Ma tervitan kõiki teid, kes te tunnete huvi jällegi. Ajaloo vastu ja, ja lähme asja juurde ja ma lubasin eelmine kord ma kutsun teid jälle kaasa 19. sajandi algusesse. Ja lähme seekord nüüd ära Saksamaalt ja vaatame ka natukene Pürenee poolsaarele, nimelt Hispaaniasse. Ja Ma hoiatan kohe kõiki neid, kes arvavad, et ma hakkan rääkima sellest, kuidas Napolion tungis Hispaaniasse ja kes seal vallutussõda pidama. See on muidugi olemas til kättesaadav kõikidest ajalooraamatutest nagunii. Aga ma mõtlen, et vaatame elu, lihts inimeste elu tol ajal Hispaanias. Kuna eelmisel korral ma rääkisin sakslaste matkamise ütleme, kirest või matkaharrastustest. Samal ajal, siis. Peab tunnistama kohe ette, ega sakslased ei olnud ainukesed, kes armastasid seal tol ajal rännata. On on palju olnud ka tollal juba rännumehi rännuhuvilisi, eriti ka kirjamehi kunstnikke kes liikusid ringi mööda maad mööda Euroopat otsides uusi teemasid, uusi kohtumisi, uusi muljeid. No kui Prantsusmaal ja, ja Inglismaal olid siis juba olemas väga kärmelt posti tõllad juba ja varsti oli ka juba raudteetulekul. Nii et siis Seal oli nendel natuke mõnusam liikuda. Olid suuremad, reisimõnud. Ka see tsivilisatsiooni pealetung oli nii suur Inglismaal ja Prantsusmaal. Et isegi hakkas hävitama kohaliku omapära ja, ja kunstnikud, kes igatsesid romantilist ümbrust. Läksid otsima seda mujale, kus ei olnud veel see asi nii lihtne see liiklemine ja ühesõnaga läksid otsima romantikat. Ja oligi siis, kui termin isegi kaugete maade romantik Ja ka hispaania külastamine muutub siis moeasjaks. Nii prantsuse Inglismaa kui ka Saksa kunstiinimestele. Ja näiteks üks väga ihaldatud paik oli tol ajal boheemlaslik Kastiilia, see oli niikuinii romantiline sõna tol ajal. Ja läks ka moodi siis härjavõitlusi kirjeldamine. Kuna kassiljas oli see väga levinud nähtus seal. Ja siis sellest ajast saadik on olemas meil ka esimesed kirjeldused selle härjavõitluse kohta väga detailselt juba üles tähendatud ja ka maalikunstnikud. Näiteks mul on siin üks niisugune. Klaviatuur olema suur suur krabüür kus me näeme kassiivia küla, õigemini ta pole küla, ta on juba suurem kui küla tar, midagi nii linnakese moodi. Ja me näeme kogu ümbruskonna kõik liiklusvahendid. On tõllad lahtiselt, õlled on kinnised, tõlla. On lihtsalt kaarikud. Ja nendes istuvad siis pidur hüüdes. Pitskraega kohalikud. Õige pea härjavõitlused. Aga ennem seda härjavõitlust oli see väga pidulik tseremoonia ka kõikidel inimestel ja ja kõik need külalised sooritasid seal härjavõitluse areenil enne võistlust, enne võitluse maavõistlusi, aga ikka võitlus elu ja surma peale. Enne võistluse algust on siis niisugune rituaalne autiir. Auringlihaks näidatakse oma oma kostüüme ja ma vaadata neis kostüümi siis tõepoolest see on väga kirev ja ja ma usungi, et inglastele ja prantslastele sakslastele kivis pakkuda see toredalt vaatepilti. Ja nüüd me näeme siis seda momenti, kui, kui saabub areenile vaikus, liiklus jääb ära, läheb tõlal, lähevad kitsi sinna ümber ehitatud barjääride või, või tarade taha. Ümberringi olevates majades, akendel ja rõdudel on siis inimesi kogunenud juba ja tarade taha ka samuti. Ja nüüd tuleb siis peategelasse rongkäik, need on motodorid. Nendel on väga motiksin toretsev rõivastus. Lühikeste hõlmadega