Jätkame tänases saates koos kirjandusloolase Malle Saluperega kaks nädalat tagasi pooleli jäänud teemat sotsiaaldemokraatlike ideede tulek sajandi algus Eestisse. Esmalt sisseelamiseks katkenud Friedebert Tuglase novellist hingema loeb Härmo saar. Kas ei paraneks siis lugu, kui maad saaks kergemini päris koolmeister? Eks muidugi paraneks, aga kust ja kuidas kergemini jõudu on ikkagi tarvis osta, ma ei suuda rentida. No mina ju praegugi rendin, see pole rentimine seal võllas kõlkumine. Ostmiseks on palju raha vaja. Rentimisega oleks teine lugu, kui aga maksud oleksid teistsugused, räägitakse, et kui saaks kroonu käest või kui mõisniku rendimaksud oleksid kuidagi seadusega määratud siis oleks ikkagi kergem. Niisama ka hingemaa. Eks ole teda oodatud küllalt. Kuid kes õige annab? Ei tule tollest hingemaast midagi, viskas remmelgas käega. Kuidagi antaks. Ega ta ometi kedagi elata? Seal nälgib praegu kogu Venemaa ühes kõigi oma hingemaaga seto, tal on ka hingema. Miks nad siis meie juures käivad Narvusid korjamas? Meil poleks enam kuhugi minna, ei suuda sell hingemaal elada ega surra. Küllap teda siis vähe on maksud liiga kõrged, provoscantnik aga kõneldakse siberis. Vaadake, seal saavat inimene alles elada. Vahest kui enam muud ei aita, lähen isegi viimaks sinna. Kuule, aga jõudu oleks, ei suuda kuidagi pärale saada. Mehed sammusid sõna lausumata edasi. Pime näriv, aastatepikkune näljamõtte pöörles kantniku pulstunud peas ning otsis pääsu. Aga seda polnud. Kohutavana viirastus silme ees Monaco põlija vaestemaja. Neid pole võimalik vältida. Ehk vahest siis, kui ühel heal päeval koorma alla jääd või mõisa algalaga hobune su surnuks lööb või tuleb ise mõni äkiline surnev, teeb korraga otsa peale. Rabandus lendva. Aga siis läheb pere maailma mööda laiali. Naine koltuv vaestemaja seina najal. Lapsed paneb vald karja. Vana mees sureb kuskil maanteekraavis, ka naine sureb. Lapsed kasvavad suureks, on noored ja julged, asutavad oma elamist, mõtlevad pilvedele lennata. Rei seesamakandi koht, töö, vaev ja viletsus ning viimaks vaestemajja ootavad neidki. Ja nii edasi. Nagu öeldud, orjaks oled sa loodud orjaks, pead sa jääma jälle, kes on pandud orjama, see ohohhoo Orjaku hea meelega, põlvest põlve, igavesest ajast igavesti. Nõnda ütles kandi mees äkki mõtteist ärgates. Kas tuleval jüripäeval veel siin olen, seda ei tea. Ähvardab renti peale panna, räägib meie olevat rumalad ja laisad ega tulevad sellepärast läbi. Või ähvardab kandi majad maha lõhkuda ja maad mõise kätte võtta. Aetakse siis meid kolmteistkümmend, perekonda maailma mööda laiali. Taevas teab, mis siis tuleb. Mõistaks veel midagi, otsikski, lihtsalt pime ja rumal inimene, tee tuled ainult oma nurka oma aiatagust näinud, ei oska kuhugi poole pöörata. Võib-olla on mujal maak paremad, rendid odavamad, kuid kes seda sinule ütleb? Nõnda heietas lootusetuid muremõtteid kandi mees Friedebert Tuglase novellis hingema. Ent inimene pole jänes, kes haavakoorest elaks ja sotsiaaldemokraatide pakutavad väljapääsuteed näisid paljutõotavad. Krabin oli üpris suur ja kindlasti kindlasti just nende nende lendlehtede ja nende kihutuskõnede ja nende laulude, sest laul on üldse üks niisugune asi, mis mis hästi meelde saab ja, ja rahvast hästi ühendabki hulgakesi koos lauldakse, nii et selle mõju oli kahtlemata väga suur. Seda näitas ju kasvõi Teedele väga suur toetus 1905.