Et tänase saate teemaks on Malle Salupere, olete te pakkunud sotsiaaldemokraatia Eestis eelmise sajandi lõpus, kui maksis pakas ropat mööda levima ja jõudis lõpuks Eestisse ja sellest mõjustatud siis eluolu ja kirjandus. Ausalt öeldes, ega see teema just väga kutsuv ei ole, aga te olete vist leidnud ka selles asjas midagi inimlikku? Ma arvan küll, et et kõik see, mis on inimestega seotud, on igal juhul inimlik ja kui me ei aja ühtegi asja äärmuseni ja oma hinnangutes, siis leiab sellestki päris palju, noh niisugust üldinimlikku. Ja mida tahaks veel ütelda. Meie muidugi meile paistab, et kõik, mis on seotud revolutsiooni liikumisega, on tüütuse nimel nämmutatud ja selgeks tehtud ja see ajalugu on kõik nii läbi uuritud. Ja kui hakata täpsemalt vaatama, siis tuleb, selgub pigem hoopis vastupidi, eriti viimase 50 aasta jooksul on siin tegeletud rohkem jälgede segamise kui kui asja tõsiselt uurimisega. Ja need ideoloogiliselt õiged ja üliparteilise hinnangud, mis ühele või teisele tegelasele ühele või teisele nähtusele vaata see on külge pandud need rõhuasetused, mis on, mis sageli üsnagi segadusse viivad. Kõik see on meile, annab meile üsnagi üsnagi teistsuguse pildi. Kui need olude asjad võib olla tegelikult, olid peale selle veel, see on ka niisugune teema kus meid isegi kaasaegset materjal realit, noh vähemalt need, mis pinnale Soovad eriti palju ei aita. Sest ajakirjanduses muidugi olid kõik sellised teemad kõvasti keelatud. Ja sellest, mis rahva hulgas tegelikult toimus või põliskus, ei tohtinud ju mitte midagi ilmuda välja, inimesed ei julgenud üksteisele kirjutada keelatud asju. Isegi päevikutes kütti selliseid teemasid vältida, mis oleksid võinud valedesse kätesse sattumisel ütleme süüdistusmaterjaliks saada ka samal ajal samal ajal me ikka midagi võime sealt järeldada, järeldada ja leida. Noh ja veel, mis peab ütlema, on hilisemad mälestused, on ka paratamatu tult saavad tagantjärele hinnangute iseloomu ja sõltub ikka väga palju sellest, kes just nimelt mäletab Inimesi, kes on seal tegevad olnud ja, ja mis nendest pärast on saanud ka mälestusi, noh näiteks võtame mitmed-mitmed, teisikute mälestused ühest ja samast ajast, noh siis seal võib kõrvutades ühte ja teist välja puu üldse on ju ajalooga ja nähtustega niimoodi sageli, et sageli vaid minu meelest nii ongi, et et teatud teatud voolud ja, ja teatud suundumused need levivad tõesti nagu nagu tuulega, kui mitte just lausa üle maailma, siis üle Euroopa kindlasti ja eks nii ole nende ideedega ka. Sest noh, rääkisime sellest, missugune, missugune oli üldse siinsete talupoegade ja, ja üldse eestlaste olukord sajandi lõpul. Kui palju oli seda viletsust, lootusetust kui raske ja võimatu, tundus paljudele olukorrad pruugib meelde tuletada ainult kas või kasvõi Vilde külmale maale ja seda väljaotsa sauna kirjeldust, aga kui palju neid niisuguseid oli siiski või Peterson särgavateoseid või või mitmedki mitmedki Tammsaare jutustusi ja nii edasi või, või tööliste olukorrast jällegi sedasama Vilde ja või 1905. aasta meeleolude kohta Tuglase hingema? See on tõesti niisugune, mis, mis võiks praegugi karjuma panna, eks ole. Inimesed püüdsid mingisugust kuidagi endale seletada neid nähtusi, nii nagu alati on peetud kas omal ajal päris paganluse ajal ühtemoodi mida, mida teadvus edasi, seda, seda teistmoodi ja nii pole ka mingi imemarksism kujunes