Oleme jälle koos teiega, Malle Salupere siin Eesti ajaloo arhiivis, kus te olete jätkuvalt töötanud, meie saate tarvis läbi vanu päevalehti ja täna vaatluse all vist aastakäik juba 1926. Ja eelmine kord kukutasime järjekordset valitsust. See oli siis 1925. aasta lõpus, kus laia koalitsioonivalitsus kukkus ja ja siis loodi Põllumeeste kogu eesistumisele Jaan Teemant eesistumisel uus valitsus. No see oli alguses peale teada, et lühiajaline, umbes nagu meil, Tiit Vähi valitsus, sest uued uued valimised olid tulemas, nii teda siis ka käsitleti 1926. aastal, mis ajalehtedes ilmet annab või mis, mis tundub olevat juba onju. Enam kui viis aastat sõjast möödas ja täies hoos on maareform. Väga paljud asunikud on saanud maad ja mõisad on ära jagatud ja sakslased pöörduvad. Poole hädakisaga Inimõiguste rikkumise kohta ja nende omandi äravõtmise üle mis siiski jäi tagajärjeta ja rahvasteliit, leidis, et kõik on seadusejärgne, aga kisa oli suur, riigireservi jäiga küllaltki palju maad veel vaatamata sellele, et oleks pidanud nagu kõik olema välja jagatud ja selle seaduse järgi võis anda põliseks kasutamisest riigireservi. Maatse tähendas mõisatelt ära võetud maa kuni 75 hektarit ja siis tehti riigikogusid ettepanekuid, aga lõppude lõpuks seadus jäi vastu võtmata ja alles 1940. aastal jõuti asja nii kaugele viia. Anda mitte kuni 75, vaid 30 hektarit maad. Ja, ja mis üle selle, see peaks minema sundvõõrandamisele või sundmüüki. Omanikud saaksid selle eest raha, aga teised inimesed, kes ikkagi ilma jäid, sellest ilmajääjaid oli palju, et need saaksid maad ei saanud, mõte oli niisugune, et inimesed saaksid siis tõesti. Need, maade ja talude omanikud ise tegeleksid maaga ise seda hariksid, sest juba juba selle mõne aastaga selgus, et tekkisid maade ülesostjad, tekkisid uued suurpõllumehed, kuna eesmärk oli just hävitada suur majapidamised. Omanikud istusid linnas või pidasid koguni riigiameteid, nagu pahandatakse lehes rentisid kalli raha eest oma talusid välja. See, see seadus jäi vastu võtmata ja nagu ma ütlesin 1940. aasta maareform, siis viis asja tõesti nii kaugele, et tõepoolest üle 30 hektariga talud tükeldati ära ja anti uus maasaajatele ja juurdelõikesaajad. Ideed liikusid juba 26. aastal. Aga ideed liikusid siis nende rohkete valitsuste, sealse konkreetselt selle valitsuse liikmete hulgas, kes oli sellel aastal võimul või? Noh, nagu me juba rääkisime, et etega vaatamata kogu sellele kemplemist seal erakondade vahel ja eriarvamustele ju riigikogu koosseis oli suhteliselt stabiilne. Sest kuna need erakonnad ühel jäi mõni koht saamata ja teine sai mõne koha juurde, aga need, kes alistusid põhiliselt kõik needsamad näod, kogu aeg, neljakordsed, riigikogu valimised, teemanti, valitsus sai aasta lõpus paika, kolmanda riigikogu valimised olid mais. Osavõtt oli ootamatult elav, sest siiani oli olnud ikka allapoole miljoni hääletaja, nüüd oli neid 523680, tulemused kujunesid enam-vähem samasuguseks, kuigi märgiti ära, et uus riigikogu oli saanud teatud määral parempoolsem, vaatamata sellele, et kõige suurem erakond jäi, oli ikkagi sotsialistid, mõni erakond