ja pikkade varrukatega kulla ja ja punasega ja köiki sugu, värv, kõiksuguvärvidega kaunistatud. Kuuekesed. Mütsid omapärasid. Ümarikud, aga siis on mõlemal pool küljes on üks iie kõrvamoodi, niisugused. Poolev rõngad, mustad, tavalised mütsid. Ja. Hiljem ei võetaks vastu väga tormilise kiidu avaldusega, sest nad on ju panevad oma elu ju ka mängu et pakkuda lõbu. Publikule. No vot siin ma pean tunnistama teile head kuulajad seda, et, Minule see see ala muidugi isiklikult ei meeldi täiestumul. Ehk et ma ei kujuta ette, et võiks tunda inimene sellest rõõmu kui keegi peab kusagil kannatama, vaevlema ja sellesse verevalamisega lõpuks surema. Nagu see ilus härg siin, kes jookseb välja. Muidugi publica aplodeerib sellele härjale nagu näha. Sillamaa, mis ma praegu räägin, räägin teile ühe huvitava maali järgi, selle maali autoriks on maailmakuulus kunstnik Coya temagi kohta teateid leida kindlasti materjali palju ja palju ja ma temast ei taha praegu rääkida. Algmantiinessennet hoia, oli ka, näed ikkagi niisugune inimene, kes ilmselt paistab, tundis huvi sellise spordiala vastu, nagu seda on härjavõitlus. Kuidas Koian kujutanudki, seda publikut seal kõigepealt. Kuidas publik juubeldab, kui? Kui need bande viljad, need pisikesed Kidadega osakesed või bussikesed, mida torgatakse härjale ihu härja külgedesse siis kuidas pikkadoor tuleb hobuse seljas, aga hobune on? Hobuse silmad on kinni seotud, et ta ei saaks näha seda ohtlikku härga. Harri Torma muidugi kõigepealt hobuse külje külje kallale ja seedib sadama metsikut-metsikut tööd. Need. No ma ütleksin, väga võigas, siiski vaatepilt. Aga publik nähtavasti ajab seda, siis on näha, kuidas isegi naised seal juubeldavad, plaksutavad käsi kokku. Seal on näha, Nad hüüavad seal vaimustuse, vaimustuse väljendeid, seal. Ja, ja ja lõpuks, siis kui see matoori lõpuks siis oma mõõga torkab Areenile, ja siis kuidas need Väiksemad vennad sele, ärja seal konksudega ja hobuste abil ära, lohistavad läbi liiva läbi verise liiva täis ja kõik on minu meelest mingisugune tõend selle kohta. See inimese metsikusse lima sadism peitub kuskil sügaval pärid ürgsetest aegadest, kus tõepoolest jahipidamine oli. Seest olenes ka kohalike elanike elu oluliseks toitumisvõimalused ja muud asjad. Sellest tehti lõbus ka niisugune suur kultus, vot see on minule võib-olla ka teistele põhjamaa rahvastele ikkagi küllaltki võõras. Ja noaga vaatame veesis hispaaniat, jätame neikele härjavõitluse sinnapaika ja vaatame, mida tolleaegsed matkamehed siis kirjutavad ja, ja mida nad on kujutanud oma rändamistel. Jõuti isegi Andaluusia nii välja, see on Lõuna-Hispaaniasse. On üks niisugune ilus miljööpilt. Kogu ümbrus paistab hõõguvate lausa tuline. Väga kirevad öösel, aga mulle tundub, et need Doryodoorid on võtnud oma omale ülikondade eeskuju just rahvarõivastes kohalikes rahvarõivastest on ka väga kirjevad kulla ja karraga ja kõik on seal ehitud. Ja, ja, ja mis mütsid meestele kui Adrian eesti mütse tol ajal? Ma ütleksin, see on väga lühike koonus, müts, kui te olete näinud piltide peal, pajatasid, eks ole, tolleaegsed Itaalia, mäletate diaatri kujupayatso paljatsu, eks ole? Madal koonus, tavaliselt valge ja selle koonuse küljes on siis tutid mustad. Pandud kas Vi ülestiku kolm tükki või siis on