On teada, et Hansaaeg oli Eestile eriti Tallinnale üks üks väga hea ajastu ja niisugused majanduslikult kindlustatud ajad on alati ka kultuuri soodustanud. Kas me võime rääkida Hansakultuurist kui omaette mõistest? Tallinna linnaarhiivi direktor Jüri Kivimäe. Ja kõigepealt on, on suured mured, tulevad sõnaga kultuur. Hiljuti tuli meie raamatupoodides müügile ja nagu tavaline on, müüdi kohe läbi Aili Aarelaiu hea kolleegi raamat kultuuriteooriast ja kultuurimõistetest. See on tore raamat, aga kui ma nüüd praegu peaksin hakkama panema paika siis ka niisugust mõistet nagu Hansakultuur või kultuuriüksi siis jääme kohe suurde kimbatusse. Vaadake, kultuuri mõiste on on juba aastakümneid olnud hirmus lõhki kistud ja kultuurist paljud kavalpead räägivad kitsamas mõttes ja kultuurist laiemas mõttes tas. Ja kõik need defineerimised ometi ainult segavad meie üldist ettekujutust. Ma tahaksin öelda, et suured definitsioonid ja lahterdamised süstematiseerimised ei hiilga mõtteselgusega. Kui me tahame hakata seda kultuuri nüüd konkreetses minevikku pildis lahti rääkima ja ära seletama. Ja kui me kuna püüaksin otsida vastust hansakultuurile, siis kas see oli olemas, siis esimene mõte ju peaks olema selles suunas, et ei, ei, loomulikult mitte, sest et kitsamas mõttes hansakultuuri kus sellist üldse on olemas olnud, sellele räägib vastu ju Hansa mõista ise, kui me mõistame ka hansa all põhja saksa prevaleerivalt Põhja-Saksa hansa tähendab kaubalinnade ühendust või ka sakslastest Kaupmeeste ühendust. See on ju majanduslik ühendus, kaubanduslik ärinduslik, seotud väga kitsa ja selgepiiriliste eesmärkidega, pidada suurejoonelist Lääne- ja Ida-Euroopat ja ka Põhja-Euroopat hõlmavat kaubavahetust. Ja me võime küsida, mis on siin kultuuriga üldse pistmist. Hansa liit, nii kaupmeeste ühendus kui ka linnade ühendus ei olnud ju mitte kultuuriline selts ja nad ei püüelnud kultuuriliste sihtide poole ega kujundanud ka ühtset kultuurilaadi. Ma tahaksin siin tsiteerida hansaajaloolasest Filipp tolendžeed, kes just ütles, et hansakaupmehed ju ise loonud väljapaistvaid vaimsed ja, ja kunstiväärtusi ja see on sulatõde. Nii et me ei saa vahetult rääkida Hansast kui kultuuri organisatsioonis, seda ta ei olnud. Aga siiski kaks, aga esimene on see, et mismoodi kultuur kujuneb ja mismoodi kultuur tekib. See on üks väga huvitav asi. Vaadake, see, mis meie tänases päevas jookseb meie argipäevas nii-öelda silme eest läbi ja kelles me kogu aeg elame ja ujuma selles oma oma oma keskkonnas ja siin on terve rida selliseid enesestmõistetavat detaile, käitumistavasid harjumusi, mida meie küll kultuuriks ei pea. Ja me ütleme, et no mis, see on nii enesestmõistetav asi. Ja sellepärast on asi siin huvitav, et minevikus on olnud ilminguid elus sotsiaalses elus, inimeste elus, mis on, mille tänapäevaks muutunud kultuuriks. Me hindame seda kui kultuuri vanasti, kunagi sügavas minevikus oli ta täiesti enesestmõistetav ja tollal oli ta argipäeva üks detaile. Siin on veel üks moment, et me oleme vist väga tublisti 19. sajandi lapsed kõik ja kui me hakkame kultuurist rääkima, siis me räägime ikkagi millestki väga erilisest, väga väljapaistvast mis on loodud andekate muusikute tõeliselt geniaalse maalikunstnike, sügavalt vaimsete ja erakordsete, kirjanike, arhitektide ja nii edasi ja nii edasi poolt. Tänapäeva kultuuriajalookäsitlustes nimetatakse seda sageli eliidi kultuuriks või elitaarses kultuuriks. Ja sellele vastandatakse, noh, võib-olla sõna massikultuur