niisuguseks uueks ilmutuseks, sest pealegi oli jällegi leitud süüdlane kes kõigi kõigi lihtrahva hädade põhjus pidi olema. Ja see oli ka Nende ideede niisuguse populaarsuse põhjuseks. Pole sugugi ime, et Eestiski tööliste hulgas vähemal määral kõigepealt muidugi intelligentsi ja just noore intelligentsi tähendabki õpilaste hulgas ehkki uurima neid asju ja neid ka levitama ja omamoodi seletama. Mihkel Mardna avaldanud arvamust tunduvalt hiljem küll juba, et kas mitte ka Kreenholmi streik ei olnud see esimene 1872. aastal, et kas see kuidagi kauge vastu peegeldusena ei olnud siiski ka Pariisi Kommuuni Kaja ja sealt sealt peale algaskaks sotsialistliku kirjanduse eriti lai lai levik. Ja kui Eestimaalt jällegi Mihkel Martna mälestustest tema räägib ka mõnedest töölistest, kes juba tol ajal noh, tööliste hulgas nii väga saksa keelt ei osatud. Aga kirjandust võis saada saksa keeles ka vene keeles, tol ajal oli veel vähe liikvel, aga siiski oli neid, kes ta tuletab meelde ühte portlandi Treialit Tallinnas kes oli seda sotsialistlikku kirjandust tankinud levitanud 1800 kaheksakümnendatel aastatel seda. Ja. See oli jällegi üks niisugune. Inimeste inimeste püüd oma oma olukorda seletada selle elemendi ja mingit väljapääsu näha. Ja kui seal ka kinnitati, et tuleb võtta oma saatus iseenda kätte, tuleb selle eest võidelda ja no see on küllalt meelitav, et sa ise suudad midagi ära teha. Ei saa ütelda, et see oleks kõik olnud ainult ainult väljast sisse tohutud noh just selles mõttes, et sisse võib ju tuua, aga see ei hakka idanema, kui tal ei ole mälestavad pinnast, kus ta saaks, idaneb, aga seda, seda muidugi oli Baltikumis rohkem, isegi kui muul Venemaal, sest sugune tööliste kontsentreerumine ja peale selle nende suurem kirjaoskus kui mujal Venemaal ja see kõik, see kõik soodustas tantsida käärimist. Sajandi lõpus, kui me nüüd, kui me nüüd vaatame seda päris päris kuni viimase ajani ohvitsiaalset kirjandust selle kohta ma pean ütlema, ma võtsin siin kah vaatamiseks selle ülevaate EKP ajaloost, väga raske on ennast üldse sinna sisse lugeda, sellepärast et nende veel hiljuti kehtinud arusaamade tõttu kõik asjad peavad olema täpselt ja õigesti ideoloogiliselt paika pandud ja ära seletatud, nii et siin ei kuule nende mitmesuguste tegelaste kohta muud kui sõimu, kui nendest, kui nad mitte küllalt õigetel seisukohtadele. Ja enamasti nad ikka ei olnud. Aga samal ajal tuleb välja, et Eesti päris Eesti sotsiaaldemokraatlik liikumine oli siiski küllalt Lukitav ja selle on küllalt hästi määratlenud Tuglas oma mälestustes kes teatavasti ise oli just 1902.-st kuni kuni viienda aastani väga aktiivselt tegev ja noh, lausa pärast seda, kui nad Tartusse tulid lausa käremeelne isegi isegi bolševike vahepeal. Aga ta on ka määratlenud selle õhkkonna, kus need meeleolud tekkisid ja miks just eriti noorte hulgas, miks eestlaste ja nii Tuglase kui ka mõnede teiste mälestustes jätamegi nüüd selle venelaste ja üliõpilaste liikumist jätame kõrvale, sest noh, nii palju, kui ma neid materjale olen vaatanud, asi asi oligi ju selles, et et venelaste propagandale suurt mõju Eesti tööliste hulgas olla ei saanud keelebarjääri tõttu mingil määral nad said tegutseda Narvas ja Tallinnast, noh, kus, kus siiski suurem vene tööliste kogukond hakkas ka tekkima alles noh, just maailmasõja eel ja ajal. Aga eestlaste eestlaste enda seletust, sest