Tere hommikust. Jeesuse järel käimine ei tee elu lihtsamaks ega kergemaks. Paulus, kui ta oli teel Jeruusalemma, kus ta vahistati, edasi keisri kohtusse saadeti külastas Antiookia kogudust ja kinnid jüngrite hingi julgustades neid jääma usu sisse ja seletades, et meil paratamatult on palju viletsusi jumala riiki minemisel. Usus on võimalik jõuda tõdemuseni, et kõik tuleb heaks neile, kes jumalat armastavad ka kannatused. See ei tähenda, et kõik oleks hea objektiivselt või teiste jaoks. Paulus pidi elama valu vaiaga lihas. Ja mine tea, kas Peetrus oleks saanud olla kiriku kalju, kui ta poleks kogenud salgamise õudust. Ja oma jumala suhtes võib minna nii kaugele nagu Meister Eckhart, kes ütleb. Jah. Kes on õigesti istutatud jumala Tahtasse, see ei peaks tahtma patu, millesse ta on langenud. Ei oleks pidanud juhtuma. Süvapsühholoog Erich Roman veendunud tõeliselt usklik inimene. Kui ta järgib monoteistliku jumalakäsituse päris sisu, ei paluvega ta jumalalt midagi. Ta ei armasta jumalat nagu laps, isa, aga kui ema armastab? Ta tunnistab alandlikult oma piiratust. Ta teab, et ta jumalast ei tea midagi. Jumalast on saanud sümbol, milles ta on näinud, mille poole püüelda. Vaimumaailma armastust, tõde ja õiglust. Ta usub nendesse põhimõtetesse, mida jumal esindab. Pürgib tõe poole, elab armastades, õiglaselt. Armastada jumalat tähendab igatseda täielikku armastus, võimene jõudmist, selle realiseerimist, mida sõna jumal tähendab. Inimene saab tegelikkust tajuda vaid vastu rääkivustes ega suuda võtta täis kunagi aduda pliku tegelikkust. Jumalat, ennast. Mõte võib viia vaid teadmiseni, et me ei saa lõplikku vastust. Mõttemaailm jääb, tahame või mitte vastu rääkivuste püüdistesse. Kuivõrd jumal tähendab piir tõelisust ning kuivõrd inimese meel ja mõte tajuvad tegelikkust selle vastuoludes siis ei saa jumala kohta teha ühtegi positiivset avaldust. Õnneks viis, kuidas maailma sügavamalt mõista, ei peitubki mitte mõtlemises, vaid teos üheks olemise kogemuseks. Jumala armastus ei ole jumala üle mõtisklemine ega ka mõte jumala armastusest. See on jumalaga üheks saamise kogemine. Ega see ei ole muidugi iga uskliku inimese isiklik kogemus. Aga Püha Paulus julgustab jätkama. Vennad. Ma ei arva endast, et ma selle kätte olen saanud. Ühte, aga ma ütlen. Augustan kõik, mis taga ja sirutan eeloleva poole. Ma püüdlen sihtmärgi poole jumala üleva kutsumise võiduhinna järele Kristuses Jeesuses. Kuivõrd nüüd on täiuslike mõtelgem just seda. Ent kui te mõtlete midagi teisiti, küll jumal ilmutab teile ka selle ometigi sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem sama rada edasi. Püüelgem edasi, kuni me kõik oleme kasvanud usu ja jumala poja taipamise ühtsuse täismeheks Kristuse täis ja mõõtu mööda. Et me ei oleks enam väetid lapsed, keda iga õpetuse tuul loksutab ja pillutab vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime täielikult selle sisse, kes on pea, kristlus palvetagem. Issand, sina annad armu armu peale. Anna meile ka usku sinepiivake võrra ning lase sel kasvada. Aamen.