on ära rikutud ja, ja liiga laiaks kistud just nimelt argipäeva kultuur, rahvakultuur. Niiet vaadake, nüüd ongi küsimus, kuhu me selle Hansaga jõuame? Andsas kindlasti, Jansa ajaloos on kindlasti terve rida asju, mis, mis mahuvad nii ühe kui teise alla. Tuleme tagasi ühe hansalinna jõuka kaupmehe juurde, siis me küsime, kas tema võis olla, aga ütleme metseen mõnes mõttes Lääne-Euroopas. Me tunneme rikkaid keskaegseid tõrgereid, jõukaid kaupmehi, kodan, lasi, kes olid kultuuri metseenid. Võtame meie pisikese Tallina. Ja võtame Tallinna kaupmehe ja raehärra Jürgen hooneri jäägri 16.-st sajandist, no kui suur oli tema kultuuri metseenlust Kingis Niguliste kirikule, ühe lühtri ja kaks Martin Lutheri teost. Sellega rohkem ei ole suutnud tuvastada, see on tema niisugune kultuuri Metzeeellus aja veel siiski. Kui nii võtta, siis koolitas oma poega välismaal, poeg tuli tagasi siin ja üks poegadest oli, oli Tallinna raeõpetatud juristina ja kohtusekretäri tegev kõik. Nii et see on küllaltki küllaltki kitsasse kultuuriaktiviteet siis hansakaupmehe jaoks. Kui me hansakultuurist räägime, siis me mõtleme enne Kauke kaupmehe peale tema argipäeva peale, aga see oli väga kaine. Hansakaupmehe argipäev oli seotud arvestusega, ta pidas pidevalt arvestust. Ta pidas arvestust, kaup. Aga ka aja ja inimeste üle. Ja arvestusele olid sega allutatud ka need nähtused, mida me ositi tänapäeval kultuuriks peab. Sinu üks põnev kultuurilooline küsimus, maetud. Prantslane Jacques lugu väljapaistvamaid Medjeviste meie sajandil on kirjutanud ühe väga huvitava artikli kus ta käsitleb kaupmehe aja ja kirikuaja konflikti. See on muidugi prantsuse keskaja kontekstis väga põnev aga mõtted sobivad ka meile. Vaadake meie hansalinnad võtame jälle Tallinna, võib ka Tartut nimetada või Riiat või, või üldse. Olid ju prevaleerivalt kaupmeeste linnad. Ma ei taha sellega sugugi juhtida mõtet, et, et nii see on nüüd kaupmehe range ratsionaalne arvestus ja kirikul ei olnud see midagi pistmist. Siin on jälle 19. sajandi nii-öelda ateismi esimestest võitlustundidest oleme liiga palju õppust võtnud. Kirkuli lahutamatu oma oma tähendab igapäevasest elust ja nii ka kaupmehel, tähendab kuigi kaupmehe linnas Kõniga näiteks Tallinnas ei olnud tirik prevaleeriv tähendab kiriklik vaimulik mentaliteet igal juhul mitte see kiriku mõju oli tuntav igal pool muidugi igapäevaselt perekonnas, töö juures, kõigil tähti ja pidupäevadel me võime nimetada ja võtame siis, kui kaupmees lõi hommikul oma arveraamatu lahti ja kirjutas lehekülje algusesse, kutsus Jeesust appi, kui tal olid suuremat kaubapartiid liikvel, siis saatekirjas lisab ta tüüpvormile, et kui jumal aita, läheb kõik hästi kapio pärale ja tehing toob endale toob endast väga suurt kasu. Ometigi laiemas mõttes laiemas mõttes hansakultuurist võiks siiski ka juttu teha. Sest mitmetele hansalinnadele on omased terve rida kultuurilisi ühisjooni. Üks ühine nimetaja on olnud kogu selle sansas seal nimelt keel umbes 14. sajandi keskpaigast kuni 16. sajandi keskpaigani, sega siis tubli 200 aastat. Võib-olla osaliselt seitsmeteistkümnenda sajandi alguseni oli ühendavaks teguriteks kõigis neis linnades keskalamsaksa keel, midagi õieti tänapäeval enam ei eksisteeri. Sest ülemsaksa keel pärast Martin Lutheri usupuhastuse võidukäiku on on saanud nüüd ainuvalitsevaks, tan päikese dialektina veel Saksamaal käibel Põhja-Saksa mõningates piirkondades. Selle saksa keele dialekti levik, areng ja langus sattus huvitaval kombel just