need sotsiaaldemokraatlikud ideed omandasid küllalt tihti üsnagi rahvusliku värvingu või ta ja seda muidugi paneb see EKP ajaloo ülevaade neile hirmsasti pahaks ja see olevat suursevicianist reetmine ja Tuglas ise on kah mäletanud, kuidas 1900. kolmanda aasta paiku juba tema koos paari seltsimehega Olevat oma arutlustes jõudnud umbes unistusteni mingisugusest Eesti Vabariigist. Kusjuures noh, muidugi jäi see vanematele ja arukamatele inimestele ka näiteks tol ajal nende poolt väga põlatud kodanlikul leerile Tõnissoniga eesotsas teadmatuks, aga nad oleks kindlasti väga ägedasse paika pandud selle niisuguste mõtete eest. Nii et Noh, kõige kõige võluvam, vot selles tundubki just see 20. sajandi algus. Tegelikult noh, Venemaal formeerus see päris sotsiaaldemokraatlik Venemaa sotsiaaldemokraatlik parteiformeerus ka alles sajandi algul ja lõhenemine tuli 1902. aastal kusjuures ei, ei Venemaal noh, nendes algorganisatsioonides ammugi veel mitte siin Eesti liikumises kuni kuni viienda aasta lõpuni. Nii lihtliikmed suurt seal noh, sellest kahest parteist ja nende erinevustest aru ei saanud. Noh, hiljem hiljem hakati neid nüansse arutama ja noh, siis selgus, kes pooldab seal niiskust või teistsugust vormi. Ja kuni selle ajani ja ammugi ei käinud rahvasse nende vahel vahet. Aga samal ajal väga-väga teravat vahet tehti jällegi Eestis ja just tahaks rõhutada, et just Tartu oli siiski selle sotsiaaldemokraatia formeerumise keskuseks rohkem kui Tallinn esialgu seetõttu, et siin oli neid intelligentseid ja, ja ägedamaid jõuda rohkem ja ka tudengid nyyd veterinaaria instituudis kui ülikoolis, aga jällegi selles meie üldtunnustatud ajaloos partei ajaloos on olnud kaks, kaks punkti, mille pärast seda pole saanud rõhutada. Esiteks, kuna see liikumine peaks olema töölisklassi liikumine siis üliõpilaste rolli ei tohtinud üle tähtsustada ja teiseks ei tohtinud Tartust kuigi palju rääkida, sellepärast et siin ei olnud ju õieti suuri vabrikuid, ei olnud üldse, siin, olid väikesed Töökojad, töölisklassi oli vähem kui üliõpilasi õieti linnaski ja järelikult see ei sobinud ka teooriaga kokku ja sellest ka väga palju rääkida. Ei, sa ei tea, siis, siis veel siit Tartust läks, Tartust läks välja ka niisugune liikumine, nagu see niinimetatud föderalistide liikumine Daralistide kohta on selles jällegi selles ülevaates niimoodi öeldud, et föderalistide liidriteks olid väikekodanlikud haritlased Peeter Speek, Kotli past, Karl ruga ja mõned teised Zbject propageerida äärmiselt segast rahvusliku sotsialismiteooriat, millel polnud midagi ühist marksismi karföderalistid taotlesid partei ja töölisklassi organiseerimist rahvuste järgi, noh ja, ja nii edasi ja siis veel pool lehekülge sõimu nende aadressil. On teil natukene andmeid ka, mida siis nende rahvussotsialism võise föderalism objektiivselt endast kujutas, nimelt nimelt oligi, oligi see, et nemad ise, nemad Tarbasid niimoodi, et muidugi sotsiaaldemokraatia ideed on, on head ja õiged, aga et partei tuleks organiseerida rahvuslikul printsiibil juba sellepärast, et nagu, nagu uudistes ütles, see oli Peter Spiegi organiseeritud ajaleht, kus nad kah väga ägedalt vaidlesid omavahel muuseas selle üle, et kas siis realistlik Eesti partei, mis oleks föderalismid printsiibil loodud või, või siis vene sotsiaaldemokraatlik partei, sest need, kes olid selle Spegi Asti printsiipide