üks on see teineteisel kõrva peal ja kolmas on koonuse tipus nii-öelda. Ühesõnaga, jätab niisuguse komeediadelarte asi oli omal ajal see teatri üks esimesi vorme, kus näitlejaid esinesid vabalt välja mõeldud fantaseerite tekstiga. Teeme tänaval saia müüa. Saiad on niuksed, rõngakujulised. Nagu ütleb parankad meediarõngassai, eks ole, seal saiamüüja naine. Aga ta müüb seda saia seal tänava ääres tee ääres lihtsalt Tauakened välja, kutseni, saiu müüb. Aga tema välimus on väga uhke. Ma ei tea, kas see on pannud siis eksassideks selga oma parimad rõivad, et poseerida kunstnikule, aga mulle näib, et ta on seal väga üles löödud. Ja soeng on kõigepealt lihtsalt võimas. See on kuidagi alt üleskammitud ja üleval on siis igasuguste juuksenõeltega Vi kinnitatud kuklas on suur kõrge püstkamm. Selle kammi küljes langeb alla niinimetatud montili ja see on midagi musta loori taolist, lam kettale, seljale. Ja ega seljas on tal midagi, ma ütleksin, meie praeguse rannamantlitaolist midagi niisugust hõlmad vaheliti vööga keskelt kokku tõmmatud. Aga varrukad on üles käänatud, kuli ülal pole küünarnukk isegi. Ja paistab, et ta on väga teadlik sellest, et jalgne kaunitar ja ja ta ulatab neid rõnga saiakesi kepi otsas all on kohe paar-kolm tükki korraga, keebeeezza katab seda ostjale. Ja ostja paistab olema. Tähendab näib, et ostja ei ole kohalike inimene, ta on hoopis teistmoodi riietatud, mulle näib, et ta on tulnud kassist Prantsusmaalt või kuskilt mujalt, nii et aga see, see jora väga uhke olemisega ja nagu kunstnik, kes on üles tähendanud selle pildi tema märgib sealjuures, et viljas võib isegi kuni hilja õhtuni kuulda laulu ja kitarrihelisid. Kitarr oli tol ajal Hispaania väga levinud pill. Ja vist ei olnudki ühtegi kavaleri või seeniori. Kes kes ei oleks, kes ei oleks osanud kitarri mängida vähemalt saata oma laulu akordid jaga saata. Ja. Ja nüüd ma näen sind veel üks tore. Kogu nädala otsa igal päeval oli, oli pühendatud ise pühakutele igasuguseid austusavaldused ja, ja rongkäigud. Ja iga päev liiguvad siis kirikulised mööda tänavaid. Kannavad pühagi kujusid. Need on ehitatud pärgadega ja nende ümber süüdatud küünlad vastavatesse laternate sisse, nii et tuul neid ära ei puuks. Ja neid kantakse suure hardumusega. Ja nii edasi, aga see kõik on sissejuhatus. Siis, kui see nädal pühaneda sai läbi siis kohe pärast seda algas tõeline rahvapidu. No siin me näeme, kui ratsanikud Nii et nendel oli siis kombeks ka mitteküljed ratsutada, nagu nagu Prantsusmaal oli juba kombeks ja Inglismaal ja Saksamaal vaid nad istuvad kaksiratsi ja neil on isevärki niisugused püksidki. Sulatavate üle üle põlve natuke ja ja küljed on puhvis ja kõik nii edasi. Siis liiguvad osa taanlane, punkrites istuvad, sõidame mööda tänavat. Nende kõrval liiguvad seeniorid, kavalerid, eks ole. Siis näeme, kuidas esinevad tantsijad, nendel on nii meestel kui ka naistel on käes kastandietid, krõbisevat Tiisukeseid puidust valmistatud krõbisevat. Muusikariistad, isegi ma ütleksin, teevad vastavalt klõbinat vastavalt rütmile. Ja esinevad ja inimesed ümber jälgivad neid ja. Mesis järgmist stseeni, kus üks rongkäik möödub palasid muula ajajatest Edel muul ajal ajajatel ei ole pidulikku ülikonda nõuna niuksed, tavalised hallija roheka kirju püksid ja