selle hansaajastuga kokku. Segakeel oli ühtaegu see ühine suhtlemisvahend kantseleis, diplomaatias ärinduses ja seda keelt räägiti, kui me hetkeks tagasi mõtlema, nii huvitav kui see ka olnud ühtemoodi Tallinnast, Riiast, Stockholmis, tantsigis, Lübeckis, aga miks ka mitte ka hansakontoris Londonis või Hansakojas hansakontoris, Novgorodis? Ega siis keel oli alamsaksa, keel oli omamoodi ling vapranga ja, ja ta pidi siis ju jätma ka ühtset niisugust mentaliteeti ja, ja kultuurialust maha veel enamgi, see keel, selle keele mõju on meil ju küllalt kaugel tänapäeval. Võtame meie oma eesti keele, meil ei ole siiamaani korralikku ülevaadet, kui palju laensõnu on tulnud just sellel hansaajastul ja eesti keelde saksa keelest. Sest nüüd me oleme ju hoolika keelepuhastuse teel neid suur osa neid neid sõnu välja pruukinud. Ja mäletan veel vanaema, ütles aladikad, pane luftaken kinni, no enesestmõistetav õhuaken. Aga see on vaid üks hiline, hiline, selline veel hiline laen. Hansaaegses Eesti linnas Tallinnas, Tartus, käivis ka samaaegselt selles alamsaksa keele dialekti terve rida sõnu saksa keelel olid võõrad, need olid laenatud kohalikes keeltes. Ma toon mõne näite. Sõna-. Maie võim, Maie, mis on tegelikult tänases eesti keeles maja? Kalamaja on üks hea näide selle juurde. Läheme kalamajja, kus me seda maja näeme. See maja hoone tähenduses on juba keskajast ja nii seesama kalamaja alamsaksa keeles ka keskajal käibes sõna maja edasi ja see oli Fischer mass. Fischer majja. Niisamuti ka seesama lihtne heinakuhi kuhi on alamsaksa keeles kohalikus keeles Kuie puuriton riit riide ja oli üks huvitav püha kiriklik püha, aga ilmselt väga laia niisuguse populaarsusega, mis ka alamsaksa keeles kirjutati hingebee. See on hingepäev hingedepäev. Näeme niimoodi väga paljude suurel arvul laensõnu mis on läinud ühtepidi kohalikest soome-ugri keeltest alamsaksa keelde ja veel enam neid sõnu, mis meie tänapäevases eesti keeles on nii enesestmõistetavad eestikeelsed sõnad, et me enam kunagi tagasi mõtlesin kunagi saksa keelest võetud, võtavad sedasama keelte laenuga. Ma tahaksin juhtida tähelepanu, et, et need kultuuri kontaktid Hansaajastul ja kultuurilaenud ja suhtlemine on nähtavasti palju suurem ja intensiivsem kui me julgeme arvata aial juba kolmandat korda, rõhutan ma meie meie 19. sajandi krampliku ettekujutust, et olid kindlad seisuslikud piirid ja oioi mingit suhtlemist ja läbikäimist ei olnud, ei olnud niimoodi. Lisaks ei olnud ka mingisugused barjääre veel teiste keelte vahel see nimetatud meie palju rõhutatud kolme kohaliku keele põhimõte tuli just hansaajastul käibele. Kui praegu terve rida, ma arvan, korralikke isamaalasi eestlasi arvab, et no vene keele õppimine oma lastele enam külg korda ei lähe, siis ma juhin tähelepanu sellele, et hansaajastul Tallinna kaupmehed saatsid oma poegi ja noori kauba selle Just Novgorodi vene keelt õppima ja siia tuldi keelt õppima, ka välismaal tuldi Hollandist, tuldi Saksamaal, sest siin oli oli rohkem läbikäimist. Isegi vene keele kõnekeele, sõnaraamatuid ja käsiraamatut koostati silma. Niisiis, kas siin on seos, meel keelega? Mõtleme hetkeks tagasi Balthasar Russovi Kroonikale keda kõik on keeleteadlased ja alamsaksa keele tundjad on pidanud, et see on stiilne oma keelelt keelekasutuselt seal alamsaksakeelse hansakultuuri üks paremaid kirjanduslikke mälestusmärke. Ja ühelt poolt küll, aga teiselt poolt see hansakultuuriajastu toob meile terve rea muid muid küsimusi. Ja raamatuid, siin