Keelesäuts. Vahel ma kuulan ennast kõrvalt ja mõtlen, et mina küll kellelegi tõsiseltvõetav eesti filoloog ei ole. Sõnavaras laiutavad anglitsismid, eriti hull lugu. Aga kõnet või muidu jutuajamist lõpetanud sinna käib üksteise järel, okei, davai tšau. Mitte ühtegi eesti oma sõna võiks ju ka öelda ilusti. Hästi, olgu peale, nägemist. Selle asemel on aga keelte segapuder inglisekeelne okei vene keeleta way. Itaaliast pärit so. Tegelikult on see muidugi täiesti normaalne, et olenemata elukutsest räägivad inimesed vabas vormis just nii, nagu nad räägivad. Olen seda meelt, et vaba suulist kõnet pole tarvidust kuidagi korraldada. Kas olla tõepoolest vaba? Asi on asjalikkusi ametlikumas olukorras sinna džaudjada vaid ei sobinud. Mikson ka sellised võõrväljendid nii populaarsed. See on kindlasti see, et inimestele meeldib vaheldus ühest väljendist aja jooksul tüditakse, hakatakse kasutama midagi muud. Oma roll on ka võõrväljendite kõlaliselt sobivusel, neid on hea mugav järjest öelda. Nad sobivad oma lühiduse ja rütmi poolest needsamad okei, davai puhul. Erinevalt eesti tavapärasest sõna alguse rõhust, rõhk teisel silbil. Tsau, seal lõpus on hea ühesilbiline. Kahesilbiliste hüvastijätusõnadest oli kunagi populaarne ka, ka nüüd on teda vähem kuulda. Teine selline on aidaa, mis on pärit näe ja arvatavalt ka alamsaksa keelest, mida kuuleb veel päris tihti.