näiteks Eesti tööliste partei tahtis üldse tühistada valimisi mõnes kohas olevat olnud rikkumisi ja ja olevat propagandat tehtud veel seal valimisjaoskonna vahetus naabruses, valimisjaoskondades nagunii ei tohtinud teha, noh nii nagu nüüdki. Protestid lõpuks siiski tunnistada tühiseks valimised kehtivaks. Eesti tööliste partei sai nüüd kuus kohta, nendel enne ei olnud, aga selle eest oli eelmises riigikogus Töörahva ühine väerind kommunistidega. Kes nüüd muidugi jäid eemale. Tööliste partei esimees Abrams on muide, kes oli valitud riigikogu, kui oli hoopiski vahi all paragrahve, aga ega see oli siis riigikukutamine umbes nii. Huvitav see, et et kõige suuremad vaenlased oli seal, olid nad sotsialistidega sotsialistide liider Karl last ei, ei säästnud tuld ja tõrva, ehitada Abrams last rast. Omamoodi huvitav on see valitsuse kokkuseadmine pärast seda, noh see võttis umbes kuu aega pärast kommenteerivat mitmed ajalehed, et noh, see pole veel mingi rekord, on olnud ka pikemaid valitsuskriis valimiste. Kõigepealt pakuti riigivanema kohta. Ta on ühtlasi peaminister Est trumpmannile, tema ei saanud asjaga kama, tähendab ei suutnud kokku leppida koalitsiooni moodustamises. Siis pakuti Tõnissonile, kes ütles ära, Akel tegeles ma näinud mõnda aega, sellega. Sa pidi ka ära ütlema ei suutnud toime tulla, tähendab, tema püüdis luua suurt kodanlik koalitsioon. Nonii, ütelda siis katsetati veel kord Tõnissoni või Peter Põldi veenda, need olid mõlemad rahvaerakonnast. Taheti keskerakondadele anda võimalust, see oli juba ette teada, et Kerem ja Jaakson ühe ettepanekut vastu ei võta, nii et neid kandidaate oli kümmekonda. Ja lõpuks üheksandal juulil, 22. juunil tuli riigikogu kokku. Tus õnnestus küll ilma suuremate tülitata valida ja esimeheks sai Põllumeeste Kaarel Einbund, mida jällegi Kiibus eak mürgiselt kommenteeris, et tema ületulek Tööerakonnast kujunes küll väga karjääri mõttes väga targaks. Nii et ülejooksmine ühest erakonnast teise tol ajal küllaltki moes. Aga tema tuli Tõnissoni rahvaerakonnast ja muidugi siis Tõnisson ees ei olevat saanud temaga. Ta abiesimeheks, Mihkel Martna, see oli vana tuntud sotsialist, sekretäriks Tööerakonnast, Juhkam. Noh, ja üheksandal juulil lõpuks ei jäänud muud üle, kui jälle pöörduda Jaan teemanti poole ja sellel õnnestus lõpuks ka valitsus ära moodustada ja see kujunes kõige parempoolsem, mis senini oli olnud, sest tööerakond keeldus täielikult valitsusest osa võtmast, kuigi jällegi ajalehtedes öeldi, et nemad joon ja vaata umbes nii nagu väike laps, kes karjub, ei taha, ei taha, nemad ütlevad ka, et aga keegi ei saa aru ja nad ise ka ei ütle, mida nad tahavad. Nii nad opositsiooni jäid. See oli veel enne valimisi kui riigi riigieelarvet. D, aga seegi ei olnud eriti teistmoodi kui tänapäeval, ainult et, et riigieelarve siiski suudeti vastu võtta teisel lugemisel ja ka kaunist tasakaalustatud, kõige suurem kuluartikkel oli muidugi kaitseministeerium seal umbes 400 miljonit marka markade ja teab mu raha. Suhe oli niimoodi riigikogu liikmena tasu oli 18000 marka ja see võrdus umbes 50 dollariga, sest dollari eest maksti 372 