kirjutati kasvõi ütleme näiteks venelane kõnekeele käsiraamat, mis oli ladina tähtedega, mida kirillitsas kirja pandud Maidan siin viidata Tõnis Venne poolt seitsmeteistkümnenda sajandi algul koostatud koostatud käsiraamatule ja russo või kroonikale, aga neid raamatuid Tõnnete trükitud. Aga Russovi trükiti välismaal. See tähendab, see hansakultuurikiht ja kaupmehe metseenlust oli siiski liiga väike selleks, et näiteks oma trükikodasin asutada. Alles hansaajal lõpul tekib ju esimene trükikoda tuleb Riiga. Nii et siin on terve rida küsimusi, miks ikkagi näitab, et jah, suurt hansakultuuri ja Hansa ei olnud selline kultuurinäoga satsioon? Mitmeid keerukaid küsimusi tekib meil kujutava kunstiga, läheme siis tõesti sellele kultuurile lähemale. Me loeme kuulsat Michel Sittowit omaks. Meie hansaajastu Tallinna meister, aga kummaline, tema loomingu kõrgperiood möödus ju Hispaania õukonnas ja tema parimat tööd kuuluvat Lääne-Euroopa muuseumitele. Need ongi New Yorgis ja mujal. Seevastu ma rõhutaksin, et meil on palju lähedal Hansa kunsti suurteoste hulka kuuluvad Niguliste kiriku hilisgooti peaaltar, mis pärineb Lübecki meistri Hermen Rode töökojast. Püha vaimu kiriku tiibaltar, mis telliti Lübecki kuulsamalt meistrilt Pärnotkelt. Niisamuti Notke kuulus surmatants. Ja kui me mõtleme linde meie Eesti keskaegse kunsti tõeliste väärtteoste hulka kuuluvate taieste peale. Me lisame sellele veel näiteks vältnodge täiesti fantastilise Püha Jüri lohetapja Stockholmist Nikolai kirikus muiga näiteks hansalinnas lüünaburgis praegu Lääne-Saksamaal Hinrich Punhofi maalitud Johannese kiriku peaaltari siis tekib selline ühtne pilt. Et siiski hansalinnades on midagi midagi ühist, mida ei õnnestu hästi defineerida, kuivõrd üldse kultuuri või kujutavat kunsti on võimalik defineerida, peab tajuma, peab üle elama. Selleks et mõista Bernt Notke suurust. Tuleb seista nii surmatantsu ees kui ka Püha Jüri lohetapja ees ja mõelda, et ühtaegu on see mingisugune ühtsus mis valitseb Stockholmi ja Tallinna ja Lübecki ja Antwerpeni vahel. Vast selline eraldatuse mõistmine ja meie oma elitaarse kunsti esiletõstmine, see on, on tingitud olnud ka kogu sellest sõjajärgsest ajastust. Me ju ikka ei oska tänapäeval päris selgelt endist praegu analüüsida, kui suurt kahju on meie ajurakkudele meie mõtlemisele raudse eesriideefekt kaasa toonud. Ja mõnes mõttes. Me nüüd avastame iseendid, püüame leida endas jälgi kuulsast ja pikast minevikust. Muidugi, kui nii võtta, siis me võime siit Bertnotkest edasi minna. Ja me leiame väga palju ühisjooni juba ainuüksi nende keskaegsete hansalinnade planeerimises. Kindel planeering, raekoja turuplatsi, kirikute funktsiooniga. Või võtame näiteks kas või pühakutekultus hansalinnades Niguliste kirikut, Nikolai kirikute olemasolu väga paljudes. Või võrdleme näiteks siis Lübecki Maarja kirikut, tantsegi Maarja kirikut ja Tallinna Nigulistet oma niisuguse monumentaalsusega. Või võrdleme tähtsaid ilmaliku arhitektuuri mälestusmärke, alustame Lübecki, tõesti atraktiivselt mõjustavad, hostan toorist tantsegi kraanatornist ja lisame sinna ritta veel ka meie Tallinna suure Rannavärava. Sest et see, see paks Margareeta on selle kuidagi oma sümmeetriliseks venitanud, aga siiski tan mõjus ja või veelgi, läheme edasi ja mõtleme Lübecki kuulsale kiprite ühingu majale šitterkesel soft ja lisame sinna Tallinna suure Gildi mustpead. Kõik see räägib ühist keelt. Võtame Kotlandilt Ojamalt Visby kuulsa ringmüüri linnamüüri ja leiame