vastu, Need arvasid need arvasid, et see rahvusvahelist tööliste ehtsust ja seda loosungit kõigi maade töölised, ühinege ja noh, kõik peavad ikkagi. Ma lihtsalt. Aga siis on uudistes 1905. aastal, on, on näiteks niisugused vastuväited olemas, aedu ei ehita, Eesti sotsialistlik tööliste ühisus rahvustele mingil viisil ümber rahvused on olemas. Teid ei saa maha salata, nende igasuguelutingimuste iseärasustega peame arvestama. See oli siis selle seltskonna aru saada. Muide, siin oligi Kotli past oli 12 aastat vanem oma vennast Karl arstist ehk see Karl Roomor, kes oli äge üldise Venemaa viise töölispartei pooldaja, järeldusele kahe venna vahel käis uudisteveergudel äge poleemika. 1905. aasta sügisel see lühike aeg, millal oli võimalik sõnavabadust kasutada. Kotli past suri 1919. aastal. Carlastist ehk roomarist sai päris hea väike kodanlane hiljem ise veidike vasakpoolsete vaadetega kirjanik. Ja üldse huvitav ongi see, et enamus sellest sellest sotsiaaldemokraatlikust liikumisest haaratud inimesi hiljem olid küllaltki väljapaistvatele kohtadele Eesti vabariigi valitsuses üsna mitmed ministrid. Nikolai Köstner näiteks, kes oli juba koolipoisina äge äge võitleja, elas Friedebert Tuglase vanemate juures, tähendab Tuglas ühest majast. Tema oli esimeses vabariigi valitsuses. Hiljem oli ta rahvusvaheliselt tuntud majandusteadlane ja eksperte suri välismaal. August Rei teadagi ja, ja paljud teised Nad muutusid kas sotsialistlikeks, revolutsionääridest, kas nad olid hiljem siis sellest niinimetatud sotsialistide parteis. Aga igatahes said neist head vabariigi ülesehitajad sedasama Karl ruga, keda on ka nimetatud, tema oli veterinaaria instituudi üliõpilane, Sangaste poisk kah väga rahvusliku värvinguga noormees, ta üritas isegi veterinaaria instituudis organiseerida eesti korporatsiooni Akviloonia, seda võiks umbes umbes tõlkida põhjalaks. See ei läinud tal küll kardasest rahvuslike tudengite ühendusi, kardeti seda lubanud, ei saanud. Aga noh, siiski tema, ta oli kah üks aktiivsemaid organiseerijaid ja noh, 1905. aasta revolutsiooni nii kõrgajal sügisel suri diisikusse jääma. Nii et teised punased matused Tartus olid siis tema matused. Esimene oli see juhuslikult surma saanud kreiskooli valvur Adamson keda suure pidulikkusega maeti kui revolutsiooni ohvrite. Niiet nii et sellest noormehest ei tea, mis temast hiljem oleks saanud arvatavasti ja kas või üks üks küllaltki aktiivne just vabariigi ülesehitaja, sest rahvusliku ja rahvusliku niisuguse autonoomia iseolemise poolt olid nad, olid nad just kõik. Ja jälle Tuglas, Tuglas, arvamusi meelde tuletades kes rääkis meeleoludest koolides, mis olid selleks ajaks juba suuresti muutunud eestikoolideks, tähendab Eesti õpilaskonna hakkab, mitte enamik nendest koolides olid mõningad eesti õpilased. Noh, Tuglas on arvanud umbes umbes sedasama, mida me mida me siin juba rääkisime sellest venestusperioodist, millel ei olnud siiski lihtsalt pinda, tähendab, ta ei saanud juurduda ja ja sama on ka näiteks Kõpu mälestustes või need on ju ka iseendast väga-väga toredad, kirjutab näiteks, et ametlik poliitika tegelikult elu nagu kulgevad rööbiti mõnikord üksteisega, mitte küllalt kontakti pidades rahva hinge ei maga kunagi. Ta võib vahel väsida ja langeda nagu uneraamatusse rammetusse leiab aga ikka jälle olemasolevaid võimalusi ära kasutades tungija teed, tegevusse