keskmiselt. Mar ka ja viienaelane rukkileib, samal ajal maksis 31 markamasem kahekilone peenleib 60 marka ja sai 95 marka. See tänapäevaga võrreldes on küll kaunikesti odavam. Ja 25. aasta riigieelarve täideti tulude osas 99,9 protsenti. Kulude osas hoiti kokku, see oli siis 86,5 protsenti ja saadi 333,4 miljonit marka puhast ülejääki, mis nendes teadetes ajalehtedes papp silma on suur tähelepanu mitte ainult Päevalehes, ka teistes ajalehtedes. Postimees pöörab eriti palju tähelepanu kultuuriküsimustele ja, ja küllalt palju. Kõik ajalehed avaldavad mitmesuguseid küll memuaaris, laadseid, küll uurimuslikke kultuuriloolisi artikleid ja mälestusi. Kuuenda aasta kirjanduse ülevaates loeti eelmise aasta kaaluvamaks draamateoseks Mait Metsanurka kindrali poeg mis eelmisel aastal oli kõvasti laineid löönud, sest kuid Vanemuises toimus etendus ja kohe pärast esietendust keelati see ära. Ma ei mäleta nüüd täpselt, kas oli kindral Reek vist, kes luges seda enda auri vabaks. Te ütlesite kultuuriküsimustele ja mälestustele igasugustele metsakultuuri alla sinna liigitada, sellele pöörati suhteliselt suurt tähelepanu. Võib-olla veel toote välja, mis laadsetele kultuurisündmustele või millele. Väga elavalt on kajastatud kõiki näitusi ja neid toimus ka üllatavalt palju, samuti noortöörid kodustele siis igasugused laulupäevad ja seltsi seltsielu. Kreetsed see oli muidugi rohkem kohalikud lehtede rida, suuremad üritused leidsid, leidsid kõik Päevalehes kajastamist, seal muuseas, oli ka oma Tartu leheküljed ja teiste linnade ja muidugi Tallinna sõnumid ilmusid igast lehest küllalt palju räägitakse näiteks Koidula mälestussamba konkursist oli 26. aastal juba mille võitjaks osutus Jaan Koort. Aga nagu me teame, mälestussammas püstitati alles 29. aastal ja siis oli seal autoriks Amandus Adamson mis praegugi seisab. Nii et kuigi siis kirjutati, et see on nüüd esimene mälestussammas kultuuritegelasele, mis teoks saag lõpuks läks ikkagi mööda mööda sellest lauluisa Kreutzwald keeles põrus maos hamba var. Kitzbergi juubelist 70 aasta juubelist kirjutatakse üsna palju kajastatakse seda laevalt ja pealegi Estonia kontserdisaal olevat olnud tulvil täis rahvast ja rõdud täis kooliõpilasi. See on nüüd asi, millele meil tänapäeval vähe tähelepanu pööratakse kooliõpilastele üldse kõikides kõikides maakondades toimusid väga suured noortepeod, nagu neid nime seatakse Tallinnas, oli noorte spordipidu Kadrioru staadionil üle 5000 osavõtjaga olnud see tähendab esinejad tulvil, tulvil tribüünide ka. Siis on paar esilehekülge täis kirjeldusi Tallinna staadioni avamisest, see peaks siis olema see staadion, mida meil vahepeal nimetati komsomoli staadioniks. Kõigepealt sisemaised spordivõistlused ja üsna kohe toimusid seal ka rahvusvaheliselt koolinoorteüritustest veel veel nii palju, et pikad kirjeldused Pärnu, Viljandi, Tartu noortepidustustest, mis olid tõesti massilised ja nähtavasti tol ajal noored, võtsid nendest ikka väga-väga aktiivselt ja agaralt rõõmuga osa, nii et nii et pole ka ime, kui me üsna varsti olümpiamängudel silma paistma hakkasime, siis kirjutatakse õpilaste isetegevuseks. 