-st aastast kuni tegelikult seitsmeteistkümnest Tatarstani välja sest vaatamata sellele, et noh, kasvõi selle esimese Riigiduuma valimiste eeskirjad olid niisugused nõuti küll ühtlasi ühetaolise ja nii edasi ja salajasi valimisi. Aga, ja tegelikult oli asi niimoodi, et kas või näiteks Tallinna see oli vist 60000 elanikuga, tol ajal oli valimisõigus 2500-l inimesel. Tartus oli valimisõigust 1500-l ja nendest valimas käis 925 inimest sest olid igasugused tsensused ja varanduslikud ja, ja pidid olema need riigitruuduse kinnitused ja ei tea, mis asjad veel ja sellelegi, kuidas sa ise Riigiduuma ikkagi niisugune, et ta tuli kohe laiali, saatastika oli liiga vasakpoolne. Mis veel siis, kui rahvas üldse valida oleks saanud tulla, siis sotsiaaldemokraatia ideed olid sellel ajal üldse kõige populaarsemad siin, meie maarjamaal. Jah, ja mitte ainult Harjumaal, nad olid maailmas tol ajal erakordselt populaarsed, sest nagu iga uus asi ja peale selle, no mis nende loosungi seal viga on. Sest ega, ega sellest päris teoorias niisugust asja nagu noh, et tapame kõik maha ja siis teeme õnneliku elu. Kellele ja üles ei kutsutud, selgitati ära, kuidas asi käib, selgitati ära, kuidas asi käib ja, ja sellest tagantjärele hinnangutes nüüd muidugi need niinimetatud bolševikud, kes tegelikult kogu aeg olid, need levikut peaks ütlema, sellepärast et nad juhuslikult saab, tasid seal enamuse põhikirja hääletamisel. Aga kogu aeg oli, oli sellele niinimetatud mässuristlikul voolu palju suurem kõlapind ja noh, mis on ka natukene inimsõbralikum, ma ütleks, kuidas selles ajaloos ka ei püüta näidata, et, et neid oli vähem, on neid siiski olnud rohkem. Ja siis veel kujunesid sealt välja need reservid, mis on ju ka samadel suures osas või lähedastel seisukohtadel. Ja, ja jällegi, nagu juba öeldud, et rahvas hakkas nende vahel tõsisemalt vahet tegema ikkagi alles mitmeid aastaid hiljem mitte veel siis. Aga muidugi niisugused asjad või pursked, nagu oli see 1905. aasta mõisate põletamine. Ahjaa, muuseas jälle selles samas selles samas ülevaateraamatus on väga pahaks pandud, et Effpeek oma uudistes olevat olevat väitnud, et, et uudised ei ole küll ühtegi mõisat põletama ega kedagi maha tapma kutsunud. Siia, see on umbes niimoodi esitatud, noh oleks see väga paha, aga samal ajal nojah, nii see oli, isa, ka Tuglas oli just novembris, detsembri alguses Põhja-Eestis niiütelda kihutusreisil neid kõnesid pidamas. Meenutab, kuidas inimesi püüti tagasi hoida, aga see koguse, kui see viha, mis inimestes oli ja, ja ikkagi kõige lähemaks kõige lähemaks vaenlaseks ja, ja kõige kõige suuremaks rõhujaks peeti ka mõisniku ja inimesi ei olnud lihtsalt võimalik takistada, see purskas välja ja muidugi oli ka kindlasti niisuguseid. Võib-olla oleks palju ütelda, et need olid just provokatsioonilised või teadlikud provokaatorid, kes õhutasid seda mõisate hävitamist, põletamist. Aga, aga siiski oli niisuguseid assitajaid, kes püüdsid asja nii kaugele viia, võib-olla nad tõesti arvasid, et noh, et kui seal Eiki juba lahti läheb, et noh, siis peab valitsus kukkuma. Aga objektiivselt oli nende nende tegevusel küllaltki hukatuslik mõju, sest püüdsid muidugi liikumise juhid ise kogu aeg selgitada, et noh, selle ühe see oli juba õieti Venemaale, Venemaal oli see läbi elatud etapp, see Norodnikluse ja terrorismiajastu ja laine. Et, et mõne inimese hävitamine või mingi mingi stiihiline ülestõus ei anna midagi. Aga see ei aidanud ja siis on veel siis jälle jälle sellel 1905. aastal jälgida, jälgida neid tolleaegseid ajalehti, ma just lugesin kõrvuti postimeest ja uudiseid, kes muidugi vastastikku Postimehes eriti sõimab, uudiseid kogu aeg uudistel on kohe, nende maht on väiksem, lihtsalt nad ei saa sellele nii palju mahtu pühendada, aga siiski. Aga peale selle käib seal näiteks ikka pärast seda suurt obri manifesti. Nojah, võib-olla kõik ei mäleta, kuidas see asi seal käis, kui 1905. aasta jaanuaris oli see verine pühapäev siis paljudes väga paljudes Venemaapiirkondades katkestati töö. Aga praktiliselt