istumiseks, neid on terve miljon ja see miljon ei maga, vaid teeb tööd. Nii iseloomustas Jaan Tõnisson kord eesti rahva osa ajaloos. Nojah, ja nüüd huvitav ongi, huvitav ongi see, et need kaks kaks kahtlemata olulist jõudu, kes sel ajal võitlesid ikka jälle selles sajandi alguses, see oligi see Tõnissoni kah 1905. aastal viienda aasta sügisel rahvaerakonnaks formeerunud partei ja tähtajad ja seesama sotsiaaldemokraatlik vool, kes õieti ajasid ühte ja sedasama asja midgi mitmeski mõttes, aga samal ajal ägedalt olid kogu aeg üksteisele sarjas. Süüdistused lendasid muidugi nagu ikka, kuni äärmusteni välja mõlemalt poolt. Sellel ajal ei saanud olla veel neid kogemusi, mis meil siin sajandi lõpul nüüd on praktilisest sotsialismi ülesehitamisest. Aga kuidas neid tolleaegsed intelligentsed inimesed nendes asjades ikkagi pettusid? Sel ajal ei saanud veel keegi väga pettunud olla ja need pettumused, pettumused jäid, jäid selle sellel ajal veel kaugele? Kõik uskusid tõesti ja lootsid, muide, väga huvitav on. Mihkel Martna, see on 1930. aastate ma ühest ülesastumisest mis tundub nii noh, täpselt niisama nagu meiegi nüüd võiksime ütelda, me kõik teame ja tunnustame, et me 25 aasta eest tsaarivõimu kukutamise eest see on, kui me seda tõesti võimalikuks pidasime, väga palju, kui palju neid ei olnud, kes seda uskuda, söandasid kõiksugu lahendusi ja head, ootasime ja lootsime. Meil oli tunne, nagu lämmataks poliitiline surve, kogu elu, ka majanduslikku elu. Meil oli loomu sunnilik tunne, nagu peaks kõik iseenesest avaramaks muutuma, kõigepealt ka kõik, mis aineline olla. Meile näis, nagu oleks vaja ainult poliitilist survet kergitada, et siis aineline kitsikus peaks kaduma. Kas ei ole ikka ja alati seesama. Ja see 1905. aastal. Tal oli muidugi täpselt täpselt seesama tunne, sest et inimesed olid väga suur osa inimesi oli niivõrd meeleheitele viidud. Ei olnudki paljad sõnad kui näiteks Venemaatööliste ülesastumisest selles palvekirjas tsaarile olid sõnad, et noh, et et meil ei ole enam midagi kaotada, et kui, kui meile meie palvele vastu ei tulda, et siis lase meid sinna mas hukata. Nad muidugi ei arvanud seda, et seda ka tehakse. Ja sama oli sama oli Venemaa talupoegade mässudes, mis algasid juba sajandi algusest peale kus inimesed isegi püssitorude ees seistes ei kohtunudki sellest, kui need ähvardati, et kohe hakatakse laskma laske meil ei olegi midagi kaotada, tähendab see neid ei jäta. Noh, need olid need näljamässud, kus rüüstati, rüüstati mõisaid ja, ja magasiait eestimaalasi nii kaugele ei läinud, enne kui 1905. aasta lõpul. Ja siis on siin, aga ikka ikka oli tegemist inimeste suguste äärmuseni viidud ühest küljest noh, nende olukordadega ja meeleheitega ja teisest küljest lootustega, et nagu. Kede kõikide uute ideoloogiate rahvaliikumiste ajal kus tundub, et et tuleb ainult teha inimestel asi selgeks või tuleb kõrvaldada, vat need pahad sealt eesotsast ja siis hakkab kõik hästi minema. Siis ja iseloomulikud on, et tolleaegsed lendlehed ja laulud 1905. aastal on üsna palju säilinud hektografeeritud üleskutseid lendlehti ja ja lauludest näiteks üks laul, üks laul oli eriti hea minu meelest sellest muide seal on, on nende laulude hulgas. Tuglas tuletab meelde, et tema tõlkis kah tol ajal neid päris palju, missuguseid just noh, ei ole päriselt teada, aga igatahes üks, mis on jäänud jäänud