25. aasta lõpul oli peetud eesti koolinoorsoo Liidu asemiku ta kogu juba 10. koosolek, nii et see oli siis hõlmas kõiki noorsooorganisatsioone ja ka organiseerimata noorte kohta ja jällegi noored tegutsesid seal üpriski aktiivselt ja otsustasid oma asju ise ja nii, et see oli natuke dolla rajal, veel tehti seda vaimustusega, mulle tundub, mitte kui meil hiljem see komsomoliorganisatsioon kujunes suures osas niisuguseks Potjomkini külaks ka see oli vist parem, kui, kui see on niisugune olukord, kus üldse keegi keegi millegagi ei tegele ega midagi ei organiseeri. Pidevalt püstitatakse vabadussõja mälestushambaid ja märke all seda kajastada, vaadatakse ka Kultuurkapitali asutamist ja summasid ja selle jagamist. Sellest räägitakse ka üsna palju ja muidugi muidugi nii nagu igasuguse jagamise juures ei saa siin ilma ilma intriigide ja ja teatud kah võibolla onupojapoliitika, vaata läbi ja sellest sellest on ka juttu, on ka teistsuguseid sõnumeid ja, ja ka seda ka seda, et tänapäevases mõistes sovhoosid mitte igal pool ülesmäge ei läinud ja riigi riigi ja linnamõisate Tallinna linna mõisast kaut jalast on pikk informatsioon, et aastaga on see täielikult lagastatud loomad lõpevad, rukis jäi külvama, Ta suvivilja, heina ja kartulit oli lume alla jäänud ja noh, see on siis kevadel rentniku nime ei olnud seekord nimetatud, kuigi muidu peab ütlema, et näiteks politsei teateetes anonüümsust nagu meil tänapäeval ei ole ikka on mingit politsei sõnumit, siis on kõik nimed täielikult välja kirjutatud ja politsei. Rääkinud, et kuritegude iseloom oli ka tol ajal küllaltki küllaltki võigas, tihti ja tapmise noh, oli ilmselt vähem, aga selle eest nendest jälle tehti rohkem juttu. Juulis oli suur politsei operatsioon, mille järel kirjutatakse, et üle paarikümne kurjategija on kinni võetud ja kolm vargavargaorganisatsiooni Tallinnas on paljastatud pikema politseilised salakuulamise tagajärjel, et inimesed võivad nüüd kelleltki kergemalt hingata, ju nad siis ka väga kergesti hingata ei saanud. Alati on ka selline informatsioon, et vabastatud on link vorst. 15. juunil teatatakse, et link vorst on vabaduses, on ennetähtaegselt vabastatud ülalpidamise eest mäletavasti. See oli see kommunist, kes esimese mai rongkäigus 22. kaasataltapis rajooni ülem Tohvermi, mille eest teda muidugi oleks oodanud kohe välikohtuga mahalaskmine. Kuna taga andis välja Kingissepa, siis nähtavasti oli seal sõlmitud ka mingisugune mingisugune kokkulepe, nii et esialgu asendati see otsus eluaegse sunnitööga, varsti vähendati 10 aasta peale siis vähendati viie aasta peale ja nüüd jäi sellest viiest aastast tal kandmata üks aasta, üks kuu ja kuus päev. Mõned kõmulehed olid teatanud, et ta olevat käinud riigivanem teemanti jutul ja temaga pikemalt rääkinud. See käik võis olla päris väljapressimise iseloomuga, nii et igatahes pärast seda ta vabastati. Päevaleht teatab, et niisugust käiku eitatakse, aga samal ajal ka kommenteerib, et lõppude lõpuks ei ole ju ühelgi kodanikul keelatud riigivanema jutule minna. Kuidasmoodi näiteks sellesse lõnghorsti suhtus Eesti üldsust kas mõisteti teda