samuti kuued. Ja muul on koormatud ja muula, sellega on pandud veel pihta väga pikk püssi. Aga muul ajal ajatel on vööl pistodad. Te võite muidugi küsida, et miks buss peab seal olema ja pistada, aga ilmselt sellepärast, et nad peavad toimetama kaupa mägedesse. Nad on omamoodi salakaubavedajad, kontrappantistid ja teekond pole kaugeltki ohutu. Eriti siis, kui püütakse vältida keskasulaid, tähendab liikumide kõrvalisi teid ja seal võib olla teisi. No ütleme röövleid või kuidas ütelda, peab ennast kaitsma see muulaajaja oma kaubaga. Need, kes on ooperisõbrad, on käinud ja näinud pisi ooperit Carmeen. Seal isegi üks vaatus algab salakaubavedajate laagriga. Kus on näha tüüpilised need mehed, kes tollal salakaupa mägedes edasi toimetasid. Need, shors Bizee, prantsuse helilooja, on sind tabanud Agassi seda meeleolu, muljed ja seda muusikat. Kuigi satud jännecord nägema jälle Carmeenesis, tuletage meelde seda, et see on väga tüüpiline tollase-aegse Hispaania kohta. Nonii ja siis on mul veel siin toredaid asju teile tutvustada. Kui te mõtlete nüüd, et anti Hispaania, oli see koht, kus käidi, ei käidi ka Itaalias, eriti kunstnikud tahtsid seal liikuda. Ma ei ütleks, et need olid turistid. See sõna turist on tekkinud hiljem, mis on hilisem nähtus, aga sisuliselt lihtsalt reisimehed osa neid, kellel oli tarvis lihtsalt sinna minna ja osa ka neid, kes kes arvasid, et sead leiavad omale ainet oma loomingu jaoks. Jaamu ongi hirmul kirja pandud, et näete kõige rohkem välismaalt tulnud külalisi, liikusid kuni Napolini isegi pärit vanasõnad, näha Napolit ja surra nii, et seda linna peetini kauniks ja toredaks. Muidugi kiusati Naapoli naised Capri saart ja Iskja saart, need olid väga kuulsad paigalt tol ajal. Aga allapoole minna enam ei juletud, sellised seal olid ka väga tugevad ja salgad olid maanteeröövleid. Need olid siis juba kuulsad mehed. Pole ime, et maffia liikumine ka sealt kunagi alguse sai. Ja aga no kui turist, ma ütleksin turist, kuigi ma ei tohiks töödelda, aga no ütleme, tolleaegne turism, eks ole, kui ta kui ta siis jõudis välja näiteks mõnesse Itaalia linnakesse, nagu ma siin pildi peal näen praegu siis me näeme teda ootasid seal väga omapärased mõnud näiteks siin ma näen ühte võõrasse majaesist Ja seal ätavassi rännuinimesed on istunud laudade taha ja maitsevad kuulsat Itaalia veini, mis oli siis juba väga-väga kuulus. Ja, ja paistab, et selles lõbustuskohas on ka kohalikud elanikud platsis, nad esitavad nendele külalistele oma iidseid mänge ja kombetalitusi, mis väga meeldib kaugelt tulnud inimestele. Pakutakse nendele ka veel makarone. Makaronid on siis juba Itaalias kabineti omalajal Marco Polo olevat toonud makaronid Itaaliasse, Hiinast, nii et. Aga noh, siin on näha juba, et ma kanalis on väga moes ja neid ma ütleksin isegi väga peened makaronid, spagetid ja pikad spakettideks, aga praegusest akettidel ma tean, et ei olegi sisemist õõnsus, aga aga siin paistab, et on ülemast ikka veel seest õõnsad makaronid ja sõrmedega. Ja need müüakse otse tänavakaupmehelt. Lõua pealt antakse sulle kätte uljas, võtad peoga sealt makaroni ja sööd. Näete, missugune olukord siis oli? Noh, siis on mul veel paar pilti, kuidas reisimehed käivad Austrias ja Šveitsis. Vaieristi roolis näeme noori alpikütte, kes