kestma, see oli julgesti vennad tööle seal tema tõlge. Ja siis oli laul seal tööliste hümnus viisil, meil tuleb abi jumalast, tähendab kõigile tuntud koralli viis. Noh, laul pole eriti andekas. Hästi resoluutne. Seal on muuseas niisugused sõnad, kõik rahva rõhujad siis ära tapame ja õnnepäevad, loome niimoodi. Niimoodi ruttasid need sotsiaaldemokraatlikud ideed sinna alamatesse kihtidesse ühend. Meie siin teame, kuhu sirgjooneline maailma parandamine õnnemaa asemel viis aga sajandi alguse vaesel oli muidugi õigus oma maitse kohaselt unistada. Tema olemine oli tõepoolest ängistav, kui uskuda näiteks Friedebert Tuglase novelli hingema, millest järgnevalt katkendi armusaar. Kui taevas hakkas valgemaks lööma, tõusis kandi mehe pere jalule. Kõik olid veel väsinud, roidunud unised. Nuhisedes urisele skisti, poolmädad riidehilbud selga, mehiti mudased, räbalad jalge ümber ja nende otsa topiti lapitud pastlad. Söödi sedasama, mis eilegi. Noorem vend viskas kirve õlale ja läks kuhugi tööle. Ka kandi mees võttis leivakoti selga ja astus mõise poole. Olid veel viimased päevad teha. Esiseda elu uhkes kantnik ja kergitas leivakoti õlal. Ta läheb, aga paranemist ei näe kuskilt. Hommikust õhtuni õhtust hommikuni, kui viimaks pikali kukud ja kärevad uutega, paremat ei tule midagi. Siin on need põllud algasid natukese aja pärast uuesti, osutas käega üle lagendiku. Nagu songermaa. Kevadel ja sügisel ei kanna jalga. Külvates vajud põlvili sisse. Ega ta muidu olekski kandile antud, kui poleks nii vilets. Aga pead pidama, kui ei taha nälga surra. Kas ei saaks mõnda teist ametit ükskõik mida, mis oleks seda kergem ja kasulikum tähendas remmelgas. Teist mõise moonakaks saaksin veel mujale, mitte kuhugi. Sinna ka lähen alles siis, kui neuron poomiseks kaelas. Kui inimene hakkab kord juba pärimäge minema, siis ei aita teda enam kurivaim endisele järjele. Ärge arvake, et ma kogu eluaeg olen kandi mees olnud ei ole. Olin kord ka renditalu peremees. Naisega sain paarsada rubla, ühes oli enesel poissmehepõlvest pisut kogutud. Selle rahaga võtsingi talu. Kuid mis sa Maidaga teed, rent, kõrge vili, odavam, ikalduse ajad. Kolm aastat maadlesin ära, siis polnud enam muud jäänud, kui ainult osa talukraami. Ei olnud midagi teha, asusin kandi kohale. Siin orjad päevast päeva, aastast aastasse, kuid näed, kuidas ikka vaesemaks ning viletsamaks jääd. Taluloomad on ammu kadunud, Reedra tahad, kaovad isegi riided seljas, kuluvad räbalais, uutega pole enam kuskilt võtta. Vaesus tuleb purele kasvõi hammastega, vastu tuleb, aga aiad tuleb, miski ei aita. Tunned, nagu vajuksid aegamööda rappa. Rabeled ja kisendavad vastu rabelemine ajab aga veel sügavamale. Appi aga ei tule keegi. Kaua siis niipea pahedama lausus remmelgas mõttes kole lugu, tõesti, kole. Kaua. Moonakaks tuleb viimaks ometi minna. Seonaga viimne koht. Ei sealt enam välja, sa siin oled nagu tinutatud või kui lähed, siis ainult veel vaestemajja, kui vald võtab. Praegu olen siin alles kandi mees, olen veel nagu vana usu peale. Teises kohas ei suudaks sedagi. Ei usalda ennast seepärast enam liigutadagi. Mehed sammusid vaikides mööda röökliku teed. Praegu plaanitseb mu vend veel mõndagi, ütles kantikel. Aga las saab vanemaks, võtab naise, tuleb pere tervis kaob. Küll siis näeme, kui kaugele tiivad kanna. Moonakaks läheb tema nagu minagi. Kuhu see kahe palja käega ikka pääseb?