hukka, mõisteti teda õigeks. Kas või sellest samast Päevalehe artiklist võib jääda mulje, et vähemalt selle artikli tore küll tema tegevust heaks ei kiida või annab mõista ja muidugi niisugust reetlikust nähtavasti ka rahva seas heaks ei kiidetud, kui need vasakpoolsete ajalehtedes olid kahtlemata teistsugused ja Kingissepa tapmist. Noh, seda näeb siiski, peame nimetama tapmiseks, nii nimetas seda aga Jaan Tõnisson oli üsna palju materjali mitte ainult Eesti, vaid ka välismaa ajakirjanduses. Osalt muidugi Venemaa ajakirjanduse mõjul seda tugevasti hukka mõisteti. Ja pealegi ega vasakpoolsed meeleolud ei olnud ka veel Eestimaal kadunud ja kas või nendelgi valimistel need vasakjõud said kõige suurema toetuse ja tunduvalt suurema kui ükski teine partei jällegi Tallinnas, kuigi oli just parajasti niisugune väike tõusuperiood enne kriisi aega, mis algas 29. aastal. Tööstus ei olnud veel toibunud ja tööliste arr pakas peaaegu taastuma. See, mis oli enne sõda küllaltki raske, oli ikka väga paljude perede olukord. Ja ega see väljarändamine kiust lausa heast elust ei tulnud, aga pidevalt tuleb teateid ja kirjeldatakse lahkuvaid väljarändajate ärasaatmist. Tuleb ka kirju selle kohta, et ei ole seal mingisugune meelakkumine ja Ameerika standardid ei kasva puu otsas. 26. aasta suvel võeti suure pidulikkusega vastu Ameerika eestlase 23 oli aga siiski, nendest kirjutatakse õige mitmes lehenumbris. Kuidas seal keegi on edasijõudnud, mida ta on saavutanud või missuguste raskustega on tulnud võidelda? Mõned on olnud paarkümmend aastat ära ja mõned seal neli-viis aastat isegi ei tea, milleks see, milleks nii rohkelt organiseeritud vastuvõtud olid, kas taheti, kas taheti neid siis meelitada tagasi või reklaamida hoopiski seda Ameerika head elu? Selle peale ei järgnenud jälle niisugust suuremat Ameerikasse minema. Kui lained Ameerika oli selleks ajaks ise teinud piirangud ega sinna ei olnud enam nii lihtne minna ja selle tõttu siis nüüdsed Väljarändajad reisisid rohkem Kanadasse, Brasiiliasse ja noh, üldse Lõuna-Ameerika riikidesse. Niisugust asja, muide ei ole teil ette jäänud, et Ameerikas või kuskil välismaale vennaste niimoodi jalule töötanud eestlane tuleb nüüd sellesse Eesti vabariik investeerima. Kas meie nendel unistustel on alustati, et meie, meie, rikkad hakkavad ka meie oma majandust siin niimoodi jalule aitama või, või teenivad ainult iseenda jaoks? Ka ei ole ette tulnud ja üldiselt ega ei mäleta ka ajaloolises plaanis, et oleks eesti soost ärimehed siia eriti investeerinud, kuigi neid seal oli. Ja üldse see, kes see, kes oli juba välismaal härraks saanud, eriti tagasi ei kipu, nad tulid tagasi küll need, kes olid vaeseks jäänud ja lõpuks leidsid ikkagi, et et kodumaal võib-olla võib-olla oli siiski parem ega vist ei maksa eriti loota praegu ka need on kõik niisugused ilusad enesepettused, nii nagu meie praegused mõned ettevõtjad või mõned kauplejad või, või kas või needsamad neiukesed, kes arvavad, et nad teenivad natuke raha ja siis loovad korraliku perekonna, ei tule enam välja. Nii kaasaegselt kõlas üks pealkiri, see oli juulikuus 26 lõppvaseoperatsioonidele, asi