kandsid juba siis või nad oleksid veelgi varem juba lühikesi nahkpükse traksidega lihtsalt nahkpüksid. Aga kübaradoni väga uhked, kaunistatud sulgede ja, ja edelvassi õiega, heegel päisson, alpi alpi mägedes kasvab lill, lill ja tal väga kallis õis, eks ole, see oli Sisveebeeti õilis valgeks lilleks ilves. Aga tantsijat vis, hüplevad seal tantsuasja jalad lendlevad. Ja mis veelgi huvitavam asi, mis meeldis külalistele soni joodeldamine. Šveitsi, Berni ja ennettali kantonites oli joolseldamise poolest väga tuntud ja, ja kõik, kes on käinud seal tol ajal kirjeldavad seda hooldamine oli lihtsalt fantastiline. See oli lihtsalt suuri suuri virtuoosi, kes oskasid seda laulutehnikat asjale kasutada. No nüüd me näeme, kassis Šveitsi naise ennetalli, naised, lepiksime, pikad tumedad kleidid, pikad kleidid aga käised, veripunased. On ka mussi käisid, aga enamus on veripunased ja see paistab, et materjal, millest on tehtud need kleidid, et see on kas annet või siis siid. Kõrge hall kübar, sealt langeb alla pikk siili, pae, see on, see on kõik igalühel ise, värvimehed paistavad olevat siin ennentalis, vähemalt meie mulgirõivaste rõivastega täitsa ühte laadi, samasugused pikad mantlid küljel, väiksed lühikesed lõhikud. Ja, ja siis mul on siin kaks pilt Augsburgi Lõuna-Saksa Augsburgi noore naise talunaise kaasavara meediumi veimevakk, eks ole. Mis kuulus kaasabarasse, siin on segi küljes maalitud, seal lihtsalt tore vaadata, liigutav. Näiteks Augsburgi Norjet talunaise kaasavarasse kuulusid voodi rõivakirst, häll, seinakell, nota, bene seinakell, see pidi olema tingimata Käoga kägu pidi kukkuma. Näete, see on tema kaasavara ja siis on köögitarbed muidugi suure kastiga. Ja siin on lõpuks pilt, ma näen, kuidas auks purgis pannakse paariuks peigmees ja pruut pruudel nii uhkelt ehitud, issand jumal, mis siin kõik ei ole kõiksugu värvi eff ütelda ümber linn, et ümberringi kinni mähitud. Küljel on lõhikut, valged varrukad tulevad sealt seest välja ja siis on teil ümber varruka ümber varrukatele mähitud igasuguseid muid linte muiles. Peigmees on selle üle väga uhke. Saba kuuega. Kintspüksid pikad säärikud ja siis on tal veel püksivöötaskus, kukub välja prelok niinimetatud preloksia tähendab kellahoidja või need, mis seal tema asjade kaudu kella kella Pariisist tagasi seisis, ripnes seal ja, ja preester on väga pikakuuega nõo, nagu meie kirikuõpetajad praegugi on ainult selle vahega säärikud jalas freestyle asjalikud jalad, mustad lakk, säärikud ja aga muidu on täpselt samasugused need lipikud või lõpused kaelal ja nii edasi ja publik on kõik ümberringi väga uhkesti rõivastatud, need asjad tol ajal, see baar, kus on paari pandud ja mille kohalik kunstnik on kujutanud, on tõepoolest olnud jõukad inimesed. Noh, aga järgmisel korral ma mõtlen, et lähme vaatame veel mõningaid rajoone Euroopas tol ajal, kui kui Napolion pidasid sõda Euroopas ja ja millest ma ei räägi sõdadest, ma ei räägi sellepärast, seda jõuate lugeda kõikides õpikutes. Ma tahaksin del suu alt pildid selle kohta, kuidas rahvas tol ajal siiski elas ja Maivotsiga vaeseid, siis neid oli nagunii küll armetuid inimesi avatakse, seda, neid kihte, mille kaudu meie kultuur Meieni edasi jõudis ja kes seda kultuuri hoidmist. Täna aga head jälle kuulmist eile.