Nõudepesumasin sai ostetud, espressomasin, sai ostetud, LCD teler sai ostetud kaks tükki isegi. Kas on põhjust muretseda, et ühel hetkel kõik on juba olemas? Enam ei tahagi nagu midagi? Turumajanduse tingimustes on kaup alati rohkem kui raha nende soetamiseks. Ja vaevalt on üx unelmate ost sooritatud, kui juba võib igaüks omale vaevata leida uue ihaldusobjekti. Ja nõnda tundub, et tarbimisühiskonda iseloomustab tõepoolest hästi tsitaat. Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. Siiski on eestlastele omane alalhoidlikkus loonud viimaste aastate palgakasvu taustal inimestele tasapisi sääste. Uuringute kohaselt on meie ümber üha rohkem inimesi, kes ise ütlevad, et nad suudaks oma tänasest sissetulekust raha koguda. Ja mitte ainult ei suudaks, vaid enamik seda väikest viisi teeb. Arvestades, millist populaarsust on meie raamatulevis viimasel ajal omandanud rikastamise käsiraamatut, võiks isegi parafraseerides küsida, kas võidab see, kellel on surres kõige rohkem sääste. Et kuidas peaks säästude kontode kuhjamisele vaatama selles valguses, et inflatsioon, ehk raha odavnemine, see kiirus on taas tõusnud tasemeteni, millega me oleme ammu harjunud, pole olnud. Kas mõistlikum oleks kõik vabad vahendid siiski võimalikult kiiresti ära kulutada, et neid sel moel inflatsiooni eest päästa? Loogika on ju lihtne. Pigem osta uus mantel täna, sest aasta pärast võib see juba olla kallim. Tegelikkuses seent paraku siiski ei õigusta. Täna tehtud suuremad kulutused ei kipu märkimisväärselt vähendama tarbimissoovi ega vajadust tulevikus. Täna ostetud mantel on aasta pärast juba moest läinud ja uhke mobiiltelefoni aku hakkab näitama väsimuse märke ning tekitab taas mõtteid vajadusest uue ostu järele. Pealegi peaks sõna võit tähendama rõõmu ja õnne, olgu siis elu lõpusirgel või tänases päevas. Kuid nagu öeldud ja nagu ilmselt igaüks ise kogenud on, kipub pärast elementaarsete vajaduste rahuldamist rõõm uuesti ostust enamasti kiirelt mööduv olema. Palju püsivam on säästude olemasoluga kaasnev vabadus ja kindlustunne tuleviku suhtes. Et kui kogutud raha kiire ärakulutamine ei ole mõistlik, kuidas seda siis inflatsiooni eest kaitsta? Tavalisel pangakontol või isegi tähtajalisel hoiusel see ju enamasti ei õnnestu. Kas siis osta kokku kinnisvarakulda kunsti pärast viimaste aastate kinnisvarahullust ja jutumärkides rahvatarkust, et kinnisvara investeering, mis kunagi ei lange oleme täna jõudnud Eestis punkti, kus hakatakse lõpuks tunnistama, et kui kinnisvara ost eluasemeks võib olla jõukohane paljudele, siis pikemas perspektiivis edukaks investeerimiseks on ka seal omad riskid ja peale jäävad need, kel kogemust, oskusi ning õnne. Siiski tuleb tunnistada, et edukas kunstiinvesteeringute tegemine on lihtsale inimesele veel kindlasti märksa keerulisem. Kuid kuidas on kulla ja teiste väärismetallidega, mis tunduvad investeeringuna nii romantilised? Jättes kõrvale asjaolu, et suuremas koguses on kulda üsna tülikas kuskil hoida tasuks eeskätt mõelda sellele, mis üldse tähendab investeering. See peaks olema rahapaigutus eesmärgiga panna ta omakorda juurde teenima. Et kuidas peaks kuld õigupoolest kulda juurde teenima. Tegemist on ju lihtsalt kamaka metalliga, mis lebab ja ootab oma õiget aega. Seega julgeksin öelda, et väärismetalli kokkuost pole niivõrd investeering kui hinnatõusu spekulatsioon. See võib minna täppi, aga võib ka mitte minna nagu õnnemängus ikka ja tegurid, mis lõpptulemuse määravad. Pole enamikule inimestele hoomatavad. Ent kuld argumenteerivad, selle müüjad on ju lõppkokkuvõttes ikkagi piiratud ressurss. Ühel hetkel peaksid saama kaevandust tühjaks ja siis, kellel seda on, võib ise dikteerida hinna. Majandusteaduse seisukohalt on sellesama loogika ent tuletaks meelde tsitaati ühelt majandusteaduse olulisemalt mehelt John Meinart kliendilt. Pikas perspektiivis oleme me kõik surnud. Teisisõnu maa maavarade või kasvõi vee ja õhu kokkuostmine tunduks hea rahapaigutus, arvestades, et kõik need ressursid on mingit moodi piiratud. Enton sügavaid kahtlusi, kas need piirid ikka tulevad kätte meie eluaja jooksul. Mis siis üle jääb. Kui inflatsioon on muutus, mis mõjub kahjulikult ostjale, siis kes on selles muutuses kasu saav pool mõistagi müüa. Ja kuigi majandusprotsessid ei ole nii lihtsad, et inflatsioon ettevõtetele ainult kasulik oleks, sest eks ole ju nendelgi oma kulud, mis 10. kasvavad. Siis on ettevõtete aktsiatest teenitav tulu olnud ajalooliselt üks paremaid vahendeid oma raha kaitsmiseks inflatsiooni eest. Sealjuures polegi niivõrd oluline, milliseid aktsiaid on investor täpselt valinud, eeldusel, et neid on olnud piisavalt palju või kas sa kasutatud üldse mõnda investeerimisfondi, mis raha aktsiatesse paigutab? Üldine hinnatõus kandub ühel või teisel moel edasi korralikult majandatud ettevõtte omanikele. Ja nõnda ei teki ettevõtete puhul ka küsimust, et kuidas raha teenib raha juurde. Selle tarvis ongi ametist tuhanded töötajad nende ettevõtete palgal. Ja lõpetuseks veel kord tagasi selle kõheda surma teema juurde. Ameerikas on teadupoolest isiklike säästude roll hea pensionipõlve tagamise juures ajalooliselt märksa suurem kui Eestis. Hulk ameeriklasi on aga oma raha plaanid üles ehitanud nõnda et pensionile mineku hetkel vaadatakse, kui pikk võiks statistiliselt olla vastava mehe või naise eluiga. Ja seejärel arvutatakse, kui palju kogutud säästudega võiks iga aasta ära kulutada, et vastav arv aastaid välja venitada. Ent statistika põhineb vaid minevikul ja nii ongi juhtunud, et tänu meditsiini arengule on paljud neist pensionäridest avastanud poole pensionipõlve pealt, et nende elu on palju pikem, kui nad oleks osanud oodata. Lisaraha hilisemate aastate jaoks pole enam ka kuskilt juurde võtta. Niisiis võib tõesti öelda, et võidab ikkagi see, kellel surres on säästa pigem üle kui puudu. Ja mis puutub asjadesse, siis ärge muretsege, neid müüakse poodides ka teie pensionipõlves.