oli selles, et vase väljavedu oli kõvasti tollimaksu alla, ka sellest oli välja pääsetud. Tubas töödeldi mingisugusteks lihtsateks esemeteks kas haamriteks, alasiteks või millekski taoliseks. Ja siis välja juba kui Eesti toodang, mis oli tollivaba ja pärast toodi tagasi sisse üldse vaskesemeid teenides niimoodi suuri rahasid selle tollimaksu arvelt, mis oleks tulnud maksta. No muidugi ei ole võrreldavad need need rahad, mida tol ajal teeniti sellega, mida meil praegu nende operatsioonide pealt teenitakse. Kust see tolleaegne vask tuli, kas ka niimoodi varguse tellija? Varastada ei olnud võimalik, ta pidi olema kas parem sisseostetud no sel ajal oli ju üsna palju neid endisi tehaseid ja seadmed olid vanarauana või vanametallina. Aga jah, selle väljavedu täiesti targasti piiratud, sellepärast et ei olnud ju taga enam ei suurt Venemaad ega ka niivõrd vaba sissevedu Rootsist, nii et püüti hoida seda metalli kuduma ja siis. Ja selle tõttu oli tollimaks nii kõrge, et selle väljavedu ei oleks ennast ära tasunud, aga koik kleiti teid sellest mööda minna ja ikkagi midagi oma taskusse kantida, kuigi jah, nüüd teatatakse, et see mehhanism on paljastatud ja nüüd on niisugusel väljaveol lõpp, mida meie nii-öelda kohta veel öelda ei saa. Kuidas oli suhtes import ja eksport, mida Eesti suutis sellel ajal juba eksportida ja mida ta importis, ja oli siis ekspordi juba ülekaalus? Tegelikult just 25. aastal jäädi siiski teatud miinusesse, aga peamisteks välja tekliteks olid ikkagi põllumajandussaadused. See katse, mida alguses alguses tehti orienteeruda tööstusele, kus läbi kukkus läbi üsna mitmetel põhjustel. Eelkõige sellepärast, et suur Vene turg langes tagant ära, aga ega läänes neid vagunisse ei olnud ka tol ajal nii võtta ja ei olnud ei olnud eriti Inglismaa, kes hoidis silma peal siinsetel endistel suurtel tehastel sellest huvitatud, et siin mingi konkurentsivõimeline toodang tuleks. Jani orienteeruti üsna ruttu ümber. Nii et peamised väljaveoartiklid olid ikkagi või lina, mille hinnad olid maailmaturul küllaltki soodsad. Peekonit hakati sisaldas kasvatama kooliga juba et sai veetud ümarpuiduna, välja veeti põhiliselt laudu ja planke vineeritööstus. Tol ajal olid ju üle maailmamoes viini toolid ja veeti välja mitte ainult vineerivaid toolipõhjasid ja see oli kuskil üks viiendal kohal väljaveoartiklite hulgas. Paber ja tselluloos oli muidugi küllalt tähtsal kohal välja näos, väljoviasse. Siis nüüd peamiselt toome sisse ja oma paberivabrikuid paneme kinni. See on see lohakus ja laiskus, mina ütleks vist sellepärast, et tselluloos muidugi reostab keskkonda, noh, aga seal, kus teda toodetakse, ta ju reostab ka ja kui sellest seal takse jagu saada, siis peaksime meie kasu. Sisse toodi masinaehituse saaduseid, muidugi, metalli toodi toiduaineid. Vilja veeti sisse tol ajal taha Eesti eksportis siiski Kreenholmi toodangut, puuvillast niiti, jabur kangaid tol ajal Puubil lapiti ta ost nähtavasti töötas, tehakse siis ikkagi kasu kalandussaaduseid kuigi pahandati selle üle ja et meie laevastik töötab kahjumiga. Praegusel ajal paistab, et laevastik on see, mis