kõik Venemaaülikoolid läksid kinni, tähendab, üliõpilased otsustasid kuulutada välja streigi senikauaks, kui on antud konstitutsioon ja kuni on kutsutud kokku Riigiduuma või asutav kogu või kuidas teda nimetati ja sinu kasutusvalitsus täiesti võimetuks. Kui veel 1904. aasta lõpus oli ägedast jälitatud ja püütud otsida neid algatajaid, kes üliõpilaskoosolekutest olid osa võtnud siis, siis jäi üle ainult käsi laiutada, sest ei olnud lihtsalt võimalik. Noh, kui kui ikka 1000 üliõpilast tuleb kokku ja, ja üle 900 on streigi poolt. Keda sa siis kinni paned? Sea on üks üpris huvitav veterinaaria instituudi direktori, seda sele juhatajat kutsuti direktoriks mutter, kiri, õppus tema käest päritakse onu üliõpilaste meelsuse kohta ja ta kirjutab, et et nad on täiesti kaljukindlalt veendunud, et noh, et nende kohus praegusel ajal on. Aidata kaasa selle riigikorra muutmisele ja et et praeguses suunas edasi minnes läheb Isamaa hukka. Ja et, et noh, ka täiesti täiesti arukad ja lojaalsed jutu järgi riigitruud inimesed on selles täiesti veendunud ja noh, see näitab, et noh, muidugi see on nüüd jällegi selles kõnepruugis, eks ole, et see näitab, et on tehtud küllaltki ja niisugust mõjukat propagandat ahaka, aga noh, ühtlasi see näitab ka tõesti seda noorte inimeste meelsust, kes kes olid valmis siis armasteni minema, et et tõesti midagi, midagi kuskil kiikuma hakkaks või et see mäda kord üks kord, et ükskord lõpeks, sest need Proclagatsioonid, mis tol ajal liikusid, seal on tõesti ainult maha isevalitsus ja elab rahvavabariik. Kes seda tahaks vahepeal juhtida? Tähelepanu sellele, et küll olid tunne aegsel noorsool intelligentsed meelelahutuse kui võrrelda kogu minu mälestustes olevate noortega, kui ma ise noor olin ja praeguseid noori vaadates tõepoolest nemad olid, nemad olid HD inimesed võiks öelda. Jaa valmistusid saama selleks maa soolaks, mis mitte ei mõelnud nii palju iseenda, iseenda heaolu peale, kui püüdis ilma suurte sõnadeta tõepoolest püüdis rahva ja rahva ja isamaa heaks midagi korda saata ja ükskõik kuidas me ka ei suhtuks nendesse sotsiaaldemokraatides revolutsionääridesse aga ütlema, et vähemalt see esimene ja teine põlvkond tähendab kuni 1900 seitsmeteistkümnenda aastani, kus liikumine oli tõesti puht aateline ja tanud mitte mingisuguseid materiaalseid hüvesid, isegi võimu saavutamine oli täiesti kahtlane, vähemalt ütleme, need inimesed mingis omakasupüüdlikkusest süüdistada tõesti ei saa. Võib süüdistada selles, et need utoopia olid, olid teostamatud ja, ja nii edasi. Ka inimlikult on see ikkagi mõistetav minu meelest, kas nad andsid ise ka sellest endale aru, et need onutoopiad vaevalt küll vaevalt küll, sest oleme ajaloo jooksul näinud neid väga palju, noh, kui tuletada meelde neid prantsuse valgustajaid terve, kes terve sajandi jooksul valmistasid ette prantsuse revolutsiooni. Mis lõpuks oli selle selle suure valgustustöö tulemus, aga nad olid ju kindlalt veendunud, et kõik halb tuleb ainult sellest inimeste harimatusest ja halbadest juhtidest tuleb ainult need juhid juhid ära vahetada, valgustatud valitsejate vastu tuleb inimestele selgeks teha, milles Nende hüved kõik saavad asjast aru ja tulevad rõõmuga järgi. Ja niisama uskusid need siia põlvkond revolutsionääre uskus jällegi täpselt niisama, ma ütleks, et ka, et ka meie, meie praegune olukord või isegi see ebaõnnestunud Gorbatšovi perestroika on jälle sellesama asja taha komistanud sest kõik tundus lihtne ja selge, nii hädad vahendid, kuidas seda muuta, ainult jäi arvestamata, see massipsühholoogia. Mida ei ole võimalik nii kiiresti muuta ja mis kuidagimoodi järele ei tule? Võib-olla võib-olla mõnes väiksemas riigis või väiksemas üksuses on võimalik seda