talle ainsa paralleeli Tallinnas. Tolle hansaperioodi mingist raskesti seletatav, vast Ühismentaliteedist. Ja need on saanud meile, tänapäeval kultuurisümboliteks. Miks me siis ei ka nimetada otsesõnu, kuda haldagu ajastust pärineb, et see on hansakultuuri sümbol? Sest see, mis on, on säilinud ja mida säilitatakse nendest funktsioonidest hoolimata, mis, mis nendel hoonetel on kunagi olnud või on praegu need on saanud kultuurimälestiseks. See, et meie, eestlased, oleme omasugused, no me ise selle peale võib-olla niimoodi mõtlegi, aga tänapäeval rohkem maailmas ringi liikudes aktiivsemalt suheldes oma naabrite ja lähemate ja kaugemate ka hakkab igatepidi silma. Me erineme venelastest Me erineme soomlastest. Teie ajaloolasena olete kindlasti mõtisklenud selle üle, miks me erineme. Kas Hansa ajal on ka siin mingi osa? Minnes tagasi hansaaega tekib meil kohe üks valus küsimus. Valus sellepärast, et kui me just arutlesime hansakultuuri olemasolu võimalikkuse ja mõningate märkide ja sümbolite üle, siis üks aus ja korralik kuulaja kindlasti küsiks, et aga mis vahekord on sellel rahvakultuuriga? Ma ei ole sugugi mitte nii väga nõus kõigi selle ka, mida paljud kolleegid etnograafid eesti rahvakultuuri all mõtlevad, see on ju iseenesest kena ja tore ja, ja aga mõnes mõttes suletud süsteem. Rahvakultuur on siin aastakümneid olnud üheselt seletatud talupojakultuur. Ja kui me siin idioodi järjekindlusega edasi mõtleme siis me jõuame rappa ehk õieti mitte. Me jõuame Vladimir Iljitš Lenini kultuuri käsitluse jälgedele. Tahaksin tsiteerida Hans Kruusi. Ants Kruus kirjutas juba 1132. aastal, et eestlaste võõra võimu alla heitmine ta pidas silmas muistset vabadusvõitlust, otsustas rahva saatuse aastasadadeks. Eestlaste materiaalne kultuur ei saanud uutes olusuhetes välispoolsetelt kultuuridel mingeid alustavaid impulsse. Rahvakultuur vajus sajandiks pidurdatud seisundisse, kuni alles 19. sajandi teisel poolel rahvusliku taassünni ajal algas uus tõus ja nii edasi ja nii edasi. Mitte ainult tema. Ka õpetatud etnograaf ja Tartu Ülikooli ainus etnograafia rabateaduse professor Gustav ränk kirjutas tollal Eesti ajal et keskaja alguseks oli eesti traditsiooniline talupojakultuur omandanud olulises osas sellise kindla ilme, mida kõrvalmõjud enam palju muuta ei suutnud. Niisiis kui me nüüd läheme siit edasi, siis jõuame me põlisasukate rahvakultuuri ja sakslaste kui isandate ja härrasrahvakultuuri igavese konflikti ja vastasseisu kontseptsiooni. Ja see on see, just see kulus Lenini väikeste mugandustega Lenini kahe kultuuriteooria. No jätame siin selle talleninistliku seletuse. Küllap on asjad siiski palju keerulisemat, küllap me elame ärkamisaja vaimsuse mõju all. Ei, ikka jälle 19. sajand ja ei taha endale tunnistada, et kultuurisuhtlemine ja mõjutused ja kultuuri varjutused on olnud palju suuremad kui me seda endale tunnistama. Mitte ainult see, et sedasama vallutajate kultuuriga ja lõpuks ka linnakultuuriga tuleb, tulevad kaasa need asjaolud, et, et meil meile tuli raamat. Et meile tuli selline katoliku ladina stiilis kooliharidus et me ja lasknud liist kirjutame ju ladina tähtedega, aga mitte kirillitsas. Ma arvan, et teine kultuuri alternatiiv oleks olnud ainult kirillitsa 13. sajandil. Ja aga siiski, see on nüüd üks küsimus. Teine on see, et ma ei usu seda kahe kultuuri eraldatuse pilti. Ehk õigemini ei ole suudetud seda tõestada, kui oleks täiesti ammeldatavalt tõestaks, ma ütleksin, et olgu. 16.