meil siiski tulude raskusi oli. Jaks. 25. aasta lõpetati väga suure defitsiidiga, aga siiski siiski umbes kaheksa protsenti või midagi oli import ekspordi suhtes ülekaalus ja seda püüti püüti ikkagi tasakaalustada. Juba ilmus sel ajal ka Eestit tutvustavaid materjale ja Hans Kruusi toimetatud koguteos Eesti. Asutiga tõlkima eesti tutvustavaid materjale ilmus, seda näitab ka meie arhiivis. Raamatukogusest ilmus ilmus prantsuskeelne perioodiline väljaanne Eesti kohta just kahekümnendatel aastatel ja mitmesuguseid muid, nii et enam enam ka välisajakirjanikud, tõenäoliselt Baltikumi ja Balkani taraiseganud turismile ka tihti panust, mille me praegu niimoodi looduslikult vaatame. Sel ajal ei olnud turism üldse veel nii aktuaalne, sest ega liiklusvahendid olid veel suhteliselt lätlased ja, ja kallid turism ei olnud üldse veel nii niimoodi. Kuigi muidugi muidugi reklaamiti meiega. See oli juba noh, niisugune päeva küsimus Pärnu, Narva-Jõesuu ja Kuressaare ja, ja tervismuda. Neid reklaamiti üsna kõvasti ja ilmusid mitmetes keeltes, tutvustavad brošüürid ja sinna siiski välismaalasi hakkas tulema. See oli tolleaegne peenem seltskond. Meil oli juba korra Saate alguse poole juttu meie noorsoost ja, ja kui innuga nad sporti tegid ja, ja oma kultuurilist silmaringi edendasid. Kas niisugust asja olete ka sellel ajal, kui konkreetselt Päevalehes kohanud, et niisugust väga suurt orienteeritus, nii nagu praegune Ameerika likule kultuurile või, või üldse mingisugusele lääneriigi kultuurile oli siis ka mingi niisugune väga võimas eeskuju? Ilmselt mitte ja tol ajal kuigi ei olnud veel jõutud sellesse 30.-te aastaste juba ülevalt poolt dikteeritud rahvuslikku vaimustusse, aga aga sellegipärast ega, ega vabadusse ja olen käinud, ei olnud ka veel raugenud ja see oma riigi ülesehitamine ja ikkagi oma rahvuslike väärtuste tunnetamine ja ja ülesleidmine, see oli tol ajal siiski tähtsam, kuigi kuigi noh, see loosung kehtis ka, et olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks. Mis oli küll juba enne enne iseseisvust püstitatud, eks ole, aga niisugust ütleks jäägitult Lemitamist ei kohta ei kohta ei, ei probleem artiklites ka otseselt ja peale selle, kui meenutada neid tol ajal ilmunud noorsooajakirju, kõik endast lugu pidavad gümnaasiumid andsid välja oma kooliajakirju ja noorte ja noorsooorganisatsioonidel ilmus, mille autoriteks olid vanad õpilased ja nende sisu, kuid aga on naiivne, aga see on siiski sugune ilus ja üllas kuidagi seda hingelist kõledust, mida me praegu tihtipeale kohtame, seda, seda oli mulle tundub ikkagi palju. Sest kogu selle ilusate asjade, selle välismaaihaluse taga on kõigi asjade kultus, et neil on ilusam ja seda, seda nii väga ei olnud, osati tunda ikkagi uhkust selle üle ka mis on endal olemas ja seda oskasid ka meie noorsoojuhid ja õpetajad oskasid kas sisendada tulla. Malle Salupere, te olete jälle teinud need sellesse tänases saates ühe sissevaate 26. aastapäevalehe põhjal tolleaegses Eesti ühiskonda. Ja kui te viitsite, siis läheme edasi, võib-olla päevaleheks. Kas me läheme siis edasi? Vaatame vahelduseks natuke Postimeest.