kergemini ja kiiremini teha, kui on piisavalt arukaid inimesi, kes seda juhtida suudavad väga ikka ikka on salati armiselt raske ja inimestel oma oma arusaamu ja suhtumisi muuta on. On üsnagi üsnagi keeruline see osa inimesi, kes on selleks võimeline, neid on vähe. Ja samal ajal on teine osa inimesi umbes niisama suur, kes mitte mingi hinna eest kaasa ei lähe. Noh, ja siis nagu alati on see kelle siia või sinnapoole kaldumine sõltub sellest, kummal pool on osavamad. Oraatorid. Kauaks ajaks aga siis need teie mainitud Eesti tolleaegsed demokraatia ideede apologeedid olid üsna head oraatorid, kui nendel oli ikkagi seitsmeteistkümnenda aasta on üsnagi suur populaarsus. Kaitsja Eduard Vilde. Väga aktiivsed daamid Martale hostra, mis ta nüüd oli, Alma ja peale selle ültse tütarlapsi just nimelt noori oli, oli ikkagi palju ja nagu siin hilisemates mälestustes selle 1932. aastal välja antud, mõned on ka meenutanud, et justkui üks niisugune blond ja õrn tütarlaps läks esinema töölistel ja siis tal oli eriti suur menu ja ta võiks ikka tõesti kaasa haarata ja neid oli ka palju. Sa Halmalepa mälestustes ongi huvitav see, kuidas ta kirjeldab nende tolleaegseid suhtumisi ja arusaamu muidugi kõik sügavalt põlgasid sealt sügavalt igasugust väikekodanlus ja selle märgiks siis tüdrukud lõikasid juuksed maha, nii et poisi peas oli siis ka ühtlasi revolutsionääri tunnus ja kandsid võimalikult lihtsaid riideid, igasugused pitsid ja satsid olid, olid väikekodanlikud ja igasugused elu mugavused ja mõnud olid, olid tauninud tavat sest pidi ennast ikka pühendama jäägitult, ainult selle ürituse teenimisel. Oli see oli ka omamoodi romantika, mulle tundubki isegi Marta Lepa kolm köidet mälestusena. Hiljem tuli muidugi Marta Lepp Utuste, eks ole, lausu levitajaid, nii et jällegi üks usk, aga, aga tol ajal oli ta üks aktiivsemaid sotsiaaldemokraatia levitajaid ja nii et isegi paks Margareeta oleks äärepealt tema pärast ümber lükatud, sest kui mindi vabastama poliitvange, siis kuidagi ähva hulgas oli levinud kuuldused kusagil kusagil seal Paksu Margareta all keldris pidi istuma Marta Lepp kes oli küll ammu juba vist asumisele saadetud seal. Aga noh, igatahes igatahes hakati sinna hoolega müüri lõhkuma, ainult et see osutus liiga paksuks. Marta Lepp sai haavata ka Tallinnas uuel turul. Vene turul. Seda inimeste mahalaskmist seal ei ole tahetud ka hiljem väga meenutadagi, aga see oli just üks päev enne seda manifesti, tähendab, manifest tuli oli 18. jõudis siia seitsmeteistkümnendal tööliste täiesti rahulik meeleavaldus. Seal Estonia tagusel oli 80 surnut notar või teatagi, sest paljud varjasid ennast. Aga see oli, see oli igatahes midagi niisugust, kusjuures pärast ei leitud mingeid süüdlasi, keegi ei saanudki aru, kes siis selle käsu andis või miks neid tulistati. Lihtsalt niisama kuidagi. Aga siis meie hiljutised punaajaloos eletajad ei, ei ole nagu tahtnud sellest faktist eriti välja teha. Seda ei ole peetud vistivad tähtsaks temast muidugi räägitud ja siin on isegi ohvrite matuste pilt, mis kujunes veel palju-palju kordi suuremaks meeleavalduseks, kui, kui oli see seise omal ajal, sest terve Tallinn oli väljas ilmselt seal nende kui neid rahumäele maeti kanu ja võib-olla võib-olla pärast tead noh, need ei olnud küllalt õiged ohvrid ja pealegi kukkus. Eesti sotsiaaldemokraatia oli sel ajal veel mitte mitte päris õigetes kätes. Ja tõesti stagnaaegse üliõpilasena. Ma mäletan, et kogu seda teemat on vaatamata sellele, et me ikka Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat õppisime vägagi korralikult. Kogu seda teemat on väga niimoodi pealiskaudselt ja möödaminnes ikkagi käsitletud. Ega see vist õige asi olnud mõõdupuude järgi just just