-st sajandist, talupoeg voorimees tuleb linna, suhtleb kaupmehega. Ta peab ju paar sõna oskama saksa keelt, aga võib-olla rohkem. Aga ta viib ju oma mõisahärrale paar paberit, võib juhtuda, et ta peab isegi oskama paar sõna lugeda. Võib-olla peab kuskile panema, käe alla kirjutada. Miks me arvame, et kõik kirjutasid ilmtingimata riste alla, teiselt poolt sama kaupmees sakslane. Aga, kuid see suhtlemine nii keerukas oli, temal oli ikka kasulikum, võib-olla magundasid oma ta pidi ka mõne sõna eesti keelt oskama. Vaadake, sellisest argipäevasest pildist tuleneb üks suur kultuuri küsimus. Kuidas vahekord ikkagi on. Ja teiselt poolt ka, et kas see, kui 16. sajandil telliti Eesti talupoja jaoks Saksamaal Braunschweig-ist spetsiaalselt punaste sulgedega kübaraid, sest need Liivimaa talupojad armastavad neid spetsiaalselt. Ja nõndanimetatud talupojakaupmeeste tähendab mitte talupojast kaupmehe vait, kaupmees, sakslane, kes kauples talurahvale tarvilike esemetega tema poes mis on ju ka tegelikult alamsaksakeelne sõna, puude puud. Tema poes oli müügil tohutu arv pudi-padi, nagu me arvestame tänapäeval öelda talupoegadele, mis kõik pärale jõudis ja mis kõik leidis tarvitamist. Ma ei tea, kuidas siis on meie selle suletud etnograafilise eesti talupojakultuuriga. Kas ta oli ikka niiväga suletud nagu meil kipub vägisi ettekujutus jääma? Teiseks on see siit see küsimus, et kas siis meie tänased eestlased, kes me nii või teisiti oleme ju ikka selle talupojakultuuri kandjad tulnud maalt põlvkond põlvkonna kaupa, sellepärast et linn on olnud ju kahtlane. Vaadake, linn on ju üldse oma kultuurilises plaanis ja mentaliteedis talupojale ja maainimesel ikkagi midagi vastuvõtmatud, Ramine linna linna hukutab. Ja kas need uued põlvkonnad, kes ikka ja jälle maalt on tulnud ja linna asunud, nagu me kõik praktiliselt kas me kanname edasi ka mingit seda mentaliteeti ja mõningaid kultuuriväärtusi, mis meil on? Meil on alles just keskajast? Nähtavasti siiski praegune meie uurimistase on siiski liiga nõder näitamaks, mis on meie igapäevasesse ellusuhtumises. Meie võib olla ettevõtlikkuse vaimus, mida praegusel perestroika ajastul mitmed Eesti külamaa Eestimaa külalised kiidavad, et eestlastest saab nähtavasti asja, kui nad ka oma iseseisvuse kätte saavad. See ei ole päris niisama kompliment või, või naljaga pooleks öeldud. Ja mõtleme veel edasi, midagi on jäänud püsivalt sellest perioodist meile. Mitte ainult kirikud, vaid midagi enamat. Linnad. Tallinn on pealinn mitte sellepärast et teatud jõuk kavalaid eestlastest advokaate otsustas selle risti trootsiks tartlaste vastu, et mitte tartlased ei saaks pealinnaks, vaid son hansaajast pärit sõstart. Kui on Narva ja teised linnad, jäid Tallinnat taha, Tallinn oli monopuliseeriv linn ja tahes või tahtmata säilitan otselei rollid pealinnana, tänase päevani. Saame me selle vastu. Teine küsimus on veel, mis oleks võib-olla õige, keerukas ketserlik tänases poliitilise elu tulipunktide ja selles kogu selles möllus, mis meie ümber käib. Kas me oleme suutnud siiski ületada selle õnnetu ordu ajapiire? Kas me oleme suutnud ületada hansaajastu linnalist alust? Kas see mitte meie suurtes raskustes rikki teha ja riiki uuesti maksma panna? Ei mängi välja sajanditepikkune vana Hansu traditsioon? Et otsustavad linnad ja maa sõltub linnast. Viivad need need niisugused arengud üsna kaugele. Aga see näitab tegelikult seda, et me kõik iga päev kanname endas ajalugu seljas kaasas. Ei pääse sellest minevikust mitte kuskile. See on võimatu.