja siis, kui seda siin arutatakse ja härrad meenutavad, kuidas see asi oli, selgub, et sellest viljast ei saanudki lõpuks mitte keegi kasvu kaitse langes kõik vallutajale tähendab rootslaste kätte, kes selle välja vedasid omakorda loomulikult ei hakanud ka keegi selles vähem jälgijaid toetama. Nüüd me oleme saanud üsna mitmest vallast pildi Poola aegsel Liivimaal, eriti Tartus. Aga noh, aeg on ärev ja, ja iga aasta Tubuutsest tõesti ka iga natukese aja tagant siin olukord jälle muutus. Jätkame siis sellel teemal paari nädala pärast.