nimelt ja, ja sellepärast ma ütlengi, et õieti oleks, kui just aeg, kuigi see revolutsioon, mõni ajaloo uurimine kõlab kõlab kuidagi imelikult praegu, aga just praegu oleks õige aeg seda uurida tõepoolest, ja panna paika ka ja tegelikult jõudude vahekorrad, sest muidu jääb niisugune mulje, nagu oleksid tegutsenud ainult bolševikud ja kõik, kes, kes sinna seltskonda ei kuulunud, need nagu polekski mitte midagi teinud või nagu polekski neil mitte mingisugust kaalu olnud, aga ühiskonna tegelik areng oli ju ikkagi hoopis hoopis teistsugune. Ja ka neid nimesid, kes seal midagi tegid, oli palju rohkem ja muidugi muidugi jälle selles hilisemas ajaloos kõik need, kes hiljem said näiteks ütleme, kasvõi vabariigi ajal silmapaistvate tegelasteks olid nad siis kindralid, ministrid või ei mehed või ükskõik mis. Joakim Puhk, kes oli Tuglase mälestuste järgi noh, just nagu mingisugune vulkaan või tuldpurskav mägi või veel revolutsioonilisem, kui, kui keegi Standfordis, revolutsionäärid ja nii edasi sellest sai hiljem ju no väga jõukas ja lugupeetud ärimees ja kindralkonsul Soomes. Koli aga, aga 1905. aastal olid nad koos Carlastiga näiteks pärast seda vabaduse manifesti käisid lihtsalt linna peal pauku tegemas, paugutasid niisama, Ruibyldusid pomme, noh, lõbu pärast kõikidest muudest kõnedest ja nii edasi rääkimata. Nojah, aga kõik, kõik need, kõik need nimed on hoopiski sealt välja langenud. Ja muidugi siin on ka veel põlvkondade vahelisest suuremad kas või nendesamade sotsiaaldemokraatide juures, kui oli see eesti ja vene partei, siis natukene vanemad, see torkab kohe silma, olid just need, kes seda eesti parteid pooldasid ja need päris noored nende hulgas tol ajal ka Tuglas olid selle vastu. Sest nemad olid ikka veel selle Üleüldise kõigi maade proletaarlased ühinemise lummuses ja jõudsid nende teistsuguste arusaamade nii veel alles hiljem ja Tõnissoni Tõnissoni partei, keda seal sõimati siis väike kodanlasteks ja, ja nii edasi. Need olid jällegi juba tõesti haritud ja väljakujunenud inimesed ja Tõnisson muidugi seal eesotsas kes väga paljudele ei saanud, tahaks kiita väga paljugi seda, mida räägiti nende sotsiaaldemokraatide poolt, kusjuures muidugi Tõnissonile asjas ei olnud ka eriti võõrasse demagoogia tihtipeale, kus ta püüdis neile neid süüdistada asjades, mida, millest nad tõepoolest süüdi ei olnud. Ka on ju alati võimalik just sedalaadi sedalaadi kaasatulijate või parteikaaslaste ütlemisi nagu kasvõi seesama, et tapame kõik maha ja siis Mul on õnnelikult elama, eks ole, panna seda just nagu oleks see ideoloogide poolt ette antud. Nii et võitlus oli seal. Ja jällegi sealsamas uudistes nende kahe venna omavahelises võitluses, kott libast, kirjutab, kirjutab ühes kohas. Niimoodi, et jah, et karl huumor, no see oli ta mõelda, noorem vend, eks ole, on meid isegi süüdistanud selles, nagu tahaksime meie mingisugust Eesti Waba riiki asutada. Noh, ja lükkab selle, lükkab selle muidugi kah põlglikult tagasi, et kuidas niisuguses asjas võid meid süüdistada. Aga sinna Eesti vabariigi poole hakkab nii ajalugu kui ka meie saadete temaatika kiskuma hoole sinnapoole see asi hakkab kiskuma, tõesti, võib-olla jõuame, jõuame selleni ka. Aga nüüd, Malle Salupere, kui ammendavalt me nüüd just seda sotsiaaldemokraatiat Eestis suutsime käsitleda, aga järgmise saate teema, kuna me räägiks järgmises saates sellest edasi, sest see oli nüüd alles need sotsiaaldemokraatia mesinädalad, aga siis tuleb ju reaktsioon ja pärast seda on juba vahekordade selginemine ja siis tulevad õige mitmed parteid, siis on juba täiesti eraldunud nii bolševikud, Metševikud kui sotsiaalrevolutsionäärid. Ja ja noh, siis läheb asi juba konkreetselt Eesti vabariigi poole.